3-22-1598/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-1598

Haldusasi

P V S GRUPP OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 27. jaanuari 2022 otsuse nr 12-

6/22/141 osaliseks ja 7. juuli 2022 vaideotsuse nr 12-

1/22/388-3 täielikuks tühistamiseks, Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks vaadata

kaebaja taotlus vastavas osas uuesti läbi ning viivituse

õigusvastasuse

tuvastamiseks

kaebaja

vaide

läbivaatamisel.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P V S GRUPP OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja P V S Grupp OÜ

esindaja juhatuse liige Janor Metsallik

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Ave Paavel

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

3. Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu tegevusele.

4. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalik

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. mai 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA määras 27. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/141 kaebajale mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse osaliselt, seejuures:

1) põldude nr 209, 242, 251 ja 254 osas leidis PRIA, et seal ei ole maaeluministri 30. aprilli 2015

määrus nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise

toetus“ (määrus nr 53) § 8 lg 1 p-s 1 nimetatud kultuure (kaer, söödanaeris) kasvatatud (need ei

olnud visuaalse vaatluse järgi kontrolli ajal põllul enamuses), mistõttu nende põldude eest

mahepõllumajandusega jätkamise toetust ei määratud;

2) jättis määramata toetuse sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest;

3) jättis määramata lühiajalise rohumaa toetuse põldudele 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212,

213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 233, 239, 229, 229-1, 244, 224, 227-1;

4) vähendas põllu nr 219 toetusõiguslikku pindala.

5) vähendas kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa toetusmääragrupis taotletud toetust: a)

4,09 ha suuruse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse võrra, summas 327,20 eurot. (põllu

nr 233 pindala erinevus (4,09 ha) pindala, kuna nimetatud põllu kohapealses kontrollis eest leitud

kultuur kuulus taotletuga võrreldes madalamasse toetusmääragruppi; b) 8,18 ha-le vastava summa

ehk 654,40 euro ulatuses seoses üle kahe hektari suuruse taotletud ja kindlaksmääratud pindala

erinevuse korral kohaldatava halduskaristusega pindala erinevuse kahekordses ulatuses;

6)

jättis

määramata

rohumaa

toetusmääragrupis

toetuse,

kuna

taotleja

ei

pidanud

mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid

mesilasperesid;

7) määras halduskaristuse (kokku 3849,85 eurot), mis tasaarvestatakse mis tahes toetuskavade alusel

makstavate toetustega, millele taotlejal on õigus rikkumise avastamisele järgneva kolme

kalendriaasta jooksul. Nimetatud halduskaristus moodustub järgmiselt: teravilja, kaunvilja, õli- ja

kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise

toetusmääragrupis 1033,75 eurot ning rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis 2816,10

eurot.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 27. jaanuari 2022

otsuse nr 12-6/22/141 osaliseks ja 7. juuli 2022 vaideotsuse nr 12-1/22/388-3 täielikuks

tühistamiseks, PRIA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus vastavas osas uuesti läbi ning viivituse

õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja vaide läbivaatamisel.

Kaebuse kohaselt sisustab PRIA kultuuride kasvatamise nõuet põhimõtteliselt valesti. Määrus nr 53

ei sätesta toetuse maksmise eeldusena nõuet, et kultuur kasvaks põllul hästi, vaid räägib üksnes

kultuuride kasvatamisest kui taotleja tegevusest.

Vaidlust ei ole, et põldudele nr 209, 242, 251 ja 254 oli 2021. aastal külvatud erinevaid põllukultuure

(kaera, söödanaerist) ja see nähtub ka PRIA kontrollaktist. Kultuurid külvati 2021. a 15. juuniks.

Ekslik on PRIA seisukoht, et kultuurid peavad olema kontrolli ajal konkreetsel põllul enamuses.

Isegi, kui põllule on tehtud allakülv, tuleb põld igal juhul lugeda põhikultuuri põlluks.

Kultuuri kasvamist tuleb kontrollida kultuurile omasel ajal: söödanaeri kasvamist tuleks kontrollida

vahetult enne saagi koristamist (oktoobris või novembris), loomasöödaks kasvatatavat suvivilja

(kaera) enne põllult koristamist (enne 25. juulit 2021). Kokkuvõttes on PRIA jõudnud valele

järeldusele, et vaidlusalustel põldudel 2021. aastal põllukultuure (kaera, söödanaerist) ei kasvatatud

ning samuti järeldus, et põllud nr 209, 251 ja 524 olid 2021. aastal püsirohumaad.

Kontrollis tehtud fotodelt nähtub, et põllul nr 254 kasvab söödanaeris. Osadelt fotodelt nähtuvad

heintaimed peavadki sellel põllul kasvama, sest söödanaeris on külvatud heintaimede allakülviga.

Ohakas (umbrohi) on mahepõllumajanduses paratamatu, sest keemiliste tõrjevahendite kasutamine

pole lubatud.

Kaebaja kasvatas põllul nr 242 kaera, mitte tera saamise eesmärgil, vaid siloks (loomasöödaks), mis

ei ole määruse nr 53 järgi keelatud.PRIA tuli suvivilja kontrollima alles septembris, kui saagi

koristamisest oli möödas juba ligi 1,5 kuud. Kaera kasvatamisel loomasöödaks tuleb seda külvata

väiksema külvinormiga kui siis, kui kaera kasvatatakse teraks, ning kui kaer on külvatud

hõredamalt, hakkab kaerataim ajama külgvõrseid (haljasmassi), mida saab kasutada loomasöödaks.

PRIA on alusetult vähendanud põllu nr 219 pindala (0,72 ha võrra). Puudus õiguslik alus arvata

toetusõigusliku pindala hulgast välja silopallide alla jääv ala (0,08 ha). Samuti on ebaõigesti välja

arvatud teeäärne võsa ja kraav. Väide, et kraav ja võsa on laiem kui 12 m, on vale ja tõendamata.

Isegi, kui kraav oleks kohati laiem, kui 12 m, ei annaks see alust kogu kraavi toetusõigusliku maa

hulgast välja arvata.

Kaebaja oli põllule nr 242 külvanud sertifitseeritud maheseemet ja PRIA oleks pidanud määrama

kaebajale toetuse 25 eurot ühe hektari maa kohta sellel põllul. Toetus sertifitseeritud maheseemne

kasutamise eest tuleb määrata ka juhul, kui PRIA on seisukohal, et põllul kaera ülekaalus ei

kasvanud.

PRIA on ebaõigesti jätnud põldudele nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226,

231, 220, 219, 221, 233, 239, 229, 229-1, 244, 224, 227-1 määramata lühiajalise rohumaa toetuse.

PRIA on vääralt lugenud need põllud püsirohumaadeks. Kaebaja on taotlenud neile põldudele

lühiajalise rohumaa toetust. Eelnimetatud põldudele on 2019. ja 2020. aastal külvatud erinevaid

söödakultuure ning enne seda on põllud üles küntud, seega ei saanud need põllud vastavalt 2019.

ning 2020. aastal olla ei õiguslikult ega faktiliselt rohumaad.

Osadel nendest põldudest (põllud nr 219, 220 ja 221) kasvas 2018. a teravili (kaer). 2018. aastal

olid need põllud teise ettevõtte (mitte kaebaja) kasutuses ning PRIA andmebaasist on näha, et 2018.

aastal on põldudele 219, 220 ja 221 taotletud toetust teravilja kasvamise eest.

Vaide läbivaatamisega viivitamine on rikkunud kaebaja õigusi, kuna selle võrra on viibinud kaebaja

õiguste kaitseks kohtusse pöördumine ning viibib ka kaebaja jaoks soodsa lahendi saavutamine

(taotluse uuesti läbi vaatamine ja toetuse määramine). Viivituse õigusvastasuse tuvastamine on

vajalik ka selleks, et PRIA edaspidi sellist rikkumist ei kordaks.

3. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsus on õiguspärane.

Pindalatoetuste taotlusel ja maksetaotlusel deklareeritud andmetel kasvatati põldudel nr 209, nr 251

ja nr 254 rühvelkultuure: põldudel nr 209 ja nr 254 söödanaerist ning põllul nr 251 söödakapsast.

Kontrollaruande kohaselt oli põllul nr 209 söödanaeris tuvastatav, kuid enamusel põllust olid

ülekaalus heintaimed; põllul nr 251 tuvastati väga hõre naerikultuur, kohati esinesid ka tihedamad

laigud, kuid põllul olid valdavad rohttaimed; põllul nr 254 oli samuti naerikülv tuvastatav, ent ka

sellel põllul olid valdavad heintaimed, mis domineerisid üle rühvelkultuuri.

Juhul kui toetustaotluses märgitud põllumajanduskultuurid asjakohastel põldudel ei domineeri ning

on segunenud olulisel määral hein- ja rohttaimedega, ei ole mahepõllumajandusega jätkamise

toetuse määramine nende põllukultuuride osas õigustatud.

Taotleja on taotlusel deklareerinud konkreetse kultuuri, mille kasvatamise eest ta soovib toetust

saada kõrgemas ühikumääras, kui on ette nähtud heintaimedele ning muude heintaimede valdavat

kasvu ei saa allakülviga õigustada.

Kui taotlusel deklareeritud põllumajanduskultuuri kasvatamine ei õnnestu, tuleb taotlust vastavalt

muuta enne kontrolli toimumist. Kui kultuur on ikaldunud vääramatu jõu või erandlike asjaolude

tõttu, on taotlejal kohustus PRIA-t vastavast asjaolust teavitada (määruse nr 640/2014 art 4 lg 2).

