2-23-125477/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-125477

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi E. E. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

683,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja Anu Volmer, e-post anu.volmer@okincure.ee

Kostja E. E. (isikukood xxxx), elukoht kohtule teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista E. E.lt OK Incure OÜ kasuks välja põhivõlg 408,57 eurot, intress 2,04

eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi

15.03.2023 kuni 09.08.2023 eest 18,06 eurot.

3. Jätta hagi rahuldamata põhivõla 105,29 eurot, intressinõude 72,72 eurot,

sissenõudmiskulude 10 eurot ja viivise 31,95 eurot osas.

4. Jätta menetluskuludest 68% kostja kanda ja 32% hageja kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 119 eurot.

6. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest

kuni menetluskulude (119 eurot) tasumiseni.

7. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 20.06.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse E. E.lt (kostja) 677,33 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023

maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja

jooksul kätte toimetada ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 09.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

513,86 eurot, intressi 74,76 eurot, sissenõudmiskulud 45 eurot ning sissenõutavaks muutunud

viivised (perioodi 15.03.2023 – 09.08.2023 eest) 50,01 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud

kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ehk tasutud riigilõiv summas 175

eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid B OÜ ja kostja laenulepingu nr xxxx, milles lepiti kokku

laenusummas 485,05 eurot, ja refinantseerimislepingu nr xxxx, milles lepiti kokku

laenusummas 513,86 eurot. Refinantseerimislepingu sõlmimisel väljamakset ei toimunud.

Kostja kohustus laenu tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi

28.12.2022–28.10.2027 jooksul (dtl 42). Refinantseerimislepingus lepiti kokku intressimääras

26,65% aastas. Esialgse lepingu krediidi kulukuse määr oli 50,77%.

Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli viivituses kolme

üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Krediidiandja B OÜ saatis kostjale 27.02.2022

lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei likvideerinud, luges B OÜ refinantseerimislepingu

14.03.2023 seisuga ülesöelduks. B OÜ loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on

kostjat teavitatud 15.03.2023 kirjaga (dtl 73).

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (513,86 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates

15.03.2023 lepingus kokku lepitud viivisemääras 24% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva

seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 50,01 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist kokku 45 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 1)

lepingu kehtivusajal saadetud 04.01.2023 esimese tasulise kirja saatmine 5 eurot, 03.02.2023

teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 27.02.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; 2)

pärast lepingu lõppemist saadetud 06.04.2023 esimene tasuline kiri 20 eurot, 13.03.2023 teise

tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 05.05.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot.

3. Kohus toimetas hagi kostjale kätte 10.11.2023 teadaande avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus palus 12.12.2023 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada sissenõudmiskulusid

ja märkis, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kohtunõudega andis kohus hagejale tähtaja ümberarvestuse tegemiseks

ja menetluskulude nimekirja esitamiseks.

5. Hageja märkis 15.12.2023 vastuses kohtunõudele, et hageja hinnangul on vastutustundliku

laenamise põhimõtet järgitud ning puudub alus ümberarvestuseks.

6. 25.03.2024 kirjaga teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja

lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. Sama kirjaga

palus kohus hagejal täpsustada, kas hageja loobub osaliselt sissenõudmiskulude nõudest.

Hageja ei ole kohtule vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 513,86 eurot, intressi 74,76 eurot, sissenõudmiskulu 45

eurot ja viivist 50,01 eurot perioodi 15.03.2024–09.08.2023 eest.

8. Kohus tuvastas, et krediidiandja B OÜ ja kostja sõlmisid 02.06.2022 laenulepingu nr xxxx,

mille alusel anti kostjale laenu 485,05 eurot (dtl 30-31). 04.11.2022 sõlmisid B OÜ ja kostja

refinantseerimislepingu, mille kohaselt pooled leppisid kokku laenusummas 513,86 eurot (dtl

42-43). Refinantseerimislepinguga kostja täiendavalt laenu ei saanud, vaid sellega

refinantseeriti 02.06.2022 laen. Refinantseerimisleping hõlmas algse laenu põhiosa, intressi ja

viivist ning sisaldas omakorda intressi maksmise kohustust. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja

refinantseerimislepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud.

9. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostjale lepingus märgitud e-posti aadressile (dtl 73).

10. B OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS

§ 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus

on

24.11.2023

tsiviilasjas

nr

2-21-13098

määruses

selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

11. Kohus tuvastas, et 02.06.2022 seisuga oli kehtiv eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

keskmine kulukuse määr 16,95% ning 04.11.2022 seisuga oli kõnealune määr 16,30%. Seega

oli maksimaalne krediidi kulukuse määr esialgse lepingu sõlmimisel 50,85% ja

refinantseerimislepingu sõlmimisel 48,90%. Hagi kohaselt oli esialgse laenulepingu nr xxxx

sõlmimisel krediidi kulukuse määr 50,77% ja refinantseerimislepingu puhul 29,97%. Seega ei

ületanud laenu krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

12. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites

väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi

tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS

§ 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud,

et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

13. Arvestades, et refinantseerimisleping hõlmas algse laenu põhiosa, intressi ja viivist ning

sisaldas omakorda intressi maksmise kohustust, tuleb kohtul kontrollida vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist nii esialgse laenulepingu kui ka refinantseerimislepingu

sõlmimisel. Hagiavaldusest ja hageja 15.12.2023 vastusest ning nendele lisatud tõenditest

järeldub, et esialgse laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll

oli ebapiisav. Refinantseerimislepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust ei hinnatud (dtl

22). Laen ei vastanud kostja finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et

krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

13.1. Hagiavalduse kohaselt võeti lepingu nr xxxx laenukoormuse arvutamise aluseks Eesti

Väärtpaberite Keskregistris (EVK) kajastuv kahe kuu netosissetulek, mille järgi saadi kostja

keskmiseks sissetulekuks 604,36 eurot ja finantskohustusteks kokku 200 eurot (dtl 21 ja 68).

Krediidiandja on laenu väljastamisel arvestanud kostja laenutaotluses märgitud 2

ülalpeetavaga, mille kohaselt on krediidiandja määranud muudeks minimaalseteks kuludeks

kokku kostja märgitud 340 eurot (dtl 107). Lisaks kontrollis krediidiandja enne laenu andmist

Ametlikke

Teadaandeid,

Krediidiinfo

ja

Taust.ee

aktiivseid

võlgnevusi,

Politsei

Finantssanktsioone ning Rahvastikuregistrit ja PEP infot. Tõendid eelnimetatud päringute

kohta esitas hageja 15.12.2023 menetlusdokumendiga (dtl 119-127). Hagimaterjalidest ei

nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks

võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1

p 1).

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse

võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija

töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3)

teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

Kostja on märkinud mõlema laenu taotlemisel oma sissetuleku suuruseks 0 eurot (dtl 112 ja

113). Hageja on esitanud EVK päringu tulemused 2 kuu (aprill ja mai 2022) netosissetuleku

kohta, kuid kohtu hinnangul ei ole 2 kuu sissetuleku aluseks võtmine piisav ajavahemik, mille

alusel oleks võimalik sissetuleku regulaarsust hinnata. Samuti ei saanud krediidiandjal tekkida

kindlust kostja maksevõimes ka tulenevalt sellest, et kostja oli taotluses märkinud sissetulekuks

0 eurot ning kostja kohustused ja kulud koos laenumaksega moodustasid kokku 558,21 eurot,

s.o 92% kostja viimasest netopalgast. Seejuures on väheusutav, et kahe ülalpeetavaga inimese

kulud oleksid kokku vaid 340 eurot kuus, arvestades, et Statistikaameti andmetel oli 2022.

aastal arvestuslik elatusmiinimum 303,38 eurot1. Juba ainuüksi kostja esitatud andmete põhjal

oli ilmne, et kostja sissetulekutest ei piisa väljaminekute katmiseks. Kohus leiab, et eeltoodut

arvesse võttes

ei olnud kostja 02.06.2022 krediidilepingut

ega ka 04.11.2022

refinantseerimislepingut sõlmides krediidivõimeline VÕS § 4034 lg 1 tähenduses.

13.2. Kohus on seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50

lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi

võimaldamise osas. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel

tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke

jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018,

nr 2‑14‑21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa esitatud asjaolude alusel teha järeldust, et

laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmeid kogumis analüüsinud.

14. Hageja väitel on kostja teinud esialgse lepingu alusel tagasimakseid kokku 36,43 eurot, kuid

refinantseerimislepingu alusel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses kolme

järjestikuse osamakse tasumisega (28.12.2022, 28.01.2023 ja 28.02.2023 osamaksed). Seega

oli lepingu punktist 17.1 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe

ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Krediidiandja saatis kostjale 27.02.2023

lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl

71-72).

Kuivõrd

kostja

tähtaegselt

võlgnevust

ei

tasunud,

luges

krediidiandja

refinantseerimislepingu 14.03.2023 seisuga ülesöelduks. Neil asjaoludel saab lepingu

ülesütlemise lugeda kehtivaks ning refinantseerimislepingust tulenevad kohustused muutusid

alates 15.03.2023 sissenõutavaks.

15. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).

17. 22.06.2022 laenulepingus lepiti kokku laenusummas 485,05 eurot, sh lepingutasu 40,05

eurot. Kostjale maksti välja 445 eurot (dtl 39) ning kostja tegi tagasimakseid 36,43 euro ulatuses

(dtl 40-41). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei saa kostjalt selle lepingu

alusel nõuda muid tasusid peale seadusjärgse intressimäära, mis vahemikus 22.06.2022 kuni

03.11.2022 oli 0%. Seega tuleb tagasimaksed arvestada täies ulatuses põhivõla (445 eurot)

1 https://andmed.stat.ee/et/stat/sotsiaalelu__leibkonnad__leibkonna-eelarve__aasta-

kulutused/LE27/table/tableViewLayout2.

katteks. Kostja võlgnevus oli refinantseerimislepingu sõlmimise seisuga 408,57 eurot (445–

36,43).

18. 04.11.2022 sõlmitud refinantseerimislepingus lepiti kokku laenusummas 513,86 eurot, mis

koosnes refinantseeritava lepingu põhiosast 479,39 eurot, refinantseeritava lepingu tasumata

meeldetuletuskirja tasust 10 eurot ja lepingutasust 24,47 eurot, intressimääras 26,65% ja

viivisemääras 24% aastas (päevamääraga 0,067%). Seadusjärgne intressimäär alates laenu

väljastamisest 04.11.2022 kuni 31.12.2022 oli 0% ning alates 01.01.2023 kuni 14.03.2023

2,50%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest kõrgem. Hageja saab seega

nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu

väljastamisest.

Kuivõrd kohtule ei ole esitatud täpsemaid andmeid (sh kirja saatmise kuupäev) ega tõendeid

algse lepingu kehtivuse ajal, s.o vahemikus 22.06.–03.11.2022 saadetud tasuta ja tasuliste

meeldetuletuskirjade kohta (VÕS 1132 lg 1), ei saa hageja nõuda algse lepingu kehtivuse ajal

saadetud tasuliste meeldetuletuskirjade kulu 10 eurot. Samuti ei saa hageja nõuda lepingutasu

24,47 eurot. Seega piirdub refinantseerimislepingu järgne põhivõla nõue 408,57 euroga. Kohus

rahuldab põhivõla nõude 408,57 euro ulatuses ja jätab rahuldamata 105,29 euro ulatuses

(513,86–408,57)

Arvestades, et kuni 31.12.2022 oli intressimäär 0%, pidi kostja tasuma intressi lepingu

kehtivuse jooksul perioodi 01.01.2023 kuni 14.03.2023 eest, s.o 73 päeva eest, milleks on 2,04

eurot (408,57×2,5%÷365×73). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja intressinõude 2,04

euro ulatuses ja jätab rahuldamata 72,72 euro ulatuses.

19. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-

18-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

20. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt 45 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist.

12.12.2023 kohtunõudega palus kohus hagejal sissenõudmiskulude nõuet täpsustada.

15.12.2023 menetlusdokumendis korrigeeris hageja hagiavalduse resolutsiooni ning palub

kostjalt välja nõuda sissenõudmiskulud 40 eurot, sh lepingu kehtivuse ajal tekkinud

sissenõudmiskulud 10 eurot ja lepingu ülesütlemise järel tekkinud kulu 30 eurot.

20.1. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse

kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes

nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne

vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Krediidiandja on lepingu kehtivusajal kostjale edastanud

tasuta meeldetuletuskirjad läbi Kliendikeskkonna 29.12.2022, 31.01.2023 ja 27.02.2023 (dtl

75-77). Tasulised meeldetuletuskirjad edastas krediidiandja lepingu kehtivusajal 04.01.2023,

03.02.2023 ja 27.02.2023 (dtl 78-80). 15.12.2023 menetlusdokumendis korrigeeris hageja

hagiavalduse resolutsiooni, millega nõuab sissenõudmiskulude hüvitist lepingu kehtivusajal

saadetud 04.01.2023 ja 03.02.2023 meeldetuletuskirjade eest. Kohus palus 25.03.2023 kohtu

kirjaga hagejal täpsustada, kas hageja loobub sissenõudmiskuludest 5 euro ulatuses. Hageja

kohtule ei vastanud. Krediidiandja on viimase nii tasuta kui ka tasulise meeldetuletuskirja

edastanud kostjale 27.02.2023. Kohus märgib, et tasulise kirja saatmine tasuta

meeldetuletuskirja edastamisega samal päeval on vastuolus hea usu põhimõttega (vt VÕS I

komm (2016), § 1132, p 6.1). Seega jätab kohus rahuldamata hageja 27.02.2023 tasulise

meeldetuletuskirja hüvitamise nõude 5 euro ulatuses.

20.2. Sissenõudmiskulude väljamõistmisel tuleb arvestada eelnevalt märgituga, et kostja

võlgnevus oli refinantseerimislepingu sõlmimise seisuga 408,57 eurot. Seega oli võlausaldaja

nõue vähem kui 500 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist

majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu

alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hagiavaldusega nõuab hageja

sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale 06.04.2023, 13.04.2023 ja 05.05.2023

(dtl 81-84). Hageja 15.12.2023 menetlusdokumendis nõuab hageja sissenõudmiskulusid

06.04.2023, 05.05.2023 ja 02.06.2023 meeldetuletuskirjade eest (dtl 81-82, 84-85, 130). Kohus

peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise

eest, millele vastav hüvitis on 25 eurot (15+5+5).

20.3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude osaliselt ja

mõistab kostjalt VÕS 1132 lg 1 ja VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel välja sissenõudmiskulud 35 eurot

(10+25). Kohus jätab rahuldamata sissenõudmiskulud 10 euro ulatuses.

21. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 15.03.2023 kuni hagi esitamiseni (09.08.2023).

Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 24% aastas.

21.1. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

21.2. Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem

intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Refinantseerimislepingus on

kokku lepitud viivisemääras 24% aastas. VÕS § 415 lg 1 aga ei saa tarbijalt nõuda VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda

seadusjärgsest määrast.

21.3. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 15.03.2023 kuni 30.06.2023 viivisemäär

10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%) ja 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni 09.08.2023 12% aastas

(4% + 8% = 12%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised:

1) 15.03.2023–30.06.2023: 408,57 × 10,5% ÷ 365 × 108 päeva = 12,69 eurot;

2) 01.07.2023–09.08.2023: 408,57 × 12% ÷ 365 × 40 päeva = 5,37 eurot.

21.4. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 09.08.2023

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 18,06 eurot (12,69 + 5,37). Kohus jätab rahuldamata

hageja viivisenõude 31,95 euro ulatuses (50,01 – 18,06).

22. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja lepingujärgse põhivõla 408,57 eurot, intressi

2,04 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 18,06 eurot. Muus

osas, s.o 219,96 euro ulatuses (683,63–463,67) jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163

lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

23.1. Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

23.2. Kohus rahuldas hageja nõuded ligikaudu 68% ulatuses (463,67 × 100% ÷ 683,63 =

67,82%). Seega jäävad menetluskulud 68% ulatuses kostja kanda ning 32% ulatuses hageja

kanda.

24. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

25. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 175 eurot. Täiendavat

menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

25.1. Käesoleva tsiviilasja hagihind on 683,63 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi

kuulus kuni 750 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 175 eurot. Tasutud riigilõiv 175 eurot

on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda

68%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 175 × 68% = 119 eurot.

26. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse

alusel

menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema

poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

27. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

28. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik