2-23-144128/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 16.05.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-144128

Tsiviilasi

Revensen OÜ hagi X (X) vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Revensen OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Revensen

OÜ

(registrikood

16625699),

lepinguline esindaja AK

Kostja X (isikukood 38104160351), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Indrek Kukk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Revensen OÜ apellatsioonkaebust Harju Maakohtu

18.03.2024 otsuse peale.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Revensen OÜ kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Revensen OÜ (hageja) esitas 01.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Xlt (kostja) võla väljamõistmiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite, menetlus jätkus

Harju Maakohtus.

Hageja esitas 15.12.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse (täiendatud 12.01.2024), milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 594,32 eurot, intressi 28,46 eurot, hooldustasu

25,26 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 25,87 eurot ja viivise

alates 16.12.2023 kuni põhinõude (594,32 eurot) tasumiseni määraga 21% aastas.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ühisraha OÜ (krediidiandja) ja kostja 09.02.2022

laenulepingu nr Y220209086 (laenuleping), mille alusel andis krediidiandja kostjale 36 kuuks

laenu 1000 eurot intressimääraga 21% aastas ja krediidi kulukuse määraga 50,74%. Viimase

osamakse tähtpäev oli laenulepingu kohaselt 09.02.2025. Pärast laenulepingu sõlmimist laekus

kostjalt krediidiandjale kokku üksnes 893,80 eurot. Makseviivituse tekkimise tõttu saatis

krediidiandja kostjale korduvalt nii tasuta kui ka tasulisi meeldetuletusi. Kostja enda

laenulepingu järgseid kohustusi õigeaegselt täitma ei asunud.

Krediidiandja edastas kostjale 03.10.2023 teate laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta

ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa tasumist 14 päeva jooksul. Kostja

krediidiandja nõuetele ei reageerinud, misjärel loovutas krediidiandja 27.07.2023 talle kuuluva

nõude kostja vastu hagejale.

Hageja väitel täitis krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollis piisava

põhjalikkusega laenusaaja maksevõimelisust. Kostja märkis enda sissetulekuks 1400 eurot,

kehtivateks finantskohustusteks 300 eurot kuus (tarbimislaenud) ja majapidamiskuludeks 500

eurot kuus. Pensionikonto järgi oli kostja keskmine töötasu 4214,25 eurot kuus. Arvestades

hagi aluseks oleva laenulepingu summat, osamaksete suurust ja lepinguga kaasnevaid kohustusi

tervikuna, oli võetud kohustuste täitmine kostjale jõukohane.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja hinnangul sõlmiti leping teda ebamõistlikult kahjustavatel tüüptingimustel ning nõude

kujunemine oli ebaselge. Kostja ei saanud kätte hageja väidetavalt edastatud võlateateid, samuti

ei teavitatud kostjat laenulepingu ülesütlemisest ja nõude loovutamisest hagejale. Kostja tasus

hageja õiguseellasele kokku 1532 eurot. Krediidiandja ei järginud laenu andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulud 1134,60 eurot ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kohtu hinnangul vastas kostja ja Ühisraha OÜ 09.02.2022 laenuleping nr Y220209086

tarbijakrediidilepingu tunnustele. Ühisraha OÜ andis kostjale krediiti 1000 eurot ning kostja oli

kohustatud tagastama krediidi ja sellelt arvestatud intressi lepingu poolte sõlmitud

maksegraafiku järgi. Kohus kontrollis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja

märkis, et põhjendamatu oli hageja viide kostja keskmisele töötasule pensionikonto järgi

brutosummas 4214,25 eurot. Kuivõrd kostja avaldas enda netosissetuleku suuruseks 1400 eurot

ning sellest lähtus otsuse tegemisel ka krediidiandja, siis ei saanud võtta laenuotsuse tegemisel

arvesse suuremat sissetuleku summat, kui kostja laenutaotluses märkis. Kohtule ei nähtunud

krediidianalüüsist, et krediidiandja oleks positiivse laenuotsuse tegemisel võtnud arvesse, et

kostja elas üüripinnal. Kuna kostja näitas laenutaotluses oma kogu majapidamiskulude

suurusena 500 eurot, siis oleks mõistlikus krediidiandjas pidanud tekkima kahtlus, kas 500 euro

eest kuus on võimalik kanda kõiki igapäevaseid majanduskulusid (sh elamispinna üür,

kommunaalmaksed, kulud toidule, transpordile jne).

