4-23-2162/56 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2024. a, Tallinn

Väärteoasja number

4-23-2162

Kohtukoosseis

Pavel Gontšarov, Sten Lind, Inna Ombler

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 8. augusti 2023. a otsus, millega

tunnistati W.Y süüdi KarS § 262 lg 1 järgi

Apellatsiooni esitaja

Asja läbivaatamise viis

Menetlusalune isik W.Y (ik XXXXXXXXXX; e-post

XXX), apellatsioon

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 8. augusti 2023. a otsus muutmata ja menetlusaluse isiku

W.Y esitatud apellatsioon rahuldamata.

2. Teha maakohtu otsuses täpsustus, mille kohaselt tuleb W.Y-l asuda aresti

ärakandmisele hiljemalt kaks nädalat pärast käesoleva otsuse jõustumist.

3. Määrata Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid menetlusaluse isiku W.Y

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude

suuruseks 62,22 eurot. Kaitsjatasu jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna Ida-Harju

piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik koostas 31.05.2023. a väärteoasjas nr 2315,23,003813

väärteoprotokolli AB1621202 selle kohta, et W.Y 29.05.2023 kell 11.55 aadressil Hariduse

1, Kose vald, Harjumaa rikkus avalikus kohas käitumise nõudeid. W.Y istus Kose

vallavalitsuse sotsiaalosakonna ooteruumis, kus käes oli nähtaval kohal terariist ehk nuga ning

puhastas ooteruumis tema käes olevat nuga. Antud tegevusega häiris W.Y sotsiaalosakonna

ametnikke. Sotsiaalosakonna ametnikud tundsid ennast ohustatuna. Antud käitumine ei vasta

selle piirkonna tavadele ning on häiriv keskmise objektiivse inimese seisukohast, sest

tavapärased inimesed nii ei käitu ning antud teguviis on inimestele häiriv. Selle käitumisega

rikkus W.Y KorS § 55 lg 1 nõudeid, pannes sellega toime KarS § 262 lg-s 1 ettenähtud

väärteo.

Menetlusalune isik tutvus väärteoprotokolliga 31.05.2023. PPA Põhja prefektuur edastas

30.06.2023 W.Y KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteosüüdistuse VTMS § 71 alusel

lahendamiseks Harju Maakohtule.

MAAKOHTU OTSUS

2. Harju Maakohus tunnistas 08.08.2023. a otsusega W.Y KarS § 262 lg 1 järgi süüdi ja

mõistis karistuseks aresti 2 päeva. Maakohus määras, et W.Y-l tuleb ilmuda aresti

ärakandmisele hiljemalt 25.09.2023.

3. Maakohus selgitas, et KarS § 262 puhul on tegemist blanketse normiga, mille

dispositsioon kasutab KorS mõisteaparaati, mistõttu tuleb avalikku korda kaitsvate süütegude

sisustamisel pöörduda ennekõike korrakaitseseaduse mõisteaparaadi poole. Süüdlase

käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime

avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus

kohas käitumise üldnõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2017.a otsus asjas nr

3-1-1-15-17, p 21). Kose vallavalitsuse sotsiaalosakonna ooteruumi näol on maakohtu

hinnangul tegemist määratlemata isikute ringi kasutuses oleva ruumiga, st tegemist on avaliku

kohaga KorS § 54 mõistes.

4. Maakohtu hinnangul on käesoleval juhul tunnistajad D ja Y kohtuistungil kinnitanud,

et W.Y väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas istus sotsiaalosakonna ooteruumis nuga

käes, samuti puhastas demonstratiivselt nuga ning antud käitumine oli nende jaoks häiriv.

W.Y ei eita, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ta viibis ning et tal oli käes nuga,

kuid ta ei nõustunud sellega, et tal oli käes terariist.

5. Maakohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et nuga, millel on teramik ja tera, on terariist.

Ei ole usutav, et vallaametnikud oleksid tundnud hirmu pelgalt W.Y rahumeelse võinoaga

söömise pärast ooteruumis nagu on isik ise istungil selgitanud. Tunnistajate ütluste kohaselt

oli tegemist terava otsaga noaga ning tunnistajate ütlused on selles osas haakuvad. Asjaolu, et

tunnistajad hindasid noa pikkust erinevalt tuleneb sellest, et inimesed tajuvad pikkusi

erinevalt ja tajumine on mõjutatud ka sellest, millise nurga all keegi nuga nägi. Maakohtul

puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Lisaks nähtub tunnistaja Y ütlustest, et

W.Y rääkis temaga sellest, kuidas vanasti valetavatel ametnikel keel suust välja tõmmati,

samuti järgnes ametnikule, keda W.Y ootas, süüdistades teda valetamises, olles seejuures

väga ärritunud. Antud ajaloolise näite toomist ametnikule kinnitas W.Y ka ise kohtuistungil.

Tunnistaja Y ütlustest nähtub, et W.Y-l ei olnud teo toimepanemise päeval ametnikuga

vastuvõtuaega kokku lepitud, st isikul ei olnud põhjust sotsiaalosakonna ooteruumis tegelikult

viibida, kuid ta ei soovinud leppida olukorraga, et ta ei saa sellist tema jaoks soodsat tulemust,

mille pärast ta ise oli vallavalitsusse tulnud (W.Y enda sõnade kohaselt Rimi toidukaart).

Soovitud tulemuse mitte saamine ilmselgelt ärritas W.Y ja ta tahtis seda demonstratiivselt

näidata ka vallaametnikele, et tekitada neis ebamugavustunnet. On selge, et eelmärgitud

kontekstis demonstratiivne noa puhastamine ooteruumis tekitab keskmises inimeses hirmu.

Samuti ei ole taoline noa puhastamine sotsiaalosakonna ooteruumis kindlasti tavapärane ja

normidele vastav käitumine. Asjaolu, et sotsiaalosakonda külastab palju inimesi, sh eri tausta

ja kasvatusega inimesi, ei tähenda, et sotsiaalsed normid seal ei kehti. Küll aga on eluliselt

usutav, et sotsiaalosakonna ametnikud on keskmisest kõrgema taluvusega normidest veidi

kõrvalekalduva käitumise suhtes. Omades varasemat teavet W.Y käitumise kohta, oli

tunnistajatel põhjendatud hirm, et olukord võib muutuda halvemaks kui see noa nägemise

hetkel oli. Seega, võttes arvesse kogu sündmustiku konteksti, sotsiaalosakonna ametnike

igapäevatööd ja kogemust, puudub kahtlus selles, et W.Y käitumine nuga puhastades häiris

tunnistajate Y ja D rahu piisavalt intensiivselt, et politsei saabumisel majja, otsustasid Y ja D

politseid toimunud juhtumist teavitada. Käesoleval juhul on nii isiku enda kui tunnistajate

kokkulangevate ütlustega tõendatud, et W.Y istus sotsiaalosakonnas, terav nuga käes ning

osakonnas töötanud ametnikud, s.o asjasse mittepuutuvad isikud Y ja D on kinnitanud, et

tundsid end sellest mitte ainult häirituna, vaid see tekitas neis ka hirmu ning ebamugavust.

Arvestades seejuures W.Y üldist käitumist (ärritunud olek, vihjed ajaloole seoses valetavate

ametnikega, seejärel teise ametniku süüdistamine valetamises) koos demonstratiivse noa

nähtaval hoidmise/puhastamisega sotsiaalosakonna ooteruumis, on maakohtu hinnangul

eluliselt usutav, et tema käitumine oli häiriv kõrvalistele isikutele, sh Yle ja Dle. W.Y

väiteid, et ta võis süüa vallavalituses, ei kinnita ükski teine uuritud tõend.

6. KorS § 57 kohaselt lähtutakse §-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel

keskmisest objektiivsest isikust ning selle piirkonna tavadest. Eestis on üldteada asjaolu ja

kohalik tava, et inimesed ei liigu tänaval või ametiasutustes noaga vehkides ringi. Samuti ei

ole tavapärane ja keskmisele inimesele omane käitumine noa demonstratiivne puhastamine

eesmärgiga mõjuda ümbritsevatele isikutele häirivalt, et isikud tunneks end ohustatuna. W.Y

eelnevast keele suust välja tõmbamise jutust koos sellele järgnenud demonstratiivse noa

puhastamisega on näha, et ta teadlikult soovis häirida vallaametnikke, kuna ta ei saanud sel

päeval vallavalitsusest soovitud tulemust.

7. Seega on maakohtu hinnangul tõendeid kogumis hinnates leidnud tõendamist, et W.Y

29.05.2023 kell 11.55 aadressil Hariduse 1, Kose vald, Harjumaa sotsiaalosakonna

ooteruumis, istus nuga käes, puhastas seda demonstratiivselt ning rikkus selle käitumisega

KorS § 55 lg 1 nõudeid.

8. W.Y objektiivsest käitumisest – istus sotsiaalosakonna ooteruumis nuga käes ning

puhastas seda demonstratiivselt – nähtub, et isik tegutses vallaametnikes hirmu tekitamise

osas vähemalt kaudse tahtlusega. Väärteoasja materjalidest nähtub, et W.Y möönis, et noa

demonstratiivne puhastamine võib vallaametnikes tekitada ebamugavustunnet ja hirmu. Olles

ärritunud oma tolle päeva negatiivsest kogemusest, tahtis ta sellele emotsioonile kõigile

nähtavalt reageerida. W.Y selgitas kohtuistungil, et tahtlikult ta kedagi ei hirmutanud.

Maakohus leidis, et oma varasema elukogemuse pinnalt pidi isik vähemalt möönma, et tema

tegevus võib kõrvaltvaatajale olla häiriv ja hirmutav. W.Y teo õigusvastasust välistavad

asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

9. Eeltoodut arvestades ja tõendeid kogumis hinnates on maakohtu hinnangul tuvastamist

leidnud, et W.Y , rikkudes KorS § 55 lg 1 nõudeid, pani toime KarS § 262 lg-s 1 ettenähtud

väärteo. KarS § 262 lg 1 kohaselt avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.

10. W.Y on varem karistama isik. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud

puuduvad. Maakohtu hinnangul saab pidada isiku süüd käesolevas asjas keskmisest

väiksemaks. W.Y on ise kohtuistungil asunud seisukohale, et rahatrahv ei ole mõjuv karistus.

Seda seisukohta jagab ka kohtuvälise menetleja esindaja. Isiku ütlustest nähtub, et ta elab

toetustest ja töökohta tal ei ole. Samuti puudub tal hetkel püsiv elukoht. Isiku majanduslikku

seisundit ja suhtumist toimepandud teosse arvestades, nõustus maakohus isiku enda ja

kohtuvälise menetlejaga selles, et rahatrahv ei ole W.Y-le sobilik karistus. Kohtuväline

menetleja on teinud ettepaneku karistada isikut arestiga 5 päeva. Isik arestiga ei nõustu,

üldkasulikku töö soovi ei avaldanud, mistõttu ei olnud maakohtul võimalik aresti asendada

üldkasuliku tööga, kuna KarS § 69 lg 1 kohaselt asendatakse arest üldkasuliku tööga üksnes

süüdlase nõusolekul. Seega ainuvõimalik isikule määratav karistus on arest. Arvestades isiku

süü suurust ning asjaolu, et W.Y on varem karistamata isik, pidas maakohus kohaseks

karistuseks aresti sanktsiooni miinimumilähedases määras, s.o 2 päeva.

APELLATSIOON JA EDASINE MENETLUSKÄIK

11.

05.09.2023. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule menetlusaluse isiku apellatsioon,

milles ta märgib, et maakohtule oli esitatud e-kirja teel nimekiri isikutest, kelle tunnistajatena

ülekuulamist ta taotles. W.Y märgib, et taotles maakohtult riigi õigusabi määramist, kuid

seda ei tehtud ning seetõttu kordab taotlust ringkonnakohtule kaebuse esitamisel. Kaebaja

hinnangul on tema õigusi rikutud ning ta ei leia, et ooteruumis einestamise eest peaks inimest

karistama KarS § 262 lg 1 järgi. Tunnistajate sõnul oleks ta justkui vallamajas noaga

ähvardavalt vehkinud. Kaebuse esitaja hinnangul võidakse kohtuotsust kasutada tema vastu

ära pooleliolevas kohtuasjas laste suhtluskorra ja hooldusõiguse osas.

12.

18.09.2023. a on W.Y edastanud kohtule e-kirja teel fotosid telgist, PERH patsiendi

EMO kaardist ning salatikarbist koos noaga. Seejuures on kirjas püstitatud küsimus sellest,

kas olukorras, kus isikul puudub lusikas ja kahvel, on pildilt nähtuv avaliku korra rikkumine,

mille eest tuleb karistada vabaduse võtmisega. Lisaks tuuakse välja, et politseinik, kes väitis,

et kinnipidamisasutuses saab pesta, andis kohtus valeütluseid. Tema vara rünnati, telk lõhuti

ja tekitati talle kehavigastusi, sh luumurd, mille fikseerimiseks pöördus ta ööpäev hiljem

erakorralise meditsiiniosakonda.

13.

20.09.2023. a Tallinna Ringkonnakohtu määrusega jäeti W.Y esitatud apellatsioon kui

ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja rahuldamata tema taotlus talle riigi õigusabi

määramiseks.

14.

02.10.2023. a esitas W.Y Riigikohtule taotluse riigi õigusabi korras kaitsja

määramiseks. Riigikohus rahuldas taotluse 07.11.2023. a, misjärel vaidlustas määratud kaitsja

Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2023. a määruse.

15. Kaitsja vaidlustas esitatud kaebuses mh ka W.Y-le etteheidetavat tegu ning kaebuse

põhjendused selles osas on järgnevad.

15.1. Kaitsja leiab, et rikkumise kirjeldus väärteoprotokollis on puudulik, täpsustamata on

etteheidetav tegu, samuti jääb arusaamatuks, kes peaksid olema õigusrikkumisega seotud

isikud ja kes mitte seotud juuresviibijad, keda sündmus häiris. Tõsikindlalt on tuvastamata

W.Y-l kaasas olnud ese, samuti tema täpsem tegevus.

15.2.

Antud juhul nähtub rikkumise kirjeldusest, et W.Y-le etteheidetav tegu seisneb

istumises. Täpsemalt heidetakse ette, et ta istus Kose vallavalitsuse sotsiaalosakonna

ooteruumis, kus käes oli nähtaval kohal terariist ehk nuga. Järgnevalt on märgitud, et antud

tegevusega häiris W.Y sotsiaalosakonna ametnikke ja et sotsiaalosakonna ametnikud tundsid

ennast ohustatuna. Kaitsja leiab, et teo, s.o istumise ja tagajärje ehk inimeste häirituse ja

ohutunde vahel puudub vajalik põhjuslik seos.

15.3. Mitte ühegi tõendiga ei ole lükatud ümber W.Y väidet, et ta Kose vallavalitsuse

sotsiaalosakonna ooteruumis sõi ja küünealuseid puhastas. See ei ole kindlasti soliidne ega

tavapärane käituimine, aga ei saa olla käsitletav sedavõrd häiriva ja ohustavana, et täidaks

väärteo koosseisu. Seega tuleb hinnata, kas W.Y tegevus võis tahtlikult või ettevaatamatult

mõjuda vägivaldselt või ähvardavalt. Teoreetiline võimalus võiks olla siduda W.Y noaga

istumist tema öeldud lausega valetavate ametnike kohta, kuid rikkumise teokirjelduses seda

seost loodud ei ole.

15.4. Järgmisena tuleb objektiivselt vaagida, kas esineb vääramatu alus väita, et W.Y-l oli

käes just nuga, mitte küüneviil, nagu ta ise on kinnitanud. Siinkohal tuleb ka rõhutada, et

menetlusaluse isiku staatus ei peaks inimese ütluste tõendiväärtust kahandama ega

võimaldama teda teiste isikuliste tõenditega võrreldes eelduslikult ebausaldusväärsemana

käsitleda. Kui W.Y ütleb, et tal oli kaasas küüneviil, millega ta ametniku jutule pääsemist

oodates küüsi puhastas, siis tuleb seda eelarvamusteta kõrvutada teiste tõenditega ning

hinnata, kas esineb ülekaalukas tõendikogum, mis selle ütluse ümber lükkab.

15.5.

Tunnistajate häirituse hindamisel omab äärmiselt suurt kaalu nende reaktsioon

toimunule. D majast lahkumist on eespool juba käsiteletud, Y töötas oma kabinetis edasi,

kusjuures W.Y ei läinud teda sinna häirima, vaid istus kuulekalt koridoris ning otsis

kontakti üksnes siis, kui ametnik temast möödus. Kumbki üle kuulatud vallavalituse töötaja ei

helistanud politseisse, ei põgenenud hirmu tõttu majast, ei lukustanud end mõnda ruumi ega

kutsunud abi. W.Y-l ei palutud lahkuda, talle ei mainitud, et tema käitumine kedagi häirib.

