3-22-1127/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

02.05.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-1127

Haldusasi

X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida

prefektuuri 19.04.2022. a käskkirja nr 1.9-2.8/99p

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise aeg

10.04.2024

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Esindaja v.adv. Aldo Vassar

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a otsus

osas (p-d 2-4), milles kaebus rahuldamata jäi. Teha vastavas osas uus otsus, millega

tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022.a käskkiri nr

1.9-2.8/99p õigusvastaseks ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X. kasuks

välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tehes Politsei- ja Piirivalveametile

ettekirjutuse summa kindlakstegemiseks ja väljamaksmiseks 30 (kolmekümne)

päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu otsuse p-d 5, 6 ning mõista Politsei- ja

Piirivalveametilt X.X. kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud summas

2433 (kaks tuhat nelisada kolmkümmend kolm) eurot.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X. kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud summas 2440 (kaks tuhat nelisada nelikümmend) eurot ja 50

(viiskümmend) senti.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses ning Tartu Halduskohtu otsuses X.X. ja

kolmandate isikute nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 03.06.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 14.04.2022 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri prefektile

avalduse teenistusest vabastamiseks omal soovil.

2. PPA Ida prefektuuri prefekt vabastas 19.04.2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.8/99p Ida

prefektuuri piirivalvebüroo Narva piiripunkti piirikontrolligrupp I piirivalvur komissar X.X.

politseiteenistusest tema enda algatusel. Käskkirja kohaselt on X.X. teenistussuhte viimane

päev 14.04.2022; kasutamata jäänud puhkuse eest makstakse hüvitist 9,97 kalendripäeva eest

ning politseiteenistuse staaž oli 14.04.2022 seisuga 14 aastat 3 kuud ja 13 päeva. Käskkiri anti

politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 6², § 36¹ ja § 93, avaliku teenistuse seaduse (ATS) §

56, § 87 lg 1 ja 104, töölepingu seaduse § 71 ja siseministri 17.07.2014. a määruse nr 33

„Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 13 lg 1 p 1 alusel.

3. X.X. esitas 16.04.2022 PPA-le avalduse, milles ta soovis 14.04.2022. a avalduse tagasi

võtta. X.X. väitel soovib ta enda tegevuse kohta distsiplinaarmenetluse läbiviimist ning ta

esitas avalduse vabastamise kohta hetkeemotsiooni ajendil ja enda survestamise tõttu.

4. PPA teatas 11.05.2022. a vastuses nr 1.9/743-3, et Ida prefektuuri prefekt Y.Y. andis

18.04.2022. a vestlusel teada, et taotlus teenistusest vabastamise avalduse tühistamiseks jääb

rahuldamata.

5. X.X. esitas 19.05.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 03.06.2022 ja 05.04.2023

täiendused. Kaebaja palus tunnistada PPA 19.04.2022. a käskkiri õigusvastaseks ja mõista

talle välja hüvitis 3 kuu keskmise teenistustasu ulatuses. Kaebaja põhjendused:

1) Teenistusest vabastamise avaldus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1

mõttes tehing, mis on tühistatav, kui see on tehtud ähvarduse või muu vägivalla mõjul (TsÜS

§ 90 lg 1). 14.04.2022 toimus kaebaja ning piiripunkti juhi A.A. ja büroojuhi B.B. vaheline

vestlus, kus kaebajat survestati kirjutama avaldust teenistusest vabastamiseks enda soovil.

Kaebajal ei olnud enne 14.04.2022. a vestlust soovi teenistusest lahkuda. Kui PPA-l olid

kaebajale 14.04.2022. a sündmuse valguses teenistusalased etteheited, tulnuks alustada

kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus.

2) Käskkirjast ei selgu, miks PPA ei arvestanud, et kaebaja esitas 2 päeva hiljem teenistusest

vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse koos põhjendustega aset leidnud survestamise

kohta. PPA-l ei olnud mõjuvat põhjust mitte nõustuda kaebaja sooviga jätkata teenistust.

14.-19.04.2022 ei tehtud vabaneva teenistuskoha täitmiseks pingutusi, et see õigustaks

kaebaja tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmist. Näiliselt anti kaebajale 18.04.2022

võimalus enda arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid tegelikult sellega ei arvestatud.

3) Käskkirja põhjendused on puudulikud, PPA rikkus kaalutlusõiguse eesmärki ja õiguse

üldpõhimõtteid ning kaebajat ei kuulatud ära. Käskkiri ei vasta õiguspärase haldusakti

nõuetele.

6. X.X. esitas 05.04.2023 vastuväite kohtu tegevusele, leides, et asi tuleb lahendada

kohtuistungil ja üle tuleb kuulata tunnistajad.

7. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus jättis 20.06.2023. a otsusega kaebaja vastuväite kohtu tegevusele

rahuldamata (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 2); tunnistas PPA

19.04.2022. a käskkirja formaalselt õigusvastaseks (resolutsiooni p 3); jättis muus osas

kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 4); mõistis PPA-lt välja kaebaja kasuks menetluskulud

610,99 eurot koos käibemaksuga (resolutsiooni p 5); jättis ülejäänud menetluskulud poolte

endi kanda (resolutsiooni p 6); jättis läbi vaatamata kaebaja taotluse välja nõuda PPA andmed

kaebaja keskmise teenistustasu kohta (resolutsiooni p 7). Otsuse põhjendused:

1) Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse

ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohus ei näinud vajadust kohtuistungi korraldamiseks.

2) TsÜS § 90 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 sätestatud tehingute tühistamisele ette nähtud regulatsioon

ei ole kohaldatav avaldusele, mille sisuks on ametniku enda soovil teenistusest vabastamine.

Kaebaja viide TsÜS-i paragrahvidele ja väide, et tema tahteavaldus on tagasivõtmise tõttu

tühine, ei ole asjakohane teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisel.

3) ATS § 87 lg-s 5 mainitud ametnikul nõusoleku andmise üle otsustamisel on lai

otsustamisruum, mis ei saa piirduda sellega, kas haldusorgan on teinud mõned

ettevalmistused vabaneva ametikoha täitmiseks või mitte. Arvestada saab muude asjaoludega,

s.h usaldussuhte olemasoluga jne.

4) 14.04.2022. a vestlust ei saa kvalifitseerida kaebaja eksitamiseks (TsÜS § 92 lg 1),

pettuseks (TsÜS § 94 lg 1) ega ähvardamiseks või vaimseks vägivallaks (TsÜS § 92 lg 1).

Kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisnes piiripunkti juhi A.A. ja büroojuhi B.B. poolt tema

ähvardamine, eksitusse viimine jne. Kuigi 14.04.2022. a vestlus võis viia kaebaja

emotsionaalsesse seisundisse, ei saaks ta kogenud PPA ametnikuna kaotada olukorrast

arusaamise võimet ega oskust enda käitumist kontrollida ja juhtida. Kaebaja esitas 14.04.2022

teenistusest vabastamise avalduse, sest kahetses vääritu teo toimepanemist, mitte sellepärast,

et oli tugevasti vaimselt erutatud seisundis ja ei saanud enda tegudest aru.

5) 18.04.2022 toimus kaebaja ja Ida prefektuuri prefekti vahel vestlus, mille käigus ei andnud

prefekt suulises vormis kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele

ATS § 87 lg-s 5 ette nähtud nõusolekut. Puudub põhjus arvata, et prefekti suuline otsus

nõusoleku mitteandmise kohta oleks sisuliselt vale otsus.

6) Põhjendustelt ei vasta käskkiri nõuetele. ATS § 87 lg-s 5 nimetatud nõusolek või sellest

keeldumine on pädeva ametniku diskretsiooniline otsus (HMS § 4 lg 2), millest keeldumine

tuleb vormistada kirjalikult, kas vahetult teenistusest vabastamise käskkirjas või eraldi

otsusena koos vastava viitega käskkirjas (HMS § 56 lg 1). ATS § 103 lg 2 p 4 eriseadusena

kohustab vastustajat kajastama teenistusest vabastamise käskkirjas vabastamise põhjenduse

(faktilise põhjenduse). Kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele

nõusoleku mitteandmise korral on viide ATS § 87 lg-le 1 õige. Käskkirja lugedes jääb mulje,

nagu kaebaja ei oleks avaldanud soovi võtta teenistusest vabastamise avaldust tagasi ja PPA ei

ole taotluse osas kaalunud nõusoleku andmist. Sellest tulenevalt ei vasta käskkiri HMS § 56

lg-tes 1-3 ja ATS § 103 lg 2 p-s 4 sätestatud nõutele ja on formaalselt õigusvastane.

7) Pelgalt kaebaja väide, et 18.04.2022. a vestlusel tema arvamusega ei arvestatud ja langetati

tema suhtes negatiivne otsus, ei tähenda, et PPA rikkus ärakuulamiskohustust. Kaebaja ei ole

täpsustanud, mida oleks pidanud PPA täiendavalt välja selgitama. Prefekt oli 14.04.2022

Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees juhtunuga kursis ja keeldus kaebaja teenistusest

vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele nõusoleku andmisest, pidades silmas kaebaja

14.04.2022. a käitumist. Järelikult ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ei olnud

19.04.2022 seisuga teadlik põhjendustest, miks prefekt ei andnud tema teenistusse jäämise

avaldusele nõusolekut. ATS § 87 lg-s 5 mainitud otsus (nõusoleku mitteandmine) jäi

kirjalikult vormistamata, kuid selle põhjendusest oli kaebaja teadlik. Võttes arvesse prefekti

laia otsustamispädevust küsimuses, puudub alus arvata, et kaebajaga 14.04.2022. a juhtunule

tuginemine nõusoleku mitteandmisel oleks ilmselgelt asjakohatu põhjendus. Sellest tulenevalt

prefekti nõusolekust keeldumise põhjenduste kajastamata jätmine käskkirjas ei piiranud

kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Hoolimata vormistamis- ja põhjendamise puudustest ei

ole käskkiri sisuliselt õigusvastane. Käskkiri on materiaalselt õiguspärane.

8) Kuna käskkiri on õigusvastane vaid formaalselt, siis ei ole põhjust rahuldada kaebust 3 kuu

keskmise töötasu väljamõistmise nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. X.X. esitas 20.07.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 20.06.2023. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada täies

ulatuses ja jätta menetluskulud PPA kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, jättes rahuldamata kaebuse 3 kuu keskmise

töötasu väljanõudmiseks olukorras, kus tuvastas, et käskkiri on õigusvastane. ATS § 105 lg-st

1 järeldub, et 3 kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks

teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. ATS § 105 lg 1 ei näe ette

erinevaid tagajärgi formaalsele ja/või sisulisele õigusvastasusele. Kohtupraktikas on

mõistetud välja ATS § 105 lg 1 kohane hüvitis, kui teenistusest vabastamise käskkiri on

formaalselt õigusvastane (nt TlnRK lahendid asjades nr 3-13-2028, 3-13-2019).

2) Avaliku õiguse valdkonnas, s.h protsessiseadustes kasutatakse TsÜS-st tulenevaid isikute,

tehingute, s.h esinduse, tähtaegade ja aegumise kohta käivaid norme jm sätteid. TsÜS-i norme

kohaldatakse avalikus õiguses ka analoogia alusel.

3) Kohus ajas segamini tahteavalduse tagasivõtmise ja tahteavalduse tühistamise põhjusel, et

tahteavaldus on tehtud eksimuse/petmise vms tõttu. ATS § 87 lg-s 5 sätestatud piirang

puudutab kehtiva tahteavalduse tagasivõtmist. Asjas ei ole tegemist taotluse tagasivõtmisega,

vaid selle tühistamisega ehk tehingu/tahteavalduse tühistamisega TsÜS-i tähenduses. Tehingu

tühistamise korral eksisteerib olukord, kus algselt kehtinud tehing muutub alates

tühistamisavalduse jõustumisest algusest peale kehtetuks. Kaebaja teenistusest lahkumise

avaldus on TsÜS-i mõistes tehing, s.o toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles

sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (TsÜS § 67 lg 1).

Eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingu võib tühistada (TsÜS § 90 lg

1). Kui isikut survestatakse lahkumisavaldust kirjutama, ei ole tegemist omal soovil avalduse

kirjutamisega. Seetõttu võib kaebaja omal soovil kirjutatud lahkumisavalduse kvalifitseerida

eksimuse või ähvarduse mõjul tehtud tahteavalduseks TsÜS-i tähenduses.

4) Kaebaja soovis tunnistajate ülekuulamist kahe eraldiseisva vestluse sisu tuvastamiseks.

5) Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et PPA ei rikkunud ärakuulamiskohustust. Kaebaja

peaks justkui lugema PPA/prefekti mõtteid põhjenduste osas. Selline käsitlus on vastuolus

haldusmenetluse üldpõhimõtetega.

6) Käskkiri on õigusvastane nii formaalselt kui ka sisuliselt. Kaebaja kasuks tuleb välja

mõista hüvitis vähemalt 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kaasuse asjaolusid arvesse võttes

on põhjendatud välja mõista suurem hüvitis kui kaebaja 3 kuu keskmise töötasu summa.

10. PPA palub 05.09.2023. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused:

Kohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusnorme. Olukorras, kus

kaebaja on politseiametnikuna käitunud viisil, mis on toonud kaasa usalduse kaotuse nii

organisatsiooni silmis kui ka seadnud kahtluse alla politsei usaldatavuse avalikkuse poolt, on

ametniku soov teenistusest lahkuda mõistetav ja mõistlik. Kui prefekt oleks võimaldanud

kaebajal teenistust jätkata, olnuks tagajärjeks distsiplinaarmenetluse alustamine. Antud

olukorras on kaebaja jaoks omal soovil teenistusest lahkumine soodsam lahendus. Kaebaja ei

olnud avaldust koostades sundolukorras ega eksimuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

12. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, milles kohus tunnistas PPA 19.04.2022. a

käskkirja nr 1.9-2.8/99p formaalselt õigusvastaseks. Küll aga leiab kaebaja, et käskkiri oli ka

materiaalselt õigusvastane ning isegi kui pidada käskkirja vaid formaalselt õigusvastaseks,

tuleks kaebajale välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et kaebaja teenistusest

vabastamise käskkiri on formaalselt õigusvastane, kuid erinevalt halduskohtust leiab

ringkonnakohus ka seda, et kaebaja teenistusest vabastamise formaalne õigusvastasus oli

selline, mis tõi kaasa ka teenistusest vabastamise materiaalse õigusvastasuse, mistõttu tulnuks

kaebus rahuldada ning kaebajale välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

14. Haldusasjas kogutud tõenditest nähtub, et 14.04.2022 kell 18:35 esitas kaebaja Ida

Prefektuuri prefekti, politseikolonelleitnant Y.Y.i nimele digiallkirjastatud avalduse omal

soovil teenistusest vabastamiseks alates 14.04.2022 kell 18.00 (tl 71-72). Ka kinnitavad asjas

kogutud tõendid, et vahetult enne seda toimus kaebaja ning piiripunkti juhi A.A. ja büroojuhi

B.B. vahel vestlus, kus nii A.A. kui B.B. selgitasid, et nad ei näe võimalust kaebajal

teenistuse jätkamiseks Narva piiripunktis ning A.A. ja B.B. palusid kaebajal kirjutada avaldus

teenistusest lahkumise kohta (A.A. selgitus tl 20; B.B. ütlused istungi protokollis, tl 78-78p;

kaebaja istungil vande all antud seletus, tl 76p-77). Vaid kaks päeva hiljem, 16.04.2022 esitas

kaebaja avalduse 14.04.2022 esitatud avalduse tagasivõtmiseks selgitusega, et soovib, et tema

tegevuse kohta viidaks läbi distsiplinaarmenetlus, mis hindaks juhtunud olukorda. Avalduse

kohaselt sai avaldus vabastamise kohta omal soovil tehtud hetkeemotsiooni ajendil ja kaebaja

survestamise tõttu (tl 11). Kohtuistungil asus kaebaja seisukohale, et tema teenistusest

vabastamise avaldus oli tehtud eksimuse ja pettuse tõttu. TsÜS § 92 lg 1 järgi on eksimus

ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 järgi on tehing tehtud olulise

eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga

sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud

oluliselt teistsugustel tingimustel. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse

viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga

kallutada isikut tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest

asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada,

samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud

ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks (lg 2).

15. ATS § 87 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku

taotluse alusel, mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule. ATS § 87 lg

5 sätestab, et teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest võib ametnik loobuda üksnes tema

ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga

selles, et ATS § 87 lg-s 5 sätestatud nõusoleku andmine või andmata jätmine on ametisse

nimetamise õigust omava isiku diskretsiooniotsus. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse

alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on

haldusakti andmisel lähtunud. Õige on ka halduskohtu järeldus, et loobumisavalduse

esitamise korral ei ole ametniku teenistusest vabastamine enam soodustav haldusakt, vaid

soodustava haldusakti andmisest keeldumine, mis peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS §

56 lg 1). Vaidlustatud käskkiri kaalutlusi loobumisavaldusega mittenõustumise kohta ei

sisalda.

16. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et ametniku avalduse puhul ei tohiks hinnata selle

vastavust TsÜS tehingute tühistamisele ette nähtud regulatsioonile, kuid TsÜS regulatsioon

võib olla asjakohane teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse läbivaatamise

korral (halduskohtu otsuse p-d 13.2-13.3).

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et hinnata saab nii ametniku teenistusest vabastamiseks

esitatud taotluse kui ka taotlusest loobumiseks esitatud avalduse kehtivust. Siiski tuleb

möönda, et küsimus esialgse taotluse kehtivusest tõusetub reeglina vaid selle tagasivõtmisel.

Ringkonnakohus on varem leidnud: „Avaliku õiguse normidega ei ole reguleeritud, kuidas

hinnata teenistussuhte lõpetamise taotluse kehtivust. Seevastu eraõiguse normid sätestavad

reeglid isiku tahteavalduse kehtivuse kohta hinnangu andmiseks. Ringkonnakohus ei näe, et

esineks mõjuv põhjus hinnata haldusmenetluses esitatud tahteavalduste kehtivust erinevalt

eraõiguslike tahteavalduste kehtivusest. Seetõttu saab selles osas lähtuda asjakohastest TsÜS

normidest. Kontrollida tuli seega kaebaja teenistusest vabastamise taotluse kehtivust TsÜS §

13 lg 1 valguses, samuti taotluse kehtivust ühepoolse tehingu tühisust ettenägevate normide

(TsÜS § 86-89) alusel“ (TrtRnKo 30.11.2023, 3-22-239, p 13). Ka Riigikohus on juhtinud

tähelepanu sellele, et: „[a]metnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda

üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS §

14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses

teatud asjaolude osas (nt hüvitamisnõude suuruse osas), tuleb ametniku teenistusest

vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta“ (RKHKo

23.03.2023, 3-21-1027, p 24). Ühtlasi on kohtupraktikas põhjendatud teenistusest vabastamise

avalduse kirjalikku vormi sellega, et see aitab vältida olukordi, kus ametnik on näiteks

meilivahetuse teel toimuva vaidluse käigus emotsionaalselt üles köetud ja lubab päevapealt

ametist lahkuda, ise seda tegelikult mõtlemata, kuid ametiasutus võtabki n-ö sõnasabast kinni

ja vabastab ametniku ATS § 87 lg-le 1 tuginedes teenistusest, millisel juhul saaks ametnik

apelleerida ainult enda otsusevõimetusele (TsÜS § 13), mis ei pruugi tagada ametniku

piisavat kaitset ametiasutuse omavoli eest (TlnRnKo 10.11.2022, 3-20-1977, p 15). Seega on

ametniku tahteavalduse hindamist TsÜS normide alusel kohtupraktikas tunnustatud.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et ATS § 87 lõike 5 erisus HMS § 14 lõikest 8 (st

teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise lubamatus võrreldes avalduse

tagasivõtmisega muus haldusmenetluses) teenib ametiasutuses teenistusülesannete täitmise

järjepidevuse eesmärki ning seeläbi avalikku huvi tagada ametiasutuse tõrgeteta töö.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et üldjuhul asub ametiasutus pärast ametnikult teenistusest

vabastamise taotluse saamist tegema ettevalmistusi vabaneva ametikoha täitmiseks. See võib

hõlmata avaliku konkursi väljakuulutamist, teenistuses olevate ametnikega kokkulepete

tegemist ajutiselt täiendavate teenistusülesannete täitmise osas vms. Kuna ametiasutus asub

teadmisega, et töö tuleb ümber korraldada, tegema ettevalmistusi vabaneva ametikoha

täitmiseks, peab jätma ametiasutusele võimaluse ka otsustada, kas vastavad tegevused pooleli

jätta (näiteks avaliku konkursi väljakuulutamise korral sellest loobumine ja vastavast otsusest

kandidaatide teavitamine) või rahuldada ametniku taotlus, millega ta soovib siiski teenistusse

jääda. Taotluse rahuldamise otsustamisel peaks ametiasutus tulenevalt hoolsuskohustusest

(ATS § 51 lg 7) arvesse võtma ka põhjuseid, miks ametnik teenistusest vabastamise taotluse

esitas. Näiteks kui ametnik esitas taotluse tugeva hingelise erutuse tagajärjel või oli ametnik

eksituses teatud asjaoludest (ehk kui ametnik tavalises olukorras ei oleks taotlust esitanud),

siis oleks soovitatav ametniku taotlus rahuldada. Seda muidugi juhul, kui teenistusalased

huvid seda võimaldavad1.

1 Lang, K, Pärnamägi, I, Sarapuu, E, „Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat“, Justiitsministeerium, Tln 2013, lk

261.

19. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus ametnik esitab

taotluse teenistusest vabastamiseks ning hiljem sellest loobub, peab ametniku ametisse

nimetamise õigust omav isik hindama ametniku teenistusest vabastamise avalduse kehtivust

(eksimuse, pettuse jms puudumist avalduse koostamisel) ning otsustama nõusoleku andmise

või mitteandmise sellele vastavalt.

20. Kaebaja esitas esialgse avalduse neljapäeva, 14.04.2022. a õhtul ning seda tühistava

avalduse laupäeva, 16.04.2022. a pärastlõunal. Vastustaja ei väida, ning haldusasja

materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selle paari päeva sees asunud ametiasutuses

teenistusülesandeid jõudsalt ümber korraldama või oleks ametikohale uue konkursi välja

kuulutanud. Seega ei ohustanud kaebaja 16.04.2022. a avaldus vastustaja planeeritud tegevusi

asutuse töö korraldamisel. Kaebaja tugineb 16.04.2022. a avalduses enda hetkeemotsioonile ja

enda survestamisele ning soovib, et tema tegevuse kohta viidaks läbi distsiplinaarmenetlus,

mis hindaks juhtunud olukorda (tl 11). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellist

avaldust saades pidi vastustaja järeldama, et kaebaja tegelik tahe ei vasta enam tema

esialgsele tahteavaldusele ning vastustajal tuli kaaluda kaebaja taotlusele nõusoleku andmist

või andmata jätmist (vt halduskohtu otsuse p 13.7). Muu hulgas pidi vastustaja kaaluma ka

seda, kas kaebaja 14.04.2022. a avalduse puhul esines selle ühepoolse tühistamise aluseid (vt

käesoleva otsuse p 17). Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud käskkirjas puudub

igasugune viide kaebaja 16.04.2022. a avaldusele ning puuduvad ka kaalutlused, millest

nähtuks, et kaebaja avaldust reaalselt kaaluti.

21. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et vastustaja ei rikkunud haldusakti andes siiski

kaebaja ärakuulamiskohustust ja uurimispõhimõtet, kuna pooled ei vaidle selle üle, et

18.04.2022 toimus kaebaja ja prefekti vahel suuline vestlus, mille käigus sai kaebaja teada, et

prefekt talle nõusolekut 14.04.2022. a avalduse tagasivõtmiseks ei anna (halduskohtu otsuse p

13.8).

22. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga kaebaja ärakuulamise ning uurimiskohustuse

täitmise osas ei nõustu. HMS § 40 lg 1 järgi peab haldusorgan enne haldusakti andmist

andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja

kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama

menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid

omal algatusel. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu kaebaja sisulist ärakuulamist. Selleks ei saa

pidada kaebaja suulist teavitamist 18.04.2022 sellest, et talle nõusolekut 14.04.2022. a

avalduse tagasivõtmiseks ei anta. Selleks ei saa pidada ka B.B. 11.05.2022. a vastuskirja

kaebaja 16.04.2022. a avalduse tagasivõtmise avaldusele, milles selgitatakse, et prefekt Y.Y.

andis kaebajale 18.04.2022 toimunud vestlusel teada, et taotlus teenistusest vabastamise

avalduse tühistamiseks jääb rahuldamata (tl 12). Kaebaja ära kuulamata jätmist kinnitab ka

kaebaja poolt kohtuistungil antud selgitus kohtumisest prefektiga: „[v]õtsin temaga ise

ühendust ja proovisin seda olukorda talle seletada, kuid kui me temaga kohtusime, siis ta

ütles, et ta kuulab mind ära hea meelega, aga tal on otsus juba tehtud. Pärast ta ütleski, et ta ei

rahulda seda“ (tl 79p). Ringkonnakohus sedastab, et isiku ärakuulamiseks ei saa pidada

olukorda, kus sisuline otsus on veel enne isiku ärakuulamist tehtud. Vaidlustatud käskkirjast

ei nähtu, et prefekt oleks välja selgitanud esitatud avalduse kehtivust ja selle esitamise

põhjuseid ega 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees parklas toimunud

sündmuse asjaolusid. Käskkirjast ei selgu ka see, miks otsustas prefekt loobuda kaebaja

16.04.2022. a avalduses toodud ettepanekust viia tema suhtes läbi distsiplinaarmenetlus, mis

hindaks juhtunud olukorda. ATS § 87 lg 5 ei tohi kujuneda haldusorgani jaoks nn

mugavussätteks, millega välditakse tegelike asjaolude väljaselgitamist.

23. Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri kaebaja teenistusest vabastamise

kohta ei ole materiaalselt õigusvastane, sest kaebaja ei vaielnud, et „14.04.2022 Kohtla-Järve

linnas Vironia keskuse ees ei reageerinud ta olles PPA vormis ja tööajal abikutsele esimesel

võimalusel, vastates abikutsujale, et ta pole politseinik“ ega vaielnud vastu ka sellele, et

„selline käitumine on vastuolus PPA teenistuse aluspõhimõtetega“ (halduskohtu otsuse p

13.5). Seega asus halduskohus hindama kaebaja teenistusest vabastamise õigsust ka kaebaja

poolt teenistuskohustuste rikkumise kontekstis.

24. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu järeldus kaebaja poolse

teenistuskohustuste rikkumise osas 14.04.2022 on ennatlik. Vastustaja ei andnud vaidlustatud

käskkirjas kaebaja teenistuskohustuste täitmisele hinnangut ega nõustunud ka kaebaja

16.04.2022. a ettepanekuga distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks. Sarnases olukorras ei saa

halduskohus asuda ise käskkirja põhjendusi sisustama ega täiendama haldusakti õiguspärasust

kaalutlustega, mis haldusaktis ei sisaldu (HKMS § 158 lg 3 ls 2). Ida prefektuuri piiripunkti

juhi A.A. 11.05.2022. a kirjaliku selgitusega (tl 20) ei saa asendada käskkirja põhjendusi. Ka

on tegemist kaudsete selgitustega toimunu suhtes, kuna A.A. ise sündmust pealt ei näinud.

A.A. 11.05.2022. a selgituses viidatud tunnistajalt kirjalikke selgitusi võetud ei ole.

Kohtuistungil selgus, et ka kaebajaga vestelnud U. Elm ise sündmust pealt ei näinud. Ühtlasi

eksis halduskohus faktiliste asjaolude kindlakstegemisel. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et

tema tööpäev pidi algama kell 14, kuid intsident toimus enne lõunat, kella 11.35 paiku (tl

76p), seega kaebaja jaoks töövälisel, mitte töö ajal, nagu viitas halduskohus otsuses.

25. Kohtuistungil vastas tunnistaja B.B. ringkonnakohtu küsimusele, kas kaebaja suhtes oleks

omal algatusel teenistusest vabastamise avalduse esitamata jätmisel läbi viidud

distsiplinaarmenetlus, eitavalt, selgitades, et kuna tegemist oli väärtushinnangute

lahknevusega, oleks kaebaja ametist vabastatud usalduse kaotuse või vääritu käitumise tõttu,

sest kaebaja ei kõlvanud enam politseinikuks (tl 78). Ringkonnakohus märgib, et ATS § 75

lg-test 4 ja 5 tuleneb, et ametniku vabastamiseks teenistusest usalduse kaotuse tõttu tuleb

tuvastada teenistuskohustuste oluline rikkumine, sh see, et rikkumise laadist tulenevalt võib

arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Kaebaja

teenistuskohustusi määratlemata ning asjaolusid kogumis arvesse võtmata ei saa pidada

usalduse kaotuse tõttu teenistusest vabastamist ning vastava otsuse õiguspärasust ilmselgeks.

26. Siinkohal tuleks arvesse võtta ka juhtumi erakordseid asjaolusid, kaebaja senist väljaõpet

ja koolitusi, teenistusülesandeid ja kogemusi ning politseiauto saabumise aega

sündmuskohale. Kohtuistungil selgitas kaebaja vande all järgmist: „Kuna tulin välja ja olin

vormis, pöördus minu poole naisterahvas, kes ise samal ajal rääkis telefoniga, et on toimunud

raske liiklusõnnetus. Ma ei näinud seda, ma ei kujutanud ette, mis seal oli juhtunud. Ta palus

minult abi, aga kuna ma olen õppinud piirivalvuriks ja hoolimata sellest, et kannan

politseivormi, ei olnud ma sellise situatsiooniga kokku puutunud ja proovisin seda sellele

naisterahvale selgeks teha. Ta viis mind sinna sündmuskohale, kus oli see juhtunud ja sellest

nähtud vaatepildist oli šokk. Ma ei osanud sellel momendil mitte midagi sellises olukorras

teha. Proovisin selgitada, et olen küll politseiametniku vormis, aga tegelikult olen piirivalvur.

Meil on tööülesanded erinevad. Piiripunktis ei toimu liiklusõnnetusi, seal on liiklus olematu.

Nad sõidavad niivõrd aeglaselt sisse, et mina kontrollin dokumendid ja auto tehnilise seisundi

ära. Ma ei ole enda elu jooksul näinud nii rasket liiklusõnnetust nagu sellel päeval seal“ (tl

76p). Edasise suhtes selgitas kaebaja järgmist: „Seisin seal nagu tola ja mõtlesin, mis edasi

teha. Siis tuli mingi mõte, et autos peaksid kuskil kummikindad olema. Läksin autosse, suures

paanikas ma ei leidnud neid sealt, kus need olema pidid ja selle aja jooksul, kui ma

kohmitsesin autos, olid juba kohale jõudnud sireenid. Ma isegi ei näinud, millal jõudsid

kohale pääste, politsei, kiirabi. Kui ma toibusin, oli politsei, pääste ja kiirabi kohal ja siis ma

lihtsalt ei tulnud selle peale, et peaksin enda abi minema pakkuma, nagu pärast hiljem selgus,

et ma oleks pidanud kohale minema ja oma abi pakkuma“ (tl 76p).

27. A.A. 11.05.2022. a seletuses heideti kaebajale ette, et ta ei läinud appi, kuna arvas, et

saabunud politseist piisab (tl 20). B.B. tunnistajana istungil antud ütluste kohaselt heideti

kaebajale ette, et ta ei aidanud ajal, mil politseid polnud sündmuskohale veel saabunud.

Samas ei eeldanud keegi, et ta oleks pidanud midagi menetlema, sest kaebajal ei ole

avariialast väljaõpet (tl 79). Seega on erinevad arusaamad selles, millal ja mille vastu kaebaja

täpselt eksis. Erinevad on ka seisukohad selle kohta, kui kaua veetis kaebaja autost kindaid

otsides, kas kinnaste otsimine oli seotud kaebaja sooviga sündmuskohale appi minna ning kas

kaebaja lahkus sündmuskohalt enne, samaaegselt või pärast politsei- ja kiirabiautode

saabumist. Kohtuistungil kaebaja poolt avaldatu (vt eespool) ei veena, et kaebajal puudus tahe

abistada, vaid viitab pigem sellele, et kaebajal puudusid oskused ja teadmised, kuidas antud

olukorras tegutseda, kuid ta eeldas, et temalt vastavat tegutsemist oodatakse. Kaebaja

selgitustest võib järeldada, et kummikindaid läks kaebaja autosse otsima eesmärgiga

sündmuskohal abistada. Seega ei saa selgelt kinnitada kaebaja ja PPA väärtushinnangute

lahknemist, vaid samahästi võib järeldada kaebaja valearvestust suhtlemisel (kaebaja selgitas

tema poole pöördunud naisterahvale ausalt, et tal väljaõpe õnnetuskohal tegutsemiseks

puudub), enda tegevuste planeerimisel (kaebaja oleks pidanud liikuma õnnetuspaika, mitte

siirduma autosse kindaid otsima) ning enda tegevuse mõjude strateegilisel hindamisel

(kaebaja ei mõelnud muljele, mida tema tegevus ja selgitused ümbritsevatele politseist

jätavad, samuti sellele, kuidas see võib mõjutada politseiametniku kuvandit ja ameti mainet

avalikkuse silmis). A.A. 11.05.2022. a selgitusest, mille kohaselt kaebaja mõistis, mille vastu

ta oma tegevuses eksis, ei saa ilmselgelt järeldada ka seda, et kaebaja ei suutnuks edaspidi,

muu hulgas pärast asjakohaste koolituste läbimist, teenistuskohustusi täita ega sarnases

olukorras ratsionaalsemalt tegutseda.

28. A.A. 11.05.2022. a selgituse kohaselt toimus vestlus kaebajaga rahulikult, ilma

emotsioonideta, arutlevas toonis maksimaalselt 15 minutit (tl 20p). Tunnistaja B.B. ütluste

kohaselt toimus vestlus järgmiselt: „Kutsusime ta M kabinetti, ma ei mäleta, kumb vestlust

alustas ja mis sõnadega see täpselt oli, aga põhiliselt rääkisin mina ja siis M ning siis

täiendasime üksteist. Rääksime selle situatsiooni ära ja siis X.X. ütles, et ta oli šokis. /…/

Leidsin, et need väärtused ei vasta politseinikule ja ütlesin, et meie teed peaksid lahku

minema. Ma ei mäleta, kas see vestlus kestis 15-20 minutit, siis hakkas X.X. nutma ja ütles, et

kirjutab lahkumisavalduse ning läks välja. Ma arvan, et korrapidamisruumi. Läks veel 10-15

minutit, meie jäime Miga Mi kabinetti, X.X. tõi avalduse sinna ja mina kirjutasin peale, et

olen nõus“ (tl 78).

29. Kaebaja selgitas kohtuistungil kohtumist ülemustega järgmiselt: „Minu versiooni isegi ei

kuulatud, miks ma nii käitusin või miks nii võis juhtuda ja siis hakkaski survestamine.

Politseivormi määrimine, et ma ei kõlba enam teenistuseks ja soovitatigi omal soovil

lahkumisavaldus kirjutada. Ja neid asju, et miks ma siis ülemustele kohe ei teatanud sellest, et

selline asi juhtus ja et otseses mõttes püüdsin varjata seda, mis täna oli juhtunud. Ma üritasin

neile ka rääkida, et me rääkisime töökaaslastega, et oli selline situatsioon, et kuidas sellises

olukorras käituda ja nemad ka ei osanud midagi öelda. Nad isegi ei kontrollinud fakte, nad

lihtsalt survestasid, kuni ma murdusin ja kirjutasingi selle, kuigi avaldus oli enne valmis

kirjutatud. Kirjutasime koos töökaaslasega tema arvutis, kuigi mul endal on töömeil olemas,

aga see oli vist selleks ajaks neil kinni pandud“ (tl 76p-77). Vastuseks kohtu küsimusele, kas

A.A. ja B.B. selgitasid, mis juhtub, kui kaebaja lahkumisavaldust ei kirjuta, vastas kaebaja

järgmiselt: „ Jah, paluti võtta ühendust meediaga ja anda selgitusi ning seda, et kuidas ma

enda töökaaslastele silma vaatan peale sellist vahejuhtumit.“ Vastuseks kohtu küsimusele,

kuidas põhjendati lahkumisavalduse esitamise vajadust, selgitas kaebaja järgmist: „Seda

põhjendatigi sellega, et ma ei kõlba enam sinna tööle, määrin PPA-d kõigil võimalikel

moodustel, kuidas ma oma kolleegidele silma vaatan. Mulle jäigi täpselt selline tunne, et mina

olen selle liiklusõnnetuse põhjustanud ja olen üritanud seda varjata“ (tl 77).

30. Kaebaja seletusest ja tunnistaja ütlustest võib järeldada, et teenistusest vabastamise

avaldust ei koostanud kaebaja enda vabal soovil, vaid juhtide A.A. ja B.B. nõudmisel.

Seejuures võib nõustuda kaebajaga selles, et ilmselt ei suutnud ta avalduse esitamise tagajärgi

õigesti hinnata ning oli mõjutatud A.A. ja B.B. negatiivsest suhtumisest, võimalik, et ka

alusetust nõudest, ise meediaga ühendust võtta ja selgitusi jagada. Eeltoodust tulenevalt on

ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja oli avaldust koostades emotsionaalselt ebastabiilses

seisundis ning eksimuses nii avalduse esitamise kui ka esitamata jätmise tagajärgedest.

Ringkonnakohtule nähtub, et ka kaebaja juhid A.A. ja B.B. tegutsesid esmamulje ja -

emotsiooni ajel, tuginedes peaasjalikult ühe tunnistaja väidetele. Kõike eeltoodut arvesse

võttes oli ringkonnakohtu hinnangul kaebaja teenistusse võtmise õigust omaval isikul alust

kahelda kaebaja teenistusest vabastamise avalduse kehtivuses.

31. PPA Ida prefektuuri prefekti poolt avalduse esitamisega seotud asjaolude kaalumata

jätmine, sh kaebaja ära kuulamise ja uurimiskohustuse rikkumine on käesoleval juhul

sedavõrd olulised, et puudub alus tugineda HMS §-s 58 sätestatule ning formaalne rikkumine

tõi käesoleval juhul kaasa ka käskkirja materiaalse õigusvastasuse ehk kaebaja õigusvastase

teenistusest vabastamise. Eeltoodud põhjendusel tuleb tuvastada käskkirja nii formaalne kui

ka materiaalne õigusvastasus.

32. ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda

vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise

aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib

hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Kohtupraktikas on leitud, et ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme kuu keskmise

palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja teha kindlaks muid asjaolusid peale

teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või

suurendamist, tuleb lisaks arvesse võtta teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole

huve (TlnRnKo 10.11.2022, 3-20-1977, p 19). Kaebaja taotles kohtumenetluses hüvitise

suurendamist. Võttes arvesse, et nii teenistusest vabastamise avalduse esitamise kui ka selle

rahuldamise initsieeris siiski kaebaja enda mõtlematu tegevus sündmuskohal ning hiljem A.A.

ja B.B.ga toimunud vestlusel, puudub ringkonnakohtu hinnangul alus hüvitise

suurendamiseks. Haldusorganil on ametniku teenistusest vabastamisel

ulatuslik

kaalutlusruum, mistõttu ei saa vastustaja eksimust kaalutlusõiguse teostamisel pidada

sedavõrd oluliseks, et see annaks aluse tavapärase hüvitise suurendamiseks.

33. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab

halduskohtu otsuse osas, milles kaebus rahuldamata jäi. Ringkonnakohus teeb uue otsuse,

millega tunnistab Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022.a käskkirja nr

1.9-2.8/99p õigusvastaseks ning mõistab Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja

kolme kuu keskmine töötasu. Kuna kohtuistungil selgus, et keskmine töötasu arvestamise

aluseks ringkonnakohtule esitatud andmed (tl 58) ei ole täielikud, samuti kuna keskmise

töötasu arvestamise aluseks on kuue kalendrikuu jooksul saadud tasu2, teeb kohus HKMS §

167 lg 1 alusel vastustajale ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma

2 Vabariigi Valitsuse 11.06.2009. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2.

kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Vastavalt HKMS § 168 lõikele 11 tuleb kohtuotsus

rahasumma väljamõistmist puudutavas osas täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates.

34. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Halduskohus mõistis otsuses Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud

summas 610,99 eurot koos käibemaksuga ning jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi

kanda. Vastavalt HKMS § 109 lõikele 4, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme

kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks asutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude

jaotust. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 5, 6 ning mõistab

vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud tervikuna koos

käibemaksuga summas 2433 eurot.

35. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus on õigusabikulud summas 2440,50 eurot, sh

käibemaks. Kuigi apellatsioonkaebuse kulud on suuremad kui halduskohtumenetluse kulud,

võtab ringkonnakohus arvesse, et apellatsiooniastmes toimus kohtuistung, kus kohus kuulas

vande all üle kaebaja ja tunnistaja. Arvete spetsifikatsioonil nähtuvaid toiminguid ning neile

kulunud aega tuleb pidada vajalikuks ja põhjendatuks. Kohtupraktikast nähtub, et Riigikohus

on pidanud põhjendatud kuluks ka menetluskulude nimekirja koostamist (RKTsKo

04.04.2024, 2-22-17383, p-d 17.2-17.3). Seetõttu tuleb lugeda ka kaebaja vastav kulu

käesolevas haldusasjas põhjendatuks. Ringkonnakohus mõistab menetluskulud vastustajalt

kaebaja kasuks välja koos käibemaksuga.

36. HKMS § 175 lg-st 3 lähtudes asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja

ja otsuses märgitud kolmandate isikute nimed tähemärgiga. Ringkonnakohtu otsusest

lähtuvalt tuleb muuta ka halduskohtu otsuse punkti 8 ning asendada kaebaja nimi initsiaalide

asemel tähemärgiga ning otsuses viidatud kolmandate isikute nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)