3-21-706/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-706

Haldusasi

P V S GRUPP OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 4. detsembri 2020. a otsuse nr 12-

6/20/1058, 7. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1099, 5.

jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/4 ja 22. veebruari 2021.

a vaideotsuse nr 12-1/21/123-2 osaliseks tühistamiseks

ning kohustamiseks määrata ja maksta taotletud toetused

välja.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P V S GRUPP OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja P V S Grupp OÜ

esindaja juhatuse liige Janor Metsallik

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Ave Paavel

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

3. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks.

4. Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu tegevusele.

5. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalik

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. mai 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PVS Grupp OÜ taotles 2020. aasta eest muu hulgas ühtset pindalatoetust ning kliima- ja

keskkonnatoetust.

Kohapealse

kontrolli

tulemustele

tuginedes

määras

Põllumajanduse

Informatsiooni ja Registrite Amet (PRIA) kaebajale vastavalt 4. detsembri 2020. a otsusega nr 12-

6/20/1058 ja 7. detsembri 2020. a otsusega nr 12-6/20/1099mõlema toetuse osaliselt, kuna leidis,

osal põldudel ei ole kaebaja kasvatanud toetusetaotluses märgitud põllukultuuri.

Samuti vähendas PRIA kohapealse kontrolli tulemuste põhjal kaebajale 2019. aasta eest kuni

kolmeaastase külvikorras olevate rohumaade grupis määratud toetust, kuna osal põldudest oli 2020.

aastal kasvatanud heintaimi kauem kui määruses nr 53 järgi lubatud. Hiljem muutis vastustaja

kaebajale 2019. aasta eest määratud mahepõllumajandusega jätkamise toetust veel korduvalt.

Vastustaja määras toetuse lõplikult 5. jaanuari 2022. a otsusega nr 12-6/22/4, millega varasemaga

võrreldes vähendas mahepõllumajandusega jätkamise toetust veel, kuna 2021. aastal toimunud

kohapealses kontrollis tuvastas veel ühe põllu osas, et sellel on kasvatanud heintaimi kauem kui

määruses nr 53 järgi lubatud.

2. Pärast suuresti edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles

lõplikuks nõudeks jäi PRIA 4. detsembri 2020. a otsuse nr 12 6/20/1058 (ühtse pindalatoetuse

määramine), 7. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1099 (kliima- ja keskkonnatoetuse määramine),

5. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/4 (mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramine ja

tagasinõudmine) ja 22. veebruari 2021. a vaideotsuse nr 12-1/21/123-2 osaline tühistamine ning

kohustamine määrata ja maksta taotletud toetused välja.

Kaebuse kohaselt ei ole ühtse pindalatoetuse, kliima ja keskkonnatoetuse ja mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse saamise eelduseks see, et toetustaotluses märgitud kasvatatavad põllukultuurid

peavad olema põllul valdavad. Vastupidisele seisukohale asudes on PRIA jätnud kogu

põllumajandusliku tegevusega seotud riski kaebaja kanda.

Maaeluministri 17. aprilli 2015. a määrus nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne

pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ (määrus nr 32) ja

30. aprilli 2015. a määrus nr 53 „mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega

jätkamise toetus“ (määrus nr 53) ei sea taimede kasvatamisele mingisuguseid nõudeid.

Põllukultuuri kasvatamine seisnebki just peamiselt põllu külviks ette valmistamises ja kultuuride

külvamises, vajadusel ka allakülvi tegemises.

Põllud nr 249, 250, 251, 252 ja 254 (ühtne pindalatoetus ning kliima- ja keskkonnatoetus) olid 20.

augustiks 2020 randaalitud. Randaalimine ehk ketasadraga kündmine on asjakohane hooldamisviis,

mis tagab niitmisega sarnase tulemuse saavutamise. Kaebaja on randaalimisega hooldanud selliseid

rohumaid, mida soovis järgmisel kasvuperioodil kasutusse võtta tootmismaana.

Kuna umbrohu tõrjumiseks külvab kaebaja koos söödakultuuriga ka lutserni ja/või ristikut, siis

võibki suvel jääda visuaalselt mulje, et tegemist on rohumaaga.

PRIA ei sea kahtluse alla, et põldudele nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 256 (ühtne pindalatoetus

ning kliima- ja keskkonnatoetus) oli 2020. a kevadel erinevaid söödakultuure külvatud. PRIA on

hakanud kohaldama mahepõllumajandusega jätkamise toetuse nõudeid ja eesmärke ühtsele

pindalatoetusele ning kliima- ja keskkonnatoetusele. Ühtset pindalatoetust ning kliima- ja

keskkonnatoetust ei maksta mitte kultuuride kasvatamise eest, vaid selle eest, et põllumajandusmaa

oleks kasutuses.

PRIA seisukoht, et kui kultuuride kasvatamine ei õnnestunud, siis oleks tulnud nimetatud põlde

hooldada kui rohumaid ja sellest PRIA-t teavitada ning taotlust korrigeerida, ei ole kooskõlas

määruse nr 32 tingimustega.

Absurdne on vastustaja seisukohtadest tulenev järeldus, et kaebaja oleks toetuse saamiseks pidanud

loobuma väärtuslikust loomasöödast, mida tal õnnestus oktoobris põldudelt koristada ning oleks

selle asemel pidanud 2 kuud varem alles kasvama hakkava põllukultuuri maha niitma. Enne

põllukultuuride külvamist künti need põllud nii 2019. aastal kui ka 2020. a kevadel ülesse. 2020.

aastal tegeleti nendel põldudel seega põllumajandusliku tegevusega ning need põllud olid ka

niitmiseta toetusõiguslikud.

Põldudel nr 205, 206, 207, 208, 209, 212, 244 ei kasvatatud heintaimi määruses nr 53 sätestatust

kauem. Sisuliselt käib vaidlus selle üle, kas need põllud olid 2020. aastal endiselt rohumaad või oli

nendele külvatud muud põllukultuuri ning rohumaa oli lõpetatud. Kaebaja kasutas neid põlde

põllukultuuride kasvatamiseks, mitte püsirohumaana. Kaebusele lisatud tõendid kinnitavad, et

söödakultuure põldudel kasvatati. Kui konkreetne põllumajandusmaa on juba üles küntud ja sinna

on põllukultuure külvatud (st tegemist on õiguslikus mõttes põllumaaga), siis ei saa see maa

muutuda ei faktiliselt ega õiguslikult rohumaaks sõltumata sellest, kas ja kui hästi külvatud

põllukultuur sellel põllul kasvama läheb.

3. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsus on õiguspärane.

Määruse nr 32 kohaselt peab ühtse pindalatoetuse saamiseks olema välistatud põhikultuuride sees

ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik. Määrus nr 32 ei tee mahetootjatele otsetoetuse taotlemise

tingimustes erandit (määrus nr 32 § 2). Kui toetustaotlusel märgitud põllukultuurid asjakohastel

põldudel ei domineeri ning on segunenud olulisel määral hein- ja rohttaimedega, siis ei ole toetuse

määramine nende põllukultuuride osas õigustatud ning põllud kvalifitseeruvad rohumaadeks, mis

peavad olema ka vastavalt rohumaadele ette nähtud nõuetele hooldatud (määrus nr 32 § 4 lg 4).

Taotleja kanda jääb risk, kas ta on võimeline nõuetekohaselt valitud kultuuri olemasolevates

tingimustes kasvatama.

Vastustaja vähendas ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade

toetust põldude nr 206, 207, 212, 215, 224, 225, 249, 250, 251, 252, 254, 256 eest, mis olid tähtajaks,

s.o 20. augustiks hooldamata. Viis põldu (249, 250, 251, 252 ja 254) olid küll randaalitud, kuid see

ei ole sobiv hooldamise viis. Teised rohumaade põllud olid tähtajaks hooldamata, s.t niitmata.

Kohapealses kontrollis leiti kaebaja pindalatoetuste taotlusel deklareeritud põldudel põllukultuuride

erinevused, s.t kultuuride asemel tuvastati heintaimed, mistõttu olid põllud rohumaad. Praktikas on

teiste taotlejate puhul küllaldaselt näiteid sellest, kuidas augustikuus on deklareeritud põllukultuurid

põldudel valdavad ning põllud ei näe välja kui rohumaad. Seega ei ole mingit alust pidada augustis

põldude kontrollimist liiga varajaseks ajaks. PRIA ei tuvastanud ka 22. septembril 2020

vaidlusalustel rohumaadeks kvalifitseerunud põldudel põllumajandusliku tegevuse jälgi. Kaebaja

põllud olid visuaalse vaatluse põhjal rohumaad ning seda kinnitavad kontrollis tehtud fotod

vaidlusalustest põldudest. Püsirohumaal randaalimine, mille käigus rohukamar lõhutakse ja tekivad

mättad, ei ole tootmistegevus määruse nr 32 § 4 lg 1 ja määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt c

alapunkti i mõttes. Tootmistegevus rohumaal on näiteks rohumassi loomasöödaks varumine või

karjatamine. Kaebaja tegevus oli suunatud järgmiseks aastaks põllumaa ettevalmistamisele

põllukultuuride külvamiseks. Seega valmistas kaebaja maad ette järgmiseks aastaks, kuid

vaidlusalusel aastal lasi püsirohumaal lihtsalt rohttaimedel kasvada ja septembris randaalis korra.

Põllud nr 205, 206, 207, 208, 209, 212, 244, millele kaebaja taotles 2019. a mahepõllumajanduse

toetust, ei olnud toetusõiguslikud. PRIA tuvastas kaebaja 2020. aasta mahepõllumajandusliku

tootmise toetuse taotluse menetlemisel halduskontrolli raames, et 2019. aasta toetustaotlusel

deklareeritud põldudel nr 205, 206, 207, 208, 212 ja 244 on kaebaja kasvatanud heintaimi kauem

kui kolm aastat. Põllu nr 209 puhul selgus sama nõude rikkumine 2021. aastal. Kontrollide

tulemusena tuvastati põldudel kasvamas heintaimed ja põllud olid seetõttu jätkuvalt rohumaad.

Rohumaade vanust arvestatakse külvi hetkest alates, heintaimede allakülvi aasta loetakse

heintaimede vanuse arvestamise juures nullaastaks. Heintaimede kasvatamiseks kasutatud põllumaa

vanust arvestatakse seega tagasiulatuvalt ning uuendamine ilma vahekultuurita ei katkesta selle

vanust.

4. 9. märtsi 2023. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et asjas on vaidluse all, kas kaebaja toetustaotluses märgitud põllud

vastasid põllumajandusmaa tingimustele ning kas kaebaja täitis nendel nõutaval määral seatud

kohustusi. Kaebaja hinnangul seab PRIA toetuse saamise sõltuvusse saagikusest, mis ei ühti kuidagi

Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõuete ja toetuse eesmärgiga.

6. Ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse (kliima-

ja keskkonnatoetus) puhul on oluline, millise põllumajandusliku tegevusega taotleja tegeleb.

Põllumajandusliku tegevusega peab olema välistatud ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning

seda maad peab olema võimalik kasutada järgmisel kasvuperioodil põllumajanduslikuks tegevuseks

ilma lisakuludeta. Põllumajandusmaa vastab määruse nr 32 § 3 lg-s 2 sätestatud nõudele, kui seal

tegeletakse määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt c alapunktis i nimetatud põllumajandusliku

tegevusega, kasutades kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid ja loomakasvatuse

tehnoloogiaid (määrus nr 32 § 4 lg 1). Põllumajandusmaa, millel tegeletakse määruse nr 1307/2013

art 4 lg 1 punkti c alapunktis ii nimetatud põllumajandusliku tegevusega, vastab § 3 lõikes 2

sätestatud nõudele, kui seda niidetakse, hoitakse kesas või hooldatakse muul viisil, mis annab

niitmisega sarnase tulemuse (määrus nr 32 § 4 lg 2). Määrus nr 32 ei tee mahetootjatele otsetoetuse

taotlemise tingimustes erandit (määrus nr 32 § 2).

7. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kui põld on üles küntud ning sinna on külvatud

söödakultuure, siis ei muutu see põld keset aastat ei õiguslikult ega faktiliselt tagasi rohumaaks,

sõltumata sellest, kas ja kui hästi külvatud kultuur põllul kasvab. Toetuse määramisel ei ole

põhjendatud lähtuda taotleja kavatsusest, vaid põllu tegelikust olukorrast. Kui kontrollimisel näeb

põld jätkuvalt välja rohumaana, kus valdavalt on esindatud rohttaimed ning külvatud põllukultuurid

on selges vähemuses või puuduvad sootuks, siis tuleb toetuste määramisel seda arvestada ja

kohaldada sellisele maa-alale asjakohaseid nõudeid. Sellisel juhul ei saa otsetoetuste puhul lähtuda

mitte määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunktis i märgitud tegevustele ettenähtud nõuetest, vaid

kontrollida tuleb, kas taotleja täitis määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunktis ii sätestatud

tegevusele ettenähtud nõudeid.

8. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse täpsemad nõuded toetusõigusliku põllumajandusmaa

kohta on reguleeritud määruses nr 53. Toetusõiguslik maa on määruse nr 53 § 8 lg 1 p 1 järgi

põllumaa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud

tehnilist kultuuri (edaspidi koos põllukultuur), köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või

maitsetaimi. Samuti on toetusõiguslik maa, millel kasvatatakse heintaimi või mis on määruse nr 53

§ 8 lg 1 p-des 2 ja 5 nimetamata rohumaa (määrus nr 53 § 8 lg 1 p-d 2, 5, 6). Toetuse ühikumäärad

on sätestatud määruse nr 53 §-s 4, mis oluliselt erinevad lähtuvalt sellest, millist põhikultuuri

kasvatatakse.

9. Euroopa Liidu õigusaktides ei ole tõepoolest seatud toetuse saamiseks kindlaid piirmäärasid

saagikusele ehk toetuse saamine ei ole seatud sõltuvusse kindlast lõpptoodangu hulgast (nt hektari

kohta lõpptoodangu saamisele ei ole seatud minimaalmäära), kuid see ei tähenda, et põllukultuuri

kasvatamine ning maa harimise suunitlus deklareeritud põllukultuuri lõpptoodangu saamisele on

väheoluline. Toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka

põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Toetuse saamiseks peab taotleja olema võimeline

põllumajanduskultuuri nõuetekohaselt olemasolevates tingimustes kasvatama. Vastupidisel juhul ei

oleks toetuse eesmärk saavutatav, sest toetuse saamiseks piisaks vaid põllukultuuride külvamisest

ning hilisem tegevus kultuuride kasvatamisel ning põllumaade hooldamisel muutuks ebaoluliseks.

Kui põllul ei ole valdavaks ja domineerivaks toetustaotlusel märgitud põllukultuurid, siis ei saa

sellist põllukultuuri käsitleda põhikultuurina, mille kasvatamiseks otsetoetust taotletakse.

10. Kui toetustaotlusel märgitud põllukultuur ei ole põllul tegelikult valdav ning see on suures osas

segunenud teiste taimedega, siis ei ole maa toetusõiguslik olenemata sellest, et põldudel võib olla

ka toetustaotluses märgitud põllukultuure. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ebasoovitava

taimestiku ulatuslikku levikut ei saa tekkida, kui kasutatakse õigeid agrotehnilisi võtteid.

Põllukultuuri kasvatamine eeldab teatud agrotehnilisi võtteid umbrohu tõrjumiseks ning

põllukultuuri kasvu soodustamiseks. Ebasoovitava taimestiku ulatuslik kasv annab erandlike

asjaolude puudumisel eelduse arvata, et nõuetekohaseid agrotehnilisi võtteid ei kasutatud.

11. Vaidlus selles, kas põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 on kasvatatud nõuetekohaselt

deklareeritud põllukultuure ning kas nende põldude käsitlemine rohumaana oli õigustatud ning kui

on, siis kas neile laienes hooldamiskohustus niitmise või muu sarnase meetme abil ning kas seda on

nõuetekohaselt tehtud. Põldude nr 249, 250, 251, 252 ja 254 puhul on vaidlus lisaks ka selles, kas

randaalimist saab käsitleda põldude nõuetekohase hooldamisena või tootmistegevust kinnitava

tegevusena.

12. PRIA tugineb oma järeldustes ajavahemikul 6. kuni 10. augustini 2020 toimunud kohapealses

kontrollis ning ajavahemikul 21. september kuni 22. september 2020 toimunud täiendavas

kohapealses kontrollis rohumaade hooldamise nõuete täitmise kohta tuvastatule (kontrollaruanne nr

200070-001 – dtl-d 257-334).

13. Kohapealse kontrolli tegemist reguleeris toetuse taotlemise aastal Komisjoni rakendusmäärus

(EL) nr 809/2014, millega kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013

rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele

vastavusega. Määruse art 26 lg 3 järgi aga ei ole kindlaks määratud kohapealse kontrolli tegemiseks

konkreetset ajavahemikku. Kontrolli tegemise ajaks olid põllukultuurid saanud piisavalt kasvada, et

võimaldada hinnata põldudel valitsenud olukorda, mh seda, kas põllukultuurid on põldudel valdavad

või mitte. Määruse nr 32 § 4 lg 7 kohaselt peab põllumajandusmaa vastavus § 3 lg‑s 2 sätestatud

nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Kohtupraktikas

on asutud seisukohale, et hoolduskohustuse täitmine tuleb välja selgitada eelkõige visuaalse

vaatluse käigus, mille tulemusi kinnitavad kohapeal tehtud fotod. Põlluraamatu kannete abil saab

tõendada eelkõige põllutööde tegemist, mitte hilisemat hooldustulemust. Vastustaja esitatud

kohapealses kontrollis tehtud pildimaterjal kinnitab veenvalt, et asjakohased põllud olid rohumaale

omase taimestikuga. fotodelt on selgelt tuvastatav, et asjakohastel põldudel olid valdavad mitte

toetustaotluses märgitud söödakultuurid, vaid muud rohttaimed. Seega ei oma määravat tähtsust

asjaolu, et kaebaja väidetavalt osadel põldudel söödakultuure kasvatada üritas, sest toetustaotluste

lahendamisel pidi PRIA lähtuma põldude tegelikust seisukorrast. Kaebaja esitatud tõendid ei lükka

PRIA järeldusi ümber. Kohtul ei ole alust kahelda kaebaja seisukoha õigsuses, et tema esitatud fotod

on tehtud tema põldudest, kuid esitatud materjal ei võimalda asuda seisukohale, et tegemist pole

rohumaadega.

14. Kontrollaruanne nr 200070-001 oli kontrolliesemeks ka haldusasjas nr 3-21-1011 ning kohus

asus 31. oktoobri 2022. a otsuses seisukohale, et kontrollitud põllud olid asjakohases ulatuses

käsitatavad rohumaadena, millel ei domineerinud deklareeritud põllukultuurid. Kaebaja

tõendusmaterjalina esitatud videosalvestised ning põldude 206 ning 256 kohta esitatud pildimaterjal

on haldusasjas nr 3-21-1011 esitatuga suuresti kattuv. Seetõttu ei ole vajalik korrata põldude nr 206

ja 256 kohta esitatud pildimaterjali ja videosalvestise analüüsi ning selles osas saab tugineda Tartu

Halduskohtu 31. oktoobri 2022. a otsuse punktides 34–41 tuvastatule. Kaebaja esitatud foto nr 5 (dtl

95) ei ole praeguse asja lahendamisel asjakohane, sest nimetatud foto on tehtud põllust nr 211, mis

loeti toetusõiguslikuks.

15. Toetustaotluses märgitud põllukultuuride kasvatamist väidetavalt pärssivalt mõjutanud

asjaolude esinemist kinnitavaid veenvaid tõendeid ei ole kaebaja esitanud. Ka ei ole kaebaja

teavitanud PRIA-t vääramatu jõu või erandlike asjaolude esinemisest, mis takistasid deklareeritud

põllukultuuride kasvatamist.

