3-20-1137/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2024, Tartu

Haldusasja number

3-20-1137

Haldusasi

X.X.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori

18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.06 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/vastuapellant – X.X., esindaja advokaat Anneli

Aab

Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu

Halduskohtu 25.06.2021. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata X.X.i

kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d

tühistamiseks.

2. X.X.i vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta X.X.i menetluskulud tema enda kanda.

4. Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga S.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 30.04.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1.3.-3/20d

karistati Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhti X.X.it teenistuskohustuste süülise

täitmata jätmise ja vääritu teo eest ametipalga vähendamisega 10% kolmeks kuuks. X.X.ile

etteheidetavaks teoks oli Narva politseijaoskonna Sillamäe piirkonnagrupi piirkonnavanem

Tarvo Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõiduki Volkswagen Tiguan

registreerimismärgiga (r/m) 720BXY kasutamine ajavahemikul 01.01.–31.10.2019

teenistusülesannete täitmisega mitteseonduvalt ehk isiklikul otstarbel.

2. X.X. esitas 11.06.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA peadirektori 18.05.2020. a

käskkirja nr 1.3-3/20d tühistamiseks, milles leidis, et PPA rikkus käskkirja andmisel õigust

heale haldusele ning õiguspärasele menetlusele ja õigusnormide järgimisele täidesaadava

võimu poolt, samuti haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 4 sätestatud kaalutlusõiguse

teostamise põhimõtteid ja HMS § 56 lg-tes 1-3 toodud haldusakti põhjendamise nõudeid.

Seetõttu ei ole täidetud HKMS §-s 54 loetletud haldusakti õiguspärasuse eeldused ja

vaidlusalune käskkiri kuulub tühistamisele. Kaebaja leidis samuti, et distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaeg on möödunud ja isegi kui see pole möödunud, pole ta distsiplinaarsüütegu

toime pannud, vastustaja eksis varalise kahju määramisel ning tegu pole toime pandud

tahtlusega ja vastustaja eksis karistuse määramisel ka kaalutlusnormide vastu.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 25.06.2021. a otsusega kaebuse ja tühistas PPA peadirektori

18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.

3.1. Kaebaja kasutas ajavahemikul 01.01.-31.10.2019 töövälisel ajal ja teenistusülesannete

täitmisega mitteseonduvalt (isiklikul otstarbel) T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks

usaldatud sõidukit VW Tiguan r/m 720BXY marsruudil Jõhvi-Narva ja Narva-Jõhvi kokku 46

päeval. Kaebajal ei olnud vahetu juhi (prefekti) luba sõiduki kasutamiseks.

3.2. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt pani kaebaja toime politsei ja piirivalve

seaduse (PPVS) § 86 p-des 1 ja 3 nimetatud süüteod, milleks on teenistuskohustuste süüline

täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine (p 1) ning vääritu tegu (p 3).

3.3. Nii PPA peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 1.1.-1/73 kinnitatud „Politsei- ja

Piirivalveameti töökorra“ p-de 67.7 ja 71.5 kui ka PPA peadirektori 31.05.2019. a käskkirjaga

nr 1.1-1/55 kinnitatud PPA töökorra p-de 75.7 ja 79.5 kohaselt on teenistuskohustuste

oluliseks rikkumiseks ja väärituks teoks ametiseisundi kasutamine isiklikes huvides. PPA

peadirektori 22.12.2017. a käskkirjaga nr 1.1-1/162 kinnitatud „Politsei- ja Piirivalveameti

maismaasõidukite kasutamise korra“ (Kord) p 6.1 kohaselt kasutatakse sõidukit kooskõlas

kehtivate õigusaktidega eesmärgipäraselt, otstarbekalt säästlikult ja heaperemehelikult ning

korra p 6.8. näeb ette, et sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud.

3.4. Kaebaja väitis, et ta ei ole kaasreisijana rikkunud Korda. Kohtu hinnangul hõlmas Korra

eesmärkidest lähtudes selle p-st 6.8 tulenev keeld ka juhtumeid, kus teenistusautot kasutatakse

isiklikuks otstarbeks selliselt, et isikut sõidutatakse tema palvel, kuigi ta ise ei juhi

teenistussõidukit.

3.5. Kaebaja eiras Korra p-st 6.8 tulenevat teenistuskohustust ja seega on täidetud PPVS § 86

p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo koosseis. Kohtu hinnangul on täidetud ka PPVS § 86 p-s 3

toodud distsiplinaarsüüteo koosseis.

3.6. Kaebaja tegutses tahtlikult, kuna olles juhtivas ametis, ta teadis või vähemalt oleks

pidanud teadma, et sellisel viisil teenistusautode kasutamine on keelatud.

3.7. Asjaolu, et sama sõidukit on kasutanud aeg-ajalt ka teised politseiametnikud tööle ja koju

sõitmiseks, ei tähenda seda, et ka kaebajat ei või oma süüteo eest vastutusele võtta.

3.8. Pooled vaidlesid selle üle, millal sai kaebaja vahetu juht prefekt T. Kruup teada sellest, et

kaebaja kasutab teisele ametnikule usaldatud ametiautot pidevalt tööle ja koju sõitmiseks.

ATS § 77 lg 1 järgi võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo

toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui

distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Kaebaja väitis, et

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkas kulgema 2019. a aprillist ehk ajal, millal

T. Kaiva andis tema enda kontrollimisega seoses ütlusi ja selgitusi, öeldes kontrollijatele mh

seda, et ta sõidab tööle koos kaebajaga, samuti seda, millisel marsruudil. Kaebaja ei ole

edastanud kohtule ühtegi tõendit ega usutavalt põhistanud seda, et sisekontrollibüroo

ametnikud oleks 2019. a aprillis saadud informatsiooni edastanud kaebaja vahetule juhile

prefekt T. Kruubile.

3.9. Kaebaja väide selle kohta, et 2019. a septembris rääkis ta telefonivestluses prefektile ka

sellest, et ta kasutas T. Kaivale usaldatud teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel varem, on

kohtule usutav. Eeltoodust tulenevalt sai kaebaja vahetu juht teada kaebaja poolt minevikus

teenistussõiduki kasutamisest 2019. a septembris. Kui lähtuda sellest, et vestlus leidis aset

septembri viimasel päeval 30.09.2019 ja sellest, et kaebaja oli puhkusel ajavahemikul

17.12–23.12.2019 (7 päeva) ja ajavahemikul 30.12.2019–02.01.2020 (3 päeva), siis kõige

hilisemaks distsiplinaarkaristuse määramise ajaks pidanuks olema 10.04.2020. Lähtudes

eeltoodust ei ole 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1.3-3/20d kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramine tähtaegne.

4. PPA esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

25.06.2021. a otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

4.1. Halduskohtu arvates puudusid tõendid selle kohta, et sisekontrolliametnik M. Tšerkassov

andis prefektile kaebaja sõidutamisest teada just 12.11.2019, kuid mitte varem. Halduskohus

ei põhjendanud, miks ei ole halduskohtumenetluses T. Kruubi poolt tunnistajana antud

kirjalikud ütlused tõendina arvestatavad. Millegagi ei ole põhjendatud seisukoht, et prefekti

ütlused on vastuolulised. Sellest, et kaebaja on sõidukit lubamatult isiklikuks otstarbeks

kasutanud pikema aja jooksul, sai T. Kruup teada 2019. a novembris.

4.2. Arusaamatud on kohtu järeldused, et just kaebaja räägib 2019. a telefonivestluse kohta

tõtt.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli kaebaja sõnul tema sõiduk remondis nädala

2019. a septembri alguses ning prefektilt küsis ta nõusolekut kasutada T. Kaivale

teenistusülesannete täitmiseks antud politseisõidukit Jõhvist läbi sõitmiseks sõiduki remondi

ajal. 24.-27. september jäävad aga kuu lõppu, seega kasutas ta tegelikult teenistussõidukit

isiklikul otstarbel ka teistel päevadel. Sama kehtib oktoobrikuu kohta. Kaebaja sõiduk oli

tema enda sõnul remondis veel 2019. a oktoobri alguses poolteist nädalat, kuid alates

18.10.2019 kasutas kaebaja teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks kaheksal päeval kokku 11

korral (kokkuvõtte lk 21–22). Seega esitas kaebaja nii enne distsiplinaarmenetluse alustamist

11.12.2019 kui ka menetluse ajal valeväiteid teenistussõidukiga tehtud sõitude kohta.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses tunnistas kaebaja, et käitus hooletult,

kui detailidest ja oma tegevuse ulatuse üksikasjadest vahetu juhiga 2019. a sügisel ei

rääkinud. Seevastu 03.11.2020. a kohtuistungil väärteoasjas nr 4-20-2766 asus kaebaja uuesti

väitma, et 2019. a septembri ja oktoobri sõidud olid kõik seotud tema isikliku auto remondiga.

Kaebaja on vähemalt alates 2019. a jaanuarist kasutanud teenistussõidukit isiklikuks

otstarbeks süsteemselt. Kaebaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta ei ole ausalt avaldanud,

millises ulatuses ta teenistussõidukit tegelikult isiklikuks otstarbeks ilma vahetu juhi loata

kasutas.

4.3. Kaebaja märkis distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses, et tegi enda

jaoks tõsised järeldused 2019. a novembris. 23.01.2020. a seletuses märkis kaebaja, et pärast

vestlust prefektiga ta enam T. Kaiva kasutuses olnud teenistussõidukit tööle ja koju sõiduks ei

kasutanud. PPA poolt 01.09.2020 kohtule esitatud õiendist nähtuvalt lõppesid vaidlusalused

sõidud alles 13.11.2019. Peale kaebaja enda väidete ei ole asjas ühtegi tõendit ega muud

viidet sellele, et T. Kruup oleks tema rikkumisest saanud teada varem kui 12.11.2019.

5. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta vastustaja apellatsioonkaebus

rahuldamata, kuna halduskohus leidis õigesti, et distsiplinaarkaristuse määramine on aegunud,

mistõttu tuli vastav käskkiri tühistada.

6. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule vastuapellatsioonkaebuse, milles palub jätta

halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi p-des 16-19

vastavalt vastuapellatsioonkaebuses väljatoodule. Kaebaja vaidlustab otsuse põhjendused

ulatuses, milles kohus leidis, et kaebaja on toime pannud PPVS § 86 p-des 1 ja 3 sätestatud

rikkumised.

