3-23-3017/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-3017

Haldusasi

X. X. kaebus Tallinna Vangla 11.01.2024 otsuse nr 5-

8/24/21494-2 ja 24.01.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/233-2

tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata

kaebaja taotlus lisamadratsi väljastamiseks uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks perioodi 2018 – 2023. a kohta ra-

huldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 03.06.2024 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X. (kaebaja) esitas 16.10.2023 Tallinna Vanglale taotluse lisamadratsi saamiseks (digitaalse

kohtutoimiku leheküljel (dtl) 44). Tallinna Vangla pidas taotlust reaaltoimingu sooritamise

taotluseks, mida vangla ei pidanud põhjendatuks ja jättis toimingu sooritamata. Kaebaja esitas

23.11.2023 samasisulise taotluse, mis registreeriti numbriga 5-8/23/21494-1 (dtl 43). Tallinna

Vangla käsitles taotlust selle sisult toimingu sooritamata jätmise kirjaliku põhjendamise nõudena

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 108 lg 1 tähenduses.

2. Kaebaja esitas 28.12.2023 vaide, mis registreeriti numbriga 5-15/23/233-1 (dtl 11-12), kuna

vangla ei olnud kaebaja taotletud toimingut sooritanud ega kirjalikku põhjendust esitanud. Vaides

palub kaebaja vastata tema taotlustele lisamadratsi saamiseks kirjalikult ning väljastada teine või

paksem madrats.

3. Kaebaja esitas 29.12.2023 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

vaidemenetluse ajaks Tallinna Vangla kohustamist anda talle lisamadrats või alternatiivselt

tavalisest paksem madrats. Tallinna Halduskohus jättis 11.01.2024 määrusega esialgse õiguskaitse

3-23-3017

2(8)

taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 25.01.2024 määrusega (jõustunud) kaebaja

määruskaebuse.

4. Tallinna Vangla (vastustaja) jättis 11.01.2024 otsusega nr 5-8/24/21494-2 „Vastus taotlusele“

rahuldamata kaebaja taotluse lisamadratsi saamiseks (dtl 41). Vastustaja vabandas kaebaja

23.11.2023 pöördumise hilisema lahendamise pärast. Samuti selgitati kaebajale, et vangla

haldusosakond saab lisamadratsi väljastada siis, kui meditsiiniosakond teeb ettekirjutuse

lisamadratsi vajaduse kohta. Meditsiiniosakonna poolt laekunud info kohaselt ei ole kaebajal

tuvastatud meditsiinilist näidustust lisamadratsile. Lisamadratsi näidustuse selgitab välja

taastusraviarst tulenevalt MRT-uuringust, millele on kaebaja registreeritud.

5. Kaebaja esitas 18.01.2024 vaide Tallinna Vangla 11.01.2024 vastusele nr 5-8/24/21494-2, mis

registreeriti numbriga 5-15/24/22-1 (dtl 42), milles taotles jätkuvalt lisamadratsi väljastamist, sest

kaebajal on seljavalud.

6. Kaebaja esitas 18.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub Tallinna Vangla

kohustamist väljastada talle lisamadrats. Koos kaebusega on esitatud esialgse õiguskaitse taotlus,

milles kaebaja soovib lisamadratsi väljastamist kohtumenetluse ajaks.

7. Tallinna Vangla jättis 24.01.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/233-2 „Vastus taotlusele“

kaebaja 28.12.2023 vaide rahuldamata. Vangla põhjendas otsust sellega, et vangla 11.01.2024 kirjas

nr 5-8/24/21494-2 selgitatud asjaolud ei ole muutunud.

8. Tallinna Halduskohus võttis 26.01.2024 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada

Tallinna Vangla 11.01.2024 otsus nr 5-8/24/21494-2 ja 24.01.2024 vaideotsus nr 5-15/24/233-2

ning kohustada Tallinna Vanglat vaatama kaebaja taotlus lisamadratsi väljastamiseks uuesti läbi

(resolutsiooni p 1). Kohus selgitas, et loeb kaebaja kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks ning

võtab kaebuse menetlusse menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt. Kohus jättis sama määrusega

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 9). Kaebaja esitas 30.01.2024

määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 määruse resolutsiooni p 9 peale. Tallinna

Ringkonnakohus võttis 01.02.2024 määrusega (jõustunud 01.02.2024) määruskaebuse menetlusse

(resolutsiooni p 1) ning jättis määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.01.2024

määruse resolutsiooni p 9 muutmata (p 2).

9. Kaebaja esitas 18.02.2024 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub lisamadratsi väljastamist

kohtumenetluse ajaks. Taotluse kohaselt pidi taastusraviarst välja selgitama tulenevalt MRT-

uuringust kaebaja lisamadratsi näidustuse. Kaebaja käis 14.02.2024 MRT-uuringus, kuid uuring

teostati jalale, mitte seljale.

10. Tallinna Halduskohus jättis 04.03.2024 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1), määras haldusasja lahendamise kirjalikus menetlus (p 2), andes

menetlusosalistele täiendavate seisukohtade esitamiseks tähtajad (p 3) ning teatas kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise aja (p 4).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

11. Kaebaja on põhjendanud kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

11.1. Kaebaja on seisukohal, et vangla peab kaebajale tagama tervishoiuteenuse osutamise, kaebaja

tervise kaitse ja mitte tekitama kaebajale ebavajalikke kannatusi.

11.2. Kaebajal esinevad terviseprobleemid seljaga. Kaebajal on seljas tugevad teravad valud, mille

pärast ei saa ta öösiti magada ja korralikult välja puhata. Selle tagajärjel vaevab kaebajat stress ja

depressiooni häired. Kaebajal diagnoositi 02.02.2018 S-kujuline skolioos ning haigusloo kirjelduse

kohaselt kaebaja selg väsib ja valutab, valu tõttu ei saa magama jääda öösel. 01.03.2018 kandest

tulenevalt soovis kaebaja pikendada ravikuuri Ketonaliga seljavalude tõttu, ravikuuri pikendati kuni

2024. a. Seoses valudega seljas on arst määranud kaebajale üld-teraapilist massaaži.

3-23-3017

3(8)

11.3. Kaebaja kaebab kroonilise seljavalu esinemist. Kaebaja hinnangul sisaldab tema haiguslugu

näidustust lisamadratsile või uuele paksemale madratsile, mistõttu palub kaebaja võtta haiguslugu

perioodi 08.02.2022–01.01.2024 kohta käesoleva asja materjalide juurde (taotlus dtl 65). Kaebaja

viitab, et haldusasjas nr 3-21-2727 on leidnud kinnitust, et kaebajale 23.09.2021 koostatud

raviskeemiga määrati talle raviks Gabapentiin, mis on näidustatud kasutada ka kroonilise valu

korral. Seoses kaebaja üksikvangistuses viibimisega tekkinud negatiivse mõjuga kaebaja tervisele

määrati kaebajale lisaks tugevnenud peavalude ravile ka seljavalude ravi 08.02.2021. Kaebaja on

ka Tallinna Vanglas pöördunud oma seljavalu probleemiga arsti poole. Kaebajale teostati

14.02.2024 MRT-uuring, kuid seda jalale, mitte seljale, nagu kaebaja arvas tehtavat.

Vastustaja seisukoht

12. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata, leides kokkuvõtlikult

järgmist.

12.1. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses antud seisukohale, et kaebajale ei ole lisamadrats

näidustatud. Kuna kaebajal puudub selleks tervishoiutöötaja poolne näidustus, on tema kaebus

põhjendamatu. Vangla selgitab täiendavalt, et juhul kui madratsil tekib kulumine, siis vahetatakse

see välja jooksvalt. Madratsid on soetatud riigihankega ning on sobilikud kinnipeetavatele

magamiseks.

12.2. Lisamadrats vangla tingimustes on olemuslikult meditsiiniline (abi)vahend ja/või ravivõte

patsiendi vaevuste vähendamiseks. Meditsiinilise abivahendi määramine toimub eraõiguslikus

suhtes, st tervishoiuteenuse osutamise käigus (Riigikohtu 08.02.2024 määrus nr 3-22-2321, p 11).

Tervishoiuteenusest tõusetunud vaidluse puhul lasub esmane tõendamiskoormis patsiendil.

Tõendiks ei saa olla patsiendi subjektiivne arvamus. Kuigi kehtib tõendite vaba hindamise

põhimõte, siis olulise info selle kohta, kas patsiendile osutatud tervishoiuteenus on vastanud

keskmisele arstiteaduslikule tasemele, saab anda arstiteaduse, mitte õigusteaduse teadmist

kasutades. Käesolevalt ei ole patsient tõendeid ravivea kohta esitanud (nt konkureeriv

tervishoiutöötaja arvamus, tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnang vms). Olukorras,

kus kaebaja ei ole oma kaebuse kinnituseks tõendeid esitanud, ei saa kaebaja esitatud seisukohtadele

sisuliselt vastu vaielda.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga

lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata

taotlused.

14. Kaebaja esitas koos kaebusega 18.01.2024 kohtule taotluse võtta haldusasja materjalide juurde

tema terviseandmed perioodi 2018 - 2023. a kohta (18.01.2024 esitatud kaebuse p 4, dtl 34).

Vastustaja on 08.01.2024 esitanud kohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtte seisuga 03.01.2024,

millest nähtuvad kaebaja terviseandmed alates 09.10.2023 (dtl 13-14), st hetkest, mil kaebaja toodi

täitmisplaani alusel Tartu Vanglast üle Tallinna Vanglasse. Kohus lahendas kaebaja sarnase tõendite

kogumise taotluse (vt 03.01.2024 taotlus, dtl 5) ka 11.01.2024 määrusega, leides, et vastustaja

esitatud tervisekaardi väljavõte annab piisavat teavet kaebaja terviseseisundist, mistõttu jättis kohus

kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata.

15. Kohus leiab, et ka kaebuses esitatud taotlus täiendavate terviseandmete kogumiseks perioodi

2018 - 2023. a kohta tuleb jätta rahuldamata. Kohtule esitatud tervisekaardi väljavõttest nähtuvad

kaebaja arstikülastused ja nende põhjused, kaebajale määratud ravi ja arsti soovitused/ettepanekud.

Samuti nähtub tervisekaardi andmetest, et arst on võtnud kaebaja haigusjuhu juurde täiendavalt

andmeid digiloost (20.12.2023 haigusjuht nr A22431 202, dtl 13-14), mis pärinevad aastatest 2022

ja 2023, sisaldades mh andmeid kaebajale 2018. aastal diagnoositud S-kujulisest skolioosist. Kohtu

hinnangul on käesolevas haldusasjas esitatud terviseandmed piisavad selleks, et lahendada kaebus

3-23-3017

4(8)

sisuliselt ja hinnata vaidlustatud otsuste õiguspärasust. Seetõttu leiab kohus, et täiendavate tõendite

kogumise taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

16. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

17. Kohus märgib esmalt, et halduskohtu menetluses ei ole mittevaralise kahju hüvitamise kaebust

seoses tervishoiuteenusega, nagu on ekslikult vastustaja enda 26.02.2024 vastuses leidnud (dtl 92).

Käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse nõueteks on Tallinna Vangla 11.01.2024 otsuse nr 5-

8/24/21494-2 (edaspidi 11.01.2024 otsus) ja 24.01.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/233-2 (edaspidi

24.01.2024 vaideotsus) tühistamine ning Tallinna Vangla kohustamine vaadata kaebaja taotlus

lisamadratsi väljastamiseks uuesti läbi. Seega hindab kohus käesolevas haldusasjas vastustaja

11.01.2024 otsuse ja 24.01.2024 vaideotsuse õiguspärasust.

18. Vastustaja on kohtule selgitanud, et vastustaja ei pidanud põhjendatuks kaebaja 16.10.2023

taotlust toimingu sooritamiseks, st lisamadratsi väljastamist, mistõttu jättis vastustaja kaebaja

soovitud toimingu sooritamata. Kaebaja esitas 23.11.2023 samasisulise taotluse, paludes väljastada

talle lisamadrats. Vastustaja käsitles pöördumist sisult toimingu sooritamata jätmise põhjendamise

nõudena HMS § 108 mõistes. Vastustaja vastas kaebaja 23.11.2023 esitatud taotlusele 11.01.2024

otsusega, milles jäeti kaebaja taotlus rahuldamata. Toimingu sooritamisest keeldumisel toiminguga

on tegu vormivaba otsusega, mille puhul põhjendusi selgitatakse isiku nõudel kas suuliselt või

tagantjärele kirjalikult. Vastustaja on käesoleval juhul esitanud toimingu tegemisest keeldumise

põhjendused kirjalikult ning kuna vaidlusalusalune 11.01.2024 otsus vastab haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 55 lg-tes 2 ja 4, § 56 lg-tes 1-3 ning § 57 lg-s 1 sätestatud haldusakti

vorminõuetele, on tegemist haldusaktiga (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2015 otsus nr 3-14-

52664, p 16).

19. HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti

andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik

haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Menetlusosaliste vahel on vaidluse all küsimus, kas vastustajal tuli kaebajale tagada uus madrats

või lisamadrats vastavalt kaebaja taotlustele ning kas vastustaja keelduv otsus uue madratsi või

lisamadratsi andmisest oli õiguspärane.

20. Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et vangla poolt tagatud olemasolev madrats on tema selja jaoks

ebasobiv, kuna kaebajal on diagnoositud S-kujuline kerge skolioos. Olemasolev madrats tekitab

kaebajale seljavalusid, mille tulemusena ei saa ta öösel magada. See tähendab, et kaebaja heidab

vanglale ette, et kaebaja jaoks on madrats ebasobiv ja magamistingimused Tallinna Vanglas on talle

põhjustanud rohkem kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasneb. Vastustaja leiab aga, et

lisamadrats vangla tingimustes on olemuslikult meditsiiniline abivahend või ravivõte patsiendi

vaevuste vähendamiseks ning kuna kaebajal puudub tervishoiutöötaja poolne näidustus

lisamadratsile, siis on kaebus põhjendamatu.

21. Vangistusseaduse (VangS) § 41 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

22. Kehtivast kohtupraktikast järeldub, et kinnipeetavale väljastatav lisa-, topelt- või paksem

madrats ei kujuta endast meditsiinilist abivahendit VangS § 491 ning määruse nr 3301 § 3 lg 2

mõistes, mis oleks vanglas lubatud vaid arsti ettekirjutusel. Vastustaja sellekohane seisukoht on

1 Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määrus nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende

osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja

kord“. Kättesaadav veebilehel https://www.riigiteataja.ee/akt/688067?leiaKehtiv

3-23-3017

5(8)

ekslik. Riigikohus on 11.09.2019 määruses nr 3-18-1331 leidnud, et kambri ja selle sisustuse

kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise

abivahendi vajalikkuse kohta. Näiteks ei tähenda see, et kui isikule on terviseseisundist tulenevalt

tarvis lisamadratsit või -patja, et need esemed muutuksid meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu

kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures

meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid

olulisi asjaolusid (Riigikohtu 11.09.2019 määrus nr 3-18-1331, p 10).

23. VangS § 52 lg-st 1 koosmõjus VangS § 491 alusel kehtestatud määrusega nr 330 järeldub, et

kinnipeetaval on õigus nõuda vaid selliste tervishoiuteenuste osutamist ja meditsiiniliste

abivahendite saamist, mida määrus nr 330 konkreetselt ette näeb. Kuivõrd kohus asus eelnevalt

seisukohale, et madrats ei kuulu meditsiiniliste abivahendite loetelusse, puudub kaebajal

subjektiivne õigus lisamadratsi või uue paksema madratsi kui meditsiinilise abivahendi saamiseks.

See aga ei tähenda, et lisamadratsi või uue madratsi andmine kaebajale oleks välistatud juhul, kui

selle osas on olemas meditsiinitöötaja soovitus. Kuivõrd kaebaja väidab, et ta vajab madratsit seoses

probleemidega seljas, siis saab eelkõige just meditsiinitöötaja hinnata seda, kas kaebajal esinevad

meditsiinilised näidustused tema poolt taotletud madratsi või lisamadratsi saamiseks. Muu hulgas

järeldub menetlusosaliste seisukohtadest ja kohtule esitatud materjalidest, et poolte vahel puudub

vaidlus selles, et kaebajale on vanglas tagatud tervishoiuteenuste osutamine (VangS §-d 52-53).

Vangla pidi antud juhul seega juhinduma eelkõige vangla meditsiinitöötajate arvamusest, mida

tõendavad kaebaja tervisekaardilt nähtuvad andmed.

24. Kohtule nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest seisuga 03.01.2024 järgnev (dtl 13-14):

24.1. Täitmisplaani alusel kaebaja ületoomisel Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse teostati kaebajale

09.10.2023 meditsiiniline üldläbivaatus (09.10.2023 haigusjuht nr A17953). Anamneesi kohaselt

on kaebajale määratud järgmine ravi: Gabagamma 900mg H, 600mg L, 600mg Õ (alates

27.08.2021); Ketipinor 100 mg x 1 Õ (alates 09.02.2021); Mirtazapin 30mg x1 Õ (alates

22.09.2023); Lamotrigin (Lamictal) 50mg x 2 H, Õ (alates 21.12.2022); Venlafaxin 150mg x1 H

(alates 07.10.2023). Anamneesis sisaldub kommentaar, et mõnikord võtab kaebaja oma ravimeid

ebakorrapäraselt, kaebajal esinevad tihedad kaebused tervise osas ning viimati käis kaebaja perearsti

vastuvõtul 05.09.2023, kes suunas ta põlvega ortopeedile.

24.2. Kaebaja käis arsti vastuvõtul 20.10.2023 seoses spordiõnnetusega, mille käigus väänas põlve

ja maandus halvasti selle peale (20.10.2023 haigusjuht nr A18697). Arsti poolt tehtud kande

kohaselt tehti kaebajale topsiga ice geeli, mida kaebajal tuli kasutada kuni 27.10.2023. Kaebaja oli

arstivisiidil küsinud ka elastiksidet, kuid arst ei teadnud vanglal seda olevat.

24.3. 17.12.2023 teavitas valvur arsti, et osakonnas toimus sõnelus, mille käigus läksid

kinnipeetavad teineteisele kergelt kätega kallale. Kaebaja ründas selja tagant teist kinnipeetavat.

Arst käis olukorda fikseerimas, ent objektiivseid vigastusi ei tuvastanud ning kaebaja sõnul mingit

erilist kaklust ei olnud, vaid toimus lihtsalt sõnelus ja vigastusi ei tekitatud (17.12.2023 haigusjuht

nr A22218).

24.4. Kaebaja käis arsti vastuvõtul 20.12.2023 (20.12.2023 haigusjuht nr A22431) ning anamneesi

kohaselt vaevasid kaebajat seljavalud nii üla- kui ka alaosas. Kaebaja kirjelduse kohaselt on tal

hommikul valu raskem, ta ei saa pikalt istuda, lamada, seista ning öösel on seetõttu rahutu uni.

Kaebaja väitis, et seljale tehti 2022. aastal MRT-uuring, ent arst seda uuringut ei leidnud

(20.12.2023 anamneesi kirjelduse p 1). Vastuvõtul käis kaebaja ka parema põlveliigese valudega,

mis on tal olnud aastaid ja mille suhtes on talle tehtud uuringuid, kaebaja peamiseks sooviks oli

saada elastikside ning kaebaja oli suunatud ortopeedile (anamneesi kirjelduse p 2). Kaebajat

vaevasid ka peavalud, mis esinevad kaebajal peamiselt oimukohtadel ning valu esineb erinevalt, nt

kolm korda nädalas või ka igapäevaselt. Valu leevendamiseks saab kaebaja Gabagamma ja muid

ravimeid kokku kaks ja pool aastat, kaebaja on käinud neuroloogi vastuvõtul. Kaebaja töövõimet

on hinnatud 2021. aastal, talle määrati kerge füüsiline töö ning kaebaja on töövõimelisuse üle

vaielnud kohtus otsuse ebasobivuse tõttu (anamneesi kirjelduse p 3). Haigusjuhu kokkuvõtteks ja

3-23-3017

6(8)

soovituseks on arst teinud kaebajale saatekirja taastusravile ning suunas parema põlve MRT-

uuringule.

24.5. Arst on 20.12.2023 haigusjuhu nr A22431 juurde võtnud digiloost järgmised andmed: 1)

isiksusehäirete tõttu ravitud psühhiaatril; 2) 05.09.2023 parem põlveliigese sonograafia,

Suprapatellaris osas vähene lisavedelik kihi paksusega kuni 0,55 cm, põlveliigespilu pole ahenenud.

Meniski mediaalses ja lateraalses servas fragmentatsioon aimatav. Sidemed, kõõlused, lihased

hinnatavas osas intaktsed. Bakeri tsüsti põlveõndlas ega muud patoloogiat ei tähelda. Otsus: Vähene

sünoviidi leid, ülekoormusest? Meniski osas rebend võimalik.; 3) Perearstil 15.08.2023. Kaebaja oli

pikalt üksi kambris, probleemid sektoris, psühholoogiliselt oli väga raske. Kõik valutab (selg, pea),

valusid seostab psühholoogilise ülekoormusega. 16.08.2023 psühhiaatri konsultatsioon. Seljavalu

nimmes, tugev stardiraskus, ei kiirgu, öine valu, liikumine vaba. 2018 RÖ-s kerge S-kujuline

skolioos. Anamneesis peavalud, korduvalt neuroloogi juures konsultatsioonil, CT peast leiuta.

Kaebaja arvates aitab taastusravi (massaaž või muud protseduurid). Parema põlve valu, mis tekkis

u kuu aega tagasi. Obj. Stabiilne, ei fluktueeri. Liigutamise patella krepiteerib. Meniski testid.

Raviskeemis Duloxetin 60 mg H, Gabagamma 900mg H, 600mg L, 600mg Õ, Ketipinor 100 mg Õ

T. Mirtazapini 15mg x 1 Õ, T. Lamotrigin (Lamictal) 50mg x 2 H, Õ; 4) neuroloogil 13.06.2022 -

peavalud, mis alanud 2020.a. progresseeruva iseloomuga. Peatraumat eitab, seostab

üksikvangistusega. Lisaks närvilisus, sumin peas. Peavalud ~5 x nädalas. Peavalu lokaliseerub enam

taha kuklasse. VAS erineva intensiivsusega, vahel talumatu, võtab siis 100mg Ketoprofeni. On

esinenud iiveldus, oksendamine. 15 päeva kuu jooksul esineb peavalu. Kokkuvõte ja soovitused:

13.06.2022 - Ordin Amitriptylin 10mg õhtul 60 päeva; 5) pea CT-uuring 2022 - intrakraniaalsel

verdumist või koldeleidu esile ei tule, hall- ja valgeaine piir on selgelt eristatav, liikvoriruumid on

normipärase laiusega. Keskjoone struktuurid nihkunud ei ole. Mõlemapoolselt paranasaalsiinused

ja oimuluude õhuruumid aereeritud, paremal frontaalsiinuses ja etmoidrakustikus paar limaskesta

polüüpjat paksenemist. Luulised struktuurid intaktsed.

25. Antud juhul nähtub seega kohtule kaebaja tervisekaardi andmetest, vastustaja poolt

haldusmenetluses tehtud otsustest ja vastustaja vastuses kaebusele, et tervishoiutöötaja ei ole

kehtestanud lisatingimust ega teinud vanglale ettekirjutust ega andnud soovitust kaebajale

lisamadratsi või uue madratsi väljastamiseks. Vastustaja on 11.01.2024 otsuses muu hulgas

kaebajale ka selgitanud, et meditsiiniosakonna poolt saabunud info kohaselt ei ole kaebajal

meditsiinilist näidustust lisamadratsile. Kaebajale selgitati, et sellise näidustuse selgitab välja

taastusraviarst, kuhu kaebaja oli vanglaarsti poolt saatekirjaga suunatud. Vaidlustatud otsustest

järeldub seegi, et vangla on teinud meditsiiniosakonnale päringu enne keelduva otsuse tegemist, mis

annab kohtule indikatsiooni sellest, et vastustaja võttis kaebaja taotlust lahendades tema vajadusi

arvesse, ent meditsiiniosakond kaebajale lisamadratsi näidustust ei tuvastanud. Vastustaja on ka

24.01.2024 vaideotsuses, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata, asunud seisukohale, et võrreldes

11.01.2024 otsuse tegemise ajaga ei olnud vaide lahendamise aluseks olevad asjaolud muutunud.

Vastustaja viitas vaideotsuses 11.01.2024 otsuses esitatud selgitustele.

26. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kohtule seni esitatud kaebaja terviseandmete

kohaselt ei ole tuvastatud tervisehoiutöötaja poolt meditsiinilist näidustust lisamadratsile, siis ei ole

tõendatud, et kaebajal on tervislikust seisundist tulenevalt vajadust lisamadratsi järele. Samuti ei

nähtu kohtule asja materjalidest, et kaebaja oleks pöördunud perioodil 09.10.2023-03.01.2024

kaebusega meditsiinitöötajate poole seoses asjaoluga, et olemasoleval madratsil oleks halb mõju

tema tervisele. Kohtule nähtub üksnes, et kaebaja pöördumised on seotud seljavaluga üldisemalt

ning seda koostoimes muude erinevate terviseprobleemidega. Sealjuures ei ole kaebaja arsti

külastades üldse viidanud uue madratsi või lisamadratsi saamise vajadusele.

27. Kaebaja viidatud Riigikohtu 14.10.2020 määruses nr 3-19-882 esitatud seisukohad toetavad

järeldust, et vangla peab tagama lisamadratsi või tavapärasest paksema madratsi siis, kui arst on

andud vastava hinnangu ehk vangla peab täitma arsti soovitust või otsust.

3-23-3017

7(8)

28. Eeltoodust tulenevalt on kohus on seisukohal, et kuivõrd kaebajal puudub meditsiiniline

näidustus ja sellega seonduv meditsiinitöötaja soovitus uue madratsi või lisamadratsi saamiseks

seoses seljavaludega, siis on kaebajal õigus vaid sellisele madratsile, mis on vanglas kõikidele

kinnipeetavatele ette nähtud ning mis on üldiselt sobilik inimesele magamiseks. Kohus märgib vaid,

et kuna madratsitele kohustuslikud standardid puuduvad, siis tuleb lähtuda madratsi sobivuse

hindamisel sellest, kas see on inimesele magamiseks üldiselt sobiv (vt nt Tartu Ringkonnakohtu

24.11.2020 otsus nr 3-18-55, p 25). Kaebaja ei tee samas kaebuses ka konkreetseid etteheiteid

madratsi omadustele ega viita madratsi ülemäärasele kulumisele või selle kasutuskõlbmatusele, vaid

üksnes leiab, et vangla peaks talle lisamadratsi või uue madratsi andma seljavalude leevendamiseks.

Seega järeldab kohus, et tavapärased magamistingimused on kohased ja tagavad kaebaja õiguse

tervise kaitsele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 1). Kohus eeldab, et vangla

meditsiinipersonal on teadlik, milliseid madratseid kinnipeetavad kasutavad ning oskas arvestada

seda asjaolu tervisliku seisundi hindamisel. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja vajaks

terviseseisundist tulenevalt tema poolt soovitud madratsit või lisamadratsit. Üksnes juhul, kui

vangla meditsiiniosakond kehtestab lisatingimusi, siis on kaebajal õigus selliste omadustega

madratsile, millised meditsiiniosakond ette kirjutab. Pelgalt asjaolu, et kaebaja subjektiivselt ei ole

rahul vanglavoodi madratsiga, ei anna talle nõudeõigust vangla vastu.

29. Kaebaja hinnangul on vangla poolt lisamadratsi väljastamata jätmine kaebaja tervist

halvendanud. Nimetatud väidet kohtule esitatud tõendid ei tõena. Ainuüksi väide, et kaebajale

kirjutatud raviskeemis sisaldub ka ravim Gabapentiin, mis on kroonilise valu, st mh ka seljavalu

ravi, ei tõenda, et kaebaja vajaks teistsugust madratsit. Kohtule ei nähtu kaebaja tervisekaardilt, et

kaebajale oleks määratud ainuüksi seljavaludest tingituna pikaaegne raviskeem või et justnimelt

seljavalude tõttu esineks tal vajadus saada valuvaigistavaid ravimeid. Kaebajale on välja kirjutatud

ravimid muude terviseprobleemide leevendamiseks, mh stress ja depressioon.

30. Kohus kontrollis muu hulgas kohtute infosüsteemist kaebaja viidatud haldusasja nr 3-21-2727

asjaolusid. Nimetatud haldusasjas oli vaidluse all kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine seoses

tema tööle mitteasumisega põhjusel, et kaebajat vaevas peavalu. Tartu Halduskohtu 28.09.2022

otsuses nimetatud haldusasjas on sedastatud, et kaebajale määratud raviskeemis sisaldunud

Gabapentiin 600 mg 3x päevas on näidustatud kasutada kroonilise valu korras. Kohus leiab, et ka

juhul, kui vähimalgi määral möönda, et kaebaja saab regulaarset ravi krooniliste valude, st

seljavalude esinemise tõttu ja mitte muude terviseprobleemide tõttu, siis lisamadratsi saamise

näidustust see siiski ei kinnita. Kohtule kinnitab see üksnes asjaolu, et kaebajale on määratud ravi

tema terviseprobleemide leevendamiseks ning vastustaja on kaebajale väljakirjutatud ravi taganud.

Sealjuures kontrollis kohus eelviidatud haldusasjas esitatud terviseandmeid ning lisamadratsit ei ole

kaebajale soovitatud. Lisamadratsi näidustust ei kinnita ka kaebaja poolt väidetud talle määratud

üld-teraapiline massaaž, kuivõrd tegemist on olemuselt erinevate ravimeetmetega.

31. Kohus selgitab, et kaebaja väited, mis seonduvad vanglas tervishoiutöötaja tegevusega kaebaja

ravimisel, ei ole antud asja lahendamisel asjassepuutuvad. Käesoleva kaebuse esemeks ei ole vangla

meditsiiniosakonna poolt osutatud üldine raviteenuse kvaliteet või meditsiiniosakonna tegevusega

tekitatud kahju, vaid üksnes kaebaja soov saada uus madrats või lisamadrats. Samas, hinnates

terviseandmetes kajastatud vangla meditsiinipersonali tegevust, ei nähtu kohtule, et rikutud oleks

VangS-is või VÕS-is sätestatud kohustusi. Kaebajale on vajaduse ilmnemisel tagatud meditsiiniline

abi ning kaebaja ei väida ka vastupidist. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatu kinnitab aga üksnes

asjaolu, et kaebajal oli oma nägemus sellest, kuidas teda ravida tuleks, kuid vanglaarsti tegevus ei

olnud sellega kooskõlas. Kaebaja ei saa aga arstidele dikteerida, millist ravi, või abivahendeid ta

vajab, vaid vastav pädevus on arstil. Arst ei allu ravi puudutavates sisulistes küsimustes patsiendi

soovidele. Kohtul ei ole mingit põhjust ka kahelda vangla arsti pädevuses kaebajale meditsiinilise

abi osutamisel ega arsti järelduste õigsuses. Kohus eeldab, et arst, tutvunud kaebaja

terviseandmetega, sh raviskeemiga ja varasemate vaevustega, hindas vajalikuks ja piisavaks kaebaja

seljavalude leevendamiseks tema suunamist taastusravile ja MRT-uuringule parema põlvega.

3-23-3017

8(8)

32. Kaebaja käiski MRT-uuringul 14.02.2023, kuid kaebaja ei ole rahul sellega, et 14.02.2024 läbi

viidud MRT-uuring teostati tema põlvede ja mitte seljaga seoses. Kaebaja käis 20.12.2023 arsti

vastuvõtul (20.12.2023 haigusjuhu nr A22431 202, dtl 13) seoses seljavaludega nii üla- kui ka

alaosas. 20.12.2023 anamneesis on kaebaja kirjeldanud lisaks seljavaludele ka parema põlveliigese

valusid ja peavalusid. Anamneesi kohaselt on kaebajal hommikuti raskem ning pikalt

istuda/lamada/seista ei saa, öösel on tal seetõttu rahutu uni. Sama anamneesi juurde võetud digiloo

andmete kohaselt on kaebajal diagnoositud kerge S-kujuline skolioos 2018. aastal ning perearsti

vastuvõtul käis kaebaja 15.08.2023, mil teda vaevas mh seljavalu nimmes tugeva stardiraskusega ja

öise valuga, ilma kiirgumiseta ja vaba liikumisega. Perearsti vastuvõtul oli kaebaja seisukohal, et

valude leevendamiseks on abiks taastusravi (massaaž või muud protseduurid). Kohtule nähtub, et

arst kirjutas visiidi käigus kaebajale välja saatekirja taastusraviarstile ja suunas kaebaja parema

põlvega MRT-uuringule. Arst ei märkinud, et kaebaja vajab seoses kaebustega teistsugust madratsit.

Kohus märgib täiendavalt, et kuna kaebajal on saatekiri taastusraviarstile, võib taastusraviarst mh

täiendavalt hinnata kaebaja vajadust lisamadratsi või uue madratsi järele. Kohtul puuduvad andmed,

et kaebaja oleks käesoleva otsuse tegemise seisuga taastusravil juba käinud või taastusravi saamas,

kuivõrd menetlusosalised kohtu määratud tähtaegade jooksul täiendavaid seisukohti ei esitanud. Kui

kaebaja leiab, et ta ei saa talle ette nähtud ravi, mh taastusravi, siis saab kaebaja kohustada

vastustajat tagama kaebajale ravi saamine.

33. Tulenevalt eeltoodud põhjendustest leiab kohus, et vastustaja jättis õiguspäraselt kaebaja

taotluse lisamadratsi saamiseks rahuldamata. Sel põhjusel leiab kohus, et Tallinna Vangla

11.01.2024 otsus nr 5-8/24/21494-2 ja 24.01.2024 vaideotsus nr 5-15/24/233-2 on õiguspärased

ning nende tühistamiseks puudub alus.

34. Vastavalt HKMS § 41 lg-le 3 võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada

vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu

tegemist uuesti otsustama. Kohus võttis kaebuse kohustamisnõudes menetlusse vastustaja

kohustamiseks haldusakti andmist uuesti otsustama, ent kaebaja sooviks on siiski vastustaja

kohustamine väljastada kaebajale lisamadrats ehk toimingu tegemiseks kohustamine. Olukorras,

kus aga kohus leidis, et vaidlustatud vastustaja otsused on õiguspärased ja nende tühistamiseks

puudub alus, leiab kohus, et ka vastustaja kohustamiseks kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks

ning lisamadratsi andmiseks, puudub alus. Seega jääb kaebus rahuldamata ka kohustamisnõudes.

35. Kokkuvõtvalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus

on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Kohus

vabastas kaebaja 26.01.2024 määrusega riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustajalt riigilõivu välja

mõista ei saa (HKMS § 104 lg 10) ning vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist ega esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente. Tegemist ei ole olukorraga,

kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3) ning puuduvad

väljamõistetavad menetluskulud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende

endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

37. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik