2-20-141106/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik (eesistuja), Meeli Kaur ja Liis Arrak

Määruse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-141106

Kohtuasi

X hagi Y vastu kohustuse täitmiseks ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 29. mai 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Reet Vokk

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Pärnu Maakohtu 29. mai 2023. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-141106

Y esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta

apellatsioonkaebuse

esitamisega

seotud

menetluskulud

Y

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule praeguse määruse kättesaamisest

alates 15 päeva jooksul.

Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui

määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2-20-141106

2 (13)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1.1. Pärnu Maakohtu menetluses oli X (hageja) hagi Y (kostja) vastu põhivõla 1979,12 euro,

viivise ajavahemiku 18. detsember 2020 kuni 18. oktoober 2021 eest 94,58 euro ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt 1979,12

eurot alates 19. oktoobrist 2021 kuni nõude täitmiseni väljamõistmiseks.

1.1. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 13. aprillil 2020 tõukoera ostu-müügilepingu (leping), mille

esemeks oli isane Labrador retriiver nimega Viviliano Lets Go The Disco“, reg nr EST-0498/20

(koer). Lepingus ei märgitud koera mis tahes puudusi või vigastusi, samuti ei avaldanud kostja

hagejale suulises vestluses koera puudusi. Päeval, kui kostja tõi koera hagejale, selgus, et koer

lonkab paremat esimest käppa. Kostja selgitas, et muretsemiseks ei ole põhjust, kuna koer

nikastas käppa eelneval nädalavahetusel metsas käies. Hageja leiab, et koer lonkas düsplaasia

tõttu, mistõttu koeral oli varjatud puudus. Hageja pöördus koera lonkamise tõttu 17. aprilli

2020. a kirjaga kostja poole.

1.2. Koera käpast tehti 29. aprillil 2020 röntgenpilt ja sellel oli näha muutusi luus, mistõttu

koerale määrati valu vaigistav ravi Previcox (10 päeva). Arsti arvamuse kohaselt oli koeral

liigesepõletik ja välistatud ei olnud ka düsplaasia. Pärast ravi koera lonkamine ei lakanud.

Koerale tehti uus ravikuur 12. mail 2020, kuid ka siis ei läinud lonkamine ära. 1. juunil 2020

tehti uued röntgenpildid ja koeral diagnoositi küünarliigese düsplaasia. Arsti sõnul on tegemist

koera geneetilise probleemiga, sest muutusi on näha ka teistes käppades. Uuringute käigus

selgus, et koeral on küünarliigeses ka lahtine luu tükk, mis tuli eemaldada. Edasine ravi oli

liigese puhastus, milleks oli vaja teha operatsioon. Kõikidel arsti juures käikudel oli kaasas ka

kostja, mistõttu kostja oli teadlik tehtud toimingutest ja hageja kantud kulutustest.

1.3. Hageja leiab, et koer ei vasta lepingutingimustele, sest tal on varjatud puudus, mida ei

olnud võimalik näha tavapärase ülevaatuse käigus. Kostja ei avaldanud seda puudust hagejale.

Hageja ei oleks koera ostnud, kui ta oleks puudusest teadnud. Kostja on varjanud hageja eest

koera tervislikku olukorda ja keeldunud ravikulusid kandmast. Koera terviseprobleemid olid

olemas juba koera üleandmise ajal ja kostja oli neist teadlik. Hageja saatis kostjale 27.

septembril 2020 teate koera mittevastavusest lepingule ja kahju hüvitamise nõude. Hageja on

teinud koera raviks erinevates kliinikutes kulutusi 1979,12 eurot (sh suurendas hageja 18.

oktoobril 2021 nõuet 564,08 euro võrra).

