3-21-801/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-801

Haldusasi

Sergei Martõštšenko kaebus Tartu Vangla poolt seoses

tervisekahjuga tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei Martõštšenko apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Martõštšenko

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. mai

2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetava Sergei Martõštšenko suhtes kohaldati 13. septembri

2019. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist.

2. S. Martõštšenko esitas pärast edutut kohtueelset menetlust kaebuse, mille lõplikuks

nõudeks jäi nõue hüvitada talle tervisekahju seoses sellega, et teda hoiti pikalt

üksikvangistuses. Sellega tekitati talle vaimset laadi tervisekahjustus (paranoia), mis vajas

ravi.

3. Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kaebaja taotles tervisekahju hüvitamist, mis tekkis tal 13. septembrist 2019 kuni

19. augustini 2020 lukustatud kambris hoidmisega. Kahju tekkimise tõendamiseks on ta

esitanud väljavõtted psühhiaatri kannetega ravipäevikust. Samas on vangla psühhiaater enda

vastuses vanglale selgitanud, et otsene seos kaebaja vangistustingimuste (perioodil

13. september 2019 kuni 19. august 2020) ja terviseseisundi vahel puudub. Vastuse kohaselt

on kaebaja tervisekahjustus seotud peamiselt uimasti tarvitamisega. Tervisekaebused olid

seotud pigem kaebaja poolt tajutud ebaõiglase kohtlemisega, mitte üksi viibimisega. Seda

kinnitab konflikt sobimatu kambrikaaslasega seoses. Kaebaja psühhiaatriaosakonda

paigutamine 2020. a augustis oli vajalik jälgimiseks võimaliku psüühikahäire tuvastamise

eesmärgil ja ravi korrigeerimiseks. Kaebaja diagnoos jäi samaks: opioidide tarvitamisest

tingitud sõltuvus. Muud psüühikahäiret, sh üksikvangistusega seotut, ei ilmnenud.

3.2. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil mitmeid kordi psühhiaatri vastuvõtul ning

psühhiaater oli vastuvõttude tulemusel veendunud, et otsene seos vangistustingimuste ja

terviseseisundi vahel puudub.

3.3. Kaebajale oli vastavalt vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tagatud psühhiaatri läbivaatus,

konsultatsioon ja ravi.

3.4. Kokkuvõttes ei ole tõendatud kaebajale kahju tekkimine.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. S. Martõštšenko esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebajal on psüühilised probleemid ja teda hoiti väga pikalt üksikvangistuses. Ei

kaasatud psühhiaatrit ega võetud temalt hinnangut, kas kaebajat saab hoida üksikvangistuses,

kahjustamata tema vaimset tervist.

4.2. Üksikvangistuses kohaldati ka ohjeldusmeetmena käeraudade paigaldamist ja keelati

kokkusaamised perega.

4.3. Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata üksikvangistuse kestuse proportsionaalsust ning

perioodiliselt hinnata selle mõju kinnipeetavale. Sama on leidnud ka õiguskantsler.

Halduskohus jättis tähelepanuta Riigikohtu seisukoha asjas 3-18-1895, mille järgi peab olema

korraldatud üksikvangistuses viibiva isiku regulaarne jälgimine. Kaebaja tervist ei

kontrollitud igapäevaselt.

4.4. Üksikvangistuse kahjulik mõju on teaduslikult tõestatud.

4.5. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja pole kahju tõendanud. Võlaõigusseaduse

kommentaaride järgi loetakse tervisekahjuks mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse

seisundiga võrreldes.

Samuti viitab kaebaja mitmetele Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) lahenditele.

5. Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

5.1. Tõendatud pole, et kaebaja vaimne tervis sai kahjustada vangistustingimuste tõttu.

5.2. Halduskohus on kaebaja viidatud Riigikohtu seisukohtadega arvestanud, sest halduskohus

on välja toonud, et kaebajale oli tagatud psühhiaatriline järelevalve kogu eraldatud lukustatud

kambris viibimise ajal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

9. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et ehkki kaebaja on viidanud paljudele erinevatele

allikatele, mille järgi eraldatud lukustatud kambris (üksikvangistuses) hoidmine on

kinnipeetava vaimsele tervisele kahjulik, jätab ta täielikult tähelepanuta keskse asjaolu, miks

tema kaebus rahuldamata jäeti – et vangla psühhiaater kinnitas, et seos kaebaja

vangistustingimuste ja terviseseisundi vahel puudub (tl 112, vt pikemat refereeringut ülal p-s

3.1). Ringkonnakohus ei näe alust vaadata mööda erialaspetsialisti seisukohast. Olukorras,

kus kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud ei ole psühhiaatri hinnangul

kaebajale kaasa toonud tervisekahju, ei ole võimalik kohtul leida, et tervisekahju siiski esineb.

Kaebaja on küll viidanud arvukalt kohtupraktikale, kuid ka sealt ei tulene, et üksikvangistuse

puhul tuleb automaatselt eeldada terviskahju tekkimist.

See, et kaebaja viibis pärast vaidlusalust perioodi ravil, ei tähenda, et kaebaja tervis sai

kahjustada vangistustingimuste tõttu. Psühhiaater selgitas, et ravi käigus jäi diagnoosiks

opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus, mitte üksikvangistuse tagajärg (tl 112).

Kuna vangistustingimused ei ole kaasa toonud kaebajale tervisekahju, siis on halduskohus ja

vangla põhjendatult hüvitamisnõude rahuldamata jätnud.

10. Ringkonnakohus märgib ka seda, et käesolevas asjas on vaidluse all üksnes tervisekahju

küsimus. Inimväärikuse alandamise eest esitatud kahju hüvitamise nõude halduskohus

tagastas.

11. Kaebaja väidab, et julgeolekuabinõude kohaldamisel ei kaasatud psühhiaatrit ega küsitud

tema hinnangut.

Samas ei näe kehtivad õigusaktid ette seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks

oleks nõutav arsti nõusolek. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kaebaja on käinud

vaidlusalusel perioodil väga sageli psühhiaatri vastuvõtul. Vastuvõtud olid igakuised (v.

märts-mai 2020) ning mõnikord isegi mitu korda kuus (tl 5-6). Seega tegelikult on kaebaja

suhtes psühhiaatriline kontroll toimunud. Vastavalt ei saa käesolevas asjas vanglale ette heita

tervise jälgimise kohustuse rikkumist ka kaebaja viidatud kohtulahendite valguses.

Seoses kaebaja seisukohaga, et tervisekontrolli tuleks teha lausa igapäevaselt, märgib

ringkonnakohus siiski, et niisugust nõuet ei tulene ka kaebaja enda viidatud kohtupraktikast.

Nagu märgitud, viibis kaebaja psühhiaatri vastuvõtul siiski väga sageli. Asja materjalidest on

järeldatav, et kaebaja käis psühhiaatri vastuvõtul vaidlusalusel perioodil kokku lausa 25-l

korral. Sellise sageduse juures on ringkonnakohtu hinnangul tagatud järelevalve kaebaja

psüühika üle.

12. Asjaolu, et julgeolekuabinõude kohaldamise ajal nähti periooditi kaebaja suhtes ette ka

käeraudade kasutamine (vt tl 49p) ning et ta ei saanud kohtuda pikaajalise kokkusaamise

raames perega, ei tähenda samuti kahju tekkimist. Ka siin saab viidata psühhiaatri

seisukohale, kus on selgitatud, et kaebaja psüühikahäire diagnoosiks jäi ka pärast ravil

viibimist opioidide tarvitamisest tingitud sõltuvus ning muid psüühikahäireid ei tuvastatud (tl

112). Seega ei saa kuidagi väita, et käeraudade kasutamine või kokkusaamiste ära jäämine

oleks kaebajale kaasa toonud tervisekahju.

13. Kaebaja väitel on üksikvangistuse kahjulik mõju teaduslikult tõestatud.

Kaebaja selline seisukoht ei väära siiski seda, et tema puhul tervisekahju psühhiaatri

hinnangul ei esinenud. Ringkonnakohus märgib ka, et igasugune kahjulik mõju ei tähenda

veel seda, et tegemist oleks tervisekahjuga. Kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist tulenevalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 konkreetselt tervise kahjustamise ja

muude selles normis loetletud aluste esinemise korral, aga mitte igasuguse kahjuliku mõju

korral.

14. Kaebaja on viidanud ka võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandele, mille järgi on

igasugune hälve organismis võrreldes normaalse seisundiga tervisekahju.

Jätkuvalt viitab ringkonnakohus sellele, et kaebajal ei ole niisugust hälvet tuvastatud.

Veelkord tuleb viidata psühhiaatri seisukohale, mille järgi vangistustingimused kaebajal

tervisekahju ei tekitanud. Seetõttu see kaebaja viidatud kommentaar käesolevas asjas ei

kohaldu.

15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Apellatsioonkaebus oli riigilõivuvaba.

(allkirjastatud digitaalselt)