Kui viimast võib veel põhjendada asjaoluga, et töötajad võisid mitte soovida W.Y-d

provotseerida, siis politseisse mitte pöördumine osundab ilmselgelt, et olukord ei olnud

reaalasjas sugugi nii hirmutav ja häiriv, kui seda on hiljem väitma asutud. Ka selle kohta leiab

tegelikult selgituse tunnistajate ütlustest – nimelt hakati sündmusest hiljem omavahel rääkima,

tehti oletus, et W.Y-l oli ilmselt käes nuga, meenutati kusagilt kuuldut, et väidetavalt oli

W.Y millalgi Viljandis vallaametnikke rünnanud ning alles seepeale otsustati tüütule

kliendile n-ö „õpetuse andmiseks“ politsei poole pöörduda.

15.6.

Sündmusele viivitusega reageerides võtsid sotsiaaltöötajad ka objektiivse võimaluse

omaenese väiteid kontrollida. Nimelt oleks juhul, kui politsei oleks kutsutud siis, kui W.Y

veel sotsiaalosakonna ruumides viibis, kahtlemata teostatud tema isiku läbivaatus ning

veendutud, millised esemed tal kaasas oli. Paraku lasti see võimalus mööda ning vastavad

tõendid jäid kogumata. Kokkuvõttes ei ole ütluste kõrvutamisel võimalik väita, et tunnistajate

ütlustega oleks W.Y ütlused ümber lükatud või ebausaldusväärseks osutunud, pigem

vastupidi.

15.7.

Lõpetuseks ei ole kaitsjale teokirjelduse konstruktsiooni põhjal arusaadav ka see, kelle

suhtes agressiivset käitumist W.Y-le ette heidetakse ja kes peaksid olema kõrvalseisjad,

kelle rahu selline käitumine avalikus ruumis omakorda häiris. Maakohus on otsuses ühes

vastava viitega Riigikohtu lahendile selgitanud, et KarS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo

tuvastamisel on alati vajalik selliste asjasse mittepuutuvate isikute kindlakstegemine, keda

süüdlase tegevus häiris või ohustas. Lisaks on kohus täpsustanud, et teise isiku all mõeldakse

isikut, kes ei ole õigusrikkumisega seotud. Alles selliste isikute juuresolek ja nende häirimine

või ohtu seadmine võib tuua kaasa vastutuse antud väärteo järgi. Olles need, kahtlemata õiged

ja üldtunnustatud põhitõed välja toonud, on kohus jätnud need konkreetse sündmuse

asjaoludega seostamata. Väärteoprotokollist nähtuva teokirjelduse kohaselt häiris W.Y

käitumine (istumine nuga käes) abstraktseid sotsiaalosakonna ametnikke. Protokollist ei

ilmne, kes menetleja hinnangul oli õigusrikkumisega seotud ja kes oli W.Y käitumisest n-ö

kõrvalseisjana häiritud. Kaitsja leiab, et tegemist ei ole lihtsalt formaalsuse täitmata jätmisega,

vaid vägagi sisulise eksimusega, kuivõrd etteheitest ei nähtugi, et W.Y oleks kellegi suhtes

vägivaldne või ähvardav olnud, kõrvalseisjaid ei häirinud samuti tema tegevus, vaid pigem

tüütu ja pikaleveninud eksistents ametiruumides

16.

21.02.2024. a määrusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2023. a

määruse ja saatis väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus.

16.1.

Riigikohus tõi välja, et KarS § 262 lg 1 alusel tehtud väärteoetteheite puhul tuleb muu

hulgas tuvastada, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid (KorS

§ 55 lg 1; vt nt RKKK 02.06.2017, 3-1-1-15-17, p 21). Selle kindlakstegemine sõltub igal

üksikjuhul teo toimepanemise asjaoludest. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus W.Y KorS § 55

lg-s 1 sätestatud käitumise üldnõudeid sellega, et ta häiris sotsiaalosakonna ruumides nuga

puhastades ametnikke, kes tundsid end ohustatuna. Kohtupraktikas ei ole selgeid viiteid, mis

annaksid aluse jaatada W.Y käitumise ilmset etteheidetavust KorS § 55 tähenduses.

Ringkonnakohtu hinnang, et maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt

kujunenud seisukohtadega, ei ole seetõttu põhjendatud.

16.2.

Lisaks märkis Riigikohus, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel tuvastada, kas

W.Y käitumine vastab mõnele KorS §-s 55 märgitud tunnusele. Kui menetlusaluse isiku

tegevus on formaalselt paigutatav eelviidatud normi alla, siis tuleb hinnata, kas tegemist on

sellise käitumisega, mida saab pidada piisavalt intensiivseks (vt nt RKKK 13.12.2019, 1-18-

7276, p 13).

17.

11.04.2024. a esitas seisukoha kohtuväline menetleja, kes märkis, et pole esitada

midagi täiendavat.

18.

11.04.2024. a esitas seisukoha W.Y kaitsja, kes märkis, et taandusi kaitsjal pole ning

märkis, et jääb oma 04.12.2023. a Riigikohtule esitatud määruskaebuses toodud seisukohtade

juurde ning palub võtta neid kohtulahendi tegemisel arvesse. Kaitsja palub maakohtu otsus

tühistada ja lõpetada W.Y suhtes väärteomenetlus. Lisaks palub kaitsja jätta menetluskulud

riigi kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud apellatsiooniga,

leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning esitatud apellatsioon jääb

rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmiselt.