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2.1. Kostja leidis, et pooled on leppinud lepingus kokku erandis VÕS § 218 lg-s 1 sätestatud

üldisest põhimõttest, mille kohaselt müüja vastutab igasuguse müüdud asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest, mis on olemas juhusliku hävimise riisiko üleminekul ostjale. Lepingu p-s

7 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt siis, kui koeral ilmneb loovutamise järel haigus või mõni

muu oluline viga, mis on koeral varjatud kujul olnud juba loovutushetkel, on ostjal õigus vea

alusel nõuda hüvitust juhul, kui täidetud kaks tingimust: 1) koer ei ole lepingu p-s 3 mainitud

andmetele vastav ning 2) müüja on jätnud rääkimata sellistest temale teada olevatest

asjaoludest, millel oli tehingu otsustamise seisukohast oluline tähtsus. Siinsel juhul ei ole

2-20-141106

3 (13)

kumbki neist tingimustest täidetud. Lepingu p 3 sätestab tehinguga seoses antud teabe. Selle

kohaselt ostja avaldab, et on koera üle vaadanud ja nõustub ta vastu võtma sellises seisundis,

nagu ta on. Müüja kinnitab, et on rääkinud teadaolevaist koera vigadest, tõus esinevatest

pärilikest haigustest, koera eelsoodumusest neid vigu saada ja nende asjaolude tähendusest.

Müüja kinnitab, et on andnud ostjale tõule vastavad hooldus- ja toitmisjuhendid. Müüa vastutab

antud teabe tõepärasuse eest p-s 7 toodu kohaselt. Siinsel juhul on hageja ostjana koera üle

vaadanud ja nõustunud ta vastu võtma sellises seisundis, nagu ta on; müüja on rääkinud koera

teadaolevatest vigadest (sh sellest, et koer ilmselt eelmisel päeval metsas jalutades kerge

nikastuse tõttu veidi esikäppa lonkas, mis aga kadus sama päeva õhtuks), tõus esinevatest

pärilikest haigustest, koera pärilikust eelsoodumusest saada neid vigu ning nende asjaolude

tähendusest. Eelnevat on selgitanud ka tõule vastavates hooldus- ja toitmisjuhistes, mille müüja

on andnud ostjale.

2.2. Koer vastas lepingu p-s 3 mainitud andmete, mida kinnitab ka asjaolu, et pooled on lepingu

allkirjastanud. Koer, ilmselt 10. aprillil 2020 metsas jalutades saadud kerge nikastuse tõttu,

hetkeks lonkas, kuid sama päeva õhtuks oli lonkamine kadunud. Kutsika hagejale üleandmise

päeval, s.o 13. aprilli 2020. a hommikul jalutas kostja kutsikaga väiksema ringi, kontrollimaks,

et koeral pole midagi viga. Hagejale üleandmise hetkel ei olnud koeral mingeid puudusi, sh

varjatud puudusi. Kostja andis kutsika üle täiesti tervena, mida tõendavad kutsikaga kaasas

olnud arstitõend kutsika tervise kohta ja veterinaarpass. Koera hagejale üleandmise hetkel ta ei

longanud, mida kinnitab see, et esimene teade lonkamisest tuli alles neli päeva hiljem. Koera

üleandmise päeva õhtul küsis kostja hagejalt, kas kõik on korras, mille peale hageja kinnitas, et

kõik on „super“. Hageja ei maininud kordagi, et koer lonkaks või tal oleks midagi muud viga.

2.3. Kostja ei olnud koera hagejale üle andes teadlik mingitest varjatud puudustest. Kutsika

vanemad, nende vanemad ja omakorda nende vanemad mitu põlve on puhaste uuringutega.

Olemasoleva teabe põhjal puudus kostjal igasugune alus eeldada, et koeral esineks mingi

varjatud puudus. Seda enam, et väidetav haigus (küünarliigese düsplaasia diagnoositi koeral

hiljem. Nimetatud haiguse uuringuid ei tehtagi koerale varem kui 12 kuu vanuseks saamisel.

Hageja väide, et kostja oli koera üle andes tema varjatud puudusest teadlik, on tõendamata.

2.4. Eelnevat arvestades ei ole hageja tõendanud, et täidetud oleks lepingu p-s 7 sätestatud

tingimus, mille kohaselt müüja oleks jätnud rääkimata sellistest temale teadaolevatest

asjaoludest, millel oli tehingu otsustamise seisukohalt oluline tähtsus.

2.5. Hageja ei ole tõendanud, et koeral oleks diagnoositud haigus, s.o et kosjal esines

küünarliigese düsplaasia ja tema küünarliigeses oli lahtise luu tükk, mis vajas eemaldamist.

Isegi kui need asjaolud oleks tõendanud, puuduvad tõendid selle kohta, et need puudused

esinesid koeral juba kostja poolt hagejale üleandmise hetkel. Haigestumise põhjuseks võib olla

see, et hageja ei ole taganud koerale vajalikku ja sobilikku kasvukeskkonda ega ole järginud

koerale ettenähtud ravirežiimi.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1979,12 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 94,58 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise põhinõudelt 1979,12 eurot alates 19. oktoobrist 2021 kuni täitmiseni. Maakohus jättis

hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 7936,20 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisele järgnevast päevast

kuni täitmiseni.

1.1. Maakohus kvalifitseeris poolte lepingu müügilepinguna VÕS § 208 lg 1 tähenduses.

2-20-141106

4 (13)

1.2. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal mh järgmised asjaolud:

-

13. aprilli 2020. a tõukoera müügilepingust nähtub, et hageja ostis kostjalt tõukoera,

isase Labrador retriiveri Vililano Lets Go To The Disvo, reg nr EST-0498/20;

-

Billy Loomakliiniku ja Loomade Kiirabikliiniku arvetest nähtub, et hageja on teinud

koera raviks kulutusi 1415,04 euro ulatuses;

-

Billy Loomakliiniku OÜ tõendist nähtub, et koera Singeri (labrador, kiip

978101082763234) parema esikäpa longet põhjustavaks haiguseks oli mediaalse

kaarnajätke fragmentatsioon. Tegu on päriliku eelsoodumusega haigusega ja ühega

neljast haigusest, mida koondnimetusega nimetatakse küünarliigese düsplaasiaks.

Operatiivse ravi eesmärgiks on küünarliigestest lahtiste luufragmentide eemaldamise

kaudu aeglustada tulevikus tekkivad osteoartriiti ja põletikku ning parandada seeläbi

elukvaliteeti. Tegu ei ole kuratiivse raviga (tervenemist ei toimu);

-

8. oktoobri 2021. a puusa ja küünarliigeste uuringust nähtub, et koeral tuvastati parema

küünarliigese osteoartoos;

-

EriVet OÜ täpsustusest nähtub, et 26. mail 2021 tehtud kontrollröntgenpiltidelt on

tuvastatavad paremas küünarliigeses muutused, mis viitavad mõõdukale kuni

raskekujulisele artroosile. Esineb mõõdukas kõhrealune skleroos ja liigesepindade

kulumisele viitavad muutused. Liigeste ümber tekkinud osteofüüdid piisavad liigese

liikuvusulatust. Röntgenpiltidel kajastuv muutus on tõenäoliselt progresseeruv.

Liigesekahjustus põhjustab valu ja põletikku liigestes, mis võib ägeneda. Arvestades

anamneesi ja varem tehtud uuringuid, on muutused põhjustatud küünarliigeste

düsplaasiast, mis on varem tuvastatud (enne operatsiooni tehtud röntgenuuring ja

kompuutertomografia). Tulevikus võib liigesepindade valu ja konflikt vajada täiendavat

sekkumist;

-

Eesti retriiverite tõuühingu väljavõttest nähtub, et düsplaasia tähendab vaegarengut,

puudulikku arengut. Liigeste puhul räägitakse düsplaasiast siis, kui nende ehitus ei vasta

sellele, mida peetakse anatoomiliselt normaalseks;

-

Loomade Kiirabikliiniku OÜ lehe väljavõttest nähtub, et düsplaasia on pärilik haidus;

-

KoiraNet kennelliidu aretusinfosüsteemi väljavõttest nähtub, et hageja koera Zingeri isa

kutsikatest esines 60% uuritud juhtumitest puusaliigese düsplaasiat ja 27% uuritud

juhtumitest küünarliigese düsplaasiat;

-

tunnistaja C ütlustest nähtub, et düsplaasia näol on tegemist päriliku eelsoodumusega ja

ravimatu haigusega. Düsplaasia ei teki 16 päevaga. Suurepäraste terviseuuringute

tulemustega koerte järglastel on düsplaasia avaldumissagedus teadusuuringute kohaselt

väiksem kui düsplaasiaga koerte järglastel, kuid düsplaasia avaldumine ei ole täielikult

välistatud. Loovutades kutsika umbes kahe kuu vanuselt, ei saa tavaliselt tuvastada

kutsikal küünarliigese düsplaasiat. Noores eas (4–5 kuu vanuselt) võib teha

küünarliigeste röntgenuuringu, mille abil varajane haiguse teke võib olla nähtav;

-

tunnistaja Q ütlustest nähtub, et küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsiooni

ehk koondnimetusega düsplaasia näol on tegemist päriliku eelsoodumusega ravimatu

haigusega. Koeral selle haiguse tekkimist soodustas asjaolu, et koera isa järglastest

esines 60% uuritud juhtudel puusaliigese düsplaasiat ja 27% uuritud juhtudest

küünarliigese düsplaasiat. Kui koer lonkas müüjalt ostjale üleandmisel, siis on

põhjendatud väita, et see oli esimene ilming, mis viitas koera võimalikule küünarliigese

mediaalse kaarnajätke fragmentatsioonile. Kui koeral avaldus küünarliigese mediaalse

kaarnajätke fragmentatsioon kliiniliselt lonke avaldumisega ning longe avaldus koera

2-20-141106

5 (13)

vastuvõtmisel 13. aprillil 2020, siis võib väita ja pidada tõenäoliseks, et juba 13. aprillil

2020 oli koeral küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsioon;

-

hageja on teinud koera raviks erinevates loomakliinikutes kulutusi 1979,12 eurot, mida

kinnitavad järgmised arved: Billy Loomakliinik OÜ 29. aprilli 2020. a arve summas 125

eurot; Billy Loomakliinik OÜ 2. juuni 2020. a arve summas 189,52 eurot; Loomade

Kiirabikliinik OÜ 13. augusti 2020. a arve summas 308,30 eurot; Billy Loomakliinik

OÜ 27. augusti 2020. a arve summas 792,22 eurot; EriVet OÜ 26. novembri 2020. a

arve summas 217,14 eurot; EriVet OÜ 26. mai 2021. a arve summas 125,96 eurot;

EriVet OÜ 21. septembri 2021. a arve summas 220,98 eurot.

1.3. Maakohus viitas VÕS § 217 lg-le 1 ja lg 2 p-le 1. Poolte e-kirjavahetusest mais 2020

nähtub, et hageja kirjutas kostjale, et ju siis see vigastus, mis tal oli tulles, ei olnudki

vigastus/nihestus. Kostja vastas hagejale, et ta ei tea seda, sest arsti juues enne müümist ei

käidud. Kohus leidis, et poolte e-kirjavahetus mais 2020 lükkab ümber kostja väite, et 13.

aprillil 2020 koera hagejale üle andes koer ei longanud. E-kirjavahetusest nähtub, et hageja

andis kostjale teada, et koeral tulles olnud lonkamine ei lakanud ja hageja läks koeraga arsti

juurde.

1.4. Erialakirjanduse kohaselt on düsplaasia pärilik ja geenidega edasi kanduv haigus. Ekslik

on arvamus, et düsplaasia on tingitud koera valest toitumisest ja liikumisest. Erialaspetsialistist

tunnistaja C on kinnitanud, et düsplaasia ei saa tekkida 16 päevaga (kostja tõi koera hagejale

13. aprillil 2020 ja 29. aprillil 2020 käis hageja koeraga arsti juures). Tunnistaja Q on

kinnitanud, et tõenäoliselt avaldus koeral küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsioon,

mis kuulub koondnimetuse düsplaasia alla, juba 13. aprillil 2020. Eesti, Soome ja Rootsi

kennelliidu lehtede väljavõtted kinnitavad, et Zingeri isa järglastest on neljal küünarliigese

düsplaasia vaatamata sellele, et Zingeri sugupuu uuringud on puhtad. Tunnistaja C tõendas, et

suurepäraste terviseuuringute tulemustega koerte järglastel on düsplaasia avaldumissagedus

teadusuuringute kohaselt väiksem kui düsplaasiaga koerte järglastel, kuid düsplaasia

avaldumine pole täielikult välistatud. Kohus leidis eelneva põhjal, et välistatud on hageja osa

koeral düsplaasia tekkimises. Kohus luges tuvastatuks, et koer Zingeril avaldusid küünarliigese

düsplaasia ilmingud juba tema üleandmisel 13. aprillil 2020 ja diagnoos sai uuringute käigus

kinnitust. Vanadusest tulenev liigeste artroos on koeral siinsel juhul välistatud.

