2-19-8707/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8707

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu põhivõla,

intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.10.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

15 511 eurot 8 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant)

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja CK

Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 08.10.2021 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-19-8797

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 07.06.2019 Harju Maakohtule X (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 10 156,09 eurot, intressi 156,24

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4386,26 eurot ja alates 08.06.2019 kuni põhivõla

tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. 08.04.2021

menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla

10 126,09 eurot, intressi 2121,3 eurot ning alates 17.03.2018 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid Swedbank AS (pank) ja kostja

23.12.2010 laenulepingu nr 10-089248-VV (leping), mille alusel andis pank kostjale laenu

19 825 eurot ning kostja kohustus laenu maksegraafiku alusel ajavahemikul 16.01.2011–

16.12.2020 igakuiste osamaksetena tagastama. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli

intressimäär 6 kuu Eurobor + 4% aastas. Kostja ja pank sõlmisid 12.04.2013 lepingu lisa

(lepingu lisa 1), milles muutsid intressimäära (panga 6 kuu eluasemelaenu baasintressimäär

(1,374%) + 2,8% aastas. 22.09.2013 teavitas pank kostjat, et intressimäär on 4,162% aastas.

Lepingu lisa järgi oli laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 16.03.2018.

Kostja jättis alates 16.12.2013 laenu tagasimaksed tasumata. Pank teatas 07.03.2014 tähitud

kirjaga kostjale, et kui kostja ei tasu võlga, ütleb pank lepingu p 11.1.1 alusel lepingu üles. Kuna

kostja ei tasunud määratud tähtajal võlga, luges pank laenulepingu alates 22.03.2014

ülesöelduks. Pärast lepingu ülesütlemist oli laenujääk 14 126,09 eurot ja intressivõlg

ajavahemiku 16.2.2013–22.03.2014 eest 156,24 eurot.

1.2. Pank loovutas 01.11.2014 oma nõuded kostja vastu hagejale ning teavitas sellest kirjalikult

ka kostjat. Ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 tegi kostja hagejale iga kuu graafikujärgseid

makseid (200 eurot kuus). Kokku tasus kostja hagejale 4000 eurot.

Hageja saatis kostjale 22.08.2016 ja 30.09.2016 kostja teadaolevale aadressile (XXX) kaks

võlateatist. Meeldetuletuskirjade kostjale edastamisega tekkisid hagejal kulud. Hagejal on VÕS

§ 113² lg 2 p 1 järgi õigus nõuda 30 euro hüvitamist (25+5).

Hageja arvestab kostja tasutud 4000 eurost esmalt tasutuks võla sissenõudmiskulud 30 eurot ja

seejärel põhivõla 3970 eurot.

1.3. Juhul, kui pank ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud, on leping 16.03.2018, s.o laenu

tagastamise lõpptähtpäeval lõppenud. Sellisel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt tähtaegselt

tasumata osamaksetelt intressi 2121,3 eurot ning alates 17.03.2018 seadusjärgses määras

viivist. Tegemist on kõrvalnõuete suuruse muutmisega, mida ei saa pidada hagi muutmiseks.

1.4. Hagi allub Eesti kohtule, sest pooled leppisid kokku, et juhul, kui kostja asub pärast lepingu

sõlmimist elama välisriiki, lahendatakse kõik lepingust tulenevad vaidlused Eestis.

2-19-8797

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, sest vaidlus ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Tsiviil- ja

kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise

30.10.2007 konventsiooni (Lugano II konventsioon) art 16 lg 2 järgi võib tarbija vastu algatada

menetluse tarbija alalise elukoha riigi kohtus. Kostja ei ela Eestis ning kostja on sellest hagejat

teavitanud. Kostja elab Norra Kuningriigis.

2.2. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest laenu tagastamise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

Pank pidi lepingu üldtingimuste kohaselt toimetama ülesütlemisavalduse kostjale kätte

isiklikult allkirja vastu või tähitud kirjaga, kuid pank ei ole seda teinud. Sellest tulenevalt on

panga ülesütlemisavaldus tühine ja toimetu.

Juhul, kui pank oleks laenulepingu kehtivalt üles öelnud ja võlg oleks muutunud 22.03.2014

sissenõuetavaks, oleks hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi möödunud 23.03.2017. Seega oleks hageja 07.06.2019 hagis

esitatud põhinõue ning ühes sellega TsÜS § 144 järgi ka kõrvalnõuded aegunud.