16. Kuna kaebaja põldudel deklareeritud põllukultuure ei kasvatanud või need olid rohttaimedega

võrreldes selges vähemuses, siis ei ole sellist põldu põhjendatud käsitleda tootmiseks kasutatava

maana. Ka osade põldude hilisem randaalimine (põllud nr 249, 250, 251, 252 ja 254) ei ole käsitletav

tootmistegevusena konkreetsel aastal, sest selline tegevus oli suunatud järgmiseks aastaks maa

ettevalmistamisele. Kuna tegemist oli rohumaadega, siis ei saa põllul toimunud tegevusi käsitleda

määruse nr 32 § 5 lg 2 mõttes selliste põllumajanduslike tegevustena, mis välistasid määruse nr 32

§ 4 lg-s 4 sätestatud hooldamiskohustuse. Viimast kaebaja ei täitnud. Määruse nr 32 § 5 lg 2 p-st 3

lähtumine ei ole samuti võimalik, kuna tegemist ei olnud põldude seisundist ja varasemast

kasutusest lähtuvalt lühiajaliste rohumaadega, vaid püsirohumaadega.

17. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 20. augustiks ega kohapealse kontrolli toimumise ajaks

septembris 2020 põlde nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 ei niitnud ega hekseldanud. Seega ei

ole nende põldude eest otsetoetuste määramine lubatav.

18. Randaalimine ei anna niitmisega sarnast tulemust, sest sellega võidakse hoopis soodustada

umbrohu ja heintaimede levikut. Vastustaja esitatud pildimaterjal (dtl-d 317-330) kinnitab, et

põldude nr 249, 250, 251, 252 ja 254 puhul ei ole saavutatud niitmisele sarnast tulemust. Samuti ei

nähtu fotodelt, et randaalitud põllud oleksid sellises seisukorras, mis võimaldaks neid maid

järgmisel kasvuperioodil kasutada põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakuludeta. Nendele

põldudele toetuse määramata jätmine oli õiguspärane.

19. Nõustuda saab kaebaja seisukohaga, et toetuste eesmärgiga ei oleks kooskõlas PRIA tegevus,

mis on suunatud taotleja põllumajandusliku tootmise kahjustamisele. Sellise olukorraga ei ole aga

selles asjas tegemist. Silmas tuleb pidada, et kui taotleja ei saavuta soovitud tulemust

põllukultuuride kasvatamisel ja põllud on käsitletavad rohumaana, siis on tema enda valida, kas ta

täidab rohumaade hooldamiskohustust ja saavutab seeläbi toetuse määramise rohumaade eest või

jätkab põldude kasutamist senisel viisil. Kaebaja viide PRIA kiusavale käitumisele on paljasõnaline

ning kohtule esitatud materjalid selle tõelevastavust ei kinnita.

20. Kaebaja on seadnud kahtluse alla ka 2019. a mahepõllumajandusega jätkamise toetuse

muutmise otsuse nr 12-6/22/4 õiguspärasuse. Kaebaja on seisukohal, et kuna ta tegeles

mahepõllumajandusega jätkamise toetustaotluses märgitud põldudel 2020. ja 2021. aastal

tootmistegevusega ning põllukultuuride domineeriv seisund põllul ei ole tema hinnangul

asjakohane, siis olid põllud nr 205, 206, 207, 208, 209, 212, 244 nõuetekohased ja nende käsitlemine

rohumaadena ebaõige.

21. PRIA tuvastas kaebaja 2020. aasta mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse

menetlemisel halduskontrolli raames, et 2019. aasta toetustaotlusel deklareeritud põldudel nr 205,

206, 207, 208, 212 ja 244 on kaebaja 2020. aastal kasvatanud heintaimi kauem kui kolm aastat.

Põldude visuaalsel vaatlemisel nähtus, et põllud olid enam rohumaale omase taimestikuga,

toetustaotluses märgitud põllukultuurid ei olnud valdavad, söödakultuurid esinesid põldudel paiguti

või polnud need üldse tuvastatavad. Lisaks tuvastas PRIA 2021. a kontrollis, et kaebaja kasvatas

põllul nr 209 heintaimini määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 5 sätestatust kauem ja muutis seetõttu 2020. a

toetusotsust. PRIA pildimaterjal kinnitab, et nendel asjakohastel mahepõllumajandusega jätkamise

toetust puudutavatel põldudel ei esinenud ka 2020. aastal valdava kultuurina toetustaotluses

märgitud põllukultuure ja põllud nägid välja rohumaale iseloomuliku taimestikuga. Toetustaotluses

märgitud rühvelkultuurid olid asjakohastel põldudel ulatuslikult teiste rohttaimedega segamini ja

tavapärastele põldudele omast korrastatust ning erinevate põllukultuuride eristatavust ei olnud

tagatud. Ei ole alust kahelda vastustaja tuvastatu õigsuses, et ka põllul nr 209 ei kasvatanud 2021.

aastal deklareeritud põllukultuuri nõutavas ulatuses ning ka see põld oli 2021. aastal rohumaa.

Kaebaja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis kinnitaks, et põldudel nr 205, 206, 207, 208, 209,

212, 244 kasvasid deklareeritud põllukultuurid ning nende rohumaadena käsitlemine on ebaõige.

22. Kuigi kaebaja deklareeris 2020. a taotlusel, et põldudel nr 205, 206, 207, 208, 212 ja 244 kasvab

rühvelkultuur, siis tuvastati kohapealses kontrollis nendel põldudel kasvamas heintaimed ja põllud

olid jätkuvalt rohumaad. Vastustaja 4. aprilli 2022. a ja 8. juuli 2022. a täiendavatest seisukohtadest

nähtuvalt olid asjakohased põllud vähemalt 2017. aastast rohumaad. Kaebaja tugineb sellele, et ta

kündis 2020. aastal põllud ülesse ning külvas põllukultuure. Nimetatud asjaolu ei ole rohumaa

vanuse arvestamisel oluline. Nendel põldudel põllukultuuride deklareerimine ja väidetav

kasvatamine 2020. ja 2021. ei katkestanud rohumaa vanust, sest põllud olid nende seisundit

arvestades jätkuvalt rohumaad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

23. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Ühtse pindala ja kliimatoetuse osas leiab kaebaja jätkuvalt, et on 2020. aastal põldudel nr 206, 207,

212, 215, 224, 225 ja 256 tegelenud EL määruse 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c alapunktis i

nimetatud tegevusega. Neile põldudele külvas kaebaja 2020. aasta kevadel erinevaid söödakultuure.

Enne kultuuride külvamist oli kaebaja põllud ka esmalt 2019. aasta sügisel ja seejärel ka 2020. aasta

kevadel üles kündnud. Põldude üles kündmine ning nendele kultuuride külvamine ja saagi

koristamine on põllumajanduslik tootmine EL määruse 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c

alapunkt i tähenduses.

See, kas ja kui hästi kultuur kasvab, ei oma mõju põllumajandusmaa heale seisukorrale. Eeltoodud

seisukohta kinnitab ka see, et ühtne pindalatoetus ning kliima- ja keskkonnatoetus ei ole seotud

toodetavate kogustega.

Ühtset pindalatoetust ei maksta mitte kultuuride kasvatamise eest, vaid selle eest, et

põllumajandusmaa oleks kasutuses ja see ei võsastuks ega mattuks umbrohu alla. Selliseid

probleeme põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 256 ei esinenud.

Halduskohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes on halduskohus asunud

seisukohale, et kaebaja põldudel levis ulatuslikult ebasoovitav taimestik. Määruse nr 32 seletuskirja

kohaselt käsitatakse ebasoovitava taimestiku levikuna eelkõige takja, ohaka, puju, putkede ja

puittaimede kasvu ja levikut.

Allakülvi meetodi kasutamine on põhjus, miks põllud näevad mingil hetkel visuaalselt välja nagu

rohumaad. Põllule külvatud kultuurid ei kasva ühtlaselt, st ajas lineaarselt – põhikultuur ei kasva

allakülvi taimedega samas tempos. Söödakultuuride kasvatamisel koos allakülvi taimedega

kasvavadki esmalt jõulisemalt allakülvi taimed, et summutada umbrohu levikut. Kaebaja poolt

vaidlusalustele põldudele külvatud söödakultuurid teevad oma kasvuspurdi alles sügisel –

septembris ja oktoobris.

Määruse nr 32 § 5 lg 2 regulatsioonist tulenevalt ei saa asjaolu, et konkreetne põld näeb visuaalselt

välja nagu rohumaa, omada sisulist tähendust selle määramisel, kuidas seda põldu hooldama peab.

Põldude nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 256 suhtes tuleb kohaldada määruse nr 32 § 5 lg-t 2.

Niitmise kohustuse kehtestamine põllule, mida taotleja tegelikult kasutab loomasööda

kasvatamiseks, on taotlejat majanduslikult kahjustav – sisuliselt nõutakse taotlejalt, et ta koristaks

põllult saagi enne, kui see on valminud, jättes taotleja sedasi ilma väärtuslikust loomasöödast.

Põldude 249, 250, 251, 252 ja 254 randaalimine 20. augustiks 2020 oli nende nõuetekohane

hooldamine. Kaebaja seisukoht põhineb kahel alternatiivsel käsitlusel: a) randaalimine on määruse

nr 32 § 4 lg 4 tähenduses niitmisega sarnase tulemuse andev hooldusviis; või b) randaalimine on

määruse nr 32 § 4 lg 1 ja § 5 lg 2 tähenduses põllumajandusliku tootmise tegevus, mistõttu sellist

põldu samal aastal täiendavalt niitma ei pea. Määruse nr 32 tähenduses annab „niitmisega sarnase

tulemuse“ iga selline hooldusmeede, mis tagab Määruse nr 32 § 3 lõikes 2 sätestatud nõuete

saavutamise, st selle, et põllumajandusmaa on heas korras, ei ole võsastunud ning seal ei kasva

umbrohi. Halduskohtu põhjendused, mis käsitlevad kitsalt rohumaade hooldamise viise, on

ebaõiged ning asjakohatud. Määrus nr 32 nimetab tõepoolest konkreetselt vaid lühiajalise rohumaa

üles kündmist, kuid sellest ei saa ühelgi juhul järeldada, et pikaajalise rohumaa sügisel üles

kündmine ei oleks samuti määruse nr 32 § 5 lg-ga 2 hõlmatud. Seega on ka pikaajalise rohumaa

üleskündmine põllumajandusliku tootmise tegevus.

Halduskohtu seisukoht paistab olevat see, et toetuse saamiseks oleks kaebaja pidanud põllud 20.

augustiks esmalt niitma ning alles seejärel oleks kaebaja tohtinud asuda neid samu põlde üles

kündma. Sellisel nõudel puudub õiguslik alus. Sellisel nõudmisel puudub ka igasugune

põllumajanduslik ja agrotehniline loogika, sest põllumajanduslikult ei ole mingit põhjust põldu

enne kündmist niita.

Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osas leiab kaebaja, et rohumaade üles kündmine ning

neile põllukultuuri külvamine katkestab rohumaa vanuse. Põld, kuhu on külvatud söödakultuure

ja mida kasutatakse nende söödakultuuride kasvatamiseks, ei saa ühelgi juhul olla püsirohumaa.

Seejuures ei oma see, kui tulemuslik see kasvatamine oli (ehk kui hästi kultuurid kasvama läksid)

õiguslikku tähendust.

Määruse nr 1307/2013 põhjenduste punktis 42 on märgitud, et püsirohumaa keskkonnakasu ning

eelkõige CO2 sidumise eesmärgil tuleks ette näha püsirohumaa säilitamine. See kaitse peaks

koosnema künnikeelust ja maakasutuse muutmise keelust. Seega seob ka määrus nr 1307/2013

püsirohumaa lõpetamise selle üles kündmisega ja maakasutuse muutmisega (st rohumaa asemel

kasutatakse maad põllukultuuride kasvatamiseks).

Kaebaja on nõus sellega, et toetuse saamise eelduseks on põllukultuuride kasvatamine. Küll aga ei

ole toetuse saamise eelduseks see, et selliste kultuuride kasvatamise toimingute tulemusena

külvatud kultuur ka hästi kasvab. PRIA ega halduskohus ei ole põhjendanud, miks need tegevused,

mida kaebaja kultuuride kasvatamiseks tegi, ei olnud kultuuride „nõuetekohane kasvatamine“.

Halduskohus on jätnud täielikult käsitlemata kaebaja väited selle kohta, mis puudutavad PRIA poolt

määratud halduskaristusi. Kaebaja vaidlustas kõik käesolevas asjas vaidluse all olevad PRIA

otsused ka osas, milles kaebajale määrati EL määruse nr 640/2014 artiklite 18, 19 ja 19a alusel

halduskaristused.

Olukord, kus kaebaja on teinud omalt poolt kõik mõistlikult võimaliku põllukultuuri kasvatamiseks

(maa üles kündnud, sinna deklareeritud kultuurid külvanud, lisanud allakülviks heintaimed) ning

vaatamata sellele ei ole õnnestunud saada tihedat, lopsakat, ühtlast, umbrohu ja muude heintaimede

vaba põhikultuuri saaki, ei ole käsitletav kindlaksmääratud pindalade erinevusena ja

üledeklareerimisena määruse nr 640/2014 artiklite 18 ja 19 tähenduses. Taotluse esitamise ja

söödakultuuride põldude deklareerimisel ei saanud kaebaja kuidagi ette näha, kuidas kultuurid

kasvama lähevad või millise hinnangu PRIA kultuuride kasvule annab. Kaebaja taotluses tahtlikult

ega hooletusest valeandmeid ei esitanud.

Kaebaja väide, et söödakultuurid tõe poolest valmivadki alles hilissügisel, on tõendatud

põlluraamatu väljavõtetega (silotegu on toimunud oktoobris) ning kaebaja poolt esitatud fotode ja

videotega saagi koristamise aja kohta. Kuna PRIA käis põlde pildistamas augusti alguses, siis

arvestades allakülvi taimede ja põhikultuuri taimede kasvu erinevat aega, pididki põllud sellisel

hetkel visuaalselt välja nägema nagu rohumaad.

Kaebuse 16. mai 2021 täienduse lisana esitatud foto 5 põllust 211 on asjakohane, kuna tõendab

seda, et põllukultuuri kasv sõltub suuresti kaebajast mitte sõltuvatest asjaoludest. Fotol nr 4 on

kujutatud põld nr 211, mida PRIA pidas nõuetekohaseks. Kaebaja ei teinud sellel põllul midagi

teisiti või lisaks, võrreldes teiste söödaredise põldudega (põllud nr 212, 224, 225), mida PRIA

nõuetekohaseks ei lugenud.

24. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kohapealses kontrollis leiti kaebaja pindalatoetuse taotlusel deklareeritud

põldudel nr 206, nr 207, nr 212, nr 215, nr 224, nr 225, nr 256 kultuuride erinevused. Kaebaja

deklareeris põldudel rühvelkultuurid, kuid kontroll leidis eest rohumaad, millel ei olnud veel 22.

septembri 2020. a seisuga ühtegi põllumajanduslikku tegevust tehtud, siis ei olnud tegemist

tootmiseks kasutatava maaga, vaid hooldatava rohumaaga, mida kaebaja oleks pidanud niitma või

muul viisil hooldama lähtudes määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkt c alapunktist ii ja määruse

nr 32 § 4 lg-st 4.

PRIA tuvastas kohapealses kontrollis, et põld nr 224 oli valdavalt kaetud rohttaimedega, kultuuri

oli näha laiguti. Põld nr 225 oli kaetud putkedega, alustaimestikus olid kõrrelised. Põllu nr 215

servas tuvastati üksikud söödanaeri taimed, kuid visuaalselt oli tegemist püsirohumaaga. Põllul nr

206 tuvastati valdavalt liblikõielised ja kõrrelised. Põllul nr 256 oli taimik ebaühtlane, valdavalt

kasvasid põllul kõrrelised heintaimed. Põllul nr 207 oli söödaraps näha laiguti, valdavalt oli tegemist

kõrreliste rohttaimede rohumaaga. Põllul nr 212 olid kohati näha söödaredise taimed, kuid üldmulje

oli valdavalt rohumaa.

Kaebaja ei ole tõendanud tootmistegevuse toimumist ka septembri lõpus või veelgi hiljem.

Rohumaa randaalimine ei ole niitmisega sarnane hooldamise viis. Maaeluministeerium on samuti

PRIA seisukohta kinnitanud enda 13. jaanuari 2021. a vastuses ning lisaks ka 28. märtsi 2023. a

kaebajale adresseeritud vastuses nr 5.4-4/347-1. Antud juhul ei teinud kaebaja enne randaalimist

mitte ühtegi tootmisele iseloomulikku tegevust, mistõttu on tegu hooldatava maaga määruse nr 32

§ 4 lõike 4 järgi. Kaebaja rõhutab tegevusena maa ettevalmistamist järgmiseks

vegetatsiooniperioodiks, kuid toetus on ette nähtud tegevuste eest, mis viiakse läbi taotluse

esitamise aastal maa heas põllumajanduslikus seisukorras hoidmiseks. Taotlusel on püsirohumaa

põldude kohta veerus 9 märked (HM) ehk haljalt koristatavad taimed haljasmassi saamiseks.

Tegelikkuses kaebaja haljasmassi põllult ära ei viinud.

Määruse nr 53 § 3 lg 1 p 6 ja § 4 lg 1 p 6 kohaselt võib mahepõllumajandusliku tootmise toetust

taotleda kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta. Antud nõude näol on määruse nr 53

§ 8 lg 1 p 5 kohaselt tegemist toetusõiguslikkuse nõudega, mis tähendab, et kui põllumaal

kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja seal ei kasvatata hiljemalt heintaimede

kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal muud põllumajandus-

kultuuri, nõutakse eelmistel aastatel selle rohumaa kohta makstud toetus tagasi. Kui põllult

põhikultuuri enamuses ei leita, siis kvalifitseeruvad põllud endiselt rohumaadeks ja esineb ka

määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 rikkumine. Kuigi kaebaja deklareeris 2020. a taotlusel, et nimetatud

põldudel kasvab rühvelkultuur, siis kontrolli tulemusena tuvastati põldudel kasvamas heintaimed

ja põllud olid seetõttu rohumaad, mistõttu ei täitnud kaebaja külvikorra nõuet. Kui antud põldudel

oli 2016. aasta allakülvi aasta ehk null aasta, siis 2020 on rohumaa 4. aasta, mistõttu oli 2020. aastal

vaidlusalustel põldudel heintaimi kasvavatud kauem kui 3 aastat.

Taotleja peab põllumajanduskultuurid külvama ja kasvatama viisil, et tagatud oleks toetustaotluses

märgitud põllumajanduskultuuride valdav osakaal põllul. Juhul kui toetustaotluses märgitud

põllumajanduskultuurid asjakohastel põldudel ei domineeri ning on segunenud olulisel määral hein-

ja rohttaimedega, siis ei ole mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramine nende

põllukultuuride osas õigustatud.

Nõustuda ei saa väitega, et PRIA on kontrollaruande saatmisega põhjendamatult venitanud, mistõttu

ei olnud apellandil võimalik tõendeid koguda. Kontrollaruanne nr 200070-001 saadeti kaebajale 28.

septembril 2020. Apellatsioonkaebuse kohaselt toimus silotegu oktoobris. Seega oleks kaebajale

pidanud olema piisav võimalus koguda pildimaterjali kõikidest põldudest, millega apellant ei

nõustunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

25. Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud, mis liiki põllumajandusliku tegevusega kaebaja

vaidlusalustel põldudel õiguslikus mõttes tegeles, samuti miks on põhjendatud vastustaja järeldus,

et kaebaja ei ole täitnud deklareeritud põllumajandusliku tegevuse nõudeid ega hooldanud

rohumaad nõuetekohaselt ning see tingis kaebaja suhtes halduskaristuse määramise.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

26. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et PRIA ei olnud õigustatud lugema vaidlusaluseid

põlde rohumaadeks olukorras, kus kaebaja oli põldudele külvanud söödakultuuri, sest pole alust

nõuda, et põhikultuur oleks põllul valdav; rohumaadel põllumajandusliku tegevusena tuleb

aktsepteerida ketasadraga harimist (randaalimist) ning eelnevast sõltumata ei ole kaebajale

etteheidetav toetusetaotlusel ebaõigete andmete esitamine (nn üledeklareerimine).

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Ringkonnakohus analüüsib esmalt põllumajandustegevuse

tulemuse (põhikultuuri valdavuse) nõuet ja PRIA õigust hinnata ümber toetusetaotluses märgitud

põllumajanduslik tegevus (I), seejärel rikkumiste tõendatust (II), rohumaade hooldamise kohustust

(III) ning rikkumiste eest kohaldatud meetmete õiguspärast (IV) ning lahendab apellatsioonkaebuse

ja veel lahendamata taotlused (V).

I

27. Halduskohus selgitas põhjendatult, et ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate

põllumajandustavade toetuse (kliima- ja keskkonnatoetus) puhul on oluline, millise

põllumajandusliku tegevusega taotleja tegeleb. Määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 punkti c

kohaselt jaguneb põllumajanduslik tegevus põllumajanduslikuks kasvatamiseks ja tootmiseks ning

põllumajandusmaa hoidmiseks karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras. Ühtse

pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse puhul on

toetusõigusliku põllumajandusmaa nõuded kehtestatud määruses nr 32 ning mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse puhul määruses nr 53.

28. Euroopa Liidu õiguses toodud põllumajandusliku tegevuse liigitusest koostoimes siseriiklikus

õiguses sätestatud nõuetega konkreetset liiki põllumajanduslikule tegevusele ja selle tulemustele

järeldub, et maa toetusõiguslikkuse tingimuste kindlakstegemisel on oluline nii kaebaja tegevuse

iseloom kui ka tegevuse tulemus.

Põllumajandusliku kasvatamise korral vastab maa määruse nr 32 § 3 lg 2 nõudele, kui seejuures

kasutatakse kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid (määrus nr 32 § 4 lg 1). Maa

hoidmisel karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras vastab maa määruse nr 32 § 3 lg 2

nõudele, kui seda niidetakse, hoitakse kesas või hooldatakse muul viisil, mis annab niitmisega

sarnase tulemuse (määrus nr 32 § 4 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb määruses sätestatud

erinevatest nõuetest endist juba see, et nõuete järgimise kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha,

millise põllumajandusliku tegevuse liigiga on maa hõlmatud. Kehtiv õigus ei toeta siinkohal kaebaja

seisukohta, nagu oleks temal vastustajale esitatud toetusetaotluses põllukultuuri kohta andmete

esitamise kaudu ainuõigus määrata, millise põllumajandustegevuse liigiga ta konkreetsel põllul

tegeleb. Sellist õigust ei näe taotlejale ette ka määrus (EL) 1307/2013 ega muu Euroopa Liidu õiguse

asjakohane õigusakt. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et kui toetusetaotluses deklareeritud

kultuuri põllul tegelikkuses ei kasvatata või on see selges vähemuses heintaimedega võrreldes, ei

ole alust lugeda põldu tootmiseks kasutatavaks maaks. Sellises olukorras on PRIA-l õigus ja

kohustus kvalifitseerida põllumajandusliku tegevuse liik ümber vastavalt kohapealses kontrollis

tuvastatud põllumajandusliku tegevuse liigile ning rakendada maa toetusõiguslikkuse

kindlakstegemisel seda liiki põllumajanduslikule tegevusele kehtestatud nõudeid. Ringkonnakohus

nõustub seejuures täielikult halduskohtu asjakohaste põhjendustega.

29. Samuti on ringkonnakohus jätkuvalt 7. detsembri 2023. a otsuses asjas nr 3-21-1011 väljendatud

seisukohtadel. Viidatud asjas oli vaidlus küll mahepõllumajandusega jätkamise toetuse üle, kuid

vaidluse asjaolud oli sarnased käesoleva vaidluse asjaoludele ning vaidlus puudutas samu põldusid.

Seega leiab ringkonnakohus endiselt, et tegevus, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid ei tee

seda viisil, mis aitaks tagada põllukultuuri saagikust või jätab tegemata muud toimingud, mis

saagikust tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena. Sellisel juhul on isiku

tegevuse eesmärgiks pigem lihtsalt toetuste saamine, mitte niivõrd põllumajanduslik tootmine, st

vastava põllukultuuri saagi (toodangu) saamine. Kui põhikultuuri valdavusest loobuda, tekib

küsimus, kuidas tuvastada, et tootja on oma kohustused täitnud. Tagantjärgi ei olekski siis võimalik

tuvastada, kas põllupidaja üldse põldu haris ja seemet külvas, kui külvatud põhikultuuri ei peagi

põllul kontrolli ajal näha olema. On ilmne, et nii muutuks mahepõllumajandusega seotud toetuste

määramine ja nende saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks. Taimede valdavuse

nõue on seepärast igati asjakohane nõue, sest aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt kindlaks teha,

kas põllupidaja on oma kohustused täitnud ja põldu vajalike võtetega harinud või mitte.

30. Määruse nr 32 § 4 lg 7 järgi peab põllumajandusmaa vastavus sama määruse § 3 lg-s 2 sätestatud

nõudele olema visuaalselt tuvastatav kogu taotlusel märgitud põllumajandusmaal. Määruse nr 32 §

3 lg 2 omakorda näeb ette, et põllumajandusmaal, millel tegeletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis c nimetatud põllumajandusliku tegevusega,

peab olema välistatud ebasoovitava taimestiku ulatuslik levik ning seda maad peab olema võimalik

kasutada

järgmisel

kasvuperioodil

põllumajanduslikuks

tegevuseks

ilma

lisakuludeta.

Ringkonnakohus mõistab neid sätteid koostoimes selliselt, et põllumajandusmaa nõuetele vastavuse

tingimuseks on nii see, et visuaalselt on tuvastatav ebasoovitava taimestiku ulatusliku leviku

puudumine kui seegi, millist liiki põllumajandusliku tegevusega taotleja põllul tegeleb.

31. Kaebaja esitatud pindalatoetuse taotluselt (dtl 119-123) nähtub, et kaebaja märkis põldudel

nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 kasvatatavate kultuuridena muude rühvelkultuuride rühma

kuuluvad söödanaerise, söödarapsi või söödaredise. Kultuurid tuli märkida vastavalt PRIA

kodulehel avaldatud loetelule (dtl 125). 2020. aasta ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda

säästvate põllumajandustavade toetuse materjalide hulgas on nimetatud loetelu leitav1. Sellest

ilmneb, et erinevalt paljudest teistest kultuuridest ei nähtud rühvelkultuuride gruppi arvatud

põllukultuuride kasvatamisel ette eraldi grupina põllukultuuri kasvatamist allakülviga, nagu kaebaja

seda tegi. Sellest ei järeldu, et allakülvi kasutamine olnuks keelatud. Küll saab järeldada, et allakülvi

kasutamine ei saa õigustada põhikultuuri puudumist või vähest esinemist põllul. Vaidlusaluste

põllukultuuride osas on toetus seotud just konkreetse kultuuri kasvatamise, mitte allakülvi taimede

kasvatamisega põllul. Seega hõlmab kohalikele normidele vastavate agrotehniliste võtete

kasutamise nõue ringkonnakohtu hinnangul muu hulgas selle, et kaebaja pidi valima konkreetsel

põllul kasvatamiseks sobiliku kultuuri ning kasutama põllu külviks ettevalmistamisel ja külvil

selliseid võtteid, mis annavad reaalse võimaluse põhikultuuri domineerimiseks põllul. Seejuures ei

näe määrus nr 32 mahetootjale ette leebemaid nõudeid. Seega pidi ka kaebaja hindama, kas

vaidlusalustel põldudel on sobivad tingimused tema valitud põllukultuuride kasvatamiseks,

arvestades

ka

mullastiku

omadusi,

umbrohtude

levikut

ning

külvinorme

ning

kas

mahepõllumajanduse nõuete tõttu üldse on võimalik nendes tingimustes põllukultuuri tulemuslikult

kasvatada. Muu hulgas pidi kaebaja seega tagama, et allakülvi taimed ei takistaks põhikultuuri

taimede arengut ning, et allakülvi taimed ei muutuks põllul valdavaks. Vaidlusalustel põldudel

PRIA poolt tuvastatu, kus põhikultuurid kasvasid heintaimede sees harvalt või laiguti osutab, et

kaebaja loodud tingimused ei olnud piisavad põhikultuuri edukaks kasvamiseks.

32. Kaebaja on siinkohal märkinud, et põllukultuuri kasvamine ei sõltunud ainuüksi kaebaja

tegevusest, vaid ka ilmastikunähtustest ja kahjurite levikust.

Tõepoolest ei ole ilmastik ega kahjurite levik kaebaja kontrolli all. Samas ei ole kaebaja väitnud ega

selgitanud, kuidas ilmastik või muud ebasoodsad asjaolud kaebaja põldusid negatiivselt mõjutasid.

Kaebaja väidab hoopis, et põllu ettevalmistamise ja külvamisega on ta omalt poolt kõik teinud ja

edasine ei ole toetuse määramise seisukohalt oluline ning kaebaja ei peagi tõendama selliseid

asjaolusid. Vaidlust ei ole selleski, et kaebaja ei ole teatanud PRIA-le, et ilmastik või muud

ettenägematud tegurid oleks oluliselt kahjustanud põllukultuuride kasvatamist. Eeltoodu viitab

pigem, et kaebajast sõltumatute mõjurite väide on otsitud ning tegelikult tavapärasest erinevaid

1 Kättesaadav võrguleheküljel https://www.pria.ee/sites/default/files/2020-

04/P%C3%B5llumajanduskultuuride%20loetelu%202020_0.pdf

ilmastiku- vms tingimusi kaebaja põldudel ei esinenud. Selles olukorras ei ole selge, kas kaebaja

üldse soovis saada põhikultuuri saaki või külvas põhikultuuri eelkõige toetuse saamise eesmärgil.

33. Teiseks väidab kaebaja sedagi, et tema kasvatatud põllukultuurid on hilise arenguga ning

saavutasid oma kasvu alles septembris-oktoobris.

Siinjuures vaatab aga kaebaja mööda sellest, et PRIA ei heida kaebajale ette põllukultuuri taimede

kasvu peetust põllul kasvanud heintaimedega võrreldes, vaid põllukultuuri taimede vähest arvu või

puudumist põldudel sootuks. Ka valdkonna erialateadmisi omamata on selge, et isegi hilise

arenguga kultuuride puhul ei suurene põllul olevate taimede arv mitu kuud pärast külvi

vegetatsiooniperioodi lõpus. Seega ei saa põllukultuuri taimede kasvuspurt septembris-oktoobris

mõjutada hinnangut sellele, kas põllukultuur on põllul valdav või mitte. Vastavalt sai vastustaja

tuvastada põhikultuuri taimede puudumise põldudel juba 2020. aasta augustis ega pidanud

kohapealses kontrollis tehtud järelduste tegemiseks tegema kontrolli hilisemal ajal.

34. Ringkonnakohus peab eelnevat asjakohaseks ka mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ja

selleks kehtestatud nõuete osas. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse täpsemad nõuded

toetusõigusliku põllumajandusmaa kohta on sätestatud määruses nr 53. Selleski määruses nähakse

ette kohustus kasutada kohalikele normidele vastavaid agrotehnilisi võtteid (§ 12 lg 1 p 1) ning

toetuse saamiseks kasvatada põllukultuuri, köögivilja, maasikat või lisas nimetatud ravim- või

maitsetaimi või heintaimi (§ 8 lg 1 p 1). Viimasel juhul on tegemist rohumaaga.

Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-21-1011 jäi rahuldamata kaebaja taotlus tühistada PRIA otsus

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramata jätmise kohta 2020. aasta eest põldudele

nr 205, 206, 207, 208, 212, 215, 224, 225, 244, 255, 256. Selles asjas leidis tuvastamist, et nimetatud

põldude osas ei täitnud kaebaja 2020. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks

määruses nr 53 kehtestatud nõudeid.

35. Viidatud otsuses selgitas ringkonnakohus muu hulgas, et PRIA on juhtinud tähelepanu, et

kaebaja kasutas põhikultuuri külvinormina 3,5 kg/ha, samas kui allakülvina oli külvatud liblikõielisi

10-12 kg/ha. Selline külvivahekord võib viidata sellele, et rohttaimedel ongi jõudsamad

kasvutingimused ja põhikultuur ei ole võimeline valdavaks kasvama. Mahepõllumajanduses

kasutatakse põllukultuuride hooldamiseks muuhulgas külvieelset mullaharimist, kasvuaegset

mullaharimist ja äestamist, mis eeldab põllukultuuride kasvatamist ridadena, et reavahesid oleks

võimalik hooldada. Kaebaja kasutab korrapäratut külvitehnikat, mis tähendab, et põllukultuurid ei

kasva ridadena ja nende vaheltharimine ei ole võimalik. Põllumajanduslikul tootmisel on külvamine

ehk isegi kõige tähtsam tegevus. Oluline on aga, et külv oleks tehtud ka õigete võtetega, st õige

külvitihedusega, õigesti ettevalmistatud maale ning arvestusega, et kasvamise ajal ei muutuks põllul

valdavaks muud taimed. Erinevalt teistest mahetootjatest ei ole kaebaja põllukultuure selliselt

kasvatanud ning on jätkanud selliselt praktikat läbi aastate.

Isegi, kui nõustuda kaebajaga, et erinevalt tavapärastest rühvelkultuuridest ei kasvatata kaebaja

külvatud põllukultuure ridadena ja vaheltharimist nende puhul ei kasutatagi, ei saa siiski mööda

vaadata sellest, et kaebajal ei õnnestu neid põllukultuure kasvatada nii, et põhikultuur oleks põllul

valdav. See näitab, et kaebaja kasutatavad agrotehnilised võtted selliste kultuuride kasvatamiseks ei

ole piisavad. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema kasutatav külvivahekord ja -meetod oleks

põhjendatud agrotehniline võte. Kaudselt kinnitab vastustaja vastupidise seisukoha paikapidavust

see, et kaebaja ei ole suutnud suurel osal oma põldudest seda metoodikat edukalt ellu viia, sest

põhikultuur ei ole põllul kujunenud valdavaks. Kaebaja on valinud kasvatamiseks taimed, mille

kasvatamisel kulutused on muude rühvelkultuuridega võrreldes pigem madalamad (silotaimed).

Siiski ei ole ta suutnud ka neid taimi kasvatada selliselt, et tagatud oleks nende valdavus põllul.

Samas on rühvelkultuuride gruppi kuuluvate põllukultuuride kasvatamise eest ette nähtud toetuse

määr üks kõrgemaid.

Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel.

36. Samuti kordab ringkonnakohus, et kaebaja omistab ülemäärase tähenduse sellel, et 2003. aastal

muudeti Euroopa Liidus põllumajandustoetused saagikusest sõltumatuks. Muutust ei saa mõista nii,

et põllumajandusliku tootmisena oleks hakatud aktsepteerima olukorda, kus isik ei suuda tagada

põhikultuuri valdavust. Kui kaebaja ei suuda tavapärastes oludes tagada, et põllul oleks kasvatatav

põhikultuur enamuses, ei saa seda pidada põllumajanduslikuks tootmiseks.

Määruses nr 53 ei ole sätestatud, milliseks peab kasvama põllukultuuri taim. Samas saab määruse

nr 53 § 8 lg 1 p-st 1 järeldada, et kasvatatav kultuur peab olema põllul enamuses. Vastasel juhul ei

kasvatata põllul mitte niivõrd põhikultuuri, kuivõrd muid taimi.

Vastustaja ülesandeks ei ole anda hinnang kaebaja kasutatud agrotehniliste võtete kohta ja tuua välja

need, mis ei ole konkreetsel põllul põllukultuuri kasvatamiseks nõuetekohased. Kehtivas õiguses ei

ole PRIA-le sellist kohustust ette nähtud. Agrotehniliste võtete (osalist) sobimatust saab hinnata

selle järgi, millise tulemuse need annavad. Kui tavapärastes oludes põllukultuuri kasvatamine ei

õnnestu, saab sellest järeldada, et kasutatud agrotehnilised võtted ei olnud põllukultuuri

kasvatamiseks sobivad. Agrotehniliste võtete valik on aga selgelt taotleja õigus ja kohustus. Ka

juhul, kui PRIA tuvastab, et taotleja kasutatud agrotehnilised võtted ei ole olnud piisavad asjakohase

põllukultuuri tulemuslikuks kasvatamiseks, ei ole PRIA-l õigust ega kohustust teha taotlejale

ettekirjutusi põlluharimise võtete kohta. Küll on PRIA ülesandeks rakendada siseriiklikus ja

Euroopa Liidu õiguses sätestatud järelmeid sellele, kui ta tuvastab, et deklareeritud kultuur põllul

tegelikult ei kasva.

37. Kokkuvõttes on vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidnud, kaebajal oli nii määruse nr 32

kui ka määruse nr 53 kohaselt asjakohase toetuse saamiseks nõutav tegeleda vaidlusalustel põldudel

toetusetaotluses näidatud põllukultuuri kasvatamisega selliselt, et see põllukultuur oleks põllul

valdav ja see oleks kohapealses kontrollis visuaalselt tuvastatav. Kui vastustaja tuvastas, et põldudel

olid enamuses heintaimed, siis oli põhjendatud asuda seisukohale, et põldudel ei ole kasvatatud

toetusetaotlusel näidatud põllukultuuri ning vastavalt ei ole toimunud põllumajanduslikku tootmist.

Sellises olukorras on põhjendatud käsitada põlde nende tegeliku seisukorra kohaselt rohumaadena.

II

38. Kaebaja hinnangul viis vastustaja kohapealse kontrolli läbi liiga vara, mistõttu kontrolli ajal ei

saanud hilise kasvuga põllukultuuride osas anda õiget hinnangut põldude seisundile. Lisaks väidab

kaebaja, et ta ei saanud omalt poolt asjakohaseid tõendeid koguda, sest ta sai alles kaks kuud pärast

kontrolli toimumist talle saadetud kontrollaktist teada, millistel põldudel PRIA hinnangul ei olnud

toetuse saamise nõuded täidetud.

39. Ringkonnakohus selgitas eespool, et vastustaja ei rajanud järeldust põllumajandusliku tootmise

puudumisest põldudel mitte sellele, et põhikultuuri taimed jäid kasvult alla heintaimedele, vaid

sellele, et põhikultuuri taimi põllul ei olnud või oli põllul põhikultuuri laiguti või üksikute

taimedena. Vaidlust ei ole, et vastustaja viis kontrolli läbi 6.-10. augustini ja 21.-22. septembrini

2020. Kontrollaruandest ilmneb, et valdavalt olid põllukultuurid külvatud mai lõpuks. Seega toimus

esmane kontroll enam kui kaks kuud pärast seemnete külvamist. Külvamisest möödunud aeg oli

ilmselt piisav taimede tärkamiseks. Seega pidi kontrolli toimumise ajal olema võimalik taimi põllul

tuvastada. Kuna PRIA ametnikud vaidlusalustel põldudel taimi olulises osas ei tuvastanud, siis neid

taimi seal ei olnud ning pole põhjust arvata, et taimed ilmusid pärast teistkordse kontrolli toimumist

alles septembri lõpus.

Halduskohus on ammendavalt selgitanud (kohtuotsuse p 33), miks vastustajal oli õigus otsustada

kontrolli teostamise aja üle, samuti miks kontrolli teostamine augustis ja septembris oli asjakohane.

Seejuures on halduskohus vastanud kõigile kaebaja väidete. Kaebaja on apellatsioonkaebuses

üksnes korranud oma varasemaid väited ega ole selgitanud, miks ta halduskohtu põhjendustega ei

nõustu. Seetõttu ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

40. Samuti nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtu otsuse põhjendustega (halduskohtu

otsuse p 35) kaebaja rikkumise tõendatuse osas PRIA kohapealses kontrollis tehtud fotode alusel,

kaasa arvatud viite osas haldusasjas nr 3-21-1011 tehtud otsusele. Ringkonnakohus osutab veel, et

asjas nr 3-21-1011 tehtud otsuses (otsuse p 26) hindas veel ka ringkonnakohus kaebaja esitatud

fotomaterjali ning selgitas, miks kaebaja esitatud tõendid ei vii vaidlustatud otsuses esitatud PRIA

järelduses erinevale seisukohale. Ringkonnakohus jätab ka need põhjendused kordamata.

41. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud põhjendusi ega väiteid, mis kummutaks kohtute

järeldused. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja väide raskuste kohta tõendite kogumisel.

Kohapealse kontrolli toimumine iseenesest pidi andma kaebajale märku võimalusest, et kaebajal

tuleb tõendada põllumajandusliku tootmise toimumist põldudel. Seejuures oli kaebajale teada tema

enda põldude olukord. PRIA esitatud fotodelgi nähtuvast põldude olukorrast pidi ka kaebajale olema

ilmne, et toetusetaotluses märgitud põhikultuuri kasvatamine neil põldudel ei ole tuvastatav.

Vaidlust ei ole selleski, et kaebajale oli teada PRIA seisukoht põhikultuuri valdavuse nõude osas.

Seega ei saanud kaebajale olla üllatuseks, et selles osas võib tekkida vaidlus ning vastavalt on oma

õiguste kaitseks vajalik esitada omapoolseid tõendeid. Selliste tõendite kogumata jätmine viitab

seega pigem asjaolule, et tõendeid ei olnudki võimalik koguda, sest PRIA fotod kajastavad õigesti

põldude tegelikku olukorda.

42. PRIA-st erinevale järeldusele ei vii kaebaja väited ja tõendid selle kohta, et mõnel kaebaja

juhatuse liikmega seotud teisel põllul on sarnaseid agrotehnilisi võtteid kasutades õnnestunud

kasvatada söödakultuure selliselt, et see oli vastustaja hinnangul nõuetekohane ja tagas põhikultuuri

valdavuse. Põldudel saavutatud erinevad tulemused põllukultuuride kasvatamisel näitavad, et

põllukultuuri kasvatamiseks sobivad agrotehnilised võtted võivadki erineda sõltuvalt mullastikust,

põllu varasemast kasutusest, ebasoovitavate taimede levikust kui ka muudest teguritest. Nende

tegurite hindamine ja seega põllul kasvatamiseks sobiva kultuuri ja kasvu tagamiseks sobivate

võtete leidmine oli kaebaja risk. Vastustaja poolt sarnaste võtetega haritud põldudele erineva

hinnangu andmine kaudselt kinnitab hoopis seda, et hindamisel lähtuti põldude tegelikust olukorrast

ning toetusetingimustele mittevastavaks arvati üksnes need põllud, millel tõesti põllukultuuri ei

kasvatatud.

43. Kokkuvõttes on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajale etteheidetav rikkumine on

tõendatud. Seejuures tuleb tõendatuks lugeda seegi, et ka korduvkontrolli toimumise ajaks, s.o 21.

ja 22. septembriks 2020 ei olnud kaebaja vaidlusaluseid põlde rohumaadena hooldanud. Kaebaja ei

ole seda väidet ka kahtluse alla seadnud.

III

44. Olukorras, kus vaidlusalustel põldudel tuvastatult ei toimunud põllumajanduslikku tootmist, sai

nende osas tegemist olla rohumaadega. Tulenevalt määruse nr 32 § 4 lg-test 2 ja 4 on

põllumajandusmaa, millel tegeletakse määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 p c alapunktis ii nimetatud

põllumajandusliku tegevusega, nõuetele vastav, kui seda niidetakse, hoitakse kesas või hooldatakse

muul viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse ning niide, välja arvatud hekseldatud rohi, peab

olema kokku kogutud hiljemalt 20. augustiks.

Kuna kaebaja põldudel nr 206, 207, 212, 215, 224, 225 ja 226 ei kasvatanud deklareeritud

põllukultuuri ega hooldanud neid põlde rohumaadena ka põldude korduvkontrolli ajaks s.o 21. ja

22. septembriks 2020, siis puudus alus kaebajale nende põldude eest otsetoetuse määramiseks.

45. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta selleski, et otsetoetust ei olnud alust määrata ka

põldude nr 249, 250, 251, 252 ja 254 eest. Nende põldude osas väidab kaebaja rohumaa hooldamise

kohustuse täitmist randaalimise teel.

PRIA on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et randaalimine ei anna niitmisega sarnast tulemust

ega ole seetõttu sobiv viis rohumaa hooldamise kohustuse täitmiseks. Maa randaalimisel taimed

tükeldatakse ning saadu segatakse mullastikuga ja sellega võidakse soodustada ebasoovitava

taimestiku levikut. Ringkonnakohus on varasemas praktikas nõustunud selle seisukohaga2. Ka

praeguses asjas kaebaja esitatud väited ei vii teistsugusele seisukohale. Täpsemalt väidab kaebaja,

et ta kasutas randaalimist, kuna sooviski lõpetada vaidlusaluste põldude kasutamise rohumaadena

ning külvata neile põllukultuure järgneval kevadel. Seega oli rohumaa hooldamine randaalimisega

sobiv ja kaebaja eesmärgiga kooskõlas olev hooldusvõte. Seejuures vaatab kaebaja aga mööda

sellest, et asjatundja (dtl 335) on oma arvamuses randaalimist hinnanud ebasoovitava taimestiku

levikut pigem soodustavaks hooldusvõtteks. Kuigi randaalimist kasutatakse tõepoolest rohumaa

lõpetamiseks näitavad kaebaja põldudel toimunud kontrollis tehtud fotod (dtl 317-330), et põllud

olid jätkuvalt kaetud heintaimedega. Olukorras, kus randaalimine soodustab pigem just

ebasoovitava taimestiku levimist, töötas randaalimine seega pigem vastu kaebaja eesmärgile

kasutada põldu järgmisel kasvuperioodil põllukultuuri kasvatamiseks. Vastavalt ei saa nõustuda

sellega, nagu viinuks randaalimine tulemuseni, kus põlde oli järgmisel kasvuperioodil võimalik

kasutada lisakuludeta. Kuigi randaalimine võib olla vajalik ja põhjendatud agrotehniline võte

rohumaa lõpetamiseks ja põllu külviks ettevalmistamiseks, on ilmne, et randaalimise mõju sõltub

suuresti nii sellest, millisel ajal kasvuperioodi jooksul randaalimine toimub kui ka randaalimisele

järgnevatest tegevustest põllul. Praegusel juhul toimus randaalimine augusti keskel ning tõendid ei

kinnita, et sellele oleks järgnenud veel tegevusi. Kuna randaalimise järel taastusid maal heintaimed,

siis ei ole alust järeldada, et randaaalimisel olnuks positiivne mõju rohumaa lõpetamise eesmärgi

suhtes. Teisalt ei andnud randaalimine PRIA selgitusel ka rohumaa hooldamise võttena niitmisega

sarnast tulemust, sest põllud jäid randaalimise järel ebatasasteks ja osaliselt on põldudel

tuvastatavad kuivanud taimevarred. Seega viis kaebaja kasutatud hooldusvõte pigem maa

ebasoodsama seisundini nii maa järgmisel kasvuperioodil jätkuvalt rohumaana kui ka põllukultuuri

kasvatamise eesmärgi suhtes.

46. Apellatsioonkaebuses on väidab kaebaja küll, et vaidlusalused põllud olid lisakuludeta

kasutatavad põllukultuuri külvamiseks, kuna maa külviks ettevalmistamiseks vajalikud tegevused

ei tähenda lisakulu maa järgmisel kasvuperioodil kasutamiseks. See väide ei lükka aga ümber

järeldust, et randaalimine ei ole sobiv võte rohumaa hooldamiseks kooskõlas määruse nr 32 § 4 lg-

s 4 sätestatuga, s.o viisil, mis annab niitmisega sarnase tulemuse ning praegusel juhul ei aidanud see

kaasa ka põllu kasutamisele järgmisel kasvuperioodil põllumajanduskultuuri kasvatamiseks

ettevalmistamisele.

47. Kokkuvõttes tuleb nõustuda PRIA järeldusega, et kaebaja ei hooldanud ka põlde nr 249, 250,

251, 252 ja 254 nõuetekohaselt 2020. aastal ning vastavalt ei olnud alust määrata kaebajale nende

eest otsetoetust.

IV

48. Kaebaja üheks põhiväiteks on jätkuvalt, et isegi juhul, kui nõustuda PRIA hinnanguga

toetusetaotluses põllukultuuride kasvatamiseks kasutatavate põldudena märgitud maa nõuetele

mittevastavuse kohta, ei saa siiski tegemist olla pindalade erinevuse olukorraga. Vastavalt ei ole

õigustatud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg-s 6 ning art 19 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sanktsiooni

kohaldamine. Kohane olnuks hinnata rikkumise raskust ja määrata toetuse vähendus vastavalt

määruse (EL) nr 640/2014 art-le 35 kaalutlusõiguse alusel, võttes arvesse nõuete rikkumise

raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Praegusel juhul ei ole kaebaja esitanud PRIA-le

valeandmeid, vaid deklareeritud põllukultuur ei ole PRIA hinnangul põllul piisavalt hästi kasvanud.

49. Vastustaja on siinkohal põhjendatult selgitanud, et Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib

maaelu arengu toetusmeetmeid ning otsesõnu on välistatud selle kohaldamine pindala suuruse või

2 Vt Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-703 (p 33).

loomade arvuga seotud rikkumiste korral. Praegusel juhul on aga vaidlus just põllumajanduskultuuri

rühma deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevuses. Seetõttu ei olnud PRIA õigustatud

rakendama hindamismaatriksit ning määrama halduskaristust tuginedes määruse (EL) nr 640/2014

art 35 lg-le 2.

Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta peab siiski põhjendatuks kohaldada sanktsiooni määramisel

määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-t 2 vaatamata sellele, et normi kohaldamine pindalaga seotud

toetuskõlblikkuse kriteeriumide hindamiseks on selgesõnaliselt välistatud. Ka ringkonnakohtule ei

ole selliste põhjuste olemasolu äratuntav.

50. Määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 järgi juhul, kui deklareeritud pindala ületab määratud

pindala, tuleb lähtuda toetuse arvutamisel määratud pindalast. Sama määruse art 19 lg-te 1 ja 2

kohaselt, kui deklareeritud pindala ületab kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus

kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus

on suurem kui 3 % või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20 % kindlaksmääratud pindalast ning

kui deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevus on 50%, siis toetust ei anta ning

kohaldatakse lisakaristust. Kuna vaidlusaluste põldude puhul tuvastas PRIA, et neil ei moodusta

deklareeritud põllukultuur taimestikus enamust, ei saa lugeda, et neil põldudel oleks toimunud

põllumajanduslik tootmine, s.t deklareeritud põllukultuuri kasvatamine. Vastavalt on tegemist

üledeklareerimise olukorraga. Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-21-1011 väljendatud

seisukohal, et määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6 koostoimes art 19 lg-tega 1 ja 2 lükkab ümber

ka kaebaja selle väite, et toetuse vähendamine ja taotleja karistamine on mõeldud vaid selliste

olukordade jaoks, kus isik on esitanud PRIA-le valeandmeid. Määrusest (EL) nr 640/2014 nähtub

selgelt, et toetuse vähendamine või määramata jätmine ning halduskaristuse kohaldamine on ette

nähtud juba ainuüksi deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse tõttu. Sanktsiooni

kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, et isik oleks esitanud PRIA-le valeandmeid.

51. Teisalt oli kaebajale teada olukorda tema põldudel. Seega pidi kaebaja juhatuse liige

teadvustama endale sedagi, et tema poolt toetusetaotluses märgitud põllukultuur vaidlusalustel

põldudel tegelikult ei kasva ja põldudel domineerivad allakülviks kasutatud heintaimed või suisa ka

rohumaadel ebasoovitavaks peetavad taimed. Selles olukorras oli kaebajal kuni kohapealse kontrolli

teostamiseni võimalus teatada PRIA-le tegelikust olukorrast põldudel ning põhjendada erakorraliste

asjaolude esinemist, mis viisid põllukultuuri ikaldumiseni või muuta toetusetaotlust vastavalt põllul

tegelikult kasvavale taimestikule. Seega oli kaebajal tegelik võimalus välistada kohapealses

kontrollis pindala erinevuse tuvastamine ja sanktsioonide kohaldamine. Asjaolust, et kaebaja

põldude tegelikule olukorrale vaatamata midagi ette ei võtnud, saab järeldada, et ta oli vähemalt

hooletu pindalaerinevuse tekkimise osas. Vastavalt ei näe ringkonnakohus põhjust pidada kaebaja

suhtes kohaldatud sanktsiooni tema õigusi ülemääraselt piiravaks, pidades silmas, et toetuse

taotlemisega võttis kaebaja ühtlasi teadlikult kohustuse täita toetuse tingimusi.

52. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist määruse (EL) nr

640/2014 kohta. Kaebaja ei esitanud täpsemat selgitust, millise sätte kohta või millises küsimuses

ta eelotsuse küsimist soovib. Kaebaja väidetest ja seisukohtadest saab siiski järeldada, et kaebaja

pidas silmas määruse (EL) nr 640/2014 norme, mis näevad ette sanktsioonide kohaldamise, s.o

määruse art 18 lg 6, art 19 lg-d 1 ja 2 ning art 35 lg 2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse

asjaoludel on määruse (EL) nr 640/2014 sätted sedavõrd selged, et vaidluse lahendamiseks ei ole

vaja küsida Euroopa Kohtu tõlgendust normide kohta. Seetõttu jääb kaebaja taotlus rahuldamata.

53. Vaidlus on ka kaebajale 2019. aasta eest kolmeaastases külvikorras olnud põldudele lühiajaliste

rohumaade grupis määratud toetuse muutmise üle. Vastustaja vähendas toetust, sest tuvastas 2020.

aastal kaebaja põldudel toimunud kohapealses kontrollis, et põldudel nr nr 205, 206, 207, 208, 212

ja 244 põldudel kasvatati jätkuvalt heintaimi, seega kasutati põlde rohumaana kauem kui määruse

nr 53 § 8 lg 1 p 5 kohaselt lubatud. 2021. aastal toimunud kohapealses kontrollis tuvastas PRIA

sama asjaolu põllu nr 209 suhtes. Kaebaja väitel kasvatas ta neil põldudel põllukultuure, kuid see

asjaolu ei leidnud vastavalt 2020. aastal ja 2021. aastal toimunud kohapealses kontrollis kinnitust.

Kaebaja tugineb sellele, et ta kündis 2020. aastal põllud üles ning külvas põllukultuure.

Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kui põllukultuuride kasvatamine

põldudel ei ole tõendatud, siis ei ole põldude staatus rohumaana katkenud. Selliste põldude lugemine

lühiajaliseks rohumaaks oleks vastuolus määruse nr 53 § 8 lg 1 p-ga 5. Põldude kasutus rohumaana

on ületanud lühiajalise rohumaa tähtaja ning PRIA on põhjendatult lugenud need põllud

püsirohumaaks ning vastavalt korrigeerinud ka varem põldude eest määratud toetuse summat.

Kaebaja väited apellatsioonkaebuses kordavad tema seisukohti halduskohtu menetluses.

Halduskohus on kaebaja väidetele ammendavalt vastanud, seetõttu ringkonnakohus küsimust

täiendavalt ei analüüsi, vaid nõustub halduskohtu otsuse asjakohaste põhjendustega (otsuse p-d 44

kuni 49).

V

54. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

55. Pärast ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks toimunud istungit esitas kaebaja

16. aprillil 2024 ringkonnakohtule menetlusdokumendi pealkirjaga „Kaebajate märkused protokolli

kohta“.

Kaebaja palub parandada kaebaja juhatuse liikme sõnavõtus ekslik aastaarv, kuna kaebaja juhatuse

liige rääkis herne kasvatamisest 2019. aasta, mitte 2017. aasta kohta. Ringkonnakohus jätab taotluse

rahuldamata, sest protokoll kajastab selles osas õigesti kaebaja esindaja poolt istungil öeldut. Lisaks

ei ole tegemist asja lahendamisel tähtsust omava asjaoluga. Käesolevas asjas vaidlustatud PRIA

otsus ei tugine sellele, et deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevus oleks esinenud põldude

osas, millel kaebaja väidetavalt kasvatas hernest. Vaidlusalustel põldudel deklareeris kaebaja

põllukultuurina söödanaerise, söödarapsi või söödaredise.

56. Lisaks palus kaebaja menetlusdokumendis täiendavalt hinnata kaebaja põhiõiguste kaitstust nii

PRIA haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses, leides, et haldusorgan ja kohus on suhtunud asjasse

pinnapealselt ega ole võimaldanud kaebajal oma seisukohta ja tõendeid esitada.

Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et tegemist ei ole protokolli parandamise taotlusega (HKMS

§ 86 lg 1), vaid täiendava seisukohaga asja lahendamise juurde või ka vastuväitega kohtu tegevusele

(HKMS § 90). Seetõttu jätab ringkonnakohus menetlusdokumendi pealkirja tähelepanuta. Samuti

jätab ringkonnakohus tähelepanuta menetlusdokumendi väited PRIA tegevuse kohta, kuna need

puudutavad asja sisulist lahendamist ning nende esitamine pärast asja sisulise läbivaatamise

lõpetamist ei ole lubatav, kui kohus menetlust ei uuenda (HKMS § 129 lg 5, § 130 lg 2, TsMS §

401 lg 4 ja § 402 lg-d 1 ja 8). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluse uuendamine vajalik asja

õigeks lahendamiseks.

Kaebaja heidab menetlusdokumendis ringkonnakohtule, et kohus ei olnud istungit ette valmistades

teinud endale selgeks asja sisu, ei võimaldanud sisulist arutelu ja lükkas tagasi kaebaja täiendavad

materjalid. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega ja jätab rahuldamata vastuväite kohtu

tegevusele tõendite kogumisel. Üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks halduskohtu tuvastatud faktilised asjaolud ja tõendid (HKMS § 198 lg 1). Uute tõendite

esitamine on lubatud eelkõige juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada (HKMS § 198 lg 2 p 3) või

takistas tõendi esitamist halduskohtu eksimus (HKMS § 198 lg 2 p-d 1 ja 2). Kui menetlusosaline

siiski soovib täiendada asja uue tõendiga tuleb tal esitada asjakohane taotlus ning selgitada nii seda,

mida ta soovib tõendiga tõendada (HKMS § 62 lg 2 ja lg 3 p 3) kui ka seda, miks tõendi esitamine

on lubatav HKMS § 198 lg 2 kohaselt.

Seega ringkonnakohus üldjuhul ei korralda tõendite kogumist ega määra selleks menetlusosalistele

tähtaega. Ringkonnakohus ei näe ka, et kaebaja poolt ringkonnakohtu istungi asja täiendamine saaks

olla vajalik ja põhjendatud kaebaja täiendavate selgitusteta. Käesolev vaidlus on kaebajal juba

mitmes, milles vaieldakse sarnaste õiguslike ja faktiliste asjaolude üle. Seetõttu ei ole alust arvata,

et tegemist oleks kaebaja jaoks uudse olukorraga või kaebaja oleks sedavõrd kogenematu, et ei

saanud mõista tõendite esitamise vajadust varem. Kaebaja on kõigi vaidluste puhul läbinud

kohtueelse

vaidemenetluse

ja

kohtumenetluse

kolmes

kohtuastmes,

kaebajat

esindas

kohtumenetluses vandeadvokaat, kes alles vahetult enne ringkonnakohtu istungi toimumist teatas

esindusõiguse lõppemisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajale oli tagatud tegelik võimalus

oma õiguste kaitseks kohtumenetluses nii oma seisukohtade kui ka tõendite esitamise osas.

Ringkonnakohus selgitas ringkonnakohus istungil, mida tuleb täiendavate tõendite esitamiseks teha

ja mida on vaja taotluses põhistada. Sellega ei keelanud kohus kaebajal esitada taotlust täiendava

tõendi esitamiseks. Kaebaja ise jättis taotluse esitamata. Nendel asjaoludel jääb rahuldamata

vastuväide kohtu tegevusele.

57. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/