1-22-6728/65 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

6. mai 2024

Kohtuasja number

1-22-6728

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi

Jevgeni Mirošnitšenko (ik 39006032719) tingimisi

enne tähtaega vangistusest vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. aprilli 2024. a määrus

Määruskaebuse esitaja

Kaitsja Rainer Objartel

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja Kersti Kohal

RESOLUTSIOON

1. Jätta vandeadvokaat Rainer Objarteli määruskaebus Tartu Maakohtu 19. aprilli

2024. a määruse peale läbi vaatamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid määruskaebemenetluses Jevgeni

Mirošnitšenkole osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 179 eurot ja 34

senti (sh käibemaks 32 eurot ja 34 senti).

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Jevgeni Mirošnitšenkolt

Eesti Vabariigi kasuks välja 32 eurot ja 34 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva

jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on

kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse

kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD: Määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu

advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jevgeni Mirošnitšenko tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 21. veebruari 2023. a otsusega

KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9 ja KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

talle karistuseks 2 aastat 10 kuud vangistust. Karistuse algusaeg on 4. juuli 2022 ja

lõpptähtaeg saabub 4. mail 2025.

2. Vangla esitas materjalid J. Mirošnitšenko vangistuses tingimisi ennetähtaegse vabastamise

otsustamiseks. Tegemist on J. Miroštšenko viimase võimalusega vabaneda, mistõttu toetab

vangla tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Prokuratuuri esindaja arvates on süüdlase uute

kuritegude oht jätkuvalt kõrge ning ta ei nõustu J. Miroštšenko tingimisi enne tähtaega

vabastamisega. Süüdlane soovib vabaneda ja tema püüdlusi toetab kaitsja.

3. Maakohus tuvastas, et esinevad formaalsed eeldused J. Miroštšenko tingimisi

ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks (KarS § 76 lg 1 p 2). Materiaalsete aluste osas

märkis järgmist. Süüdlast on karistatud kuuel korral, ta kannab kolmandat vangistust. J.

Miroštšenkot on karistatud röövimise, kehalise väärkohtlemise ning korduvalt varavastaste

kuritegude eest. Käesolevat karistust kannab ta kehalise väärkohtlemise eest lähisuhtes ja

süstemaatiliste varguste eest. Tegusid iseloomustab korduv vägivaldsus oma elukaaslase

suhtes, mille ajendiks ja põhjuseks on alkoholi kuritarvitamine, impulsiivsus, suutmatus

probleeme rahumeelselt lahendada, riskiv ja hoolimatu elustiil. Varavastaseid kuritegusid

ajendab toime panema materiaalse kasu soov.

4. Vabaduses on J. Mirošnitšenkol elu- ja töökoht ning toetavad lähedased. Ta soovib

alkoholist loobuda. J. Mirošnitšenkot on vangistuses 9 korral distsiplinaarkorras karistatud

erinevate rikkumiste (keelatud esemete hoidmine kambris, ebaviisakas käitumine,

korraldustele mitteallumine) eest. Seega ei ole ta suutnud kontrollitud keskkonnaski end

kontrollida. Ta leiab pigem teiste käitumises vigu. Varasemate kriminaalhoolduste ajal on J.

Mirošnitšenkol olnud probleeme kontrollnõuete ja lisakohustuse täitmisega. Ilmselt kujuneks

seegi kriminaalhooldus problemaatiliseks. Süüdlase istungil räägitu pinnalt järeldas kohus, et

J. Mirošnitšenko lubadused võtta vabatahtlik kohustus pöörduda vaimse tervise õe vastuvõtule

ja alkoholismivastasele ravile, on kantud soovist anda oodatud lubadusi.

5. J. Mirošnitšenkol on nii alkoholi kui narkootikumide probleemid – enamus kuritegudest

pani ta toime alkoholijoobes. Varasemad karistused ei ole pannud teda alkoholiprobleemiga

tegelema. Ta on tarvitanud erinevaid narkootikume ning saanud selle eest väärteokorras

karistada. Süüdlase kuritegelik aktiivsus on pika perioodi vältel olnud kõrge, sh jätkas ta

kuritegude toimepanemist menetluse kestel. See ning varasemate kriminaalhoolduste

luhtumine näitab suutmatust hoiakuid muuta. Vähetõenäoliselt on see teisiti praegugi (sh

süüdlane ei ole suutnud end vanglaski distsiplineerida). Lähedased ning elu- ja töökoht ei ole

varasemalt isiku elustiilile mõju avaldanud.

6. Positiivseks luges kohus „Eluviisitreeningus“ osalemise, mis näitab suutlikkust analüüsida

soovi korral alkoholi mõju oma käitumisele ning kainena elamise vajadust. „Pere- ja

paarisuhte vägivalla vähendamise“ programmis osalemisele ning psühholoogiga töö

alustamisele vaatamata ei veennud see kohut J. Mirošnitšenko hoiakute ja elustiili piisavas

muutumises selleks, et katseaeg koos selle juurde käivate tingimustega läbida ning edaspidi

õiguskuulekalt elada.

MÄÄRUSKAEBUS

7. Kaitsja palub maakohtu määruse tühistada ja vabastada J. Mirošnitšenko tingimisi enne

tähtaega, pannes talle lisaks üldistele KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuetele järgmised

kohustused: 1) mitte tarvitada alkoholi; 2) otsida endale töökoht, asuda tööle vabanemise

järgselt või võtta end tööotsijana arvele Eesti Töötukassas; 3) kriminaalhooldusametniku

määramisel osaleda riskivaldkonda käsitlevates jätkuprogrammides; 4) pöörduda vaimse

tervise õe vastuvõtule alkoholisõltuvushäire diagnoosimiseks ja ravivajaduse ilmnemisel

alluma asjakohasele ravile ja läbida ravi (isik on nõusoleku andnud); 5) mitte suhelda

teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega v.a perekonnaliikmed; 6) alluda

elektroonilisele valvele 4 kuud või kohtu poolt õigeks peetava pikema tähtaja jooksul.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise korral määrata J. Mirošnitšenko määruskaebemenetluse

kulu tasumisele ositi 12 kuuks.

8. J. Mirošnitšenko on vanglas viibinud 1 aasta 9 kuud – nii pikk vangistus peaks olema piisav

mõjutamaks isikut uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Karistust kannaks J.

Mirošnitšenko edasi leebematel tingimustel kriminaalhooldusametniku kontrolli all.

Rikkumiste korral saab pöörata karistuse täitmisele. Varasemad käitumiskontrolli nõuete ja

kohustuste rikkumised jäävad vangistuseelsesse perioodi ning ei ole üle kantavad pikaajalise

vangistuse ärakandmise järgsesse perioodi, mille kestel on süüdlane läbinud rehabiliteerivaid

tegevusi (sotsiaalprogrammid, koostöö psühholoogiga). Määruse põhjendustest ei selgu, miks

pole kohtu arvates ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist isiku hoiakud ja suhtumine

õiguskorda muutunud ning mida ta veel teha saaks õiguskuulekuse tõestamiseks.

9. Kohus pole piisavalt tähelepanu pööranud süüdimõistetu hoiakute muutusele karistuse

kandmise ajal. J. Mirošnitšenko puhul saab ohuprognoosi jaatada, ent kõiki asjaolusid

kogumis arvestades on vabastamise kasuks rääkivad asjaolud ülekaalus.

10. Süüdimõistetu on seadnud endale vabanemisjärgselt eesmärgiks alkoholist loobumise,

tööle pühendumise ja õiguskuuleka elu ülesehitamise. Positiivse tagasiside on ta saanud

sotsiaalprogrammides osalemisele, need on tema väärtushinnangutele mõju avaldanud. Ta on

nõus pöörduma vaimse tervise õe vastuvõtule, alustama vajadusel alkoholismivastase raviga

ning osalema kriminaalhooldusametniku määratavas sotsiaalprogrammis. J. Mirošnitšenkot

võiks usaldada, sest asjaolusid arvestades oleks esinevad riskid nende tegevustega maandatud.

J. Mirošnitšenko lubadustest ja tegevustest ei saa järeldada, et ta teeb seda, mida temalt

oodatakse. Ta soovib tõsimeeli tegeleda probleemiga ning on vabatahtlikult nõus alluma

(alkoholi) sõltuvusravile.

11. Maakohus viitab määruses distsiplinaarkaristustele – neist kehtivaid on hetkel 6, viimane

määratud enam kui 5 kuud tagasi. J. Mirošnitšenko on iseloomustusest nähtuvalt on tal raskusi

emotsioonide juhtimisega. Koostöös psühholoogiga on ta vajaliku tasakaalu leidnud, misjärel

pole distsiplinaarrikkumisi esinenud ja ta on jäänud erinevates elukondlikes situatsioonides

rahulikuks. Tema emotsionaalset väljendamist on käsitletud korrarikkumisena. Ebaviisaka

käitumise eest on teda karistatud noomitusega – samas on iseloomustuses kirjas seegi, et J.

Mirošnitšenko on suhtlemisel viisakas, korrektne ja avatud. Kohtule enda käitumise

selgitamist ei saa käsitleda oma käitumise õigustamisena. Tähtsust omab ka rikkumise raskus

– noomitused ja televiisori kasutamise keeld on kõige leebemad karistused. Maakohus ei ole

arusaadavalt sidunud distsiplinaarkaristuste olemasolu süüdimõistetu prognoositava

vabanemisjärgse käitumisega.

12. J. Mirošnitšenkol on vabanemisjärgne elukoht, kus ta hakkab elama üksi. Endise

elukaaslasega tal kontakt puudub. J. Mirošnitšenko on nõus elektroonilise valve

kohaldamisega, millele teda varem allutatud ei ole. See võimaldab teostada tema üle

intensiivsemat järelevalvet. Määruses puuduvad põhjendused, miks elektroonilise valvega ei

oleks võimalik riske maandada.

13. J. Mirošnitšenkol on võimalus asuda tööle. See tagab kindla sissetuleku, mõtestatud

tegevuse ning ülalpidamise ja rahaliste kohustuste hüvitamise võimaluse. Tal on toetav

lähisuhtevõrgustik. Kriminaalkorras karistatud endiste tuttavatega on ta suhted katkestanud.

Seega toetavad vabanemisjärgsed elutingimused tema ennetähtaegset vabastamist. Tal on tahe

ja motivatsioon riskivaldkondadega tegeleda ning sellega on põhjust arvestada ning teda

toetada.

14. Kohus ei ole piisavalt arvesse võtnud J. Mirošnitšenko vabastamisel olulisi asjaolusid, mis

seonduvad tema karistuse kandmise käiguga ning vangistuse ajal tehtud järeldusi. Maakohus

on vääralt seadnud raskuspunkti teo toimepanemise asjaoludele ja varasematele karistustele,

selgitamata veenvalt, kuidas see mõjutab võimalikku ohuprognoosi. Vabanemisjärgsed

elutingimused, nõusolek osaleda riske vähendavates tegevustes käitumiskontrolli ajal, ei ole

leidnud piisavat käsitlemist. Sellega rikkus maakohus määruse põhjendamiskohustust KrMS §

339 lg 2 mõttes ja tegi ühtlasi kaalutlusvea KarS § 76 lg 4 kohaldamisel. Kriminaalhoolduse

ja kontrollnõuete ning -kohustustega ja elektroonilise valvega on võimalik J. Mirošnitšenkot

mõjutada ning kuriteoriske maandada. Samuti maandaks riske teadmine, et kriminaalhoolduse

rikkumise korral tuleks pikk karistus lõpuni kanda. Karistusaja lõppemise korral vabaneks isik

ilma igasuguse kontrollita ja ka vajaliku abita.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Riigikohus on 28. novembri 2023 lahendi nr 1-17-6026 p-s 9 leidnud, et kaebus on KrMS

§ 326 lg 3 mõttes ilmselt põhjendamatu siis, kui ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja

apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338

loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt

mõistetav, et kaebaja asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus

juba maakohtu lahendis, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust kaebuse

piiridest väljumiseks (RKKK 16.12.2022, 1-22-510/38, p 13). Samasugustest põhimõtetest

tuleb lähtuda ka määruskaebuse läbi vaatamata jätmisel KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel

(vt ka RKKK 07.11.2023, 1-22-7792/21, p 8).

16. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult, et kohus ei ole piisavalt arvesse võtnud J.

Mirošnitšenko karistuse kandmise käiku ja vangistuse ajal tehtud järeldusi ning

vabanemisjärgseid elutingimusi ja nõusolekut osaleda riske vähendavates tegevustes.

Maakohus on vääralt seadnud raskuspunkti teo toimepanemise asjaoludele ja varasematele

karistustele, selgitamata veenvalt, kuidas see mõjutab võimalikku ohuprognoosi.

17. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest

on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu

kaalutlusõiguse tuum. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus J. Mirošnitšenko

ennetähtaegset vangistusest vabastamata jätmist kaalunud erinevatest aspektidest veenvalt

ning arusaadavalt. Lähtutud ei ole sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest, olulisi asjaolusid

ei ole tähelepanuta jäetud. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus asjakohaselt

argumenteerinud, miks süüdlase varasem elukäik, kuritegude asjaolud ning

distsiplinaarrikkumised (millest praeguseks on kehtivaid 6) ja J. Mirošnitšenko isikust

tulenevad riskid annavad õigustatud põhjuse kahelda süüdlase lubadustes ja vabanemisjärgses

õiguskuulekuses. Määruskaebuses on ette heidetud kaalutlusõiguse rikkumist, s.o

positiivsetele asjaoludele liigvähese kaalu andmist. Ringkonnakohus sellist rikkumist ei

tuvastanud – kohus on arvestanud KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kaebaja asjakohastele väidetele olemas nõustumisväärne

vastus maakohtu lahendis.

18. Eeltoodud põhjustel ja edulootuse puudumise tõttu jätab ringkonnakohus juhindudes

KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3 määruskaebuse läbi vaatamata.

19. Kaitsja kulutas määrusega tutvumisele 25 minutit, kliendiga nõupidamisele 22 minutit

ning määruskaebuse koostamisele 75 minutit, millele vastab 179 eurot ja 34 senti (koos

käibemaksuga). Ringkonnakohtu arvates on kaitsja teostatud toimingud vajalikud ja taotletud

tasu mõistlik, mistõttu rahuldab kohus riigi õigusabi kulude väljamõistmise taotluse. KrMS §

187 lg 2 alusel jääb menetluskulu J. Mirošnitšenko kanda. Kaitsja taotlus – määrata

määruskaebuse rahuldamata jätmise korral J. Mirošnitšenko määruskaebemenetluse kulu

tasumisele ositi 12 kuuks, jätta rahuldamata. Kriminaalmenetluse kulude ositi hüvitamise

otsustus on kohtu kaalutlusõigus. Praegusel juhul puuduvad määruskaebuses põhjendused,

miks peaks J. Mirošnitšenko menetluskulud määrama tasumisele ositi.

(allkirjastatud digitaalselt)