3-23-2962/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

09.02.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2962

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja piken-

damiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

KB

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Merili Laansoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.01.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.01.2024 määruse peale

haldusasjas nr 3-23-2962.

2. Jätta rahuldamata X taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.01.2024 määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada halduskohtu määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 21.12.2023 Võrumaal Setomaa vallas Masluva külas

kinni kaheksa isikut, kellel puudus seaduslik Eestisse saabumise ja Eestis viibimise alus.

Isikutel puudusid reisidokumendid ja enda sõnade kohaselt räägivad nad hindi keelt. Isikud olid

21.12.2023 koos ületanud Setomaa vallas Triginä külas ebaseaduslikult Eesti ning Venemaa

vahelise ajutise kontrolljoone. Isikud liikusid Obinitsa suunas. Üks isik ütles, et tema nimi on

X, ta on sündinud 21.06.1993 Indias ja tal on India kodakondsus, kuid isikut või kodakondsust

3-23-2962

2(6)

tõendavad dokumendid tal puuduvad (dokument oli teises kotis ja ta kaotas selle ära) ja enne

ebaseaduslikult Eestisse saabumist viibis ta seaduslikult Araabia Ühendemiraatides ja

Venemaal. Teiste isikutega kohtus ta alles vahetult enne piiriületust. Tema algne plaan oli

reisida Hispaaniasse, kus elab tema vend.

2. X peeti 21.12.2023 kell 08.59 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel

48 tunniks kinni. Samal päeval kell 13.02 avaldas isik soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.

Isiku sõnul oli tema elu päritoluriigis ohus pärast seda, kui ta sõlmis armastusabielu, kogu küla

oli selle abielu vastu ning naise pere tahtis teda tappa. Isik peeti välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel 48 tunniks kinni ning alustati menetlustoimingutega.

3. Tartu

Halduskohus

andis

23.12.2023

PPA-le

loa

isiku

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks nädalaks.

4. PPA esitas 29.12.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni neljaks kuuks VRKS § 361 lg 1, lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 362 lg 5

alusel.

Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik, sest nii lühikese aja jooksul ei ole olnud

võimalik hankida tema isikusamasust kinnitavaid dokumente. Isik on tuvastatud ainult tema

enda ütluste alusel. Isik vabanes enda dokumentidest vahetult enne Eestisse saabumist.

Väidetavalt olid isiku dokumendid teises kotis ja see kadus ära Venemaal. Selline väide ei ole

eluliselt usutav. Pigem on usutav, et isik vabanes enda dokumentidest enne ebaseaduslikku

piiriületust, et teda ei saaks tuvastada ja koduriiki tagasi saata. Väidetavalt on isik sündinud

Indias ja omab India kodakondsust. PPA-l ei ole võimalik sellise lühikese ajaga tuvastada isikut

mõne muu dokumendi või tõendi alusel. Isik paigutati kinnipidamiskeskusesse Tartu

Halduskohtu 23.12.2023 istungi järel, kus anti luba isiku kinnipidamiseks kuni 06.01.2024. Isik

jõudis kinnipidamiskeskusesse 27.12.2023 õhtul. On ebamõistlik eeldada, et praeguses

suurenenud sisserände olukorras teeks PPA nii lühikese aja jooksul olulised toimingud

rahvusvahelise kaitse menetluses. Seadusest tulenevalt on PPA-l selleks aega kuni 6 kuud. PPA

ei saa teha ametlikku päringut päritoluriigi ametivõimudele, kuna isik esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse.

Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et tal on põgenemise oht (VSS § 68 lg 8). On alus väita,

et isik on teadlikult planeerinud ebaseaduslikku piiriületust ning selle plaani ka ellu viinud.

Tuleb välja selgitada isiku tegelikud andmed ja kodakondsus ning tema kodumaalt lahkumise

tegelik põhjus ja kaitse taotlemise asjaolud. Isiku ütlused ei ole eluliselt usutavad ja ta ei suuda

põhjendada, miks ta ei saabunud Euroopasse legaalselt ning millistel asjaoludel ta soovib

kaitset. PPA-l on põhjust kahelda isiku tegelikus kaitse vajaduses ja liikumise suunas. Vajalik

ja põhjendatud on pidada isikut kinni rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.01.2024 määrusega PPA taotluse ning andis loa

pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 04.05.2024.

VRKS § 361 lg 2 p 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku

tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ja VRKS § 361 lg 2 p 2 kohaselt vältimatu

vajaduse korral isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks. Puudutatud isikul

ei olnud kaasas ühtegi isikut või kodakondsust tõendavat dokumenti. VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab

rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht.

Sellel alusel isiku kinnipidamise eesmärgiks on, et ta oleks haldusorganile asjaolude

selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures

aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Väljaselgitamist

vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimist,

3-23-2962

3(6)

mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole

üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes

põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt Riigikohtu

29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12).

Taotluses märgitud asjaolud ja isiku väited loovad põhjendatud kahtluse, et jaatada

põgenemisohtu. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine

proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus

väljasaatmise korraldamiseks). Isik on vahetult enne Eestisse jõudmist vabanenud

dokumentidest või need kaotanud ega ole taotlenud eelnevalt kaitset. Leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest tõenäolist ebaseaduslikku piiriületust

saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015

määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Kinnipidamist ei saa praegu pidada ebaproportsionaalseks

meetmeks. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus

turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Kinnipidamiskeskuses on isikul võimalus viibida värskes

õhus ja kasutada sportimisvahendeid. Isikule on tagatud toit ja vajadusel pidev arstiabi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.01.2024 määrus ja teha uus määrus,

millega jätta PPA taotlus rahuldamata.

Ei ole arusaadav, millisel õiguslikul alusel puudutatud isikut kinni peetakse. Halduskohus ei

ole määruses analüüsinud sisuliselt konkreetsete kinnipidamise aluste kohaldatavust, vaid on

üksnes tsiteerinud VRKS-i sätteid. Kohtu mõttekäik ja lahenduseni jõudmine ei ole üheselt

arusaadav ega jälgitav. PPA ei ole leebemate järelevalvemeetmete kasutamise võimatust

sisuliselt põhjendanud, vaid on seda nentinud formaalselt ja üldistatult. PPA ei ole tõendanud,

et isik ületas teadlikult piiri ebaseaduslikult. Selle kohta ei küsitud istungil isikult ka selgitusi.

Isik soovis põgeneda päritoluriigist ja taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset ja seda ta ka tegi.

Halduskohus ei ole sisuliselt analüüsinud ega põhjendanud, milles isiku põgenemisoht seisneb,

vaid on tuginenud üksnes PPA põhjendamata väidetele. Seaduse järgi tuleb põgenemisohtu

hinnata reaalselt. Põgenemisohu jaatamiseks ei ole piisav ebaseadusliku piiriületamise fakt. Isik

ei saanud esitada rahvusvahelise kaitse taotlust välisesinduses. Halduskohus ei ole hinnanud

konkreetse juhtumi asjaolusid. Puudutatud isikul ei ole põgenemisohtu ja leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine on võimalik. Puudutatud isik on valmis elama

varjupaigataotlejate majutuskeskuses ning vajadusel end PPA ametniku vm ametniku juures

registreerimas käima. Isik on teinud PPA-ga koostööd. Ta on teinud kõik endast sõltuva, et

kinnipidamiskeskuses viibides saada infot ja tõendeid oma dokumentide kohta. Kinnipidamine

on äärmislik põhiõiguste riive vaatamata kinnipidamiskeskuses tagatud toidule, arstiabile jm

tingimustele. Kinnipidamine riivab ebaproportsionaalselt isiku õigust eraelule, sest ta ei saa

suhelda oma lähedastega. Ilmselgelt ebaproportsionaalne on pidada isikut kinni 4 kuud üksnes

isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamiseks. Selleks tehtavad toimingud ei ole niivõrd

aeganõudvad ja selleks ei ole vaja teha sisulist analüüsi. Seejuures on isik avaldanud PPA-le

oma isikuandmed ja kodakondsuse. PPA ei ole selgitanud, milliseid asjaolusid on vajalik

rahvusvahelise kaitse menetluses välja selgitada. Kohus ei saa seda teha PPA asemel.

Põhiõiguste riive proportsionaalsuse analüüs eeldab põhjalikku argumentatsiooni ja vastavate

kriteeriumite sisustamist ning seda ei ole praeguses asjas tehtud. Sisuliselt pole isegi välja

toodud, mis on need ohud, mis kaaluvad üles puudutatud isiku põhiõiguste riive.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-2962

4(6)

7. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS

§ 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Asi on võimalik lahendada

ilma PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata.

8. Puudutatud isik soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 kohaselt

lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit

korraldada. Kuigi halduskohtul tuli PPA taotluse lahendamiseks korraldada kohtuistung, ei ole

kohtuistungi korraldamine nõutav samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks (HKMS

§ 265 lg 5). Puudutatud isik on saanud oma seisukohti väljendada tõlgi vahendusel 03.01.2024

istungil. Samuti on saanud puudutatud isiku esindaja tuua määruskaebuses esile kõik asja

lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava

põhjalikkusega võimalik analüüsida ka kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb puudutatud isiku

taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

9. VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus,

et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud

eesmärkide saavutamiseks tõhusad. Halduskohtu määrusest võib aru saada, et halduskohus

nõustus PPA seisukohaga, mille kohaselt on puudutatud isiku kinnipidamine põhjendatud

VRKS 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel.

10. VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejalt vältimatu

vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ning

isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2). Need kinnipidamise alused

tuginevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le a, mille kohaselt

võib taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32 art 13 lg 1 järgi on rahvusvahelise kaitse

taotlejal kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et teha kindlaks tema

isik ja kodakondsus. VRKS § 14 lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud pärast

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad isikut

ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa

isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Ringkonnakohus leiab, et VRKS § 361 lg 2 p-

d 1 ja 2 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja koostöökohustusega, mis tuleneb osundatud

sätetest. Euroopa Kohus leidis 14.09.2017 otsuses K. v Staatssecretaris van Veiligheid en

Justitie, C-18/16 (p 42), et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimeses lõigus on ammendavalt

loetletud alused, mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele

vajadusele ning on teistest sõltumatu, ning art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub,

et taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole

avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel

neid oleks võimalik tõendada. Sellest järeldub, et kui isik on avaldanud haldusorganile oma

isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2

alusel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024 määrus nr 3-23-2963, p 9). Kuna puudutatud

isik on kinnipidamisel avaldanud PPA-le oma nime ja kodakondsuse, ei saa tema kinnipidamise

aluseks olla direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p a ja VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2. Ringkonnakohus

muudab selles osas halduskohtu määruse põhjendusi.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kui VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamise eeldused

oleksid täidetud, saaks sellel alusel isikut kinni pidada lühikest aega, aga kindlasti mitte 4 kuud.

Tuleb arvestada, et haldusorganil on keelatud pöörduda päritoluriigi poole isikusamasuse ja

kodakondsuse kontrollimiseks ning üldjuhul polegi dokumentideta rahvusvahelise kaitse

taotleja puhul tema isikut tuvastada ja kodakondsust võimalik kontrollida muul viisil kui tema

ütluste alusel. Kui vaatamata koostöökohustuse täitmisele tekib PPA-l põhjendatud kahtlus

3-23-2962

5(6)

isiku samasuses või kodakondsuses seoses tema väidetega rahvusvahelise kaitse taotluse

põhjendamiseks, võib kõne alla tulla tema kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p b ning

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kui on täidetud selle sätte kohaldamise eeldused (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.01.2024 määrus nr 3-23-2963, p 11).

11. VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral

kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Väljaselgitamist vajavate

asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise

kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms)

kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018

määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise

ennetamisele. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et puudutatud isiku

rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolusid tuleb kontrollida ja isik peab olema selleks

PPA-le kättesaadav. Täpsemaid selgitusi, miks isiku arvates on tema elu abiellumise tõttu

Indias ohustatud, saab anda isik eeskätt ise. Selleks tuleb PPA-l korraldada isikuga vestlusi ning

vajaduse korral võrrelda isiku väiteid muudest allikatest saadud infoga. Isiku rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemine on alles algstaadiumis. Tartu Halduskohus andis loa isiku

kinnipidamiseks üksnes kaheks nädalaks ja selle aja jooksul ei ole PPA arusaadavalt jõudnud

veel teha rahvusvahelise kaitse menetluse toiminguid, milleks VRKS § 181 lg 1 kohaselt on ette

nähtud kuni 6 kuud.

12. Eelnimetatud alusel on kinnipidamine vältimatult vajalik ainult juhul, kui on põhjendatud

alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama

(Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud

põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg

21). Seejuures kehtestab VSS § 68 siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda

ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus

nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemisohu kindlaks

tegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust,

võttes arvesse temaga seotud asjaolusid kogumis. Keelatud ei ole arvesse võtta ka isiku

minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17

ja 19). Kuna esmakordsel kinnipidamiskeskusse paigutamise taotlemisel ja loa andmisel tuleb

tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et

paigutamine on vajalik ja ei ole ilmselgelt mittemõõdukas. Piiratud informatsiooniga võib

tegemist olla ka kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa pikendamise taotluse

lahendamisel (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 14).

13. PPA tugines puudutatud isiku põgenemisohu tuvastamisel õigesti VSS § 68 p-le 8, s.o

asjaolule, et välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta

ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Kuna halduskohus lahendas PPA taotluse kõigest

paar nädalat pärast isiku esialgset kinnipidamist ja PPA-l ei olnud võimalik selle aja jooksul

isikuga seotud asjaolusid täpsemalt kontrollida, andis halduskohus loa sisuliselt rahvusvahelise

kaitse menetluse algstaadiumis piiratud informatsiooni tingimustes. Esialgsel hinnangul on

isiku rahvusvahelise kaitse taotlus pigem põhjendamatu, arvestades mh India suurust ja

võimalust perekondliku kättemaksu eest riigi sees mujale elama kolida. Tema 21.12.2023

isikuandmete ankeedi kohaselt soovis ta tegelikult reisida Hispaaniasse, sest tema vend elab

seal (dtl 14), mistõttu on alust kahelda isiku hiljemalt väljendatud soovis jääda Eestisse. Samuti

on isiku ütluste põhjal alust arvata, et ta vabanes oma dokumentidest enne piiriületust teadlikult,

soovides raskendada isikusamasuse tuvastamist ja/või oma võimalikku eesolevat väljasaatmist.

Ei ole kuigi usutav, et isik kaotas oma dokumendid lihtsalt seetõttu, et need olid tal teises kotis

3-23-2962

6(6)

ja kott kukkus maha (vt isiku 21.12.2023 seletuskiri, dtl 20). Võib eeldada, et heauskselt

tegutsev ja kaitset reaalselt vajav inimene üritab keerulisse olukorda sattudes endaga kaasa võtta

hädavajaliku, iseäranis sidevahendid ja isikut tõendavad dokumendid, mis mahuvad ka

taskusse. Isiku sellekohase väite usutavust vähendab asjaolu, et sarnaselt on dokumentide

puudumist selgitanud ka teised isikud, kes puudutatud isikuga koos piiri ületasid (teistega

kohtumist enne piiriületust on puudutatud isik kinnitanud 21.12.2023 seletuskirjas, dtl 21) ja

seejärel PPA poolt 21.12.2023 ühiselt kinni peeti (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024

määrus nr 3-23-2963). Seega võib järeldada, et puudutatud isik on soovinud varjata tegelikke

asjaolusid. Kokkuvõttes saab eeltoodu põhjal kogumis jaatada piisavalt suurt põgenemisohtu,

mille tõttu on põhjendatud puudutatud isiku kinnipidamine neljaks kuuks, et tagada tema

kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks.

14. Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine ei ole võimalik, sest need ei hoia võimalikku põgenemist ära (vt Riigikohtu

29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kuigi kinnipidamiskeskuses viibimine riivab isiku

õiguseid, kaalub praegusel juhul vajadus tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse

menetluse ajal selle riive üles. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isiku kinnipidamist

veel neljaks kuuks ei saa pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise

kinnipidamise pikkust ja tema rahvusvahelise kaitse menetluse seisu. Ei nähtu, et kinnipidamine

ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust.

15. Eeltoodu põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 04.01.2024 määruse

resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)