Paljasõnaline oli hageja väide, justkui oleks krediidiandja palunud kostjal esitada enda

arveldusarve väljavõte, mida seejärel analüüsiti. Selline väide oli eluliselt mitteusutav

olukorras, kus krediidiandja tegi laenuotsuse samal päeval laenutaotluse saamisega. Käesoleval

juhul kogutud ebapiisavad andmed oleksid pidanud mõistlikus krediidiandjas tekitama

kahtluse, et isik ei pruugi olla krediidivõimeline. Samuti oli kostjal laenuvõtmise hetkel

varasemaid

kiirlaene

tagasimaksete

summaga

eurot

kuus,

lisaks

kanded

hasartmänguportaalidele.

Eeltoodut arvestades ei nõustunud kohus hageja seisukohaga, et krediidiandja juhindus

vastutustundliku laenamise põhimõttest. Krediidiandja ei teinud mõistlikke pingutusi, et hageja

krediidivõimekust krediidiandjate- ja vahendajate seaduse ning VÕS-i kohaselt hinnata.

Tõendatud ei olnud, et krediidiandja nõudis tarbijalt asjakohast täiendavat teavet ning ka

kogutud

andmete

põhjal

ei

saanud

krediidiandjal

tekkida

veendumus

kostja

krediidivõimelisuses. Sellises olukorras ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut

sõlmida. Samuti ei esitatud kohtule asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja esitas

krediidiandjale valeandmeid või jättis nõutud andmed esitamata.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisel tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus selgitas hagejale korduvalt, et

hagejal tuleb esitada lepingujärgsete tagasimaksete arvestus, arvestades üksnes seadusjärgset

intressimäära. Hageja esitas 11.03.2024 intressi ümberarvestuse, kuid sellest ei nähtunud uut

nõuetekohast maksegraafikut. Vastava menetlusdokumendi lisana esitatud tabelid ei haakunud

laenulepingu Y220209086 maksegraafikuga. Hageja tabelites olid lepingule mittevastavad

põhiosa maksed ning need ei võtnud arvesse kostja poolt tegelikult teostatud makseid.

Eelnevast järeldus, et hageja ei määranud VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel tagasimakseid uuesti ega teinud neid kostjale

teatavaks. Seega võttis kohus aluseks 09.02.2022 laenulepingust nr Y2201209086 nähtuva

maksegraafiku.

Kuivõrd hageja sai vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt

üksnes põhivõla tasumist, tuli asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja

kostjale vaidlusaluse lepingu järgi laenas ja kui suure summa kostja tagasi maksis. Lähtudes

sellest, et kostja tasus hagejale laenulepingu järgi vähemalt 893,80 eurot, ei saanud kostjal olla

krediidiandja ees laenulepingu erakorralise ülesütlemisel 03.10.2023 seisuga võlga, sest selleks

hetkeks oli kostja tasunud krediidiandjale rohkem, kui ta oli laenulepingu maksegraafiku järgi

kohustatud. Kuivõrd kostjal puudus laenulepingu nr Y2201209086 erakorralise ülesütlemise

ajal võlg, ei olnud krediidiandjal alust kostjaga sõlmitud lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

09.02.2022 laenuleping nr Y2201209086 oli sõlmitud kuni 09.02.2025, mistõttu oli leping

jätkuvalt jõus.

Kuivõrd tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei olnud alust, siis ei saanud laenukohustus

muutuda kogu ulatuses sissenõutavaks. Arvestades 09.02.2022 laenulepingu nr Y2201209086

maksegraafikut ja seda, et vaidlustamata asjaoludel oli kostja poolt laenulepingu järgi juba

tasutud vähemalt 893,80 eurot, ei saanud kostjal olla krediidi põhiosa ega seadusjärgse intressi

võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke seisuga. Kuivõrd kostja ei ole olnud eeltoodust

nähtuvalt hageja põhinõude osas viivituses rahalise kohustuse täitmisega, ei olnud põhjendatud

