1-08-1838/113 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1838 (07267001842) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Sten Lind ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 7. juuni 2011, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi

D.I (D.I), Ivar Närepi (Närep), M.T (M.T) ja G.V (G.V) süüdistuses KarS § 263 p 1, 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 1. veebruari 2011 otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatava D.I kaitsja Andres Simson, süüdistatava

Ivar Närepi kaitsja Avo Pärmann, süüdistatava M.T

kaitsja Janek Valdma, süüdistatava G.V kaitsja Andrus Repnau Prokurör Küllike Kask Süüdistatavad

D.I , isikukood XXX, elukoht: XXXX XX, XXXXX,

XXXXXXXXXXX, XXXXX, XXXXXXXXXXX, XXXX XXXX, varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral: 1) Pärnu Maakohtu 26.03.2001 otsusega KrK § 184´2 lg 1 järgi v/k 6 kuud tingimisi 1 aastase katseajaga, 2) Pärnu Maakohtu 22.06.2009 otsusega KarS § 266 lg 1 järgi v/k 2 kuud; KarS § 68 lg 1 alusel ära kantud 2 päeva, seega 1k

ja 28 p tingimisi 18-kuulise katseajaga, tõkend elukohast lahkumise keeld kohaldatud alates 20.12.2007;

Ivar Närep, isikukood: 38804284238, viimane teadaolev

elukoht XXXX XX, XXXXX, XXXXXXXXXX, viimane

teadaolev töökoht OÜ E., varem kriminaalja väärteokorras

2 karistamata, tõkend vahistamine kohaldatud alates 28.12.2007;

M.T, isikukood: XXX, elukoht: XXX XX-X,

XXXXX XXXX, XXXXXXXXXX, XX XXXXX,

XXXXXXXXXXX, XXX XXXX, varem kriminaalkorras

karistatud 1-l korral: Pärnu Maakohtu 18.12.2001 otsusega KrK

§ 195 lg 2 alusel 1 aasta v/k tingimisi 1 aastase katseajaga, tõkend elukohast lahkumise keeld;

G.V , isikukood: XXX, elukoht: XXXXX

XX, XXXXX XXXX, XXXXXXXXXXX, XX XXXXX,

XXXXXXX, XXXX XXXX, varem kriminaalkorras

karistamata, väärteokorras karistatud 2- l korral, tõkend elukohast lahkumise keeld kohaldatud alates 20.12.2007. Kaitsjad vandeadvokaadid Andres Simson, Avo Pärmann, Janek Valdma ja Andrus Repnau

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 1. veebruari 2011 otsus D.I, Ivar Närepi, M.T ja

G.V KarS § 263 p 1, 4 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata. 2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. juunil 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Pärnu Maakohtu 1. veebruari 2011 otsusega üldmenetluses tunnistati D.I süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ja karistati vangistusega 11 kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1, 3 alusel liideti mõistetud karistusele Pärnu Maakohtu 22.06.2009 otsusega mõistetud vangistus 2 kuud, loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 11 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 22.06.2009 Pärnu Maakohtu otsuse järgi eelvangistuses viibitud 2 päeva ja liitkaristusest 22.06.2009 Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 266 lg 1 mõistetud ja reaalselt kandmata

vangistus 1 kuu ja 28 samuti kantuks (katseaeg lõppes 22.12.2010). Ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks mõisteti liitkaristuse ärakandmata osa, s.o 9 kuud vangistust, mis pöörati täitmisele kohtuotsuse jõustumisel.

Ivar Närep tunnistati süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ja karistati vangistusega 11 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 20.08.2007 - 11.09.2007, s.o 23 päeva ja 27.12.2007 -

05.06.2008, s.o 5 kuud ja 9 päeva, kokku 6 kuud ja 2 päeva karistuse kandmise aja hulka. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud ja 28 päeva vangistust, mis pöörati täitmisele kohtuotsuse jõustumisel.

M.T tunnistati süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ja karistati vangistusega 10 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 20.08.2007 - 05.06.2008, s.o 9 kuud ja 16 päeva karistuse

3 kandmise aja hulka. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus 14 päeva, mis pöörati täitmisele kohtuotsuse jõustumisel.

G.V tunnistati süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ja karistati vangistusega 10 kuud, mis pöörati täitmisele kohtuotsuse jõustumisel.

Kannatanu A. K. tsiviilhagi varalise kahju nõudes rahuldas kohus täielikult, mõistes solidaarselt D.I-lt

, I. Närepilt, M.T-lt ja G.V-lt välja A K. kasuks 1137.44 eurot; tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldas kohus osaliselt, mõistes solidaarselt D.I-lt, I. Närepilt, M.T-lt ja G.V-lt välja A. K. kasuks 5100 eurot.

Menetluskuludena mõisteti D.I-lt välja riigituludesse sundraha 417.03 eurot ja määratud kaitsja

tasu 632.73 eurot; I. Närepilt välja riigituludesse sundraha 417.03 eurot ja määratud kaitsja tasu 215.43 eurot seoses määratud kaitsja R. Roosma osalemise eest menetlustoimingul ja 632.73 eurot

seoses määratud kaitsja A. Pärmanni osalemise eest kohtumenetluses; M.T-lt välja

riigituludesse sundraha 417.03 eurot ja määratud kaitsja tasu 632.73 eurot; G.V-lt välja riigituludesse sundraha 417.03 eurot ja 0.45 eurot kaitsjale tehtud kriminaaltoimiku koopiate kulu.

KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 2, 3 alustel mõisteti D.I-lt , I. Närepilt, M.T-lt ja G.V-lt

solidaarselt riigituludesse välja 183.75 eurot kohtuarstliku ekspertiisi teostamise eest; 559.87 eurot DNA ekspertiisi nr GE 2092-07-5352 teostamise eest; 279.93 eurot DNA ekspertiisakti nr GE1984-07/5023 teostamise eest; 56.55 eurot tunnistaja E. A. sõidukulu ja 48.32 eurot tunnistaja V. Ž. sõidukulu.

2

. D.I-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 04.08.2007 kella 23.20 paiku juhtis sõiduautot Audi

A6 reg märgiga XXX XXX, milles viibisid veel M.T, G.V ja I. Närep Pärnu linnas,

XXXXXXXXXXXX X asuva ööklubi „S.” esisele alale, teades et sõidukil puudus piiratud

territooriumile sisenemiseks valdaja, s.o klubi „S.“ ja Pärnu Linnavalitsuse luba. Kuulnud samal teelõigul neile vastu kõndinud A. K. kommentaari sõiduki ebaõigest liiklemisest kõnniteealal, väljus

D.I samaaegselt I. Närepi, M.T ja G.V-ga sõidukist, misjärel tema, eesmärgiga rikkuda teiste inimeste üldist õigusrahu ja avalikku kindlustunnet, agressiivsust väljendaval hoiakul

ja hääletoonil nõudis A. K. selgitust kuuldud kommentaari kohta ning eiras koos I. Närepi, M.T ja G.V-ga nende ja kannatanu A. K. vahel tekkinud sõneluse käigus A. K. abikaasa Ü. K. ja alaealise tütre E. K. palveid lahkuda. Seejärel kui I. Närep oli Ü. K. ebatsensuurselt sõimanud ja alandanud ning löönud Ü. K. suunas rusikaga mitmel korral, kusjuures tabas Ü. K. vähemalt ühel korral parema õlavarre pihta ja vähemalt ühel korral pea piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist

valu ja tervisekahjustuse nahaaluse hematoomi näol parema õlavarre piirkonnas ning kui A. K. abikaasa kaitsmiseks naise suunas astus, takistas D.I, kannatanule tuttavate isikute nähes ja

pereliikmete juuresolekul, avaliku korra rikkumise eesmärgil ning ohustades kannatanu tervist ja juuresviibijate julgeolekut, A. K. abikaasat kaitsta, lüües A. K. vähemalt ühel korral rusikaga näo

piirkonda, millise löögi tagajärjel kannatanu maha kukkus. Järgnevalt D.I , koos I. Närepi, M.T ja G.V-ga jätkasid maas lamava A. K. peksmist, lüües teda mitmeid, eeluurimisega tuvastamata kordi, rusikatega näo ja pea piirkonda ning püüdsid A. K. selja kohalt riietest haarates