2.3. Juhul, kui kohus rahuldab hageja põhinõude, taotleb kostja viivise vähendamist, sest

viivisenõue on ebamõistlikult suur. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 10 156,09 euro

suuruselt summalt teeninud viivise ulatuses kasumit või et põhivõla tasumisega viivitamine

oleks kuidagi mõjutanud tema majandustegevust. Viivise eesmärgiks ei saa olla hageja

rikastumine kostja arvel. Samuti on hageja aidanud nõude esitamisega viivitamisega, s.o oma

tegevusetusega ise kaasa viivise suurenemisele. Viivisemäära tuleb vähendada 2%-ni aastas.

2.4. Kostja ei ole nõus hageja 08.04.2021 menetlusdokumendis sisalduva hagi muutmisega ega

alternatiivselt esitatud nõude menetlemisega. Laenulepingu ülesütlemise asemel laenulepingu

lõppemisele tuginemine on hagi muutmine. Lisaks on nii laenulepingust tulenevate osamaksete

tasumise nõuded kui ka väidetavalt 20.11.2014 sõlmitud võla ajatamise kokkuleppest tulenev

nõue muudetud nõude kohtule esitamise ajaks (08.04.2021) TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 23.08.2021 määrusega hagi läbi vaatamata jätmise taotluse

rahuldamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist tarbijalepingust tuleneva vaidlusega.

Lugano II konventsiooni 4. jagu käsitleb kohtualluvust tarbijalepingute puhul ning art 16 lg 2

üldreegli kohaselt võib tarbija vastu algatada menetluse selle riigi kohtus, kus on tarbija alaline

elukoht. Sellest sättest võib kõrvale kalduda üksnes art 17 lg-s 3 sätestatud kokkuleppe alusel,

mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht

oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes ja samas riigis, ning millega määratud pädevus on määratud

selle riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi seadustega.

Siinses asjas kinnitas kostja 23.12.2010 laenulepingu p-s 4.18 ja 12.04.2013 laenulepingu lisa

p-s 4.21, et tema alaline või peamine elukoht on laenulepingu sõlmimise ajal Eestis (PPP,

Tallinn) ning pooled leppisid kokku, et juhul, kui laenusaaja asub pärast laenulepingu sõlmimist

elama välisriiki või laenusaaja elukoht pole hagi esitamise ajal teada, lahendatakse kõik

2-19-8797

laenulepingust tulenevad vaidlused Eesti kohtutes. Kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud

tsiviilkohtumenetluse seaduse (TsMS) § 104 lg 3 p-s 2 sätestatud juhuks ning on kehtiv.

Poolte elu- ja asukoht oli lepingu sõlmimise ajal Eestis, kokkuleppega määrati pädevaks

kohtuks Eesti kohus ning kokkulepe ei ole vastuolus Eestis kehtivate seadustega. Seega allub

vaidlus Lugano II konventsiooni art 17 lg 3 alusel Eesti kohtule.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus liitis 30.08.2021 otsusega hageja 07.06.2019 ja 08.04.2021

menetlusdokumendis esitatud nõuded ühte menetlusse, jättis hageja kõik nõuded rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suurust.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

Swedbank AS (pank) ja kostja sõlmisid 28.12.2010 laenulepingu nr 10-089248-VV,

mille alusel andis pank kostjale laenu 19 825 eurot ning kostja kohustus laenu

maksegraafiku alusel ajavahemikul 16.01.2011–16.12.2020 igakuiste osamaksetena

tagastama;

-

pank ja kostja sõlmisid 12.04.2013 laenulepingu lisa, mille kohaselt oli laenusumma

tagastamise lõpptähtaeg 16.03.2018;

-

kostja jättis alates 16.12.2013 maksegraafikujärgsed maksed tasumata;

-

pank tegi 07.03.2014 ülesütlemise avalduse, millest nähtub, et avalduse tegemise

seisuga oli kostjal panga ees 904,37 euro suurune võlg, millele lisandub viivis; pank

andis kostjale tähtaja võla tasumiseks (22.03.2014) ning märkis, et loeb võla tasumata

jätmise korral lepingu ennetähtaegselt lõppenuks;

-

pank loovutas 10.11.2014 lepingust tulenevad nõuded hagejale; kostja oli loovutamisest

teadlik;

-

kostja tasus ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 pangale kokku 4000 eurot.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja laenulepingut kehtivalt üles öelnud,

mistõttu ei ole laenuleping ülesütlemise tõttu lõppenud ning hageja väidetud võlg ja viivised ei

ole muutunud VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks. Seetõttu tuleb hagi esmased nõuded

põhivõla 10 156,09 euro, intressi 156,24 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 4386,26 euro

ja edasiulatuva viivise saamiseks jätta rahuldamata.

Kuigi pank saatis lepingu ülesütlemise teate 07.04.2013 tähitud kirjaga ja 11.04.2014 lihtkirjaga

kostja elukoha aadressile, ei saa ülesütlemise avaldust lugeda kostja poolt TsÜS § 69 lg 3

tähenduses kätte saaduks. Hageja ei ole tõendanud, et pank tegi ülesütlemisavalduse kostjale

kättesaadavaks. Tähtsaadetise kanderaamatus on tehtud märge „saaja ei olnud kättesaadav ja

jäeti teade“ ning sellest ei nähtu kostja kinnitust kättesaamise kohta. Kuna tähitud kirja

saabumise ja postiasutuses hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta, ei

olnud kostjal mõistlikku võimalust selle sisuga tutvuda ja seda ei saa lugeda kätte saaduks

(RKTKo 25.04.2012, 3-2-1-151-11, p 11–14).

Ülesütlemise teadet ei saa lugeda kätte saaduks laenulepingu lisaks olevate tüüptingimuste

p 11.4 (lepinguga seotud teated edastatakse teise poole lepingu või hilisemas kirjalikus teatises

märgitud posti või e-posti aadressil või internetipanga kaudu või panga poolt aktsepteeritud

elektroonilise kanali kaudu) alusel, sest see lepingupunkt on VÕS § 42 lg 1 alusel koosmõjus

VÕS § 42 lg 3 p-ga 35 tühine, kuna pank paneb selles teisele poolele edastatavate teadete

2-19-8797

kättesaamise riski saajale, olenemata teate sisust, kuigi TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on riski jaotus

sätestatud erinevalt.

Lepingut ei saa lugeda tagantjärele üles öelduks hageja töötaja K poolt pärast nõude loovutamist

kostjale panga teate üleandmisega 2016 juulis või hagiavalduse ja selle lisade

kättetoimetamisega. Ülesütlemisavaldus oli tingimuslik – pank andis kostjale võimaluse

ülesütlemist vältida, kui ta tasub võla hiljemalt 22.03.2014. See tähtaeg oli nii nõude

loovutamise kui ka hagi esitamise ajaks möödunud, mistõttu ei saanud kostja enam panga

nõudmist täita. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa lepingut kohtumenetluses üles öelda

tagasiulatuvalt, ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult, ning lepingu saab üles

öelda vaid juhul, kui täidetud on kõik materiaalõigusest tuleneva eeldused lepingu

ülesütlemiseks, mh ülesütlemise kuupäeva osas (RKTKo 20.12.2004, 3-2-1-146-04, p 19;

RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 13–14).

4.3. Hageja 08.04.2021 menetlusdokumendis esitas hageja sama kostja vastu alternatiivse

nõude uute asjaolude ja esemega, st tegemist ei ole hagi muutmisega. Uus hagi tuleb

TsMS § 374 alusel liita esialgse hagi juurde. Liidetud hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hagi on

aegunud.

Arvestades seda, et lepingu lõppemise päev oli 16.03.2018, pidid kõik maksegraafikujärgsed

maksed olema selleks ajaks tasutud ja muutunud VÕS § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks. Seega

hakkas TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema 17.03.2018 ja lõppes

16.03.2021 kell 24.00. Hageja esitas laenulepingu lõppemisele tugineva hagi kohtule

08.04.2021 ja selleks ajaks oli hagi aegunud. Koos põhinõudega aegusid TsÜS § 144 järgi ka

kõrvalnõuded.

4.4. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Maakohus määrab hüvitatavad menetluskulud kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt eksis maakohus tõendeid hinnates.

Maakohus hindas vääralt kostja tasumisi kinnitavat tõendit (pangakonto väljavõte) ja järeldas

selle alusel vääralt, et kostja tasus 4000 eurot pangale, kuigi tegelikult täitis kostja ajavahemikul

20.11.2014–16.06.2016 kohustust hagejale. Sellest saab järeldada, et kostja oli teadlik nõude

loovutamisest ja lepingu ülesütlemise tõttu nõude sissenõutavaks muutumisest ning kostja

käsitas hagejat uue võlausaldajana. Sama kinnitavad ka K ütlused. Pooltel oli võla tasumise

kokkulepe, mille alusel kostja tegi ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 makseid. K suhtles

korduvalt kostjaga telefoni teel ning kohtus temaga 05.07.2016. K andis kostjale üle

loovutusteate, ülesütlemise teate, lepingu, mis sisaldas võla jääki ja jaotust, ning

maksegraafiku.