6.1. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et kaebaja on jätnud täitmata Korra p 6.8 ja seeläbi on

täidetud PPVS § 86 lg-s 1 toodud koosseis. Kohtu põhjendused PPVS § 86 p-st 1 tuleneva

koosseisu täitmise osas ei saa tugineda üksnes sellele, et kui kaebaja sõidab ametisõidukis

kaasreisijana töövälisel ajal ja väljaspool politseijaoskonna territooriumi, on ta eiranud

maismaasõidukite kasutamise korra p 6.8, mille kohaselt on sõiduki kasutamine isiklikuks

otstarbeks keelatud. Kui kaebajale konkreetses Korras ettenähtud kohustused ei laiene, ei saa

kaebaja olla ka neid kohustusi rikkunud.

6.2. Halduskohtu järeldus, et PPA maismaasõidukite kasutamise korra p-st 6.8 tulenev keeld

hõlmab ka juhtumeid, kus teenistusautot kasutatakse isiklikuks otstarbeks ka siis, kui isikut

sõidutatakse tema palvel ehk kui isik ise ei juhi teenistussõidukit, on vale. T. Kaivale antud

volituse ületamise eest ametiauto kasutamisel saab vastutada üksnes T. Kaiva ise, mitte

kaebaja.

6.3. Kui karistatav on üksnes nö kaasasõitmine, oleks pidanud vastutusele võtma ka teised T.

Kaiva ametisõidukiga sõitnud ametnikud, mida tehtud ei ole.

6.4. Halduskohus on vääralt tuvastanud, et kaebaja tegevuses oli täidetud PPVS § 86 p 3

koosseis. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ega ka muudes distsiplinaarmenetlusega

seotud dokumentides ei ole välja toodud ühtegi konkreetset asjaolu, millest saaks järeldada

ametniku või ametiasutuse diskrediteerimist. Ametniku tegu ei saa pelgalt hiljem antud

hinnangutest tulenevalt käsitleda kui vääritut tegu.

6.5. Halduskohus tuvastas vääralt, et kaebaja tegevus oli tahtlik. Kaebaja ei ole kunagi

teadlikult soovinud oma teenistuskohustusi rikkuda.

7. Vastustaja palub vastuses vastuapellatsioonkaebusele kaebaja vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamata jätta.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 25.05.2022. a otsusega PPA apellatsioonkaebuse ja

X.X.i vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25.06.2021. a otsuse

resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse

põhjendustele.

Ringkonnakohtu

põhjendused

olid kokkuvõtvalt

järgmised.

8.1. Kaebaja on toime pannud vaidlusaluses käskkirjas talle ette heidetud ning PPVS § 86

p-des 1 ja 3 sätestatud rikkumised. Kaebajal oli kohustus täita PPA maismaasõidukite

kasutamise korra p-de 6.1 ja 6.8 nõudeid. Käskkirjas märgitud ajavahemik 01.01.2019 –

31.10.2019 on õige. Kaebaja pani rikkumise toime süüliselt. Kaebaja diskrediteerimine

sisustati seeläbi, millist eeskuju ta alluvatele andis. Kaebaja diskrediteeris ennast ka vahetu

ülemuse silmis. Vastustaja on usutavalt põhjendanud, miks oli kaebaja tegevus vääritu. Lisaks

oli kaebaja käitumine vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Süüliselt

teenistuskohustuste täitmata jätmise tagajärjena tekitas kaebaja PPA-le varalist kahju

vähemalt 239 eurot. Kaebajale määratud karistus on proportsionaalne.

8.2. Puudub vaidlus selles, et prefekt ei saanud kaebaja distsiplinaarsüüteost teada 2019. a

aprillis. Tõendatud ei ole, et 2019. a septembris rääkis kaebaja telefonivestluses prefektile, et

kasutas teisele ametnikule usaldatud teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel juba varem.

Samuti ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et kaebaja ütlused on usaldusväärsemad kui

prefekti ütlused. Kaebaja kasutatud väljenditest ei olnud prefektil võimalik 2019. a septembris

aru saada, et tegemist on süsteemse rikkumisega. Seega ei olnud 2019. a septembris prefektile

teada kaebaja distsiplinaarsüütegu sellisena, nagu seda kirjeldati vaidlusaluses käskkirjas.

Tõendatud ei ole, et prefekt sai kaebaja teost teada varem kui 12.11.2019.

8.3. ATS § 77 lg-s 1 kasutatud sõnastust „isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“ tuleb

mõista laialt. Selleks on iga organisatsiooni teenistuses olev isik, kellel on kontrolli- ja

järelevalvepädevus teenistuja suhtes. Mõiste hõlmab muu hulgas haldusorgani

struktuuriüksust, kelle ülesandeks on teenistujate ametikohustuste täitmise kontrollimine.

Oluline on, et isikul või struktuuriüksusel oleks teenistusülesannetest tulenevalt õigus ja

kohustus võtta samme isiku võimaliku rikkumise tuvastamiseks. Sisekontrollibüroo juhil

tekkis 04.11.2019 kahtlus sõiduki väärkasutamise osas. Sisekontrollibürool oli olemas ajend

ja alus kontrollida kaebaja teenistuskohustuste täitmist, hinnates muu hulgas

distsiplinaarmenetluse algatamise ettepaneku tegemise vajadust. Seega ei olnud ATS § 77 lg-s

1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks nõutav, et sõiduki väärkasutamine

kaebaja poolt oleks saanud teatavaks kaebaja vahetule juhile. Prefektil ei olnud keskset rolli

teenistusliku kontrolli tegemisel. Distsiplinaarmenetluse algatamise otsustas ning

distsiplinaarkaristuse määras PPA peadirektor. Seetõttu tuli PPA sisekontrollibürood pidada

isikuks, kellele kaebaja teenistusalaselt allub. Arvestades, et kaebaja oli 2019. a detsembris 10

päeva puhkusel, aegus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine 14.05.2020.

9. Riigikohus rahuldas 28.04.2023. a otsusega PPA kassatsioonkaebuse ning tühistas Tartu

Ringkonnakohtu 25.05.2022. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Riigikohtu hinnangul on käesolevas asjas vaidluse all, kuidas tõlgendada

ATS § 77 lg-s 1 reguleeritud distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja kulgema

hakkamist. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eelnimetatud kuuekuulise tähtaja kulgema

hakkamiseks piisas sellest, kui info võimaliku distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta oli

olemas mis tahes organisatsiooni teenistuses oleval isikul, kellel on teenistuja suhtes kontrolli-

ja järelevalvepädevus (praegusel juhul Ida sisekontrollitalituse juhil).

ATS § 77 lg 1 teist lauseosa tuleb kolleegiumi arvates mõista siiski nii, et normis on peetud

silmas isikut, kes koordineerib iga päev ametniku teenistusalast tegevust. Igapäevast kontrolli

teenistujale antud ametikohustuste täitmise üle teeb üldiselt tema vahetu juht. ATS § 77 lg-t 1

tuleb praegusel juhul seega tõlgendada nii, et selles sätestatud kuuekuuline tähtaeg hakkas

kulgema arvates päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada kaebaja vahetu või

kõrgemalseisev juht. Politseijaoskonna/büroo juhi ametijuhendis on märgitud, et PPA Ida

prefektuuri politseijaoskonna juht allub Ida prefektuuri prefektile.

Ringkonnakohus ei teinud asja lahendamisel kindlaks, millal sai kaebaja teenistuskohustuste

rikkumisest teada tema vahetu juht Ida prefektuuri prefekt. Asja uuel lahendamisel tuleb

ringkonnakohtul kindlaks teha, millal sai kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüüteost

teada kaebaja vahetu juht. Seejärel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang sellele, kas kaebajale

määrati distsiplinaarkaristus ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, võttes seejuures

arvesse perioodi, mil kaebaja avaliku võimu volitus oli ATS § 83 alusel peatunud (ATS § 77

lg 2).

10. Menetlusosalised teatasid 22.03.2024 vastuseks kohtunõudele, et nad jäävad küsimuses,

millal sai kaebaja teenistuskohustuste rikkumisest teada Ida prefektuuri prefekt, oma

varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus tuleb rahuldada

ja halduskohtu 25.06.2021. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega

jätab esitatud kaebuse rahuldamata. X.X.i vastuapellatsioonkaebus jääb eeltoodust tulenevalt

rahuldamata.

12. 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1.3-3/20d karistas PPA peadirektor Ida prefektuuri Narva

politseijaoskonna (Narva PJ) juhti X.X.it PPVS § 86 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud

distsiplinaarsüütegude – teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine ja vääritu tegu,

so teenistuses toime pandud süüline tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste

nõuetega ning diskrediteerib ametnikku – toimepanemise eest ametipalga vähendamisega

10% kolmeks kuuks (alates 2020. a maikuu ametipalgast). Kaebajale etteheidetavaks teoks oli

Narva PJ Sillamäe piirkonnagrupi piirkonnavanem T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks

usaldatud sõiduki VW Tiguan r/m 720BXY kasutamine ajavahemikul 01.01–31.10.2019

teenistusülesannete täitmisega mitteseonduvalt ehk isiklikul otstarbel marsruudil Jõhvi-Narva

ja Narva-Jõhvi 46 päeval, sh 18 päeval nii hommikul kui ka õhtul. Vaidlust pole olnud selle

üle, et kaebajal ei olnud Korra p-s 6.7 nimetatud vahetu juhi poolt (prefekti) sõiduki

kasutamiseks väljastatud luba.

13. Ametniku (sh ka politseiametniku) üldised kohustused on sätestatud mh ATS § 51 lg-tes

1-7. Näiteks sätestavavad punktid 3-5, et ametnik peab juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva

juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti

ametijuhendist. Ametnik peab käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool

teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks

ametiasutuse mainet. Ametnik peab kasutama ametiasutuse ning ametniku kasutusse antud

vara ja vahendeid heaperemehelikult ja sihipäraselt.

Konkreetsemad politseiametniku kohustused on sätestatud politseitööd reguleerivates

õigusaktides ja siseaktides. PPA peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 1.1.-1/73 kinnitatud

PPA töökorra p-de 67.7 ja 71.5 kohaselt peetakse teenistuskohustusete oluliseks rikkumiseks

ja väärituks teoks ametiseisundi kasutamist isiklikes huvides. Samas sõnastuses on PPA

peadirektori 31.05.2019. a käskkirjaga nr 1.1-1/55 kinnitatud PPA töökorra p-d 75.7 ja 79.5.

