1-11-4312/8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

06. juuni 2011, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-4312 Kohtukoosseis

Kohtunikud Ivi Kesküla, Sten Lind ja Malle Preimer Kriminaalasi K.T süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. aprilli 2011 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav K.T, ik: XXX,

varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 02.02.2011

RESOLUTSIOON

Jätta K.T apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. Harju Maakohtu 19. aprilli 2011 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati K.T süüdi KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi ja karistati 1 aasta ja 3 kuulise vangistusega.

KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 02.02.2011.

2 mõisteti süüdi selles, et ta isikuna keda on Harju Maakohtu 26.03.2010 a . K.T

otsusega karistatud süstemaatilise varguse toimepanemise eest, tungis 23.01.2011 Tallinnas XXXXX XXX X asuvasse ühiselamutuppa nr XXX/X ja varastas sealt E. K. vara kogusummas 594,38 eurot, 28.01.2011 tungis Tallinnas XXXXXXX XXX XXX/XXX asuvasse ühiselamutuppa ja varastas sealt A.Š. vara 767 euro eest ja J. M. vara 50 euro eest.

3.Apellatsiooni esitas K.T, kes vaidlustab otsust temale mõistetud karistuse osas.

Palub karistusest tingimisi vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku töö päevadega. Soovib tasuda tsiviilhagid.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning

esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni,

milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt

õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

5. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07

märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).

6. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning K.T ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Seega oli esimese astme kohtus tagatud süüdistatava õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis

ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid karistuse osas otsuse muutmist, esitamata selleks mingeid põhjendusi.

7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks.

KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü

suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo

toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha

kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja

prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis.

Apellatsioonis märgitud soov tasuda hagid ja muud rahalised nõuded pole aluseks

seadusliku karistuse muutmiseks. Väljamõistetud rahalised nõuded kuuluvad igal juhul hüvitamisele.

8. Kohtukolleegium märgib, et karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad

põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik kui väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. Samuti peab ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastatavad erilised asjaolud, mis sellise asendamise tingivad.

Vaagimaks isiku tingimisi karistusest vabastamist või ka tema suhtes üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ja suudab elada õiguskuulekat elu.

K.T on süüdi tunnistatud 2 võõra vara varguse toimepanemises, mis olid lõpule viidud ja seotuna sissetungimisega. Kuritegude tehioludes pole tuvastatavad mingid

erilised tegusid kergendavaid asjaolusid, mis annaksid aluse tema karistusest tingimisi vabastamiseks või vangistuse asendamiseks.

K.T on varem 12 korral kriminaalkorras karistatud, ta on süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks, kes vaid mõni päev pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist jätkas uute varguste toimepanemistega./ kd. tlk. 31-35/.

Sellised isikuandmed annavad aluse järeldada, et K.T elustiiliks on varguste

toimepanemine, ta on isikuks, kes ei sobi kriminaalhooldusele. Teda pole kuritegudest

loobuma sundinud ka reaalsed vangistused, seetõttu kolleegium leiab, et K.T enda käitumisest tulenevalt saab tulla ainuvõimalikule järeldusele, et K.T tuleb karistada reaalse vangistusega ning tema suhtes pole võimalik kohaldada KarS § 74 või §

69 sätteid.

9. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on

ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätta läbi vaatamata.

IVI KESKÜLA STEN LIND MALLE PREIMER