1-23-5962/49 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1-23-5962

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2024, Narva kohtumaja (kinnine kohtuistung)

Kriminaalasja number

1-23-5962 (23233050528)

Kohtukoosseis

kohtunik Regiina Lebedeva, rahvakohtunikud Sirje Zorina ja

Tarmo Raud

Kohtuistungi sekretär

Ilona Berezina, Jelena Muttonen

Tõlk

Svetlana Hamaza

Kriminaalasi

Irina Pozdnjakova süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 7 järgi,

üldmenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margit Pärn

Süüdistatav

Irina Pozdnjakova

isikukood 46006203735; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht

XXX ; viibimiskoht Tallinna Vangla; XX; emakeel vene

keel; XXX; eelnevalt kriminaalkorras karistamata

tõkend – viibib vahi all alates 23.07.2023

Kaitsja

vandeadvokaat Sergei Politšev

RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest § 310, 311, 313 ja 315, maakohus

otsustas:

1. Tunnistada Irina Pozdnjakova süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja mõista talle

karistuseks 5 aastat vangistust.

2. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse kandmise algust alates 23. juulist 2023.

3. Irina Pozdnjakovale valitud tõkend vahistamine jätta muutmata kuni kohtuotsuse

jõustumiseni.

4. Kannatanu C.K (ik XXX) tsiviilhagi rahuldada TsMS § 440 lg 1 alusel ning mõista

Irina Pozdnjakovalt kannatanu C.K kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju 1 587,10

eurot. Nimetatud summa tuleb kanda C.K arvelduskontole XXX.

5. Kannatanu A.Q (ik XXX) nimel esitatud hagi tema ülalpidamise hüvitise saamiseks

jätta rahuldamata.

1(15)

1-23-5962

6. Määrata Osaühingule Ida-Viru Advokaadibüroo Irina Pozdnjakovale maakohtus

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 8. märtsil 2024 esitatud

tasutaotluste alusel 1 541,83 eurot (sh käibemaks).

7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Tibar & Partnerid alaealisele kannatanule A.Q-le

maakohtus osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 2 083,52 eurot (sh

käibemaks).

8. Alaealisele kannatanule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu 2 083,52 eurot

jätta riigi kanda.

9. Mõista Irina Pozdnjakovalt Eesti Vabariigi kasuks välja esimese astme kuriteos

süüdimõistmisega kaasnev sundraha 2,5 kuupalga alammäära, s.o 2 050 eurot,

ekspertiisi tegemise kulud 913 eurot ja osutatud õigusabi kulud osaliselt summas 1 000

eurot, s.o kokku 3 963 eurot.

10. KrMS § 180 lg 1, 3 alusel jätta riigi õigusabi kulud ülejäänud osas, s.o 1 658,55 eurot

riigi kanda.

11. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et Irina Pozdnjakova kohustub temalt välja

mõistetud menetluskulud 3 963 eurot tasuma ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12

kuu jooksul. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr

EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, nr EE522200221013264447 Swedbank AS-is või

nr EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is. Maksekorraldusele märkida viitenumber

XXX ning selgitus „Irina Pozdnjakova, 1-23-5962, kriminaalmenetluse kulud“. Viitenumbri

märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja

nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.

12. Asitõendid:

-

kööginuga – KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja kohtuotsuse jõustumisel

KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada;

-

kaapeproovid – kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada.

13. Kannatanud A.Q (XXX; elukoht XXX ), C.K (ik XXX; elukoht XXX; telefon XXX)

ja Q.P (ik XXX; elukoht XXX ; telefon XXX) on KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel esitanud

taotluse enda teavitamiseks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või

kinnipidamisasutusest põgenemisest, juhul kui teavitamine võib ära hoida ohu

kannatanule.

14. Kannatanud C.K (ik XXX; elukoht XXX; telefon XXX) ja Q.P (ik XXX; elukoht

XXX; telefon XXX) on KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel taotlenud võimalust avaldada

arvamust ennetähtaegse vabastamise osas.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse pool, kes soovib otsust vaidlustada apellatsiooni korras, on kohustatud sellest

Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav

Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis hiljemalt 26.04.2024.

Otsusele võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.

peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa

kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus

2(15)

1-23-5962

motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Viru Maakohtu

Narva kohtumaja kantseleis hiljemalt 26.04.2024. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb

esitada Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus

menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

SÜÜDISTUS

Irina Pozdnjakovat süüdistatakse selles, et tema 23.07.2023 kell 02.00 paiku XXX korteris

lõi tahtlikult N R kööginoaga reie ülaosa piirkonda. I. Pozdnjakova tekitas kannatanule N. R

reiearterit-veeni vigastava torke-lõikehaava, mille tagajärjel tekkis kannatanul äge verekaotus

välisest verejooksust ja ta suri sündmuskohal saadud vigastusse.

Sellega pani Irina Pozdnjakova toime KarS § 118 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o

tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud kannatanu surm.

KOHTU SEISUKOHT

Objektiivne koosseis

1. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja

kontrollinud kriminaalasjas olevaid tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatava süü

temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale

asumist põhjendab kohus järgmiselt.

2. Esmalt nähtub I. Pozdnjakova kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et 23.07.2023, umbes

kell 1 öösel, kui N. R I. Pozdnjakova korteris aadressil XXX ärkas, tekkis neil tüli ning I.

Poznjakova palus N. R enda korterist lahkuda, millest N. R keeldus. Seejärel muutus tüli

füüsiliseks. Kui N. R hakkas I. Pozdnjakovat sõimama, siis I. Pozdnjakova oli niivõrd

emotsioone täis, et ta haaras noa, kas laua pealt või ämbrist (KoTo lk 114-114 pö). Noaga

löömise osas on I. Pozdnjakova öelnud, et „vist lõin teda, kõik toimus nii kiiresti“,

„arvatavasti lõin“ (KoTo lk 114 pö).

3. I. Pozdnjakova poolt N. R noaga löömisele viitab üheselt ka 24.07.2023 vormistatud

vaatlusprotokoll (KrTo lk 1-5), millest nähtuvalt tehti 23.07.2023 kell 02.05 kõne

häirekeskusesse. Teatajaks osutus I. Pozdnjakova, kes palus välja kutsuda politsei ja kiirabi

aadressile XXX, selgitades: „Noahaav, ma tapsin inimese“. Häirekeskuse töötaja küsimusele

„Kas te teda noaga /lõite/ või“, vastas I. Pozdnjakova „Noaga, jah“.

4. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja P.N, kes oli üks sündmuskohale saabunud

patrullpolitseinikest, selgitas, et neile tuli väljakutse 23.07.2023 kella kahe ajal öösel, et XXX

on toimunud sündmus, kus üks sõbranna lõi teist sõbrannat noaga. Sündmuskohale saabudes

oli nendega koos kiirabi, politseinikud sisenesid esimesena. Korteri ukse peale jõudis Irina

/Pozdnjakova/, kes neile ukse avas. Sisenedes nägi ta kannatanut elutoas diivanil, kannatanu

oli külje peal, kiirabi hakkas esmaabi andma. Kiirabi töötajad teavitasid, et kannatanu on

surnud. Tunnistaja nägi, et diivanil oli veri, täpsemate vigastuste kohta ta ei vaadanud, kiirabi

ütles, et oli reiearter või reie piirkond. Politseinike saabudes ütles Irina, et tal oli sõbrannaga

konflikt ja ta lõi teda noaga (KoTo lk 85 pö-86). Ka 28.07.2023 koostatud patrullpolitseiniku

vormikaamera vaatlusprotokollist nähtub, et politseinike saabudes ütles I. Pozdnjakova ise, et

ta tappis oma sõbranna, see juhtus 10 minutit tagasi (KrTo lk 15-19). 23.07.2023 koostatud

kiirabikaart kinnitab, et N. R oli kiirabi saabudes juba surnud (KrTo lk 45).

