2-23-132536/9 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Maili Riisenberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2024, Viljandi

Tsiviilasja number

2-23-132536

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi I.P. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Tsiviilasja hind

6054,53 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235; aadress Vabaõhumuuseumi tee 1, Haabersti linnaosa,

Tallinn, 13522, Harju maakond)

Hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (Julianuse

Õigusbüroo OÜ, e-post jurist@julianus.ee)

Kostja I.P. (isikukood xxxxxxxxxxx; aadress xxxxx xx-xx,

xxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt I.P.lt (P.) hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks

põhivõlgnevus summas 3854,70 eurot.

3. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu

rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 74% ulatuses kostja I.P. ja

26% ulatuses hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda.

5. Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

osaliselt.

6. Välja mõista kostjalt I.P.lt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks

menetluskuludena 503,20 eurot.

7. Välja mõista kostjalt I.P.lt (hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis

menetluskuludelt (503,20 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest

kuni selle täitmiseni.

8. Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

Asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 22. detsembril 2023 I.P. (kostja) vastu hagi,

milles palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 4225,94 eurot, intressid 308,64 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 628,99 eurot. Lisaks alates

23.12.2023a. viivise põhinõudelt (4225,94 eurolt) 19,90% aastas kuni võlgnevuse tasumiseni.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja hagejaga 28.02.2022 väikelaenu laenulepingu, mille alusel

sai laenu 2500 eurot ning 17.07.2022 täiendava väikelaenu laenulepingu nr 710467222, mille alusel

sai täiendavalt laenu 2000 eurot. Teise lepinguga liideti laenukohustused ühte lepingusse kokku.

Laenujääk teise lepingu sõlmimise hetkel oli kahe lepingu peale kokku 4356,55 eurot, mis sisaldas

ka teise laenulepingu lepingutasu 75 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi 19,90% tagastamata

krediidisummalt aastas. Viimase lepingu kohaselt oli krediidi tagasimakseperioodiks 72 kuud,

kohustusega tasuda alates 10.08.2022 graafiku alusel iga kuu laenu põhiosast, intressist ja

laenuhaldustasust koosnevaid makseid ligikaudselt summas 107 eurot kuus. Kostja tasus

graafikujärgseid makseid krediidiandjale kokku summas 426,85 eurot (dtl 92-93). Kuna kostja oma

lepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis hageja 10.03.2023 kostjale ülesütlemise hoiatuse

(tähtajaga 24.03.2023), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 59). Kostja

tähtaegselt võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles 25.03.2023 lepingu üles (dtl 60).

3. Kohus on kostjale hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte toimetanud posti teel

29.01.2024. Kostja tähtaegselt kohtule oma kirjalikku seisukohta esitanud ei ole.

4. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta avaldas hageja, et laenuandmisel täitis

kostja laenutaotlused, kuhu märkis oma sissetulekute ning kohustuste suurused. Enne laenulepingu

sõlmimist ning laenu väljastamist kontrollis hageja kostja maksevõimelisust avalike registrite ning

kostja pangakonto väljavõtete alusel.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma

nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud

asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki

pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS

§ 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7

järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda

2(6)

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

6. Kohtu määramisel, tulenevalt tsiviilasja hinnast, lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses.

Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt

poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt.

7. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mis tulenevad 28.02.2022 sõlmitud väikelaenu

laenulepingust (dtl 42-49) ning 17.07.2022 sõlmitud täiendavast väikelaenu laenulepingust

nr 710467222 (dtl 51-58).

8. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes

andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega

kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

9. Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud.

10. Kohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima

tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes

ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on

järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

11. Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata

tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama

paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab

krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi

kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7

sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

13. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

14. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma

krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad

asjaolud tõendada hagejal.

15. Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardsed laenutaotlused, milles kostja

avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta. Krediidiandja selgitas, et on kostja

suhtes teinud päringud riiklikest registrites ning analüüsinud kostja esitatud pangakonto

väljavõtteid. Sealjuures on pangakonto väljavõtte alusel kontrollitud ka kohustuste suurust. Esitatud

kontoväljavõtetest (dtl 66-72 ja dtl 73-90) nähtub, et nimetatud dokumendid on loodud alles

08.12.2023. Sama kehtib ka riiklike registrite päringute kohta, seega puudub kohtul kindel

teadmine, et nimetatud tõendid on ka tegelikkuses kogutud enne laenulepingute sõlmimist. Sellest

hoolimata analüüsib kohus esitatud tõendeid.

16. Enne 28.02.2022 laenulepingu sõlmimist on hageja väidetavalt analüüsinud kostja pangakonto

3(6)

väljavõtet perioodi 01.09.2021 - 28.02.2022 kohta. Hageja esitatud pangakonto väljavõttest nähtub

nähtub, et kostja keskmiseks sissetulekuks oli 905 eurot kuus. Kostjal oli varasemalt üks

laenukohustus, mille kuumakse oli summas 25 eurot. Kostja kontoväljavõttest ei nähtu igakuiseid

eluasemekulusid (nt üür, kommunaalmaksed, telefon, side jne). Kohus nõustub, et pangakonto

väljavõtte alusel sai hageja mõistlikult eeldada, et kostja on võimeline maksma 28.02.2022

laenulepingu alusel võetud kohustust, st igakuist laenumakset summas keskmiselt 97 eurot.

17. Teise lepinguga andis hageja kostjale laenu juurde 2000 eurot ning liitis saadud laenukohustused

ühte lepingusse. Enne 17.07.2022 lepingu sõlmimist analüüsis hageja väidetavalt kostja pangakonto

väljavõtet perioodi 31.12.2021 - 08.07.2022 kohta. Hageja leidis, et kostja keskmiseks sissetulekuks

oli 893 eurot kuus. Hageja on märkinud, et kostja laenukohustusteks on keskmiselt 82 eurot kuus.

Samas nähtub konto väljavõttest, et kostja on nimetatud perioodil võetud laene kokku 7000 eurot.

Samas ei kajastu konto väljavõttes kostja igakuised laenukohustused võetud laenude suhtes (enamus

laene on võetud juunis ning nende tagasimaksed ei kajastu 8. juuli seisuga võetud väljavõttes ning

hageja ei ole kostja igakuiste laenukohustuste arvutamisel nendega ka arvestanud). Ühtlasi on

hageja analüüsi tulemusel leidnud, et kostjal puuduvad hasartmängudega seotud kulud. Kohus

analüüsinud kostja kontoväljavõtet sellega nõustu ei saa. Kostja on alates aprillist hasartmängudele

kulutanud väga suuri summasid. Ühtlasi nähtub eeltoodust, et kostja finantseerib hasartmänge

võetud laenudega. Kohtu hinnangul ei ole hageja seega teise laenulepingu sõlmimisel ka sisuliselt

adekvaatselt hinnanud kostja krediidivõimet.

18. Eelneva tõttu leiab kohus kokkuvõtteks, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi

loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema

19,90% aastas (vt dtl 53). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on

kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda.

Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

19. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või

võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult

võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.

20. Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu summas 4500 eurot. Laenujääk teise laenu

sõlmimise hetkel oli 4356,55 eurot, mis sisaldas ka teise laenulepingu lepingutasu 75 eurot (dtl 54).

Kostja kohustus maksma ka intressi 19,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi

tagasimakseperioodiks oli 72 kuud, kohustusega tasuda alates 10.08.2022 maksegraafiku alusel iga

kuu laenu põhiosast, intressist ja lepingu haldustasust koosnevaid makseid ligikaudselt summas

107 eurot kuus.

21. Hageja on kinnitanud, et kostja on teinud peale teise laenulepingu sõlmimist tagasimakseid

kokku summas 426,85 eurot (dtl 92-93). Kohus arvestab üksnes teise lepingu järel tehtud

maksetega, sest esimese lepingu saab vähemalt sisuliselt hinnata vastutustundliku laenamise

põhimõttega kooskõlas olevaks.

22. Kuna krediidiandja on 17.07.2022 lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis on kostjal kohustus tasuda hagejale

vaid põhivõlgnevus, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Põhivõla suuruseks on 3854,70 eurot

(4356,55 - 75 (lepingutasu) - 426,85). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele.

4(6)

23. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg 7 on kehtestatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (eelnõu 152 SE). Nimetatud seaduse eelnõu

seletuskirja kohaselt see, et (VÕS § 4034 lg 7 teise lause kohaselt) muid tasusid tarbija

krediidiandjale ei võlgne, tähendab, et tarbija maksab ainult alanenud määras intressi. Seega on

seadusandja tahte kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 mõtteks see, et kui krediidiandja ei järgi lõikes 6

sätestatut keeldu sõlmida tarbijakrediidileping tarbijaga, kelle puhul krediidiandja ei ole veendunud,

et ta on krediidivõimeline, siis on tal võimalik nõuda hiljem üksnes tasumata põhisumma

tagastamist ning alanenud määras intressi.

Viidatud sättega rakendatakse tarbijakrediidi direktiivi (2008/48/EÜ) artiklist 23 ja hüpoteekkrediidi

direktiivi (2014/17/EL) artiklist 38 tulenevat. S.t kehtestatakse eeskirjad karistuste kohta, mida

kohaldatakse direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ja võetakse

kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Direktiividest tulenevalt peavad

karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Niisiis on VÕS § 4034 lg 7 teine lause

oma olemuselt sanktsioon, mis välistab vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandja muud nõuded tarbija vastu peale põhisumma tagastamise nõude ning alandatud

intressinõude.

Sama on sisuliselt leidnud Tallinna Ringkonnakohus, kes selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud

otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks

olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning

muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

24. Eelöeldust tulenevalt jäävad hageja ülejäänud nõuded rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

25. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

26. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt

hagi rahuldamise ulatusest 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda.

27. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist

menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

28. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt

koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 630 eurot ja õigusabikulust summas 527

eurot. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka

menetluskulusid.

29. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on

kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

30. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 50 eurot. Sealjuures

viitab kohus Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-20-123611, milles

kõrgem kohus peab nn lihtsate sõnastuses kattuvate tüüphagide puhul, mille koostamine ei eelda

õiguslikku analüüsi ning piirdub arvutustehete tegemise, lünkade täitmise ja lisade

komplekteerimisega, analoogselt VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatud tarbijalt nõutava

5(6)

sissenõudmiskulu piirsummaga maksimaalseks põhjendatuks õigusabikuluks 50 eurot.

31. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal

hüvitada hagejale menetluskuludena (630 + 50) * 74% = 503,20 eurot.

32. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja

vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (503,20 eurot) viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

33. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Riisenberg

kohtunik

6(6)