20. Vastavalt VTMS § 146 lg-le 2 arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse

piires. VTMS § 178 lg 1 p 1 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad seaduse

kohaldamise osas ringkonnakohtule sama väärteoasja arutades kohustuslikud. Esmalt märgib

ringkonnakohus, et kaebuses toodud küsimus sellest, et W.Y-le ei määranud maakohus

kaitsjat, on praeguseks hetkeks oma aktuaalsuse kaotanud, kuivõrd Riigikohus sedastas, et

maa- ja ringkonnakohtu põhjendused kaebajal riigi õigusabi vajaduse puudumise kohta on

olnud ekslikud ning määras isikule VTMS § 22 lg 1 ja RÕS § 8 p 1 alusel väärteoasjas nr

4-23-2162 õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud. Seejuures

võttis Riigikohus ka seisukoha nii maakohtu kui ringkonnakohtu poolt avaldatud põhjenduste

osas, millele tuginevalt leiti, et kaitsjat W.Y-le määrata ei tule.

21. Riigikohus märkis, et kohtupraktikas ei ole selgeid viiteid, mis annaksid aluse jaatada

W.Y käitumise ilmset etteheidetavust KorS § 55 tähenduses, seega tuleb ringkonnakohtul

käesolevalt võtta seisukoht selles, kas maakohtu järeldus, et W.Y rikkus KorS § 55 nõudeid,

on põhjendatud. Kaebaja seisukoht on, et nuga kasutas ta ja nägid vallavalitsuse ametnikud

seetõttu, et ta ooteruumis sõi, mis kaebaja hinnangul ei ole käsitletav teisi isikuid häiriva

käitumisena ning sellest tulenevalt ei ole tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 262 lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita asjas kogutud tõendid ega ka kaebaja enda poolt esitatu

tema versiooni toimunust. Nimelt ei ole kumbki tunnistajatest märkinud, et W.Y oleks

ooteruumis söönud. W.Y märkis maakohtu istungil, et einestas vallamaja ooteruumis, kuid ei

mäletanud, mida sõi täpselt. Maakohtuniku istungil esitatud küsimusele, et mida W.Y sõi

ning täpsustavale küsimusele, et kas ta sõi midagi, mille jaoks oli vaja lusikat või midagi,

mida saab süüa näpu vahelt, vastas W.Y , et ta ei mäleta. Samas märkis ta, et salatit süües on

kahvlit vaja, vahel pakendi avamiseks terariista. Pole eluliselt usutav, et olukorras, kus W.Y-

le kaks päeva pärast toimunud sündmusi tutvustati väärteoprotokolli ning sellest nähtus talle

tehtav etteheide ning ta oli kindel, et ta kasutas nuga söömiseks, ei mäleta ta, mida ta täpselt

sõi. Seejuures muud vaidlusalusel päeval toimunut ta mäletab. Samuti nähtub

väärteoprotokollist, et ta küll eitab etteheidetavat tegu, kuid ei märgi sel hetkel, et oleks

söönud või küünealuseid puhastanud, nagu hiljem kohtuistungil, vaid selgitas justnimelt, et

püüab ametnike valeütlusi ja ametieetika rikkumisi avaldada. Pigem on praegusel juhul alust

arvata, et W.Y sai väärteoasja materjalidest ning maakohtu istungil teadlikuks sellest,

millised on tema suhtes esitatud etteheited ja sellega seonduvad asjaolud ning kohandas oma

versiooni toimunust vastavalt sellele. Seda kinnitavad ka tema lakoonilised vastused

maakohtu küsimustele, kas tal oli vaidlusalusel päeval vallamajas nuga kaasas. Nimelt vastas

kaebaja, et ei mäleta ning et ta ei tee iga päev kotile inventuuri. Samuti selgitas, et tema

meelest ei olnud tal nuga käes. Maakohtu täpsustavale küsimusele, et kas tal on Kose

vallavalitsuses käies nuga kaasas olnud, märkis W.Y , et kuna ta on kodutu, on tal väga tihti

kogu elamine kaasas.

22. W.Y pole väärteoprotokollis etteheidetavat noa käes hoidmist ja selle puhastamist

kordagi konkreetselt eitanud ega kinnitanud, vaid püstitab üksnes erinevaid hüpoteese sellest,

kas söömine on käsitletav avaliku korra rikkumisena või et milline see nuga olla võis või kas

see võis hoopis olla küüneviil. Isiku kaitsja on seejuures märkinud, et kaaluda tuleb, kas

esineb alus väita, et W.Y käes oli justnimelt nuga, mitte küüneviil, nagu ta ise on kinnitanud.

Esmalt tuleb rõhutada, et W.Y ise ei ole kordagi väitnud, et tema käes oleks olnud noa

asemel just küüneviil, vaid selgitanud oma tegevust vallavalitsuse ruumides mh ka

küünealuste puhastamisega. Maakohus on istungil W.Y-lt küsinud, milline tema küüneviil

välja näeb. Isik selgitas, et see on valge, plastikust, visiitkaardist veidi pikem. Tunnistajad on

W.Y käes nähtud eset aga kirjeldanud teisiti. Nii on Y selgitanud maakohtule, et W.Y käes

olnud ese tundus talle terav ja metallist. W.Y küsimustele vastas Y, et terariist sarnanes

pigem väiksemale taskunoale, tera oli 4-5 cm pikk ja talle tundus, et sellega on võimalik

haava tekitada. Tunnistaja D selgitas, et noa tera oli umbes 7-10 cm, et tegemist oli pigem

kööginoa, kui jahinoaga, see oli metallist, läikis, kuid käepideme materjali ei näinud, kuna see

oli W.Y käes. Seejuures on ta kinnitanud, et ese, mida ta nägi, oli nuga. Kaitsja hinnangul oli

tunnistaja Y poolt tajutu liiga napp, et tema ütluste pinnalt saaks sedastada fakti, et W.Y-l oli

vallamaja ooteruumis käes nuga. Isegi, kui sellega nõustuda, kinnitab lisaks Y poolt maakohtu

istungil avaldatule, ka tunnistajana ütlusi andnud D täie kindlusega, et nägi W.Y käes nuga.

Kuigi kaitsja hinnangul võis olla tegu hoopiski küüneviiliga, mida tunnistaja D nägi, ei lähe

see kokku W.Y enda poolt antud ütlustega. Nimelt nagu eelpool märgitud, selgitas W.Y , et

tema küüneviil on valge, plastikust ja visiitkaardist veidi pikem. Tunnistaja D on selgitanud,

et tema nägi läikivast metallist terava 7-10 cm pikkuse teraga nuga. Isegi, kui möönda, et

tunnistaja ei pruukinud täpselt näha, millega tegu, pole alust kahelda selles, et ta oskas nähtud

eseme omadusi edasi anda. Need aga ei ühti W.Y enda poolt avaldatuga sellest, milline on

tema küüneviil. Seega on ütluste pinnalt ringkonnakohtu hinnangul piisav alus arvamuseks, et

W.Y-l oli vallamaja ruumides nuga käes ning ümber lükatud kaitsja väide, justkui võinuks

olla tegemist hoopiski küüneviiliga.

23. Eeltoodust tulenevalt ei leia ringkonnakohtu hinnangul kinnitust W.Y versioon

toimunust, et tal oli nuga kaasa selleks, et süüa või et noa asemel oli tegemist hoopiski

küüneviiliga. Kuivõrd söömise väide ei ole kinnitust leidnud, puudub mõistlik selgitus, miks

oleks isik pidanud vallavalitsuse ooteruumis noa üldse välja võtma ja sellega midagi tegema,

mis annab aluse arvamuseks, et W.Y tegevus võis tekitada ametnikes hirmu ja häiris neid, st

vastab KorS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatule, kuna selget põhjust noa kasutamiseks (nt söömine)

ametnikud ei näinud ega tajunud. Kuigi W.Y kaitsja märgib, et ühegi tõendiga pole ümber

lükatud isiku väidet söömise kohta, on tegemist isiku kaitseväitega ning tal tuleks seda

tõendada või esitada sellised oma versiooni kinnitavad faktid, mida oleks võimalik

kontrollida. Tunnistajad pole märkinud midagi selle kohta, et nad oleksid näinud W.Y

söömas, vaid üksnes, et nägid teda nuga puhastamas. Märkida tuleb siinkohal sedagi, et

negatiivset asjaolu tõendada ei ole võimalik. Lisaks toob kaitsja välja rea elulisi olukordi,

mille puhul võib olla inimese välimus nt hirmutav, kuid tegelikkuses ei pruugi olla tegemist

ohtliku inimesega. Arvesse tulebki võtta konkreetset olukorda, kohta jm asjaolusid ning

hinnates neid koosmõjus konkreetses asjas, pole käesolevalt tegemist sellise olukorraga, kus

ärritava või ehmatavana tunduvana tegevus oli selgitatav hoopis millegi tavapärasemaga ning

tegelikkuses puudus põhjus hirmu tunda. Eeltoodud põhjendutest lähtuvalt asus

ringkonnakohus seisukohale, et W.Y poolt vallavalitsuse ooteruumis söömine ei ole usutav,

sellest tulenevalt puudus tal ka vajadus seal noaga üldse mingeid toiminguid teha. Mõistlik

inimene peaks saama aru, et nuga ei ole selliseks esemeks, mida on sobilik igal pool (eelkõige

väljaspool ruume, kus kasutatakse nuga söömiseks, st toidukohtades) puhastada vm sellega

teha ning seda eksponeerida.

24. Riigikohus märkis, et kui on tuvastatav, et W.Y tegevus vastab mõnele KorS §-s 55

märgitud tunnusele, tuleb hinnata, kas tegemist on sellise käitumisega, mida saab pidada

piisavalt intensiivseks, selgitades seejuures, et rikkumise intensiivsuse hindamisel peab

arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra

rikkumise olemust ja viisi. W.Y on ise korduvalt maakohtu istungil avaldanud, et

vallavalituses käib erinevaid isikuid, mistõttu peaks ametnikud olema harjunud ka

tavapärasest erineva käitumisega. Sellega iseenesest võib nõustuda, nii näiteks ei ole ilmselt

ülemäära harvad olukorrad, kus ametnikega käitutakse ebaviisakalt ning kuigi see on taunitav,

ei saa seda pidada reeglina sellise intensiivsusega käitumiseks, mis vastaks avalikus kohas

kehtestatud üldnõuete rikkumisele. Küll aga näeb KorS § 55 lg 1 p 2 ette, et avalikus kohas on

keelatud mh ka teist isikut sõna või žestiga hirmutada. Siinkohal tuleb ringkonnakohtu

hinnangul võtta arvesse W.Y käitumist vallavalitsuses tervikuna, st esmalt seda, et isik tegi

ühele ametnikest kahemõttelise vihje ning seejärel asus seal oma nuga puhastama. Seonduvalt

ametnikule tehtud vihjega on W.Y ise selgitanud, et ta lihtsalt tõi näite ajaloost ega pidanud

sellega silmas konkreetset ametnikku. Samas ei vastanud ta maakohtuniku küsimusele sellest,

kas tema poolt avaldatu võis kõlada ähvardusena, vaid avaldab demagoogilise arutluse, kuidas

ametnikud peaksid olema harjunud, et vallavalituses ei käi tavapärased inimesed. Lisaks on

tunnistaja D maakohtu istungil selgitanud, et varasemast on tal ka teadmine, et W.Y on

ähvardanud ja sõnadega rünnanud. Selline taustateadmine annab samuti isikute hirmule

täiendavat alust ning sellest tulenevalt on nad hinnanud ka isiku käitumist 29.05.2023. a.

Kuigi W.Y kaitsja leiab, et kuivõrd rikkumise teokirjelduses ei ole seda isiku poolt tehtud

vihjet välja toodud, ei saa selle pinnalt luua seost tema tegevuse ja avaldatu vahel, ei nõustu

kohus sellega. Kohtukolleegium märgib, et kuna väärteoprotokolli näol tegemist on

süüdistuse funktsiooni täitva dokumendiga, peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi

asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on

teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja

etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2019. a otsus nr 1-17-9941/80, p 8 ja 7. veebruari 2018. a

otsus nr 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki

asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on

hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle

kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab

sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19.) Isiku taustateadmine menetlusaluse isiku varasemast

teadvalt häirivast käitumisest ei kuulu seega karistusõigusliku etteheite (süüdistuse)

kohustuslike elementide hulka. Antud juhul tegemist on asjaoluga, millega menetleja soovib

tõendada avaliku korra rikkumist W.Y poolt väärteo protokollis toodud asjaoludel. Nii

sõltubki iga isiku konkreetse olukorra tajumine paljuski talle teadaolevatest või varem

asetleidnud sündmustest. Nii näiteks ei ole välistatud, et kannatanu, kellel on varasemalt

negatiivne kokkupuude mõne isikuga, tajub viimase poolt öeldut või tehtut hirmutavana ka

olukorras, kus kolmas isik, kellel varasem kokkupuude selle isikuga puudub, seda häiriva või

hirmutavana ei tajuks. See tähendab, et isikule etteheidetavat tegu ei ole tihti võimalik hinnata

lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast

kontekstist.

25. Kaitsja hinnangul saab ametnike reaktsioonist toimunule järeldada, et see polnud

reaalajas sugugi nii hirmutav ja häiriv, kui seda on hiljem väidetud, vaid tegemist on tüütule

kliendile n-ö õpetuse andmisega. Sellele järeldusele tuleb kaitsja mh selle pinnalt, et

ametnikud ei kutsunud politseid. Ka selles osas on tunnistaja D selgitanud, et politseiga võeti

ühendust pärast lõunat, kuivõrd piirkonnapolitseiniku töökoht asub füüsiliselt vallavalitsusega

samas majas ning pöördusid nad sinna hiljem just seetõttu, et politseiametnikku polnud varem

kohal. Seejuures selgitas tunnistaja täiendavalt, et politsei on majas kohal, kui auto on maja

ees. Seega on kaitsja hinnang n-ö õppetunni andmise soovile ja sellele, et tegelikkuses ei

tundnud ametnikele olukord hirmus, subjektiivne. Kaebuses ei ole toodud välja asjaolusid,

mis annaks aluse kahelda tunnistaja poolt avaldatus sellest, et politsei poole pöörduti, kui

viimane majas olemas oli. Lisaks tuleb märkida sedagi, et hirmutunne ja häirituse tase võib

olla erinev, st tõenäoliselt ei tundnud ametnikud tõesti oma elule sellist vahetut ohtu, mille

puhul oleks olnud vajalik koheselt reageerida nt häirekeskusesse helistamisega, mis aga ei

tähenda, et nad poleks häiritud ega hirmunud olnud. Seejuures kinnitab hirmutunnet tunnistaja

Y poolt kohtuistungil märgitu, et juba W.Y poolt tehtud kommentaari peale tekkis tal hirm ja

ta läks ära oma tuppa (st eemaldus temast) ning hiljem koridoris möödus temast kiirustades,

tema poole üksnes silmanurgast vaadates (vältis isikuga mistahes kontakti). Kuivõrd W.Y ise

ametnikuga uuesti kontakti ei otsinud, polnud ka möödapääsmatut vajadust koheselt politsei

kutsumiseks. Seega käsitledes W.Y tegevust 29.05.2023. a vallavalituse ruumides, tuleb

asuda seisukohale, et ta on noa puhastamisega, mida võib pidada KorS § 55 lg 1 p 2 mõttes

hirmutavaks žestiks, häirinud seal töötavaid ametnikke ning tegemist on piisavalt intensiivse

käitumisega.

26. Eelnevale täiendavalt märgib kohtukolleegium vastuseks kaebuse väidetele järgmist.

Kaebaja märgib, et edastas maakohtule e-kirja teel nimekirja isikutest, kelle tunnistajatena

ülekuulamist ta taotles. Ringkonnakohus tuvastas arvukate e-kirjade hulgast, mida W.Y

maakohtule edastanud on, et 18.07.2023. a saadetud e-kirjas on ta tõesti märkinud, et kohtusse

tuleb kutsuda Kose vallavanem, kes on väidetavalt teda juba varem süüdistanud selles, et isik

on vallamajas noaga vehkinud. Samuti märgitakse e-kirjas, et kohtusse tuleb kutsuda ka Kose

politseiametnikud C ja F. Selgusetuks jääb, milliste W.Y-le käesolevas väärteoasjas

etteheidetava teo asjaoludega seonduvalt ta isikute tunnistajana kohtusse kutsumist soovis.

Kaebaja ei väida ka apellatsioonis, et nimetatud isikud oleksid olnud sündmuse juures

tunnistajaks või oskaksid toimunut kinnitada või ümber lükata. Maakohtunik on istungil

selgitanud, miks ei pea vallavanema tunnistajana ülekuulamist põhjendatuks ning seda just

seetõttu, et nimetatud isik ei näinud 29.05.2023 sündmusi pealt, mida kinnitas W.Y istungil

ka ise. Ka C osas on W.Y istungil toonud välja hoopis teisi sündmusi, kui käesolevas

väärteos etteheidetav. Maakohus on selgitanud, et C on asjas üksnes koostanud materjalide

pinnalt väärteoprotokolli ning leidnud, et tõenäoliselt midagi täiendavat isikul kohtule

avaldada ei oleks. W.Y ei ole esitatud kaebuses uuesti tunnistajate kohtusse kutsumist

taotlenud.