Hageja on tõendanud, et kostja sai ülesütlemisavalduse hageja volitatud esindajalt 05.07.2016

ja koos hagimaterjalidega avaliku e-toimiku vahendusel 16.07.2019. Sellega on laenuleping

edasiulatuvalt 14 päeva möödudes üles öeldud. Tähtsust ei ole ülesütlemisavaldusse märgitud

kuupäeval.

2-19-8797

5.2. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu ja selle lisa

ülesütlemist.

Maakohus leidis vääralt, et tüüptingimuste p 11.4 on tühine. Seda järeldades jättis maakohus

arvestamata, et TsÜS § 70 on § 69 suhtes erinormiks, ning kuna kostja rikkus oma lepingulisi

kohustusi, tuli maakohtul seda sätet kohaldada. Pank edastas lepingu ülesütlemise teate kostjale

tähitud kirjaga lepingus märgitud aadressile.

Maakohus leidis vääralt, et kostja ei ole ülesütlemise avaldust saanud. Kostja on saanud

ülesütlemise teate tähitud kirjaga 07.03.2014, lihtkirjaga 11.04.2014, hageja kontoris

üleandmisega 05.07.2016 või hagimaterjalidega 16.07.2019. Maakohus pidanuks kohaldama

TsÜS § 70. Hageja ei soovinud öelda lepingut tagasiulatuvalt üles, hageja andis üksnes

täiendava tähtaja võla tasumiseks enne lepingu ülesütlemist.

5.3. Lepingu ülesütlemisest tulenev nõue ei ole aegunud. Kuna kostja tasus ajavahemikul

20.11.2014–16.06.2016 hagejale maksegraafiku alusel võlga, katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel

hagi aegumine.

5.4. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja alternatiivne nõue on aegunud. Arvestades

seda, et leping lõppes 16.03.2018, ei olnud hagi esitamise ajal (07.06.2019) hageja nõuded

aegunud. Kuna nõue tulenes samast alusest, siis nõude aegumine peatus hagi esitamisega.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda, kuid tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi läbi

vaatamata.

6.1. Vastuse kohaselt jättis maakohus 23.08.2021 määrusega vääralt rahuldamata kostja hagi

läbi vaatamata jätmise taotluse. Maakohus kohaldas vääralt Lugano II konventsiooni art 17

lg-t 3.

Lugano II konventsiooni art 17 lg 3 rakendamine ei ole põhjendatud, sest sätte rakendusalasse

kuuluvad juhtumid, kus tarbijaga sõlmib lepingu muu füüsiline isik, millele viitab sättes

nimetatud „elukoht“. Pangal on asukoht. Lisaks ei olnud mõlema lepingupoole elukoht

kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise ajal Eestis. Kostja alaline elukoht oli juba 11.04.2013

Norras, mida kinnitavad asjas esitatud tõendid.

Kohtualluvuse kokkulepe on vastuolus Eesti seadusega – see on TsMS § 106 lg 1 ja § 104 lg 1

järgi tühine. Tarbijaga kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimine ei ole võimalik. See ei ole

võimalik ka TsMS § 104 lg 3 p 2 järgi. Viidatud säte võimaldab sõlmida kokkulepet üksnes

tarbija ja muu füüsilise isikuga, kes ei tegutse majandus- ja kutsetegevuses.

6.2. Juhul, kui asi allub Eesti kohtule, on maakohus jätnud põhjendatult, õiguspäraselt ja

kooskõlas Riigikohtu praktikaga hagi rahuldamata. Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade

juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 1 p 5 alusel

rahuldada ja maakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb

2-19-8797

saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei ole aegumise väära kohaldamise

tõttu hageja nõuet ühel õiguslikul alusel sisuliselt kontrollinud ning on teisel õiguslikul alusel

nõude rahuldamise eeldusi kontrollides jätnud põhjendamatult tähelepanuta osad olulised

asjaolud. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

8. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende

asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus

ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

9. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohtul ei ole alust jätta hagi Eesti kohtu alluvuse

puudumise tõttu läbi vaatamata. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult

23.08.2021 määruses seisukohale, et vaidlus allub kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt Lugano

II konventsiooni art 17 lg 3 alusel Eesti kohtule.

9.1. Kuigi tarbijalepingute puhul võib teine lepingupool algatada Lugano II konventsiooni art

16 lg 2 alusel tarbija vastu menetluse üksnes selle riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht,

võib art 17 lg 3 järgi sellest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud tarbija ja teise

lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal

käesoleva konventsiooniga seotud ühes ja samas riigis, ning millega pädevus on määratud selle

riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase riigi seadustega.

