2-21-5178/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.05.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5178

Kohtuasi

X hagi Y vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

994,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Severinas Jakubauskas

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Andreas Lunden

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta tsiviilasja hinda ja määrata selleks 994,50 eurot.

2. Rahuldada X 13.02.2023 taotlus riigilõivu tagastamiseks.

3. Tagastada apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõiv 55 eurot Advokaadibüroo

EMERALDLEGAL OÜ arvelduskontole nr EE617700771003158453.

4. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

5. Tühistada Harju Maakohtu 28.10.2022 otsus, millega jäeti rahuldamata X hagi Y

vastu ning jäeti menetluskulud X kanda.

6. Teha uus otsus, millega rahuldada X hagi Y vastu ning mõista Ylt välja X kasuks

kahjuhüvitis 900 eurot ning viivis põhinõudelt (900 eurot) alates 13.02.2023 kuni

põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

7. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.

2-21-5178

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 01.04.2021 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada

tema omandiõigust kostja valduses olevale koerale Bianca ning kohustada kostjat andma koer

hageja valdusesse tagasi. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt ostis 04.08.2016 hageja 29.04.2016 sündinud landseeri tõugu koera

Bianca (kiibi nr XXXXXXXXXXXXXX). Hageja maksis koera eest ostuhinna ja on koera

omanik. Koer elas kuni 16.04.2020 hageja kinnisasjal asukohaga XXX, mil kostja, kes on

hageja endine elukaasalane, viis koera omavoliliselt hageja nõusolekuta ära. Koer on kostja

ebaseaduslikus valduses. Kostja keeldub hagejale koera tagastamast.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Hageja ja kostja tegelesid koera valimise ja ostmisega koos. Hageja ja kostja leppisid

suuliselt kokku, et koera omanikuks saab kostja. Lõplik asjaajamine ja müügilepingu sõlmimine

jäi hageja korraldada. Kostja maksis hagejale koera ostmisel oma osa 450 eurot sularahas.

Hageja andis koera valduse kostjale ja kostja on koera hooldanud ning kandnud kõik koeraga

seotud kulud alates koera soetamise päevast. Lemmikloomaregistris oli hageja ja kostja

lahkuminekul 01.07.2019 koer kostja nimel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 28.10.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. 04.08.2016 müügilepingust nähtub, et hageja ostis koer Bianca. Pooled ei vaielnud selle üle,

et hageja tasus koera müüjale ostuhinna 900 eurot, tehes ülekande müüja arvelduskontole.

Omandiõiguse tõendamiseks ei piisa müügilepingust ja väitest, et hageja on koera omanikuks.

7. Kostja konto väljavõtetega ja maksekorraldustega on tõendatud, et kostja on võtnud osa

koera ülalpidamiskulude ja hoolduskulude kandmisest, tasunud koera kindlustamise eest ning

läbinud koeraga koolituse. Seega järeldas maakohus, et kostja on koeraga tegelenud koera perre

võtmisest saadik. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid, et koera ostmine toimus hagejaga

2-21-5178

ühise tegutsemise tulemusel, kuivõrd elati ühise perena. Eesti Veterinaaria Kliinikum OÜ (Pet

City OÜ) kohtule esitatud teabe kohaselt kanti kliinikusse pöördumisel 2016–2017 looma

saatjaks vaikimisi looma omaniku andmed ning 13.06.2016 on looma saatjaks märgitud kostja,

kuid hageja kohta andmed puuduvad. Maakohus luges esitatud tõendite ja teabe alusel

tuvastatuks, et pooled ostsid koera ühise otsuse tulemusena, kuid kostja lahkus eraldi elama.

Kuivõrd kostja võttis osa koera soetamise otsuse tegemisest ja on osalenud tema hooldamisel,

siis ei kinnita tõendid, et kostjal puudub õigustatud alus koera omada.

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas 28.11.2022 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu

28.10.2022 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, alternatiivselt saata asi maakohtule

uueks arutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

9. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et müügilepinguga ei saa lugeda tõendatuks hageja

omandiõigust koerale. Müügilepinguga on tõendatud, et senine koera omanik ning hageja

leppisid kokku, et koera omanikuks saab hageja. Hageja tasus koera eest ainuisikuliselt ning

asjas pole tõendatud, et kostja oleks rahaliselt panustanud. Hageja sai koera ostmisel selle

omanikuks.

10. Asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kes hoolitses koera eest, kuid seda tegi ka hageja.

Maakohus, kuulamata kumbagi poolt vande all üle, omistas kostja väidetele tõendi kaalu, kui

märkis, et koera ostmine toimus hagejaga ühise tegutsemise tulemusel. Isegi kui see nii oli, siis

ei ole sel tähtsust omandiõigusele tuvastamisel. Pooled ei vaidle selle üle, et koera valdus on

kostjal, kuid kostjal ei ole õigust koera vallata.

11. Hageja esitas 13.02.2023 ringkonnakohtule taotluse hagi menetlemiseks uues sõnastuses,

kuna hagi esemeks olnud koer suri. Hageja täpsustas oma taotlust 24.01.2024, mille kohaselt

palub hageja hagi menetleda järgmises sõnastuses: 1) I alternatiivina – mõista kostjalt hageja

kasuks välja 900 eurot ning nimetatud summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates hagi esitamisest kuni täitmiseni; 2) II alternatiivina – kui kohus leiab, et kostja

poolt kahju õigusvastane tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa

kindlaks teha, siis määrata kahju kindlaks kohtu poolt ning mõista see summa kostjalt hageja

kasuks välja.

12. Kostja on hagejale tekitanud kahju 900 eurot, millise summa eest hageja koera ostis. Kostja

rikkus hageja omandiõigust koerale, kui viis koera ilma hageja teadmata ära. Samuti rikkus

kostja hageja omandiõigust koerale, kui lasi koera surmata. Kui kostja oleks koera hagejale

tagastanud või poleks koera surmanud, siis ei oleks hagejale tekkinud kahju hageja omandi

rikkumisega ning hageja ei oleks jäänud koerast ilma. Koera hinna 900 euro hüvitamisel oleks

hageja võimalikult lähedal olukorrale majanduslikus mõttes, milles ta oleks olnud, kui kostja

poleks rikkunud hageja omandiõigust koerale.

13. Alternatiivselt on kostja rikkunud loomakaitseseaduse § 18 lg-t 1, mille kohaselt saab

looma hukata omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid

kannatusi või tema liigiomane eluviis ostuks võimatuks. Looma surmamise saab otsustada vaid

omanik. Võimalik on, et kostja põhjustas hagejale kahju tegevusetusega, kui jättis koera

ravimata, ja seetõttu tuli koer surmata. Kui kostja poleks hagejale kuuluvat koera lasknud

surmata või jätnud ravimata, siis ei oleks hagejal tekkinud kahju 900 eurot.

2-21-5178

Vastustaja seisukoht

14. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi

ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 900 eurot ja viivise ning jätab menetluskulud kostja

kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

16. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega jäeti hageja nõue rahuldamata, täielikult,

millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

17. Hageja esitas kostja vastu hagi maakohtusse koera väljanõudmiseks kostja valdusest.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3 järgi kohaldatakse loomadele asjade suhtes

kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõue kostja vastu maakohtus oli

vindikatsiooninõue, mille võimalikuks rahuldamise aluseks sai olla asjaõigusseaduse

(AÕS) § 80 lg-d 1 ja 2. Kolleegium leiab, et maakohus on hageja hagi rahuldamata jätmisel

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme.

18. AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema

asja valdab. AÕS § 80 lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele

ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Vindikatsioonihagi puhul pidi

hageja tõendama AÕS § 82 lg-st 1 tulenevalt, et hageja on koera omanik ning et kostja valdab

koera. Kostja pidi AÕS § 83 lg-st 1 tulenevalt tõendama, et tal on õigus koera vallata.

19. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sõlmis 04.08.2016 müügilepingu kutsika, s.o koera

ostmiseks, mille väljaandmist ta nõuab. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja tasus

müügilepingu sõlmimisel koera eelmisele omanikule koera ostuhinna 900 eurot ning eelmine

koera omanik andis koera hagejale üle. Maakohus märkis iseenesest õigesti, et müügilepingust

ja hageja väidetest, et tema on koera ainuomanik, ei piisa koera omandiõiguse tõendamiseks.

Samas ei piisa ka kostja väidetest, et hageja ja kostja ühiselt valisid koera ja tõenditest, mille

kohaselt kostja on koera eest hoolitsenud, järeldamaks kostja omandiõigust koerale.

20. AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja

annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

Pooled ei vaielnud selle üle, et koera eelmine omanik andis koera valduse üle hagejale ning nad

olid kokku leppinud, et koera omand läheb üle hagejale. Kostja ei ole väitnud, et koera eelmine

omanik leppis kokku hageja ja kostjaga koera omandi üleandmises neile mõlemale. Lähtudes

eeltoodust on põhjendatud järeldada, et koera eelmine omanik, sõlmides hagejaga 04.08.2016

müügilepingu, andis hagejale üle ka koera omandiõiguse.

21. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja arvamusest, mille kohaselt hageja ja kostja

ühiselt otsustasid, milline koer perre osta ja asjaolust, et kostja on hoolitsenud koera eest koera

perre võtmisest ja teinud selleks ka kulutusi, on võimalik järeldada, et kostja on samuti koera

omanikuks, mistõttu kostja ei pidanud hagejale koera välja andma. Kostja ei ole esile toonud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et pooled on sõlminud kokkuleppeid koera andmiseks kostja

omandisse või hageja ja kostja kaasomandisse. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid,

2-21-5178

millest saaks järeldada, et pooled oleksid koera soetamiseks ühisesse omandisse koera

müügilepingu sõlmimise ajal teinud mingi ühise eraldiseisva kindla eesmärgi nimel

võrreldavaid panuseid, millele võiksid kohalduda seltsingulepingu sätted (VÕS § 580 jj).

Asjaolust, et kostja ja hageja koos elades arutasid, millist koera perre soetada ning sellest, et

kostja koera eest hoolitses ja tegi selleks kulutusi, mille üle pooled ei vaidle, ei ole võimalik

iseenesest järeldada hageja tahteavaldusi koera ja koera omandiõiguse üleandmiseks kostjale.

Kostja ei ole ka tõendanud oma väidet, et tema on koera müügilepingu sõlmimiseks hagejale

tasunud sularahas 450 eurot koera soetamise eest. Samuti ei ole võimalik kostja kulutustest,

mida kostja tegi peale hageja poolt koera omandamist, järeldada tahteavaldusi ühisesse koju

soetatud koera omandiõiguse kohta.

22. Kolleegiumi hinnangul ei saa ka Eesti Veterinaaria Kliinikum OÜ andmetele tuginedes,

mille kohaselt oli koera omanikuna märgitud kostja (kuna 2016–2017 kanti looma saatjaks

vaikimisi lemmiklooma registrisse kantud omaniku andmed), järeldada, et koera omanikuks on

kostja. Vaidlust ei ole, et lemmikloomaregistris oli koera omaniku esialgne kanne tehtud kostja

esitatud andmete alusel ja peale koera ära viimist kostja poolt lasi hageja lemmikloomaregistris

koera omaniku kannet muuta ning koera omanikuna hageja esitatud andmetel sai märgitud

hageja. Olukorras, kus kande sisu sõltub vaid sellest, kelle kontrolli all see tehakse, ei saa

sellisele deklaratiivsele kandele anda iseseisvat tähendust sisustamaks hageja ja kostja

kokkuleppeid koera omandiõiguse üleandmise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et pooled on

kokku leppinud koera omandi või sellest osa üleandmises kostjale.

23. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja lahkus hageja juurest eraldi elama 27.06.2019 ning

kostja viis koera hageja kinnisasjalt ära 16.04.2020 hageja nõusolekuta, keeldudes hagejale

koera välja andmast. Isegi kui möönda, et poolte kooselu ajal olid kõik koeraga seotud

kulutused panusteks ühise eesmärgi nimel (elada koos koeraga), siis on põhjendatud järeldada,

et hageja ei ole nõustunud koera äraviimisega tema kinnisasjalt ning on selgelt väljendanud

kostjale oma tahet koera kostja valdusest välja nõudmisega igasuguse sellise ühise tegutsemise

lõpetamiseks. Seega ei oleks kostjal õiguslikku alust koera valdamiseks ka siis, kui poolte vahel

oleks olnud kokkulepe, et koer soetatakse hageja poolt ja koeraga seotud kulutused tehakse

kostja poolt ühise eesmärgi nimel, sest hageja on avaldanud tahet igal juhul sellised

kokkulepped lõpetada.

24. Pooled ei vaielnud selle üle, et koer oli vindikatsiooninõude esitamise ja maakohtu otsuse

tegemise ajal kostja valduses.

25. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et tal oleks olnud õigus koera vallata. Olukorras, kus

kostja viis koera ära hageja kinnisasjalt ilma hageja teadmata, ei ole põhjendatud arvata, et

hageja ja kostja vahel oli kokkulepe koera valdamiseks. Igal juhul oli hageja kostjale avaldanud,

et tema omanikuna ei soovi, et kostja valdaks hagejale kuuluvat koera, paludes koer tagastada.

Seega oli hagejale kuuluv koer kostja ebaseaduslikus valduses, mistõttu hagejal oli õigus koer

kostjalt välja nõuda ning kostja ei saanud koera väljaandmisest keelduda. Lähtudes eeltoodust

oleks maakohus pidanud hageja hagi rahuldamata.

26. Pooled ei vaidle selle üle, et koer suri apellatsioonimenetluse ajal. Kuivõrd hageja

vindikatsiooninõuet ei saa enam rahuldada, sest koer on surnud (asi on hävinenud) ning hageja

on vindikatsiooninõude asemel esitanud rahalise kahju hüvitamise nõude, siis võib hageja nõue

kuuluda rahuldamisele AÕS § 84 lg 1 ja VÕS § 1043 jj alusel.

27. AÕS § 84 lg 1 kohaselt on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või selle

päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju vastavalt võlaõigusseaduse

2-21-5178

kahju õigusvastase tekitamise sätetele. AÕS § 84 lg 1 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada,

et esines vindikatsiooniolukord. Ringkonnakohus tuvastas, et vindikatsiooniolukord oli olemas.

Vaidlus puudub selles, et kostja hagejale koera ei tagastanud.

28. Vaidlust ei ole selles, et hageja koera omanikuna ei ole andnud kostjale luba koera oma

kinnisasjalt ära viia ning palus koera tagastada, millest kostja keeldus. Seega on põhjendatud

järeldada, et kostja teadis ja pidi hiljemalt 16.04.2020, kui hageja palus koer tagasi tuua, teadma,

et tema valdusel koerale puudus õiguslik alus ja hageja koera omanikuna ei luba kostjal koera

üle valdust teostada. AÕS § 35 lg 2 järgi on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab

teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.

Kostja valdas koera pahauskselt, mistõttu on kostjal kohustus koera eest hagejale kahju

hüvitada VÕS § 1043 järgi.

29. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige

siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega.

30. Kuna kostja ei andnud hagejale kuuluvat koera hagejale tagasi vaatamata hageja

nõudmistele ja otsustas koera eutaneerimise kasuks (mille üle pooled ei vaidle), siis on selliselt

saanud kahjustada hageja omandiõigus, sest hagejal ei ole koera. Selliselt käitudes on kostja

toiminud õigusvastaselt. Juhul, kui kostja oleks võimaldanud hageja koera, mida kostja

pahauskselt valdas oma ebaseaduslikus valduses, väljaandmise ja elusoleku, siis ei oleks hageja

omandiõigust koerale rikutud. Kostja ei ole esile toonud oma tegevuses hagejale kahju

tekitamises VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist.

Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kostja arvamusest, et eutanaasia oli proportsionaalne ja

hädavajalik, et lõpetada koera piinad, sai tuleneda kostjale õigus jätta koer välja andmata ja

otsustada hageja kui koera omaniku asemel koera eutaneerimise üle. Kostja arvamusest, et

raviga jätkamine oleks olnud koera jaoks piin, ei ole kuidagi võimalik järeldada, et kostja tekitas

hagejal kahju mingit ähvardavat ohtu tõrjudes hädakaitseseisundis või hädaseisundis

(TsÜS § 141).

31. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab,

et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kostja tegevuse, s.o

koera väljaandmisest keeldumise, saab lugeda süüliseks, kuna kostja teadis ja pidi teadma, et ta

ei ole koera omanik ja hageja ei ole nõustunud sellega, et kostja viib hageja kinnisasjalt koera

ära ning lubaks kostjal teostada koera valdusõigust, ta oli teadlik koera tagastamise kohustusest.

Kuna kostja keeldus süüliselt koera välja andmast, siis on ta ka süüliselt otsustanud hageja eest,

et koer tuleb eutaneerida, selle asemel, et hagejale koer välja anda ning jätta hagejale võimalus

koera ravida. Kostja paljasõnalistest väidetest, et samas pesakonnas, kust on pärit hageja koer,

on üks koer väidetavalt samasse haigusesse surnud, ei ole võimalik järeldada, et hageja koer

oleks ka kindlasti samasse haigusesse surnud ja seetõttu oli eutaneerimine hädavajalik. Kostja

ravikuludest, mille kohaselt on ta koera ravimiseks tasunud 467,11 eurot, ei ole samuti võimalik

iseenesest järeldada, et kostja otsustades koer eutaneerida tegi kõik endast oleneva, et tagada

koera elusolek ja võimaldada hagejale koer tagasi saada ning otsustada koera edasise ravi üle.

Kostja ei rakendanud käibes vajalikku hoolt, et hoida ära enda tegevusega hageja omandiõiguse

rikkumine, s.o võimaldada koera tagastamine hagejale ning tagada selleks koera elusolek, et

hageja koera omanikuna oleks saanud teostada oma omandiõigust, sh otsustada koera edasise

ravi üle (VÕS § 104). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi

(VÕS § 1050).

2-21-5178

32. Kuna ringkonnaohus tuvastas, et kostja vastutab hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest

hageja omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel, siis ei pea kolleegium vajalikuks

hinnata poolte väiteid selle kohta, kas kostja võib vastutada hagejale õigusvastaselt tekitatud

kahju eest ka seadusest tuleneva kohustust rikkuva käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

33. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevad asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue

samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. VÕS § 132 lg 2 kohaselt, kui

uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud asja väärtus.

34. Pooled ei vaielnud, et koera, kes on surnud (asi on hävinud), ostuhind oli 900 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kui koera müügilepingu järgi oli koera hind 900 eurot ning koera

vanusest tulenevalt ei ole põhjendatud arvata, et seetõttu koera väärtus väheneks, siis on hageja

tõendanud, et kostja on hagejale tekitanud kahju 900 eurot. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud,

et surnud koera väärtus võiks olla väiksem kui 900 eurot. Deliktilise vastutuse eesmärgiks on

teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine, mistõttu on põhjendatud järeldada, et

käesoleval juhul kahju ärahoidmine vähemalt koera ostuhinna ulatuses, oli kostja kohustuse

eesmärgiks (VÕS § 127 lg 2). Kui kostja oleks hagejale tema koera tagastanud ja taganud koera

elusoleku, siis oleks hagejal koer, mille eest hageja oli tasunud 900 eurot. Käesoleval juhul on

hageja aga ilma jäänud kostja tegevuse tõttu nii koerast kui 900 eurost, mille hageja tasus koera

ostmisel (VÕS § 127 lg 4). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist 900 eurot (VÕS

§ 76, § 101 lg 1 p 3).

35. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel oleks põhjust arvata, et

hageja kahju tekkis hagejast tulenevatel asjaoludel (VÕS § 139). Kolleegiumi arvates ei esine

ka selliseid asjaolusid, et arvata, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt

ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu (VÕS § 140).

36. Kuna hagejal on õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist 900 eurot, kuid kostja seda tasunud ei

ole, siis on hagejal õigus nõuda kahjuhüvitise tasumisega viivitamise tõttu viivise tasumist.

VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt

võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb

kostjal tasuda kahjuhüvitiselt 900 eurot viivist alates sellekohase nõude esitamisest 13.02.2023

seaduses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise kohase täitmiseni.

37. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada ning kostjalt välja mõista hageja kasuks

kahjuhüvitis 900 eurot ning viivis põhinõudelt (900 eurot) alates 13.02.2023 VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.

38. Hagi esitamisel lähtus hageja tsiviilasja hinnast 3500 eurot ja tasus riigilõivu 300 eurot.

Maakohus võttis hagi menetlusse 24.05.2021 määrusega ega muutnud hageja märgitud hinda.

Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja vaidlustades maakohtu otsuse,

2-21-5178

millega maakohus jättis hageja vindikatsiooninõude nõude rahuldamata, on märkinud tsiviilasja

hinnaks 3500 eurot. Hageja on apellatsioonimenetluses avaldanud, et tema omandiõigusele

üleandmisele suunatud asja väärtuseks oli 900 eurot, millise kahjuhüvitise nõude on hageja ka

seoses asjaolude muutumise tõttu apellatsioonimenetluses 13.02.2023 sõnastanud. Hageja palus

kostjalt välja mõista 900 eurot ja viivise. Seega arvestades hageja avaldatud nõutava vara

väärtust, mille asemel on esitatud kahju hüvitamise nõue, on käesoleva tsiviilasja hind 994,50

eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning RLS lisa 1 kohaselt tuli hagi esitamise

ajal kuni 1000 euro suuruse tsiviilasja hinna puhul tasuda riigilõivu 175 eurot ja

apellatsioonkaebuse esitamise ajal 245 eurot. Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu 300 eurot ja palub 13.02.2023 menetlusdokumendis tagastada apellatsioonkaebuselt

enam tasutud riigilõiv 55 eurot Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ arvelduskontole

nr EE617700771003158453.

39. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus tuleb TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel rahuldada

ning apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõiv 55 eurot tagastada hageja soovil

hageja avaldatud arvelduskontole.

Menetluskulude jaotus

40. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 3 alusel

kostja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kõik kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

41. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)