8. septembril 2021 toimunud kohapealsest kontrollist teatati ette 6. septembril 2021. Kaebaja ega

tema esindaja põldude kontrollimisest osa ei võtnud.

Põllul nr 242 on tuvastatud liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80%

liblikõielisi). Kontrollaktilt nähtub, et kui põllul tuvastati rohumaa, on leitud ka üksikuid rohtseid

kaerataimi. Asjaolu, et kaebaja oli põllul nr 242 juba kaera koos rohttaimedega 25. juulil 2021

heinaks teinud, ei välistanud põllul kohapealse kontrolli tegemist ega olemasoleva taimiku põhjal

järelduste tegemist. Kui kaera külvati külvinormiga 70 kg/ha otse rohukamarasse, ei saanudki põllul

domineerivaks kultuuriks olla kaer. Vaidlusalustelt põldudelt ei leitud kaera kõrretüüd.

Sertifitseeritud maheseemne külvamisel ühikumäära suurendamise eelduseks on, et põllul

kasvatatakse vastavat teravilja. Põllul nr 242 seda ei toimunud.

PRIA esitas põldude nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219,

221, 239, 229, 229,1, 244, 224, 227-1 kohta veateated ja järelepärimised, kuna tegemist ei ole

kolmeaastaste külvikorras põldudega. Kuna viidatud põlde oli kasutatud rohttaimede kasvatamiseks

enam kui neljal järjestikusel aastal ning kaebaja märkeid ei eemaldanud, siis eemaldas PRIA

administratiivse kontrolli tulemusena enne otsuse tegemist ebaõiged kolmeaastaste külvikorras

olevate rohumaade märked, et põllud ei kuuluks lisaks ka pindalade erinevuse arvestusse.

Põllu nr 219 taotletud pinnast mõõdeti kohapealses kontrollis välja teist aastat samal kohal seisvate

silopallide alune maa. Määruse nr 640/2014 art 18 lg 6 kohaselt loetakse kindlaksmääratud pindala

ja deklareeritud pindala võrdseks, kui kogu, s.o kõikide põldude osas kokku, on taotletud ja

kindlaksmääratud pindala erinevus kuni 0,1 hektarit, seda ei vaadelda eraldiseisvalt iga

mittetoetusõigusliku objekti suhtes.

Kraavi laiuse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta ka selle serval ja nõlval kasvav puittaimestik

– kui kraav koos selle serval ja nõlval kasvava puittaimestikuga ületab 12 m, ei ole kuivenduskraav

toetusõiguslik. Kraavi laius tuvastati kohapealse kontrolli käigus. Kraav on üks tervik, mida ei saa

jagada ega tükeldada toetusõiguslikeks ja mittetoetusõiguslikeks osadeks. Kui kraav on teatud

osades üle 12 m laiune, ei saa see tervikuna toetusõiguslik olla.

Kaebaja esitatud videomaterjal ei tõenda kaebaja väiteid ega esita terviklikku teavet. Täiendava

seisukoha lisas 26 olev video ei puuduta kaebaja põlde. Põllul 250 ei ole rikkumisi tuvastatud ning

vastav tõend ei ole asjakohane. Arusaamatuks jääb, mida kaebaja soovib tõendada videoga lisas nr

24. 4. 20. märtsi 2023. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus sedastas, et PRIA-l tuli kaebaja vaie lahendada 30 kalendripäeva jooksul vaide

vastuvõtmisest arvates. Vaide lahendamise tähtaega võis pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra,

kui see on vajalik üksikjuhtumi keerukuse või ühel ajal esitatud vaiete paljususe tõttu, teavitades

sellest vaide esitajat. Seadusest ei tulene ühese arusaadavusega, kas selle normi järgi on lubatav vaid

ühekordne vaide lahendamise tähtaja pikendamine. Halduskohtu hinnangul on lubatav ka tähtaja

korduv pikendamine, kui selleks on olemas eelnimetatud eeldused (juhtumi keerukus, vaiete

paljusus) ning vaide esitajat teavitatakse. Siiski vastustaja on lahendanud kaebaja vaiet

märkimisväärselt pikka aega (peaaegu 4,5 kuud) ning vaide lahendamise tähtaja pikendamine ei ole

olnud täielikult kooskõlas ELÜPS-s sätestatuga.

Vaidemenetluse viivituse õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale iseseisvalt õiguslikult

kasulikku tagajärge. Teadaolevalt ei ole vaiete lahendamisega õigusvastaselt venitamine PRIA

praktikale üldiselt omane. Kuigi kaebaja esindaja väitel on vaidemenetlused veninud ka teistes tema

esindatavate äriühingutega seotud vaidlustes, ei ole alust arvata, et vaiete menetlemine kestaks

edaspidi (õigusvastaselt) pikka aega. Muu hulgas on PRIA rõhutanud, et lahendamist vajavad

vaided võivad kuhjuda mingis ajavahemikus, mis viitab sellele, et üldjuhul tuleb vastustaja nende

õigeaegse lahendamisega toime.

5. Kohtupraktikast tuleneb, et toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine. Kui

põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud põllukultuurid, ei saa sellist

kultuuri käsitleda põhikultuurina, mille kasvatamiseks otsetoetust taotletakse. Taotlejal on võimalik

valida, millist konkreetset põllukultuuri ta kasvatab ning millistes tingimustes ta seda teeb.

Seega tuleneb kujunenud kohtupraktikast, et taotleja peab põllumajanduskultuurid külvama ja

kasvatama selliselt, et oleks tagatud toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuuride valdav

osakaal põllul.

Kuigi ei saa eitada kaebaja poolt välja toodud ilmastiku mõju taimede kasvule, on vastustaja

asjakohaselt välja toonud, et kaebaja ei ole pöördunud vastustaja poole teavitustega erakorralistest

asjaoludest, mis takistavad tal taotlejale seatud eesmärke saavutamast ja toetuse nõudeid täitmast.

6. Põllu nr 242 osas on kaebaja taotlenud toetust kaerale liblikõieliste allakülviga. Kontrollaruande

lisaks oleva põldude kontroll-lehe järgi on tõendatud, et kohapealset kontrolli teostanud inspektorid

leidsid põllult eest liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80% liblikõielisi).

Täiendavalt on kontrollaktil selgitatud, et põllul tuvastati rohumaa ning et leitud on ka üksikuid

rohtseid kaerataimi. Kaebajal on õigus, et allakülv pole meetodina keelatud, kuid see ei tähenda

kultuuri valdavuse nõudest loobumist.

Otsustades niita kaera koos sellega kasvanud heintaimedega juba 1,5 kuud enne kontrolli

loomasöödaks, on kaebaja võtnud riski, et ta ei suuda kaerakultuuri valdava kultuurina kasvatamist

tõendada. Siiski võib nõustuda vastustajaga, et isegi kaera varasema loomasöödaks niitmise korral

pidanuks PRIA kontrolli ajal olema põllul nähtav kõrretüü, mida aga praegusel juhul ei leidunud.

Veenvad ei ole kaebaja väited selle kohta, et hilisemal kontrollimisel olnuks märgatav teine

kaerasaak ja seeläbi ka valdavuse nõue täidetud.

Vastavalt määruse nr 53 § 23 lg-le 1 kontrollib PRIA taotluses esitatud andmete õigsust ja toetuse

saamise nõuetele vastavust, lähtudes komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artiklites 24–41

sätestatust. Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 39 lg 1 kohaselt kontrollitakse

põldude rahastamiskõlblikkust mis tahes asjakohaste vahendite, sealhulgas tõendusmaterjali abil,

mille toetusesaaja peab pädeva asutuse nõudmise korral esitama. Kõnealune kontroll hõlmab ka

põllumajanduskultuuri kontrollimist, kui see on asjakohane. Vastustaja visuaalne kontroll koos

fotomaterjaliga on piisav tõendamaks taimekasvu olukorda kontrollitud põldudel.

7. Situatsioonis, kus põllul nr 242 ei kasvatatud põhikultuurina kaera, vaid heintaimi, s.t tegemist ei

olnud määruse nr 53 § 4 lõike 1 punktis 4 nimetatud maaga, ei ole alust suurendada ka vastavat

ühikumäära sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest.

8. Kaebaja arvates on ebaõige lühiajalise rohumaa toetuse määramata jätmine põldudele 256, 255,

205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 233, 239, 229, 229-1, 244,

224, 227-1. Määruse nr 53 § 8 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

saamiseks toetusõiguslik põllumaa, millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja

hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal

kasvatatakse seal sama määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri.

Vastustaja on nii taotluse esitamisel kui ka sellel muudatuste tegemisel kuvanud kaebajale

veateated, mille kohaselt ei saa tegemist olla kuni kolmeaastase külvikorras põldudega ning vastav

märge tuleks veerust 21 eemaldada.

9. Määruse nr 53 § 8 lg 6 sätestab: „Selle ajavahemiku arvutamisel, mille jooksul on põllumaad

kasutatud heintaimede kasvatamiseks, võetakse arvesse kohustuseperioodile vahetult eelnenud iga

aasta, millal seal kasvatati järjestikku heintaimi. Nullaastaks loetakse heintaimede allakülvi aasta.“

Vastustaja on 8. oktoobri 2022. a menetlusdokumendis (II kd, tl 73-76) esitanud kõikide loetletud

põldude kohta nö ajaloolise info nende põldude varasemate toetustaotluste ning seal tuvastatud

kultuuride kohta ning järeldused, et 2021. a oli nende põldude puhul tegemist 5. a rohumaadega või

vähemalt 6- või 7-aastaste rohumaadega.

Vastustajaga võib nõustuda, et sõltumata sellest, et kaebaja väitel ning tema enda poolt

põlluraamatusse kantud andmete kohaselt on ta ülalnimetatud põldudele 2019. või 2020. aastal

külvanud rohumaa vanuse arvestust katkestavaid vahekultuure, ei piisa üksnes kultuuride

külvamisest, kui kultuure tegelikult ei tuvastata (s.t ei kasvatata) või tuvastatakse neid niivõrd

vähesel määral, et põllul domineerivad selgelt rohttaimed.

Vastustaja otsus lühiajalise rohumaa toetuse määramata jätmise kohta nimetatud põldude osas on

seega põhjendatud.

10. Põlluga nr 233 seoses vähendas PRIA toetust 8,18 ha-le vastava summa ulatuses (654,40 eurot),

kohaldades halduskaristust üle kahe hektari suuruse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse

korral pindala erinevuse kahekordses ulatuses (määruse nr 640/2014 art 19 lg-d 1 ja 2).

11. Põllu nr 219 taotletud pinnast mõõdeti kohapealses kontrollis välja teist aastat samal kohal

seisvate silopallide alune maa ning teeäärne võsa ja kraav, kuna kraav koos võsaga oli kohati laiem

kui 12 meetrit. Kaebaja viidatud Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6

kohaselt peetakse kindlaksmääratud ja deklareeritud pindala võrdseks, kui kindlaksmääratud

kogupindala ja toetuse saamiseks deklareeritud kogupindala erinevus on kuni 0,1 hektarit.

Põhjendatud on seega lähtuda põldudel tervikuna mahaarvatavate pindalade summast, mitte üksiku

mahaarvatava objekti pindalast.

Põllumajandusministri 14. jaanuari 2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisus hoidmise nõuded“ § 3 lg 61 kohaselt arvatakse toetusõigusliku põllumajandusmaa

pindala hulka lõikes 6 nimetatud eesvool ja kuivenduskraav koos nende serval ja nõlval ning serva

ja põllu vahel oleva puittaimestikuga kuni 12 meetri laiuselt. Kraavi laius on praegusel juhul

tuvastatud visuaalse vaatluse tulemusel. Vastustaja ei ole kraavi laiust koos selle serval ja nõlval

kasvav puittaimestikuga ning 12 m ületava osa osakaalu kogu kraavi pikkusest üksikasjalikumalt

analüüsinud. Vastustaja lähenemine võib olla põhjendatud olukorras, kus kraavi laius ületab 12 m

valdavas osas kraavi pikkusest, mitte aga juhul, kui sellised laiemad alad on mõõdetavad vaid

väheses osas kraavi kogupikkusest. Andmete puudumine ei oma aga tähtsust, kuna põld nr 219 oli

üks neist, mille eest kaebajale rohumaa toetusgrupis jäeti toetus üldse määramata.

12. Nii teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud

heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis kui ka rühvelkultuuride kasvatamise toetusmääragrupis

on tuvastatud, et taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus ületas 50% toetusmääragrupi

kindlaksmääratud pindalast, mistõttu oli õigustatud nimetatud toetusmääragruppidele toetuse

andmata jätmine. Arvestades määruse nr 53 § 4 lg 1 p-des 1 ja 4 sätestatud ühikumäärasid, kujunes

lisakaristus deklareeritud ja kindlakstehtud pindala vahe eest makstava toetussumma ulatuses

järgmiselt: teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud

heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis 1033,75 (8,27 x 125) eurot, ning rühvelkultuuride

kasvatamise toetusmääragrupis 2816,10 (13,41 x 210) eurot.

13. PRIA andmetel on vastustaja ametnikud teostanud erinevatel aastatel kaebaja põldudel

kohapealset kontrolli ka hiljem, septembris-oktoobris, kuid seal kasvavate kultuuride osas on

tulemus olnud sama, s.o taotletud põldude eest ei saanud mahepõllumajandusega jätkamise toetust

määrata, kuna põldudelt taotluses märgitud kultuure ei leitud või leiti neid üksnes vähesel määral

(vt nt haldusasi nr 3-22-869). Seega ei ole alust arvata, et kontrollide väidetavalt ebaõigesti valitud

aja tõttu oleks vastustaja jõudnud vääratele lõppjäreldustele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et PRIA viivitas kaebaja vaide

lahendamisega õigusvastaselt.

Halduskohus põhjendamatult lähtus sellest, et kaebajal ei olnud PRIA arvates oma põldudel

nõuetekohase kvaliteediga ja kvantiteediga (umbrohuvaba, ühtlane, allakülvi taimedest kõrgem,

enamuses võrreldes teiste taimedega) saaki ette näidata. See ei ole aga toetuse saamise eeldus.

Kaebaja on teinud kultuuride kasvatamiseks vajalikke toiminguid ja kandnud nendega seotud kulud.

Halduskohus on jõudnud ebaõigele seisukohale, et kaebaja ei ole põllul nr 242 kaera kasvatanud.

PRIA ei ole tuvastanud, et kaebaja kaera ei kasvatanud ega ka seda, et kaebaja kasvatatud kaer oli

põllul vähemuses. Ta ei saanudki seda teha, sest kontroll teostati poolteist kuud pärast saagi

koristamist. Kaebaja koristas saagi varem, sest vajas kaera loomasöödaks (siloks), mitte tera saamise

eesmärgil.

Halduskohus on jõudnud ebaõigele seisukohale, et kaebaja ei ole oma põldudel nr 209, 251 ja 254

söödanaerist kasvatanud. Kaebaja soovib oma seisukoha rõhutamiseks keskenduda põldudele nr

249, 250 ja 251. Põllud nr 249, 250 ja 251 asuvad kõik ühel kinnistul, faktiliselt on tegemist ühe

põlluga. Kõik toimingud nende kolme põllu harimiseks on tehtud samal ajal ja viisil. Põldude nr

249 ja 250 osas leidis PRIA, et nendel on söödanaerist kasvatatud ja põllu nr 251 osas leidis PRIA,

et seal ei ole söödanaerist kasvatatud. Selline järeldus ei ole eluliselt võimalik. Kuidas oleks taotleja

pidanud ette teadma, et isegi ühe kinnistu piires võivad keskkonnatingimused niivõrd palju erineda,

et ühes kinnistu otsas kasvab külvatud kultuuri PRIA hinnangul piisavalt hästi toetuse saamiseks ja

teises kinnistu otsas mitte?

Halduskohus on valesti leidnud, et kaebajale ei tulnud maksta toetust sertifitseeritud maheseemne

kasutamise eest.

Halduskohus on põllu nr 219 toetusõigusliku pindala vähendamise osas materiaalõigust vääralt

kohaldanud ning menetlusnorme rikkudes jätnud kaebaja väited käsitlemata ja kaebaja tõendid

hindamata.

Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja põllud nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230,

228, 226, 231, 220, 219, 221, 233, 239, 229, 229-1, 244, 224, 227-1 olid 2021. aastal pikaajalised

rohumaad, mitte lühiajalised rohumaad. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kündis nimetatud põllud

vastavalt kas 2019. või 2020. aastal üles ning külvas nendele põldudele erinevaid põllukultuure.

Seejuures ei oma see, kui tulemuslik see kasvatamine oli (ehk kui hästi kultuurid kasvama läksid)

õiguslikku tähendust. Seega ei vasta need vaidlusalused põllud püsirohumaa mõistele.

Olukord, kus kaebaja on teinud omalt poolt kõik mõistlikult võimaliku põllukultuuri kasvatamiseks

(maa üles kündnud, sinna deklareeritud kultuurid külvanud, lisanud allakülviks heintaimed) ning

vaatamata sellele ei ole õnnestunud saada PRIA kontrolli ajaks tihedat, lopsakat, ühtlast, umbrohu

ja muude heintaimede vaba põhikultuuri saaki, ei ole käsitletav kindlaksmääratud pindalade

erinevusena ja üledeklareerimisena määruse nr 640/2014 artiklite 18 ja 19 tähenduses.

Isegi kui lähtuda sellest, et õigusaktid ei sätesta konkreetset kontrolli aega, ei tohi PRIA jätta

kontrolli aja otsustamisel kaalutlusõiguse teostamisel olulisi asjaolusid arvesse võtmata jätta. See,

kas kontrollitavad kultuurid on saavutanud oma täis kasvu, on kultuuride kasvamise kontrolli aja

määramisel oluline asjaolu, mida tuleb arvesse võtta. PRIA ei ole seda teinud. Kaebaja poolt

oktoobris 2021 söödanaeri põllul tehtud videotest (kaebuse lisad 25 ja 26) on näha, et söödanaeri

taimed on kasvanud selleks ajaks heintaimedest kõrgemaks ja suuremaks. Seega ei ole PRIA poolt

esitatud fotodega võimalik tegelikult tõendada väidet, et söödakultuurid ei olnud põllul ülekaalus.

Kaebaja palub HKMS § 24 alusel kaasata menetlusse Maaeluministeerium.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et ei nõustu, et toetuse ja halduskaristuse määramine ei tohiks sõltuda sellest,

kui hästi kultuurid põllul konkreetsel aastal kasvama läksid. Oluline on ka põllukultuuride

nõuetekohane kasvatamine ja toetuse saamiseks peab taotleja olema võimeline põllukultuuri

kasvatama. Kui põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud

põllumajanduskultuurid, siis ei saa sellist põllumajanduskultuuri käsitleda põhikultuurina, millele

mahepõllumajandusega tegelemise toetust vastavalt ühikumäärale määratakse.

Toetuse määramine rühvelkultuuride ja teraviljakultuuride ühikumääragrupis põldudele, millel

kasvasid

valdavalt

hoopis

rohttaimed,

tooks

antud

juhul

kaasa

kaebaja

tootmise

ülekompenseerimise, kuivõrd tema tehtavad lisakulutused kultuuri kasvatamiseks ning vähesest

saagist tulenev saamata jäänud tulu on väiksemad, kui tavapärase mahetootja poolt tehtavad ning

toetuse ühikumäära arvutamisel aluseks võetud lisakulud ning saamata jäänud tulu.

Kasvatatava liigi ja sordi valik ning agrotehnilised tegevused (sh mullaharimisviis, künni sügavus,

külvi aeg, külvi viis, külvinorm, umbrohutõrje, taimehaiguste või –kahjurite tõrje jne) on

põllumajandustootja ainupädevuses. Põllukultuuri kasvatamine eeldab teatud agrotehnilisi võtteid

umbrohu tõrjumiseks ning põllukultuuri kasvu soodustamiseks. Kui kultuurid ei kasva või neid

leidub üksikult, siis nõuetekohaseid agrotehnilisi võtteid ei kasutatud. Ühestki asjakohasest

õigusaktist ei tulene kohustust maksta toetust põllukultuuride ühikumääras rohumaaks

kvalifitseeruvate põldude eest.

Kaebaja seisukohtadest ja väidetest saab järeldada, et kuna ta külvab seemne otse rohukamarasse ja

ülekaaluka heintaimede allakülviga, siis järelikult selline meetod ei sobi kaebaja valitud

põllukultuuride kasvatamiseks kaebaja põldude tingimustes. Muud rohttaimed saavutavad sel juhul

oluliselt võimsama kasvu kui põhikultuurid ning tulemus on igal aastal sama - rohumaa sarnane

põld, millel leidub üksikuid põhikultuuri taimi. Rohumaale sarnast tulemust mõjutab ka põhikultuuri

seemne koguse vähesus, mis on oluliselt väiksem kogus kui muude heintaimede allkülv.

Kontrollaruande järgi külvas apellant põldudele nr 209, nr 251 ja nr 254 söödanaerist 6 kg/ha ja 12

kg/ha liblikõielisi-kõrrelisi.

Nõustuda ei saa väitega, et mahepõllumajanduses ei ole peale seemne külvamise ühtegi

hooldusvõtet umbrohtude vältimiseks võimalik kasutada. Mahepõllumajanduses on näiteks

kasutusel külvieelne mullaharimine, kasvuaegne mullaharimine ja äestamine. Kaebaja on

otsustanud enda põldudel kasutada korrapäratut külvitehnikat, mis tähendab, et põllukultuurid

ridadena ei kasva ja seega nende vahelt harimine võimalik ei ole.

Ei ole alust arvata, et apellandi põllud asuvad sellises klimaatiliselt ebasoodsas piirkonnas, kus

ilmastikuoludest tingituna ei ole ühelgi aastal vaatamata pingutustele võimalik nõuete kohaseid

põllukultuure kasvatada.

Määruse nr 53 § 4 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 ning määruse nr 1305/2013 art 29 lg-st 4

tulenevalt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul oluline, millised põllumajandus-

kultuurid kasvavad toetustaotlusel märgitud põldudel ja millises ulatuses, sest toetuse määramisel

lähtutakse olenevalt põllumajanduskultuurist erinevatest ühikumääradest ning toetuse eesmärgiks

olevate kulude hüvitamise kontekstis ei ole põhjendatud toetuse määramine põldude eest, millel

kasvatatav põllumajanduskultuur ei ole valdav.

Põllul nr 242 sai tuvastada asjaolu, et kaer ei olnud 2021. aastal valdavaks kultuuriks. Kui kultuurid

on külvatud 8. juunil ja põllul on juba 25. juulil tehtud heina, ei ole tegemist kaera kasvatamisega.

Kohapealses kontrollis tuvastati vaid üksikuid rohtseid kaerataimi. Kui kaer oleks põllul enne heina

tegemist domineerinud, pidanuks kontrolli hetkel kasvama põllul valdavalt kaeravõrsed, mitte

vähesed kaeravõrsed rohttaimede seas.

Põldudel, kus kasvab söödanaeris, on kahtlemata visuaalne pilt vegetatsiooniperioodil ning pärast

selle lõppu oluliselt erinev. Vegetatsiooniperioodi lõpul rohttaimed kolletuvad ja lamanduvad, kuid

söödanaeri taimed on lopsakad. See aga ei tähenda seda, et varem ei saaks kindlaks teha, mil määral

söödanaerist võrreldes muude põllul kasvanud taimedega kasvatati.

Põld nr 219 kuulus rohumaa toetusmääragruppi. Sellel põllul taotletud ja kindlaksmääratud pindala

erinevusest tingitud järelmeid ei rakendatud, sest rohumaa toetusmäära grupis tervikuna toetust ei

määratud.

Vastustaja on oma 18. oktoobri 2022 seisukohtades põhjalikult selgitanud põldudel nr 256, 255,

205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 244, 224 ja

nr 227-1 varasemalt kasvatatud kultuure, millest tuleneb, miks ei saanud nimetatud põlde 2021.

aastal kuni kolme-aastaste külvikorras olevate rohumaadena käsitleda.

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikkel 19 sätestab, et konkreetsele

põllumajanduskultuuri rühmale arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, mitte

deklareeritud pindala alusel, ning kui pindalade erinevus on üle 50%, siis toetust ei anta ja peale

selle kohaldatakse lisakaristust. Apellant deklareeris põllukultuure suuremal pinnal, kui tal need

tegelikult kasvasid ning artiklis 19 ette nähtud halduskaristuse kohaldamine on olnud õige.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud, mis liiki põllumajandusliku tegevusega kaebaja

vaidlusalustel põldudel õiguslikus mõttes tegeles, samuti miks on põhjendatud vastustaja järeldus,

et kaebaja ei ole täitnud deklareeritud põllumajandusliku tegevuse nõudeid ning samas ei ole

põhjendatud kaebaja väide põhikultuuride kasvatamisest vaidlusalustel põldudel ning ülejäänud

põldude kuulumisest lühiajaliste rohumaade gruppi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

17. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et PRIA ei olnud õigustatud lugema vaidlusaluseid

põlde rohumaadeks olukorras, kus kaebaja oli põldudele külvanud söödakultuuri, sest pole alust

nõuda, et põhikultuur oleks põllul valdav; ülejäänud vaidlusalused põllud olid 2021. aastal

lühiajalised rohumaad ning eelnevast sõltumata ei ole kaebajale etteheidetav toetusetaotlusel

ebaõigete andmete esitamine (nn üledeklareerimine).

18. Ringkonnakohus

kaebajaga

ei

nõustu.

Ringkonnakohus

analüüsib

esmalt

põllumajandustegevuse tulemuse (põhikultuuri valdavuse) nõuet ja PRIA õigust hinnata ümber

toetusetaotluses märgitud põllumajanduslik tegevus (I), seejärel rikkumiste tõendatust (II), toetuse

määramata jätmist lühiajaliste rohumaade grupis deklareeritud põldude ja pikaajaliste rohumaade

gruppi kuuluvate põldude eest (III), rikkumiste eest kohaldatud meetmete õiguspärast (IV) ning

lahendab apellatsioonkaebuse ja veel lahendamata taotlused (V).

I

19. Halduskohus selgitas põhjendatult, et mahepõllumajandusega jätkamise toetus on Euroopa

Liidu eelarvest Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu rahastatav ja Eesti riigi

eelarvest kaasfinantseeritav Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetus. Toetuse

maksmise aluseks on määruse (EL) nr 1305/2013 art 29 ja asjakohased ELÜPS2014 sätted.

Toetusõiguslikkuse nõuded on siseriiklikult reguleeritud määruses nr 53.

20. Mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse

mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt

viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse (määrus

nr 53 § 2 lg 1). Määruse nr 53 § 8 lg-s 1 on täpsustatud, et toetusõiguslik on maa, millel kasvatatakse

teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (põllukultuuri)

või köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi (p 1), samuti põldtunnustatud

heintaimi (p 2) või kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise

kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal põllukultuuri (p 5) ning ka p-des 2 ja 5

nimetamata rohumaa.

Seejuures on toetuse ühikumäärad erinevad sõltuvalt sellest, mida taotleja põllul kasvatab. 2021.

aastal rühvelkultuuride gruppi kuuluvate põllukultuuride kasvatamise eest makstud toetuse

ühikumäär oli üks kõrgemaid ning vastavalt nn pikaajalise rohumaa eest makstud toetuse ühikumäär

kõige madalam.

Põllukultuuri kasvatamisel on määrus nr 52 § 12 lg 1 p-s 1 ette nähtud kohustus kasutada kohalikele

normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid (§ 12 lg 1 p 1)

21. Põldudel nr 209, 251 ja 254 taotles kaebaja toetust just kõrgema ühikumääraga põllukultuuride

grupis. Kaebaja üheks põhiseisukohaks on, et seejuures on mahepõllumajandusega jätkamise

toetuse saamiseks piisav, kui põld külviks ette valmistada ja seeme külvata, külvatud kultuuri

valdavus ega saagikus ei ole toetuse saamisel enam määravad.

22. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, vaid on jätkuvalt 7. detsembri 2023. a otsuses asjas

nr 3-21-1011 väljendatud seisukohtadel. Viidatud asjas oli vaidlus samuti mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse üle sarnastel asjaoludel, s.o seoses sellega, et PRIA kohapealses kontrollis

tuvastas, et kaebaja deklareeritud põllukultuur mitmel põllul ei olnud valdav, põldudel domineerisid

heintaimed ja seetõttu oli tegemist rohumaadega.

Seega leiab ringkonnakohus endiselt, et tegevus, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid ei tee

seda viisil, mis aitaks tagada põllukultuuri saagikust või jätab tegemata muud toimingud, mis

saagikust tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena. Sellisel juhul on isiku

tegevuse eesmärgiks pigem lihtsalt toetuste saamine, mitte niivõrd põllumajanduslik tootmine, st

vastava põllukultuuri saagi (toodangu) saamine. Kui põhikultuuri valdavusest loobuda, tekib

küsimus, kuidas tuvastada, et tootja on oma kohustused täitnud. Tagantjärgi ei olekski siis võimalik

tuvastada, kas põllupidaja üldse põldu haris ja seemet külvas, kui külvatud põhikultuuri ei peagi

põllul kontrolli ajal näha olema. On ilmne, et nii muutuks mahepõllumajandusega seotud toetuste

määramine ja nende saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks. Taimede valdavuse

nõue on seepärast igati asjakohane nõue, sest aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt kindlaks teha,

kas põllupidaja on oma kohustused täitnud ja põldu vajalike võtetega harinud või mitte.

23. Kaebaja toetusetaotluselt (dtl 331-339), arvestades taotluse muudatust, nähtub, et kaebaja

märkis põldudel nr 209, 251 ja 254 kasvatatavate kultuuridena muude rühvelkultuuride rühma

kuuluvad söödanaerise ja söödakapsa. Kultuurid tuli märkida vastavalt PRIA kodulehel avaldatud

loetelule (dtl 340). 2021. aasta mahepõllumajandusega jätkamise toetuse materjalide hulgas on

nimetatud loetelu leitav1. Sellest ilmneb, et erinevalt paljudest teistest kultuuridest ei nähtud

rühvelkultuuride gruppi arvatud põllukultuuride kasvatamisel ette eraldi grupina põllukultuuri

kasvatamist allakülviga, nagu kaebaja seda tegi. Sellest ei järeldu, et allakülvi kasutamine olnuks

keelatud. Küll saab järeldada, et allakülvi kasutamine ei saa õigustada põhikultuuri puudumist või

vähest esinemist põllul. Vaidlusaluste põllukultuuride osas on toetus seotud just konkreetse kultuuri

kasvatamise, mitte allakülvi taimede kasvatamisega põllul. Seega hõlmab põllukultuuri

kasvatamine muu hulgas nõuet, et toetuses märgitud põllukultuur oleks põllul valdav. Muul juhul

ei ole tegemist enam mitte põhikultuuri, vaid allakülvi kultuuride või muude taimede

kasvatamisega. Millisel viisil ja milliseid agrotehnilisi võtteid kasutades kaebaja põllukultuure

kasvatab, on kaebaja enda otsustada. Samas ei anna kehtiv õigus kaebajale subjektiivset õigust

nõuda, et toetust makstakse ka toetusetaotlusel märgitud põllukultuuri kasvatamise eest ette nähtub

ühikumääras, kui see põllukultuur tegelikkuses ei ole põllul valdav. Ringkonnaohus mõistab

regulatsiooni koostoimes selliselt, et kaebaja kannab toetusõiguslikkuse nõuete täitmise riski. Seega

pidi kaebaja valima konkreetsel põllul kasvatamiseks sobiliku kultuuri ning kasutama põllu külviks

ettevalmistamisel ja külvil selliseid võtteid, mis annavad reaalse võimaluse põhikultuuri

domineerimiseks põllul. Vastavalt pidi kaebaja muu hulgas hindama, kas vaidlusalustel põldudel on

sobivad tingimused tema valitud põllukultuuride kasvatamiseks, arvestades ka mullastiku omadusi,

umbrohtude levikut ning külvinorme ning kas mahepõllumajanduse nõuete tõttu üldse on võimalik

1 Kättesaadav võrguleheküljel https://www.pria.ee/sites/default/files/2021-

05/P%C3%B5llumajanduskultuuride%20loetelu%202021.pdf

nendes tingimustes põllukultuuri tulemuslikult kasvatada. Muu hulgas pidi kaebaja seega tagama,

et allakülvi taimed ei takistaks põhikultuuri taimede arengut ning, et allakülvi taimed ei muutuks

põllul valdavaks. Vaidlusalustel põldudel PRIA poolt tuvastatu, kus põhikultuurid kasvasid

heintaimede sees harvalt või laiguti osutab, et kaebaja loodud tingimused ei olnud piisavad

põhikultuuri edukaks kasvamiseks.

24. Kaebaja on siinkohal märkinud, et põllukultuuri kasvamine ei sõltunud ainuüksi kaebaja

tegevusest, vaid ka ilmastikunähtustest ja kahjurite levikust.

25. Tõepoolest ei ole ilmastik ega kahjurite levik kaebaja kontrolli all. Samas ei ole kaebaja väitnud

ega selgitanud, kuidas ilmastik või muud ebasoodsad asjaolud kaebaja põldusid negatiivselt

mõjutasid. Kaebaja väidab hoopis, et põllu ettevalmistamise ja külvamisega on ta omalt poolt kõik

teinud ja edasine ei ole toetuse määramise seisukohalt oluline ning kaebaja ei peagi tõendama

selliseid asjaolusid. Vaidlust ei ole selleski, et kaebaja ei ole teatanud PRIA-le, et ilmastik või muud

ettenägematud tegurid oleks oluliselt kahjustanud põllukultuuride kasvatamist. Eeltoodu viitab

pigem, et kaebajast sõltumatute mõjurite väide on otsitud ning tegelikult tavapärasest erinevaid

ilmastiku- vms tingimusi kaebaja põldudel ei esinenud. Selles olukorras ei ole selge, kas kaebaja

üldse soovis saada põhikultuuri saaki või külvas põhikultuuri eelkõige toetuse saamise eesmärgil.

26. Teiseks väidab kaebaja sedagi, et tema kasvatatud põllukultuurid on hilise arenguga ning

saavutasid oma kasvu alles septembris-oktoobris.

Siinjuures vaatab aga kaebaja mööda sellest, et PRIA ei heida kaebajale ette põllukultuuri taimede

kasvu peetust põllul kasvanud heintaimedega võrreldes, vaid põllukultuuri taimede vähest arvu või

puudumist põldudel sootuks. Ka valdkonna erialateadmisi omamata on selge, et isegi hilise

arenguga kultuuride puhul ei suurene põllul olevate taimede arv mitu kuud pärast külvi

vegetatsiooniperioodi lõpus. Seega ei saa põllukultuuri taimede kasvuspurt septembris-oktoobris

mõjutada hinnangut sellele, kas põllukultuur on põllul valdav või mitte. Vastavalt sai vastustaja

tuvastada põhikultuuri taimede puudumise põldudel juba kohapealse kontrolli toimumise ajal ega

pidanud kohapealses kontrollis tehtud järelduste tegemiseks tegema kontrolli hilisemal ajal.

27. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb määruses nr 53 sätestatud erinevatest nõuetest endiselt juba

see, et nõuete järgimise kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, millise põllumajandusliku

tegevuse liigiga on maa hõlmatud. Kehtiv õigus ei toeta siinkohal kaebaja seisukohta, nagu oleks

temal vastustajale esitatud toetusetaotluses põllukultuuri kohta andmete esitamise kaudu ainuõigus

määrata, millise põllumajandustegevuse liigiga ta konkreetsel põllul tegeleb. Sellist õigust ei näe

taotlejale ette ka määrus (EL) 1307/2013 ega muu Euroopa Liidu õiguse asjakohane õigusakt.

Ringkonnakohus jagab seisukohta, et kui toetusetaotluses deklareeritud kultuuri põllul tegelikkuses

ei kasvatata või on see selges vähemuses heintaimedega võrreldes, ei ole alust lugeda põldu

tootmiseks kasutatavaks maaks. Sellises olukorras on PRIA-l õigus ja kohustus kvalifitseerida

põllumajandusliku

tegevuse

liik

ümber

vastavalt

kohapealses

kontrollis

tuvastatud

põllumajandusliku tegevuse liigile ning rakendada maa toetusõiguslikkuse kindlakstegemisel seda

liiki põllumajanduslikule tegevusele kehtestatud nõudeid. Ringkonnakohus nõustub seejuures

täielikult halduskohtu asjakohaste põhjendustega.

28. PRIA on juhtinud tähelepanu, et kaebaja kasutas põhikultuuri külvinormina 6 kg/ha, samas kui

allakülvina oli külvatud liblikõielisi 12 kg/ha. Selline külvivahekord võib viidata sellele, et

rohttaimedel ongi jõudsamad kasvutingimused ja põhikultuur ei ole võimeline valdavaks kasvama.

Mahepõllumajanduses

kasutatakse

põllukultuuride

hooldamiseks

muuhulgas

külvieelset

mullaharimist, kasvuaegset mullaharimist ja äestamist, mis eeldab põllukultuuride kasvatamist

ridadena, et reavahesid oleks võimalik hooldada. Kaebaja kasutab korrapäratut külvitehnikat, mis

tähendab, et põllukultuurid ei kasva ridadena ja nende vaheltharimine ei ole võimalik.

Põllumajanduslikul tootmisel on külvamine ehk isegi kõige tähtsam tegevus. Oluline on aga, et külv

oleks tehtud ka õigete võtetega, st õige külvitihedusega, õigesti ettevalmistatud maale ning

arvestusega, et kasvamise ajal ei muutuks põllul valdavaks muud taimed. Erinevalt teistest

mahetootjatest ei ole kaebaja põllukultuure selliselt kasvatanud ning on jätkanud sellist praktikat

läbi aastate.

29. Isegi, kui nõustuda kaebajaga, et erinevalt tavapärastest rühvelkultuuridest ei kasvatata kaebaja

külvatud põllukultuure ridadena ja vaheltharimist nende puhul ei kasutatagi, ei saa siiski mööda

vaadata sellest, et kaebajal ei õnnestu neid põllukultuure kasvatada nii, et põhikultuur oleks põllul

valdav. See näitab, et kaebaja kasutatavad agrotehnilised võtted selliste kultuuride kasvatamiseks ei

ole piisavad. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema kasutatav külvivahekord ja -meetod oleks

põhjendatud agrotehniline võte. Kaudselt kinnitab vastustaja vastupidise seisukoha paikapidavust

see, et kaebaja ei ole suutnud suurel osal oma põldudest seda metoodikat edukalt ellu viia, sest

põhikultuur ei ole põllul kujunenud valdavaks. Kaebaja on valinud kasvatamiseks taimed, mille

kasvatamisel kulutused on muude rühvelkultuuridega võrreldes pigem madalamad (silotaimed).

Siiski ei ole ta suutnud ka neid taimi kasvatada selliselt, et tagatud oleks nende valdavus põllul.

Samas on rühvelkultuuride gruppi kuuluvate põllukultuuride kasvatamise eest ette nähtud toetuse

määr üks kõrgemaid. Ringkonnakohus on jätkuvalt neil 7. detsembri 2023. a otsuses asjas nr

3-21-1011 väljendatud seisukohtadel.

30. Samuti kordab ringkonnakohus, et kaebaja omistab ülemäärase tähenduse sellele, et 2003. aastal

muudeti Euroopa Liidus põllumajandustoetused saagikusest sõltumatuks. Muutust ei saa mõista nii,

et põllumajandusliku tootmisena oleks hakatud aktsepteerima olukorda, kus isik ei suuda tagada

põhikultuuri valdavust. Kui kaebaja ei suuda tavapärastes oludes tagada, et põllul oleks kasvatatav

põhikultuur enamuses, ei saa seda pidada põllumajanduslikuks tootmiseks.

31. Vastustaja ülesandeks ei ole anda hinnangut kaebaja kasutatud agrotehniliste võtete kohta ja

tuua välja need, mis ei ole konkreetsel põllul põllukultuuri kasvatamiseks nõuetekohased. Kehtivas

õiguses ei ole PRIA-le sellist kohustust ette nähtud. Agrotehniliste võtete (osalist) sobimatust saab

hinnata selle järgi, millise tulemuse need annavad. Kui tavapärastes oludes põllukultuuri

kasvatamine ei õnnestu, saab sellest järeldada, et kasutatud agrotehnilised võtted ei olnud

põllukultuuri kasvatamiseks sobivad. Agrotehniliste võtete valik on aga selgelt taotleja õigus ja

kohustus. Ka juhul, kui PRIA tuvastab, et taotleja kasutatud agrotehnilised võtted ei ole olnud

piisavad asjakohase põllukultuuri tulemuslikuks kasvatamiseks, ei ole PRIA-l õigust ega kohustust

teha taotlejale ettekirjutusi põlluharimise võtete kohta. Küll on PRIA ülesandeks rakendada

siseriiklikus ja Euroopa Liidu õiguses sätestatud järelmeid sellele, kui ta tuvastab, et deklareeritud

kultuur põllul tegelikult ei kasva.

32. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnev asjakohane ka seoses põlluga nr 242. Põllu nr 242 kohta

taotles kaebaja toetust kaerale liblikõieliste allakülviga, kuid PRIA kohapealses kontrolli tuvastas

põllul liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80% liblikõielisi). Erinevalt

põldudest nr 209, 251 ja 254, leiab kaebaja aga põllu osas, et vastustaja jäi kohapealse kontrolliga

hiljaks, kuna kaebaja oli põllult silo saamiseks niite teinud juba poolteist kuud enne kontrolli

teostamist.

33. Selle põllu kohta tõi vastustaja esile, et kaebaja põlluraamatu kohaselt külvas kaebaja kaera

8. juunil 2021 otsekülviga rohukamarasse, kasutades tavapärasest oluliselt väiksemat külvinormi

(70 kg/ha kaera külvamisel allakülviga tavapärase 132-155 kg/ha asemel). Kohapealses kontrollis

tuvastati põllul nr 242 vaid üksikuid rohtseid kaerataimi. Kui kaer oleks põllul enne heina tegemist

domineerinud, pidanuks kontrolli hetkel kasvama põllul valdavalt kaeravõrsed, mitte vähesed

kaeravõrsed rohttaimede seas. Tavapäraselt kasutatakse otsekülvi eelmise aasta teraviljapõldudel,

kus külv tehakse kõrrepõllule ning seejuures on oluline, et põllul oleks võimalikult vähe

ebasoovitavat taimestikku.

Varem osutas PRIA eelkõige kaera kõrretüü puudumisele põllul, kui põhjusele, mis viis järeldusele,

et põllul kaera ei kasvatatud. Kaebaja aga selgitas, et põllul 25. juulil 2021 niite tegemise ajaks ei

olnud kaer veel jõudnud sellisesse arengujärku, kus niite järel jäänuks põllul nähtavaks kõrretüü.

Kohtumenetluses on PRIA siiski jäänud selle juurde, et kohapealse kontrolli andmed on piisavad

kaera valdavuse nõude täitmata jätmise tuvastamiseks, sest põllul leitud kaeravõrsed olid selges

vähemuses võrreldes liblikõieliste ja muude heintaimedega. Ringkonnakohus peab seda seisukohta

põhjendatuks. Nimelt on ka kaebaja ise väitnud, et varase niite tõttu hakkas kaer ajama uusi võrseid

ja neid oli võimalik põllul näha. Olukorras, kus võrsed olid põllul tuvastatavad, sai nende põhjal

hinnata sedagi, milline oli kaera osakaal põllul kasvanud taimede hulgas enne niite tegemist. Kui

kaeravõrsed olid selges vähemuses, ei saanud kaer olla põllul valdav kultuur ka enne niite tegemist.

Ringkonnakohus jagab PRIA seisukohta selleski, et kaebaja tegevus, s.o kaera külvamine

tavapärasest külvinormist väiksemas mahus ning põllul niite tegemine kaerataimede arengu varases

faasis võib iseenesest viia järelduseni, et tegemist ei ole kaera kasvatamisega. Sellist järeldust toetab

see, kui põhikultuuri taim ei jõua saagi koristamise ajaks arengujärku, millega on seostatav selle

põllumajanduskultuuri kasvatamise eest konkreetses ühikmääras toetuse maksmise eesmärk. See ei

ole aga praeguse vaidluse lahendamisel määrav, kuna PRIA on kohapealses kontrollis tuvastanud

põhikultuuri valdavuse nõude rikkumise.

34. Olukorras, kus kaebaja põllul nr 242 kaera ei kasvatanud, ei olnud alust suurendada teravilja

kasvatamise toetust määruse nr 53 § 5 lg 2 järgi sertifitseeritud maheseemne kasutamise eest. On

ilmne, et kui põllule ei määrata toetust kaera kasvatamise eest, siis ei saa rakendada ka selle toetuse

ühikumäära suurendust sõltumata sellest, kas suurenduse tingimus eraldi võetuna on täidetud.

Ringkonnakohus mõistab määruse nr 53 regulatsiooni selliselt, et toetuse suurenduse saamiseks

peavad esmalt olema täidetud selle põllukultuuri eest toetuse saamise tingimused ning seejärel

suurenduse saamiseks kehtiv täiendav tingimus. Kui põhitingimused ei ole täidetud, siis ei saa

täiendavat toetust maksta.

35. Kokkuvõttes on vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajal oli määruse nr 53

kohaselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks nõutav tegeleda vaidlusalustel

põldudel toetusetaotluses näidatud põllukultuuri kasvatamisega selliselt, et see põllukultuur oleks

põllul valdav ja see oleks kohapealses kontrollis visuaalselt tuvastatav. Kui vastustaja tuvastas, et

põldudel olid enamuses heintaimed, siis oli põhjendatud asuda seisukohale, et põldudel ei ole

kasvatatud

toetusetaotlusel

näidatud

põllukultuuri

ning

vastavalt

ei

ole

toimunud

põllumajanduslikku tootmist. Sellises olukorras on põhjendatud käsitada põlde nende tegeliku

seisukorra kohaselt rohumaadena.

II

36. Kaebaja hinnangul viis vastustaja kohapealse kontrolli läbi liiga vara, mistõttu kontrolli ajal ei

saanud hilise kasvuga põllukultuuride osas anda õiget hinnangut põldude seisundile. Lisaks väidab

kaebaja, et vastustaja tõendite pinnal ei saa tegelikult järeldada valdavuse nõude täitmata jätmist.

37. Ringkonnakohus selgitas eespool, et vastustaja ei rajanud järeldust põllumajandusliku tootmise

puudumisest põldudel mitte sellele, et põhikultuuri taimed jäid kasvult alla heintaimedele, vaid

sellele, et põhikultuuri taimi põllul ei olnud või oli põllul põhikultuuri laiguti või üksikute

taimedena. Vaidlust ei ole, et vastustaja viis kontrolli läbi 8. ja 10. septembril 2021. Põllukultuurid

pidid olema külvatud 15. juuniks. Seega toimus esmane kontroll ligi kolm kuud pärast seemnete

külvamist. Külvamisest möödunud aeg oli ilmselt piisav taimede tärkamiseks. Seega pidi kontrolli

toimumise ajal olema võimalik taimi põllul tuvastada. Kuna PRIA ametnikud vaidlusalustel

põldudel taimi olulises osas ei tuvastanud, siis neid taimi seal ei olnud ning pole põhjust arvata, et

taimed ilmusid pärast teistkordse kontrolli toimumist alles septembri lõpus. Nagu ringkonnakohus

eelnevalt selgitas, saab sarnase järelduse teha ka põllu nr 242 osas, millel oli saak varem koristatud,

kuid kohapealses kontrollis oli siiski võimalik tuvastada kaeravõrsete olemasolu ja teha järeldus, et

kaer ei saanud põllul enamuses olla.

Halduskohus on ammendavalt selgitanud (kohtuotsuse p 23), miks vastustajal oli õigus otsustada

kontrolli teostamise aja üle, samuti miks kontrolli teostamine septembris oli asjakohane. Seejuures

on halduskohus vastanud kõigile kaebaja väidete. Kaebaja on apellatsioonkaebuses üksnes korranud

oma varasemaid väited ega ole selgitanud, miks ta halduskohtu põhjendustega ei nõustu. Seetõttu

ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

38. Samuti nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtu otsuse põhjendustega (halduskohtu

otsuse p-d 16.2, ja 26) kaebaja rikkumise tõendatuse osas PRIA kohapealses kontrollis tehtud fotode

alusel. Määravaks peab ringkonnakohus seda, et vastustaja fotod on varustatud nende tegemise aja

ja koha andmetega, mistõttu need on kontrollitavad. Muu hulgas annab see võimaluse kaebajale

vaielda vastu vastustaja järeldustele ning esitada omapoolseid tõendeid vastustaja seisukoha

kummutamiseks. Õige on seegi, et kohapealses kontrollis tehtud fotod annavad pildi nii põllust

üldisemalt kui ka konkreetses kohas kasvanud taimedest täpsemalt.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et seevastu kaebaja tõendid ei ole otseselt seostatavad

vaidlusaluste põldudega. Kaebaja ise on pidanud oluliseks, et põllud nr 249, 250 ja 251, mis

looduses moodustavad ühtse terviku, on saanud erineva hinnangu – valdavuse nõude rikkumine

tuvastati üksnes põllul nr 251 – kuigi kaebaja kasutas neil samu agrotehnilisi võtteid. Siiski ei viia

kaebaja väited ja tõendid selle kohta, et mõnel kaebaja või tema juhatuse liikmega seotud teisel

põllul on sarnaseid agrotehnilisi võtteid kasutades õnnestunud kasvatada söödakultuure selliselt, et

see oli vastustaja hinnangul nõuetekohane ja tagas põhikultuuri valdavuse, PRIA-st erinevale

järeldusele. Põldudel saavutatud erinevad tulemused põllukultuuride kasvatamisel näitavad, et

põllukultuuri kasvatamiseks sobivad agrotehnilised võtted võivadki erineda sõltuvalt mullastikust,

põllu varasemast kasutusest, ebasoovitavate taimede levikust kui ka muudest teguritest. Nende

tegurite hindamine ja seega põllul kasvatamiseks sobiva kultuuri ja kasvu tagamiseks sobivate

võtete leidmine oli kaebaja risk. Vastustaja poolt sarnaste võtetega haritud põldudele erineva

hinnangu andmine kaudselt kinnitab hoopis seda, et hindamisel lähtuti põldude tegelikust olukorrast

ning toetusetingimustele mittevastavaks arvati üksnes need põllud, millel tõesti põllukultuuri ei

kasvatatud.

39. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles osas, et pole alust pidada PRIA

kohapealse kontrolli tulemusel koostatud kontrollakti võltsituks (otsuse p 25). Asjaolu, et üks

ametnikest ei viibinud mõne kontrolltoimingu juures, ei tähenda, et ta ei oleks kontrollis osalenud.

Täpsemalt on küsimus selles, et ametnik ei viibinud kaebaja põlluraamatu kannete kontrollimise

juures. Samas ei ole vaidlust põlluraamatu kannete õige kajastamise osas kontrollaruandes.

Ametniku osalemises põldude kontrollimisel ja fotode tegemisel ei ole põhjust kahelda. Tema allkiri

kinnitab ametniku osalemist kontrollis. Kaebaja väide nagu ei oleks ametnik üldse osalenud

kontrolli läbiviimisel on tõendamata. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust, miks ametnik

oleks pidanud kontrollis osalemist väitma, kui ta tegelikult kaebaja põlde ei kontrollinud. Kehtivast

õigusest ei tulene vastustajale ka kohustust lisada kontrolli dokumentidele eraldi tõend ametnike

kontrollis osalemise tõendamiseks.

40. Kokkuvõttes on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajale etteheidetav rikkumine on

tõendatud. Seejuures tuleb tõendatuks lugeda seegi, et kaebaja ei olnud vaidlusaluseid põlde

rohumaadena hooldanud. Kaebaja ei ole seda väidet ka kahtluse alla seadnud.

III

41. Vaidlus on ka kolmeaastases külvikorras olnud põldudele lühiajaliste rohumaade grupis toetuse

määramata jätmise üle põldude nr 256, 255, 205, 206, 207, 208, 210, 212, 213, 230, 228, 226, 231,

220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 244, 224 ja nr 227-1 eest. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kasvatas

nimetatud põldudel 2021. aastal heintaimi, s.o kasutas põlde rohumaana. Kaebaja ja vastustaja on

erineval seisukohal selles, kas kaebaja tegevus samadel põldudel 2019. või 2020. aastal katkestas

põldude staatuse rohumaadena või mitte. Täpsemalt tugineb kaebaja sellele, et ta kündis 2019. või

2020. aastal varem rohumaana kasutatud põllud üles ning külvas põllukultuure. Ringkonnakohus

jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kui põllukultuuride kasvatamine põldudel ei ole

tõendatud, siis ei ole põldude staatus rohumaana katkenud. Selliste põldude lugemine lühiajaliseks

rohumaaks oleks vastuolus määruse nr 53 § 8 lg 1 p-ga 5. Põldude kasutus rohumaana on ületanud

lühiajalise rohumaa tähtaja ning PRIA on põhjendatult lugenud need põllud püsirohumaaks ning

vastavalt korrigeerinud ka varem põldude eest määratud toetuse summat.

42. Kaebaja väited apellatsioonkaebuses kordavad tema seisukohti halduskohtu menetluses.

Halduskohus on kaebaja väidetele ammendavalt vastanud, seetõttu ringkonnakohus küsimust

täiendavalt ei analüüsi, vaid nõustub halduskohtu otsuse asjakohaste põhjendustega.

Ringkonnakohus märgib üksnes, et praeguseks ajaks on kohtuotsused asjades nr 3-20-770 ja 3-21-

1011 jõustunud. Nendes asjades vaidlustas kaebaja PRIA otsuseid, millega muu hulgas loeti põllud

nr 210, 213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 227-1 ja 233 2019. aastal (asi nr 3-

20-770) ja põllud nr 256, 255, 206, 205, 207, 208, 212, 244 ja 224 2020. aastal (asi nr 3-21-1011)

jätkuvalt rohumaaks ning leiti, et nende staatus rohumaana ei ole katkenud. Seega on kaebaja poolt

vaidlustatud asjaolu tuvastatud kehtiva haldusaktiga, mille õigusjõudu ei saa kohtumenetluses enam

murda. Haldusakt on resolutsiooni osas siduv ka kaebajale (HMS § 60 lg 2). Seetõttu on ainetu

kaebaja väide, et ta 2019. ja 2020. aastal siiski kasutas vaidlusaluseid põlde põllukultuuride

kasvatamiseks, mitte rohumaadena.

43. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus kaebajale ei määratud toetust

rohumaa toetusmääragrupis, kuna kaebaja ei pidanud mahepõllumajanduslikult peetavaid

karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid, ei oma asja

lahendamisel tähtsust vaidlus põllu nr 219 toetusõigusliku pindala vähendamise üle silopallide ning

kraavi ja võsa alla jääva maa, s.o 0,72 ha võrra. See pindalade erinevus ei mõjutanud kaebaja õigusi,

kuna ei toonud kaasa toetuse vähendamist ega halduskaristuse kohaldamist. Kaebaja ei väida

apellatsioonimenetluses, et pindala vähendamisel siiski oleks mõju kaebaja õigustele. Samuti ei sea

kaebaja kahtluse alla vastustaja tuvastatut, et kaebaja ei pidanud mahepõllumajanduslikult peetavaid

karjatatavaid loomi ega mahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid, mis on määruse nr 53

§ 8 lg 4 järgi eelduseks pikaajaliste rohumaade grupis toetuse määramiseks. Seetõttu

ringkonnakohus ei analüüsi täiendavalt põllu nr 219 toetusõigusliku pindala vähendamise

õiguspärasust.

IV

44. Kaebaja üheks põhiväiteks on jätkuvalt, et isegi juhul, kui nõustuda PRIA hinnanguga

toetusetaotluses põllukultuuride kasvatamiseks kasutatavate põldudena märgitud maa nõuetele

mittevastavuse kohta, ei saa siiski tegemist olla pindalade erinevuse olukorraga. Vastavalt ei ole

õigustatud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg-s 6 ning art 19 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sanktsiooni

kohaldamine. Kohane olnuks hinnata rikkumise raskust ja määrata toetuse vähendus vastavalt

määruse (EL) nr 640/2014 art-le 35 kaalutlusõiguse alusel, võttes arvesse nõuete rikkumise

raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Praegusel juhul ei ole kaebaja esitanud PRIA-le

valeandmeid, vaid deklareeritud põllukultuur ei ole PRIA hinnangul põllul piisavalt hästi kasvanud.

45. Vastustaja on siinkohal põhjendatult selgitanud, et Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib

maaelu arengu toetusmeetmeid ning otsesõnu on välistatud selle kohaldamine pindala suuruse või

loomade arvuga seotud rikkumiste korral. Praegusel juhul on aga vaidlus just põllumajanduskultuuri

rühma deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevuses. Seetõttu ei olnud PRIA õigustatud

rakendama hindamismaatriksit ning määrama halduskaristust, tuginedes määruse (EL) nr 640/2014

art 35 lg-le 2.

Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta peab siiski põhjendatuks kohaldada sanktsiooni määramisel

määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-t 2 vaatamata sellele, et normi kohaldamine pindalaga seotud

toetuskõlblikkuse kriteeriumide hindamiseks on selgesõnaliselt välistatud. Ka ringkonnakohtule ei

ole selliste põhjuste olemasolu äratuntav.

46. Määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 järgi juhul, kui deklareeritud pindala ületab määratud

pindala, tuleb lähtuda toetuse arvutamisel määratud pindalast. Sama määruse art 19 lg-te 1 ja 2

kohaselt, kui deklareeritud pindala ületab kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus

kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus

on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast ning

kui deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus on 50%, siis toetust ei anta ning

kohaldatakse lisakaristust. Kuna vaidlusaluste põldude puhul tuvastas PRIA, et neil ei moodusta

deklareeritud põllukultuur taimestikus enamust, ei saa lugeda, et neil põldudel oleks toimunud

põllumajanduslik tootmine, s.t deklareeritud põllukultuuri kasvatamine. Vastavalt on tegemist

üledeklareerimise olukorraga. Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-21-1011 väljendatud

seisukohal, et määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 koostoimes art 19 lg-tega 1 ja 2 lükkab ümber

ka kaebaja selle väite, et toetuse vähendamine ja taotleja karistamine on mõeldud vaid selliste

olukordade jaoks, kus isik on esitanud PRIA-le valeandmeid. Määrusest (EL) nr 640/2014 nähtub

selgelt, et toetuse vähendamine või määramata jätmine ning halduskaristuse kohaldamine on ette

nähtud juba ainuüksi deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse tõttu. Sanktsiooni

kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, et isik oleks esitanud PRIA-le valeandmeid.

47. Teisalt oli kaebajale teada olukord tema põldudel. Seega pidi kaebaja juhatuse liige teadvustama

endale sedagi, et tema poolt toetusetaotluses märgitud põllukultuur vaidlusalustel põldudel

tegelikult ei kasva ja põldudel domineerivad allakülviks kasutatud heintaimed või suisa ka

rohumaadel ebasoovitavaks peetavad taimed. Selles olukorras oli kaebajal kuni kohapealse kontrolli

teostamiseni võimalus teatada PRIA-le tegelikust olukorrast põldudel ning põhjendada erakorraliste

asjaolude esinemist, mis viisid põllukultuuri ikaldumiseni või muuta toetusetaotlust vastavalt põllul

tegelikult kasvavale taimestikule. Seega oli kaebajal tegelik võimalus välistada kohapealses

kontrollis pindala erinevuse tuvastamine ja sanktsioonide kohaldamine. Asjaolust, et kaebaja

põldude tegelikule olukorrale vaatamata midagi ette ei võtnud, saab järeldada, et ta oli vähemalt

hooletu pindalaerinevuse tekkimise osas. Vastavalt ei näe ringkonnakohus põhjust pidada kaebaja

suhtes kohaldatud sanktsiooni tema õigusi ülemääraselt piiravaks, pidades silmas, et toetuse

taotlemisega võttis kaebaja ühtlasi teadlikult kohustuse täita toetuse tingimusi.

48. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist määruse (EL) nr

640/2014 kohta. Kaebaja ei esitanud täpsemat selgitust, millise sätte kohta või millises küsimuses

ta eelotsuse küsimist soovib. Kaebaja väidetest ja seisukohtadest saab siiski järeldada, et kaebaja

pidas silmas määruse (EL) nr 640/2014 norme, mis näevad ette sanktsioonide kohaldamise, s.o

määruse art 18 lg 6, art 19 lg-d 1 ja 2 ning art 35 lg 2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse

asjaoludel on määruse (EL) nr 640/2014 sätted sedavõrd selged, et vaidluse lahendamiseks ei ole

vaja küsida Euroopa Kohtu tõlgendust normide kohta. Seetõttu jääb kaebaja taotlus rahuldamata.

49. Kaebaja väidab jätkuvalt sedagi, et vastustaja viivitas kaebaja vaide lahendamisega ja see rikkus

iseseisvalt kaebaja õigusi. Halduskohus iseenesest möönis, et kaebaja vaide lahendamiseks kulus

PRIA-l seaduses sätestatust pikem aeg isegi vastustaja poolt vaide lahendamise tähtaja pikendamisi

arvestades. Halduskohus on aga seejuures arusaadavalt põhjendanud (halduskohtu otsuse p 8.4),

miks viivituse õigusvastasuse tuvastamine kohtumenetluses ei ole vajalik preventiivsel eesmärgil

ega lubatav tulevikus kahju hüvitamise taotlemise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub nende

halduskohtu otsuse põhjendustega ja jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Täiendavalt osutab ringkonnakohus sellele, et praeguseks on kujunenud arvestatav praktika

kaebajaga seotud vaiete ja kohtulahendite näol. See kahtlemata lihtsustab ja kiirendab kaebaja

sarnaste etteheidetega seotud vaiete lahendamist tulevikus.

V

50. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

51. Pärast ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks toimunud istungit esitas kaebaja

16. aprillil 2024 ringkonnakohtule menetlusdokumendi pealkirjaga „Kaebajate märkused protokolli

kohta“. Menetlusdokumendis palub kaebaja täiendavalt hinnata kaebaja põhiõiguste kaitstust nii

PRIA haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses, leides, et haldusorgan ja kohus on suhtunud asjasse

pinnapealselt ega ole võimaldanud kaebajal oma seisukohta ja tõendeid esitada.

Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et tegemist ei ole protokolli parandamise taotlusega (HKMS

§ 86 lg 1), vaid täiendava seisukohaga asja lahendamise juurde või ka vastuväitega kohtu tegevusele

(HKMS § 90). Seetõttu jätab ringkonnakohus menetlusdokumendi pealkirja tähelepanuta. Samuti

jätab ringkonnakohus tähelepanuta menetlusdokumendi väited PRIA tegevuse kohta, kuna need

puudutavad asja sisulist lahendamist ning nende esitamine pärast asja sisulise läbivaatamise

lõpetamist ei ole lubatav, kui kohus menetlust ei uuenda (HKMS § 129 lg 5, § 130 lg 2, TsMS §

401 lg 4 ja § 402 lg-d 1 ja 8). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluse uuendamine vajalik asja

õigeks lahendamiseks.

Kaebaja heidab menetlusdokumendis ringkonnakohtule ette, et kohus ei olnud istungit ette

valmistades teinud endale selgeks asja sisu, ei võimaldanud sisulist arutelu ja lükkas tagasi kaebaja

täiendavad materjalid. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega ja jätab rahuldamata

vastuväite

kohtu

tegevusele

tõendite

kogumisel.

Üldjuhul

võtab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks halduskohtu tuvastatud faktilised asjaolud ja tõendid

(HKMS § 198 lg 1). Uute tõendite esitamine on lubatud eelkõige juhul, kui tõendit ei saanud varem

esitada (HKMS § 198 lg 2 p 3) või takistas tõendi esitamist halduskohtu eksimus (HKMS § 198 lg

2 p-d 1 ja 2). Kui menetlusosaline siiski soovib täiendada asja uue tõendiga tuleb tal esitada

asjakohane taotlus ning selgitada nii seda, mida ta soovib tõendiga tõendada (HKMS § 62 lg 2 ja lg

3 p 3) kui ka seda, miks tõendi esitamine on lubatav HKMS § 198 lg 2 kohaselt.

Seega ringkonnakohus üldjuhul ei korralda tõendite kogumist ega määra selleks menetlusosalistele

tähtaega. Ringkonnakohus ei näe ka, et kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil asja täiendamine uute

tõenditega saaks olla vajalik ja põhjendatud kaebaja täiendavate selgitusteta. Käesolev vaidlus on

kaebajal juba mitmes, milles vaieldakse sarnaste õiguslike ja faktiliste asjaolude üle. Seetõttu ei ole

alust arvata, et tegemist oleks kaebaja jaoks uudse olukorraga või kaebaja oleks sedavõrd

kogenematu, et ei saanud mõista tõendite esitamise vajadust varem. Kaebaja on kõigi vaidluste

puhul läbinud kohtueelse vaidemenetluse ja kohtumenetluse kolmes kohtuastmes, kaebajat esindas

kohtumenetluses vandeadvokaat, kes alles vahetult enne ringkonnakohtu istungi toimumist teatas

esindusõiguse lõppemisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajale oli tagatud tegelik võimalus

oma õiguste kaitseks kohtumenetluses nii oma seisukohtade kui ka tõendite esitamise osas. Lisaks

selgitas ringkonnakohus asjas nr 3-21-706 toimunud istungil, mis toimus vahetult enne käesolevas

asjas toimunud istungit, mida tuleb täiendavate tõendite esitamiseks teha ja mida on vaja taotluses

põhistada. Sellega ei keelanud kohus kaebajal esitada taotlust täiendava tõendi esitamiseks. Kaebaja

ise jättis taotluse esitamata. Nendel asjaoludel jääb rahuldamata vastuväide kohtu tegevusele.

52. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/