ka hageja viivisenõue. Kostjale ei teatatud antud juhul uuest tagasimaksegraafikust, mistõttu ei

saanud ta maksetega viivitusse sattuda. Kuna kohus tuvastas, et krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostjal ei olnud hageja ees hagiga nõutavat võlga,

siis olid kõik hageja nõuded (sh kõrvalnõuded) põhjendamatud.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hagi. Alternatiivselt palus hageja saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Maakohus ei võtnud seisukohta hageja kõigi väidete ja tõendite kohta ja kohaldas ebaõigesti

materiaalõiguse normi, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Krediidiandja ei rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, vaid arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel

tema finantskohustuste suuruseks kõik kohustused, sh hagi aluseks oleva laenulepingu järgsed

kohustused. Pärast arvestuse tegemist jäi kostjale tarbimiseks piisav jääk, mistõttu sai järeldada,

et kostja sissetulek oli piisav laenutaotluse rahuldamiseks. Kostja oli laenu väljastamise ajal

krediidivõimeline ja hiljem makseraskustesse sattumine seoses ebamõistliku tarbimise või

hilisemate laenude võtmisega, ei olnud krediidiandja ega hageja vastutada.

Kostja ei esitanud enda finantsolukorra kohta teadlikult täpseid ja tõeseid andmeid.

Krediidiandja teostatud päringud näitasid kogumina seda, et kostja oli püsiva ja piisava

sissetulekuga laenuvõtja. Pensionikonto järgi oli kostja keskmine töötasu 4214,25 eurot. Seega

oli kostja suuteline täitma laenulepingus kokkulepitud kuumakset 46,68 eurot. Krediidiandjal

oli vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et tarbija teab oma krediidi

eesmärki ja finantsolukorda. Kuivõrd kostja elas üksinda ja üksinda elaval inimesel ei ole nii

suuri kulutusi kui lastega peredel, oli põhjendatud, et kostja elamiskulud olid kokku 500 eurot

kuus.

Kostja sai laenu 1000 eurot ja rikastus alusetult krediidiandja arvelt. Kohus oleks pidanud hagi

vähemalt osaliselt rahuldama (s.o põhiosa ulatuses). Hageja tõi välja, et laenutaotluse analüüsi

kiirus sõltub mitmetest asjaoludest, sh laenuhalduri pädevusest ja sellest, kui palju aega ja tööd

laenuhalduril on. Krediidiandja kontrollis maksehäireregistrit, millest nähtus, et kostjal ei olnud

lepingu sõlmimise kuupäeval ühtegi maksehäiret. Krediidiandja täitis kostjale laenu andmisel

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet

nõuetekohase

hoolsusega,

tegi

põhjaliku

krediidihindamise, kus lähtus kostja reaalsetest sissetulekutest ja väljaminekutest. Hindamise

tulemusel leidis krediidiandja, et kostja on võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi

täitma ning laenu võtmise ajal oli ta piisava sissetulekuga ja usaldusväärne laenuvõtja. Samuti

vaidlustas hageja maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Menetluskulude jaotamisel palus hageja kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, sest hagi esitamine oli

põhjendatud eelkõige kostja enda käitumisest. Menetluskulude väljamõistmine hagejalt oli

ebaõiglane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 ning sama sätte lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1

menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi

õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid.

7. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva

redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise

nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole

ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla

594,32 eurot, intressi 28,46 eurot, hooldustasu 25,26 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 25,87 eurot ja viivise alates 16.12.2023 kuni põhinõude

(594,32 eurot) tasumiseni määraga 21% aastas. Hageja nõuded ei ületanud eelnevalt nimetatud

piirmäärasid, mistõttu oli tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637

lg 21).

9. Maakohus ei andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 8).

10. Riigikohus on selgitanud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 2¹ alusel pikemalt põhjendama, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel

ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

11. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei

ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei toonud esile ega tõendanud, et esialgne

võlausaldaja kogus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajaliku teabe ja hindas

kostja

krediidivõimet

nõuetekohase

hoolsusega.

Maakohus

ei

eksinud

kostja

krediidivõimelisusele hinnangut andes tõendite hindamise reeglite vastu ega jätnud arvestamata

hageja esile toodud asjaolusid, mis võiksid mõjutada vaidluse lahendamise tulemust. Kohus

hindas TsMS § 232 lg 1 kohaselt kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

ning otsustas siseveendumuse kohaselt, et esitatud tõendite alusel ei saanud krediidiandjal

tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Asja materjalidest ei nähtunud, et

krediidiandja oleks laenuotsuse tegemisel palunud kostjal esitada pangakonto väljavõtte ning

teostanud selle analüüsi. Samuti oli põhjaliku krediidivõimelisuse analüüsi teostamine

ebatõenäoline arvestades, et krediidiandja tegi laenuotsuse samal päeval laenutaotluse

saamisega. Olukorras, kus kostjal oli laenuvõtmise hetkel varasemaid kiirlaene tagasimaksetega

300 eurot kuus ning samuti kanded hasartmänguportaalidele, pidi krediidiandja mõistma, et

kostja ei ole krediidivõimeline, sõltumata sellest, et kostjal puudusid laenuvõtmise hetkel

registreeritud maksehäired. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks hageja väidet, et

pensionikonto järgi oli kostja keskmine töötasu 4214,25 eurot kuus, kuivõrd asja materjalidest

nähtuvalt lähtus krediidiandja laenutaotluse rahuldamisel netotöötasust 1400 eurot kuus.

13. Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud

esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud nõuetele vastavalt uuesti

tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile

toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada ning seda ei saaks teha ka

ringkonnakohus. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja

laenulepingu, mille kohaselt tuli laen tagastada 36 kuu jooksul (viimane osamakse on

maksegraafiku järgi 09.02.2025 – dtl 44), ei oleks tänaseks laenulepingust tulenev laenu

tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei oleks

muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et hageja ümberarvutuste tabelid (dtl 267-268) ei haaku vaidlusaluse laenulepingu

maksegraafikuga ega võta arvesse kostja teostatud makseid, mistõttu ei saa vastavaid tabeleid

hagi rahuldamisel aluseks võtta. Ilma nõuetekohase ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik

hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma

nõude aluseks olevad asjaolud. Seda ei ole hageja teinud.

14. Eeltoodut ei muudaks ka asjaolu, et krediidiandja tegi kostjale laenulepingu ülesütlemise

avalduse (dtl 88), kuna kostja oli maksete tasumisega viivituses. Kuna laenulepingu

ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete maksetega viivitusse sattumine,

kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal maksete tasumisega viivituses

ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määrama uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks.

15. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohaldanud selgelt

ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mis annaks aluse

maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas maakohtust erinev otsus. Seega puudub

ringkonnakohtul õiguslik alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

16. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, sh menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotamisel palus hageja kohaldada TsMS § 162 lg-t

4, väites, et hagi esitamise vajaduse põhjustas kostja enda käitumine. TsMS § 162 lg 4 järgi

võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu (RKTKm

26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 10; RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-126-14, p 16). Olukorras, kus algne

võlausaldaja rikkus kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kohtule

ei esitatud VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt nõuetekohaseid ümberarvutuste tabeleid, mille

tulemusena jäi hagi rahuldamata, puudub ringkonnakohtu hinnangul alus menetluskulude

jaotamisel TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Hageja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis

võimaldaksid TsMS § 162 lg 4 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda. Seega jättis

maakohus põhjendatult menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuigi

apellatsioonkaebusest võib aru saada, et hageja soovib maakohtu otsuse vaidlustada ka

menetluskulude kindlaksmääramise osas, siis sisulised vastuväited selles osas puuduvad.

Hageja ei selgitanud, millises ulatuses pidas ta kostja kasuks väljamõistetud menetluskulusid

põhjendamatuks, vaid märkis üldiselt, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses ning et kulude

väljamõistmine hagejalt oli ebaõiglane.

17. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik rahuldada hageja kaebust ka

maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas.

18. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

hageja kanda. Kuivõrd vastustajal (kostjal) ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

staadiumis

veel

hüvitatavaid

menetluskulusid

tekkinud, ei

tule hagejal

kostjale

apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada ja kulusid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

19. Hagejal on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv.

20. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning kaebus tuleb selle esitajale koos

lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt

esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

21. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg-st

9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)