Korra p-de 6.1 ja 6.8 kohaselt kasutatakse sõidukit kooskõlas kehtivate õigusaktidega

eesmärgipäraselt, otstarbekalt säästlikult ja heaperemehelikult. Sõiduki kasutamine isiklikuks

otstarbeks on keelatud.

13.1. Kaebaja 10.03.2021. a vastusest halduskohtu küsimustele (kd I, lk 122) on võimalik aru

saada, et kuigi ta ei mäleta nimetatud käskkirjadega tutvumise kuupäeva, ei vaidle kaebaja

vastu, et ta oli Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna juhina teadlik nimetatud siseaktide

sisust. Kaebaja teenistuskohustused tulenevad mitte ainult kaebaja ametijuhendis kirjeldatud

põhitööülesannetest, vaid koostoimes ametijuhendi p-ga 4.2 ka muudest õigusaktidest, mida

kahtlemata eelpoolnimetatud siseaktid on. Kaebaja ametijuhendi p 4.2 sätestab, et kaebaja

vastutab teenistusse puutuvate õigusaktide ja korralduste järgimise ja täitmise eest. Kaebaja

tutvus ametijuhendiga ja andis tutvumise kohta allkirja 11.04.2016. Kaebaja arusaam, et

tuginedes tema ametijuhendis kindlaksmääratud ülesannetele (kohustustele), ei kuulu Korra

täitmine tema teenistusülesannete täitmise hulka, on seega ebaõige. Eelnevast on võimalik

järeldada, et kaebajal oli ka PPA maismaasõidukite kasutamise korra p-de 6.1 ja 6.8 täitmise

kohustus.

13.2. Kaebaja väidab samuti, et teda ei tohi vastutusele võtta, kuna sõiduk VW Tiguan r/m

720BXY oli usaldatud politseiametnik T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks, mistõttu ei

ole ta kaasreisijana Korda rikkunud. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendab kaebaja valesti

maismaasõidukite kasutamise korra sätteid. Kui politseiametnik istub politseiautosse

töövälisel ajal ja väljapool politseijaoskonna territooriumi, et jõuda ühest linnast teise linna,

mille omavaheline kaugus on umbes 50 km, on ilmselgelt tegemist tema poolt otseses mõttes

ametiauto kasutamisega, vaatamata sellele, et ta ei ole nimetatud auto juht. Seda enam on see

nii olukorras, kus nimetatud ametiauto on usaldatud politseiametnikule, kelle enda

teenistusülesannete täitmise ja koju jõudmise sõiduteekond ei ühti sõiduteekonnaga, mis

kujunes välja temast kõrgema ametniku (kaebaja) palvel. Kaebaja on ise kaebuses märkinud,

et palus talle alluval politseiametnikul T. Kaival sõidutada teda tööle ja koju. Kaebaja on ka

distsiplinaarmenetluses tunnistanud, et tema käitumine ei olnud PPA siseaktidega kooskõlas,

ta kahetseb eksimust ja palub anda talle veel ühe võimaluse (kd I, lk-d 29-30 ja 90). Alles

kohtumenetluses asus kaebaja teisele seisukohale ja hakkas väitma, et ta ei ole mingeid

nõudeid rikkunud.

PPA maismaasõidukite kasutamise kord ei tee teenistussõidukite kasutajate vahel vahet. Korra

p 6.8. sõnaselgelt keelab sõiduki kasutamise isiklikuks otstarbeks. Kaebaja poolt Korra p-le

6.8 antud tõlgendus on liiga kitsas ja ei ole kooskõlas eelpoolnimetatud Korra eesmärgiga.

Juhul, kui lähtuda kaebaja poolt antud tõlgendusest, oleks täiesti lubatav teenistussõiduki

kasutamine politseiametniku poolt, sh ka isiklikuks otstarbeks isegi siis, kui politseiametnik ei

ole selle sõiduki vastutavaks isikuks määratud (puudub prefekti luba jne) või ei juhi sõidukit

vahetult (kaasreisija). Korra eesmärkidest lähtudes hõlmab p-st 6.8 tulenev keeld

ringkonnakohtu hinnangul siiski ka juhtumeid, kus teenistusautot kasutatakse isiklikuks

otstarbeks, mh ka juhul, kui isikut sõidutatakse sellega tema palvel ehk tema ise ei juhi

teenistussõidukit. Kaebaja politseijaoskonna juhina oleks pidanud sellest ka aru saama.

Kaebaja väide, et kuna maismaasõidukite kasutamise korra kohaselt on sõidukijuhid

kohustatud kasutama sõidukit otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult, siis volitusi

teenistussõiduki kasutamise osas on ületanud T. Kaiva, mitte tema, ei ole samuti õige.

Viidatud Kord eristab sõiduki kasutamise üldisi nõudeid (p 6) sõidukijuhile kehtestatud

nõuetest (p 7). Vastavalt Korra p-le 7.6 on sõidukijuht muuhulgas kohustatud kasutama

sõidukit otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Kaebaja ei olnud vaidlusaluse

distsiplinaarsüüteo puhul sõiduki juht ja Korra p 7.6 rikkumist ei ole kaebajale ette heidetud.

Kaebajale heideti ette rikkumisi, mille saab Korra järgi toime panna ka ametnik, kes ei ole

sõiduki juht. 18.05.2020. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on selgelt märgitud, et

X.X. rikkus PPA maismaasõidukite kasutamise korra p 6.1 (sõidukit kasutatakse kooskõlas

kehtivate õigusaktidega eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult) ja p

6.8 (sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud). Viidatud sätete sõnastusest

nähtuvalt kehtib neis sisalduv kohustus ja keeld kõikidele PPA ametnikele.

Tegelikkusele mittevastav on kaebaja märkus, et PPA maismaasõidukite kasutamise korra

sisuks on üksnes see, et teatud isikutele on antud luba parkida sõidukeid oma kodu juures

väljaspool tööaega. Sellest on kaebaja teinud samuti vale järelduse, et Korra nõuded said

laieneda vaid T. Kaivale, kuid mitte talle. Korra p 1.1 järgi on korra eesmärk reguleerida

maismaasõidukite kasutamise, hankimise, tähistamise, sõidukite üle arvestuse pidamise ja

isikliku sõiduki kasutamise korda PPA-s. Seega ei ole võimalik kõnealust Korda tõlgendada

selliselt, et see X.X.ile kui Narva PJ juhile ei laienenud. Kaebaja poolt tehtud järelduseks ei

anna alust ka viide Korra p-le 2.1.10, mis defineerib „vastutava isiku“ Korra tähenduses.

Samuti ei saa kaebaja järeldus tuleneda Korra p-st 11.1, mille järgi vastutab selle täitmise eest

Korrast tulenevaid toiminguid teostav teenistuja. Kui X.X. sõidukit kaassõitjana kasutas, siis

ta teostas sellega Korrast tulenevaid toiminguid (sõiduki kasutamine) ja vastutab nende

toimingute õiguspärasuse eest. Korra mõttega kooskõlas ei saa olla olukord, kus PPA

teenistuja, kes vajab isiklikul otstarbel transporti, kuid veenab selleks teenistussõiduki rooli

istuma teise PPA teenistuja, vabaneb vastutusest Korra p-de 6.1 ja 6.8 rikkumise eest seetõttu,

et tema ei olnud sõiduki juht, kuigi sõit toimus üksnes kaebaja isiklikes huvides.

13.3. Haldusasja materjalide kohaselt sõidutas kaebajale alluv T. Kaiva kaebajat argipäeviti -

hommikuti ajavahemikul kellast 7-st 8-ni ja õhtuti kellast 16-st kuni 18-ni eesmärgiga vedada

kaebajat elukohast töökohale ja tagasi. Mõnikord oli koos kaebajaga ka tema poeg, keda

sõidutati vahepeal elukohast kooli juurde (kd I, lk 81-82). Ringkonnakohtu arvates on

selliseid sõite võimalik kvalifitseerida teenistussõiduki kasutamisena isiklikuks otstarbeks,

kuna sõidud tehti väljaspool kaebaja tööaega ning need ei olnud seotud tööülesannete

täitmisega (kd I, lk 102p). Kuigi distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja vaidlusaluses

käskkirjas välja toodud sõidud olid tehtud T. Kaivale usaldatud autoga ja tema juhtimisel, on

tuvastatud, et kõik need sõidud tehti kaebaja palvel. Kuna kaebaja palus ise alluv T. Kaivat

sooritada tema huvides 46-l päeval sellised sõite, mis leidsid aset töövälisel ajal ja ilmselt

ei olnud seotud tööülesannete täitmisega, siis ei ole antud kontekstis oluline, kas T. Kaival oli

tööle sõitmiseks ja koju naasmiseks kindlaksmääratud marsruut või mitte. Ilmselt ei saa

pidada tavapäraseks ja mõistlikuks marsruudiks Toila alevikust Narva ja/või Sillamäe linna

sõite läbi Jõhvi linna või Narva ja/või Sillamäe linnast sõite Toila alevikku läbi Jõhvi linna.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes välja toodud kuupäevadel ei ole T. Kaiva külastanud

Jõhvi politseijaoskonda ega täitnud muid tööülesandeid Jõhvi linnas.

Kaebaja väited, et nimetatud sõitude ajal teostati liiklusjärelevalvet, ei ole kohtu arvates

asjakohased ega ka usutavad, kuna nende sõitude eesmärgiks oli üksnes tööle jõudmine ja

koju naasmine. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja Narva politseijaoskonna juhina hakkas tööle

ja koju sõitmise ajal ehk töövälisel ajal tegelema liiklusjärelevalvega ja seda ka siis, kui tema

ametijuhend ei näinud seda ette (kd I, lk 34). Eelpoolkirjeldatud asjaoludele tuginedes on alus

arvata, et kaebaja, paludes alluv T. Kaivat sõita Toilast tema juurde Jõhvi, et sõita koos Narva

politseijaoskonda ja aeg-ajalt vedada sama autoga kaebaja poega kooli juurde, aga samuti

Narva politseijaoskonnast Jõhvi linna, et viia kaebaja töölt koju tagasi, on sõidud, mis on

tehtud isiklikuks otstarbeks ja sellisel viisil teenistussõidukite kasutamine on tulenevalt Korra

p-st 6.8 keelatud. Eelpoolkirjeldatud käitumisega jättis kaebaja täitmata Korra p-s 6.8

sätestatud kohustuse, mistõttu on täidetud ka PPVS § 86 lg-s 1 kindlaksmääratud koosseis.

14. Kaebaja väidab samuti, et tema poolt sooritatud tegu ei saa nimetada väärituks teoks, kuna

täidetud ei ole PPVS § 86 p-s 3 sätestatud koosseis. Vastavalt PPVS § 86 p-le 3 on

distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu – süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud

kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või

ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool

teenistust. Riigikohus on oma lahendis märkinud, et ametniku enese diskrediteerimine ei pea

alati väljenduma esmajoones nö organisatsioonisisese avalikkuse (so nende isikute, kes pole

sündmusega seotud) hukkamõistus, mis omakorda peaks olema tõendatud ning sellist

järeldust ei saa teha ka PPVS § 86 p-i 3 sõnastusest. Samas väljendas kolleegium seisukohta,

et teo kvalifitseerimiseks ametnikku diskrediteeriva vääritu teona võib olla piisav, kui

usutavalt on põhjendatud, et tegu diskrediteeris ametnikku ülemuse silmis. Samuti märkis

kolleegium sama otsuse p-s 13, et eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed

kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib

järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid

kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel.1

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on PPA peadirektor E. Vaher väljendanud, et

X.X. on jaoskonna juhina korduva õigusaktidest tugevalt hälbiva käitumise läbi end ametniku

ja juhina diskrediteerinud nii alluvate kui vahetu juhi ja ka peadirektori silmis. Kaebaja kui

politseiametniku diskrediteerimine sisustati läbi selle, millist eeskuju ta oma korduva

õigusvastase käitumisega alluvatele andis ning juhtunu ilmsiks tulekul annab ehk lähtuti ka

tulevikku suunatud mõjust. Seega on PPA peadirektor kui X.X.i ülemus sõnaselgelt

väljendanud, et X.X. on ennast tema silmis diskrediteerinud, mistõttu ei vaja see eraldi

tõendamist. Oluline on ka X.X.i vahetu juhi T. Kruubi antud hinnang 20.04.2020. a

arvamuses distsiplinaarsüüteo ning distsiplinaarkaristuse määramise kohta (kd I, lk 100).

RKHKo 3-3-1-29-16, p 13.

Tema hinnangul on X.X. väga tõsiselt rikkunud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nimetatud

regulatsioone. Samuti on ta neid regulatsioone juhina diskrediteerinud (ehk enda kui kõrge

politseiametniku käitumise ja eeskuju läbi vähendanud seaduste ja asutusesiseste

regulatsioonide kaalu ning nende andja autoriteeti alluvate silmis). Lisaks PPA-le

tekitatud varalisele kahjule on T. Kruup tõstnud esile, et X.X.i käitumise tõttu kannatas kahju

ka T. Kaiva menetlusaluseks isikuks sattumise tõttu. Seega on selge, et X.X.

diskrediteeris end ka T. Kruubi kui vahetu ülemuse silmis. Kuna kaebaja lõi T.

Kaivale mulje, et tal on politsei teenistussõiduki kasutamiseks olemas prefekti luba, kuigi see

nii ei olnud, kasutas ta sellega alluvat enda huvides ära. Ka T. Kaiva seletus

(kd I, lk 14p-15) viitab sellele, et T. Kaiva on pettunud X.X.is kui juhis, keda ta on seni

usaldanud. Seega on X.X. diskrediteerinud end ka oma alluva silmis. Lähtudes Riigikohtu

16.11.2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-16 toodud seisukohast, on vastustaja ringkonnakohtu

arvates arusaadavalt ja usutavalt põhjendanud, miks tema arvates oli kaebaja kui juhtival

ametikohal olnud politseiametniku selline tegevus vääritu ning kuidas ta on ennast

ametnikuna diskrediteerinud. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega ja märgib, et

teenistussõiduki kasutamine oli süstemaatiline tegevus teise politseiametniku vahendusel.

Kohtule jäävad arusaamatuks kaebaja etteheited seonduvalt maine kahjustamise tõendamata

jätmisega. Kuna kaebaja on süstemaatiliselt kasutanud teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks

selleks vastavat luba omamata, on ta kindlasti ennast politseijaoskonna juhina, kellelt

oodatakse nii ühiskonnas kui ka asutuse sees eeskujulikku käitumist ja seaduste ning muude

asutuse sees kehtestatud üksikaktide teadmist ja nende järgimist, diskrediteerinud nii alluvate

kui ka ülemuste silmis, näidates enda vääritu käitusemisega kõigepealt halba eeskuju

kehtestatud reeglite täitmise osas teistele politseiametnikele. PPA on korrakaitseorgan, kelle

põhiülesandeks on jälgida, et teatud valdkondades kehtestatud reeglid oleksid täidetud ja

sanktsioneerida inimesi, kes neid reegleid ei täida. Antud juhul saab negatiivset mõju

vastustajale eeldada juba sel põhjusel, et kaebaja oli politseijaoskonna juht, mitte

reapolitseinik. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja on õigesti asunud

seisukohale, et kaebaja pani toime vääritu teo PPVS § 86 p-s 3 sätestatud tähenduses, kuna

distsiplinaarmenetluses leidis kinnitamist, et X.X. on end ametnikuna diskrediteerinud.

Ametiasutuse diskrediteerimist ei ole kaebajale vaidlusaluses käskkirjas ette heidetud. Lisaks

sellele, et X.X.ile ette heidetav käitumine teda kui ametnikku diskrediteeris, oli see

ilmselgelt vastuolus ka ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega.

15. Kaebaja viide väärteoasjas nr 4-20-2766 maakohtu ja ringkonnakohtu poolt tuvastatule

korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 17 koosseisu täitmata jätmise osas on käesoleva

vaidluse kontekstis asjakohatu.

Väärteoasja nr 4-20-2766 sisuks oli X.X.i süüdistus KVS § 17 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemises, mis seisnes ametiisiku poolt omakasu eesmärgil mõju korruptiivses

kasutamises, millega rikuti KVS § 3 lg 1 p-i 4 ja § 5 lg-t 3. KVS mõistes ametikohustuse

rikkumine mõju korruptiivse kasutamise mõttes ei ole samastatav vaidlusaluses käskkirjas

kaebajale kui politseiametnikule distsiplinaarkaristuse määramisega PPVS § 86 p-des 1 ja 3

toodud alustel. PPVS § 86 ja KVS § 17 objektiivsed koosseisud on erinevad, seega juhul, kui

väärteomenetluse käigus on tuvastatud KVS §-s 17 sätestatud objektiivse koosseisu

puudumine, ei tähenda see automaatselt seda, et halduskohus ei pea analüüsima PPVS §-s 86

kindlaksmääratud objektiivse koosseisu täidetavust. Kohus märgib täiendavalt, et isegi siis,

kui kaebajale alluv T. Kaiva oleks sõidutanud kaebajat puhtalt enda initsiatiivil, ei oleks

kaebaja poolt nö passiivne Korra p 6.8 rikkumine aktsepteeritav käitumine PPVS § 86 p-s 3

sätestatud tähenduses ehk oleks tegemist ka siis reeglite rikkumisega. Tuvastatud on, et T.

Kaiva sõidutas kaebajat tema palvel ja T. Kaival ei olnud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

mainitud kuupäevadel Jõhvis teenistusülesandeid.

Lisaks sellele tühistas Tartu Ringkonnakohus 04.02.2021. a otsusega maakohtu eelnimetatud

otsuse ja lõpetas X.X.i väärteomenetluse põhjusel, et X.X.it oli süüdistuse aluseks oleva teo

eest juba 18.05.2020. a käskkirjaga distsiplinaarkorras süüdi mõistetud ja karistatud ning

sama teo eest ei saa isikut mitu korda karistada. Seega ei oma väärteoasjas nr 4-20-2766 Viru

Maakohtu poolt 17.11.2020 tehtud ja tühistatud lahend ega selles väljendatud seisukoht

mingit puutumust käesoleva haldusasjaga.

16. Ebaõige on kaebaja väide, et kuna ta oli üksnes kaassõitja, siis puudub tal süü

distsipliinirikkumise toimepanemises. ATS § 74

lg 1 järgi vastutab ametnik

distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral ja sama paragrahvi lg 2 järgi on süü

vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

Asja materjalidest nähtuvalt puudus kaebaja alluval T. Kaival distsiplinaarkokkuvõttes välja

toodud kuupäevadel nii teenistuslik kui ka isiklik vajadus hommikuti ja õhtuti sõita tööle ja

naasta koju Toilasse läbi Jõhvi linna. Eelnevast on ilmne, et kaebajale etteheidetavad sõidud

olid tehtud lähtudes tema isiklikest eesmärkidest. Ringkonnakohtu hinnangul tegutses kaebaja

sellisel viisil tahtlikult, kuna olles juhtivas ametis, teadis ta või vähemalt oleks pidanud

teadma, et teenistusautode kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud. Kaebaja poolt

distsiplinaarmenetluses antud ütluste kohaselt edastas prefekt neile juba 2016. a peadirektori

otsuse, mis keelas ametisõidukitega tööle ja koju sõitmise. Kaebaja ja teised

politseiametnikud nõustusid uue korraga ja hakkasid kasutama isiklikke sõidukeid (kd I, lk

15p). Sellele vaatamata tegi kaebaja jaanuaris 2019 T. Kaivale ikkagi ettepaneku, et viimane

sõidutaks teda Jõhvist tööle Narva politseijaoskonda ja tagasi koju (kd I, lk 15p), kuid ei

andnud prefektile sellest teada, ega küsinud ka luba. Kaebaja ei ole kohtule selgitanud, miks

ta ei saanud tööle sõita ja koju naasta vana skeemi järgi (koos kolleegidega nende isiklikke

sõidukeid kasutades) siis, kui tema isiklik sõiduvahend oli remondis, pereliikmete poolt

hõivatud jne. Samas nähtub haldusasja materjalidest, et kaebajat sõidutati ka 2019. a

novembrikuus veel 5 korda (kd I, lk 88) ehk ajal, mil tema isiklik auto ei olnud

esitatud tõendite põhjal enam remondis. Sellest tulenevalt ei ole võimalik väita, et kaebaja

selline käitumine 10 kuu jooksul 2019. a ei olnud tahtlik ja teadlik, vaid ta oli üksnes hooletu

või raskelt hooletu. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab tahtlust ka X.X.i poolt prefektile

saadetud 13.11.2019. a kuupäeva kandva ettekande sisu, milles kaebaja märkis, et ta on

eksinud ja palub vabandust. Samuti tunnistas kaebaja selles ettekandes, et kui hinnata kulusid

ja sõitmise eesmärki, siis ta juhina kuritarvitas oma positsiooni ning eksis, kuna keskastme

juhina pidi ta juhtunut ette nägema. Kaebaja tunnistas, et kuigi kõhutunne talle iga kord ütles,

et selline käitumine on vale, kasutas ta ikka vajadusel või võimalusel seda lahendust.