27. Ringkonnakohus peatub ka W.Y kaitsja poolt esitatud kaebuses väljatoodul

seonduvalt väärteoprotokolli puudulikkusega. Nimelt on kaitsja hinnangul täpsustamata

etteheidetav tegu, samuti jääb arusaamatuks, kes peaksid olema õigusrikkumisega seotud

isikud ja kes mitte seotud juuresviibijad, keda sündmus häiris ning tõsikindlalt on tuvastamata

W.Y-l kaasas olnud ese ja tema täpsem tegevus. Ringkonnakohus lisaks eeltoodule selgitab,

et väärteoprotokolli ülesanne on analoogselt süüdistusaktiga kajastada faktilisi asjaolusid,

mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused

on täidetud. Selle üle otsustamisel, mida väärteo lühike kirjeldus peab hõlmama, tuleb lähtuda

regulatsiooni eesmärgist. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni

nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese

ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt RKKK

3-1-1-5-15, p 6). Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud

andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud (RKKK 3-1-1-20-15).

Väärteoprotokollist nähtub, et W.Y-le etteheidetava tegevusega häiris ta sotsiaalosakonna

ametnikke, kes tundsid end ohustatuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selleks, et isik

mõistaks, milles teda süüdistatakse, tingimata vajalik tuua väärteoprotokollis välja isiku

tegevusest häiritud ametnik nimeliselt. Nii on ka Riigikohus selgitanud, et kõrvaline isik peab

olema isikustatud, ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav ning et

praktikas võib olla olukordi, kus isikut ei olegi võimalik nimeliselt tuvastada (RKKK 3-1-1-

15-17). Viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus süüdistuses ei nimetata

personaalselt isikuid, keda tegevus häiris, oli maakohus teokirjelduse põhjal õigustatud

tuvastama, kas oli olemas ja milline oli võimalik teost häiritud või ohustatud isikute ring. Ka

ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alati võimalik teo asjaolusid arvesse võttes eraldi

konkreetselt tuua välja isikuid, kes on õigusrikkumisega seotud isikud ja kes on

juuresviibijad. Nii on senises kohtupraktikas leitud näiteks, et olukorras, kus isik liikuva

sõiduki aknast relvataolise esemega sihtis mööduvaid isikuid ja sõidukeid, on tegemist KarS §

262 lg 1 järgi sätestatud süüteoga (4-16-3789). Seejuures polnud viidatud asjas eraldi

konkreetselt võimalik välja tuua õigusrikkumisega seotud ja juuresviibivaid isikuid.

Samamoodi ka näiteks kohtuasjas nr 4-20-2548, kus isik lõi jalga politseiautot, väravat ning

urineeris politseimajale.

28. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja väärteoprotokolliga seotud väide sellest, et pole

tõsikindlalt tuvastatud W.Y-l kaasas olnud ese. Nimelt on protokollis märgitud, et isikul oli

käes nähtaval terariist ehk nuga ning et ta puhastas seda ooteruumis. Kaitsja leiab, et antud

juhul nähtub rikkumise kirjeldusest, et W.Y-le etteheidetav tegu seisneb istumises ning et teo,

s.o istumise ja tagajärje ehk inimeste häirituse ja ohutunde vahel puudub vajalik põhjuslik

seos. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja järeldus ainetu, st isikule ei heideta ette mitte

vallavalitsuse ruumides istumist iseenesest, vaid asjaolu, et ta viibis ruumides (istus) koos

terariistaga. Tõesti, olukorras, kus W.Y oleks üksnes viidatud ruumides istunud, puuduks

põhjuslik seos ka selle tegevuse ja inimeste häirituse ning ohutunde vahel. Ringkonnakohus

on eelnevalt põhjendanud, miks peab W.Y-le etteheidetavat tegevus häirivaks ja hirmutavaks

ning seda on käsitlenud vaidlustatavas otsuses ammendavalt ka maakohus. Seega on W.Y-le

etteheidetava väärteo asjaolud, kvalifikatsioon ning teokirjeldus selline, et tal on võimalik

saada aru, millist tegevust talle ette heidetakse ning selles osas kaitseväiteid esitada, mida

kinnitab mh ka asjaolu, et isik on aktiivselt etteheidetava tegevuse osas vastuväiteid esitanud

nii maakohtu menetluses ja istungil kui ka kaebemenetluses. Seega saab asuda seisukohale, et

väärteoprotokollis ei esine puuduseid, millele kaitsja viitab.

29. Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on oma otsuses

ammendavalt käsitlenud kõiki W.Y-le etteheidetava teo asjaolusid ja tuvastanud

põhjendatult, et tema tegevuses esineb KarS § 262 lg 1 koosseis. Samuti on veatu maakohtu

argumentatsioon isikule karistuse mõistmisel ning esitatud kaebuses ei ole toodud välja

seisukohti, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.

30. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata ja W.Y esitatud apellatsiooni rahuldamata.

31. W.Y-le riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilane esitas

taotluse osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti,

kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse

erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja

kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks

Riigikohtu määrusega tutvumise (17 min), kliendiga nõupidamiste (15 min) ja vastuse

koostamise (10 min) eest kokku 62,22 eurot, sh käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et taotlus

on põhjendatud, määratud kaitsja tasu ja kulud on vajalikud. Kuivõrd Riigikohtu 07.11.2023.

a määrusega anti W.Y-le õigusabi RÕS § 8 p-s 1 ette nähtud viisil ehk kohustuseta hüvitada

riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, jääb nimetatud kulu riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt