1-23-5620/49 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

8. mai 2024, Tallinn, suuline menetlus

Kriminaalasja number

1-23-5620

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Janika Kallin, Pavel Gontšarov

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuasi

Kriminaalasi Marko Asu süüdistuses KarS

§ 141 lg 2 p 1 ja § 1432 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Pärnu Maakohtu 7. veebruari 2024. a otsus, üldmenetlus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko Asu ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Marika

Suurpere apellatsioonid

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

15. aprill 2024, Tallinn

Prokurör

ringkonnaprokurör Olgerd Petersell

Süüdistatav

Marko Asu (endise nimega Nigol)

isikukood: 38206264924, elukoht: XXX (viibib

Tallinna Vanglas), Eesti Vabariigi kodanik, emakeel:

eesti keel, XXX, XXX, varem kriminaalkorras

karistatud 17.01.2023 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

1-aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati 1/3 võrra, s.o 8 kuuni, KarS § 74 lg 1, 3 alusel

jäeti vangistus tingimisi täitmisele pööramata katseajaga

1 aasta (katseaja lõpp 16.01.2024). Tõkend:

kahtlustatavana kinni peetud 12.06.2023, vahistatud

14.06.2023 määrusega, 07.02.2024 maakohtu otsusega

jäeti tõkend vahistamine muutmata, tõkend tühistada

jõustunud kohtuotsuse järgi karistuse kandmisele

1-23-5620

asumisel.

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Andres Veski

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 7. veebruari 2024. a otsus osaliselt, s.o

1.1. Marko Asu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi;

1.2. Marko Asu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 1432 lg 2 järgi;

1.3. Marko Asule liitkaristuste mõistmises;

1.4. Marko Asult kriminaalmenetluse kulude 8230, 15 eurot välja mõistmises.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. Mõista Marko Asu KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks;

2.2. Tunnistada Marko Asu KarS § 1432 lg 1 järgi süüdi ja mõista talle karistuseks 6

aastat vangistust. Suurendada seda karistust KarS § 65 lg 2 alusel Pärnu

Maakohtu 17. jaanuari 2023. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

ehk 8 kuu vangistuse võrra. Mõista Marko Asule liitkaristuseks 6 aastat ja 8

kuud vangistust, mis hakkab kulgema 12. juunist 2023. a.

2.3. Mõista Marko Asult Eesti Vabariigi kasuks välja kriminaalmenetluse kulud

7154,57 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Marko Asu ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Marika Suurpere apellatsioonid

rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Sirje Must apellatsioonimenetluses Marko Asule

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 919,39 eurot (sh

käibemaks). Jätta see kulu riigi kanda.

6. Avalikustada ringkonnakohtu otsuse jõustumisel KrMS § 4081 lg 3 järgi ainult selle

sissejuhatus, resolutiivosa ja otsuse põhiosa punktid 34-36 ja 53-58.

34. Obiter dictum’i korra selgitab ringkonnakohus, et KarS §-s 147 sätestatust ei saa

äraspidiselt tuletada seda, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati

arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetus võib esineda ka vanemas eas kannatanul

ning eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kelle arusaamisvõimetus

tuleb eraldi tuvastada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a otsus

asjas nr 3-1-1-45-07, p 12-13, varasemalt vt ka 10. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-

12-06, p 9). Selles vanuses laste puhul on oluline igakordselt hinnata, kas nende

näiline nõusolek suguühtesse astumiseks saadi üksnes nende tahte lubamatu

painutamise teel (vt KarS § 1432 lg 1 ja § 145 lg 11) või oli siiski tegemist tahte

murdmisega KarS § 141 lg 1 mõttes. Teisisõnu võib 10-13 aastaste puhul olla nende

arusaamisvõimetus või kaitsetus tingitud east tulenevast abitusest (vt mõnevõrra

2(5)

1-23-5620

ebaselgelt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-

11, p 9.3).

35. Mida noorem on kannatanu, seda suurem on tõenäosus, et ta ei olnud võimeline

toimunust aru saama. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui

kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ümbritsevat tajuv

kannatanu ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Neil

juhtudel ei välista kannatanu näiline nõusolek vägistamise objektiivset koosseisu, sest

saamata aru tegevuse iseloomust või eristamata seksuaalset enesemääramisõigust

üldisest kehalisest puutumatusest, ei saa kannatanu aru, millega ta nõustub.

36. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata, on 10- kuni 13-aastaste laste korral põhjust

erilise põhjalikkusega hinnata ka seda, kas nende tahte murdmiseks võidi kasutada

seisundit, milles laps ei olnud võimeline vastupanu osutama (kaitsetus). Nii ei saa

ringkonnakohtu arvates 10-aastase lapse kaitsetuse hindamisel juhinduda täpselt

samasugustest kriteeriumitest nagu täiskasvanud kannatanu korral. Kui täiskasvanud

kannatanul on erandlike asjaolude puudumisel eelduslikult võimalik suguühtest

loobuda, siis 10-aastasel võib oma tahte väljendamine või selle maksmapanek osutuda

oluliselt raskemaks. Seda iseäranis endast oluliselt vanema ja suurema toimepanija

korral. Seega võib kannatanu noor vanus olla üks neist teguritest, mis võimaldavad

järeldada, et ta oli seisundis, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama (vt

kaitsetuse kohta põhjalikumalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a

otsus asjas nr 1-17-1629/44, p 19-20).

53. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 1432 lg-s 1 kasutatud mõisted sõltuvus, mõjuvõim

ja usaldus võivad sõltuvalt asjaoludest esineda koos, samuti võivad need osaliselt

kattuda. Näiteks kahtleb kolleegium, kas on võimalik rääkida sellisest sõltuvussuhtest,

mille puhul pole üksiti toimepanijal lapse suhtes mõjuvõimu. Sõltuvussuhte ja

mõjuvõimu tuvastamine ei ole aga käsilolevas asjas võimalik nii apellatsiooni piiride

tõttu kui ka seetõttu, et süüdistus on esitatud üksnes usalduse kuritarvitamise

alternatiivi järgi.

54.Riigikohtu praktikas ei ole usaldusseisundit seni sisustatud (vt sõltuvussuhte kohta

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-17-1629/44, p 37-

38). Maakohus viitas õiguskirjanduses väljendatud seisukohale, et usaldus on inimese

veendumus, et teine inimene on tema vastu aus ning käitub alati usaldaja tahet ja huve

arvestavalt (M. Kurm – J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne. 5., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura

2021, § 1432 p 3.3.4).

55.KarS §-s 1432 sätestatud kuriteokoosseis põhineb Euroopa Liidu õigusel ning Euroopa

Nõukogu konventsioonil. Selle kuriteokoosseisuga võeti Eesti õigusesse üle Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste

seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust), artikli 3

lõike 5 taandes i) sätestatud kohustus. See kohustus tugineb laste kaitset seksuaalse

ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitleva Euroopa Nõukogu

konventsiooni (nn Lanzarote konventsioon) artikli 18 lõike 1 punkti b teises taandes

sätestatud nõudel, mille kohaselt peab konventsiooniosaline tagama, et kuriteona on

karistatav tahtlikult lapsega seksuaalses tegevuses osalemine, kui selleks

kuritarvitatakse usaldust, autoriteeti või mõju lapse üle, sealhulgas perekonnas.

3(5)

1-23-5620

Konventsiooni seletuskirja kohaselt võib artiklis 18 kirjeldatud usaldussuhe tuleneda

loomulikust, sotsiaalsest või usulisest autoriteedist, mis võimaldab last

emotsionaalselt, majanduslikult või isegi füüsiliselt kontrollida, karistada või

premeerida. Sellised usaldussuhted eksisteerivad tavaliselt lapse ja ta vanemate,

pereliikmete, kasuvanema või lapsendaja vahel. Samuti võib selline seisund olla

isikutega, kes täidavad vanemlikke või hooldusülesandeid; harivad last; annavad

emotsionaalset, vaimulikku, terapeutilist või meditsiiniabi; omavad lapse üle

majanduslikku mõju või muul moel kontrollivad last (Explanatory Report – CETS 201

– Protection of Children against Sexual Exploitation and Sexual Abuse1, p 124).

Lanzarote konventsiooni on ratifitseerinud ka Eesti (RT II, 03.11.2016, 1).

56.KarS § 1432 eelnõu seletuskirjas toodi usaldussuhte näitena olukord, kus laps usaldab

oma naabrilastest mängukaaslaste täiskasvanud pereliiget, kelle korteris ta mängimas

käib (Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse 469 SE seletuskiri eelnõu esimese lugemise juurde, lk 7).

57. Kokkuvõtvalt, ning arvestades KarS § 1432 kujunemislugu, leiab ringkonnakohus, et

usaldussuhtest võib rääkida siis, kui lapsel on põhjust arvata, et toimepanija on valmis

(või suisa kohustatud) aktiivselt lapse huvide ja heaolu eest seisma ning teda

võimalike ohtude eest kaitsma. Usaldussuhte korral on lapsel eriline põhjus arvata, et

toimepanija kaitseb tema õigushüvesid ega aseta neid ohtu. Usaldussuhe võimaldab

kannatanul toimepanija juuresolekul käituda viisil, mis erineb suhtlusest võõrastega,

eeskätt olla tema juures ka haavatavas seisundis, kus kõrvalisele abile pole loota, sest

laps arvab, et ei pea usaldussuhte tõttu ise oma õigushüvede kaitseks valvel olema.

Mõnevõrra üldistatult - kuid lihtsamini - öeldes on tegemist inimesega, kes peaks lapse

heaolu eest seisma ja kellele laps võib hädas loota. Usaldussuhtele võib sõltuvalt

asjaoludest viidata see, kui toimepanija on lapse kaitsegarandiks (nii garandikohustuse

kokkuleppel ülevõtmisel kui ka nt seadusest tekkinud alusel).

58.Usaldussuhte kuritarvitamisega on tegemist siis, kui suguühte ja usaldusseisundi vahel

on finalistlik seos. Teisisõnu peab olema usaldussuhe eelduseks, mis võimaldas

suguühtesse astuda ning sellist seisundit peab olema suguühtesse astumiseks ka

äratuntavalt kasutatud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus

asjas nr 1-17-1629, p-d 37-38; finalistliku seose kohta nt kriminaalkolleegiumi 22.

juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1). Usaldussuhte kuritarvitamist ei välista

see, kui kannatanu on näiliselt suguühtega nõus (või erandlikult suisa soovib seda), kui

usaldussuhte tõttu on lapse tahe tegelikkuses toimepanijale soovile allutatud või

tuleneb selline tahteväljendus äratuntavalt usaldusseisundist (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-17-1629/44, p 38). See ei

tähenda, et usaldusseisundi olemasolul tuleks suguühtesse astumine alati KarS § 1432

järgi kvalifitseerida, sest vastasel juhul muutuks koosseisus kasutatud sõna

kuritarvitades sisutühjaks. Kui seadusandja soovib KarS § 144 lg 1 eeskujul (eraldi)

kriminaliseerida lapsega suguühtesse astumise teatud selgelt määratletud isikute poolt

(nt õpetajad), tuleb selleks seadust muuta. Seega tuleb usaldussuhte tuvastamise järel

anda hinnang sellele, kas suguühtesse astumist võib usaldussuhtest hoolimata pidada

lapse vaba tahte väljenduseks. Mida vanem on laps, seda rohkem on põhjust arvata, et

usaldussuhtest hoolimata võis nõusolek suguühteks olla lapse vaba tahte väljendus.

Näiteks võib põhimõtteliselt usaldussuhteks pidada suhet, mis tekib 17-aastase lapse ja

18-aastase perekonnatuttava vahel, kelle juures laps õpingute tõttu sageli ööbib.

4(5)

1-23-5620

Sellise usaldussuhte kuritarvitamisest suguühtesse astumisel saaks aga ilmselt rääkida

väga erandlikel juhtudel.

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 16.01.2025 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2024. a otsus, välja arvatud osas,

millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, otsustas

apellatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise suuruse ning

piiras kohtuotsuse avalikustamist.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada.

5(5)