Samas ei ole täpse süü vormi küsimus käesoleval juhul ka väga oluline, kuna PPVS § 86 ei

sätesta süü vorme. See, et kaebaja oli teenistussõiduki kasutamisel vähemalt hooletu, tunnistas

kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus ise (kd I, lk 29p) ja halduskohtumenetluses ei ole ta

loobunud enda ütlusest. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebaja

pani toime PPA maismaasõidukite kasutamise korra p 6.8 rikkumise süüliselt.

17. Mis puudutab kaebaja väidet, et teda ei tohtinud üldse vastusele võtta, kuna sõidukit VW

Tiguan r/m 720BXY kasutasid aeg-ajalt samal ajal ka teised politseiametnikud tööle ja koju

sõitmiseks, kuid neid ei karistatud, siis ei anna ka nimetatud väide iseenesest alust

18.05.2020. a käskkirja tühistamiseks.

Asja materjalide kohaselt kasutasid ajavahemikul 01.01.-31.10.2019 sõidukit VW Tiguan r/

m 720BXY samal ajal koos kaebajaga ka teised politseiametnikud, kuid A. Urb, K. Palu,

A. Kurenkova ja T. Kaiva ei olnud õiguslikus mõttes sarnases olukorras kaebajaga, kes

võrreldes eelpoolnimetatud ametnikega ei omanud kõrgema juhi poolt vastavat nõusolekut ja

kasutas teenistussõidukit tööle ja koju sõitmiseks suhteliselt pika perioodi jooksul ehk

süsteemselt. A. Urb, K. Palu, A. Kurenkova ja T. Kaiva olid kõik teenistuslikult X.X.ile

alluvad ametnikud ning nimetatud sõidud toimusid kaebaja kui nende ülemuse teadmisel ja

nõusolekul. Seevastu puudus X.X.il enda kõrgema juhi (eelkõige prefekt T. Kruubi), teadmine

ja nõusolek teenistussõiduki kasutamiseks isiklikul otstarbel distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes märgitud päevadel ajavahemikul 01.01.-31.10.2019.

Samuti on vastustajal suur kaalutlusruum ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse alustamiseks

(PPVS § 91 lg 1). Kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise ja tema karistamise

seisukohalt ei oma tähtsust, kas distsiplinaarmenetlus viidi läbi ka teiste ametnike suhtes, kes

on samuti T. Kaiva kasutuses olnud teenistussõidukit kasutanud, või mitte. Vastustaja selgitas,

et X.X.i suhtes alustati distsiplinaarmenetlust seetõttu, et lisaks PPA vara isiklikul otstarbel

kasutamisele kasutas ta isiklikku kasu silmas pidades ära ka oma ametipositsiooni juhina.

Teised ametnikud, kes samuti T. Kaivaga koos sõitsid, ei olnud T. Kaiva suhtes juhi

positsioonil. Samuti vastutas kaebaja struktuuriüksuse juhina mh selle eest, et temale alluvad

ametnikud täidaksid PPA töökorda ning muid tööd reguleerivaid eeskirju, juhendeid ja

kordasid, sh maismaasõidukite kasutamise korda. Kaebaja oli kohustatud kontrollima, et

temale alluvad teenistujad täidaksid PPA-s kehtestatud reegleid ning rikkumistest teada

andma. Seega olid kaebajale kui politseijaoskonna juhile seatud ametiseisundist ja

teenistusülesannetest tulevalt kõrgendatud nõudmised, mistõttu oli tema toime pandud

rikkumine vastustaja hinnangul ka suurema kaaluga, mis samuti oli määrav tema suhtes

distsiplinaarmenetluse alustamisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel. Kaebaja poolt esile

toodud võrdse kohtlemise printsiibist (PS § 12) ei tulene seda, et kui üht isikut on

õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada

jätkuvalt kõigi isikute suhtes (RKHK 27.11.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-59-06, p

12). Sellest tulenevalt ei ole alust kaebaja väitel, et teiste politseiametnike näitel ei tohtinud ka

tema suhtes alustada distsiplinaarmenetlust või tuli ta distsiplinaarvastutusest üldse vabastada.

18. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et vastustaja ei ole vaidlusaluses käskkirjas välja toonud,

millist konkreetset nõuet või teenistuskohustust kaebaja rikkus ja seetõttu ei ole 18.05.2020. a

käskkirja andmisel järgitud haldusakti põhjendamise nõuet.

18.05.2020. a

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on märgitud, et: 1) peadirektori 11.12.2019. a

käskkirjaga nr 76d algatatud distsiplinaarmenetlusega tuvastati, et Ida prefektuuri Narva PJ

juht X.X. kasutas ajavahemikul 01.01–31.10.2019 teenistusülesannete täitmisega

mitteseonduvalt ehk isiklikul otstarbel Narva PJ Sillamäe piirkonnagrupi piirkonnavanem

T. Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud sõidukit Volkswagen Tiguan r/m

720BXY marsruudil Jõhvi–Narva ja Narva–Jõhvi 46 päeval, sh 18 päeval nii hommikul kui

tööpäeva lõpus (viidatakse menetluse kokkuvõttele); 2) X.X. on korduvalt kasutanud T.

Kaivale teenistusülesannete täitmiseks usaldatud vara (sõiduk) ja vahendit (kütus) isiklikul

otstarbel ehk mittesihipäraselt ja mittesäästlikult ning samuti juhi ametipositsiooni, kuna andis

oma huvist lähtuvalt alluvale korralduse sõiduki Volkswagen Tiguan r/m 720BXY

lubamatuks kasutamiseks, millega rikkus peadirektori 22.12.2017. a käskkirjaga nr 162

kinnitatud PPA maismaasõidukite kasutamise korra p 6.1 (sõidukit kasutatakse kooskõlas

kehtivate õigusaktidega eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult) ja p

6.8 (sõiduki kasutamine isiklikuks otstarbeks on keelatud), millega pani täiendavalt toime

vääritu teo peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 73 kinnitatud „PPA töökorra“ p 67.7 ja p

71.5 ning peadirektori 31.05.2019. a käskkirjaga nr 55 kinnitatud „PPA töökorra“ p 75.7 ja p

79.5 mõistes, kuna ta on kasutanud oma ametiseisundit isiklikes huvides; 3) eeltooduga läks

X.X. ühtlasi vastuollu ATS-i §-s 50 (ametniku tegevus peab vastama õigusaktidele), § 51 lg-s

4 (ametnik peab käituma teenistuses väärikalt) ja § 51 lg-s 5 (ametnik peab kasutama

ametiasutuse ning tema kasutusse antud vara ja vahendeid sihipäraselt) sätestatud ametniku

üldiste kohustustega, millega kogumis pani toime PPVS-i § 86 p-des 1 ja 3 kvalifitseeritud

distsiplinaarsüüteod – teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo, so

teenistuses toime pandud süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste

nõuetega ning diskrediteerib ametnikku; 4) süüliselt teenistuskohustuste täitmata jätmise

tagajärjena tekitas X.X. PPA-le varalist kahju vähemalt 239 eurot, st PPVS-i § 86 p-s 2

kvalifitseeritud distsiplinaarsüütegu – ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine – on

hõlmatud eelneva süüdistusega. Teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb selles, et

X.X. eiras õigusaktidega kehtestatud nõudeid PPA vara kasutamisel. Vääritu tegu ehk

ebaeetiline käitumine on ametiseisundi korduv kasutamine isiklikes huvides. Seega on

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas selgelt välja toodud, milliseid tegusid

X.X.ile ette heideti ning kuidas neid õiguslikult kvalifitseeriti.

19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et temale määratud karistus (ametipalga

vähendamine 10% kolmeks kuuks) ei ole proportsionaalne toimepandud rikkumistega.

Vastavalt PPVS §-le 88 on politseiametnikule määratavateks distsiplinaarkaristusteks

noomitus, rahatrahv kuni ametniku kümnekordse päevapalga ulatuses, ametipalga

vähendamine kuni 30 protsenti kuni kuueks kuuks, teenistusastme alandamine ühe

teenistusastme võrra üheks aastaks ja teenistusest vabastamine ATS §-i 94 alusel. Vastavalt

18.05.2020. a käskkirjas märgitule lähtus PPA peadirektor X.X.i karistamisel järgmistest

kaalutlustest: 1) ATS-i § 75 lg-s 3 toodud distsiplinaarkaristust välistavaid asjaolusid

menetlusega ei tuvastatud; 2) politseiametniku rollile on avalikkuse silmis, aga ka

organisatsiooniliselt seatud ootus käituda väärikalt ja usaldatud vara suhtes

heaperemehelikult. PPA-l tööandjana on õigustatud ootus, et asutuses töötavad ametnikud

oskavad enesekriitilisemalt mõelda läbi oma tegevuse õigsust ning oskavad prognoosida enda

tegevusega kaasneda võivaid tagajärgi ja vajadusel teadlikult vältida teatud tegevust.