Tunnistaja P.N-i ütlustest nähtub ka see, et sündmuskohal teine ekipaaž palus tunnistajal noa

üles otsida, Irina oli neile öelnud, et see on ämbris, mis oli diivanist eemal. Tunnistaja läks

vaatas ämbrisse, seal seda ei olnud, see oli hoopis ämbri vastu toetudes (KoTo lk 86).

3(15)

1-23-5962

Tunnistaja sellekohaseid ütlusi kinnitab politseiametniku vormikaamera salvestis, millelt

nähtub, kuidas üks politseinikest küsib „Kus see on, öelge“ ning I. Pozdnjakova osutab

sõrmega elutuppa konkreetses suunas, kus asus nuga (KrTo lk 19; P32469 [23.07.2023

02_12_28], videosalvestisel 02:45-02:50).

5.

23.07.2023. a sündmuskoha vaatlusprotokollist (KrTo lk 6-14, 19) nähtub, et korteris

XXX elutoas vasaku seina vastas on voodi, millel lamab naisterahva surnukeha, kes tuvastati

kui N. R . Voodi ja laip olid verised. Voodi kõrval asus kaks ämbrit, kahe ämbri vahel oli

kööginuga, tera otsaga põrandal ja käepidemega najatatud ämbrile. Noa kõrval põrandal oli

veretaoline vedelik. Noatera ots oli määrdunud veretaolise vedelikuga. Samas protokollis

kajastub ka laiba vaatluse käik (teostatud 23.07.2023 kell 05.20-05.40), millest nähtuvalt

lamab laip paremal küljel, kehatüvi on määrdunud kogu ulatuses verega. Kõhult selja poole

suunduvad verenired. Vasaku reie ülemises kolmandikus on ligikaudu kahe-poole sentimeetri

pikkune ristisuunaline haav. Laibal on ka mõned vanemad vigastused – nahaalused

verevalumid – muid vigastusi surnukehal ei ole.

6.

6.09.2023. a ekspertiisiakti nr XXX (KrTo lk 32-44) kohaselt teostati 24.07.2023

surnukeha lahang. Kohtuarstlikul lahangul esines surnukehal tervisekahjustusena ühe Π-

kujulise ja teise terava otsaga siledate servadega 3 cm pikkune haav vasaku reie ülaosas, 16-

17 cm sügavuse haavakanaliga, mille kulul esines reiearteri ja -veeni vigastus; haavakanal

suunaga alt üles keskele veidi ette ülenevalt. Lisaks reiehaavale esinesid surnukehal

tervisekahjustusena veel nahaalused verevalumid mõlemal õlavarrel, vasakul reiel ja paremal

pool puusal niudeluu esimese harja kohal. Neist tervisekahjustustest lähtuvalt on kannatanu

surma põhjuseks reiearterite-veeni vigastusest tekkinud äge verekaotus välisest verejooksust.

Surma põhjustanud tervisekahjustus on tekitatud löögist teravaotsalise üht lõikeserva omava

mitte rohkem kui 3 cm laiuse ja vähemalt 17,5 cm pikkust lõiketera omava noaga ning on

täielikult välistatud, et kannatanu võis selle 23.07.2023 tekitada omakäeliselt. Pärast surma

põhjustanud tervisekahjustuse tekitamist oli kannatanu võimeline aktiivselt tegutsema mitte

rohkem kui 1-2 minuti jooksul, mille järgselt tekkis teadvusekaotus ning saabus surm. Surm

saabus orienteeruvalt mitte rohkem kui 6-7 minuti jooksul pärast torke-lõikehaava tekitamist

(KrTo lk 36-37).

7.

29.08.2023. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt on vaadeldud I. Pozdnjakova

korterist sündmuskoha vaatlusel ära võetud musta käepidemega, sakkideta, ühest servast

teravat kööginuga. Noa tera on määrdunud verega (KrTo lk 20-25). Surnu kohtuarstliku

ekspertiisi akti kohaselt on tõenäoline, et N. R surma põhjustanud torke-lõikehaav on

tekitatud ekspertiisiks esitatud noaga (KrTo lk 37). 16.08.2023. a põhistamata ekspertiisiakti

nr XXX kohaselt pärineb noateralt võetud kolmest proovist saadud bioloogiline materjal N. R

lt, samuti pärineb noa käepidemelt võetud proovist saadud bioloogiline materjal N. R lt

(tõepärasuhe 1021) (KrTo lk 57). Seejuures surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt on

täielikult välistatud, et kannatanu võis surma põhjustanud tervisekahjustuse 23.07.2023

tekitada omakäeliselt. Kuivõrd kedagi teist tol hetkel korteris ei viibinud ning I. Pozdnjakova

ise noaga löömist ei eita, siis on välistatud, et surma põhjustanud tervisekahjustuse oleks N. R

tekitanud keegi teine peale I. Pozdnjakova.

8. Eeltoodud tõenditega on üheselt tõendatud, et 23.07.2023 kella 02.00 paiku XXX

korteris lõi I. Pozdnjakova N. R kööginoaga reie ülaosa piirkonda, millega tekitas

kannatanule N. R reiearterit-veeni vigastava torke-lõikehaava, mille tagajärjel tekkis

kannatanul äge verekaotus välisest verejooksust ja ta suri sündmuskohal saadud vigastusse.

9. Seega asub kohus seisukohale, et KarS § 118 lg 1 p 7 objektiivne koosseis on täidetud.

Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatava tegevus oli saabunud

tagajärjega (s.o N. R surmaga) naturalistliku kausaalsuse (põhjuslikkuse) kaudu seotud ehk

4(15)

1-23-5962

noaga löömine reie ülaosa piirkonda põhjustas N. R eluohtliku vigastuse – reiearterite-veeni

vigastava torke-lõikehaava –, millest tekkinud äge verekaotus viis kannatanu surmani. Ei ole

tuvastatud, et kannatanul esinenud elule ohtlik tervisekahjustus oleks tekitatud kellegi teise

poolt, samuti ei ole tuvastatud, et elule ohtlik tervisekahjustus oleks tekkinud mingil muul

põhjusel kui I. Pozdnjakova noalöögist.

Subjektiivne koosseis

10. I. Pozdnjakova tegevus saab vastata KarS § 118 lg 1 p 7 järgsele kuriteokoosseisule vaid

juhul, kui surmani viinud raske tervisekahjustuse põhjustas ta N. R vähemalt kaudse

tahtlusega. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse

tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje, s.o surma

saabumiseni. Surma põhjustamise kui enamohtliku tagajärje suhtes peab tulenevalt KarS §

113 olemasolust ja vastavalt KarS §-le 19 esinema ettevaatamatus.

11. Süüdistatava tahtlust tekitada kannatanule tervisekahjustus kinnitavad esmalt I.

Pozdnjakova enda ütlused. Kaitsja küsimusele „Kui te lõite teda, siis mis piirkonda?“ vastas I.