üles tõsta. Peksmise lõpetamisel, kui peksmises osalenud isikud istusid sõidukisse Audi A6 reg

märgiga XXX XXX, et sündmuskohalt lahkuda, õnnestus kannatanu A. K. haarata kinni teda

peksnud isikute lahkumise takistamiseks I. Närepi paremast jalast, misjärel lõi D.I, ohustades

kannatanu elu ja tervist, jalaga mitmel korral A. K. keha piirkonda, mille tagajärjel kannatanu I.

Närepi jala vabastas. Peksmisega tekitati A. K. füüsilist valu ja kehavigastus - paremal pool

alalõualuu keha murru ja vasakul pool alalõualuu liigesjätke murru näol, mille tagajärjel tekkis

4

luupõletik, 45. hamba traumaatiline kaotus, nahaalused verevalumid näoja peapiirkonnas, kehatüvel ja vasakul käel ning nahamarrastused mõlemal käel ja jalal. Rahu ja avaliku korra rikkumisega, mis oli toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani D.I toime KarS § 263 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. I. Närepile oli esitatud süüdistus selles, et tema 04.08.2007 kella 23.20 paiku viibis koos G.V

ja M.T-ga D.I poolt juhitud sõiduautos Audi A6 reg märgiga XXX XXX,

millega sõitis Pärnu linnas, XXXXXXXXXXXX X asuva ööklubi „S.” esisel alal, kuigi sõidukil

puudus piiratud territooriumile sisenemiseks valdaja, s.o klubi „S.“ ja Pärnu Linnavalitsuse luba.

Kuulnud samal teelõigul neile vastu kõndinud A. K. kommentaari sõiduki ebaõigest liiklemisest kõnniteealal, väljus I. Närep samaaegselt D.I, M.T ja G.V-ga sõidukist, misjärel D.I

, eesmärgiga rikkuda teiste inimeste üldist õigusrahu ja avalikku kindlustunnet, nõudis agressiivsust väljendaval hoiakul ja hääletoonil A. K. selgitust kuuldud kommentaari kohta. Seejärel I. Närep koos D.I, M.T ja G.V-ga, eiras nende ja kannatanu A. K. vahel tekkinud

sõneluse käigus A.K. abikaasa Ü. K. ja alaealise tütre E. K. palveid lahkuda ning kannatanule

tuttavate isikute nähes ja pereliikmete juuresolekul, avaliku korra rikkumise eesmärgil ning

ohustades kannatanu tervist ja juuresviibijate julgeolekut, nimetas I. Närep, Ü. K. ebatsensuurselt

„litsiks” ning lõi Ü. K. suunas rusikaga mitmel, tuvastamata arvul korral, kusjuures tabas Ü.K.

vähemalt ühel korral parema õlavarre pihta ja vähemalt ühel korral pea piirkonda, põhjustades

kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse nahaaluse hematoomi näol parema õlavarre

piirkonnas. Järgnevalt I. Närep, kannatanule tuttavate isikute nähes ja pereliikmete juuresolekul,

avaliku korra rikkumise eesmärgil ning ohustades kannatanu tervist ja juuresviibijate julgeolekut, koos D.I, M.T ja G.V-ga jätkas eelnevalt D.I löögist maha kukkunud A. K.

peksmist, lüües teda mitmeid, eeluurimisega tuvastamata kordi, rusikatega näo ja pea piirkonda, püüdes A. K. selja kohalt riietest haarates üles tõsta. Peksmise lõpetamisel, kui peksmises osalenud isikud istusid sõidukisse Audi A6 reg märgiga XXX XXX, et sündmuskohalt lahkuda ning kui A. K. õnnestus haarata kinni teda peksnud isikute lahkumise takistamiseks I. Närepi paremast jalast, lõi I. Närep, ohustades kannatanu elu ja tervist, rohkem kui ühel korral A. K. vabanemiseks teda vasaku jalaga õla piirkonda ja D.I lõi I. Närepi abistamiseks jalaga mitmel korral A. K. keha piirkonda, mille tagajärjel kannatanu I. Närepi jala vabastas. Peksmisega tekitati A. K.le füüsilist valu ja kehavigastus - paremal pool alalõualuu keha murru ja

vasakul pool alalõualuu liigesjätke murru näol, mille tagajärjel tekkis luupõletik, 45. hamba traumaatiline kaotus, nahaalused verevalumid näoja peapiirkonnas, kehatüvel ja vasakul käel ning nahamarrastused mõlemal käel ja jalal. Rahu ja avaliku korra rikkumisega, mis oli toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani I. Närep toime KarS § 263 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4.

M.T-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 04.08.2007 kella 23.20 paiku viibis koos G.V ja I. Närepiga D.I poolt juhitud sõiduautos Audi A6 reg märgiga XXX XXX, millega sõitis Pärnu linnas, XXXXXXXXXXXX X asuva ööklubi „S.” esisele alale, kuigi sõidukil puudus piiratud territooriumile sisenemiseks valdaja, s.o. klubi „S.“ ja Pärnu Linnavalitsuse luba. Kuulnud samal teelõigul neile vastu kõndinud A. K. kommentaari sõiduki ebaõigest liiklemisest kõnniteealal,

väljus M.T samaaegselt D.I, I. Närepi ja G.V-ga sõidukist, misjärel D.I , eesmärgiga rikkuda teiste inimeste üldist õigusrahu ja avalikku kindlustunnet, nõudis agressiivsust

väljendaval hoiakul ja hääletoonil A. K. selgitust kuuldud kommentaari kohta. Seejärel M.T koos D.I, I. Närepi ja G.V-ga eiras nende ja kannatanu A. K. vahel tekkinud sõneluse

käigus A. K. abikaasa Ü. K. ja alaealise tütre E. K. palveid lahkuda ning kui I. Närep oli Ü. K. ebatsensuurselt sõimanud ja alandanud ning löönud rusikaga mitmel korral Ü. K. suunas, tabades Ü.

K. vähemalt ühel korral parema õlavarre pihta ja vähemalt ühel korral pea piirkonda ning D.I takistanud A. K. abikaasat kaitsta, lüües A. K. vähemalt ühel korral rusikaga näopiirkonda, millise

5

löögi tagajärjel kannatanu maha kukkus, siis M.T , kannatanule tuttavate isikute nähes ja

pereliikmete juuresolekul, avaliku korra rikkumise eesmärgil ning ohustades kannatanu tervist ja

juuresviibijate julgeolekut, koos D.I, I. Närepi ja G.V-ga jätkas maas lamava A. K. peksmist, lüües teda mitmeid, eeluurimisega tuvastamata kordi, rusikatega näo ja pea piirkonda ning

püüdis A. K. selja kohalt riietest haarates üles tõsta. Peksmise lõpetamisel kui M.T koos I. Närepi, G.V ja D.I-ga suundus Audi A6 reg. märgiga XXX XXX suunas, naases M.T

maas lamava kannatanu A. K. juurde ning ohustades kannatanu elu ja tervist, lõi A. K. jalaga

mitmel, tuvastamata arv korral, keha piirkonda. Peksmisega tekitati A. K. füüsilist valu ja kehavigastus - paremal pool alalõualuu keha murru ja vasakul pool alalõualuu liigesjätke murru näol, mille tagajärjel tekkis luupõletik, 45. hamba traumaatiline kaotus, nahaalused verevalumid näoja peapiirkonnas, kehatüvel ja vasakul käel ning nahamarrastused mõlemal käel ja jalal. Rahu ja avaliku korra rikkumisega, mis oli toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani M.T toime KarS § 263 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5.

G.V-le oli esitatud süüdistus selles, et tema, 04.08.2007 kella 23.20 paiku viibis koos M.T ja I. Närepiga D.I poolt juhitud sõiduautos Audi A6 reg märgiga XXX XXX, millega sõitis Pärnu linnas, XXXXXXXXXXXX X asuva ööklubi „S.” esisele alale, kuigi sõidukil puudus piiratud territooriumile sisenemiseks valdaja, s.o klubi „S.“ ja Pärnu Linnavalitsuse luba. Kuulnud samal teelõigul neile vastu kõndinud A. K. kommentaari sõiduki ebaõigest liiklemisest kõnniteealal,

väljus G.V samaaegselt D.I , M.T ja I. Närepiga sõidukist, misjärel D.I , eesmärgiga rikkuda teiste inimeste üldist õigusrahu ja avalikku kindlustunnet, nõudis agressiivsust väljendaval hoiakul ja hääletoonil A. K. selgitust kuuldud kommentaari kohta. Seejärel G.V koos D.I, M.T ja I. Närepiga eiras nende ja kannatanu A. K. vahel tekkinud sõneluse käigus

A. K. abikaasa Ü. K. ja alaealise tütre E. K. palveid lahkuda ning kui I. Närep oli Ü. K. ebatsensuurselt sõimanud ja alandanud ning löönud rusikaga mitmel korral Ü. K. suunas, tabades Ü.

K. vähemalt ühel korral parema õlavarre pihta ja vähemalt ühel korral pea piirkonda ning D.I takistanud A. K. abikaasat kaitsta, lüües A. K. vähemalt ühel korral rusikaga näo piirkonda, millise

löögi tagajärjel kannatanu maha kukkus, siis G.V , kannatanule tuttavate isikute nähes ja

pereliikmete juuresolekul, avaliku korra rikkumise eesmärgil ning ohustades kannatanu tervist ja

juuresviibijate julgeolekut, koos D.I , M.T ja I. Närepiga jätkas maas lamava A.K. peksmist, lüües teda mitmeid, eeluurimisega tuvastamata kordi, rusikatega näo ja pea piirkonda ning

püüdis A. K. selja kohalt riietest haarates üles tõsta. Peksmisega tekitati A. K.le füüsilist valu ja

kehavigastus - paremal pool alalõualuu keha murru ja vasakul pool alalõualuu liigesjätke murru näol, mille tagajärjel tekkis luupõletik, 45. hamba traumaatiline kaotus, nahaalused verevalumid näoja peapiirkonnas, kehatüvel ja vasakul käel ning nahamarrastused mõlemal käel ja jalal. Rahu ja avaliku korra rikkumisega, mis oli toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani G.V toime KarS § 263 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6. Maakohus leidis et kohtulikul uurimisel on igati tõendamist leidnud, et süüdistatavad realiseerisid

esitatud süüdistuste alusel KarS § 263 p 1, 4 koosseisu kõik nõutavad objektiivsed tunnused vähemalt otsese tahtlusega. Kannatanud ning tunnistajad E. K., P. H. ja A. L. andsid kohtustungil ütlusi, et süüdistatavad peksid A. K. kohti valimata, tunnistaja E. K. ütluste kohaselt oli ema lööjaks

I. Närep. Karistuse mõistmisel arvestas kohus süüdistatavate käitumises nii kergendavate kui

raskendavate asjaolude puudumist ja asus seisukohale, et sellist üldise turvatunde ning inimeste

tervise suhtes jõhkra vägivallaga manifesteerivat käitumist ei ole õigusriiklikult korrastatud

ühiskonnas võimalik taluda, mistõttu saab sellise kuriteo eest mõistetav karistus olla üksnes

vangistus, arvestades süüdistatavate süü suurust. Arvestades õigusvastase käitumise intensiivsust,

leidis kohus, et D.I ja I. Närepi karistus peab olema teistest mõnevõrra suurem. Kohus asus seisukohale, et kannatanu A. K. tsiviilhagi varalise kahju nõudes 1137.44 eurot (17797 krooni) on

6

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, mittevaralise kahju nõudes, s.o 200 000 krooni, kuulub rahuldamisele osaliselt.

Apellatsioonide sisu ja menetlusosaliste seisukohad 7. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonides vaidlustasid süüdistatavate kaitsjad süüdistatavate süüditunnistamise ja karistamise KarS § 263 p 1, 4 järgi.

7.1.

Süüdistatava D.I kaitsja vandeadvokaat A. Simson palub apellatsioonis maakohtu otsus D.I suhtes tühistada ja uue otsusega D.I süüdistuses KarS § 263 p 1, 4 järgi tõendamatuse ja uurimise ühekülgsuse tõttu õigeks mõista. Kaitsja argumendid on järgmised:

7.1.1. D.I viibimine sündmuskohal ei ole tõsikindlalt tõendatud. D.I eitab juhtunut ning on

andnud kohtueelsel uurimisel 01.10.2007 seletuse, et viibis 04.08.2007 oma elukohas, kuna tema elukaaslane oli lapseootel ja tema ööklubi S. läheduses ei viibinud ega autot ei juhtinud. Kohtuotsus

rajaneb kannatanute A. ja Ü. K. ning nende tütre E. K. ütlustele ja äratundmiseks esitamise

protokollidele, mille usaldusväärsust kohus ei ole piisavalt motiveerinud, vaatamata nendes esinevatele väga olulistele vastuoludele alates esimestest ütlustest kohtueelsel uurimisel, kuni ütluste andmiseni maakohtus. Kuni 22.08.2007 ei ole ükski isik, kellele on esitatud äratundmiseks D.I foto, teda nendelt fotodelt ära tundnud, samuti ei ole ükski hilisem tunnistaja ega kannatanu osanud

teda täpselt kirjeldada. Alates 22.08.2007 on tunnistajad mingil põhjusel ootamatult D.I samadelt fotodelt ära tundnud. Vastuolu isikute seletustes ja äratundmistes tähendab üheselt, et need

ütlused ei ole tõenditena veenvad ja järjekindlad ning selliseid tõendeid ei saa süü tõendamisel arvesse võtta.

7.1.2. DNA ekspertiisist (I kd lk 48-50) nähtuvalt viitab kannatanu särgilt võetud DNA mehe DNA- le, kuid välistab selle, et särgil olev DNA võib kuuluda D.I-le. Auto roolilt ega autost DNA-d võetud ei ole, kuigi väidetakse, et autoroolis oli D.I. D.I mobiiltelefoni ei ole sündmuskohal

positsioneeritud, telefonikõnede väljavõte ei näita mingit seost teiste väidetavate kaasosalistega. Kuna asjas on süü tõendamisel üritatud just nimelt sellisele tõendile viidates isikuid süüdi mõista, siis D.I puhul peaks see antud juhul D.I süü välistama.

7.1.3. Kannatanu poolt on moraalse kahju nõue selgelt ja põhjalikult tsiviilhagi vormis jäetud põhjendamata. Hageja ei saa nõude sisu kirjeldades lihtsalt märkida suvalist põhjendamata summat, mida ta endale soovib, esitamata ühtegi moraalse kahju tekkimist kinnitavat tõendit.

7.1.4. Antud asjas on rikutud menetlusnorme ja süütuse presumptsiooni sellega, et kohtuprotsessi

kestel on ajakirjandus vahetult analüüsinud kohtuprotsessil toimunut televisioonis ning võtnud

ennatlikke seisukohti isikute süüküsimuses. Samuti on ajakirjanduses analüüsitud ja antud süüdistusele soodsaid hinnanguid tunnistajate ja kannatanute ütlustele, neid ütlusi tendentslikult ja katkendlikke tsitaate televisioonis esitades.

7.1.5. Karistuse mõistmise osas leiab apellant, et KarS § 263 sätestatud kuriteo eest antud asjaoludel

ei ole põhjendatud erakordselt karmi karistuse küsimine ainuüksi põhjusel, et asjas on suudetud

üleval hoida avalikku huvi. Küsitud karistusmäär on silmatorkavalt raskem tavalisest kohtupraktikast.

7.1.6. Täiesti alusetu on D.I-lt välja mõista DNA-ekspetiiside tegemise kulu, kuivõrd ekspertiisid ei tõenda süüdistuse poolelt midagi ja selline põhjendamatu kulu peab jääma riigi kanda. Veel leiab apellant, et varasem süüdistatava kulu õigusabile peaks jääma riigi kanda ka isikute süüdimõistmisel.

7 7.2.

Süüdistatava I. Närepi kaitsja vandeadvokaat A. Pärmann palub apellatsioonis maakohtu otsus I. Närepi suhtes tühistada ja uue otsusega I. Närep süüdistuses KarS § 263 p 1, 4 järgi õigeks mõista. Kaitsja argumendid on järgmised:

7.2.1. I. Närep eitas kõigil ülekuulamistel oma süüd temale inkrimineeritud tegudes. Kohus arutas

asja ilma I. Närepi osavõtuta, käsitledes teda kui kohtuistungist kõrvalehoidjat. Aluseks võttes

kohtueelsel uurimisel asjaosaliste antud ütlusi ning kõrvutades neid ülejäänud asjas kogutud tõenditega, ei ole võimalik lugeda I. Närepi süüd vastuvaidlematult tõendatuks.

7.2.2. Et kannatanute suhtes tarvitati vägivalda väga halva nähtavusega tingimustes e peaaegu pimedas, umbes kaks tundi peale päikese loojumist, mil sündmuskohal orienteerumiseks läks vaja taskulampi, on oluline pöörata tähelepanu sündmuse toimumise ajale ning arvestada, et kannatanud

polnud I. Närepit ega kedagi kaaskohtualustest varem kohanud, ühelgi nende välimusel polnud

selgelt silmatorkavaid eritunnuseid, sündmuskoht oli rahvarikas, mistõttu juuresolnute tähelepanuvõimet tugevasti pärssiv ja segav.

7.2.3. Kohus on väheveenvatel motiividel jätnud kõrvale tunnistajate K. L., H. T., E. O., E. O. ja A. P. ütlused, mis selgitasid piisava konkreetsusega kaaskohtualuste viibimist ööklubist eemal. Ehkki

kohtuistungil ei esinenud tunnistajaid, kes oleksid kinnitanud I. Närepi viibimist kuriteosündmuse

ajal mujal, seavad nende seletused tugeva kahtluse alla süüstavate tõendite usaldusväärsuse ka I. Närepi puhul.

7.3

Süüdistatava M.T kaitsja vandeadvokaat J. Valdma palub apellatsioonis maakohtu otsus M.T suhtes tõendamatuse ja menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada ja uue otsusega M.T

süüdistuses KarS § 263 p 1, 4 järgi õigeks mõista. Apellant palub, et kohus annaks hinnangu meedia

sekkumisele protsessi ning selle mõjule kohtu võimalusele sõltumatuks kohtupidamiseks. Kaitsja argumendid on järgmised:

7.3.1. Seoses KrMS § 81 lg 8 ja lg 2 ning § 68 lg 4 rikkumisega tuleb tunnistada menetluskõlbmatuks äratundmiseks esitamised A. K. (I kd tl 23), Ü. K. (I kd tl 91), E. K. (I kd tl 127], A. L. (I kd tl 153), P. H. (I kd tl 145) ja ka edasises uurimises nende (sh. kohtus) antud ütlused. Politsei poolne äratundjate eelinformeeritus, et esitatav isik on politsei andmetel eeldatavalt see isik, kes osales kuriteo toimepanemises, kujutab endast KrMS §-s 68 lõikes 4 sätestatud suunamiskeelu rikkumist.

7.3.2. Seoses sisuliste vastuoludega eeluurimisel ja kohtus antud ütlustes, tuleb tunnistada

ebausaldusväärseks ning süüdistatava süüd mittetõendavateks kannatanute ja tunnistajate E. K., P.

H., A. L., J. K., E. A. ja M. K. ütlused.

7.3.3. Apellant ei nõustu kohtu väitega, et on üldteada asjaolu, et meie laiuskraadil ei ole suveööd nii pimedad, et ilma valgustuseta on välistatud igasugune nägemine. Tunnistajate J. K. ja V. Z. ütluste

kohaselt ei saanud pimeduse tõttu keegi pealtnägijatest ära tunda ühtegi isiku nägu ega olnud võimelised neid kirjeldama.

7.3.5.

Kohus ei põhjenda otsuses, milline osa stenogrammist peaks viitama M.T süüle. Põhjenduse puudumise tõttu tuleb ebaasjakohasena kõrvale jätta jälitusprotokoll koos stenogrammiga, lisa CD (kd II tl 97-100) M.T pealtkuulamine, kus M.T räägib oma emaga. Mingit ütluste kooskõlastust, mis võiks M.T ütluste usaldusväärsust nõrgestada, stenogrammist ei nähtu.

8 7.3.6. Jälitusprotokollist ja hädaabi numbri stenogrammist nähtuvalt ei saanud M.T ja I. Närep

süüdistuses kirjeldatud viisil ajas ja ruumis koos viibida ega süüdistuses kirjeldatud tegu toime

panna; jälitusprotokollist ei ole võimalik selgelt ja üheselt aru saada, kus viidatud abonemendid

asusid, samuti ei ole M.T tunnistanud, et ta oleks jälitusprotokollis kajastatud kõnesid teinud. Asja materjalide juures on tõendid, mis näitavad, et SIM kaart (nrXXXXXXXX) ja seotud telefoni

number, millelt on tehtud kõne kell 23.44 I. Närepile, ei asunud vaadeldaval perioodil M.T valduses.

7.3.7.

Apellandi arvates ei ole õige põhjendada karistusmäära valikut meedias tõstatatud avaliku huviga. Valitud karistusmäär ei vasta kohtupraktikale analoogsetes asjades. Juhul kui kohus peaks jõudma järeldusele, et süüdistatav on süüdi, palub apellant arvestada, et M.T on lapse isa, kellel on eluruumiga seonduvad varalised kohustused, keda 02.04.2008 iseloomustuses iseloomustatakse kui aktiivset ja spordiga tegelevat eeskujulikku käitumisega õpilast.

7.3.8.

Kohtukulud, mida M.T on kandnud eelnevalt kohtumenetluses esimese ja teise astme

kohtus, enne lahendi tühistamist teise astme kohtus, tuleb kohtualusele hüvitada igal juhul, kuna

kohtualune ei pea kandma kulusid tulenevalt sellest, et asi vaadatakse uuesti menetlusveast tulenevalt läbi. Nõustuda ei saa M.T-le DNA-ekspetiiside tegemise kulu asetamisega, kuna DNA

ekspertiis ei tõendanud midagi ning asjaolusid arvestades, ei olnud ekspertiis M.T süü tõendamiseks. DNA ekspertiidi tegemine oli uurimise viga ning see peaks jääma riigi kanda.

7.3.9. Apellandi arvates ei ole

tsiviilhageja esitanud tõendeid moraalse kahju tekkimise kohta ja tuginedes Riigikohtu lahendile (nr. 3-2-1-34-05), milles on märgitud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu

jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele,

leiab, et nõue ei kuulu rahuldamisele.

7.3.10.

Apellant taotleb, et ringkonnakohus

annaks hinnangu meedia sekkumisele ning tunnistaks selle õigusemõistmise objektiivsuse mõjustamiseks. Apellandi hinnangul ületas meedia sekkumine käesolevas asjas igasuguse mõistlikkuse piiri. Kaamera suured plaanid, diktori traagiline hääl taustal,

mis kirjeldab presenteeritavaid

süüdistatavaid, kui täiesti kahtluseta süüdiolevaid, õuduspõnevusfilmidest tuttava kõlaga

taustamuusika ning oma järjepidevuselt teleseriaalile sarnanev

kohtuasja presentatsioon meedias.

Meediakajastuse sisuks on olnud üheselt avalikkuse ootuse kujundamine süüdistatava süüditunnistamiseks, milles ei saa eitada kannatanu aktiivset osalust. Kõik

see ei saa jätta mõjutamata kohtuniku kui inimese võimet hinnata asja

vabalt, segamatult ja

mõjutamata. Kaitsjate taotlusele kohtuistungil operaatorite liikumise piiramisele tuli

kohus vastu alles menetluse lõppstaadiumis.

7.4. Süüdistatava G.V kaitsja vandeadvokaat A. Repnau palub apellatsioonis maakohtu otsus

G.V suhtes menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

tühistada ja uue otsusega G.V süüdistuses KarS § 263 p 1, 4 järgi õigeks mõista. Kaitsja

argumendid on järgmised: 7.4.1. G.V ei ole end süüdistuses nimetatud kuriteos süüdi tunnistanud, ta on kogu kohtueelse menetluse ja kohtuliku uurimise ajal kinnitanud, et ta oli 04.08.2007 õhtul oma kodus.

7.4.2. Kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses kirjeldatud

täpsusega, millest süüdistatav peab olema detailselt informeeritud. Kohus on jätnud tähelepanuta

kaitsja poolt kohtulikes vaidlustes esitatu, et G.V-le , võrreldes teistele süüdistatavatele

esitatuga, esitatud süüdistus ei ole konkreetne, süüdistatava tegevus on märgitud üldistavalt, seotud

9

teiste süüdistatavate tegevusega. Kohus ei ole G.V osalust eraldi vaaginud, mistõttu on kohtuotsus selles osas motiveerimata ja sellega on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 7 sätteid.

7.4.3. Apellant leiab, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud süütuse presumptsiooni sellega, et juba kohtueelse menetluse ajal alustas meedia G.V süüdistamist ja vahetult peale sündmust, s.o. enne veel, kui õieti jõuti uurimistoiminguteni, kajastas kohalik leht sündmusi omapoolse süüstava hinnanguga, märkides ära kuriteo toimepannud isikute nimed ja erilise tähelepanu alla võeti meedias

asi peale 20.08.2007. TV kanal 2 on lausa näidanud seriaali, lavastades sündmuste käiku, millest

Kanal 2 reporteritel tõene arusaam on puudunud. Reporteri kommentaarid on olnud halvustavad,

suures plaanis näidatakse süüdistatavate nägusid, sealhulgas ka G.V , hoolimata kaitsja ja

G.V korduvatest palvetest lõpetada filmimine ja pildistamine. Praktiliselt enne kohtulikku

uurimise algust kommenteeris Kanal 2 sündmust uudistesaates koos filmitud lõikudega

süüdistatavatest. Apellant käsitleb Eesti meediapoolset käitumist antud kriminaalasjas otsese sekkumisena ausa ja õiglase kohtupidamise reeglitesse.

7.4.4. Kohus ei oleks saanud kannatanute A. K. ja Ü. K. ütlustele tuginedes väita, et kannatanud on

G.V ära tundnud. G.V osaluse kuriteos on kohus otsuses rajanud kahe tunnistaja ütlustele, kes kumbki ei suuda konkreetselt G.V tegevust kirjeldada. Tunnistajad E. K. ja P. H. ei ole oma ütlustes öise aja nähtavuse kohta olnud järjekindlad ja kohus ei ole tunnistaja P. H. ütlustes esinevaid vastuolusid põhjendanud. G.V osavõtust ei räägi ka tunnistaja A. L..

7.4.5. G.V osavõttu talle süüks arvatud teost ei kinnita ükski kohtu poolt avaldatud kirjalik tõend. Puuduvad andmed G.V DNA olemasolust ja jälitustegevuse raames saadud andmed. Kohtu poolt avaldatud foto, kus G.V on koos teiste süüdistatavatega, ei saa eraldi võetuna süütõendiks olla. G.V ei viibinud Koonga vallas, Veltsas ajal, kui politseioperatsioon läbi viidi.

7.4.6.

Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et menetlusnormide rikkumised kohtueelsel menetlusel

äratundmiste teostamisel ei ole olulised. Sisuliselt on kõik äratundmised tehtud menetlusnorme

eirates, mis on viinud äratundmiste kordamisele ja vigade parandamisele ning mis kogumis viitavad

isikute mõjutamisele mitte aga seadusliku toimingu tegemisele. Ühtegi isikut ei ole enne äratundmiseks esitamiste läbiviimist äratuntavate võimalike tunnuste osas üle kuulatud. Vastupidi,

isikud on väljendanud seisukohta, et nad ei tunnekski võib-olla kedagi ära. Ka korduvate

äratundmiseks esitamiste vahepeal ei ole isikuid äratuntavate tunnuste osas küsitletud. Analoogilisele olukorrale on pööranud tähelepanu ka ka Riigikohus oma lahendis 3-1-1-52-09. Kohtuistungil on G.V äratundjad olnud aga kahtlemata mõjutatud meedia survest.

7.4.7.

Apellandi arvates on kohtuotsus G.V osas põhistamata. Kuigi G.V poolsete tunnistajate üheste ütluste kohaselt viibis süüdistatav sellel õhtul kodus, ei ole kohus nende ütlusi eraldi analüüsinud, vaid väitnud, et kuna teised tõendid kinnitavad vastupidist, siis tuleb materjalid

nende tunnistajate valeütluste andmise osas saata kontrollimiseks politseisse. Kõrvaldamata kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks.

7.4.8. G.V-le karistuse määramisel ei ole kohus arvestanud eripreventiivseid eesmärke ega süüdistatava isikut. Kohus on arvestanud küll G.V kahe alaealise lapse olemasoluga, kuid leidnud, et nimetatu pole aluseks kohaldada tingimuslikku karistust. Kohus ei ole arvestanud, et G.V on varem kohtulikult karistamata ja sündmusest on möödunud pea 4 aastat.

8. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid apellatsioonides toodud seisukohtade juurde, süüdistatavad toetasid kaitsjate apellatsioone, paludes süüdimõistev otsus tühistada ja ennast esitatud

10

süüdistustes õigeks mõista. Prokurör palus jätta vaidlustatud otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 9. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja kaitsjate apellatsioonidega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonides esitatud argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna.

10. Põhjendatult on maakohus D.I, I. Närepi, M.T ja G.V mõistnud süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi. Apellatsioonides kordavad apellandid maakohtus esitatud versiooni toimunust, mille kohaselt ei viibinud süüdistatavad 04.08.2007 kella 23.20 paiku Pärnu linnas, XXXXXXXXXXXX X asuva ööklubi „S.” esisel alal, mistõttu on süüdistatavate süü tõsikindlalt põhistamata ja millega rikutud on süütuse presumptsiooni. Kohtukolleegium apellantide seisuskohaga ei nõustu. Maakohus

on oma otsuses loetlenud kõik tõendid, milliseid kogumis hinnates on kujunenud maakohtu seisukoht. Nende tõendite kogumis hindamise tulemil ei ole võimalik jõuda maakohtu seisukohast

vastupidisele ning kaitseversioone toetavale seisukohale. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kogutud tõendid ning nende analüüs lükkavad ümber süüdistatavate kaitseversiooni toimunust. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks oma otsuses korrata maakohtu põhjendusi, kuid peab vajalikuks märkida, et kaitsjate apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade

ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium kohtupraktikas kinnistunud tõendite hindamise põhinõudele, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.

Puutumuses kaitsjate apellatsioonides esitatud seisukohtadega, märgib kohtukolleegium järgmist.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on KrMS § 61 lg 2 alusel hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu

praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva järelduse pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka

on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo

faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema

veenvad. Sisuliselt tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-43-05 p 6).

Maakaohus on andnud otsuses oma hinnangu kohtus üle kulatud kannatanute, tunnistajate ja

süüdistatavate ütlustele, hinnanud erinevaid kirjalikke tõendeid ja põhjendanud teatud tõendite

tõendite kogumist välja jätmist. Otsuses on ühelt poolt välja toodud vastuolud, mis kummutavad süüdistatavate ennastõigustavad väiteid ning teiselt poolt antud hinnang kannatanute ja tunnistajate ütlustes vastuolude puudumisele e. nende usaldusväärsusele. Tõendite usaldusväärsuse hindamisel vastab vaidlustatud otsus täielikult ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-88-06 väljendatud seisukohale.

11 11. Kaitsjate apellatsioonides seatakse kahtluse alla kannatanute A. K., Ü. K. ning tunnistajate E. K. ja P. H. ütluste usaldusväärsus seoses nendes tekitatud veendumusega, et kannatanu A,.K. peksjateks olid süüdistatavad. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on veenvalt

põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt osalesid A. K. peksmises kõik süüdistatavad.

Äratundmiseks esitamise kui menetlustoimingu eesmärgiks on tuvastada, kas ülekuulatud

kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu või tunnistaja tunneb ära talle menetleja poolt äratundmiseks esitatud isiku, asja või muu objekti. KrMS § 81 lg 4 kohaselt esitatakse vajaduse korral isik, asi või muu objekt äratundmiseks foto, filmi või heli-või videosalvestise järgi.

Nii kannatanud kui tunnistajad E. K. ja P. H. on kohtuistungil ja kohtueelses menetluses süüdistatavad ära tundnud. Kohus on oma järeldust põhjendanud ja otsuses märkinud, et vaatamata kohtueelsel menetlusel tehtud menetleja eksimustest ära tundmiseks esitamisel ei ole äratundja isik

veel automaatselt seetõttu ebausaldusväärse tõendi allikas. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja

arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus antud ütlusi (vt nt RKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Seetõttu ei saa kohtukolleegium nõustuda ka M.T kaitsja adv J. Valdmaa seisukohaga, et kõik äratundmiseks esitamise protokollid, samuti kõik kannatanute ja tunnistajate ütlused tuleb tunnistada kohtukõlbmatuteks tõenditeks. Kohus on hinnanud kõiki vahetult uuritud tõendeid nende kogumis ja asunud põhjendatud seisukohale, et kohtumenetluses uuritud kannatanute ja tunnistajate ütlused ning äratundmiseks esitamise protokollid ei sea kahtluse alla nende kohtuistungil antud ütlusi ning kohus saab süüdimõistva otsuse tegemisel nendele tugineda. Kohus avaldas kaitsja taotlusel kannatanu A. K. ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused (I kd tl 3 rida 12 ja tl 6 alt kolmandast lõigust) ning põhjendatult leidis, et nende andmisel oli kannatanu A. K. sisuliselt valupiinades ja arvestades üleelamisi on arusaadav ja loogiline, et ajal kui kannatanule ei olnud esemeid ja isikuid veel ära tundmiseks esitatud, ei saanud

ta ka kindalt väita, et ta need ära tunneb. Arvestades kannatanul tuvastatud füüsiliste vigastuste

rohkust on arusaadav, et ülekuulamisel paar tundi pärast peksmist, ei pruugi kannatanu täpselt

nimetada ega teda peksnud isukuid ära tunda. Kohtukolleegium nõustub, et kõiki neid asjaolusid

arvestades on inimlikult mõistetavad ja loogiliselt seletatavad A. K. põhjendused oma ütluste

täpsustamisel, mis ei saa seada kahtluse alla nende usaldusväärsust. Puutumuses süüdistatava M.T äratundmisega kohtuistungil, on kannatanu selgitanud, miks ta M.T talle äratundmiseks esitatud videosalvestuselt ära ei tundnud.

Kohus on äratundmiseks esitamise protokollid avaldanud ka kannatanu Ü. K. ütluste

usaldusväärsuse kontrolliks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et Ü. K. ütlused, mille kohaselt kannatanu tunneb ära I. Närepi ja valge sonimütsi, mis oli peas ühel tema abikaasa peksjatest, on

usaldusväärsed ja riimuvad kogumis teiste usaldusväärsete tõenditega. Et D.I kandis ööl vastu

04.08.2007 peas valget sonimütsi, kinnitavad lisaks kannatanute A. K. ja Ü. K. ütlustele veel tunnistajate P. H. ja A. L. kohtuistungil antud ütlused ning läbiotsimisprotokoll (I kd tl 177-181), asitõendi vaatlusprotokoll (I kd tl 188-206, foto II kd tlk 258), et D.I on peas valge sonimüts. Sonimütsi DNA ekspertiis (I kd tlk 75-78) ei välista, et mütsi kandjaks võis olla ka D.I.

Ka tunnistaja E. K. on selgitanud, miks ei ole teda kohtueelsel uurimisel enne äratundmiseks

esitamist isikute kirjelduse osas üle kuulatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et millegagi ei ole ümber lükatud E. K. väide, et tegelikkuses ta siiski kirjeldas menetlejale suuliselt

antud isikuid ja arvestades tunnistaja alaealisust, ei saa talle ette heita menetleja töös esinenud

puudusi ning seda, et ta järgiski just menetleja juhist G.V ja D.I äratundmiseks

esitamisel mustvalge passifoto järgi. Maakohus leidis õigustatult, et alaealise tunnistaja puhul on segatust tekitavaks asjaoluks ka see, et äratundmiseks esitatud fotodel oli peksjast isikuid kaks, mitte

12 üks. On õige, et E. K. ütlusi ei sea kahtluse alla ka tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlused (I kd tl 118-119), kus ta on ekslikult märkinud, et fotol nr 1 olev isik (G.V) oli see, kes alustas tema isa peksmist. Samas on just eluliselt usutav, et videosalvestuselt (I kd tlk 125-128) on E. K. ära tundnud oma isa põhipeksjana D.I, viidanud talle ka kui autojuhile, samuti tundud peksjana ära G.V. Et M.T oli ette kasvatanud suure habeme, on loogiline, et muutunud välimuse tõttu ei tundnud E. K. videosalvestuselt ära M.T.

Tunnistaja P. H. ütlustest nähtub, et politseis hakkas ta kahtlema D.I ja G.V fotos, kuna need isikud olid ja on väga sarnased ning kohtusaalis sai ta sellele kinnitust, kuid tunneb need isikud ära nende liigutuste ja näojoonte järgi. Täpsustavalt on tunnistaja kohtuistungil kinnitanud, et A. K. tõmbas pluusist ülesse süüdistatav G.V ja D.I tundis ta pruunide silmade järgi. Seega ei

sea tunnistaja ütlused millegagi kahtluse alla süüdistatavate osavõttu A. K. peksmisest ega Ü. K. löömisest. Ü. K. ütlused ja tunnistaja E. K. ütlused kinnitavad üheselt, et Ü. K. lööjaks oli just I. Närep, kelle suhtes on välja toodud Euroopa vahistamismäärus (III kd tl 112-117) ning kelle suhtes pidas ringkonnakohus võimalikuks asju arutada ilma süüdistatava osavõtuta kohtuistungist KrMS §

269 lg 2 p-st 2 tulenevalt. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium kannatanute ja tunnistajate usaldusväärsusesse puutuvalt, et maakohus ei omistanud süüdistatavate süü küsimuse otsustamisel määravat tähtsust üksnes ja mitte ainult kohtueelsel uurimisel teostatud äratundmiseks esitamistele, vaid eelkõige nende kohtus antud ütlustele.

12.

Tunnistajate J. K. ja V. Ž. ütluse pinnalt asus maakohus seisukohale, et sündmuskohal ei olnud nii pime, et ilma taskulambita ei olnud võimalik üldse mitte midagi näha ega kedagi isikutest ära tunda. Kohtukolleegium sellise põhjendusega nõustub. Sündmuskoha valgustatuse kohta on andnud

ütlusi lisaks eelnimetatud tunnistajatele ka M. K., A. L. ja E. A., tunnistaja E. K. nägi ja teatas

hädaabinumbrile 112 ka auto numbri, milline hiljem leiti ja mis oma tundemärkidelt vastas sõiduautole, milline oli sündmuspaigal. Seega oli sündmuskohal ka ilma lambita võimalik isikuid ära

tunda, mistõttu ei saa tõsikindlalt nõustuda süüdistatava M.T kaitsja seisukohaga, et

04.08.2007 kell 23.30 oli Pärnus kottpime. Ööklubi S. esine oli valgustatud, seega ka ööklubi

peauksest eemal oli valgustus veel selline, mis võimaldas isikuid näha ja ära tunda. Samas on

loomulik, et sündmuskohale kutsutud politseinikud kasutavad taskulampi selleks, et täpselt fikseerida kannatanule tekitatud võimalikke vigastusi, mis ei tähenda automaatselt seda, et nad ilma lisavalgustuseta sündmuskohal midagi ei näinud. Samas on oluline rõhutada, et kannatanud liikusid

peale peksmist sündmuskohalt eemale pargi poole, et politseile vastu minna ja seega ei ole välistatud, et kohale, kus politseibuss peatus, ööklubi S. esine valgustus enam ei paistnud.

13. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava D.I kaitsja seisukohaga, et D.I DNA

puudumine kannatanu särgil välistab D.I osaluse A. K. peksmises. Maakohus on otsuses hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja leidnud põhjendatult, et süüdistatavate süüd kinnitavad otseselt

kannatanute ja nendega koos sündmuskohal viibinud tunnistajate ütlused, mistõttu ei välista süüdistatavate DNA puudumine kannatanu särgil ka teiste süüdistatavate osalemise A. K. peksmises.

Ekspertiisi määrab menetleja tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks ning asjaolul, et süüdistatavate DNA-d ei ole otsitud autost ega auto roolilt, ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuivõrd auto leiti ja vaadeldi mitte vahetult sündmuskohal ja ajal, vaid hiljem, mistõttu puudus menetlejal

otstarbekus ekspertiisi määrata, kuivõrd autot võisid kuni selle ajani kasutada mitmes isikud. Põhjendatud ei ole ka süüdistatava M.T kaitsja apellatsioonis toodud seisukoht, et kui DNA

ekspertiis ei tõenda midagi ja kõiki asjaolusid arvestades ei olnud M.T süü tõendamiseks

ekspertiisi vajalik määrata, tuleks kulud jätta riigi kanda. Asjaolu, et eksperdil ei õnnestunud

tuvastada konkreetse isiku DNA-d, ei saa seada kahtluse alla ekspertiisi tegemise vajalikkust ega hoopiski käsitleda ekspertiisi tegemist uurimisveana. KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitab süüdimõistva

13

kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, KrMS § 175 lg 1 p 3 sätestab, et riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu on menetluskulu.

14.

Süüdistatava M.T kaitsja seisukoht, et põhjenduse puudumise tõttu tuleb ebaasjakohasena kõrvale jätta jälitusprotokoll koos stenogrammiga, kus M.T räägib oma emaga, ei ole asjakohane.

Jälitustoimingu stenogrammi kontekstist tuleneb otseselt, et M.T ema soovitab, et isa tunnistaks poja kasuks, kui temalt poja kodus viibimise kohta küsitakse, mis aga viitab kaudselt M.T seotusele kuriteoga ning seab kahtluse alla M.T kohtus antud ütlused.

Seoses jälitusprotokolli ja hädaabi numbri stenogrammiga on kohus märkinud, et nende tõendite vormistamisel on ilmseid ebatäpsusi, kuid neid saab kogumis usaldusväärsete tõenditega arvestada. Samas on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-137-03 p. 20 ja nr 3-1-1-114-04 p.12 leidnud, et vaatamata

kriminaalmenetlusnormide rikkumisele tõendite vormistamisel ei ole välistatud nende tõendite edasine kohtulik hindamine ja kohtuotsuse tegemisel aluseks võtmine. Siinjuures on aga oluline, et

nimetatud tõendeid ei ole maakohus süüküsimuse otsustamisel määravateks pidanud, sest

süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo toimepanemine on tõendatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega.

15. Kohtukolleegium ei soostu süüdistatava I. Närepi kaitsja seisukohaga, et maakohus on alusetult

jätnud kõrvale tunnistajate A. P., K. L., E. O., E. O. ja H. T. ütlused, mille kohaselt viibisid

süüdistatavad ööklubist eemal ja mis seavad kahtluse alla ka I. Närepi osavõtu temale süüks pandavast teost. Kannatanu Ü. K. piisavast selgitusest I. Närepi välimuse kohta nähtub üheselt, et tema lööjaks ja A. K. peksjaks koos teiste süüdistatavatega oli I. Närep, kelle ta tundis ära peast eemale hoiduvate kõrvade järgi. Kohtukolleegium arvates leidis maakohus kõiki tõendeid kogumis

hinnates õigesti, et ülalnimetatud tunnistajate süüdistatavate nn väidetavat alibit kinnitavad ning süüdistatavate D.I, M.T ja G.V enda ütlused on vastuolus ja ümberlükatud teiste tõenditega kogumis.

16. Kõigi süüdistatavate osavõttu A. K. peksmisest ja Ü. K. löömist I. Närepi poolt kinnitab üheselt

ka süüdistatava I. Närepi suhtes teostatud jälitustoiming (II kd lk 150-157) mille käigus I. Närep räägib vestluspartnerile toimunud peksmisest, et nad oli neljakesi rannapiirkonnas ja peksa sai Valga

ärimees ning selle tulemusel läks kannatanu lõualuuga haiglasse. Need I. Närepi salajase

pealtkuulamise käigus antud ütlused riimuvad täielikult kannatanute ja nende kaasas olnud tunnistajate ütlustega ja kinnitavad I. Närepi osavõttu temale inkrimineeritud süüteo toimepanemisel.

17. G.V kaitsja seisukohaga, et G.V-le esitatud süüdistus, võrreldes kaaskohtualustele

esitatud süüdistustega ei ole konkreetne, kohtukolleegium ei nõustu. Kohtulikul uurimisel leidis

tõendamist, et A. K. peksid 4 isikut ja kannatanud on G.V ära tundnud, kui ühe A. K.

peksjatest, seega on kõik süüdistatavad teo kaastäideviijad. Kaastäideviimine kujutab endast tegu,

kus mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus vastab süüteokoosseisu tunnustele ja isikud

valitsevad tegu. Ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes on oma olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest

mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud ja seega vastutab üks isik ka teise poole faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. A. K. peksmist kõigi süüdistatavate poolt on kinnitanud otsuse p-s 15 nimetatud viisil ka I. Närep. Riigikohus on leidnud, et asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise

aspektist tähtsust, sest kaatäideviijatena vastutavad kõik peksjad, kuid iga peksja teopanuse

olulisusel e kaalukusel on tähtsus karistuse mõistmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-43-06), mida on maakohus ka karistuste mõistmisel arvestanud.

14

18.

Maakohus on otsuses põhjendanud kannatanu A. K. tekitatud mittevaralise kahju osalist hüvitamist, millega kohtukolleegium nõustub. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatavad kahjustasid tahtliku vägivallaga kannatanu A. K. tervist, mis oli õigusevastane ja süüdistatavad olid selles süüdi. Ükski süüdistatavatest ei ole tõendanud, et nende tegevuses oleks esinenud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kannatanu A. K. mittevaralise kahju nõude aluseks olevad faktilised asjaolud

on kausaalses seoses süüdistatavate käitumisega. Kriminaalasjas ei pea kannatanu esitatav nõue tekitatud kahju hüvitamiseks vastama tsiviilkohtupidamises kehtestatud hagiavalduse nõuetele, vaid kannatanu peab nõuet põhjendama. Käesolevas asjas on kannatanu põhjendanud oma mittevaralise kahju nõuet kulutustega sõiduks ravile ja uurimistoimingutele, mida kannatanu kandis ja mille suuruse üle vaidlus puudub. VÕS § 128 lg 3 ja § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või

talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb isikule

hüvitada kahjustamisest tekkinud täiendavad kulutused. Mittevaralise kahju nõude osalisel rahuldamisel on kohus võtnud seejuures arvesse asjaolu, et süüdistatavatel sissetulekud puuduvad. Maakohtu järeldus mittevaralise kahju nõude osalisel hüvitamisel tugineb Riigikohtu otsuses nr 3-2- 1-34-05 väljendatud seisukohale, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Tõendatud on, et peksmisega tekitati A. K. väga palju vigastusi (I kd tl 17-22, 29, 30-34), s.h ka alalõualuu keha murd paremal pool ja alalõualuu liigesjätke murd vasakul pool, mille tagajärjel tekkis luupõletik ja mis mõistetavalt

tõid kannatanu jaoks endaga kaasa muudatused igapäevaelus, kasvõi söömise puhul ning muudatused tööelus, mille tagajärjel langesid kannatanu elukvaliteet ja heaolu.

19. Puutumuses apellatsioonides väidetuga, mille kohaselt kujundas meedia ennatlik sekkumine ja

kohtuprotsessi kajastamine ajakirjanduses ning televisioonis kohtu suhtumist süüdistatavate süüküsimusse, märgib kohtukolleegium järgmist. Põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. KrMS § 11 kohaselt on kohtuistung avamisest kuni kohtulahendi kuulutamiseni avalik ja avalikkuse põhimõtet on võimalik piirata üksnes KrMS §-des 12 ja § 13 sätestatud juhtudel. Kohtukolleegium asub seisukohale, et olenemata väljaspool käesoleva süüteoasja konkreetset kohtumenetlust meedias kajastatule, on kohus kujundanud oma seisukoha siseveendumuse kohaselt ja üksnes kohtus uuritud tõendite pinnalt. N-n. „rangete tõendite“ loetelu on sätestatud KrMS § 63 lg-s 1. Toimiku materjalide

hulgas leiduvad portaalide , ja www.parnupostimees.ee (II kd, tl 220- www.sloleht.ee www.epl.ee 223, 226-229, 230-231) väljavõtted ei ole KrMS § 63 lg 1 kohaselt tõendid ja ajakirjandusel on õigus

süüteo faktilisi asjaolusid peale nende toimumist avaldada. Artiklitele lisatud kommentaaride

lugemine/mittelugemine on iga lugeja vaba valik ja nende sisu tõepärasusele hinnangu andmine sõltuvuses lugeja elukogemusest ja haritusest. Meedia poolt ülaltoodud artiklite avaldamine ei kujuta endast aga KrMS § 7 kohase süütuse presumptsiooni rikkumist ega ole käsitletav kannatanu A. K. poolt KrMS §-s 214 sätestatud kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumisena.

20. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide seisukohtadega, et valitud karistusmäär ei ole kooskõlas kohtupraktikaga analoogsetes asjades ning et karistusmäära valikul on maakohus lähtunud meedias

üles tõstetud avalikust huvist. Apellandid leiavad, et süüdistatavatele D.I-le, M.T-le ja G.V-le mõistetud karistused on liiga ranged, kohus ei ole arvestanud karistuse määramisel üldega eripreventiivset eesmärki. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Kohus on

otsuses karistuste mõistmist põhjendanud ja karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude

puudumisega arvestanud. Mõistetud karistused vastavad süüdistatavate teosüüle ja karistuste

mõistmisel on maakohus võtnud arvesse süüdistatavate süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatavate isikuid. D.I on varem kriminaalkorras karistatud kahel, M.T ühel korral. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et kannatanu A. K. peksid kõik süüdistatavad, millega näitasid nad üles erilist küünilisust ühiskonnas kehtivate normide vastu, pekstes kannatanu A. K. ja

lüües Ü. K. kannatanute lapse nähes ja tuttava juuresolekul. Arvestades süüdistatavate teopanust,

15 mõistis kohus põhjendatult D.I-le ja I. Närepile, kui kannatanute suhtes vägivallaakti alustajatele,

mõnevõrra rangema karistuse kui M.T-le ja G.V-le . Sellist üldise turvatunde ning

inimeste tervise suhtes sellise jõhkra vägivallaga manifesteerivat käitumist ei ole õigusriiklikult

võimalik taluda ja seetõttu saab sellise teo eest mõistetav karistus olla üksnes vangistus. Kohtukolleegium selle põhjendusega nõustub. Mõistetud karistused jäävad alla sanktsiooni keskmist määra ning arvestades süüdistatavate süüd, puudub kohtukolleegium alus neid muuta.

21. Kuna kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 ja § 344, 345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 01.02.2011 otsuse D.I, I. Närepi, M.T ja G.V suhtes muutmata.

Urmas Reinola Sten Lind Paavo Randma