Kõrgendatud rolliootustest tulenevalt peab X.X. õigustatult eeldama, et asutuses mõistetakse

tema teenistus- ja väärikuskohustuse rikkumine hukka ning distsiplinaarvastutusele võtjana

reageerib peadirektor rikkumisele selle olemuse, laadi ja raskusele kohaselt. Asutuse juhina ei

saa peadirektor aktsepteerida lubamatut PPA vara kasutamist, mis on ette nähtud PPA

ülesannete täitmiseks. X.X. peab üheselt aru saama oma teo laadist, tähendusest ning

võimalikest tagajärgedest ja peab selle eest vastutust kandma; 3) X.X. on pika teenistusaja

vältel omandanud väga palju erinevaid professionaalseid oskusi, millest esile võib tuua

tugevusena korrakaitsepolitseitööga seonduvate tegevuste juhtimise. X.X. on teinud pingutusi,

et tõsta oma professionaalsuse taset juhtimises, sh omandanud teadmisi magistrantuuris ja

saanud neid ka rakendada. X.X. on näidanud juhina edasiminekut ja arengut, aga ette on

tulnud ka tagasilööke. Narva PJ juhina saab X.X.il 2020. a novembris töötatud kokku kümme

aastat ning lähtuvalt vahetu juhiga tehtud varasemast kokkuleppest on ta teinud avalduse, et

teda vabastataks Narva PJ juhi ametikohalt novembris 2020; 4) tutvudes menetluse

kokkuvõtte ja prefekt T. Kruubi arvamusega, nõustub peadirektor, et X.X.i rikkumistele tuleb

reageerida distsiplinaarvastutusele võtmisega. Ta nõustub menetlejaga, et X.X.ile määratav

karistus peab olema piisavalt mõjus, et X.X. mõistaks enda toimepandud rikkumiste raskust ja

tõsidust, kuid menetleja tehtud ettepanek määrata karistuseks ametipalga vähendamine 15%

kuueks kuuks on liialt range. Peadirektor nõustub prefektiga, et X.X.i süü tunnistamine,

rikkumise järgselt järelduste tegemine ning lubadus ennast parandada ja eksimust mitte

korrata näitab, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine on mõjutanud X.X.it, mistõttu ei oleks

eelnimetatud karistuse määramine kohane ja eesmärgipärane. Samas ei nõustu peadirektor

X.X.i ettepanekuga jätta ta distsiplinaarvastutusele võtmata sel põhjusel, et see pole enam

otstarbekas ega täidaks eesmärki; 5) X.X. on korduvalt kasutanud oma ametiseisundit

isiklikes huvides, millega on toime pannud lisaks teenistuskohustuse rikkumisele ka vääritu

teo. Jaoskonna juhina korduva õigusaktidest tugevalt hälbiva käitumise läbi on X.X. end

ametnikuna diskrediteerinud nii alluvate, vahetu juhi kui ka peadirektori silmis. Juht peab

oma käitumise ja tegevusega olema nii alluvatele kui ka kolleegidele eeskujuks, kuna mõjutab

nii positiivse kui negatiivse eeskujuga organisatsioonikultuuri ning ta peab olema

õiguskuulekas. Juht peab tagama alluvate töömoraali ning tõekspidamised aususest ja

usaldusväärsusest. X.X. pole pidanud vajalikuks järgida nii iga ametniku kui ka juhi kohustust

olla õiguskuulekas ja väärikas; 6) Peadirektor leidis, et tuvastatuga on proportsionaalne

määrata X.X.ile distsiplinaarkaristuseks ametipalga vähendamine 10% kolmeks kuuks,

eelkõige põhjusel, et rikkumise on toime pannud juht, kes rikkumise toime panemiseks

kasutas enda alluvat. X.X. on korduvalt kasutanud teenistusülesannete täitmiseks

mõeldud töövahendit ja ametist tulenevat positsiooni isiklikust huvist lähtuvalt. Juhilt

oodatakse tavaametnikust veelgi õiguskuulekamat ja eeskujulikumat käitumist. X.X. juhina

peab oma käitumise ja tegevusega olema alluvatele eeskujuks, hoidma politseiasutuses kõrgel

moraali ja viljelema õiguskuulekat tegutsemist. X.X. on käitunud vastupidiselt nendele

ootustele ning tema tegevus ei olnud kantud ka hea ametniku eetilistest väärtustest

(seaduslikkus ja usaldusväärsus), nagu politseiametnikule on seatud. Läbi ametnike

seaduspärase tegevuse ja väärika käitumise on tagatud politsei usaldusväärsus, mis kogumis

kätkeb riigi elanikkonnas turvalise elukeskkonna olemasolu tunnetust. Avaliku võimu

teostamine ei tohi põhineda isiklikel huvidel. Töövahendite kasutamisel tuleb arvestada

asutusesiseseid reegleid. X.X. peab korduva õigusaktidest tugevalt hälbiva käitumise eest

vastutust kandma. X.X. ei ole pidanud vajalikuks järgida iga ametniku kui ka juhi kohustust

olla õiguskuulekas ja väärikas. Juhi kohus on selliseid olukordi vältida ja kasutada talle antud

võimu ning vahendeid heaperemehelikult ja eesmärgipäraselt, mitte seada esikohale isiklikku

heaolu; 7) karistuse kestuse ja ametipalga vähendamise protsendi kaalumisel arvestas

peadirektor positiivsete asjaoludena X.X.i senist laitmatut teenistust, talle antud

iseloomustust, kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist, samuti süü tunnistamist, kahetsust ja

enesekriitiliste järelduste tegemist. Lähtudes eeltoodud kaalutlustest ja arvestades ka

rikkumiste olemust, motiivi, olulisust, süü vormi ning saabunud tagajärge ja soodusasjaolude

puudumisest, leidis peadirektor, et kohane ja tuvastatuga proportsionaalne ning

eesmärgipärane on karistada X.X.it ametipalga vähendamisega 10% kolmeks kuuks.

Ringkonnakohus leiab, et X.X.ile määratud karistust on sellega 18.05.2020. a

käskkirjas igakülgselt kaalutud ja põhjendatud ning kaebaja vastuväited ei anna alust

käskkirjas toodud kaalutlustes ja neist tehtud järeldustes kahelda.

20. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja väitega, et tema toime pandud

rikkumise tagajärjel PPA-le tekitatud varalise kahju arvutus on ekslik ning kahjusumma

239 eurot on liiga suur. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja 18.05.2020. a käskkirjas (kd I,

lk 24 ja 32p) märgitu kohaselt ei lähtutud PPA-le kaebaja poolt tekitatud varalise kahju

arvutamisel üksnes distsiplinaarsüüdistuses toodud X.X.i isiklikul otstarbel tuvastatud sõitude

üldarvust ehk marsruudist Toila ristmik–A. H. Tammsaare tee 24 Jõhvis ja vastupidi.

Vastustaja selgituste kohaselt arvestati hommikustel sõitudel kilometraaži arvutamisel ka

Sillamäe–Narva marsruuti juhul, kui T. Kaiva sõit Narva ei olnud teenistusalane (T. Kaiva

töötamise koht oli peamiselt Sillamäel ning X.X.il Narvas). Õhtustel sõitudel võeti arvesse ka

see, kui T. Kaival tuli Sillamäelt sõita Narva eesmärgiga toimetada X.X. sealt Jõhvi. Sellest

tulenevalt oli teenistussõiduki VW Tiguan r/m 720BXY poolt läbitud ja sõiduki kaebaja

isiklikul otstarbel läbitud vahemaa ajavahemikul 01.01.-31.10.2019 kokku vähemalt 2996 km

ja tekitatud varaline kahju seega vähemalt 239 eurot, arvestades selle aja keskmist

kütusehinda ja VW Tiguani keskmist kütusekulu 100 km peale.

21. PPVS § 90 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse politseiametnikele distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaegadele avaliku teenistuse seadust. ATS § 77 lg 1 sätestab, et

distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise

päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai

teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. ATS § 77 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et

distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise

päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai

teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Lõikes 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja

kulgemine peatub ajaks, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku

avaliku võimu teostamise õigus oli käesoleva seaduse § 83 alusel peatunud või kui samas

asjas, kuid teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust

distsiplinaarkaristuse määramisel. ATS § 83 p 1 kohaselt peatub avaliku võimu teostamise

õigus muu hulgas ametniku puhkuse ajaks.

21.1. Nüüdseks puudub vaidlus selle üle, et kaebaja vahetuks ülemuseks ATS § 77 lg-s 1

sätestatud tähenduses oli aastal 2019 prefekt T. Kruup. Vaidlus käib selle üle, mis ajast alates

sai kaebaja vahetu juht teada sellest, et kaebaja kasutab juba pikemat aega teisele ametnikule

usaldatud ametiautot kaasreisijana tööle ja koju sõitmisel.

Kaebaja väitis esmalt, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkas kulgema aprillist

2019 ehk ajal, millal T. Kaiva andis ütlusi ja selgitusi selle kohta, et tema sõidab koos

kaebajaga tööle. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Riigikohus on leidnud, et kui

haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõendid on vastuolus, on kohtu ülesanne

hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks

veenvad, ning selgitada, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel

aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid.

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud

asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine

tõenäosus.2 Tuvastatud on, et T. Kaiva ütles sisekontrollibüroo ametnikele aprillikuus 2019,

et sõidab tööle koos kaebajaga ja mis marsruudil. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul oluline,

kas T. Kaiva ütles seda konkreetse päeva kohta või üldiselt, et sõidab tööle Jõhvi kaudu koos

kaebajaga. Kaebaja püüab sellekohase väitega omistada sisekontrolli ametnikele 2019. a

aprillis jagatud informatsiooni kaebaja sõidutamise kohta prefekt T. Kruubile, kuid sellise

teadmise omistamiseks pole õiguslikku alust. ATS § 77 lg 1 näeb distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaja kulgema hakkamist ette kas alates teo toimepanemisest või vahetu juhi

poolt distsipliinaarsüüteo toimepanemisest teadasaamisest. Tuvastatud on, et kaebaja vahetuks

juhiks oli 2019. a jooksul prefekt T. Kruup, mitte sisekontrollibüroo ametnikud H. Tark ja O.

Aarma. Kaebaja ei ole edastanud kohtule ühtegi tõendit ega usutavalt põhistanud seda, et H.

Tarki ja O. Aarma poolt T. Kaiva käest aprillis 2019 saadud informatsioon oleks kohe

edastatud ka kaebaja vahetule juhile prefekt T. Kruubile. Seega ei esine alust hakata lugema

ATS § 77 lg-s 1 nimetatud tähtaja kulgema hakkamist alates 2019. a aprillist.

21.2. Kaebaja teine väide oli, et prefekt sai teada kaebaja poolt toime pandud rikkumisest

septembrikuus 2019 toimunud telefonivestluse käigus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

veenev ega ka usaldusväärselt tõendatud kaebaja väide selle kohta, et juba 2019. a septembris

rääkis ta telefonivestluses prefektile mh sellest, et kasutas T. Kaivale usaldatud

teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel juba varem, st on seda teinud pikaajaliselt. Samuti ei

ole ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et kaebaja on nii distsiplinaarmenetluses,

halduskohtumenetluses kui ka väärteomenetluses andnud teenistussõiduki minevikus

(varasemalt) kasutamise kohta kindlamaid ütlusi, kuid T. Kruubi ütlused on vastuolulised.

T. Kruubi ütlus, et ta ei mäleta, et kaebaja oleks rääkinud talle teenistussõiduki kasutamisest

minevikus ehk juba alates 2019. a algusest ning ütlus, et tema ja kaebaja vaheline vestlus

2019. a septembris puudutas vaid olevikku ja tulevikku ehk 2019. a septembrit ja oktoobrit

RKHKo 3-3-1-83-13, p 13; 3-3-1-73-10, p 24; 3-3-1-32-09, p 19.

seoses kaebaja selgitusega, et kuna tema isiklik auto on remondis, siis oleks tal vaja luba

kasutada neil kordadel T. Kaiva sõidukit, ei ole omavahel vastuolus. Selles, et 2019. a

septembris toimunud vestlusel nö minevikust ehk X.X.i poolt T. Kaiva sõiduki kasutamisest

isiklikul otstarbel juba alates aasta algusest juttu ei olnud, on T. Kruup olnud oma ütlustes

järjekindel. T. Kruup ei ole asja materjalidest nähtuvalt kordagi öelnud, et ta teadis ka

X.X.i varasematest sõitudest, kui need, mis toimusid septembris või oktoobris 2019.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa prefekti vastavaid kirjalikke või suulisi ütlusi pidada

ebausaldusväärseks põhjusel, et ta möönis, et ka temal on karjääris tulnud ette juhuseid,

kus ta kasutas teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks. Samuti ei saa sel

põhjusel pidada kaebaja ütlusi T. Kruubi ütlustest usaldusväärsemaks. Läbi viidud

distsiplinaarmenetluses vastas T. Kruup tunnistajana küsimusele, et kas Narva PJ juht

X.X. on küsinud luba kasutada piirkonnavanem T. Kaiva kasutusse antud ametisõidukit tema

Jõhvist Narva tööle ja Narvast Jõhvi koju sõidutamiseks, vastanud, et: „Jah, on, 2019 augusti

lõpus või septembrikuu alguses. Meil oli telefonivestlus ja ta muuhulgas küsis kasutada sellist

võimalust (ütles, et enda sõiduk on tal remondis).“ Menetleja küsimusele, et kas T.

Kruup küsis, kas X.X. on sellist võimalust tööle ja töölt koju saamiseks ka varem kasutanud,

vastas prefekt, et: „Ei küsinud. Telefonivestluses oli see konkreetne, põgus vestlus ning ma ei

küsinud midagi juurde. Mul puudus ka teadmine, et ta sellist võimalust on varem kasutanud,

sealhulgas süsteemselt“ (kd I, lk 99). Väärteomenetluses 03.11.2020 toimunud kohtuistungil

kohtuvälise menetleja esindaja küsimusele, et kas X.X. on temalt luba küsinud kasutada T.

Kaiva kasutusse antud ametisõidukit sõitmiseks Jõhvist Narva ja vastupidi ning millal, vastas

T. Kruup, et:“ Jah, septembri lõpus, oktoobri alguses, kuupäeva ei mäleta, helistas Sergei ja

küsis luba kasutada, kuna oma auto oli remondis.“ T. Kruup täpsustas, et Sergei andis teada,

et auto on remondis, et kas võib seda momenti hetkel ära kasutada, perioodi ei leppinud nad

vestluses kokku. Halduskohtumenetluses vastas prefekt kaebaja küsimusele, et kas ta on

X.X.iga vestelnud ametisõidukiga kodust tööle ja töölt koju sõitmise teemal samuti, et: „Jah,

on“. Küsimusele, et kui jah, siis millal, vastas ta, et: „2019 septembri lõpus või oktoobri

alguses ning novembri keskpaigas 2019 ja pärast seda“ (kd I, lk 127-129). Seega, ainus

ebatäpsus T. Kruubi ütlustes seisneb selles, et ta on erinevatel aegadel öelnud, et esimene

2019. a sügisel toimunud vestlustest (lisaks novembrikuisele) toimus augustis-septembris või

septembris-oktoobris. Ainuüksi selle põhjal ei saa aga väita, et T. Kruubi ütlused on

ebausaldusväärsed. Väärteomenetluses toimunud 03.11.2020. a kohtuistungi protokollist

nähtuvalt hoiatas kohtunik valeütluste andmise eest tunnistajaid, sh T. Kruupi, kuid mitte

menetlusalust isikut X.X.it. Samuti on T. Kruup andnud halduskohtus tunnistajana kirjalikult

oma ütlused vande all.

Mis puudutab kaebaja poolt erinevates menetlustes antud seletuste ja ütluste järjepidevust, siis

näiteks distsiplinaarmenetluses andis kaebaja 23.01.2020 järgmise seletuse (kd I, lk 80-84), et:

/…/ Prefektiga tuli see jutuks siis, kui septembri alguses M. Tšerkassov teatas juhtkonna

nõupidamisel, et Viljandi patrullitalituse juht astus tagasi, kuna kasutas ametisõidukit

kojusõitudeks. Ütlesin prefektile, et mina kasutan seda võimalust mõnikord tööle sõitmiseks,

et T. Kaiva tuleb mulle hommikul Jõhvi järgi. Prefekt ütles, et temal selle kohta head retsepti

ei ole ja temal on sama probleem, et ka kasutab mõnikord ametisõidukit koju ja tööle

sõitmiseks. Lisas, et seda võimalust ei tohi kuritarvitada. Täpsemalt ei olnud sellest juttu, et

mis see kuritarvitamine tähendab /…/ Juttu, mis ajast ja kui tihti ma seda olen juba varem

teinud, ei olnud. Seda ma ei täpsustanud ja seda ei küsinud ka prefekt täpsemalt. /…/ 2019

septembris ja oktoobris olid sõidud seotud sellega, et mu enda sõiduk oli remondis ja oli vaja

oodata varuosi /…/. 14.11.2019 e-kirjaga prefektile saadetud 13.11.2019 ettekandes märkis

kaebaja, et kasutas septembris ja oktoobris 2019 T. Kaivaga sõitmise võimalust ajal, mil tema

isiklik auto oli remondis. 13.04.2020. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt oli X.X.i

sõnul tema sõiduk remondis nädala septembri alguses ning prefektilt küsis ta nõusolekut

kasutada T. Kaiva teenistussõidukit Jõhvist läbi sõitmiseks sõiduki remondi ajal. Kuigi ta

küsis prefektilt luba kasutada teenistussõidukit vaid enda sõiduki remondi ajal, on kaebaja

kokkuvõttest nähtuvalt tegelikult kasutanud seda ka teistel päevadel. Sama kehtib 2019. a

oktoobri kohta. Kaebaja isiklik sõiduk oli tema enda sõnul remondis oktoobri alguses

poolteist nädalat, kuid ka alates 18.10.2019 kasutas kaebaja teenistussõidukit isiklikuks

otstarbeks kaheksal päeval ja kokku 11 korral. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud

arvamuses (kd I, lk 29-30) tunnistas kaebaja, et käitus hooletult, kui detailidest ja

teenistussõiduki kasutamise ulatuse üksikasjadest oma vahetu juhiga 2019. a sügisel ei

rääkinud. 03.11.2020. a kohtuistungil väärteoasjas nr 4-20-2766 asus X.X. uuesti väitma, et

2019. a septembri ja oktoobri sõidud olid kõik seotud tema isikliku auto remondiga, kuigi

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtuvalt see nii ei olnud. Samal istungil kordas X.X.

veel üle, et ütles prefektile, et mõnikord, kui ta ei saa kasutada isiklikku sõidukit, siis ta

kasutab seda politseisõiduki kasutamise võimalust. Kaebaja küsis istungil T. Kruubilt, et kas

ta kinnitab, et pärast Viljandi juhtumit kaebaja ütles talle, et tema kasutab sellist võimalust,

kui auto on vahest remondis. Prefekt kinnitas, et ütles kaebajale, et rohtu hetkel selle vastu

pakkuda ei ole ja, et ka temal on olnud karjääris hetki, kus on vaja ametisõidukit selliselt

kasutada. Halduskohtu küsimustele kirjalikult vastates ütles ka kaebaja, et selgitas 2019. a

septembri alguses prefektile, et ka tema on vahest kasutanud võimalust koos T. Kaivaga

hommikul tööle ja õhtul töölt koju sõita. Kohtu küsimustele tema isikliku sõiduki remondis

oleku täpsema aja kohta 2019. a sügisel kaebaja selgeid vastuseid ei andnud, öeldes ainult

seda, et see oli remondis 10.09.2019. Samas nähtub distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, et

kaebaja on alates jaanuarist 2019 kasutanud teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks kokku 46-l

päeval. Seega ei ole pigem kaebaja ütlused usaldusväärsed, kuna ta ei ole üheski seletuses,

tunnistuses ega väärteoasja kohtuistungil avaldanud seda, millises ulatuses ja kui pika

perioodi jooksul ta tegelikult teenistussõidukit isiklikul otstarbel kasutas, sh seda, et ta kasutas

T. Kaiva teenistussõidukit isiklikuks otstarbeks juba alates 2019. a jaanuarist süsteemselt

ning mitte mõnikord harva või ainult 2019. a septembris ja oktoobris ajal, kui tema isiklik

auto oli remondis. Ringkonnakohtu arvates ei saa ühestki asjas kogutud

tõendist järeldada seda, et prefekt T. Kruup teadis pärast 2019. a septembris

kaebajaga toimunud vestlust kaebajapoolsest PPA vara isiklikuks otstarbeks kasutamisest

sellises ulatuses, nagu see tegelikkuses oli ja on märgitud ka kaebajale distsiplinaarkaristuse

alusena ehk alates 2019. a jaanuarist mitmeid kordi kuus ja mõnikord ka mitu korda päevas

ning 2019. a oktoobri lõpu seisuga kokku 46-l päeval. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga,

et kaebaja poolt kasutatud väljenditest, et ta kasutas politseisõidukit isiklikul otstarbel „ainult

siis“, „mõnikord“ või „vahest“, kui isiklik auto oli remondis, võimalik temaga vestelnud

prefektil 2019. a septembris aru saada, et tegemist on süsteemse rikkumisega ja see on

kestnud juba vähemalt 2019. a algusest. Riigikohtu 19.06.2018. a otsuses haldusasjas nr 3-16-

113 p-s 11 märgitakse samuti, et juhi teadmist ei saa järeldada pelgalt järelevalvekohustusest.

Seega ei ole alust väita, et 2019. a septembris oli prefektile teada kaebaja distsiplinaarsüütegu

sellisena, nagu seda kirjeldati distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja vaidlusaluses käskkirjas

või üldse kaebaja selline tegevus, et ta kasutas teenistussõidukit tööle ja koju sõitmisel juba

aasta algusest ja süsteemselt. Juhul, kui prefekt T. Kruubile oleks X.X.i süsteemne tegevus,

mis seisnes teenistussõiduki isiklikul otstarbel kasutamises, olnud teada juba 2019 septembris,

nagu kaebaja väidab, siis puudunuks tal vajadus anda prefektile hiljem veel selliseid selgitusi,

mis nähtuvad 13.11.2019 ettekandest, sh ülestunnistus juhi positsiooni kuritarvitamise kohta,

eksimuse tunnistamine ning vabanduse palumine, samuti kinnitus, et rikkumine on lõppenud.

21.3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda PPA apellatsioonkaebusega ja seisukohaga,

et kaebaja vahetu juht prefekt T. Kruup sai X.X.i süüteost teada mitte varem kui päeval, mil

ta X.X.iga konkreetselt sellest vestles, st 12.11.2019.

Nimelt märgitakse distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 3 X.X.i rikkumisest teadasaamise

aja kohta, et M. Tšerkassovi sõnul tekkis tal 04.11.2019 kahtlus sõiduki VW Tiguan r/m

720BXY väärkasutamise osas (kd I, lk 21p). Sama nähtub ka Ida sisekontrollitalituse juhi M.

Tšerkassovi seletusest (kd I, lk 91p). Asja materjalidest, sh eelnimetatud

vastusest nähtuvalt tekkis sisekontrollibürool kõnealune kahtlus vastava teabe laekumisest ehk

kaebusest. Prefekt T. Kruup andis halduskohtule kirjalikud ütlused, milles märkis, et M.

Tšerkassov andis talle teada, et neile on laekunud informatsioon selle kohta, et Narva

politseijaoskonna piirkonnavanem T. Kaiva on juba pikema aja vältel järjepidevalt

X.X.it töölt koju ja kodust tööle sõidutanud ning et sisekontrollil tuleb saadud infot

kontrollida (kd I, lk 1127p). Vaidlus puudub selles, et 2019. a novembrikuus toimus

X.X.i ning prefekt T. Kruubi vahel vestlus, mille käigus prefekt teatas, et T. Kaivaga sõitmine

tuleb X.X.il lõpetada. X.X. on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses

märkinud, et tegi enda jaoks tõsised järeldused 2019. a novembris. 23.01.2020. a seletuses on

X.X. märkinud, et pärast vestlust prefektiga tema enam T. Kaiva kasutuses olnud

teenistussõidukit tööle ja koju sõiduks ei kasuta. 01.09.2020. a õiendist (kd I, lk 88) nähtuvalt

lõppesid sõiduki Volkswagen Tiguan, r/m 720BXY sõidud Jõhvi alates 13.11.2019, st

viimane sõit sellele aadressile toimus 12.11.2019 hommikul. Seega võib järeldada, et X.X.i ja

T. Kruubi vaheline vestlus toimus samuti 12.11.2019. Koos 14.11.2019. a e-kirjaga edastas

X.X. T. Kruubile kuupäeva 13.11.2019 kandva ettekande, milles märkis, et on eksinud ja

palub vabandust. Samuti tunnistab ta selles, et on 2019. a sõitnud Narva ja Jõhvi vahel koos

piirkonnavanema T. Kaivaga, kellel oli luba parkida sõidukit enda elukohas Toila alevikus.

X.X. märkis, et sõitis T. Kaivaga septembris ja oktoobris, mil tema isiklik auto oli remondis

(ca 1–1,5 nädalat kuus). Seda lahendust/võimalust kasutas ta ka suvel ja kevadel, kuna arvas,

et 10 kilomeetrit Toilast Jõhvini ei ole nii suur vahemaa, et piirkonnavanem ei saaks talle järgi

tulla. Ettekandes X.X. tunnistab, et kui hinnata kulusid ja sõitmise eesmärki, siis tema juhina

kuritarvitas oma positsiooni, kuigi kunagi ei käskinud endale alluval T. Kaival end sõidutada.

X.X. märgib ettekandes, et eksis ning eriti keskastme juhina pidi juhtunut ette nägema (ilmselt

peab silmas asja ilmsikstulekut ja sellele järgnevat võimalikku distsiplinaarmenetlust ja -

karistust). Ta märgib ka, et kõhutunne iga kord ütles, et selline käitumine on vale, kuid ikka

vajadusel või võimalusel kasutas seda lahendust. Samuti on ta nõus ja valmis karistuse vastu

võtma. Lõpuks märgib ta, et on pärast vestlust prefektiga piirkonnavanemaga sõitmise

lõpetanud. Käsitletud selgituste ja tõendite põhjal on põhjendatud järeldada, et prefekt T.

Kruup, kellele X.X. teenistusalaselt vahetult allub, sai viimase süüteost teada mitte varem kui

päeval, mil ta X.X.iga sellest vestles, st 12.11.2019. Ei ole ühtegi tõendit ega muud viidet

sellele, et T. Kruup oleks X.X.i distsipliinirikkumisest saanud teada varem. T.

Kruubil Ida prefektuuri juhina oli kohustus sellisele kuritarvitusele viivitamata tähelepanu

juhtida ja teha endast olenev, et see lõpetada.

Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas järeldus, et T. Kruup sai X.X.i rikkumisest teada

juba 04.11.2019, so siis, kui M. Tšerkassovil tekkis kahtlus sõiduki VW Tiguan r/m 720BXY

väärkasutamise osas. Vastava teabe laekumisel ilmselt esmalt kontrolliti seda teavet ja kui

kontrollimine toimus nädala aja jooksul enne T. Kruubile vastava teabe esitamist, on see

olnud ka objektiivselt igati mõistlik. Asjas ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Mark

Tšerkassov edastas vastava info Tarvo Kruubile kohe, kui temal 04.11.2019 kahtlus tekkis.

Juhul, kui selline teadasaamine oleks toimunud, siis oleks T. Kruup prefektina andnud ilmselt

koheselt, st juba 04.11.2019 X.X.ile korralduse rikkumine lõpetada. Samuti ei oleks juhul, kui

prefekt oleks juba 04.11.2019 teadnud kaebaja süüteost, laekunud X.X.i nö kahetsusavaldus

T. Kruubi e-postkasti alles 14.11.2019. Nii e-kirja kui ka ettekande sisu ja selle emotsionaalne

toon viitavad üheselt spontaansele kahetsusavaldusele pärast kaebaja nö teolt tabamist. Samuti

ei ole X.X.i pöördumise sisu kuidagi kooskõlas kaebuse väidetega, justkui oli tema pidev

kodu ja töö vahel sõitmine T. Kaiva teenistusautoga üldteada ja -aktsepteeritud (sh prefekti

poolt) käitumine. Juhul, kui prefekt T. Kruubile oleks X.X.i süsteemne tegevus, mis seisnes

teenistussõiduki isiklikul otstarbel kasutamises, olnud teada juba 2019 septembris, nagu

kaebaja väidab, siis puudunuks tal vajadus anda prefektile selliseid selgitusi, mis nähtuvad

13.11.2019 ettekandest, sh ülestunnistus juhi positsiooni kuritarvitamise kohta, eksimuse

tunnistamine ning vabanduse palumine, samuti kinnitus, et rikkumine on lõppenud. Nagu juba

märgitud, on T. Kruup 10.03.2021. a ütlustes märkinud, et vestlus M.

Tšerkassoviga X.X.i sõitudest toimus 13.11.2019 või äärmisel juhul päev varem, kui M.

Tšerkassov andis talle teada, et Narva politseijaoskonna piirkonnavanem T. Kaiva on juba

pikema aja vältel järjepidevalt X.X.it töölt koju ja kodust tööle sõidutanud. Tema jaoks oli

tähtis sellest X.X.iga esimesel võimalusel rääkida ja vestluse kuupäeva tuletas sellest, et

mäletab, et järgmisel hommikul saatis X.X. talle e-kirja ja sellega koos ettekande. Selle saatis

kaebaja prefektile 14.11.2019 kell 8:20 (kd I, lk 89-90). Prefekt T. Kruubi selgitus on

eeltoodud asjaolusid arvestades ringkonnakohtu hinnangul igati mõistlik ja loogiline ning

tõendab, et talle sai teatavaks X.X.i pikaajaline ja süsteemne teenistussõiduki kasutamine

isiklikuks otstarbeks ehk kaebaja distsipliinirikkumine, mitte varem kui 12.11.2019.

21.4. Kui prefekt T. Kruup sai X.X.i distsipliinirikkumisest teada 12.11.2019 ja

distsiplinaarkaristus määrati kaebajale 18.05.2020, arvestades seejuures, et X.X. oli 2019. a

detsembris ka 10 päeva puhkusel, siis ei ole ATS § 77 lg-s 1 toodud kuuekuuline tähtaeg

möödunud (möödunuks 22.05.2020) ja vaidlusaluse 18.05.2020. a käskkirja nr 1.3-3/20d

tühistamiseks alus puudub.

22. Eeltoodust tulenevalt kuulub PPA apellatsioonkaebus rahuldamisele ja kaebaja kaebus

ning vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata.

23. Kuna kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebus ja ringkonnakohtule esitatud

vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108

lg 1 alusel X.X.i enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks

ega ka kulude nimekirja.

24. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja

nime tähemärgiga S.

(allkirjastatud digitaalselt)