3-23-2781/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2781

Haldusasi

X

kaebus

Eesti

Vabariigilt

(Vabariigi

Valitsuselt

Justiitsministeeriumi kaudu) temale tekitatud mittevaralise

kahju eest hüvitise väljamõistmiseks summas 5000 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa

Ottis

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Justiitsministeeriumi kaudu),

volitatud esindaja Kadi Karus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Harju Maakohtu 28.02.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-5105.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.06.2024 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) ja Y (ema) kooselust sündis xx xx xxxx laps A (laps).

2. Vanemate kooselu lõppes veebruaris 2021. Kuivõrd kooselu lõppemise järgselt ei jõudnud

vanemad kokkuleppele lapse hooldusõiguse asjas, siis pöördus kaebaja 31.03.2021 kohtusse enda

ja lapse suhtluskorra määramiseks. Asja menetletakse tsiviilasjana nr 2-21-5105.

3. Pärast algatatud kohtumenetlust püüdsid vanemad kooselu taastada ning elasid perioodil juuli

2021-märts 2022 taas koos. Märtsis 2022 otsustasid vanemad lõplikult kooselu lõpetada leppides

kokku, et laps viibib mõlema vanema juures võrdselt nädal-nädal suhtluskorra alusel.

4. Lapse ema lõpetas kehtinud suhtluskorra 07.06.2022 ning laps on alates 07.06.2022 keeldunud

kaebajaga suhtlemast, sh isa juurde minemast. Kaebaja esitas sellega seoses 20.09.2022 tsiviilasjas

nr 2-21-5105 esialgse õiguskaitse taotluse enda ja lapse suhtluskorra kindlaks määramiseks.

5. Harju Maakohus jättis kaebaja poolt esitatud esialgse taotluse 03.10.2022 määrusega

rahuldamata ning kohaldas enda algatusel esialgset õiguskaitset ja määras kaebaja ja lapse

suhtluskorra kohtumenetluse ajaks alljärgnevalt: a) kaebaja kohtub lapsega kord nädalas, kokku

kolm korda Tallinna Perekeskuses. Täpsemad kohtumiste ajad lepib isa kokku teenusele suunava

3-23-2781

2(13)

kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga või Tallinna Perekeskusega ning teavitab kohtumiste

aegadest ema; b) Peale Tallinna Perekeskuses toimunud kohtumisi kohtub kaebaja lapsega üle ühe

nädala (paaritul nädalal) selliselt, et isa võtab lapse neljapäeval lasteaiast ja toob lapse esmaspäeval

lasteaeda. Kui laps ei ole neljapäeval lasteaias, siis antakse laps isale üle neljapäeval hiljemalt kell

18:00 aadressil xxxxxxx ning kui laps ei lähe esmaspäeval lasteaeda antakse laps emale üle tema

elukohas hiljemalt esmaspäeva hommikul kell 9:00.

6. Kaebaja ja lapse kohtumised toimusid vastavalt Harju Maakohtu 03.10.2022 määrusele

10.10.2022, 27.10.2022, 03.11.2022 ja 10.11.2022 Tallinna Perekeskuses ning 09.11.2022 lasteaias

(isadepäeva üritus). Üritusel lapse ema ei viibinud. 09.11.2022 puudusid lapsel mistahes

võõrandumise tunnused. Ootamatult 10.11.2022 kohtumisel oli laps oma seisukohta muutnud ning

hakkas korrutama, et ta ei soovi kaebaja juurde minna.

7. Hoolimata 03.10.2022 kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-21-5105 alustas ema lapse mõjutamist,

mille tulemusel ei julge laps kaebajaga kohtuda ega kaebaja juurde minna. Arvestades, et

07.06.2022 seisuga lõpetas ema kokku lepitud lapse suhtluskorra ning Harju Maakohtu 03.10.2022

kohtumäärust ei täideta, siis ei ole lapse ema kaasanud kaebajat lapse elukorralduslike otsuste

tegemisse, takistab lapse ja kaebaja suhtlust. Ema on alustanud lapse võõrutamist kaebajast.

8. Vanemad on püüdnud tekkinud erimeelsusi lahendada kahel korral perelepituses, pereringis,

saviteraapias, mis ei andnud tulemusi. Mänguteraapiaks 09.01.2023 ema ei andnud nõusolekut.

Kuivõrd ema mänguteraapiaks nõusolekut ei andnud, esitas kaebaja 11.04.2023 esialgse õiguskaitse

taotluse, milles taotles anda kaebajale ühekordne otsustusõigus mänguteraapia korraldamiseks

lasteaias. Ema oli taotlusele vastu. Harju Maakohus rahuldas kaebaja taotluse oma 25.04.2023

määrusega. Kuna määrus oli seotud lasteaiaga, kuid laps alustas 01.09.2023 kooliteed, esitas kaebaja

14.08.2023 täiendava esialgse õiguskaitse taotluse. Harju Maakohus muutis 25.04.2023

kohtumäärust ning rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.

9. 18.09.2023 esitas ema taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks märkides, et mänguteraapia

ei ole andnud tulemusi. 02.10.2023 määrusega jäeti ema taotlus rahuldamata.

10. 28.09.2023 seisuga on laps käinud terapeut J juures 9 seanssi. 28.09.2023 pidi toimuma

mänguteraapia sessioon, mille läbi viimine ebaõnnestus ning terapeut avaldas kaebajale, et lapse

huvides ei ole mänguteraapia sessioonide läbi viimise jätkamine, sest ema mõjutab last enda

usaldamatusega terapeudi suhtes. Terapeut loobus.

11. 28.02.2023 algatas kaebaja ema suhtes täitemenetluse nr 027/2023/1075 Harju Maakohtu

03.10.2023 kohtumääruse täitmiseks. 25.05.2023 algatas kaebaja ema suhtes uue täitemenetluse nr

022/023/3726. Faktiliselt on ema hakanud last kaebaja maja ette tooma ning võimaldanud paariks

tunniks kaebajaga ka tuppa minna, kuid varasemalt on ema last kaebaja arvates sedavõrd mõjutanud,

et lapsel puudub julgus kaebaja juurde jääda.

12. Ema tegevuse tulemusena on kaebaja esitanud 31.08.2023 avalduse ema vastu lapse suhtes

ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja kaebajale üleandmiseks. Ema on esitanud vastuavalduse ning

leidnud, et hooldusõigus tuleks võtta ära kaebajalt.

13. 05.12.2023 seisuga ei ole kaebajal võimalik lapsega ka telefoni teel suhelda. Sellest on

korduvalt teavitatud laste heaoluspetsialisti, kuid hoolimata teavitustest ei ole kaebajale tagatud

suhtlus lapsega.

14. 05.12.2023 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigilt (Vabariigi

Valitsuselt Justiitsministeeriumi kaudu) temale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise

väljamõistmiseks summas 5000 eurot. Kohus võttis kaebuse 14.12.2023 määrusega menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

3-23-2781

3(13)

15. Kaebaja leiab, kokkuvõtvalt järgmist.

15.1 Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumäärusega määrati kindlaks kaebaja ja tema lapse

suhtluskord, mis muutus vanematele teatavaks tegemisest kehtivaks ja kuulus ema poolt täitmisele

alates 03.10.2022. 05.12.2023 seisuga ei täida ema kohtumäärust. Kaebaja on püüdnud võtta

kasutusele sunnivahendeid. Sundtäitmise raames on kohtutäitur teinud emale sunniraha määramise

hoiatuse, kuid kuna faktiliselt ema täidab kohtumäärust – ta ilmub lapsega maja ette, ei ole

kohtutäituril võimalik emale sunniraha määrata.

15.2 Kohtutäituri poolt koostatud sunniraha määramise hoiatused ei ole toonud kaasa püsivat

lahendust ja sunniraha määramine on olnud ebaefektiivne. Sunniraha määramine oleks kõige

sobilikum meede ema sundimiseks suhtluskorda täitma, kuid võttes arvesse, et meedet saab edukalt

nö blokeerida, on see ebaefektiivne.

15.3 Kaebaja tegi suhtluskorra täitmise huvides läbi ka perelepituse kahel korral, kuid need ei

andnud tulemust. On ilmne, et leppimist kaebaja ja lapse ema vahel ei toimu. Riik peab kohtulahendi

täitmise eest hea seisma ka siis, kui lapsevanemad ei suuda rahumeelselt kokkuleppele jõuda.

Vanemate uude lepitusse suunamine poleks efektiivne. Põhiseaduse §-de 13 ja 27 koosmõjust

tuleneb riigile kohustus tagada meede kaitsmaks üht osapoolt teise osapoole pahauskliku käitumise

eest. Riigil on kohustus tagada lahendite igakordne täitmine, mitte loota menetlusosaliste heale

usule. KarS § 3311 kohase avalduse esitamine prokuratuurile lapse ema vastu ei taga suhtluskorra

täitmist kohtumääruse alusel, mistõttu on vastav meede ebasobilik kaebaja õiguste kaitseks.

15.4 Jõustunud kohtulahendiga kehtestatud suhtlemiskorra sundtäitmise valguses pole põhjust

rääkida erieestkostja määramisest, sest see pole suhtluskorra täitmise vahendiks ja ei asenda ega

dubleeri kohtutäituri tööd. Kohtulahendi täitmine ei tohi olla ülemäära keerukas, mistõttu ei saa

kaebajale ette heita, et ta pole ära kasutanud kõikvõimalikke sunnimeetmeid. Kaebaja möönab, et

tal oleks võimalik nõuda TMS § 179 lg-tes 3 ja 4 sätestatud täitmismeetmete lubamist, kuid need ei

ole õigustatud ega efektiivsed. Selleks, et kohtutäituril oleks õigus kasutada TMS §179 lg 4 alusel

jõudu määrust mittetäitva vanema suhtes peab olema talle selleks volitust andev kohtulahend,

mistõttu võib meetme kasutamine võtta ebamõistlikult kaua aega ning on oma olemuselt ka

ebasobiv. EIK on korduvalt märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi

täitemenetluses soosida või tuleb need täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec

v Poland (28623/12) p,77).

15.5 Kaebaja on seega tõendanud ja põhistanud, et ta on kasutanud kõiki mõistlikke ja lapse huvides

olevaid meetmeid, mida Eesti Vabariigi õigusaktid võimaldavad, et saavutada kohtulahend ja

seeläbi suhtluskorra täitmine ema poolt. Kohus on andnud kaebajale õiguse lapsega suhtlemiseks,

kuid lapse ema vastupanu tõttu on kohtulahendi täitmine osutunud võimatuks. Eelnevast tulenevalt

on ilmne, et suhtluskorda määrava kohtumääruse sundtäitmine ei ole olnud tulemuslik

seadusandluse puudulikkuse ja süsteemi ebaefektiivsuse tõttu.

15.6 Tallinna Ringkonnakohus on 05.12.2019 otsuses nr 3-18-1636 hinnanud suhtluskorra

sundtäitmise regulatsiooni efektiivsuse olulisust. Varasema kohtupraktika kohaselt on peetud

õigustatuks vastavasisulise kaebuse lahendamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 ja § 9 lg 1

alusel.

15.7 Kaebaja nõuab eeltoodust tulenevalt Eesti Vabariigilt RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel

mittevaralise kahju hüvitamist, mis on talle tekkinud seoses sellega, et kaebaja ja tema lapse suhted

on pöördumatult lõhutud, kuivõrd Eesti Vabariigi seadusandlus (õigusaktid) on puudulikud ning

suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmise süsteem tervikuna on ebaefektiivne, mistõttu

ei ole kaebaja õigused kaitstud. Kaebajal ei ole õnnestunud (täituri ja kohtu abil) enam kui ühe aasta

jooksul sundtäita Harju Maakohtu 03.10.2023 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-21-5105 määratud

suhtluskorda lapse ema suhtes, mistõttu kaebaja esitab käesoleva kaebuse. Suhtluskorra

kindlaksmääramise kohtulahend peaks toimima ka juhul, kui üks kohustatud isikutest seda

järjepidevalt täita ei soovi. Kui suhtluskorda oleks nõuetekohaselt järgitud pidevalt (õiguslik

3-23-2781

4(13)

regulatsioon oleks sundinud lapse ema efektiivselt kohtulahendit täitma), ei oleks lapse ja kaebaja

suhted samas seisus, mis nad on täna, st sisuliselt olematud.

15.8 Riigi vastutust välistavaid asjaolusid RVastS § 13 lg 3 tähenduses ei esine ning riik on olnud

vähemalt hooletu, jättes tagamata efektiivse regulatsiooni suhtluskorra kohtulahendite täitmisel.

Suhtluskorra täitmisel on ajafaktor väga oluline, sest laps võib vanemast võõrduda, kui ta ei suhtle

regulaarselt vanemaga. Kaebuse punktis 1 käsitletud asjaoludest tulenevalt on ilmne, et lapse ja

kaebaja vaheline side on kaebaja tahte vastaselt pöördumatult lõhutud, mistõttu tuleb eeldada, et

kaebajale on tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja hindab oma mittevaralise kahju nõude

suuruseks 5000 eurot.

15.9 01.04.2024 seisuga ei ole endiselt suhtluskorra määrust suudetud täita ning kaebajal puudub

endiselt oma alaealise lapsega kontakt. Ema on alustanud kaebaja poolt lapsele organiseeritud

mänguteraapiate tühistamist väites, et laps on haige. Lapse heaolu spetsialist teeb lapse emaga

seejuures koostööd, et suhtluskorra määrust ei oleks võimalik täita. 21.03.2024 e-kirjas keelas ema

lapse ja isa mängimised terapeudi juuresolekul. Lapse heaolu spetsialist oli sellest teadlik, kuid ei

näinud selles probleemi.

15.10 Kaebaja esitas kohtutäiturile juba 04.05.2023 avalduse teise vanema trahvimiseks, kuid

24.05.2023 otsusega jättis kohtutäitur taotluse rahuldamata. Seejärel vahetas kaebaja kohtutäiturit

ning esitas 07.08.2023 korduva e-kirja, milles tõi välja teise vanema rikkumised. 30.08.2023

otsusega jättis kohtutäitur Elin Vilippus kaebaja taotluse rahuldamata. Kumbki kohtutäitur ei

edastanud kaebaja taotlust kohtule lahendamiseks, vaid leidsid, et kuna teine vanem ei ole füüsiliselt

takistanud kohtumääruse täitmist, siis puuduvad seaduslikud alused vaimset vägivalda kasutava

vanema trahvimiseks. Kohtutäiturid ei saa vastutada puudulike õigusaktide eest.

15.11 Kaebaja taotleb kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel nende koosmõjus. Kaebuse

pretensioonid on suunatud mitte üksnes Eesti Vabariigi õigusaktide puudulikkusele, vaid

suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise ebaefektiivsusele tervikuna. Kaebajale

ei ole kahju tekitatud mingi konkreetse õigusnormi rakendamise või rakendamata jätmise või üldise

õigusloome puudulikkuse tõttu, vaid erinevate menetluste aegluse tõttu, st mitte üksnes kohtutäituri

tegevusetuse tulemusel. Peaks olema võimalik trahvida ka vanemaid, kes vaid formaalselt täidavad

kohtumäärusi, kuid tegelikkuses rakendavad lapse suhtes vaimset vägivalda, et last vanemast

võõrandada.

Vastustaja seisukoht

16. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, leides kokkuvõtlikult järgmist.

16.1 Kaebaja väidab, et suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise regulatsioon on

puudulik, kuid kaebusest ei selgu, millise haldusakti andmata jätmine või toimingu tegemata jätmine

on talle vaidlusaluses olukorras kahju tekitanud.

16.2 Eesti Vabariik on seadusega kehtestanud kõik võimalikud ja kohased meetmed nii lapse ja

vanemate vahelise suhtlemise soodustamiseks ja säilitamiseks kui ka kohtu kaudu suhtluskorra

määramiseks ja vajadusel selle sundtäitmiseks. Riigil on põhiseaduse §-st 27 tulenevalt kohustus

tagada õiguslik raamistik lapse ja lahus elava vanema suhtluse tagamiseks, kuid selline kohustus ei

ole ja ei saagi olla absoluutne. Seda on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK).

Alates 2014. aastast on Eesti Vabariigi perekonnaõiguses ja tsiviilkohtumenetluse regulatsioonides

kehtestatud hulk meetmeid, mille eesmärk tervikuna on lapse ja vanema suhtlust soodustada ning

vajadusel kohtu abil kindlaks määrata ja ka sundtäita (alates 01.01.2010 kehtib lepitusseadus,

09.07.2014 jõustus perekonnaseaduse § 143 lg 2´suhtluskorra määramise osas, 29.03.2019 muudeti

TsMS-i § 561 lg-t 1, 01.09.2022 jõustus riikliku lepitusmenetluse seadus, 01.09.2022 muudeti RLS

ja tsiviilkohtumenetluse seadustikku ja täitemenetluse seadustikku, sh otsustati anda kohtule

võimalus teha kohe sundtäidetav suhtluskorra lahend, määrates kindlaks sunnivahendid, anda

võimalus poole trahvimiseks, 20.11.2022 jõustus TsMS § 348 lg 4 muudatus). Loetletud normide

kaudu on riik järkjärgult kujundanud lapse ja vanema suhtluskorra kokkuleppimise ja määramise

3-23-2781

5(13)

korda ning see on kehtinud põhimõttel, et lapse parimates huvides on alati see, kui lahus elavad

vanemad jõuavad lapse elu korraldamises ise omavahelisele kokkuleppele. Seega ei vasta ka tõele

kaebaja väide, et riik ei ole peale lahendite tegemist haldusasjades nr 3-18-1636 ja 3-18-334 astunud

mingeid märkimisväärseid samme suhtluskorra lahendite täitmise tagamiseks.

16.3 Kaebusest nähtub, et kaebaja on saanud lapsega suhtlemise tagamiseks rakendada erinevaid

seadusest tulenevaid abinõusid, mis ei piirdu vaid täitemenetluse raames kehtestatud sunnimeetmete

rakendamisega (perelepitus, perering, savi- ja mänguteraapiad lapsele). Kohtu määratud

suhtluskorra täitmise erimeelsuste lahendamisse on kaasatud erinevad eksperdid ning kohaliku

omavalitsuse lastekaitsetöötajad. Kogu vaidluse perioodi jooksul on kohus teinud korduvaid

esialgse õiguskaitse taotluse lahendeid, mis kaebaja kinnitusel on andnud tulemusi, sest lapse ema

on hakanud suhtluskorda täitma, sh on kaebaja saanud lapsega oma elukohas aega veeta. Asjaolu,

et kohtud ei ole pidanud suhtluskorra täitmiseks sunni kasutamist põhjendatuks, ei tähenda, et

suhtluskorra täitmise seadusandlus oleks puudulik. Täitemenetlus on olemuselt väga formaalne ja

selle raames saab kehtestada piiratud valiku sunnimeetmeid, millest kõikide rakendamist

suhtluskorra täitmist puudutavas täitemenetluses ei saa eeldada. Samas on ette nähtud ka

täitemenetluse välised meetmed lapsega suhtlemise tagamiseks. Näiteks kohtusse pöördumine

suhtluskorra uueks määramiseks (TsMK § 560´ lg 10), hooldusõiguse korra muutmiseks (PKS §

119) või erieestkostja määramiseks (PKS § 209). Seega ei ole alust kaebaja väitel, et suhtluskorra

täitmiseks kehtestatud seadusandlus on puudulik. Universaalselt toimivat regulatsiooni, et

täitemenetluses on suhtluskorda määrava lahendi täitmine alati edukalt sundtäidetav, ei ole võimalik

kehtestada, sest sellist alati toimivat meedet ei ole olemas.

16.4 Lapse ja vanemate vahelist suhet puudutavate vaidluste korral lähtub riigi loodud

õigusraamistik üldpõhimõttest, et lapse huvid seatakse kõrgemale vanema huvidest. Vaidluse

lahendab juhtumipõhiselt kohus. Seadus ei saa sätestada vanema suhtlusõigust sajaprotsendiliselt

tagavat meedet, sest teatud piirist hakkaks regulatsioon kahjustama lapse huve.

16.5 Täitemenetlus on vaid üks osa suhtluskorra kokkuleppimise ja täitmise terviklikust süsteemist

ja ainult sel põhjusel, et kaebaja hinnangul see tema olukorras tulemust ei andnud, ei ole alust

hinnata täitemenetluse regulatsiooni puudulikuks või süsteemi ebaefektiivseks. Täitemenetluse

võimaluste ammendumisel tuleb otsida meetmeid väljaspool täitemenetlust. Selleks puhuks on

seadusandja kehtestanud lapse vanemale võimaluse pöörduda kohtusse uue suhtluskorra

määramiseks (TsMS § 560` lg 10) ja püüda kohtumenetluses leida poolte huve arvestav suhtluskorra

lahendus. Samamoodi on võimalik kaaluda kriminaalmenetluse algatamist kohtulahendi

mittetäitmise tõttu (KarS § 331´) või hooldusõiguse piiramise võimaluse kasutamist.

16.6 Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja olukorras saab kaebajale ette heita tegevusetust, ei ole

kaebusest aru saada, millisest õigusaktist tulenevat kohustust on rikutud ja kelle poolt. RVastS § 7

lg 2 kohast rikkumist ei saa eeldada ka üksnes EIK poolt tehtud lahenditest teiste riikide sarnaste

vaidluste suhtes.

16.7 Riigivastutuse korras tegevusetuse eest mittevaralise kahju väljamõistmiseks peab olema

täidetud RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud süülisuse eeldus, mille hindamisest ei ole praegusel juhul

alust RVastS § 9 lõikele 3 tuginedes loobuda. Vastustaja ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu

lahendis nr 3-18-334 toodud tõlgendusega RVastS § 9 lõike 3 kohaldamisest. Vastustaja hinnangul

peab EIK vastav lahend olema tehtud Eesti avaliku võimu kandja tegevuse suhtes ning sarnaste

asjaoludega kaasuses. Isegi kui tuvastada riigi tegevusetus, saab vastutus sellise tegevusetusega

põhjustatud kahju eest olla vaid süüline. Praegusel juhul ei ole see tingimus täidetud. Praeguses

vaidluses tuleb selgelt määratleda, kelle süülise tegevuse tagajärjel saab olla kaebajale mittevaraline

kahju tekkinud. Kohane ei ole viidata Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-18-334.

Vastustaja palub kohtul arvestada ka viidatud lahendi juurde koostatud eriarvamust.

16.8 Sundtäitmise etteheited ei saa pärast 01.09.2022 jõustunud uute täitemenetluse meetmete

kehtestamist olla põhjendatud, sest neid meetmeid ei ole kaebajaga seotud täitemenetluses

rakendatud. Muudatus kehtis ka juba ajal, mil Harju Maakohus tegi kaebajat puudutava suhtluskorra

3-23-2781

6(13)

määramise lahendi (03.10.2022) ja mille suhtes taotles kaebaja 28.02.2023 ning 25.05.2023

täitemenetluse algatamist. 25.05.2023 avalduse põhjal on kohtutäitur algatanud täitemenetluse ja

teinud emale sunniraha hoiatuse. Dokument on koostatud 31.07.2023 ja juba sel ajal kehtis

muudetud täitemenetluse regulatsioon ehk TMS § 179 lõiked 2-23, mis võimaldasid kohaldada lapse

ema suhtes nii trahvi kui ka aresti. Kohtutäituri koostatud dokumendis on viidatud enne 01.09.2022

kehtinud regulatsioonile. Kaebaja etteheited on käesoleval hetkel seotud sellega, et täitemenetluses

ei ole rakendatud kehtivaid võimalikke meetmeid suhtluskorra täitmiseks, mitte sellega, et vastavad

normid oleksid ebaefektiivsed. Sunniraha asemel kehtestatud trahvi ja aresti meede on olnud

suhtluskorra täitmise tagamise vahendina olemas juba alates 01.09.2022.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

18. Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1

alusel. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda juhul, kui

haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming sooritamata ja sellega rikuti kaebaja õigusi. RVastS

§ 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist

summas 5000 eurot seostades seda etteheitega, et puudub efektiivne vahend suhtluskorra täitmise

tagamiseks. Kaebaja ei tugine üksnes õigusaktide puudulikkusele, vaid suhtluskorra

kindlaksmääramise kohtulahendi sundtäitmise toimimise ebaefektiivsusele tervikuna. Kaebaja

märgib, et on kasutanud kõiki meetmeid, mida õigusaktid võimaldavad, et saavutada Harju

Maakohtu 03.10.2022 kohtumääruse täitmine tsiviilasjas nr 2-21-5105.

19. Seega on kaebaja on oma nõude alused välja toonud ning oma seisukohti nõutaval määral

põhjendanud. Tallinna Ringkonnakohus on oma 05.12.2019 lahendi nr 3-18-1636 punktis 20

selgitanud, et sellistel alustel esitatud kaebus tuleb lahendada RVastS § 7 lg 2 ja § 9 lg 1 alusel,

järgides samas lahendis viidatud EIK lahendite juhiseid ning hinnates Eesti Vabariigi tegevuse

efektiivsust kaebaja ja tema lapse suhtluskorda reguleeriva kohtulahendi täitmisel terviklikult.

Seega on kaebaja kaebuses tuginenud kohastele RVastS normidele ning vastustaja sellekohased

etteheited on põhjendamatud.

20. Tallinna Ringkonnakohus on 05.12.2019 otsuses nr 3-18-1636 hinnanud suhtluskorra

sundtäitmise regulatsiooni efektiivsuse olulisust, leides järgmist: „EIK on olnud järjepidev oma

EIÕK art 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel kohustus efektiivselt ja tõhusalt tagada

sobivate meetmetega vanemale lapse külastusõiguse täitmine. Suhted vanemate ja laste vahel on

konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki

mõistlikke võimalusi külastusõiguse tagamiseks. Võimudele ei saa siiski panna absoluutset

kohustust külastusõiguse tagamiseks, kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Oluline on, kas

riigi poolt tagatud meetmed on konkreetsel juhul osutunud asjakohasteks ja piisavateks. Kiire

tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanema suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli.

Aja möödumine võib omada pöördumatut mõju lapse ja temaga mitte koos elava vanema suhetele.

Kui lapsevanemate vahelt on kadunud omavaheline kiindumus, ei ole realistlik oodata, et riik

suudaks sundida ühte vanemat omaks võtma positiivset meelestatust teise vanema suhtes.

Suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on oma olemuselt äärmiselt tundlikud kõigile

osapooltele ja siseriiklikel ametiasutustel ei ole kerge ülesanne tagada kohtulahendite täitmist

olukorras, kus ühe või mõlema vanema käitumine ei ole konstruktiivne. Kuid vanemate vahelise

koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Pigem paneb see

ametivõimudele kohustuse võtta kasutusele meetmeid, mis lepitaks konfliktsete osapoolte huvisid,

pidades kõige olulisemana silmas lapse huvisid. Meetme asjakohasuse hindamisel on kõige olulisem

meetme rakendamise kiirus. Oluline on ka, kas vanemate vaheline konflikt iseenesest on mõjutanud

täitemenetluse kiirust ja käiku või on viivituse põhjuseks menetluse madal efektiivsus tervikuna.

3-23-2781

7(13)

Lapse ja vanema suhete vaidlustes lasub riigil kohustus toimida erakordse hoolsusega (expectional

diligence), sest esineb risk, et aja möödumine iseenesest võib de facto määratleda vaidluse

lõpptulemuse. Viivitused kohtu- ja täitemenetluses ei ole kooskõlas selliste erakordse hoolsuse

meetmetega. Iga liikmesriik peab varustama end adekvaatse ja piisava õigusraamistikuga, et tagada

EIÕK art-ga 8 võetud kohustuste täitmine (vt Z v Poland (34694/06), p-d 68-71 ja 75; Malec v

Poland (28623/12), p-d 66-67, 72, 74 ja 76; Onodi v Hungary (38647/09), p-d 38-39 ja 41-42);

Pisiva v Moldova (23641/17), p-d 66 ja 73). Viidatud kohtuasjades oli avaldaja kaotanud püsiva

kontakti oma lapsega ametivõimude ebatõhusa tegevuse tõttu ning eeldades sellisel juhul isikul

mittevaralise kahju tekkimist, on EIK mõistnud riigilt välja rahalise hüvitise.“. Täpsemalt oli

nimetatud asjas kaebaja pöördunud suhtluskorda sätestava kohtulahendi täitmiseks mitmeid kordi

kohtutäituri poole, kohtutäiturid tuvastasid, et kohtumisi ei toimunud ning rakendasid lapse ema

suhtes korduvalt sunniraha nõudeid, mille lapse ema omakorda vaidlustas erinevates

kohtumenetlustes. Kokku oli teine lapsevanem sunnitud lapsest eemal olema üle kahe ja poole aasta.

21. Teine oluline lahend, millele kaebaja ja vastustaja on menetluses tuginenud, on Tallinna

Ringkonnakohtu 13.12.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-334. Nimetatud lahendis nõustus

ringkonnakohus Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2019 otsuses haldusasjas nr 3-18-1636 toodud

printsiipidega märkides, et ka lahendamisel olev asi on sarnane EIK lahendites kirjeldatule.

Ringkonnakohus selgitas, et sellises olukorras ei ole kaebajale kahju tekkinud mingi konkreetse

õigusnormi rakendamise või rakendamata jätmise või üldise õigusloome puudulikkuse tagajärjel,

vaid eelkõige on kahjulik tagajärg tekkinud erinevate menetluste aegluse tõttu. Ilmselt on võimalik

Eesti õigussüsteemi efektiivsemaks muuta suhtluskorra kohtulahendite sundtäitmise osas, kuid

sundtäitmist reguleerivaid norme abstraktselt ei ole halduskohtul võimalik kohaldamata jätta ning

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada. Täpsemalt tuleneb nimetatud vaidluse asjaoludest, et

kohus oli andnud kaebajale õiguse lapsega suhelda, kuid lapse ema oli keeldunud suhtluskorda

täitmast ning sundtäitmine ei olnud andnud tulemust. Laps oli isast niivõrd võõrdunud, et ei tundnud

isa enam ära. Asja tehioludest tulenevalt nägi kaebaja last viimati 28.04.2016, mil laps oli umbes

2,5 aastane ja taaskohtumine toimus 2018. aasta kevadel.

22. Kohus leiab, et viidatud kaasuste faktiline baas ja kaebajate etteheited ei ole võrreldavad

käesoleva kaasuse faktiliste asjaoludega. Praeguse asja eripäraks on see, et lapse ema ei ole

füüsiliselt takistanud kaebaja ja lapse vahelist suhtlust. Vastava asjaolu tuvastasid nii kohtutäitur

Risto Sepp oma 04.05.2023 vastuses kaebaja 04.05.2023 avaldusele (dtl 181-183) kui ka kohtutäitur

Elin Vilippus oma 30.08.2023 vastuses kaebaja taotlusele (dtl 181-183). Kohtutäiturid leidsid, et

kohtumised isa ja lapse vahel on takistatud seetõttu, et laps ei soovi isa juurde minna, mitte emast

tulenevatel asjaoludel, mistõttu puudub alus ema trahvimiseks või tema suhtes sunniraha

rakendamiseks. Kaebaja ei ole kohtutäituri otsuseid vaidlustanud. Kaebaja on ka ise kaebuses

selgitanud, et lapse ema toob lapse kokku lepitud ajal kaebaja elukohta ning laps veedab isaga aega

ca 2 tundi. Lapsel puudub aga julgus isa juurde jääda, kuna lapse ema on teda niivõrd palju

mõjutanud. Seega on käesoleva vaidluse asjaolud oluliselt erinevad nendest, mida käsitles Tallinna

Ringkonnakohus eelpool toodud lahendites.

23. Kaebaja leiab käesolevas vaidluses et Eesti õigussüsteemi tuleks efektiivsemaks muuta

suhtluskorra kohtulahendite sundtäitmise osas, mis võimaldaks kohtutäituril trahvida ka vanemaid,

kes „formaalselt“ täidavad kohtumäärust, kuid tegelikult rakendavad lapse suhtes vaimset

vägivalda, et last teadlikult vanemast võõrutada. Kaebaja ei väida, et ta ei ole üleüldse saanud

lapsega suhelda ja temaga aega veeta, vaid üksnes seda, et tema ja lapse suhteid on ema mõjutanud,

mistõttu ei soovi laps isaga suhelda. Kohtule nähtub Harju Maakohtu menetluses oleva tsiviilasja nr

2-21-5105 materjalidest, et kohus ei ole enne 03.10.2022 määruse tegemist nõustunud kaebaja

väitega, et lapse ema takistab lapse ja isa suhtlust (määrused 15.04.2021 ja 19.05.2021). Kohus on

jätnud nimetatud põhjusel kaebaja poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. Seega

on vaidluse all 03.10.2022 määruse (dtl 23-29) täitmisega seonduv.

24. Seadusandja on näinud vanematele ette eeskätt võimalused saavutada kohtuväline kokkulepe

(PKS § 143 lg 21), mis on vabatahtlik ning toimub lepitusmenetluse kaudu. Alles siis, kui vanemad

3-23-2781

8(13)

ei suuda kohtuväliselt kokkulepet saavutada, on seadusandja näinud ette suhtlemise korraldamise

abinõud kohtus (PKS § 143 lg 21 teine lause). Seega on tagatud kohtusse pöördumise võimalus

lahus elavatele vanematele erimeelsuste esinemisel seonduvalt suhtlemiskorra kokku leppimisega.

Seejuures saab kohus kasutada perekonnaseaduses ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud

suhtlemise korraldamise abinõusid.

25. Kohus märgib esmalt, et ei saa arvestada vastustaja poolt välja toodud seadusandluse

muudatustega, mis jõustusid 01.09.2022. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seadus § 26 lg-st 1 tulenevalt kui kohus on saanud avalduse vanema õiguste

määramise kohta lapse suhtes või lapsega suhtlemise korraldamise kohta enne 2022. aasta 1.

septembrit, lahendab kohus avalduse enne 2022. aasta 1. septembrit vanema õiguste määramise

kohta lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamise kohta kehtinud sätete alusel. Sama paragrahvi

lõige 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjades tehtud kohtulahendite ja

kokkulepete täidetavusele kohaldatakse enne 2022. aasta 1. septembrit kehtinud seadust.

Vaidlusaluses asjas sai Harju Maakohus kaebaja avalduse enne 2022. aasta 1. septembrit, seega

kohaldub vaidlusele ning ka kohtulahendite enne 2022 aasta 1. septembrit kehtinud seadus. Sama

kehtib ka esialgse õiguskaitse määruste puhul.

26. Kuni 30.08.2022 kehtinud TsMS § 563 lg 1 sätestab, et kui vanem teatab kohtule, et teine vanem

rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalses vormis sõlmitud kokkulepet või

raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel enda juurde last puudutava lahkheli

kokkuleppel lahendamiseks. Kohus ei pea vanemaid enda juurde kutsuma, kui selline

lepitusmenetlus või sellele järgnev kohtuväline nõustamine on juba tulemusteta jäänud. Sama

paragrahvi lõiked 7-9 sätestavad, et kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas

perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või

keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega

tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada;

2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust; 3) milliseid muudatusi on vaja teha

vanema õigustes lapse suhtes. Lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe

täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks täitemenetluse võis läbi viia üksnes vastava

kohtumääruse alusel. Nimetatud sätteid on oluliselt muudetud 01.07.2022 jõustunud muudatustega.

Kuni 30.08.2022 kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 2 sätestas, et kui kohustatud

isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada TsMS § 813 sätteid. Vastavalt TMS § 183,

kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik

rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata sunniraha

TMS § 261 sätestatud korras. TMS § 179 lg 3 kohaselt võib kohtutäitur vajaduse korral tõstatada

lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees

küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse, § 179 lg 4 sätestab, et kohtutäitur

võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes

jõudu üksnes kohtulahendi alusel. TsMS § 467 lg 5 kohaselt on esialgse õiguskaitse määrus

viivitamatult täidetav. KarS § 3311lg 1 sätestab, et tsiviilasjas tehtud kohtulahendi, millega

kohustatakse isikut välja andma laps või tegema toimingut või hoiduma toimingu tegemisest,

täitmata jätmise eest, kui isikut on selle eest täitemenetluses trahvitud või kui tema suhtes on selle

eest täitemenetluses kohaldatud sunniraha või aresti, karistatakse rahalise karistuse või kuni

üheaastase vangistusega. 01.09.2022 tehtud muudatuste tulemusel on menetlus muutunud oma

olemuselt efektiivsemaks ja tõhusamaks. Seega on seadusandja arvestanud igati kohtulahendites nr

3-18-1636 ja 3-18-334 toodud etteheidetega. Muudatused ei oma aga mõju kaebaja poolt tõstatatud

vaidlusele, kuivõrd vaidlus algas enne 01.09.2022. Seega hindab kohus, kas kaebaja on kasutanud

ära enne 01.09.2022 kehtinud õigusliku regulatsiooniga sätestatud meetmed ja kas meetmete

ebatõhusus on põhjustanud kaebaja poolt esile toodud tagajärje, st kaebaja ei ole saanud lapsega

suhelda Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumääruses (tsiviilasi nr 2-21-5105) toodud viisil.

27. Kohus märgib, et ka enne 01.09.2022 kehtinud regulatsiooni tingimustes ei olnud isikul takistusi,

et pöörduda kohtutäituri poole esialgse õiguskaitse määruse viivitamatuks täitmiseks olukorras, kus

3-23-2781

9(13)

isik ei nõua määruse täitmisel jõu kasutamist (TsMS 467 lg 5). Asjaolu, et määruse sundtäitmiseks

ei ole vajalik pöörduda kohtu poole (v.a jõu kasutamiseks), selgitas kaebajale ka Harju Maakohus

oma 16.12.2022 määruses.

28. Asja materjalidest tulenevalt on kaebaja on pöördunud Harju Maakohtu poole avaldusega

alaealise lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks (dtl 17-19). Kohus menetleb asja

tsiviilasjana 2-21-5105. 03.10.2022 kohtumäärusega (dtl 23-29) jättis kohus kaebaja taotluse

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Sama määrusega kohaldas kohus esialgset

õiguskaitset kohtu algatusel kohtumenetluse ajaks alljärgnevalt: a) kaebaja kohtub lapsega kord

nädalas, kokku kolm korda Tallinna Perekeskuses. Täpsemad kohtumiste ajad lepib isa kokku

teenusele suunava kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga või Tallinna Perekeskusega ning

teavitab kohtumiste aegadest ema; b) Peale Tallinna Perekeskuses toimunud kohtumisi kohtub

kaebaja lapsega üle ühe nädala (paaritul nädalal) selliselt, et isa võtab lapse neljapäeval lasteaiast ja

toob lapse esmaspäeval lasteaeda. Kui laps ei ole neljapäeval lasteaias, siis antakse laps isale üle

neljapäeval hiljemalt kell 18:00 aadressil xxxxxxx ning kui laps ei lähe esmaspäeval lasteaeda

antakse laps emale üle tema elukohas hiljemalt esmaspäeva hommikul kell 9:00. Kaebajal

peamiseks etteheiteks ongi, et tal ei ole õnnestunud (täituri ja kohtu abil) enam kui ühe aasta jooksul

sundtäita Harju Maakohtu 03.10.2022 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-21-5105 määratud

suhtluskorda lapse ema suhtes. Kaebaja leiab samuti, et peaks olema võimalik trahvida ka vanemaid,

kes vaid formaalselt täidavad kohtumäärusi, kuid tegelikkuses rakendavad lapse suhtes vaimset

vägivalda, et last vanemast võõrandada.

29. TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus on sundtäidetav (vt

Riigikohtu 16. juuni 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10 p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri

2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13, Riigikohtu 17. detsembri 2013 määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-4-13, p 61). TMS § 467 lg 5 järgi on esialgse õiguskaitse määrus viivitamatult täidetav.

Nimetatu tähendab, et kaebajal oli õigus pöörduda Harju Maakohtu 03.10.2022 määruse täitmiseks

koheselt peale selle saamist kohtutäituri poole.

30. Kuivõrd esialgse õiguskaitse määrus on sundtäidetav, saab kohtutäitur TMS § 179 järgi teha

täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks, sh võib kohtutäitur kasutada TMS § 179 lg 4

esimese lause järgi lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku vastu

jõudu. Enne 2022. aasta 1. septembrit kehtinud TMS § 179 lg 2 sätestas, et kui kohustatud isik

takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada käesoleva seadustiku § 183 sätteid. Riigikohtu

üldkogu on leidnud, et TMS § 179 lg 2 tuleb koosmõjus §-dega 183 ja 261 tõlgendada selliselt, et

kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos

elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsega

lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda (Riigikohtu 17.12.2013

kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 69). Seega on seadusandja iseenesest näinud ette

õiguslikud võimalused selleks, et sundida suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmist takistavat

vanemat kohtulahendit täitma.

31. Harju Maakohtu menetluses oleva tsiviilasja nr 2-21-5105 materjalidest ja kaebaja poolt

avaldatust nähtub, et kaebaja ei pöördunud nimetatud kohtulahendi saamisel koheselt täituri poole

nimetatud määruse täitmiseks. Kaebaja enda poolt avaldatust nähtub hoopis, et vastavalt

kohtumäärusele toimusid kaebaja ja lapse kohtumised 10.10.2022, 27.10.2022, 03.11.2022 ja

10.11.2022 Tallinna Perekeskuses ja 09.11.2022 lasteaias, st ema täitis kohtumäärust vabatahtlikult.

Alates 10.11.2022 muutis laps oma seisukohta ning avaldas, et ei soovi kaebaja juurde minna.

Kaebaja on avaldanud, et nimetatud muutus lapse käitumises on tingitud asjaolust, et lapse ema on

last mõjutanud eesmärgiga last isast võõrutada. Kaebaja ei pöördunud ka peale nimetatud juhtumit

täituri poole kohtulahendi täitmiseks. Kaebaja esitas hoopis Harju Maakohtule uue esialgse

õiguskaitse taotluse, milles taotles, et kohus võimaldaks kasutada määruse täitmise suhtes sundi.

Harju Maakohus on oma 16.12.2022 (dtl 88-92) ja 28.02.2023 määrustes väljendanud, et kaebaja

taotlus TMS § 179 lg-s 4 toodud jõu kasutamist võimaldavate abinõude kohaldamiseks ei ole

põhjendatud. Muus osas ei ole 03.10.2022 määruse täitmise osas kaebajal täituri poole

3-23-2781

10(13)

pöördumiseks olnud aga mingeid takistusi. Seega nähtub tsiviilasja nr 2-21-5105 materjalidest, et

kaebaja soovis kohtumääruse täitmist talle ainusobival viisil, kuid kohus kaebaja käsitlusega ei

nõustunud ning kaebajale TMS § 179 lg 4 regulatsioonist tulenevalt jõu kasutamiseks luba ei

andnud. Seega ei olnud kaebaja poolt soovitud meetmete rakendamata jätmine tingitud puudulikust

seadusandlusest, vaid asja lahendav kohus leidis asjaolusid kaaludes, et ei saa asuda seisukohale, et

sunni kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida muul viisil ei ole võimalik lahendada

(28.02.2023 määrus). Harju Maakohus on oma 25.04.2023 määrusega (dtl 47-51) rahuldanud

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning andnud kaebajale otsustusõiguse lapse mänguteraapia

korraldamiseks. Nimetatud määrust muudeti seoses lapse kooli minekuga. Laps käis

mänguteraapias 9 seanssi, mille järgselt terapeut seonduvalt viimasel seansil toiminud intsidendiga

soovitas seansid lõpetada, kuivõrd nende jätkamine ei olnud enam lapse huvides seonduvalt

asjaoluga, et lapse ema ja õde ei usalda terapeuti. Terapeut soovitas mänguteraapiat jätkata mõne

muu terapeudi juures (dtl 69-71).

32. Eeltoodust järeldub, et ehkki kaebaja väidete kohaselt on emast tulenevatel asjaoludel olnud

suhtluskorra täitmine takistatud juba alates 10.11.2022, siis on kaebaja algatanud ema suhtes

täitemenetlused Harju Maakohtu 03.10.2022 määruse täitmiseks tsiviilasjas nr 2-21-5105 alles

28.02.2023 ja 25.05.2023 (dtl 79-82). Olukorras, kus kaebaja ise ei olnud kasutanud ära seaduses

sätestatud õiguslikke vahendeid suhtluskorra maksma panemiseks, ei saa nimetatud perioodi osas

Eesti Vabariigile ette heita, et vastav õiguslik regulatsioon ei ole tõhus või on puudulik.

Kohtulahendi maksma panek oli takistatud seetõttu, et kaebaja ei pöördunud täituri poole. Kaebuse

punktist 1.12 nähtuvalt on kaebajal seejuures olnud võimalik nimetatud perioodil suhelda

lastekaitseametnikuga, et kaardistada, milliseid võimalusi oleks võimalik kasutada lapse ja kaebaja

suhete taastamiseks, kuivõrd perelepitus, perering ja saviteraapia ei olnud andnud tulemusi.

Nimetatud kohtumise tulemusena otsis kaebaja mänguterapeudi, kellega laps kohtus 9 korda. Seega

lapse ema asus täitma Harju Maakohtu 03.10.2022 määrust ja 25.04.2023 määrust, millega

mänguteraapia osas anti esialgse õiguskaitse korras otsustusõigus kaebajale.

33. Eeltoodust nähtub, et kuivõrd kaebaja pöördus kohtutäituri poole Harju Maakohtu 03.10.2022

määruse sundtäitmiseks esmakordselt alles 28.02.2023, siis ei ole kuni nimetatud ajani kaebaja ja

lapse suhtluse takistuseks riigi tegevusetus puuduliku õigusloome kehtestamisel.

34. Riigile ei saa seejuures ette heita, et ta on näinud ette TMS § 179 lg-s 4 regulatsiooni, mille

kohaselt võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks

kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Nimetatud sätet ei muudetud ka

01.07.2022 sätestatud regulatsiooniga. Täitemenetlus on oma olemuselt formaliseeritud menetlus

ning selle raames saab kehtestada piiratud valiku sunnimeetmeid, millest kõikide rakendamist

suhtluskorra täitmist puudutavas täitemenetluses ei saa eeldada. Igasugune regulatsioon

suhtluskorra määramise lahendi täitmisel või suhtlemise õiguste tagamisel ei aita oma olemuselt

kaasa eesmärgile saavutada või säilitada lapse ja lahus elava vanema normaalne suhtlus. Lapse ja

vanema suhtlust käsitlev õigusraamistik ja kohtupraktika lähtub põhimõttest, et lapse huvid seatakse

vanemate huvidest kõrgemale. Konkreetse sobivaima lahenduse kõigi osapoolte jaoks peab vaidluse

korral saavutama kohtus, kus lõplik otsus tehakse juhtumipõhiselt. TMS § 217 lg 1 kohaselt võib

täitemenetluse osaline esitada kaebuse kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi

täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel. Seega on isikule tagatud kaebeõigus kohtutäituri

otsusele, mis käsitleb kohtutäituri tegevust suhtluskorda määrava lahendi täitmisel. Kohtu

pädevuses on otsustada, kas meede oli kohane lapse huvidest lähtuvalt. Riigikohus on 17.12.2013

määruses nr 3-2-1-4-13 (p 36) selgitanud, et kohtulahendi täitmisel vastanduvad vanemate, s.o

kohustatud isiku ja sissenõudja õigused ning huvid. Lapsega suhtlemise asjades lisanduvad neile

lapse õigused ja huvid, mis ei pruugi kattuda kummagi vanema omadega. Ka ÜRO lapse õiguste

konventsiooni art 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24 ja lastekaitse seaduse § 3 järgi tuleb last

puudutava kohtulahendi täitmisel seada esikohale lapse huvid. Lastekaitseseaduse § 21 lg 1 sätestab,

et kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri

võimaluste vahel valimisel tuleb selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest

3-23-2781

11(13)

kui esmatähtsast kaalutlusest. Lapsega suhtlemise õiguse asjus näeb seadus ette lapse õiguse suhelda

isiklikult mõlema vanemaga ja mõlema vanema kohustuse ja õiguse suhelda lapsega isiklikult (PKS

§ 114 lg 1). Kui vanemate vahelise vaidluse tõttu kujuneb olukord, kus mõlema vanema õigust

lapsega suhelda pole võimalik tagada ilma lapse huve tõsiselt kahjustamata, tuleb seega alati seada

esiplaanile lapse, mitte tema vanema huvid. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 13.12.2019

otsuses haldusasjas nr 3-18-334 viidanud Tallinna Halduskohtu 17.09.2013 määrusele haldusasjas

nr 3-13-1845, milles kohus selgitas, et hooldusõiguse asjus riivab sundtäitmine nii lapse kui

vanemate põhiõigusi äärmiselt intensiivselt ning see saab toimuda ainult hooldusõiguse asjade

lahendamiseks pädeva kohtu täieliku kontrolli all. Kohus pidas mõeldamatuks, et eeskosteasutus

otsustab lapse eraldamise perekonnast selleks sotsiaalhoolekande seaduse § 25 lg-s 1 ja PKS § 135

lg-s 4 sätestatud aluseid omamata, et sundida vanemat täitma suhtlemiskorra määrust. Kohus viitas,

et kuna lapsega suhtlemise korda reguleeriva määruse eesmärk on tagada lapse koosviibimine

vanemaga, mitte tema lahutamine vanematest ja lahendi täitmise tulemusel ei tohi tekkida

kohtulahendi sisu ja eesmärgiga kardinaalselt vastuolus olevat olukorda. Tallinna Ringkonnakohus

lisas, et Halduskohtu ülalviidatud seisukoht on kooskõlas EIK praktikaga. EIK on korduvalt

märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi täitemenetluses soosida või tuleb need

täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec v Poland (28623/12), p 77). Kohus

lisas, et jõu kohaldamine (TMS § 179 lg 4) ei ole põhjendatud ja seda on võimalik teha üksnes

kohtulahendi alusel ja see peab toimuma lapse heaolu huvides.

35. Kaebaja enda avaldatu kohaselt esitas ta esmakordselt kohtutäiturile avalduse Harju Maakohtu

03.10.2022 määruse täitmiseks 28.02.2023. Kohtutäitur Risto Sepp menetles täitemenetlust

täiteasjana nr 027/2023/1075. Kaebaja on nimetatud täitemenetluses esitanud kohtutäiturile

04.05.2023 avalduse ema trahvimiseks, kuivõrd ema ei täida kohtulahendit. Kohtutäitur Risto Sepp

on oma 04.05.2023 otsuses kaebaja 04.05.2023 avalduse osas (dtl 181-183) selgitanud, et mõlema

lapsevanema käitumise ja suhtumise tagajärjed on põhjustanud olukorra, kus lapsel puudub soov

isaga suhelda. Kohtutäituri hinnangul ei takista ema sundtäitmist. Kohtutäitur märgib, et on

pakkunud välja lahendusi, mis viiksid lapse vaimset ning füüsilist heaolu ning arengut silmas

pidades võimalikult kiiresti lapse ja lahus elava vanema (isa) vaheliste suhete paranemiseni

vanemate

ebakõlade

üleselt.

Kohtutäituril

puudub

käesolevas

menetluses

väljastatud

täitedokumendi raames õigus jõu kasutamiseks lapse suhtes nagu seda märgib TMS § 179 lg 4.

Lihtsustatult öeldes, ei saa kohtutäitur last füüsiliselt isa juurde viia või tagada lapse tahte vastaselt

täitedokumendi täitmist (isaga suhtluskorra täitmist). Nimetatust järelduvalt jõudis kohtutäitur

asjaolusid kaaludes järeldusele, et puuduvad alused ema suhtes sunnivahendite kohaldamiseks.

Samas nähtub kohtutäituri otsusest, et kohtutäitur on asja menetlenud ning püüdnud leida lahendusi

kohtulahendi täitmiseks. TMS § 217 lg 1 kohaselt võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale

täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel täitemenetluse osaline esitada

kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi

teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, § 218 lg 1 kohaselt

võib kohtutäituri otsusele esitada omakorda kaebuse kohtule. Seega oli kaebajal võimalus esitada

esmalt kohtutäiturile ja hiljem kohtule kaebus kohtutäituri otsusele, kui ta leidis, et kohtutäituri

keeldumine kaebaja poolt soovitud meetme kohaldamata jätmisel ei ole põhjendatud tulenevalt

sellest, et lapse ema täidab kohtumäärust kaebaja arvates üksnes formaalselt. Kohus oleks saanud

kaebaja poolt esitatud avaldust lahendades hinnata, kas kohtutäituri otsus on kaebaja poolt esile

toodud asjaoludel põhjendatud, st hinnata, kas olukorras, kus ema küll füüsiliselt ei takista lapse

suhtlust, kuid mõjutab last emotsionaalselt viisil, et laps isaga suhelda ei taha, on käsitletav

kohtulahendi täitmisest kõrvale hoidumisena TMS mõttes. Kaebaja aga kaebust ei esitanud, st jättis

seaduses sätestatud efektiivsed võimalused kasutamata.

36. Kohtutäituri ja seejärel kohtu poole pöördumise asemel vahetas kaebaja hoopis täiturit ning

pöördus peale seda, kui kohtutäitur Risto Sepp oli teinud tema hinnangul ebasoodsa lahendi, hoopis

25.05.2023 avaldusega kohtutäitur Elin Vilippus poole. Kohtutäitur Elin Vilippus jättis oma

30.08.2023 otsusega kaebaja avalduse lapse ema suhtes sunnivahendina trahvi kohaldamiseks

3-23-2781

12(13)

rahuldamata. Kohtutäitur Elin Vilippus on oma 30.08.2023 vastuses (dtl 168-177) samuti leidnud,

et lapse ema ei teinud takistusi lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendi kohaselt suhelda. Täitur

märkis, et ei saa täitemenetluse käigus välja selgitada, miks laps ei soovi isaga täitedokumendiga

määratud mahus suhelda. Täitur rõhutas, et kohtulahendi täitmisel tuleb seada esikohale lapse huvid.

Kohtutäitur selgitas, et kuna kohtumised on jäänud toimumata lapsest tulenevatel põhjustel ning

kohtutäitur ja lapse heaolu spetsialist ei ole tuvastanud kohustatud isiku poolseid takistusi

sundtäitmisel, siis tuleks lahendus leida koostöös lastekaitse ja riigi poolse tugiteenuse

(perelepituse) abil. Kohtutäitur küsis enne otsuse tegemist muu hulgas lastekaitsespetsialisti

arvamust. Kaebaja ei ole ka nimetatud otsuse vaidlustamiseks kohtu poole pöördunud, st on jätnud

kasutamata seadusest tulenevad võimalused kohtulahendi täitmise saavutamiseks. Seega ei saa

kaebaja ka tugineda väitele, et sunniraha kohaldamine ei ole olnud efektiivne meede, et sundida

lapse ema täitemenetluses kohtumäärust täitma. Kohtutäiturid ei ole pidanud sunniraha või trahvi

kohaldamist põhjendatuks ning kaebaja on kohtutäiturite seisukohta aktsepteerinud, kuivõrd ta ei

ole otsuseid vaidlustanud. Kohus nõustub, et sunniraha kohaldamine oleks kõige kohasem meede

ema sundimiseks kohtumäärust täitma. Nimetatud meede on kehtivas õiguses ette nähtud, kuid

kaebaja ei ole teinud endast olenevat, et seda maksma panna. Kaebaja poolt algatatud

kohtuvaidluses oleks kohus saanud hinnata, kas kohustatud isiku suhtes on võimalik kohaldada

sunniraha olukorras, kus vanem täidab formaalselt kohtulahendit, kuid faktiliselt mõjutab last viisil,

et laps isaga kohtuda ei soovi. Seejuures puudub seos Harju Maakohtu tegevuse ja kohtutäituri

tegevuse vahel. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-21-5105 28.02.2023 ja 16.12.2022 tehtud

kohtumäärustes hinnanud küsimust sellest, kas anda luba täitemenetluses kohustatud isiku suhtes

jõu kasutamiseks. Nimetatud lahendid ei ole seotud kaebaja poolt algatatud täitemenetlusega,

kuivõrd algatatud täitemenetlused trahvi/sunniraha määramiseks ei eeldanud kohtu luba. Harju

Maakohus on kaebajale seda ka selgitanud.

37. Kohus märgib täiendavalt, et seadusandluses ei ole võimalik sätestada sellist universaalset

meedet, mis toimiks iga suhtluskorda sätestava lahendi puhul ja igal juhul. Sellise universaalse

meetme kehtestamise puhul on suureks riskiks, et meetme rakendamisel konkreetse juhtumi puhul

võivad ohtu sattuda lapse õigused ja huvid. Kui vanemate vahelise vaidluse tõttu kujuneb olukord,

kus mõlema vanema õigust lapsega suhelda pole võimalik tagada ilma lapse huve tõsiselt

kahjustamata, tuleb seega alati seada esiplaanile lapse, mitte tema vanema huvid. EIK on korduvalt

märkinud, et laste õiguste vastaseid sunnimeetmeid ei tohi täitemenetluses soosida või tuleb need

täielikult välistada, pidades silmas lapse huvisid (vt nt Malec v Poland (28623/12), p 77). Kohus

lisas, et jõu kohaldamine (TMS § 179 lg 4) ei ole põhjendatud ja seda on võimalik teha üksnes

kohtulahendi alusel ja see peab toimuma lapse heaolu huvides. Nimetatust tulenevalt ongi vaidluse

lahendamine lapse huve kahjustada võivate meetmete kohaldamise põhjendatuse üle jäetud kohtu

lahendada. Kohus saab asjaolude pinnalt hinnata, kas vanema taotletud meede vastab lapse huvidele.

Seega ei saa kaebaja praegusel juhul heita Eesti Vabariigile ette seda, et kehtestamata on jäetud

selline universaalne täitmise meede, mis tagaks kaebaja suhtluse lapsega igal juhul. Selline meede

võiks sundida last suhtlema vanemaga, kes on tema suhtes vägivaldne vms. Nimetatu ei vasta aga

ilmselgelt lapse huvidele.

38. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et kaebaja etteheide, et ta ei ole saanud tõhusalt maksma

panna Harju Maakohtu 03.10.2022 määrusest tsiviilasjas nr 2-21-5105 tulenevat õigust lapsega

suhelda, ei ole olnud põhjustatud Eesti Vabariigi tegevusetusest õigusloome kujundamisel. Kaebaja

ei ole saanud kohtumäärusest tulenevat õigust maksma panna esmalt seetõttu, eot ta ei esitanud enne

28.02.2023 avaldust kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks ning peale kohtutäiturite keelduvate

otsuste saamist ei vaidlustanud kohtutäiturite poolt tehtud otsuseid. Kaebaja on enne kohtutäituri

poole pöördumist püüdnud saavutada läbi esialgse õiguskaitse meetmete olukorda, kus kohus

kohaldaks ema suhtes sundi. Asjaolu, et kohus kaebaja käsitlusega ei nõustunud ja sunni

kohaldamist põhjendatuks ei pidanud, ei tähenda, et seadusandlus on puudulik. Seoses kaebaja

väitega seonduvalt menetluse pikkusega märgib kohus, et halduskohus ei saa hinnata detailselt

maakohtu poolt läbiviidava kohtumenetluse efektiivsust ja kestvust tsiviilasjas nr 2-21-5105, kuna

3-23-2781

13(13)

halduskohtul puudub selleks pädevus. Konkreetse kohtuasja menetlust juhib kohtunik, kes lahendab

asja vastavalt selle spetsiifikale. Halduskohus saab üksnes hinnata õigusliku raamistiku efektiivsust

vastavalt kaebaja esile toodud asjaoludele. Maakohus ei saa eirata menetlusosaliste poolt esitatud

taotlusi ja seisukohti, vaid peab need lahendama, tagades seejuures menetlusosalistele võrdsed

võimalused taotlustega tutvumisel ja neile vastamisel. Vastavad printsiibid tulenevad TsMS-i

erinevatest sätetest. Kaebaja ei saa heita menetlusosalisele ette oma õiguste kasutamist ja vastupidi.

Seega on menetluse kestvuse kujundamisel menetlusosalistel endil suur osakaal. Kohus üksnes

tagab menetluse juhtimisega õiglase kohtupidamise ning õige lahendi. Eesti Vabariik on loonud

õigusliku raamistiku tsiviilkohtumenetluse toimimiseks ning riik ei vastuta selle eest et menetlus on

asja mahust ja spetsiifikast tulenevalt ajamahukam. Kaebajal on soovi korral õigus esitada

menetluse kiirendamise taotlus. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et praeguses asjas puudub

põhjuslik seos riigi tegevuse ja kaebajal tekkinud väidetava kahju vahel. Riigi poolt on loodud

meetmed suhtluskorra täitmiseks ning kaebajal on võimalik neid kasutada.

39. Isegi kui möönda kahju tekkimise alusena Eesti Vabariigi tegevusetust, siis on kahju hüvitamine

välistatud RVastS § 7 lg 1 järgi, sest kaebaja ei ole täitnud sättes toodud kahju vältimise kohustust

olukorras, kus kahju tekkimine oleks välditav. Kahju oleks olnud välditav, kui kaebaja oleks

koheselt peale 03.10.2022 määruse saamist pöördunud selle täitmiseks kohtutäituri poole ning

täitmisest keelduva lahendi saamisel vaidlustanud selle kohtus. Kaebaja seda ei teinud. Nimetatu on

täiendav alus kaebuse rahuldamata jätmiseks.

MENETLUSKULUD

40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on

tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulusid tõendavaid

dokumente. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja

§ 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm