3-20-439/30 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-20-439

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 30.04.2024, Jõhvi

Haldusasja number 3-20-439

Haldusasi OÜ ATKO Liinid kaebus Kohtla-Järve Linnavalitsuse

4.02.2020 korralduse nr 60, 18.07.2022 otsuse nr 2-

5.7/1532-1 ja 1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamiseks,

kohustavate ettekirjutuste tegemiseks (tõsta

liinikilomeetri maksumust), alternatiivselt tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja: OÜ ATKO Liinid

esindajad: v.-adv Vitali Špilov ja v.-adv Triin Kaurov

Vastustaja: Kohtla-Järve linn

esindaja: Andrei Poludetkin

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus 4.02.2020 korralduse nr 60 tühistamisnõude osas rahuldamata.

2. Jätta kaebus 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamisnõude ja õigusvastasuse

tuvastamisnõude osas rahuldamata.

3. Jätta kaebus kohustamisnõuete osas rahuldamata.

4. Jätta kaebus hüvitamisnõuete osas (sh viivise väljamõistmise nõude osas)

rahuldamata.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2024. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

3-20-439

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ ATKO Liinid (kaebaja) ja Kohtla-Järve Linnavalitsuse vahel oli sõlmitud 6.05.2013

riigihanke tulemusena Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise leping nr 2-

8.6/136. Vastavalt lepingu p-le 3.5 korrigeeritakse liinikilomeetri maksumust üks kord

kalendriaastas vedaja taotlusel või tellija enda algatusel.

2. Kaebaja esitas 8.11.2018 Kohtla-Järve Linnavalitsusele taotluse liinikilomeetri maksumuse

tõstmiseks kuni 1,12 euroni/km alates 1.01.2019, kuna tegelikud kulud, sh kütusehind,

bussijuhtide tööjõukulu ja tarbijahinnaindeks, on tõusnud 8% võrra.

3. Kohtla-Järve Linnavalitsus jättis 16.01.2019 kirjaga kaebaja 8.1.2018 taotluse rahuldamata.

Kirja põhjenduste kohaselt on hinna korrigeerimine järgi erandlik ja hinna korrigeerimisel on

linnavalitsusel lai diskretsioon. Kuna alates 1.01.2018 on liinikilomeetri maksumust juba

muudetud, siis ei saa linnavalitsuse arvates liinikilomeetri maksumust alates 1.01.2019 enam

muuta.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 20.02.2019 kaebuse, milles taotles Kohtla-Järve linna

kohustamist tõstma 8.11.2018 taotluse alusel lepingus toodud liinikilomeetri maksumust 1,11

eurot/km-ni tagasiulatuvalt alates 1.01.2019 (haldusasi nr 3-19-312).

5. Tartu Halduskohus rahuldas 30.10.2019 otsusega asjas nr 3-19-312 kaebuse ja kohustas

Kohtla-Järve linna uuesti läbi vaatama kaebaja 8.11.2018 taotlus liinikilomeetri maksumuse

tõstmise kohta. Tartu Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 31.03.2022 otsusega.

6. Kohtla-Järve linn vaatas kaebaja 8.11.2018 taotluse uuesti läbi 4.02.2020 korraldusega nr

60. Korralduse põhjenduste kohaselt nähtub kaebaja poolt taotlusele nr 2-5.7/3242 lisatud

tõenditest, et perioodil 1.10.2017 kuni 30.09.2018 on kaebaja maksnud bussijuhtidele palka

kogusummas 300208,51 eurot ning perioodil 1.10.2016 kuni 30.09.2017 summas 296772,75

eurot. Kohtla-Järve linn otsustas kehtestada kaebajale makstava liiniveo toetuse arvestamise

aluseks liinikilomeetri maksumuse 1,07 eurot/km, millest arvestatakse maha

hankedokumentides sätestatud arvestuslik piletitulu 0,2 eurot/km ning hüvitada kaebajale

saamata jäänud tulu 2019. a eest summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta.

7. Kaebaja esitas 9.03.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Kohtla-Järve

Linnavalitsuse 4.02.2020 korralduse nr 60 tervikuna tühistamist või alternatiivselt

õigusvastasuse kindlakstegemist koos kohustava ettekirjutuse tegemise nõudega – kohustada

Kohtla-Järve Linnavalitsust tõstma liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km

tagasiulatuvalt alates 1.01.2019 ning tõstma liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17

euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020. Ühtlasi taotles kaebaja kohtult esialgse

õiguskaitse kohaldamist liinikilomeetri maksumuse tõstmist 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km

tagasiulatuvalt alates 1.01.2020 halduskohtumenetluse läbiviimise ajaks. (haldusasi nr 3-20-

439).

3-20-439

8. Tartu Halduskohus jättis 12.03.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Määrus jõustus 28.03.2020.

9. Tartu Halduskohus võttis 13.04.2020 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

Kohtla-Järve linna ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Kohus peatas sama määrusega

haldusasja menetluse kuni lõpplahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-19-312.

10. Tartu Halduskohus uuendas 6.05.2022 määrusega haldusasja menetluse ja määras pooltele

asja kompromissiga lahendamiseks kuni 3.10.2022.

11. Kaebaja esitas 9.05.2022 vastustajale taotluse, milles palus vaadata uuesti läbi kaebaja

8.11.2018 taotluse liinikilomeetri hinna muutmise arvestades Riigikohtu poolt 31.03.2022

otsusest tulenevaid juhiseid.

12. Vastustaja keeldus 18.07.2022 otsusega nr 2-5.7/1532-1 kaebaja 9.05.2022 taotluse

haldusmenetluse uuendamiseks rahuldamisest ja jäi seisukohale, et kaebaja 8.11.2018 taotlus

on lahendatud 4.02.2020 korraldusega nr 60, mis vastab nõuetele, mistõttu puudub alus

haldusmenetluse uuendamiseks.

13. Kaebaja esitas 2.08.2022 kohtule kaebuse muutmise taotluse, millega soovis täiendada

kaebust vastustaja 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamise nõudega (alternatiivselt teha

kindlaks 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 õigusvastasus) osas, milles vastustaja jättis

rahuldamata kaebaja 9.05.2022 taotluse vaadata uuesti läbi 8.11.2018 taotluse liinikilomeetri

maksumuse muutmiseks.

14. Tartu Halduskohus jättis 27.09.2022 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks

rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja poolt 9.05.2022 vastustajale esitatud taotlus

halduskohtumenetluse uuendamiseks ei olnud tähtaegne (kuna on mööda lastud

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 3 sätestatud tähtaeg, mis ei kuulu ennistamisele),

kaotas kaebaja kaebeõiguse vaidlustada 18.07.2022 otsust nr 2-5.7/1532-1, millega vastustaja

jättis menetluse uuendamise taotluse rahuldamata. Lisaks märkis kohus, et kaebajal on hetkel

kasutuses tõhus õiguskaitsevahend, mistõttu 4.02.2020 korralduse nr 60 õiguspärasuse

hindamisel saab kohus arvestada Riigikohtu poolt 31.03.2022 otsuses võetud seisukohtadega.

Kaebuse rahuldamise korral on 4.02.2020 korraldus tühistatud ja avaneb selle korraldusega

lõpetatud haldusmenetlus.

15. Kaebaja esitas 31.10.2022 kohtule kaebuse muutmise taotluse, milles taotles kohtult luba

täiendada kaebust alternatiivse kahju hüvitamise nõudega juhul, kui kohus ei rahulda juba

esitatud kohustamisnõudeid. Sellisel juhul palus kaebaja kohtul välja mõista vastustajalt tema

kasuks kahjuhüvitis 1.10.2022 seisuga summas 355 016,20 eurot ning mõista välja hüvitis

perioodil alates 1.10.2022 kuni pooltevahelise lepingu lõpetamiseni 1.09.2023 edaspidi

tekkida võiva ettenähtava kahju eest. Juhul, kui kohus rahuldab p-s 1 toodud alternatiivse

kahju hüvitamise nõude tulevikus tekkiva kahju suhtes, määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise

kord järgnevalt: a) edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju hüvitamine toimub järgmise

valemi alusel: taotletava tariifi (1,17 eurot/kilomeeter) ja makstava tariifi (1,07

eurot/kilomeeter) vahe (0,10 eurot/kilomeeter) korrutatud sõidetud kilomeetrite arvuga; b)

edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju hüvitamine iga teenuse osutamisele järgneva kuu 30.

kuupäevaks. Ühtlasi palus kaebaja mõista vastustajalt välja viivis 0,07% päevas viivitatud

summalt arvestatuna: a) kaebaja poolt 8.11.2018 taotluse alusel taotletud 6.05.2013 avaliku

teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,11 eurot/km ja

3-20-439

tegelikult makstud liinikilomeetri maksumuse 1,11 eurot/km ja tegelikult makstud

liinikilomeetri vahelt perioodil alates 1.01.2019 kuni 31.12.2019 ning 12.11.2019 taotluse

alusel taotletud 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri

maksumuse 1,17 eurot/km ja tegelikult makstud liinikilomeetri vahelt perioodil

tagasiulatuvalt alates 1.01.2020 kuni taotletud maksumuste tasumiseni.

16. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 4.11.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas

Tartu Halduskohtu 27.09.2022 määruse ning rahuldas kaebaja kaebuse muutmise taotluse.

Ringkonnakohus leidis, et küsimus sellest, kas vastustaja oleks pidanud haldusmenetluse

kaebaja taotlusel uuendama või oli ta õigustatud keelduma menetluse uuendamisest

18.07.2022 otsuses esitatud põhjendustel või hoopis menetluse uuendamise taotluse hilinenult

esitamise tõttu, ei puuduta kaebeõigust. Sõltumata hinnangust vastustaja 18.07.2022 otsuse

õiguspärasusele takistab otsus kaebaja eesmärgi - haldusmenetluse uuendamise saavutamist.

Seega riivab otsus kaebaja õigusi ning kaebajal on õigus vaidlustada otsust oma HKMS § 44

lg-s 1 sätestatud õiguste kaitsmiseks.

17. Kaebaja esitas 31.10.2022 kaebuse muutmise taotluse, milles taotles muu hulgas

halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamist kaebuse muutmise taotluse lisa 2 osas ja muude

dokumentide osas, mis sisaldavad lisas 2 toodud arvandmeid.

18. Tartu Halduskohus rahuldas 8.02.2023 määrusega kaebuse muutmise taotluse, kuulutas

halduskohtumenetluse osaliselt kinniseks (dokumendi osas, mis asub digitaalse toimiku lehel

(dtl 439)), piiras nimetatud dokumendi osas vastustaja tutvumisõigust ja kohustas vastustajat

40 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest vastama muudetud kaebusele.

19. Kohtusse laekus 8.02.2023 kaebuse muutmise kaebus, täiendada kaebust alternatiivse

kahju hüvitamise nõudega.

20. Kaebaja saatis 21.02.2023 kohtule uue taotluse kaebuse muutmiseks, mis sisaldas ka

taotlust halduskohtumenetluse osaliseks kinniseks kuulutamiseks. Kaebaja soovis täiendada

(muuta) kaebust Kohtla-Järve Linnavalitsuse 1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamisnõudega.

21. Kohus edastas 8.03.2023 kohtule uue taotluse kaebuse muutmiseks, mis sisaldas ka

taotlust halduskohtumenetluse osaliselt kinniseks kuulutamiseks.

22. Kohus edastas 8.03.2023 kaebajale kohtunõude, milles palus täpsustada

halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamise taotlust.

23. Kaebaja vastus kohtunõudele laekus kohtusse 9.03.2023.

24. Tartu Halduskohus rahuldas 14.03.2023 määrusega kaebaja taotluse osaliselt ja kuulutas

haldusasja menetluse dokumentide osas, mis asuvad dtl 438, 440-445 ja 508-558 kinniseks.

Kohus andis vastustajale võimaluse esitada 10 päeva jooksul alates kohtumääruse

kättesaamisest kohtule seisukoht 21.02.2023 kaebuse muutmise taotluse osas.

25. Vastustaja seisukoht laekus kohtusse 20.03.2023. Esitatud seisukohas teatas vastustaja

kohtule, et ei nõustu kaebusega, kuid ei ole avaldanud arvamust kaebuse muutmise taotluse

osas.

3-20-439

26. Tartu Halduskohus rahuldas 31.03.2023 määrusega kaebaja 21.02.2023 kaebuse muutmise

taotluse ja lubas kaebajal muuta kaebust. 31.03.2023 seisuga oli kaebus esitatud järgmiste

nõuete osas: 1) tühistada Kohtla-Järve Linnavalitsuse 1.02.2023 korraldus nr 17, millega

otsustati muuta 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingut nr 2-8.6/136 ning asendada punktis

3.2. toodud liinikilomeetri maksumus 1,07 eurot 1,25 euroga; 2) kohustada Kohtla-Järve

Linnavalitsust tõstma OÜ ATKO Liinid 8.11.2022 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku

teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumus 1,37 euroni/km

tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavaldusi; 3) alternatiivselt mõista

Kohtla-Järve Linnavalitsuselt OÜ ATKO Liinid kasuks välja kahjuhüvitis alates 1.01.2023

kuni pooltevahelise lepingu lõppemiseni 1.09.2023 (valemil: taotletava ja makstava tariifide

vahe 0,12 eurot/km korrutatud sõidetud kilomeetrite arvuga); 4) mõista Kohtla-Järve

linnavalitsuselt OÜ ATKO Liinid kasuks välja viivis 0,07% päevas viivitatult summalt

arvestatuna (taotletava ja mastava tariifide vahelt alates 1.01.2023 kuni taotletud maksumuste

tasumiseni või kahju hüvitise kohtuotsuse kohase täitmiseni).

27. Tartu Halduskohus otsustas 19.06.2023 määrusega määrata haldusasja läbivaatamise

kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele võimaluse täiendavate seisukohtade, taotluste

ja tõendite, aga samuti menetluskulude kandmist kinnitavate dokumentide esitamiseks kuni

1.02.2024, vastusväidete esitamiseks kuni 27.03.2024 ja teatas kohtuotsuse avalikustamise

ajast 30.04.2024.

28. Kaebaja pöördus 8.11.2022 taotlusega vastustaja poole liinikilomeetri maksumuse

tõstmiseks 1,417 euro/km-le seni kehtinud liinikilomeetri maksumuselt 1,07 euro/km.

Vastustaja rahuldas 1.02.2013 korraldusega nr 17 kaebaja taotluse osaliselt ja tõstis

liinikilomeetri maksumuse 1,25 euro/km-le.

29. Kaebaja esitas kohtule 1.02.2024 kaebuse täienduse ja seisukoha. Kaebaja soovis muuta

20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud nõuet järgmiselt: 1) muuta kaebaja 20.02.2023

menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 2 toodud nõue järgmiselt: kohustada

vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2018 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus

nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt

alates 1.01.2019, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi

1.01.2019-31.12.2019 tasumata jäetud tasu summas 62 266 eurot. Muuta kaebaja 20.02.2023

menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 3 toonud nõue järgmiselt: kohustada

vastustajat tõstma kaebaja 12.11.2019 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus

nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 5,7% võrra ehk 1,17% euroni/km

tagasiulatuvalt alates 1.01.2020, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale

perioodi eest 1.01.2020-31.12.2022 tasumata jäetud tasu summas 319612,50 eurot. Muuta

kaebaja 20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 6 toodud nõue

järgmiselt: kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2022 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku

teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,37 euroni/km

tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavaldusi ning tasuma kaebajale

perioodi eest 1.01.2023-1.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214347,84 eurot. Võtta vastu

kaebaja loobumine 20.02.2023 menetlusdokumendis esitatud terviknõuete punktis 8 toodud

taotlusest kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Kaebaja teatas, et tema

terviklikud nõuded on järgmised:

1. Tühistada tervikuna kaebaja 4.02.2020 korraldus nr 60.

2. Kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2018 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku

teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumust 6,6% võrra ehk 1,11

3-20-439

euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma

kaebajale perioodi eest 1.01.2019-31.12.2019 tasumata jäetud tasu summas 62, 266 eurot.

3. Kohustada vastustajat tõstma kaebaja 12.11.2019 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku

teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17

euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma

kaebajale perioodi eest 1.01.2020-31.12.2022 tasumata jäetud tasu summas 319 612,50 eurot.

4. Tühistada vastustaja 18.07.2022 otsus nr 2-5.7/1532-1 osas, milles vastustaja jättis

rahuldamata taotluse vaadata uuesti läbi 8.11.2018 taotlus nr A-2/154 liinikilomeetri hinna

muutmiseks 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136, alternatiivselt tuvastada

vaidlustatud osas nimetatud otsuse õigusvastasus.

5. Tühistada vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17, millega vastustaja otsustas muuta

6.05.2013 avaliku teenindamise lepingut nr 2-8.6/136 ning asendada punktis 3.2. toodud

liinikilomeetri maksumust 1,07 eurot 1.25 euroga.

6. Kohustada vastustajat tõstma kaebaja 8.11.2022 taotluse alusel 6.05.2013 avaliku

teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,37 euroni/km

tagasiulatuvalt alates 1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavalusi ning tasuma kaebajale

perioodi eest 1.01.2023-1.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214 347,84 eurot.

7. Juhul, kui kohus ei rahulda punktides 2, 3, ja 6 kohustamiskaebusi, mõista vastustajalt

kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis: a) 1.10.2022 seisuga summas 35016,20 eurot; b) perioodi

eest alates 1.10.2022 kuni 31.12.2022 summas 26861,91 eurot; c) perioodi eest alates

1.01.2023 kuni 1.09.2023 summas 214 347,84 eurot.

8. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja viivis summas 0,07% päevas: a) 8.11.2019 taotluse

alusel taotletud 6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri

maksumuse 1,11 eurot/km ja tegelikult makstud liinikilomeetri vahelt perioodil alates

1.01.2019 kuni 31.12.2019; b) 12.11.2019 taotluse alusel taotletud 6.05.20213 avaliku

teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri vahelt perioodil tagasiulatuvalt

alates 1.01.2020 kuni taotletud maksumuste tasumiseni; c) 8.11.2022 taotluse alusel taotletud

6.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumuse 1,37

eurot/km ja tegelikult makstud liinikilomeetri vahelt perioodil tagasiulatuvalt alates 1.01.2013

kuni taotletud maksumuste tasumiseni. Alternatiivselt (juhul, kui kohus ei rahulda punktides

2, 3 ja 6 toodud kohustamiskaebust) p 7 alusel väljamõistetavalt kahjuhüvitiselt alates

1.01.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 0,07% päevas kuni vastustaja

poolt kahju hüvitamise kohustuse kohase täitmiseni.

9. Jätta menetluskulud vastustaja kanda.

30. Kohus esitas vastustajale 26.04.2024 kohtunõude, milles kohustas vastustajat hiljemalt

29.04.2024 esitama kohtule seisukoht 31.03.2023 määrusega muudetud kaebuse osas

(1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamise ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes).

31. Vastustaja vastas kohtunõudele 29.04.2024, milles palus jätta muudetud kaebus

rahuldamata. Ühtlasi teatas vastustaja, et kaebaja poolt vaidlustatud 1.02.2023 korralduse nr

17 tegelik number on 21, mitte 17.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

32. Kaebaja leiab, et vastustaja 4.02.2020 korraldus nr 60, millega jäeti kaebaja 8.11.2018

taotlus liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks 1,12 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019

on õigusvastane haldusakt. Kaebaja teatas, et vaidlustab 4.02.2020 korralduse tervikuna, st nii

2019. a kui ka 2020. a osas. Kaebaja palub korraldus tühistada, alternatiivselt tuvastada

korralduse õigusvastasus, ning tõsta liinikilomeetri maksumust nii 2019. a kui ka 2020. a osas.

3-20-439

32.1. Vastustajal oli on imperatiivne kohustus liinikilomeetri maksumust korrigeerida

vastavalt 6.05.2013 ATL nr 2-8.6/136 p-de 3.4 ja 3.5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p-le

6 ning puudub kaalutlusõigus liinikilomeetri korrigeerimisel või see on vähenenud nullini.

Nimetatud punktide eesmärgiks on luua mehhanism liinikilomeetri iga-aastaseks

ülevaatamiseks ja indekseerimiseks. Vastustaja kohustus liinikilomeetri maksumust

indekseerida on kooskõlas ka vastustaja enda ja teiste kohalike omavalituste praktikaga.

Vastustaja on varasemalt tõstnud liinikilomeetri maksumust lähtudes samades näitajatest

27.10.2017, mis olid toodud kaebaja poolte esitatud 12.11.2019 taotluses. Kaebajal on

seetõttu tekkinud õiguspärane ootus, et vastustaja käitub analoogselt ka teiste taotluste

menetlemisel. Kaebaja arvates on vastustaja ebaõigesti kasutanud ATL-sse kirja pandud

metoodikat ja ebaõigesti võrrelnud kütusekulu (DKp) tõusu hanke pakkumises tooduga

(liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on kulude suurendamine võrreldes pakkumises

esitatuga, mitte suurendamine kui selline, kui kaebaja oleks teadnud, et tegemist on siduva

kütuse keskmise hinnaga terve lepingu kehtivuse ajaks, ei oleks kaebaja lepingut sellistel

tingimustel sõlminud, samas on vastustaja seisukoht vastuolus pooltevahelise praktikaga).

Lisaks on vastustaja kasutanud vale arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud

kilomeetri kohta), kui diislikütuse hinnaindeksi (DKp) arvutamisel jaganud kütuse peale

kulutatud raha summa ostetud kütuse liitritega antud perioodil (st 375 945,16/370 499=1,02

eur/l perioodil 1.10.2018-30.09.2019), saades tulemuseks kütuse hinna liitri kohta. Seega ei

võtnud vastustaja arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Lepingu järgi tuleb lähtuda just

kütusehinna arvestusest kilomeetri kohta, kuna lepingu punktis 3.4 toodud valem puudutab

liinikilomeetri maksumust. Sellest lähtuvalt tuleb ka kaebaja tegelike kulude all mõista

kulusid kilomeetri kohta, mitte kulusid liitri kohta. Kaebaja arvates on vastustaja ebaõigesti

arvutanud ka keskmise palga indeksi (Pp). Erinevus tööjõukulude arvestamisel seisneb selles,

kui kaebaja võrdleb bussiettevõtete keskmise palga indeksi arvestamisel palkade

kogusummasid, siis kaebaja tööjõukulusid ühele kilomeetrile. Puudub vaidlus selle üle, et

kaebaja kulud on suurenenud temast mitteolenevatel põhjustel. Seda on möönnud ka

vastustaja. Kaebaja poolt taotlevast liinikilomeetri maksumuse tõstmisest kaetakse ka

vältimatud tööjõukulud, sh bussijuhtide tööjõukulud tulenevalt üldkehtivast sõitjaveo

üldtöökokkuleppest, ning suurenenud tööjõukulud. Mõlemad kuluartiklid on väljaspool

kaebaja kontrolli. Seega leiab kaebaja, et vastustaja otsustus 2019. a kohta on ebaõige ja ATL-

st tuleb liinikilomeetri maksumus tõsta 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km.

32.2. Vastustaja langetas samuti 2020. a kohta ebaõige otsuse. Kaebaja arvates tulenevalt

ATL-st tuleb liinikilomeetri maksumust tõsta 5,7% võrra 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt

alates 1.01.2020. Kaebajal esines kütusekulust ja tööjõukuludest tingitud kulude kasv, mis jäi

vastustaja poolt õigesti välja arvutamata. Vastustaja algandmetes esineb arvutusviga, kuna

korralduses on märgitud, et perioodil 1.10.2018-30.09.2019 on kulutatud raha kütusele 375

945,16 eurot (mille eest osteti 370 499 liitrit kütust), kuigi tegelikult kulutati 381 120,16 eurot

(mille eest osteti 357 499 liitrit kütust). Seega on vastustaja ebaõigesti jätnud arvesse võtmata

30.09.2019 sisse ostetud kütust. Kaebaja arvates on vastustaja keskmise palga indeksi

leidmisel jaganud kahe eelneva perioodi bussijuhtidele makstud palga kogusummad võtmata

arvesse sõidetud kilomeetrite hulka. Perioodi 1.10.2018 kuni 30.09.2019 on makstud palka

kogusummas 315 361,79 eurot ja perioodil 1.10.2017 kuni 30.09.2018 on makstud palka

kogusummas 300 208,51 eurot, seega leiab vastustaja indeksi määraks 1,0505 (315361,79/300

208,51=1,0505). Kaebaja arvutab bussijuhtide tööjõukulu muutustest tingitud kulude kasvu

ühele kilomeetrile. Perioodil 1.10.2018 kuni 30.09.2019 oli bussijuhtide tööjõukulu 462 977

eurot, mis on 0,445 euro/km-le (462 977 euro/1 041 148 km) ja perioodil 1.10.2017 kuni

30.09.2018 oli bussijuhtide tööjõukulu 440 731 eurot, mis on 0,414 euro/km-le (440731 euro/

3-20-439

1065698 km). Seega on bussijuhtide tööjõukulu muutustest tingitud kulude kasv ühele

kilomeetrile 7,5% ehk Pp = 1,075.

32.3. Sellest tulenevalt on vastustaja õigusvastaselt jätnud 4.02.2020 korraldusega nr 60

rahuldamata kaebaja 8.11.2018 ja 12.11.2019 taotlused liinikilomeetri maksumuse

muutmiseks, millega rikkus oluliselt lepingu p-dest 3.4 ja 3.5 tulenevat kohustust

liinikilomeetri hinna tõstmiseks. Vastustajal on ATL p-de 3.4 ja 3.5 järgi imperatiivne

kohustus 8.11.2018 ja 12.11.2019 taotluste alusel tõsta liinikilomeetri maksumust 2019. a

6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km ja 2020. a 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km. Sellega on

vastustaja rikkunud kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi (omandiõigus, ettevõtlusvabadus,

mis on konkretiseeritud lepingu punktidest 2.3 ja 3.9 tulenevas õiguses saada vastustajalt

toetust, aga samuti kaebaja õiguspärane ootus ja võrdsuspõhiõigus).

32.4. Riigikohtu 24.01.2024 otsus asjas 3-21-928 kinnitab kaebaja seisukohti. Nimelt leidis

riigikohus, et vedaja kulud tuleb arvestada kilomeetri kohta, kuna vedaja kulusid kilomeetri

kohta mõjutab ka läbisõidetud kilomeetrite arv, mitte ainult sisendite hinnad. Sama on

Riigikohus leidnud ka varasemas asja 3-19-312 otsuses.

32.5. Eelnevat arvestades palus kaebaja tühistada tervikuna kaebaja 4.02.2020 korraldus nr 60

või alternatiivselt tuvastada nimetatud otsuse õigusvastasus; kohustada vastustajat tõstma

liinikilomeetri maksumust 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019, sh

tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2019-31.12.2019

tasumata jäetud tasu summas 62, 266 eurot; kohustada vastustajat tõstma liinikilomeetri

maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2020, sh tegema

vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2020-31.12.2022 tasumata

jäetud tasu summas 319 612,50 eurot. ATL p-s 3.4 sätestatud „vedaja tegelikud kulud on

reaalselt muutunud“ tähendab Riigikohtu praktikast tulenevalt seda, et liinikilomeetri

maksumuse muutmisel juhinduda kaebaja tegelike kulude muutumisest. Vaidlusalune

vastustaja korraldus on sellega otseses vastuolus, kuna vedaja kulude muutusele on omistatud

liiga väike tähendus. Riigikohus rõhutas ka seda, et riskide jaotus ATL poolte vahel ei tohi

olla ebaproportsionaalne. Seega juhul, kui vastustajal puuduks kohustus liinikilomeetri

maksumust korrigeerida, siis muutuks lepinguliste kohustuste tasakaal ülemäära kaebaja

kahjuks.

32.6. Kaebaja leidis, et vaidlusalune 18.07.2022 otsus nr 2-5.7/1532-1 nii formaalselt kui ka

materiaalselt õigusvastane. Vastustaja oleks pidanud ootama Tartu Halduskohtu 30.10.2019

otsuse jõustumist, kuid mitte lahendada kaebaja 8.11.2018 taotlust 4.02.2020 korraldusega nr

60. Vaidlusaluses otsuses ei ole vastustaja järginud Riigikohtu 18.07.2022 otsuses antud

juhiseid. Seega on vastustaja õigusvastaselt keeldunud kaebaja 9.05.3022 taotluse

rahuldamisest ja haldusmenetluse uuendamisest HMS § 44 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Sellisel juhul

esines vastustajal haldusmenetluse uuendamise kohustus ning puudus selle üle otsustamiseks

kaalutlusõigus. Kuna menetluse uuendamisest keeldumise otsus on vastavalt HMS § 43 lg-le

2 haldusakt, siis palus kaebaja kohtul see tühistada või alternatiivselt teha kindlaks

õigusvastasus.

32.7. Vaidlusalus 1.02.2023 korralduses nr 17 leidis vastustaja, et kaebaja püsikulude ja

remonditööliste tööjõukulude suurenemine on tõendamata. Seetõttu on vastustaja võtnud

indekseerimise määraks mitte kaebaja taotletud 1,211, vaid 1,17. Kaebaja selgitas, et ei

vaidlusta korraldust kaebaja püsikulude ja remonditööliste tööjõukulude suurenemise osas,

see tähendab, et kaebaja taotletav liinikilomeetri maksumus mitte 1,417 eurot/km (nagu

3-20-439

alguses taotluses), vaid 1,37 eurot/km. Korraldus on õigusvastane, kuna vastustaja

liinikilomeetri masksumuse muutmisel on kaebaja võtnud aluseks ebaõiged andmed,

täpsemalt 4.02.2020 korraldusega määratud 1,07 eurot/km, samal ajal kui õige liinikilomeetri

maksumus on 2020. a-st alates 1,17 eurot/km. Vastustajal oli kohustus liinikilomeetri

maksumust korrigeerida, sh puudus vastustajal kaalutlusõigus või oli see vähendanud nullini.

Vastustaja on kasutanud ebaõiget metoodikat (ebaõigesti võrrelnud kütusekulu (DKp) tõusu

hanke pakkumises tooduga, kasutanud vale arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud

kilomeetri kohta) ning valesti arvutanud ka keskmise palga indeksi (Pp). Vaidlusaluses

korralduses on vastustaja läbivalt arvestanud kulusid kilomeetri, mitte liitri kohta. 1.02.2023

korralduses on aastase ühistranspordi kulude muutus arvestatud võrreldes eelneva aastaga

ning aluseks on võetud kulu liinikilomeetri kohta – st mitte summaarsed numbrid. See

kinnitab, et vastustaja vastupidine metoodika 4.02.2020 korralduses oli väär. Sellest tulenevalt

palus kaebaja tühistada 1.02.2023 korraldus nr 17 ja kohustada vastustajat tõstma kaebaja

8.11.2022 taotluse alusel liinikilomeetri maksumust 1,37 euroni/km tagasiulatuvalt alates

1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavaldusi ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2023-

1.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214 347,84 eurot.

32.8. Alternatiivse nõudena esitas kaebaja kohtule varalise kahju hüvitamise nõude (saamata

jäänud tulu), milles palus, et juhul, kui kohus ei rahulda kohustamisnõudeid, mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis, mis tekkis: a) 1.10.2022 seisuga summas

35016,20 eurot; b) perioodil alates 1.10.2022 kuni 31.12.2022 summas 26861,91 eurot; c)

perioodil alates 1.01.2023 kuni 1.09.2023 summas 214 347,84 eurot ning viivis tasumata

jäetud summadelt 1.01.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 0,07%

päevas kuni vastustaja poolt kahju hüvitamise kohustuse kohase täitmiseni vastavalt ATL p-le

8.11. ATL p 8.11 kohaselt on vastustaja kohustatud tasuma viivisttasumisega viivitatud

summalt Kaebaja teatas, et esitas 7.10.2022 vastustajale viivisnõude, kuid vastustaja ei ole

viivitusnõudele palutud tähtajaks vastanud. Kahju tekitamise osas selgitas kaebaja, et

vastustustaja on õigusvastaselt keeldunud kilomeetri maksumuse korrigeerimisest, lähtudes sh

ekslikult arvutusmetoodikast. Kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse

vahel on põhjuslik seos. Pelgalt asjaolu, et eelneval aastal on liinikilomeetri maksumust

korrigeerinud, ei tohi tuua kaasa seda, et korrigeerimine pole järgmisel aastal võimaik. Selline

lähenemine oleks selgelt vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille järgi peavad kaalumisel

arvestatavad asjaolud olema määratletud, objektiivsed ja läbipaistvad.

33. Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus

rahuldamata.

33.1. 4.02.2020 korralduse nr 60 tegemisel tegi vastustaja kaks otsustust. Esiteks tuli

otsustada, kas esinevad eeldused liinikilomeetri maksumuse tõstmiseks ja teiseks tuli teha

kindlaks tõstmise ulatuse. Kaebusest nähtub, et kaebaja soovib vaidlustada seda täies ulatuses.

Seejuures kaebuse sisemine loogika viitab sellele, et kaebaja vaidlustab siiski tõstmise määra.

Seega ei peatu vastustaja liinikilomeetri maksumuse tõstmise eeldustel. Liinikilomeetri

maksumuse määravad kindlaks hankemenetluses tehtud kaebaja pakkumus koosmõjus

lepingu punktidega 3.2, 3.3 ja 11.5. Seejuures lepingu punkt 3.4 peab võimalikuks toetuse

arvestamise aluseks olevat vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumust muutmist

juhul, kui vedaja tegelikud kulud on muutunud. Vastustaja hinnangul nii punkti 3.4 sõnastus

kui ka sisemine loogika viitavad sellele, et liinikilomeetri maksumust saab muuta üksnes siis,

kui vedaja kulud muutuvad võrreldes pakkumises sätestatud määraga. Liinikilomeetri

maksumuse muutmise ulatuse määrab kindlaks lepingu punkt 3.4. Sellest tulenevalt kaebaja

taotlus toetuse määra tõstmise ulatuse osas ei ole vastustajale siduv. Vastavalt punktis 3.4

3-20-439

sätestatule põhjendatud ja vedajast mittesõltuvatele asjaoludele saab toetuse arvestamise

aluseks olevat vedaja pakkumises esitatud liinikilomeetri maksumust lepingu kehtivusaja

väitel muuta juhul, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud, kuid lepingu kehtivuse

aastal ei või liinikilomeetri maksumus olla suurem kui Statistikaameti, Maanteeameti või

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi andmete alusel valemi järgi arvutatud

liinikilomeetri maksumuse piirmäär. ATL p-s 4 toodud valemis on sõnaselgelt kirjas, et

arvesse võetakse diiselkütuse hind võrreldavatel perioodidel, mitte kulud kilomeetri kohta.

Vastasel juhul oleks lepingus sätestatud hinnaindeksi asemel kuluindeks. Ka indeks Pp on

pandud sõltuvusse keskmisest palgast, mitte tööjõukulust ühele kilomeetrile. Tarbijahinna

indeksi muutmist ei saa esitada kuluna ühe kilomeetri kohta. Vastustaja seisukohta kinnitab ka

Maanteeameti ühistranspordi indeksi arvutamise metoodika. Seega on vastustaja õigesti

leidnud, et liinikilomeetri maksumuse tõstmise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

diiselkütuse hinna muutmisest, bussijuhtide palga muutmisest ning tarbijahinna indeksi

muutmisest. Kaebaja on pakkumise tegemisel arvestanud sisseostetava kütuse hinnaga 1,07

eurot ühe liitri kohta. Seega on korralduses õigesti märgitud, et kaebaja kütusekulud ei ole

suurenenud võrreldes pakkumuses esitatuga. Sellest tulenevalt leidis vastustaja, et korraldus

on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane.

33.2. Vastustaja teatas kohtule, et jääb 18.07.2022 otsuses nr 2-5.7/1532-1 toodud

seisukohtade juurde ning palus jätta tühistamiskaebus selles osas rahuldamata.

33.3. Hüvitamisnõude osas selgitas vastustaja, et ei saa täielikult välistada, et kohus tühistab

18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 selle õigusvastasuse tõttu. Vastustaja ei nõustu sellega, et

taotluste esitamise seisuga on juba kindlaks tehtud kahju olemasolu ja selle suurus. Selle

kindlakstegemine ei ole käivas halduskohtumenetluses üldse võimalik. Sisuliselt nõuab

kaebaja saamata jäänud tulu hüvitamist. VÕS § 128 lg-st 4 tuleneb, et saamata jäänud tulu on

kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistamise tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selline

olukord tuleb kõne alla üksnes juhul, kui kohus rahuldab kohustamisnõude ja näitab otsuses

ära konkreetsed summad, milleni tuleb liinikilomeetri maksumus tõsta. Riigikohus on asjas nr

3-19-312 asunud seisukohale, et liinikilomeetri maksumuse muutumisel vastustajal on

ulatuslik kaalutlusruum. HKMS § 158 lg 3 järgi ei teosta kohus haldusakti või toimingu

õiguspärasuse kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Sellest tulenevalt ei ole võimalik

kohtul otsustada, milline on õige liinikilomeetri maksumus, millest tuleb lähtuda kaebaja

väidetava saamata jäänud tulu kindlakstegemisel. Juhul, kui kohtu ettekirjutusele tõstab

vastustaja liinikilomeetri maksumuse kaebaja soovitud määrani võib kaebaja talle tekitatud

kahju nõuda otseselt vastustajalt riigivastutuse seaduse alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

34. Kohus selgitab esmalt, et kohtule on esitatud 1.02.2023 korraldus nr-ga 17, mitte 21 (dtl

554). nagu väidab vastustaja 29.04.2024 vastuses kohtunõudele. Seega lähtub kohus sellest,

et vaidluse all on vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17. Sellest tulenevalt hindab kohus

4.02.2020 korralduse nr 60 ja sellega seotud kohustamisnõuete põhjendatavust (I), seejärel

18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 (II) ja 1.02.2023 korralduse nr 17 õiguspärasust ning

sellega seotud kohistamisnõude lubatavust (III) järgmisena hindab kohus hüvitamisnõuete

põhjendatavust (IV) ning viimasena jagab menetlusosaliste menetluskulud (V).

I

3-20-439

35. Kohus selgitab, et kaebaja loobus 1.02.2024 kohtule esitatud dokumendis nõudest määrata

kindlaks kohtuotsuse täitmise kord. Kohus selgitab, et halduskohtumenetluse käigus esitatud

kohtuotsuse täitmise korra määramist puudutav taotlus ei kuulu HKMS § 37 lg-s 2 sätestatud

nõuete hulka (kaebuse nõuded). Seega sellest nõudest loobumist pole vaja eraldi vormistada ei

määrusega ega kohtuotsuse resolutsiooniga ja lõpetada vastavas osas menetlus vastavalt

HKMS § 155 lg-le 4. Kohus selgitab ka seda, et vaatamata sellele, et ATL kehtivus on

lõppenud, on kohus seisukohal, et ATL kehtivuse ajal väljastatud haldusaktide vaidlustamine

tühistamisnõudega on endiselt lubatud, kuna nende õiguslik jõud takistab esitatud

kohustamisnõuete rahuldamist.

35.1. 4.02.2020 korraldusega nr 60 (dtl 119) vaatas vastustaja kaebaja 8.11.2018 taotlused

(liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks kuni 1,12 euroni alates 1.01.2019) ja 12.11.2019

(liinikilomeetri maksumuse suurendamiseks kuni 1,17 euroni alates 1.01.2020) läbi ning

otsustas: 1) 8.11.2019 taotluse osas kehtestada kaebajale makstava liiniveo toetuse

arvestamise aluseks liinikilomeetri maksumuse 1,05 eurot/km ning hüvitada kaebajale

saamata jäänud tulu 2019. a eest summas 0,01 eurot ühe liinikilomeetri kohta; 2) ja

12.11.2019 taotluse osas kehtestada liinikilomeetri maksumuse 1,07 eurot/km. Vastustaja

leidis vaidlusaluses korralduses, et isegi pärast kulude suurenemist ei ületa vedaja kulutused

pakkumuses toodud vastavat näitajat. Vastustaja hinnangul sellele arvutusele viitab ka lepingu

sisemine loogika. ATL p-d 3.3 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud liinikilomeetri

maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks vastavalt lepingu punktides

kogu lepingu kehtivusaja vältel. Seejuures ATL p 3.4 lubab liinikilomeetri maksumust muuta,

kui kulud on reaalselt muutunud. Vastustaja hinnangul ATL p-des 3.3, 3.4 ja 11.4 sätestatu

selgelt viitab sellele, et liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on üksnes vedaja kulude

suurenemine võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline. Perioodil

1.10.2018. a kuni 30.09.2019. a vedaja (kaebaja) on maksnud bussijuhtidele palka

kogusummas 315361,79 eurot ning perioodil 1.10.2017. a kuni 30.09.2018. a summas

300208,51 eurot. Seega indeksi Pp määraks on 315361,79/300208,51=1,0505

Tarbijahinnaindeksi muutumise määr perioodil 1.10.2018. a kuni 30.09.2019. a võrreldes

perioodiga 1.10.2017. a kuni 30.09.2018. a oli 1,0277. Lähtudes eeltoodust, on vedajal õigus

taotleda liinikilomeetri maksumuse muutmist alates 1.01.2020. a järgmiselt: 0,37*1 +

0,35*1,0505 + 0,16*1,0277 + 0,12=1,0221 ehk ümardatuna 1,02. Vastavalt Maanteeameti

andmetele ühistranspordi hinnaindeksi määr oli 1,058. Seega liinikilomeetri suurenemise

indeks 1,02 ei ole suurem, kui liinikilomeetri maksumuse piirmäär. Sellest tulenevalt, on

põhjendatud liinikilomeetri maksumuse kehtestamine alates 1,05*1,02= 1,07 eurot/km.

Vastavalt lepingu punktis 3.5 sätestatule muudatus võetakse toetuse arvestamise aluseks alates

1.01.2020. a.

35.2. Kaebaja leidis, et tulenevalt 6.05.2013 ATL nr 2-8.6/136 p-dest 3.4 ja 3.5 ja VÕS § 29 lg

5 p-st 6 puudub vastustajal kaalutlusõigus liinikilomeetri korrigeerimisel või see on

vähenenud nullini. Vastustaja kohustus liinikilomeetri maksumust indekseerida on kooskõlas

ka vastustaja enda ja teiste kohalike omavalituste praktikaga. Vastustaja on kasutanud

arvutamismetoodikat (kulud liitrile, mitte kulud kilomeetri kohta), kui diislikütuse

hinnaindeksi (DKp) arvutamisel jaganud kütuse peale kulutatud raha summa ostetud kütuse

liitritega antud perioodil (st 375 945,16/370 499=1,02 eur/l perioodil 1.10.2018-30.09.2019),

saades tulemuseks kütuse hinna liitri kohta. Seega ei võtnud vastustaja arvesse sõidetud

kilomeetrite hulka.

3-20-439

35.3. Kohtupraktikas on leitud, et keelduv vastus kaebaja taotlusele on haldusakt.1 Seega

vastustaja 4.02.2020 korraldus nr 60 on haldusakt. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on

õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel

ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS §

56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 kohaselt

tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

35.4. Riigikohus on 31.03.2022 otsuses leidnud, et ATL p-dest 3.1., 3.2 ja 3.4 võib järeldada,

et poolte tahe ei olnud lepingu sõlmimisel liinikilomeetri maksumust igal aastal muuta, vaid

pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumuse muutmist peeti üks kord aastas võimalikuks

üksnes erandlikus olukorras. Kaebaja väidetele vaatamata ei saanud vastustaja kohustus

liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida tekkida ka vastustaja varasemast praktikast

liinikilomeetri maksumuse määramisel ja sellest praktikast lähtuvast kaebaja väidetavast

õigustatud ootusest. Kuna leping ei seo vastustajat kohustusega liinikilomeetri maksumust

igal aastal korrigeerida ega ka kohustusega rakendada maksumuse muutumise arvutamisel

lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit, siis on vastustajal kolleegiumi arvates kaebaja taotluse

rahuldamisel ja liinikilomeetri maksumuse muutmisel ulatuslik kaalumisruum. Vastustaja ja

halduskohus on õigesti leidnud, et kaalumisruumi olemasolule viitab lepingu p 3.4 sõnastus,

mille kohaselt saab vastustaja liinikilomeetri maksumust sõltumata vedaja kulude

muutumisest igal juhul muuta, kuid ei pea seda tegema. Kaalutlusõiguse tekkimiseks tuleb

esmalt tuvastada, kas kaebaja lepingu täitmisega seotud tegelikud kulud on muutunud

(lepingu p 3.4). Vaidluse korral peab kulude muutumist tõendama vedaja. Kui vastustaja teeb

kulude muutumise kindlaks, peab ta täiendavalt tuvastama, kas see muutus tuleneb

põhjendatud ja vedajast sõltumatutest asjaoludest (lepingu p 3.4). Vedajast sõltuvateks

asjaoludeks, mis ei pruugi liinikilomeetri maksumuse suurendamist õigustada, on nt lepingu

täitmiseks kasutatavate sõidukite tehnilise seisukorra halvenemisest tulenev keskmise

kütusekulu suurenemine või vedaja ühepoolsetest otsustest tulenevad ja turuolukorrale

mittevastavad muutused tööjõukulude suuruses. Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb

hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma

kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude

kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Samuti ei tulene lepingust nõuet

suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude ebaolulise suurenemise korral. Kuna

küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri

kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise

perioodiga (lepingu p 3.6).

35.5. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Kohtu hinnangul on ekslik kaebaja arvamus selle kohta, et varasemat vastustaja käitumist

arvestades on tal tekkinud kohustus muuta liinikilomeetri maksumust igal aastal. Ekslik ka

kaebaja arvamus selle kohta, et vastustajal oleks imperatiivne kohustus tõsta liinikilimeetri

maksumust juhul, kui tema kulud on suurenenud. Iseenesest vastab tõele kaebaja väide, et

vaidlusaluse korralduse väljastamise seisuga puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et

1 RKHKo 3-19-312, p 17

3-20-439

vastustaja tegi kindlaks kaebajal seoses ATL täitmisega kulude muutmise, mis väljendus

selles, et: 1) perioodil 1.10.2017- 30.09.2018 on kaebajal suurenesid kütuse ostmisega seotud

kulud; 2) perioodil 1.10.2017-30.09.2018 on kaebajal tõusnud bussijuhtidele palkade

väljamaksmisega seonduvad kulud. Vaidlusaluse korralduse põhjenduste kohaselt on

vastustaja arvestanud kaebajal suurendanud bussijuhtidele palkade väljamaksmise

kohustusega. Samas põhjendas vastustaja, miks ei arvesta ta kütuse ostmiseks muutunud

kuludega. Vastustaja on arvestanud ka sellega, et perioodil 1.10.2017-30.09.2018 tõusis

tarbijahinnaindeksi määr. Nõustuda tuleb kaebajaga selles, et vastustaja ei arvutanud ega

võtnud arvesse kaebaja kuludega ühe liinikilomeetri kohta arvestavatel perioodidel.

35.6. Kohtupraktikas on leitud, et kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt

intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise

kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus,

vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause).

Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse

sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. 2

Hoolimata sellest, et kohtulik kontroll täitevõimu laia diskretsiooni üle on piiratud, on kohus

seisukohal, et vastustaja on arvestanud kõikide tähtsust omavate asjaoludega liinikilomeetri

maksumuse tõstmise kaalumisel kaebaja 8.11.2018 ja 12.11.2019 taotluse alusel. Tõsi, et

vastustaja liinikilomeetri maksumuse muutmisel on endiselt kasutanud ATL p-s 3.4 ette

nähtud valemit, kuid samas arvestanud ta kaebaja poolt taotlustes esitatud andmetega, et

tegelike kulude muutmisest tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile võrreldes eelmise

perioodiga kokku 8% (8.11.2018 taotlus). Vastustaja on ka kohtumenetluse käigus jäänud

arvamusele, et liinikilomeetri maksumuse tõstmine alates 1.01.2019 1,05 euro/km-le on

pidades silmas kaebajal tõusnud kulusid kütusele ja tööjõule, aga samuti tarbijahinnaindeksi

kasvu, põhjendatud. Kohtu arvates ei teinud vastustaja ilmselgelt kaalutlusviga, kuid kasutas

ATS p-s 3.4 ettenähtud valemit, kuna lõppkokkuvõttes ei olnud ei tarbijahinnaindeksi muutus

3,5% võrra, bussijuhtide tööjõukulu muutusest tingitud kulude kasv on ühele kilomeetrile 8,3%

võrra ning kütusehinnast tingitud kulude kasv ühele kilomeetrile 12,3% perioodil 1.10.2017-

30.09.2018 siiski oluline kulude tõus, et pidada vastustaja poolt liinikilomeetri maksumuse

muutmist alates 1,04 euro/km-st 1,05 euro/km-le ebaproportsionaalselt väikseks. Vastustaja on

selgitanud, et eelmisel perioodil on ta juba muutnud liinikilomeetri maksumust. Samas on

vastustaja selgitanud, et kütuse hinnatõus, olgu siis arvutatuna ühe kütuseliitri, mitte läbitud

liinikilomeetri kohta, ei ole määrav, kuna kaebaja on riigihankemenetluses pakkumise tegemisel

arvestanud diiselkütuse hinnaga 1,07 eurot liitri kohta (käibemaksuta). Kohtu hinnangul on

tegemist asjakohase põhjendusega, mis kogumis asjaoluga, et liinikilomeetri hinda muutmine

on põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel, aga samuti sellega, et vastustaja tõstis

liinikilomeetri maksumust alates 1,04 euro/km-st 1,05 euro/km-le perioodil 1.10.2017-

30.09.2018, ei viita sellele, et vastustaja oleks teinud olulise kaalutlusvea. Sellest tulenevalt

leiab kohus, et ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja 8.11.2018 näidatud ATL

täitmisega seotud kulude tõus 8%-le oleks erandlikuks asjaoluks liinikilomeetri maksumuse

muutmisteks perioodil 1.10.2017-30.09.2018. Kohtu hinnangul ei ole võimalik asuda

seisukohale, et vastustaja põhjendused liinikilomeetri maksumuse tõstmise osas oleksid

ilmselgelt meelevaldsed jne. Kohus leiab, et vastustaja on piisavalt ja arusaadavalt

põhjendanud, miks tema otsustas tõsta liinikilomeetri maksumuse hinda alates 1.01.2019

võrreldes varasemalt kehtestatud määraga 1,01 ühiku võõra. Kohus nõustub vastustajaga muu

hulgas selles, et oluliseks kütusekulude tõuseks käsitleb ATL tõlgendamise loogika sellist

kütusekulude tõusu, mis ületab pakkumises märgitud hinda ühe liitri kohta.

2 RKHKo 3-20-1198, p 13.

3-20-439

Kohtupraktikas on leitud, et ÜTS § 23 lg-st 2 ei tulene, et ATL alusel makstavad tasud peavad

eranditult ja automaatselt katma kõik liiniveo kulud. Euroopa Kohus on asjas Dobeles

Autobusu Parks jt selgitanud, et liikmesriikide pädevatel asutustel on avaliku teenindamise

lepingu puhul kaalutlusruum hüvitise mehhanismi kujundamisel ning riskide jaotus ei tohi

olla ebaproportsionaalne.3

Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et vastustaja poolt välja arvutatud perioodil

1.10.2017-30.09.2018 kallinenud diislikütuse hind ühe liitri kohta ei ületanud kaebaja poolt

hankemenetluses tehtud pakkumuses märgitud hinda. See omakorda võib kohtu arvates

kinnitada, et erakorralist vajadust muuta eelmisel arvestataval perioodil juba muudetud ühe

liinikilomeetri maksumust veelgi, polnud. Kohus rõhutab, et ALT-st ei tulene vastustajale iga

aastast liinikilomeetri maksumuse indekseerimise kohustust vastavalt aset leidnud

muudatustele kaebaja kantud kulude osas ALT täitmisel. Sellest hoolimata on kohtu

hinnangul vastustaja proportsionaalselt reageerinud muudatustele nagu tarbijahinnaindeksi

tõus ja kaebaja tööjõukulude kasv liinikilomeetri maksumuse tõstmisega alates 1,04 euro/km-

st 1,05 euro/km-le ja järgmiseks perioodiks 1,07 euro/km-le. Lisaks märgib kohus, et kuna

kütuse liitri hind ei ole võrreldes kaebaja pakkumises välja toodud hinnaga muutnud, siis selle

kuluartiklit arvestamata jätmine, sh kulu liinikilomeetri kohta näitamata jätmist vaidlusaluses

otsuses ei saa pidada selliseks vastustaja oluliseks kaalutlusveaks, mis vääriks otsuse

tühistamist. Seda asjaolu, et vastustaja ei lähtunud antud juhul arvestatavatel perioodidel

kütuse hinna tõusust liinkilomeetri kohta, vaid arvestas üldise hinnatõusuga ühe liitri kohta

ulatusliku diskretsiooni teostamisel, ei saa pidada oluliseks kaalutlusveaks. Lisaks märgib

kohus, et oli vastavalt Maanteeameti andmetele ühistranspordi hinnaindeksi määr korralduse

väljastamise seisuga 1,062 (dtl 121) ja ATL p-i 3.4 järgi ei tohtinud liinikilomeetri maksumus

seda ületada. Liinikilomeetri maksumuse tõstmine 1,05 euro/km-ni alates 1.01.2019 ja 1,07

euro/km-ni alates 1.01.2020 on seetõttu põhjendatud ja proportsionaalne.

35.7. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusalune korraldus vastab HKM §-s 54

sätestatud nõuetele, mistõttu on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Lähtudes eeltoodust jätab

kohus kaebuse 4.02.2020 korralduse nr 60 tühistamiseks rahuldamata täies ulatuses.

35.8. Kaebaja taotles kohtult vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist: 1) tõsta kaebaja

8.11.2018 taotluse alusel liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates

1.01.2019, sh tegema vastavaid tahteavaldusi ning tasuda kaebajale perioodi eest 1.01.2019-

31.12.2019 tasumata jäetud tasu summas 62, 266 eurot; 2) tõsta kaebaja 12.11.2019 taotluse

alusel liinikilomeetri maksumust 5,7% võrra ehk 1,17 euroni/km tagasiulatuvalt alates

1.01.2020, sh tegema vastavaid tahteavaldusi, ning tasuma kaebajale perioodi eest 1.01.2020-

31.12.2022 tasumata jäetud tasu summas 319 612,50 eurot.

35.9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või

toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Riigikohtu Halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama

põhimõte ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude

osas. Kohus ei saa rahuldada kohustamiskaebust, kui taotluse lahendatav haldusakt jääb selle

tühistamata või kehtetuks tunnistamata jätmise või muul põhjusel kehtima, kuna kehtiv

haldusakt on igaühele täitmiseks kohustuslik.4 Kohus jättis kaebuse 4.02.2020 korralduse nr

3 RKHKo 3-21-958, p-d 20 ja 21.

4 RKHKo 3-3-1-28-15, p 32.

3-20-439

60 tühistamiseks rahuldamata. Seega, 4.02.2020 korralduse nr 60 kui kehtiva haldusakti

õiguslik jõud ei võimalda eelpoolnimetatud kohustamisnõuete rahuldamist. Lähtudes

eeltoodust jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata.

II

36. Kaebaja taotles kohtult vastustaja 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamist või

alternatiivselt nimetatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Haldusasja materjalide kohaselt

keeldus vastustaja 18.07.2022 otsusega nr 2-5.7/1532-1 kaebaja 9.05.2022 taotluse

haldusmenetluse uuendamiseks rahuldamisest ja jäi seisukohale, et kaebaja 8.11.2018 taotlus

on lahendatud 4.02.2020 korraldusega, mis vastab nõuetele, mistõttu puudub alus

haldusmenetluse uuendamiseks.

36.1. HMS § 44 lg 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel

haldusmenetluse, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks

olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei

olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et

haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil

haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik

on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud

kohtuotsus, millel haldusakt põhines.

36.2. Kaebaja arvas, et Riigikohtu 31.03.2022 otsusega seonduvalt esines vastustajal

haldusmenetluse uuendamise kohustus vastavalt HMS § 44 lg 1 p-dele 1 ja 2. Kohus

kaebajaga ei nõustu. Iseenesest on õige kaebaja arusaam, et Riigikohtu 31.03.2022 otsuses

võetud seisukohad võiksid olla haldusmenetluse uuendamise aluseks, kuid antud juhul on

õiguslik olukord veidi teistsugune. Kohus, pidades silmas Riigikohtu poolt 31.03.2022 otsuses

avaldatud seisukohti, leidis käesoleva otsuse punktis 35,7, et 8.11.2018 taotluse osas

liinikilomeetri maksumuse tõstmine 1,04 euro/km-st 1,05 euro/km-le oli põhjendatud ja kõiki

asjaolusid silmas pidades proportsionaalne otsus. Seega leidis halduskohtumenetluse käigus

kinnitus 4.02.2020 korralduse õiguspärasus. Ringkonnakohus rõhutas 4.11.2022 määruses,

kui vastustaja 4.02.2020 otsus jääb kohtumenetluse tulemusena kehtima, siis on ilmne, et

puudub vajadus haldusmenetluse uuendamiseks ja kaebaja taotluse uueks lahendamiseks muu

hulgas põhjusel, et saaks arvestada Riigikohtu suunistega. Lisaks rõhutas ringkonnakohus

4.11.2022 määruses, et Riigikohus ei loonud oma otsusega uut õiguslikku olukorda, vaid

selgitas mõnes aspektis seda, mida pidi vastustaja arvestama kaebaja liinikilomeetri muutmise

taotluse lahendamisel. Seega puudus vastustajal HMS § 44 lg-s 1 sätestatud imperatiivne

kohustus haldusmenetluse uuendamiseks kaebaja 9.05.2022 taotluse alusel. Järelikult,

menetluse uuendamisel oli vastustajal otsustamise valik ehk otsustamisdiskretsioon.

Vastustaja on kohtu hinnangul 18.07.2022 otsuses nr 2-5.7/1532-1 piisavalt ja arusaadavalt

selgitanud, miks tema arvates ei pea ta haldusmenetluse uuendamist Riigikohtu 31.03.2022

otsuse valguses siiski põhjendatuks. Seega vastab vastustaja otsus HMS § 56 lg-s 3 sätestatud

nõuetele. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et 18.07.2022 otsus nr 2-5.7/1532-1,

millega vastustaja keeldus haldusmenetluse uuendamisest, on õiguspärane ja selle

tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus.

36.3. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse 18.07.2022 otsuse nr 2-5.7/1532-1 tühistamise

või alternatiivselt õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes rahuldamata.

3-20-439

III

37. 1.02.2023 korraldusega nr 17 rahuldas vastustaja osaliselt kaebaja 8.11.2022 taotluse ja

tõstis liinikilomeetri maksumust alates 1.01.2023 1,07 euro/km-lt 1,25 euro/km-le (dtl .

Korralduse põhjenduste kohaselt jäid kaebajal püsikulud (busside püsikulud ja kaebaja muud

püsikulud) haldusmenetluses tõendamata. Muutuvkulude osas pidas vastustaja kaebajal

tekkinud muudatusi tõendatuks ja võrreldes eelmise perioodiga tõusnuks sõltumata kaebajast,

mistõttu otsustas vastustaja tõsta liinikilomeetri maksumust.

37.1. Kohus märgib esmalt, et vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17 haldusakt (HMS § 51).

Kuna vastustaja on tuvastanud, et kaebajal on tekkinud arvestataval perioodil muutuvad

püsikulud ja hakkas sisuliselt analüüsima kehtinud liinikilomeetri maksumuse tõstmise

vajadust, on tegemist diskretsioonilise otsusega (HMS § 4 lg 1).

37.2. Kaebaja väitis, et ei vaidlusta 1.02.2023 korraldust nr 17 osas, milles vastustaja jättis

liinikilomeetri maksumuse tõstmata seonduvalt sellega, et kaebaja ei ole tõendanud

püsikulusid (busside püsikulud ja kaebaja muud püsikulud). Kaebaja vaidlustab 1.02.2023

korraldust nr 17 osas, milles on vastustaja tuginedes kaebajal tekkinud muutuvatele kuludele

otsustas tõsta liinikilomeetri maksumust ja palus kohustada vastustajat tõstma liinikilomeetri

maksumust 1,37 euro/km-le alates 1.01.2023. Kohus arvestab sellega 1.02.2023 korralduste nr

17 õiguspärasuse kontrollimisel (HKMS § 2 lg 3).

37.3. Kaebaja arvas, et vaidlusalane korraldus on õigusvastane, kuna vastustaja on võtnud

liinikilomeetri maksumuse muutmisel aluseks ebaõiged andmed (1,07 eurot/km-le 1,17 eurot/

km-le asemel). Lisaks leidis kaebaja, et 4.02.2020 korralduse nr 60 õigusvastasus tingib

automaatselt ka 1.02.2023 korralduse nr 17 õigusvastasuse.

37.4. Kohus ei jaga kaebaja seisukohti 1.02.2023 korralduse nr 17 õigusvastasuse osas. Kohtu

hinnangul ei ole õige kaebaja arusaam, et 4.02.2020 korralduse nr 60 õigusvastasus tingib

automaatselt ka 1.02.2023 korralduse nr 17 õigusvastasuse. Kohus tegi kindlaks, et vastustaja

4.02.2020 korraldus nr 60 on tervikuna õiguspärane muu hulgas alates 1.01.2020 kehtestatud

liinikilomeetri maksumuse osas 1,07 euro/km. Kohus ei näe põhjust analüüsida seda veel kord

1.02.2023 korralduse nr 17 õiguspärasuse hindamise raames. Samas ei nähtu 1.02.2023

korraldusest nr 17, et vastustaja oleks võtnud liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks

4.02.2020 korraldusega nr 60 alates 1.01.2020 kehtestatud liinikilomeetri maksumuse 1,07

eurot/km-le. 1.02.2023 korralduse põhjenduste kohaselt on vastustaja tuginedes ATL p-le 3.4,

võrrelnud kulusid liinikilomeetri kohta eelmise (korralduses märgitud periood I - 1.10.2020-

30.09.2021) ja taotletava perioodiga (korralduses märgitud periood II – 1.10.2021-

30.09.2022). Nimelt tegi vastustaja kindlaks, et perioodil kaebaja kütusekulud ühe kilimeetri

kohta oli 0,33 eurot ja perioodil II vastavalt 0,48 eurot. Tööjõukulud ühe liinikilomeetri kohta

perioodil I olid 0,5 eurot ja perioodil II vastavalt 0,55 eurot. Muude muutuvkulude osas

perioodil I kaebaja kulutas ühe liinikilomeetri läbimisele 0,07 eurot ja perioodil II kokku 0,09

eurot jne. Eelnevast nähtub, et liinikulimeetri maksumuse tõstmise üle otsustamiseks ei

võtnud vastustaja arvesse alates 1.01.2020 kehtinud liinikilomeetri maksumust 1,07 euro/km.

Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleksid muud etteheited vastustaja 1.02.2023 korralduse nr 17

alusel tõstetud liinikilomeetri maksumuse osas. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et

vastustaja 1.02.2023 korraldus nr 17 on õiguspärane haldusakt.

37.5. Eelnevat arvestades jätab kohus kaebuse 1.02.2023 korralduse nr 17 tühistamise nõude

osas rahuldamata.

3-20-439

37.6. Kaebaja taotles kohtult vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist tõsta kaebaja

8.11.2022 taotluse alusel liinikilomeetri maksumust 1,37 euro/km tagasiulatuvalt alates

1.01.2023, sh tegema vastavaid tahteavalusi ning tasuda kaebajale perioodi eest 1.01.2023-

1.09.2023 tasumata jäetud tasu summas 214 347,84 eurot.

37.7. Kohus märgib, et RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või

toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Riigikohtu Halduskolleegiumi hinnangul kehtib sama

põhimõte ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude

osas. Kohus ei saa rahuldada kohustamiskaebust, kui taotluse lahendatav haldusakt jääb selle

tühistamata või kehtetuks tunnistamata jätmise või muul põhjusel kehtima, kuna kehtiv

haldusakt on igaühele täitmiseks kohustuslik.5 Kohus jättis kaebuse 1.02.2023 korralduse nr

17 tühistamiseks rahuldamata. Seega, kehtiva haldusakti õiguslik jõud ei võimalda

eelpoolnimetatud kohustamisnõude rahuldamist.

37.8. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse kohustamisnõude osas rahuldamata.

IV

38. Kaebaja esitas kohtule alternatiivse nõudena kahju hüvitamise nõuded ja palus kohtul

need nõuded rahuldada juhul, kui kohus jätab rahuldamata kaebuses esitatud

kohustamisnõuded. Kohus jättis kohustamisnõuded täies ulatuses rahuldamata. Seega hindab

kohus alternatiivsete nõuetena esitatud kahju hüvitamise nõudeid, kus kaebaja taotles

vastustajalt tema kasuks saamata jäänud tulu väljamõistmist: a) 1.10.2022 seisuga summas

35016,20 eurot; b) perioodi eest alates 1.10.2022 kuni 31.12.2022 summas 26861,91 eurot; c)

perioodi eest alates 1.01.2023 kuni 1.09.2023 summas 214 347,84 eurot, aga samuti viivis

0,07% päevas.

38.1. Kaebusest tuleneb, et kaebaja hüvitamisnõuded põhinevad asjaolul, et vastustaja jättis

4.02.2020 korraldusega nr 60 ja 1.02.2023 korraldusega nr 17 õigusvastaselt tõstmata

liinikilomeetri maksumust kaebaja soovitud määrani. Kohus selgitab, et RVastS § 7 lg 1 järgi

võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida

ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Sellest tulenevalt kuulub varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui

kohus tuvastab haldusorgani poolt väljastatud haldusakti õigusvastasuse. Antud juhul ei teinud

kohus kindlaks, et vastustaja 4.02.2020 korraldus nr 60 või 1.02.2023 korraldus nr 17 oleksid

õigusvastased. Järelikult ei ole täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused,

mistõttu ei ole kahju hüvitamise nõude põhjendatud. Kuna ei ole põhjendatud kahju

hüvitamise nõue, ei ole põhjendatud viivise tasumise nõue.

38.2. Lähtudes eeltoodust jätab kohus kahju hüvitamise väljamõistmise ja viivise tasumise

nõuded rahuldamata.

V

5 RKHKo 3-3-1-28-15, p 32.

3-20-439

39. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse

ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et

menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses

rahuldamata. Seega esineb kaebajal menetluskulude kandmise kohustus. HKMS § 109 lg 1

sätestab, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid

kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule

menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seega jätab

kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)