9.2. Siinsel juhul on kõik Lugano II konventsiooni art 17 lg 3 kohaldamise tingimused täidetud.

Pank ja kostja sõlmisid 23.12.2010 laenulepingu (I kd, tl 3–4 pöördel) ja muutsid seda

13.04.2013 laenulepingu lisaga (I kd, tl 5–8), seejuures sisaldus laenulepingus kohtualluvuse

kokkulepe (p 4.18), mis oli samas sõnastuses üle kantud ka lisasse (p 4.21). Seega saab

kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise ajaks pidada 23.12.2010 ning tähtsust ei ole sellel, kas

laenulepingut hiljem muutes oli kostja alaline elukoht veel Eestis või mitte. Kostja ei ole toonud

esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et kostja alaline

või peamine elukoht oli juba 23.12.2010 Norras. Seejuures kinnitas kostja nii laepingu p-s 4.18

kui ka lisa p-s 4.21, et tema alaline elukoht on Eestis ning märkis oma aadressiks lepingu p-s 2

Pae 43–80, Tallinn. Seega järeldas maakohus õigesti, et lepingupoolte elu- ja asukoht oli

kokkuleppe sõlmimise ajal samas riigis, s.o Eestis.

Vaidlust ei ole selle üle, et kokkuleppega määrasid lepingupooled pädevaks kohtuks Eesti

kohtu.

Tarbijalepingute puhul ei ole keelatud sõlmida kohtualluvuse kokkulepet juhuks, kui kostja

asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki, ning seda ei saa järeldada ka kostja viidatud

Riigikohtu lahenditest. Riigikohtu praktikast saab järelda, et juhul, kui tarbijaga on sõlmitud

kohtualluvuse kokkulepe selleks puhuks, kui tarbija asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama

välisriiki, siis TsMS § 104 lg 3 p 2 järgi kokkulepe kehtib (vt RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-123-

12, p 10, RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-40-14, p 12, RKTKm 10.12.2019, 2-19-4463, p 14). Siinsel

juhul oli selgelt tegemist sellise kokkuleppega.

9.3. Kostja väited selle kohta, et kohtualluvuse kokkulepped ei ole tarbijalepingute puhul üldse

lubatavad ning ülal nimetatud sätted puudutavad üksnes olukorda, kus tarbija sõlmib lepingu

muu kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga, ei ole põhjendatud ega kooskõlas

tarbijalepingu mõiste ning olemusega. Selline arusaam ei ole kooskõlas ka Lugano II

2-19-8797

konventsiooni 4. jaos tarbijalepingute puhul sätestatud lubatavate kohtualluvuskokkulepetega

ega selle alusel kujunenud Euroopa Kohtu praktikaga (vt nt EKo 30.09.2021, C296/20,

Commerzbank AG v E. O.). Samuti ei ole kostja arusaam kooskõlas Riigikohtu ülal viidatud

praktikaga ega ka õiguskirjanduses avaldatud seisukohtadega (vt TsMS komm (2017), § 104,

p 3.4.c).

9.4. Ülaltoodud põhjendustel allub vaidlus Eesti kohtule ning maa- ega ringkonnakohtul ei ole

alust jätta hagi läbi vaatamata. Sellest tulenevalt lahendas maakohus õigesti vaidluse asjas

sisulise otsuse tegemisega.

10. Kolleegiumi hinnangul jättis aga maakohus hagi ennatlikult rahuldamata põhjusel, et

lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud ning hageja nõue on aegunud. Seda tehes ei ole maakohus

nõuetekohaselt välja selgitanud ega tuvastanud hagi muutmist, aegumist ja aegumise katkemist

puudutavaid asjaolusid, samuti seda, kas lepingu ülesütlemise teade jõudis tegelikult kostjani

ning kostja on seda tunnistanud.

10.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja 08.04.2021 menetlusdokumenti ei saa pidada

uue hagi esitamiseks, nagu leidis ekslikult maakohus, ega ka hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1

tähenduses, milleks oleks vaja kostja või kohtu nõusolekut, nagu leidis kostja. Tegemist oli

hagis esitatud õiguslike või faktiliste väidete alternatiivse täiendamisega TsMS § 376 lg 4 p 1

tähenduses ning kõrvalnõuete alternatiivse laiendamise ja kitsendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2

tähenduses, mida ei saa pidada hagi muutmiseks.

Hageja esitas 07.06.2019 hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla

10 156,09 eurot, intressi 156,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4386,26 eurot ja alates

08.06.2019 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

08.04.2021 menetlusdokumendis palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt enda kasuks välja

põhivõla 10 126,09 eurot, intressi 2121,3 eurot ning alates 17.03.2018 VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivise. Hageja esitatud nõudeid arvestades jäi hageja 08.04.2021

menetlusdokumendis jätkuvalt põhivõla samas ulatuses väljamõistmise nõude juurde, kuid

muutis intressi ja viivise suurust, sh pikendas hageja intressinõude perioodi ning lühendas

viiviseperioodi, st hageja jäi algselt esitatud põhinõude ja kõrvalnõuete juurde, kuid muutis

kõrvalnõuete ulatust. Sellist muudatust ei saa pidada nõude, s.o hagi eseme muutmiseks

(vt TsMS komm (2017), § 376, p 3.2.2 ja 3.4.2), ega uue hagi esitamiseks.

Hageja muutis kõrvalnõuete ulatust alternatiivselt juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale,

et laenulepingut ei ole 07.03.2014 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles öeldud, ning tõi

08.04.2021 menetlusdokumendis täiendavalt esile, et juhul, kui laenulepingut ei ole kehtivalt

07.03.2014 üles öeldud, on see 16.03.2018 lõppenud, mistõttu on hageja nõue muutunud igal

juhul sissenõutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul täiendas hageja sellega eelkõige hagiavalduse

õiguslikke põhjendusi, kui viitas laenulepingu lisa p-s 3.5 sisalduvale laenusumma tagastamise

lõpptähtpäevale, mis on kohtumenetluses igal juhul lubatud, kuna kohus kohaldab vaidlust

lahendades ise õigust ega ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte õiguslike väidetega. Ka juhul,

kui pidada laenusumma tagastamise lõpptähtpäeva faktiliseks asjaoluks, oleks tegemist hagi

aluseks olevate asjaolude täiendamise, mitte muutmisega, sest sellega ei muutunud hagi aluseks

olevate asjaolude kogumi tuumik (vt TsMS komm (2017), § 376, p 3.2.3 ja 3.4.1).

Ülaltoodut arvestades käsitas maakohus vääralt hageja 08.04.2021 menetlusdokumenti eraldi

hagiavaldusena ja liitis ekslikult selle varem esitatud hagiga ühte menetlusse. Samuti asus

maakohus vääralt seisukohale, et hageja esitas lepingu lõppemisele tuginedes kohtule nõude

alles 08.04.2021, mitte 07.06.2019. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist sama nõudega

2-19-8797

samal alusel, mida on kohtumenetluses täiendatud, ning sellise nõude puhul saab hagi esitamise

ajaks lugeda algse hagi esitamise aega, s.o 07.06.2019, mitte nõude õiguslike või faktiliste

asjaolude täiendamise ning kõrvalnõuete ulatuse muutmise aega.

10.2. Arvestades hagis esitatud asjaolusid ja esitatud nõudeid, saab hageja nõudeid pidada

lepingu täitmise nõudeks VÕS § 108 tähenduses – kui laenuleping on üles öeldud, oli hagejal

VÕS § 399 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt kogu laenusumma kohest tagastamist alates lepingu

ülesütlemisest, kui aga laenulepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, oli hagejal õigus nõuda

kostjalt kuni lepingu lõppemiseni laenulepinguga kokkulepitud kuupäevadel osamaksetena

laenu tagastamist.

10.3. Juhul, kui pank ütles laenulepingu kehtivalt üles, ei ole laenulepingu ülesütlemisest

tulenev nõue aegunud.

10.3.1. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus kooskõlas Riigikohtu praktikaga

seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et pank või hageja on panga 07.03.2014

ülesütlemisavalduse edastanud kostjale viisil, mis võimaldanuks kostjal mõistlikult selle sisuga

õigeaegselt tutvuda (vt RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-53-16, p 14; RKTKo 20.12.2004, 3-2-1-146-

04, p 19). Samas on maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja väited selle kohta, et

kostja oli laenulepingu ülesütlemisest teadlik ning tegi pärast laenulepingu ülesütlemist ja

nõuete hagejale loovutamist hagejale võla katteks makseid. Ringkonnakohus märgib, et

TsÜS § 69 lg 1 järgi muutub kindlale isikule suunatud tahteavalduse kehtivaks kättesaamisega.

Seega ka juhul, kui hageja ei ole küll tõendanud, et kostja kinnitas 07.03.2014 tähitud kirjaga

saadetud ülesütlemise teate kättesaamist, kuid hageja tõendab, et kostja oli ülesütlemisavalduse

tegelikult kätte saanud, on ülesütlemisavaldus õigusliku toime saanud.

Hageja tõi hagiavalduses esile, et kostja tegi pärast laenulepingu ülesütlemist hagejale makseid.

Seejuures tuvastas maakohus vääralt, et kostja tasus maksid pangale, kuigi hageja esitatud

pangakonto väljavõttest (I kd, tl 74) nähtub, et tegemist on hageja pangakonto väljavõttega.

Seega tasus kostja pärast seda, kui pank oli 07.03.2014 teinud kostjale laenulepingu

ülesütlemisavalduse ja nõude 10.11.2014 hagejale loovutanud, ajavahemikul 20.11.2014–

16.06.2016 iga kuu 200 euro suuruseid makseid hagejale. Kostja ei ole nimetatud asjaolule

vastu vaielnud ega väitnud, et makseid oleks tehtud mõne muu õigussuhte alusel. Samuti jättis

maakohus põhjendamatult tähelepanuta K ütlused (I kd, tl 195–196), mille kohaselt oli kostja

võlg üle 10 000 euro, K koostas kostjale maksegraafiku ja leppis kostjaga kokku 200 euro

suuruste maksete tasumises põhivõla katteks, kuid kuna kostja oli välismaal, siis lepiti kokku,

et aastane leping ilma intressita tehakse siis, kui kostja tuleb Eestisse. Seejuures sai kostja K

kinnitusel aru, et leping pangaga on lõpetatud.

Seega ei ole välistatud, et kostja sai ülesütlemisavalduse tegelikult kätte või tunnistas hiljem

laenulepingu ülesütlemisest tulenevat võlga. Neid asjaolusid ja tõendeid pole aga maakohus

hageja nõuet lahendades arvestanud.

10.3.2. Juhul, kui laenulepingu ülesütlemise teade oli tegelikult õigel ajal kostjani jõudnud või

kostja tunnistas ülesütlemisest tulenevat võlga, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud, sest

nõude aegumine katkeb võla tunnustamisega.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega, mille

aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolm aastat alates nõude sissenõutavaks

muutumisest. Maakohus jättis aga arvestamata, et TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja

algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, seejuures võib nõude tunnustamine

2-19-8797

TsÜS § 158 lg 2 järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside

maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kui võlgnik maksab võlausaldaja üleskutsel osa

võlast ära, laieneb katkemine kogu nõude aegumisele, v.a kui võlgnik reserveeris selgelt

vastuväited võla suurusele, st väljendas selgelt tahet, et ta võlga ülejäänud osas ei tunnusta.

Lisaks eelnevale võib aegumist katkestavat nõude tunnustamist näha ka muus võlgniku teos.

Säte hõlmab kõiki faktilisi tegusid ja käitumist, millest ilmneb võlgniku teadlikkus võla

olemasolust ja võla tunnustamise tahe (vt TsÜS komm (2023), § 158, p 3.1.3 ja 3.1.5).

Siinses asjas kinnitavad ülal viidatud tõendid, et kostja on oma käitumisega võlga hageja ees

TsÜS § 158 lg 1 tähenduses tunnustanud, tasudes hagejale laenulepingust tuleneva võla katteks

ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 iga kuu 200 eurot. Kostja ei ole toonud esile ega

tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja tunnustas põhivõlga üksnes tehtud

maksete ulatuses, s.o 4000 euro osas. Seega saab eeldada, et kostja tunnustas TsÜS § 158 lg 1

tähenduses hageja põhivõlga kogu ulatuses, mistõttu iga makse tegemisega katkes ja algas

uuesti hageja nõude aegumine. Arvestades seda, et kostja tegi viimase makse hagejale

16.06.2016, algas hagi aegumine viimati uuesti alates 16.06.2016 ning TsÜS § 146 lg-s 1

sätestatud kolmeaastane tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg lõppes 16.06.2019. Hageja

esitas hagi 07.06.2019, s.o enne aegumistähtaja möödumist.

10.4. Ka juhul, kui pank ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud ja kostja ei ole ülesütlemisest

tulenevat võlga tunnistanud, ei ole laenulepingust tulenevate osamaksete tasumise nõue kogu

ulatuses aegunud.

10.4.1. Laenulepingu ja selle lisa p 3.6 kohaselt pidi kostja tasuma laenusumma osamakseid ja

intressi iga kuu 16. kuupäeval. Kuigi algselt leppisid lepingupooled laenulepingu p-s 3.5 kokku,

et laenusumma tagastamise lõpptähtpäev on 16.12.2020, lühendasid nad laenulepingu lisa

p-s 3.5 seda tähtaega kuni 16.03.2018. Laenulepingu ja selle lisa p-de 3.15 ja 4.3 järgi tuli laen

tagastada annuiteetmaksetena vastavalt panga väljastatud graafikule. Pank koostas graafikud

kuni laenulepingu ülesütlemisavalduse tegemiseni 07.03.2014 (I kd, tl 11–15 pöördel), mille

kohaselt oli 2014 graafikujärgse igakuise makse suurus 297,73 eurot (põhiosa suurus üle

240 euro), seejuures muudeti intressimäära laenulepingu ja lisa p 3.10 järgi kaks korda aastas.

10.4.2. Maakohus tuvastas, et kostja jättis alates 16.12.2013 graafikujärgsed maksed tasumata.

Seega saab hageja nõuda kostjalt lepingu täitmist ajavahemikul 16.12.2013–16.03.2018

sissenõutavaks muutunud osamaksete osas. Tegemist oli korduvate kohustuste täitmisele

suunatud nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 154 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat iga

üksiku kohustuse jaoks, seejuures algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, kui

kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Arvestades seda, et hageja esitas kohtule hagi

07.06.2019, on aegunud enne 07.06.2016 sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumise nõue,

s.o ajavahemikul 16.12.2013–16.12.2015 VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks muutunud

osamaksed, kuid alates 16.01.2016 sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumise nõuet ei saa

igal juhul pidada aegunuks.

Kuigi kostja tasus ajavahemikul 20.11.2014–16.06.2016 iga kuu 200 euro suuruseid makseid

hagejale, ei saa lepingust tulenevate perioodiliste maksete puhul järeldada, et makseid tehes

tunnustas kostja TsÜS § 158 lg 1 tähenduses laenulepingust tulenevat võlga suuremas ulatuses,

kui ta makseid tegi. Perioodiliste maksete tegemisel ei saa eeldada võlgniku tahet tunnustada

nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (vt viimati RKTKo 14.03.2018, 2-14-56622,

p 16.1). Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks järeldada kostja tahet

tunnustada võlga kogu ulatuses. Kuigi hageja väitel tasus kostja makseid kokkuleppel

maksegraafiku alusel, sõlmiti tunnistaja ütluste kohaselt ajutine maksegraafik (tavaliselt üheks

2-19-8797

aastaks) (I kd, tl 195–196). Seejuures ei ole teada, kas ja millise ajavahemiku maksete kohta

maksegraafik kokku lepiti. Igal juhul ei saanud maksete aluseks olnud maksegraafik hõlmata

kõiki tasumata lepingujärgseid makseid ning sellest tulenevalt ei saa lugeda hageja lepingust

tulenevate osamaksete tasumise nõudeid kõigi osamaksete ulatuses TsÜS § 158 lg 1 alusel

katkenuks ja viimase makse tasumisega uuesti alanuks. Küll aga saab VÕS § 88 lg 1 ja lg 6 p 1

järgi eeldada, et makstud rahast loetakse esimeses järjekorras tasutuks esimesena

sissenõutavaks muutunud põhivõlanõuded. Hageja kinnitas, et tasumine toimus põhivõla

katteks.

10.5. Ülaltoodu kohaselt võib hagejal olla kostja vastu laenulepingu ülesütlemisest tulenev

kogu laenusumma tagastamise nõue või laenulepingust tulenevate osamaksete tasumise nõue,

mis kumbki ei olnud hagi esitamise ajaks (kogu ulatuses) aegunud. Kuna hageja põhinõue ei

olnud aegunud, ei ole ka kõrvalnõuded TsÜS § 144 järgi aegunud.

11. Neil kaalutlustel tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Arvestades seda, et maakohus ei ole aegumise kohaldamise tõttu lahendanud

hageja alternatiivselt esitatud nõuet, ei saa ringkonnakohus seda esimese kohtuastmena ise teha

ning saadab asja hagi läbivaatamiseks maakohtule. Ühtlasi ei ole maakohus asja läbivaatamisel

täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, sh kvalifitseerinud hageja nõuet ega selgitanud

hagejale tema nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

maakohtul selgitada hagejale tema nõude rahuldamise õiguslikke alternatiivseid õiguslikke

aluseid ning anda vajadusel hagejale võimalus täpsustada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja

esitada neid kinnitavaid tõendeid. Mh tuleb maakohtul hagi lahendades omal algatusel

kontrollida ka seda, kas tarbijakrediidileping kehtib, sh kas laenulepingu krediidikulukuse määr

on seadusega kooskõlas ning kas järgitud on vastutustundliku laenamise põhimõtet

(vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13jj).

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)