Pozdnjakova „Jalga. Tema jalg oli minu jala vastu“. Seejuures kinnitas I. Pozdnjakova kaitsja

küsimusele vastates, et sel hetkel nägi, et ta lõi N. R jala vastu (KoTo lk 115). Sama on I.

Pozdnjakova ka prokuröri küsimustele vastates kinnitanud – nimelt, et löömise momendil ta

nägi, et löök sattus jalga (KoTo lk 116 pö). I. Pozdnjakova ütlustest nähtub, et tal ei olnud

kavatsust tappa, küll aga noaga torgata („ainult torgata inimest“, vt KoTo lk 117).

12. Kohus leiab, et eluohtliku tervisekahjustuse (reiearteri-veeni vigastava torke-lõikehaava)

tekitas süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega, sest teist inimest ca 200mm pikkuse teraga

noaga (vt asitõendiv vaatlusprotokoll KrTo lk 20) lüües, pidas ta võimalikuks ohtliku

tervisekahjustuse põhjustamist ning möönis seda. Ka keskmise elukogemusega isik teab, et

lüües teist isikut noaga ükskõik millisesse kehapiirkonda võib kindel olla selles, et löök

tekitab vigastuse, millega kaasneb ka verejooks. Seejuures ei saa vähemalt keskmise

elukogemusega isik eeldada, et teist inimest noaga lüües tervisekahjustusi ei teki ja seda

sõltumata lööja joobeastmest. Lüües aga teist inimest ca 200mm pikkuse teraga kööginoaga

on ka ohtliku tervisekahjustuse tekitamine enam ettenähtav. Samuti kinnitab vähemalt kaudset

tahtlust tekitada tervisekahjustus löögi intensiivsus, kuivõrd ekspertiisiakti kohaselt oli

haavakanal 16-17 cm sügavune, mis viitab sellele, et löök oli sooritatud jõuliselt ja selliselt, et

noatera sisenes jalga kuni käepidemeni.

13. Kohtu hinnangul oli süüdistatava tahtlus suunatud vaid tervisekahjustuse tekitamisele.

Surma põhjustamist süüdistatav ilmselgelt ei soovinud ja vaid ühe löögi tagajärjel

reiepiirkonda ei saanud see talle olla otseselt ka ette nähtav ning see ei olnud tal ka

eesmärgiks. Nagu eelnevalt viidatud, kinnitas I. Pozdnjakova kohtuistungil ka ise, et tal ei

olnud kavatsust tappa, ainult torgata inimest (KoTo lk 117). Samuti on ta kohtuistungil

selgitanud, et esimest korda elus kuuleb ta, et löömine jalga võib põhjustada inimese surma

(KoTo lk 117). Küll saab järeldada, et süüdistatava tegu, s.o noalöök reide põhjustas

kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse (reiearterit-veeni vigastava torke-lõikehaava vasakul

reiel), mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust ning kannatanu suri mitte

rohkem kui 1-2 minuti jooksul. Seega on süüdistatava teole järgnenud tervisekahjustuse

tekkimine ja surma saabumine põhjuslikus seoses. Et noahaav võib halval juhul päädida

vigastatu surmaga, pole vaid teoreetiline võimalus ja on põhimõtteliselt ettenähtav.

Arvestades seejuures, et noalöök oli sooritatud reie ülaosasse vahetult kubemesidemest

allapoole löögisuunaga alt üles keskele veidi ette ülenevalt (vt surnu kohtuarstliku

ekspertiisiakt, KrTo lk 33-34, lk 37) ja löögi intensiivsust (16-17 cm sügavuse haavakanaliga)

saab öelda, et I. Pozdnjakova pidas N. R surma võimalikuks, ent lootis, et see ei saabu.

Selliseks lootuseks puudus I. Pozdnjakoval adekvaatne alus, mistõttu põhjustas ta N. R surma

5(15)

1-23-5962

kergemeelsusest (KarS § 18 lg 2).

Õigusvastasus ja süü

14. I. Pozdnjakova teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. I. Pozdnjakova oli teo

toimepanemise ajal süüdiv ja täisealine, kriminaalasja materjalidest ei nähtu KarS §-s 34

sätestatud asjaolusid. Samuti puuduvad I. Pozdnjakova puhul süüd välistavad asjaolud.

15. Seega kokkuvõtlikult leiab kohus, et I. Pozdnjakova tegu vastab KarS § 118 lg 1 p 7 järgi

kvalifitseeritava kuriteo nii objektiivsetele kui subjektiivsetele koosseisuelementidele ning ta

tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi tunnistada.

Karistus

16. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü suurusest ja võtab

arvesse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

17. KarS § 118 lg 1 näeb karistusena ette vangistuse pikkusega 4-12 aastat. Seega sanktsiooni

keskmine karistusmäär on 8 aastat vangistust. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel

tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks

isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra

kaitsmise huvisid. Seejuures on aga oluline tähele panna, et eripreventiivsed kaalutlused ega

õiguskorra kaitsmise huvid ei anna mitte kunagi alust mõista karistust, mis ületab isiku süü

suurust. Just süü suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri. Nii eripreventiivseid kaalutlusi

kui ka õiguskorra kaitsmise huve saab ja peab arvestama karistuse liigi ja määra valikul süü

suurusega piiritletud raamides.

18. Hinnates I. Pozdnjakova süü suurust KarS § 118 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava

õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et I. Pozdnjakova lõi kannatanule ühe korra

noaga reie piirkonda. Löögi tagajärjel sai kannatanu raske tervisekahjustuse ja suri. Kohtu

hinnangul süüteo asjaolusid arvestades, s.h seda, et lööke oli vaid üks ning see oli sooritatud

reiepiirkonda, mitte üldteadaolevalt elutähtsasse organisse, siis on süüdistatava süü mõnevõrra

alla keskmise.

19. Tähelepanuta ei saa jätta seejuures ka kannatanu enda käitumist. Tunnistajate ja

kannatanute ütlused kinnitavad süüdistatava ütlusi, et N. R viibis kahe nädala jooksul I.

Pozdnjakova kodus ja tarvitas seal järjepidevalt alkoholi. Vaidlus puudub selles, et samal

ajavahemikul olid I. Pozdnjakoval endal terviseprobleemid ning ta viibis vahepeal ka

haiglaravil, mistõttu ei ole alust kahelda I. Pozdnjakova ütlustes, et ta soovis puhata ning

sellest tulenevalt N. R lahkumist enda korterist. Seda, et I. Pozdnjakova soovis, et N. R

lahkuks tema korterist, kinnitavad ka tunnistaja T B ütlused, kellele I. Pozdnjakova eelmisel

õhtul helistas ja palus abi või kontakte, et aidata N. R tema korterist ära toimetada (KoTo lk

108). Nii I. Pozdnjakova kui tunnistaja T. B ütlused kinnitavad, et N. R keeldus ise korterist

lahkumast (KoTo lk 108, 113 pö-114 pö, 116 pö). Seejuures nähtub T. B ütlusest, et N. R

ütles temale telefonis, et ta ise otsustab, millal lahkuda ning sel hetkel tunnistaja kuulis,

kuidas N hakkas Irinat sõimama, miks sa kaebad (KoTo lk 108). Olukord, kus I. Pozdnjakova

soovis N. R lahkumist oma korterist, kuid N. R keeldus sellest, päädiski viimaks teineteise

solvamise ja füüsilise konfliktiga.

6(15)

1-23-5962

20. Siiski ei anna eeltoodu alust väita, et tegemist oleks olnud kannatanupoolse

provotseerimisega ega ka sellise olukorraga, kus I. Pozdnjakova oli sellises hingelise erutuse

seisundis, et ei olnud võimeline oma käitumist kontrollima. Nimelt nähtub I. Pozdnajkova

kohtuistungil antud ütlustest, et vähemalt 16. kuupäeval (s.o 16.07.2023) läks N. R I.

Pozdnjakova nõudmisel siiski tema korterist ära (KoTo lk 112 pö). Kui N. R järgmisel

hommikul tagasi tuli, siis I. Pzdnakova sõnul ta teda korterisse küll ei lubanud, samas aga

helistas taksofirmasse, et oleks toodud viinapudel. I. Pozdnakova lubas N. R taaskord

korterisse, enda sõnul seetõttu, et kodus võis olla skandaal ja peksmine, ning ühiselt hakati

alkoholi tarvitama (KoTo lk 112 pö-113). 17. kuupäevast kuni 23.07.2023 jäigi N. R I.

Pozdnjakova juurde ööbima. I. Pozdnakova ütlustest nähtub ka see, et sellel ajavahemikul

toimusid neil perioodiliselt tülid. 22.07.2023 õhtul käis N. R poes ja tõi kaks pudelit

0,7-liitrist viina (KoTo lk 113 pö). Eeltoodust nähtub, et tegelikkuses oleks I. Pozdnjakoval

olnud võimalusi mitte lasta N. R enda korterisse tagasi – seda kasvõi korteri ukse lukustamise

teel – nii 17.07.2023 hommikul kui ka siis, kui N. R läks 22.07.2023 õhtul poodi. Samuti

viitas prokurör kohtuistungil asjakohaselt sellele, et alati on võimalus kutsuda politsei, kui

teine inimene keeldub lahkumisnõude täitmisest. Kuigi puudub alus kahelda I. Pozdnjakova

ütlustes selle kohta, et neil olid N. R perioodiliselt tülid ja mingist hetkest oli N. R viibimine

tema korteris I. Pozdnjakovale ka vastumeelne, siis sellele vaatamata ei võtnud ta ette mingeid

meetmeid N. R lahkumiseks, vaid pigem lubas olukorral jätkuda, seejuures tarvitades ka ise

koos N. R alkoholi. Seda ka sündmusele vahetult eelnenud õhtul, kui N. R saabus poest

kahe pudeli viinaga – ka siis võttis I. Pozdnjakova enda sõnul N. R pitsi viina (KoTo lk 113

pö). Noaga löömise osas selgitas I. Pozdnjakova, et mõte oli ehmatada (KoTo lk 114 pö); tal

ei olnud mõtetes, et N. R tappa, soovis vaid hirmutada (KoTo lk 115). Seega ei tegutsenud ta

mitte tugeva hingelise erutuse mõjul, vaid siiski eesmärgipäraselt, küll mitte tapmistahtlusega,

kuid siiski teadlikult sooviga kannatanut hirmutada ja mõistusele tuua (vt ka KoTo lk 116).

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et I. Pozdnjakoval oli võimalus olukorda lahendada teisel

viisil kui inimest noaga lüües, samas kannatanu enda käitumist ei saa siiski süü suuruse

hindamisel jätta täielikult tähelepanuta.

21. Süüd vähendavaks asjaoluks on asjaolu, et I. Pozdnjakova helistas ise häirekeskusesse ja

teatas koheselt, et lõi sõbrannat noaga ning palus kohale saata politsei ja kiirabi. Samuti leiab

kohus, et I. Pozdnjakova puhul esineb karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 teise

alternatiivi mõttes puhtsüdamlik kahetsus toimepandu osas. I. Pozdnjakova on küsimusele,

kas ta kahetseb, avaldanud: „Rohkem kui seda. Toimus kohutav tragöödia. Mulle ei ole

õigustust. Ükski kohus ei karista mind nii nagu ma ise karistan. Kannan seda elu lõpuni. /…/

Mul on väga häbi ja kahju, et nii toimus. Palun siiralt vabandust, et võtsin lastelt ema ära. /…/

Väga kahju, et nii toimus. Mul ei ole õigustust. Ma ei hakka ennast õigustama. /…/ Ma

vastutan oma teo eest.“ (KoTo lk 115 pö). Ka viimases sõnas avaldas I. Pozdnjakova: „Ma

kahetsen väga oma tegu ja karistus on ikka karm. Ma olen süüdi. Ma pean kandma seda risti

elu lõpuni. Palun siiralt vabandust laste ees, sugulaste ees. Palun kohtul arvestada, et ta oli

minu sõbranna. See on minu jaoks topeltraske.“ (KoTo lk 141). Kohtu hinnangul oli I.

Pozdnjakova avaldatud kahetsus siiras. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, kuivõrd

KarS § 58 p-s 8 märgitud raske tagajärje põhjustaine kui karistust raskendav asjaolu on

praegusel juhul hõlmatud juba kuriteokoosseisust, milles isik süüdi mõistetakse, mistõttu on

seda asjaolu arvestanud seadusandja juba antud kuriteo eest sanktsioonimäära kehtestamisel.

22. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi

ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Karistusregistri andmetel (KrTo lk 52) süüdistataval kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole,

samuti ei ole kehtivaid väärteokaristusi. Kõike eeltoodut kogumis arvestades mõistab kohus I.

Pozdnjakovale KarS § 118 lg 1 p 7 järgi vangistuse 5 aastat. Ei ole välistatud, et ka kuni

7(15)

1-23-5962

viieaastast karistust mõistes võiks isiku KarS § 73 lg 3 või § 74 lg 3 kohaselt tingimisi

karistusest vabastada. Samas arvestades asjaolu, et teol oli kõige raskem võimalik tagajärg

ehk N. R surm, mille tagajärjel on kannatanud kaotanud lähedase inimese, siis ei pea kohus

võimalikuks kaaluda tingimisi karistust, vaid see peab olema reaalne vangistus.

23. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb I. Pozdnjakova karistusaja hulka arvata tema eelvangistuses

viibitud aeg. I. Pozdnjakova oli kahtlustatavana kinni peetud 23.07.2023 (KrTo lk 46-51).

Viru Maakohtu 24.07.2023.a määrusega on I. Pozdnjakova suhtes kohaldatud vahistamist

kuni kaheks kuuks (KrTo lk 53-59). Viru Maakohtu 20.09.2023. a määrusega on vahistamist

pikendatud veel ühe kuu võrra, s.o kuni 23.10.2023 (KrTo lk 60-64). Kriminaalasja arutav

kohus jättis 13.10.2023. a kohtu alla andmise määrusega I. Pozdnjakova suhtes kohaldatud

vahistamise muutmata (KoTo lk 9-11). 3.11.2023. a kohtumäärusega kontrollis kohus I.

Pozdnjakova vahistuse jätkuvat põhjendatust ja jättis tõkendi muutmata (KoTo lk 28-31).

Kuivõrd I. Pozdnjakova on käesolevas kriminaalasjas eelvangistuses vahi all viibinud

katkematult alates 23.07.2023, siis tuleb karistuse alguseks lugeda eelnimetatud

kahtlustatavana kinnipidamise päev.

24. Kuivõrd kohus mõistis I. Pozdnjakovale pikaaegse reaalse vangistusliku karistuse, millest

I. Pozdnjakova on otsuse tegemise ajaks kandnud ära juba 8 kuud, siis on otstarbekas, et

süüdistatav kannaks karistust alates kahtlustatavana kinnipidamisest ilma teda vahepeal

vabastamata, mistõttu jätab kohus I. Pozdnjakova suhtes tõkendina kohaldatud vahistamise

muutmata kuni käesoleva kohtuotsuse jõustumiseni.

Tsiviilhagid

25. Kannatanu C.K esitas tsiviilhagi varalise kahju 1 587,10 euro nõudes, mis seisneb tema

ema N. R matusekuludes ning kulude kohta on esitatud ka arved (KoTo lk 64-67, arved

tõlgitud suuliselt 29.01.2024. a kohtuistungil, KoTo lk 92). Kohtuistungil I. Pozdnjakova C.K

tsiviilhagile vastu ei vaielnud ja kinnitas, et tunnistab hagi (KoTo lk 80-80 pö). Antud

avaldust tuleb käsitada tsiviilhagi õigeksvõtuna. KrMS § 381 lg 6 kohaselt lähtutakse

kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi

menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

(TsMS) § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses

hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei

ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja

vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks

kõik kostjad. Seega ülejäänud juhtudel, mille hulka kuulub ka käesolev kaasus, on hagi

õigeksvõtt kohtule siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral

põhistamiskohustusest. Järelikult tuleb C.K tsiviilhagi täies ulatuses rahuldada.

26. Süüdistusaktiga koos edastastati kohtule alaealise A.Q seadusliku esindaja Q.P

allkirjastatud hagi, mille kohaselt soovib A.Q saada I. Pozdnjakovalt igakuist hüvitist 300

euro suuruses summas (KoTo lk 8). Hagis on märgitud, et N. R oli surma ajal seadusest

tulenev kohustus A.Q-d üleval pidada. Kannatanu Q.P allkirjastatud tsiviilhagist on selgelt

näha, et hüvitise saamiseks õigustatud isik on A.Q , kellele kahju hüvitamiseks kohustatud

isik (I. Pozdnjakova) tekitas õigusvastase teoga kahju. Alaealise kannatanu huvide parimaks

kaitsmiseks määras kohus 3.11.2023. a määrusega A.Q-le riigi õigusabi korras esindaja ning

selgitas samas määruses ka elatisnõude tõendamiskoormist.

27. 8.01.2024 esitas A.Q esindaja Kadi Sitska täpsustatud tsiviilhagi, milles palus rahuldada

A.Q hagi I. Pozdnjakova vastu ning mõista I. Pozdnjakovalt A.Q kasuks välja kuriteoga

tekitatud varaline kahju alates 1.08.2023 kuni kohtuotsuse jõustumiseni 260,33 eurot kuus

ning alates kohtuotsuse jõustumisest kuni A.Q täisealiseks saamiseni XXX kahjuhüvitis

igakuiselt summas, mis vastab perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel välja arvutatud igakuise

8(15)

1-23-5962

elatise miinimumsummale. Samuti kohustada I. Pozdnjakovat rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral tasuma viivitusintressi. Kohus selgitab, et TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei

peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist,

laiendamist või kitsendamist. Seega ei ole tegemist hagi muutmisega ning kohtul tuleb

tsiviilhagi lahendada.

28. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga

või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või

moraalset kahju. Füüsiline isik on kannatanu ka juhul, kui kuriteo või süüvõimetu isiku

õigusvastase teoga on põhjustatud tema lähedase surm ja talle on surma tagajärjel kahju

tekkinud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt

kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi.

Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 1 sätetele on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see

tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise

eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud.

29. VÕS § 129 lg 3 näeb ette, et kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest

tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma

sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida

surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud. PKS § 97 järgi on

ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. A.Q oli N. R surma ajal 15-aastane ning

praegu 16-aastane, s.t nii praegu kui N. R surma hetkel oli ta õigustatud saama N. R

ülalpidamist.

30. 8.01.2024. a tsiviilhagi kohaselt oli N. R panus A.Q üalpidamisse vähemalt 550 eurot

kuus. Pärast N. R surma alates 23.07.2023 saab A.Q toitjakaotuspensioni 289,22 eurot kuus.

Kuivõrd tsiviilhagi kohaselt oli N. R panus tütre ülalpidamisele suurem kui

Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav toitjakaotuspension, siis tuleb hageja hinnangul I.

Pozdnjakovalt välja mõista alates 1.08.2023 kuni A.Q täisealiseks saamiseni XXX tema

ülalpidamist tagav kahjuhüvitis.

31. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid,

millele tuginevad tema väited või vastuväited. Kohus selgitab, et kui hageja sõnul on ühe

vanema panus lapse ülalpidamisee vähemalt 550 eurot, mis ületab kehtiva PKS § 101 alusel

hageja kohta arvutatud elatise suuruse, peab hageja sisuliselt tõendama, et alaealise

ülalpeetava vajadused kuus on vähemalt 1100 eurot, kuivõrd lapse ülalpidamise kohustus on

mõlemal vanemal.

32. Kohtu hinnangul ei ole antud asjas tõendamist leidnud, et N. R panus A.Q ülalpidamisse

oli vähemalt 550 eurot kuus. Nii kannatanud, tunnistajad kui ka süüdistatav on kohtuistungil

küll kinnitanud, et N. R tegeles piirikaubandusega, kuid paljasõnalised on väited sellest

teenitud tulu kohta. Samuti on tõendamata, kas ja kui suures ulatuses kasutas N. R teenitud

tulu just lapse vajaduste katmiseks. Q.P on kohtuistungil andnud ütlusi, et N. R oli pidevalt I.

Pozdnjakova korteris, Q.P toitis tütart, valmistas sooja toitu (KoTo lk 104). Kaitsja

küsimusele kui palju raha ta isiklikult kulutas lapse ülalpidamisele, vastas Q.P , et laps käis

laagrites, tal oli vaja maksta sõiduraha ja kõik kinni. Ta on võrkpallur, oli vaja sinna ja siia

maksta (KoTo lk 106). See viitab aga sellele, et pigem kanti lapsega seotud kulud just Q.P

sisstuleku arvelt.

33. A.Q on kohtuistungil selgitanud, et isa andis emale miinimumpalka, et oleks makstud

kõik arved kinni (KoTo lk 87 pö). Sama kinnitas ka kannatanu C.K , nimelt, et neil tekkis

aastate jooksul selline komme, et isa kandis raha ema pangakontole miinimumpalga suuruses.

9(15)

1-23-5962

Kuna neil oli korter jagatud kahe orderi peale, üks osa kuulub emale, teine isale, siis sellest

miinimumpalgast tasus ema isa osa ära ja kõik kommunaalarved. Ülejäänud raha läks lapse

ülalpidamisele (KoTo lk 91). Eeltoodut kinnitab ka N. R pangakonto väljavõte, millest

nähtuvalt on vahetult enne arvete tasumist, sh Q.P nimel korterikulude tasumist ja A.Q

võrkpallitreeningute eest tasumist, tehtud N. R kontole sularaha sissemakseid. Koostoimes

kannatanute ütlustega, et isa andis emale eelnevalt miinimumpalka arvete tasumiseks, viitab

see asjaolu aga sellele, et suurem osa lapse ülalpidamisest oli isa kanda ning ka osa nendest

vahenditest, mida N. R kulutas lapse vajaduste katmiseks, pärines Q.P-lt .

34. Q.P ütlustest nähtub ühtlasi, et enne surma tehti N. R operatsioon ning N. R palus tal

tuua Venemaalt silmusid ja musta kalamarja (KoTo lk 105). Eeltoodu viitab aga pigem

sellele, et kui N. R ka varasemalt võis aktiivselt tegeleda piirikaubandusega, siis viimasel ajal

ta pigem Venemaal ei käinud. N. R pangakonto väljavõttest nähtub ka see, et ta käis väga

sageli (peaaegu igapäevaselt) kauplustes, mis viitab sellele, et ilmselt toitu perele ostis

tõepoolest N. R , samuti on ta jaanuaris 2023 tõenäoliselt ostnud A.Q-le ka suurema summa

väärtuses riideid (vt 24.01.2023. a kandeid, mis viitavad rõivapoodides sisseostude tegemisele

23.01.2023). Samas igapäevane poes käimine ja ostude eest just pangakaardiga tasumine

annab alust kahelda selles, et N. R kasutas veel lisaks igapäevaselt ka suuremas summas

sularaha. Samuti annab selles alust kahelda asjaolu, et N. R on võtnud enda kontolt pidevalt

sularaha välja, milleks puuduks vajadus, kui tema käsutuses oleks piirikaubandusest teenitud

sularaha.

35. Q.P on pärast N. R surma tekkinud rahaliste raskustega seonduvalt viidanud enda tööga

tekkinud probleemidele – piir on kinni, tööd ei ole. Samuti ei ole Q.P seoses sellega, et nüüd

on põhilise hoolsuskohustuse alaealise tütre osas üle võtnud õde V , viidanud mitte N. R

rahalise panuse ära langemisele, vaid just enda sissetulekute langemisele (KoTo lk 105 pö).

Ka A.Q on kohtuistungil selgitanud, et isal on tööga raskusi (KoTo lk 88). Samuti on

kannatanu C.K kohtuistungil selgitanud, et isal on praegu raskusi töökohaga, korteri arved,

kus elavad isa ja õde, on suured (KoTo lk 90 pö). Küsimusele, kuidas isa ja õde pärast ema

surma toime tulevad, vastas C.K , et kommunaalarved on väga suured, isa on tööta piiril, enne

seda sai ta head raha (KoTo lk 91).

36. Seega nähtub kannatanute ütlusetst, et tekkinud rahalised raskused on seotud suuresti Q.P

sissetuleku vähenemisega. Samas ei saa I. Pozdnjakovalt nõuda teise vanema töökaotusest

tekkinud olukorra heastamist, vaid üksnes selle vanemaga seotud olukorra taastamist, kelle

surma ta on põhjustanud.

37. Kuna hageja pole seega tõendanud, et N. R poolt eeldatavalt antav elatise summa ületaks

seadusega kehtetestatud miinimumi, siis lähtub kohus miinimummäärast, millest tuleb VÕS §

127 lg 5 alusel maha arvata riigi poolt makstavad toetused. Sotsiaalkindlustusameti

2.01.2024. a vastuse kohaselt on määratud A.Q-le toitjakaotuspension alates 23.07.2023 (s.o

N. R surmast) 289,92 eurot kuus (KoTo lk 49). Kuni 1.04.2024 oli miinimumelatise

suuruseks 260,33 eurot, alates 1.04.2024 on miinimumelatise suuruseks 287,72 eurot

(arvestades ka lapsetoetust 80 eurot kuus). Seega makstakse A.Q-le riigi poolt ema surmaga

seoses hüvitisi suuremas summas kui ta oleks saanud elatist miinimumsummas.

38. Nagu märgitud, kuna hageja ei ole tõendanud, et N. R oleks maksnud A.Q-le elatist

suuremas summas kui eeldatav elatise miinimumsumma ning elatise miinimumsumma on

väiksem kui A.Q-le riigi poolt makstavad toetused, ei ole haginõue põhjendatud ning see

tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

39. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

10(15)

1-23-5962

süüdimõistetu, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Kulud, mis võivad olla

menetluskuludeks, on välja toodud KrMS §-s 175.

40. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava Irina Pozdnjakova menetluskuludeks

süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest (KrMS §

175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 1), määratud kaitsjatele ja kannatanu esindajale määratud tasu ja

kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses (KrMS § 175 lg 1 p 4), ekspertiisikulu

(KrMS § 175 lg 1 p 3) ja kannatanu tsiviilhagiga seotud menetluskulud (KrMS § 182).

41. KarS § 4 lg 2 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 118 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritav

kuritegu esimese astme kuritegu, kuivõrd antud kuriteo eest on sanktsioonina ette nähtud vaid

vangistus ning seda pikkusega 4-12 aastat ehk maksimaalne karistus ületab 5 aastat

vangistust. KrMS § 179 lg 1 p 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha

suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on 2,5 kuupalga alammäära, s.o 2 050

eurot.

42. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt on menetluskuludeks riiklikul ekspertiisiasutusel, muul

riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega

tekkinud kulud. Käesolevas kriminaalasjas on läbi viidud kaks ekspertiisi kogusummas 913

eurot:

1) DNA ekspertiisi kulu summas 570 eurot;

2) surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulu summas 343 eurot.

Ekspertiisikulude osas märgib kohus, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis

menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et

ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude

kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja

uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad

korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud,

on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent

süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis

tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa

süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7.12.2012. a

kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). Ekspertiisid oli kuriteo avastamise seisukohast

vajalikud, kuna nende tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid ning tuvastati

tema käitumises kuriteokoosseis. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna

ekspertiistulemused toetasid süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleks

eelnimetatud ekspertiisikulu jätta süüdistatava kanda täies mahus.

Määratud kaitsjale määratud tasu puhul on tegemist tasuga, milline on välja arvestatav

määratud kaitsja esitatud tasu taotlustest ja taotlustes märgitud toimingutest ning ajakulu

põhjendustest. Kohtueelsel menetlusel makstud tasu on tuvastatav kaitsja taotlustest, millistes

on kirjeldatud kaitsja osavõttu menetlustoimingutest ning kohtulikus menetluses osalemine on

tuvastatav lisaks taotlustele ka kohtuistungiprotokollidest. Kuivõrd kriminaalasi saadeti

kohtusse üldmenetluses, oli kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Sellest tulenevalt ei

saa kohus asuda arutlema selle üle kas kaitsja toimingud süüdistatava kaitsmiseks olid

vajalikud või mitte.

43. Riigi õigusabi korras I. Pozdnjakovale määratud kaitsja Oleg Gorškaljovi tasu taotluse

alusel on kaitsjale osutatud riigi õigusabi eest määratud kohtueelses menetluse tasu ja

hüvitatud kulud summas 242,40 eurot ja Sergei Politševi tasu riigi õigusabi osutamise eest

kohtueelses menetluses 518,40 eurot. Kohtumenetluses on kaitsja Sergei Politševi tasu ja

hüvitatavad kulud I. Pozdnjakovale õigusabi osutamise eest senise menetluse käigus kohus

11(15)

1-23-5962

rahuldanud 6. novembril 2023 summas 355,92 eurot, sh käibemaks.

Kuigi kohus lahendas 6.11.2023 kaitsjatasu taotluse pealdisega, märgib kohus täiendavalt

järgmist. Kriminaalmenetlusest kui tervikust tulenevalt saab asuda seisukohale, et isegi juhul,

kui kaitsja osavõtt ei oleks olnud kohustuslik, olid kaitsja toimingud vajalikud ja põhjendatud.

Justiitsministri 26.07.2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja

kulude hüvitamise kord“ (edaspidi: justiitsministri määrus ja/või tasude ja kulude kord) § 6

lg-e 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul

arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud

kohtuistungil osalemine, 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes

kohtuastmes. Seega oli kaitsja 6.11.2023. a tasutaotlus põhjendatud tervikuna.

Määratud kaitsja Sergei Politšev on esitanud 8. märtsil 2024 taotluse riigi õigusabi tasu

suuruse ja kulude kindlaksmääramiseks summas 1 541,83 eurot, sh käibemaks. Nagu kohus

viitas, siis justiitsministri määruse § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu suurus riigi

õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses 36 eurot iga poole

tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Selle summa sisse peavad

mahtuma kõik kaitsja poolt tehtavad kulutused kohtumenetluse ajal, välja arvatud

kohtuistungitel osalemine. Kaitsja 6.11.2023 ja 8.03.2024 esitatud tasutaotlused kokku

moodustavad 359 eurot (lisandub käibemaks), s.o sätestatud määras. Kohus rahuldab ka

kaitsja taotluse I. Pozdnjakovale osutatud riigi õigusabi hüvitamise osas, mis on seotud

kohtuistungitel osalemisega, tasuga istungitele sõidetud aja eest ja sõidukulude osas. Seega I.

Pozdnjakova kaitsja 8.03.2024. a tasutaotlus summas 1 541,83 eurot (sh käibemaks) kuulub

täies ulatuses rahuldamisele.

Määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses ja kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi eest

on seega 2 658,55 eurot (sh käibemaks).

44. A.Q-le riigi õigusabi korras määratud esindaja Kadi Sitska esitas 8.03.2024 kohtule

taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramiseks alaealisele kannatanule

osutatud õigusabi eest summas 3 449,44 eurot (sh käibemaks).

Taotlusest nähtuvana on esindajal 3.12.2023 kohtutoimikuga tutvumiseks kulunud 1 tund ja

30 minutit, mille eest taotleb ta tasu 108 eurot (lisandub käibemaks). Taotletud tasu on

vastavuses justiitsministri määruse § 8 lg 31 sätestatuga ja kuulub hüvitamisele. Samuti

rahuldab kohus esindaja taotluse osas, mis on seotud 29.01.2024, 4.03.2024, 8.03.2024. a

kohtuistungitel osalemisega summas 1 056 eurot (150+180+216+192+102+216=1 056) ja

sõidule kulutatud ajaga summas 70 eurot, s.o kokku 1 126 eurot, millele lisandub käibemaks

247,72 eurot, seega kokku 1 373,72. Samuti kuulub hüvitamisele ööbimiskulu 46,79 eurot,

millele lisandub arve kohaselt käibemaks 9% ehk 4,21 eurot, seega kokku 51 eurot.

Taotluse veerus „Toiming“ kaheksandal real on märgitud, et esindaja on kriminaalasjaga

tutvunud 28.01.2024 kell 08.00 kuni 20.00 – ettevalmistus istungiteks: hagi koostamine,

suhtlus esindatava õe ja isaga, kirjavahetus Töötukassa ja SKA-ga, 20.01.2024 kohtumine

A.Q ja tema õe C.K , täiendava võimaliku tunnistaja M Z suhtlemine. Tegemist on

mahukate ja ajakulukate toimingutega, samuti peab esindaja kõigi menetlusosalistega

suhtlema vene keeles ja tõlkima neile vajalikke dokumente, mistõttu palub esindaja

suurendada tasu 200%. Esindaja taotleb nimetatud toimingute eest tasu 1 296 eurot (lisandub

käibemaks).

Justiitsministri määruse § 2 lg 1 kohaselt võib kohus suurendada tasu piirmäära üksnes

advokaadi põhjendatud taotluse alusel ja tingimusel, et riigi õigusabi osutamine on olnud

eriliselt töömahukas. Esitatud taotluse järgi taotleb esindaja tasu suurendamist 200% võrra,

olles taotlusest nähtuvana 28.01.2024 teinud tööd 12 tundi ja küsides tasu 1 296 eurot

12(15)

1-23-5962

(lisandub käibemaks). Kohus on seisukohal, et kriminaalasi ei ole mahukas ega eelda sel

põhjusel tavapärasest suuremat töömahtu. Esindaja tehtud toimingutele kulunud aega ei saa

kohtu hinnangul pidada põhjendatuks. Hagiavalduse mahtu ja selles esitatud õiguslikke

argumente silmas pidades ning arvestades, et tegemist ei ole keeruka õigusvaidlusega, saab

taotluses märgitud tegevustele kulunud ajakulu pidada põhjendatuks kuue tunni ulatuses.

Seetõttu rahuldab kohus esindaja taotluse osaliselt, nimelt justiitsministri määruse § 8 lg-s 2

sätestatud maksimummääras, s.o 432 euro ulatuses (lisandub käibemaks).

Esindaja on taotlenud ka 29.01.2024, 3.03.2024 ja 4.03.2024 sõidukulude hüvitamist.

Taotluses on sõidukulude arvestuse aluseks isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto

kasutamise kulu justiitsministri määruse § 17 lg 2 alusel, s.o 0,30 eurot läbitud kilomeetri

kohta.

Kohtule teadaolevalt käis esindaja aga Narvas kohtuistungitel ühistranspordiga. 29.01.2024

kohtuistungilt soovis esindaja veidi varem lahkuda, kuivõrd tal oli ostetud bussipilet kell

16.00 väljuvale bussile (vt KoTo lk 89 pö). Samuti oli esindaja ööbimisvajadus 3.03.2024

tingitud sellest, et 4.03.2024 hommikul oleks kohtuistungile jõudmiseks tulnud

ühistranspordiga Tallinnast Narva väga varakult startida ja see oleks võinud mõjutada

negatiivselt õigusabi kvaliteeti. Seega kohtule teadaolevalt ei kasutanud esindaja

kohtuistungile tulemiseks isiklikku ega advokaadibüroo pidaja sõidukit.

Tasude ja kulude korra § 16 kohaselt hüvitatakse advokaadile riigi õigusabi osutamisega

seoses kantud sõidu- ja majutuskulud. Tasude ja kulude korra § 17 lg 1 kohaselt määrab

kohus riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad

advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku

või advokaadibüroo pidaja sõiduauto või muu sõiduki kasutamise kulud ja majutuskulud.

Seejuures on 6.02.2023 jõustunud justiitsministri määruse muutmise seletuskirjas selgitatud,

et läbitud kilomeetri hinna suurendamisel 0,15 eurolt 0,30 eurole on võetud arvesse sõiduki

ülalpidamise ja kütuse kallinemist ning asjaolu, et RÕA osutajate hulga vähenemisega teatud

piirkondades on sõidukulud suurenenud märgatavalt. Advokaadile ei saa hüvitada kulusid,

mida ei ole tegelikkuses kantud. Küll aga saab hüvitada bussi- või rongipileti ehk muu sõiduki

kasutamisega seoses kantud kulu. Kui ööbimisega seotud kuludokumendi on esindaja kohtule

esitanud, siis (ühis)transpordi kasutamisega seotud kulutõendeid esindaja kohtule esitanud ei

ole. Isikliku sõiduautoga seotud kulusid esindaja kandnud ei ole, mistõttu on alusetu taotleda

sõidukulde hüvitamist tulude ja kulude korra § 17 lg 1 alusel. Seega on kohus seisukohal, et

255,60 euro (127,80+63,90+63,90=255,60 eurot, millele on taotluses lisatud käibemaks 56,24

eurot) suuruse sõidukulu hüvitamise taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kuivõrd esindaja pole

esitanud muid transpordikulusid tõendavaid dokumente, siis ei ole kohtul võimalik määrata

kindlaks hüvitamisele kuuluvaid sõidukulusid.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus alaealisele kannatanule A.Q-le maakohtus osutatud riigi

õigusabi eest esindajale makstava tasu suuruseks 2 083,52 eurot (sh käibemaks). KrMS § 182

lg 1 kohaselt kannab tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud

kulud üldjuhul kannatanu. 3.11.2023. a määrusega (KoTo lk 28-31) määras kohus alaealise

kannatanu huvide kaitseks talle esindaja riigi õigusabi korras kohustuseta hüvitada õigusabi

tasu ja kulud. Eeltoodust tulenevalt jäävad tsiviilhagiga seotud menetluskulud riigi kanda.

Riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude hüvitamine ja hüvtamise aeg

45. Süüdistatava I. Pozdnjakova ankeetandmete kohaselt ta ei tööta ja tal on XXX. Hagi

õigeksvõtust tulenevalt on ta kohustatud hüvitama kannatanule V. P N. R matusekulud.

Menetluskulude väljamõistmisel ei tule silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet,

vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise

väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral

13(15)

1-23-5962

esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Kohus

tuvastas kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolud, mis

annavad aluse kaaluda süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamist.

Süüdistatavat süüdistatakse esimese astme kuriteo toimepanemises, mille menetlemisega

kaasnevad süüteo eripärast ja tõendamisesemest tulenevalt ka suuremad menetluskulud.

Süüdistuses etteheidetud õigusvastane käitumine on esmakordne ja pigem erandlik juhtum

süüdistatava elus. Seetõttu leiab kohus, et menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmisel on

käesoleval juhul positiivne toime.

Menetluskuludena kuuluvad süüdistatavalt riigi kasuks KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p-de 2, 3,

4 ja 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel väljamõistmisele sundraha 2 050 eurot, ekspertiisi tegemise

kulud 913 eurot ja kohtueelses menetluses ning kohtumenetluses tekkinud määratud kaitsja

tasu osaliselt, s.o summas 1 000 eurot, seega kulud kokku 3 963 eurot. Riigi kanda jääb KrMS

§ 180 lg 3 alusel ülejäänud osa kaitsekulust, s.o 1 658,55 eurot.

46. KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel KrMS sätteid

rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS 417 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu

ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse

jõustumisest alates ühe kuu jooksul või määratud tähtpäevaks selleks ettenähtud kontole või

kui osastatud rahalise karistuse tähtaegu ei ole järgitud ning rahalise karistuse tasumise

tähtaega ei ole KrMS-s sätestatud korras pikendatud ega ajatatud, saadetakse kohtuotsuse

ärakiri kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile. Seega tuleneb eelmärgitud

sätetest, et üldreeglina tuleb menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

Süüdistatav taotles kohtult, et süüdimõistva kohtuotsuse korral võimaldaks kohus

menetluskulusid tasuda pikema aja kui 1 kuu jooksul (KrMS 417 lg 2). Kohus leiab, et

praegusel juhul on põhjendatud anda süüdistatavale võimalus tasuda menetluskulud pikema

perioodi jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel korral väljendanud seisukohta,

mille kohaselt KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada

maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2016. a

kohtumääruse nr 3-1-1-47-16 punkti 7 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2012. a

kohtumääruse nr 3-1-1-120-12 punkti 7). Kohus leiab, et arvestades I. Pozdnjakovalt riigi

kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust (3 963 eurot), samuti asjaolu, et I.

Pozdnjakova asub kandma reaalset vangistust, siis oleks eelnimetatud menetluskulude

tasumine ühe kuu jooksul üldjuhul raskendatud või koguni mõeldamatu. Samuti arvestab

kohus, et I. Pozdnjakoval tuleb hüvitada kannatanule ka 1 587,10 eurot. Lisaks on I.

Pozdnjakoval tuvastatud puuduv töövõime, mis võib saada takistuseks ka vangistuse

kandmise ajal töökohustuste täitmisel. Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et I.

Pozdnjakovale tuleb anda menetluskulude tasumiseks maksimaalne võimalik ehk ühe aasta

pikkune tähtaeg. Seetõttu määrab kohus, et Irina Pozdnjakoval tuleb tasuda riigi kasuks

väljamõistetud menetluskulud kogusummas 3 963 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel ositi ühe

aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus ei määra kindlaks maksegraafikut, I.

Pozdnjakoval on endal võimalus määrata osamakse suurus ja tasumise aeg, kuid arvestusega

et kohustus peab olema täidetud kohtuotsuse jõustumisest hiljemalt ühe aasta jooksul.

Asitõendid ja muud kriminaalmenetluses äravõetud objektid

47. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus lahendama küsimuse, kuidas toimida

asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate

muude objektidega. Seega peab kohus võtma seisukoha esemete osas, milliste kohta ei ole

kohtueelse menetluse lõpule viimisel menetlusotsustust tehtud, mis on kas kriminaaltoimikus

või hoiustatud kohtueelse menetleja juures.

14(15)

1-23-5962

KrMS § 124 lg 1 kohaselt on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise

vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või

kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme

asjaolude selgitamisel.

Sündmuskohalt ära võetud asitõendid, mida ei ole kohtueelse menetluse käigus omanikele

tagastatud, tuleb KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126

lg 3 p-i 4 alusel hävitada. Taoliseks esemeks on tahtliku süüteo toimepanemise vahendiks

olev ja 23.07.2023 sündmuskoha vaatlusel aadressil XXX ära võetud nuga. Nuga asub Viru

Maakohtus oleva toimiku materjalide juures.

Kriminaalasja materjalide juures asuvad ka kaapeproovid (10 tk). Nimetatud asitõendite osas

leiab kohus, et kuivõrd kohtuotsuse jõustumise järgselt minetavad proovid tõendusliku

tähenduse, on tegemist väärtuseta asjadega ja need tuleb kohtuotsuse jõustumise järgselt

hävitada KrMS 126 lg 3 p 4 alusel.

Kriminaalasja materjalide juures on ka 2 DVD-R plaati. Esimesel on kõne häirekeskusele

ning teisel sündmuskohal teostatud laibavaatluse ja vormikaamera salvestis. Seega on

eelmärgitud plaatidel video- ja helisalvestused. Elektroonilised andmekandjad on asitõendi

vaatlusprotokollide lisaks. Kriminaalasja materjale talletavad DVD-R plaadid on KrMS §

1601 lg 2 alusel niikuinii kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine

ei eelda kohtult eraldi otsustust. Kuna menetlusõiguslikult ei ole tegemist asitõenditega, vaid

menetlustoimingu protokolli lisaga, siis jäävad need KrMS § 148 lg-st 2 tulenevalt

kriminaaltoimiku juurde.

Vea parandamine

48. 4.04.2024. a kohtuotsuse resolutiivosa resolutsioonis on ekslikult märgitud, et kohus

juhindus kohtuotsust tehes muu hgulgas KrMS §-st 3101. Õige on aga viide KrMS §-le 310,

mis sätestab tsiviilhagi kohta otsuse tegemise. Otsuse andmeid tuleb vastavalt parandada.

Parandus ei mõjuta parandatava resolutiivosa sisu.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Viru MK 04.04.2024 kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2024

otsusega.

15(15)