1.5. Tõukoera ostu-müügilepingu p 3 kohaselt ostja avaldab, et on koera üle vaadanud ja

nõustub ta vastu võtma sellises seisundis, nagu ta on. Müüja kinnitab, et on rääkinud

teadaolevaist koera vigadest, tõus esinevatest pärilikest haigustest, koera pärilikust

eelsoodumusest neid vigu saada ja nende asjaolude tähendusest. Lepingu p 7 sätestab, et siis,

kui koeral ilmneb loovutamise järel haigus või mõni muu oluline viga, mis on koeral varjatud

kujul olnud juba loovutushetkel, on ostjal õigus vea alusel nõuda hüvitust juhul, kui on täidetud

kaks tingimust: 1) koer ei ole lepingu p-s 3 mainitud andmetele vastav ning 2) müüja on jätnud

rääkimata sellistest temale teada olevatest asjaoludest, millistel oli tehingu otsustamise

seisukohast oluline tähtsus.

1.6. Kohus leidis, et koerte kasvatamisele ja müümisele spetsialiseerunud kostjal on kohustus

kontrollida müüdavate kutsikate tervislikku olukorda. Siinsel juhul on leidnud tuvastamist, et

müüja jagas ostjale teavet selle kohta, et kutsikas lonkas tema üleandmisel hagejale seetõttu, et

nihestas metsas jalutades jalga. Seega müüja antud teabe kohaselt oli kutsikal mööduv vigastus.

Hageja oli nõus ostma lonkava koera, teades, et koer paraneb peagi täielikult. Kostja tõukoerte

kasvatamisele ja spetsialiseerunud isikuna kinnitas lepingut allkirjastades, et on teadlik koera

teadaolevatest vigadest, tõus esinevatest pärilikest haigustest, koera pärilikust eelsoodumusest

neid vigu saada ja nende asjaolude tähendusest. Tegelikult kostja koera tervislikust seisundist

ülevaadet ei omanud, kuna kostja ei teinud koerale uuringut düsplaasia olemasolu kohta

2-20-141106

6 (13)

vaatamata sellele, et koer lonkas ja tegemist oli tõuga, kellel esineb pärilik düsplaasia ja kelle

puhul on düsplaasia uuringud kohustuslikud aretamiseks, aga vajadusel ka müügitehingute

tegemiseks. Kostja oleks pidanud tagama kutsika uuringute korraldamise, et kontrollida tema

tervislikku seisundit ja teha kindlaks lonkamise tegelik põhjus. Kuna kostja seda ei teinud, eiras

ta vajalikku hoolsust kutsika tervise kontrollimisel enne ostjale üleandmist. Selle asemel jagas

kostja hagejale ebaõiget infot, mille kohaselt koer lonkab metsas jala nihestamise tõttu. Kuna

koeral esines küünarliigese düsplaasia juba enne lepingu sõlmimist, on tegemist varjatud

puudusega, mida hageja ei ole võimeline koera tavapärasel ülevaatusel diagnoosima. Eelnevast

lähtudes luges kohus tuvastatuks, et hageja ostis kostjalt koera, mis ei vasta poolte lepingu

tingimustele, ning kostja kui tõukoerte kasvatamisele ja müügile spetsialiseerunud isik eiras

kohustust kontrollida enne kutsika hagejale üleandmist tema tervislikku seisundit. Kostja on

käitunud ükskõikselt ja pahas usus. Seega on hagejal lepingu p 7 alusel õigus nõuda kostjalt

koera ravikulude hüvitamist.

1.7. Maakohus viitas VÕS § 218 lg-le 1, § 220 lg-le 2 ja § 221 lg-le 2. Siinsel juhul on poolte

e-kirjavahetusega tuvastamist leidnud, et kostja oli kursis kõikide arstivisiitidega ja arstide

pandud diagnoosiga alates 2020. a maikuust. 27. septembril 2020 saatis hageja kostjale teate

koera lepingule mittevastavuse kohta ja kahju hüvitamise nõude. Kohus leidis, et VÕS § 220

lg 1 eeldused on täidetud. Kostja teadis varjatud puuduse olemasolust ostu-müügilepingu

sõlmimise hetkel ja ei teatanud sellest hagejale, mistõttu VÕS § 221 lg 2 järgi ei või kostja

tugineda lepingus sätestatud müüja vastutuse piiramise kokkuleppele.

1.8. Maakohus viitas VÕS § 222 lg-tele 1 ja 5. Hageja on kohtule põhjendanud, et koera

tagastamine kostjale ei ole võimalik, kuna koerast on saanud hageja pere liige. Hageja ja tema

pere tugev emotsionaalne side koeraga on mõjuv põhjus koera mittetagastamiseks. Seega on

siinsel juhul välistatud koera asendamine.

1.9. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et hageja on juba mais 2020 teinud kostjale ettepaneku

koera raviarvete tasumises osalemiseks. Kostja vastas hagejale, et tal puuduvad selleks

rahalised vahendid. Seega on kostja algusest peale keeldunud koera ravimisse panustamisest.

Kuna kostja ei ole olnud nõus kahju hüvitama või koera ravima, siis ei olnud põhjendatud

kostjale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramine. Kostja on viibinud koos hagejaga

erinevate loomaarstide juures ja on teadlik sellest, milliseid kulusid hageja on koera tervise

taastamiseks kandnud. Hageja kantud kulude põhjendatust, vajalikkust ja seotust düsplaasia ja

selle diagnoosimisega on kinnitanud ka mõlemad tunnistajad. Kõik koera ravimiseks tehtud

kulud on seotud koera lonkamisega, s.o küünarliigese düsplaasiaga, mis esines tal 13. aprillil

2020. Seega on hageja saanud otsest varalist kahju 1979,12 eurot, mis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

1.10. Hageja nõuab viivist ajavahemiku 18. detsember 2020 kuni 18. oktoober 2021 eest

summas 94,58 eurot, mis on arvestatud protsendina põhinõudelt 1415,04, ning alates 19.

oktoobrist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist põhinõudelt 1979,12

eurot kuni selle täitmiseni. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud,

viidates ka TsMS §-le 367, ning hageja nõutud viivis tuleb kostjalt välja mõista.

1.11. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja

menetluskulud tema enda kanda.

1.12. Hageja palus mõista välja riigilõiv 225 eurot ja lepingulise esindaja kulud 7711,20 eurot

53,55 t töö eest tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohus leidis, et hageja

lepingulise esindaja tunnitasu on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu

praktikaga. Kohtu hinnangul olid hageja lepingulise esindaja tööd põhjendatud ja vajalikud.

Hageja lepingulise esindaja koostatud ja kohtule esitatud dokumendid olid põhjalikud, sisukad

2-20-141106

7 (13)

asjatundlikud ning tsiviilasi oli mahukas. Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega hageja

menetluskuludele. Hageja kulude kujunemine oli kohtule arusaadav ja kulude arvestamises ei

esinenud anomaaliaid. Hageja taotlus oli tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud.

Seega jäi kostja kanda riigilõiv 225 eurot ja hageja lepingulise esindaja kulud 7711,20 eurot

ning viivis menetluskuludelt.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Kostja palub jätta hageja menetluskulud tema enda kanda ja mõista hagejalt välja

kostja ringkonnakohtus kantud menetluskulud koos viivisega.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Kohus

on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse

põhjendamise kohustusi. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja müüs hagejale puudustega asja

ja oleks saanud seda vältida.

4.2. Kohus tuvastas koera lonkamise üleandmise hetkel, viidates poolte kirjavahetusele 2020.

a mais. Otsusest ei nähtu, millistele konkreetsetele tõenditele kohus seejuures tugineb, s.o

millistele kirjadele. Samuti ei ole kohus otsuses välja toonud, millistele tõenditele põhineb

kohtu järeldus, et kostja ei käinud koeraga enne hagejale üleandmist arsti juures. Kohus ei

põhjendanud, millistele tõenditele tugineb järeldus, et kostja oleks saanud enne hagejale koera

müümist tuvastada koeral päriliku haiguse. Asjas on esitatud tõendeid, mille kohaselt saab

koeral düsplaasiaga seotud haigust tuvastada alles siis, kui ta on 1,5-aastane. Kostja ei olnud

ega saanudki olla kutsika diagnoosist teadlik, sest ühtegi uuringut ei olnud selleks hetkeks

tehtud.

4.3. Arusaamatu on kohtu väide, et tunnistajate ütlused tõendavad, et koeral on enne müüki või

selle järgselt tuvastatud pärilik düsplaasia. Tunnistajad ei ole sellist asja väitnud. Tegelikult on

koeral diagnoositud küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsioon, mis on märgitud ka

haigusloos ja mida kinnitab tunnistaja Q. Sama tunnistaja kinnitab vastuseks kohtu 15. juuli

2022. a küsimustele, et küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsioon (FCP) pole

pärilik, vaid päriliku eelsoodumusega haigus. Ka tunnistaja C ei kinnita, et koeral oleks

tuvastatud pärilik haigus, ning märgib, et küünarliigese düsplaasia puhul on tegemist päriliku

eelsoodumusega haigusega.

4.4. Asjas ei ole tõendanud, et koeral esinev haigus oleks 100% pärilik. Lisaks pärilikkuse osale

võib see haigus kujuneda ka väliste tegurite, sh toitumise, liikumise, haiguste, traumade jm

mõjul.

4.5. Kohus on jätnud käsitlemata kõik kostja tõendid, millega kostja lükkas ümber hageja väited

koera sugupuus esinevate küünarliigestega seonduvate haiguste kohta. Zingeri sugupuu

andmete põhjal ei saa Zingeri düsplaasia puhul selle pärilikkust ja pärilikku eelsoodumust

välistada, kuid selle tõenäosus on väike.

4.6. Tulenevalt lepingust vastutab kostja üksnes juhul, kui ta on jätnud rääkimata sellistest

temale teada olevatest asjaoludest, millel oli tehingu otsustamise seisukohalt oluline tähendus

ja mis on olnud koeral juba loovutuse hetkel. Ühestki tõendist, sh tunnistajate ütlustest ei tulene,

et kostja oleks olnud või saanud olla kutsika loovutuse hetkel teadlik temal esinevast haigusest,

isegi kui see olnuks pärilik. Seega ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi rikkunud.

4.7. Koeral tuvastati esmakordselt liigesepõletik ja FCP 2. juunil 2020. Tunnistaja Q kinnitab,

et koeral raviti longet ning Billy Loomakliinik OÜ 29. aprilli 2020. a, 2. juuni 2020. a ja 27.

2-20-141106

8 (13)

augusti 2020. a arved ning nendel märgitud tegevused ja ravimid on seotud Zingeril lonke

diagnostika ja selle tulemusel avastatud haiguse raviga. Samuti kinnitab tunnistaja, et ta ei tea,

kas Loomade Kiirabikliinik OÜ 13. augusti 2020. a arvel märgitud tegevused on vajalikd seoses

Zingeril küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsiooni ravimisega. Seega ei saa väita,

et antud arve oleks seotud ja vajalik seoses FCP või millegi muu, nt düsplaasia raviga. Kohus

on jätnud selle asjaolu tähelepanuta ja hinnanud tõendit ebaõigesti.

4.8. Kostja on täitnud oma lepingust tulenevad kohustused ja esitanud kogu kutsikat puudutava

informatsiooni, selgitused, hooldus- ja toitmisjuhised. Kutsikajuhendis oli hagejale selgitatud,

et labradoril võivad tekkida probleemid liigestega (puusa- ja küünarliigese düsplaasia), mistõttu

hagejal tuli sellise võimaliku diagnoosiga arvestada.

4.9. VÕS § 218 lg-st 1 ja lepingu p-dest 3 ja 7 tulenevalt tuleb koera lepingutingimustele

vastavust kontrollida koera üleandmise hetke seisuga. Üleandmise hetkel koer ei longanud.

Samuti ei longanud koer esimesed neli päeva hageja juures kodus olles. Jutt koera lonkamisest

tuli pärast seda, kui koer mängis endast kordades suuremate koertega. Diagnoosi on

põhjustanud hageja enda hooletu tegevus kutsika eest hoolitsemisel. Hageja tunnistajad ei ole

välistanud, et kõnealune diagnoos võib olla ka ravirežiimi rikkumise tagajärg. Kostja esitatud

tõendid tõendavad ravirežiimi rikkumist hageja poolt, nt hageja enda poolt sotsiaalmeediasse

postitatud pildid, kus põletikuravil olev koer jookseb lahtiselt, külmas vees. Ka tunnistaja C

kinnitas, et ravis koeral järgmist haigust, mis on eelneva vigastuse ravirežiimi rikkumise

tulemus.

4.10. Tunnistaja Q ütles, et FCP võis tekkida 16 päeva jooksul, mil koer elas hagejaga. Seega

ei saa väita, et kutsikal esines haigus juba enne hagejale loovutamist ja kostja oleks saanud olla

sellest teadlik.

4.11. Siinsel juhul on pooled leppinud lepingu p-s 7 kokku erandis VÕS § 218 lg-s 1 sätestatust.

Lepingu p 7 tingimused ei ole täidetud.

4.12. Kohus on jätnud arvestamata VÕS § 218 lg-ga 4, mille kohaselt müüja ei vastuta selliste

müüdud asjal esinevate puuduste eest, millest ostja oli lepingu sõlmimisel teadlik või millest

ostja pidanuks lepingu sõlmimisel teadma. Hageja oli asja vastuvõtmisel väidetavast puudusest

teadlik, kuid võttis selle siiski vastu.

4.13. Kostja on teinud hagejale neli erinevat pakkumist, sh et: 1) tagastab täielikult koera

ostuhinna; 2) tagastab 1/3 koera ostuhinnast; 3) tasub poole koera ravikuludest tingimusel, et

saab ise järgida koera ravirežiimi oma kodus; 4) ravib koera terveks oma kulul tingimusel, et

koer taastub ja jälgib ravirežiimi kostja kodus. Hageja ei olnud ühegi pakkumisega nõus,

millega kohus ei ole arvestanud. Kostja ei nõustu kohtuga, et takistuseks sai olla kiindumus

koera. Igal juhul oleks tulnud asja lahendamisel arvestada, et kostja ei ole keeldunud koera

tagasi võtmisest või muude tegude tegemisest, mis oleks välistanud kahju hüvitamise nõude.

4.14. Kostja viitas VÕS § 127 lg-tele 2 ja 3 ning märkis, et lepingut rikkunud isikut ei loeta

vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära

hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel

menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

2-20-141106

9 (13)

TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi

õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Ringkonnakohus põhjendab esmalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

osas, mis puudutab hagi lahendamist ja menetluskulude jaotust (I), ning seejärel osas, mis

puudutab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist (II). Lõpetuseks esitab kolleegium

menetluslikud selgitused (III).

I

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt 1979,12 euro, ajavahemikul 18. detsember 2020 (s.o hagi

esitamise aeg) kuni 18. oktoober 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 94,58 euro ja VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 19. oktoobrist 2021 kuni selle

täitmiseni tasumist. Hagihind on põhinõude osas 1979,12 eurot (TsMS § 124 lg 1 esimene

lause) ja koos kõrvalnõuetega 2137,45 eurot (TsMS § 134 lg 1 esimene lause, § 133 lg 2),

mistõttu tegemist on lihtmenetluse asjaga.

8. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

159-16, p 13). Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud,

et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6

järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole

edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka

Riigikohus. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Seejuures on Riigikohus leidnud,

et ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest

on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba

edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel,

menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu

lahendit (vt nt Riigikohtu 21. veebruari 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-100795, p 11; 10.

aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 15).

9. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnanud

tõendeid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

9.1. Maakohus on asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult järeldanud, et koeral on

diagnoositud düsplaasia ning küünarliigese düsplaasia ilmingud avaldusid koeral lonkamise

näol juba koera hagejale üleandmisel 13. aprillil 2020. Apellatsioonkaebuse väide, et koeral on

diagnoositud hoopis küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsioon, ei ole asjakohane,

kuna maakohtu viidatud Billy Loomakliiniku OÜ tõendist (dtl 214) nähtuvalt on mediaalse

2-20-141106

10 (13)

kaarnajätke fragmentatsiooni näol tegemist ühega neljast haigusest, mida koondnimetusega

nimetatakse küünarliigese düsplaasiaks (vt maakohtu otsuse p 9). Koera lonkamise üleandmise

hetkel tuvastas maakohus poolte mais 2020 toimunud e-kirjavahetuse põhjal, millest maakohus

tuvastas, et hageja kirjutas kostjale, et „ju siis see vigastus, mis tal oli tulles, ei olnudki

vigastus/nihestus“ ning kostja vastas hagejale, et ta ei tea seda, sest arsti juures enne müümist

ei käinud (maakohtu otsuse p 8). Samuti viitas maakohus mai 2020 kirjavahetusest nähtuvale,

et hageja andis kostjale teada, et koera lonkamine, mis tal tulles oli, ei lakanud ja hageja läks

koeraga arsti juurde (maakohtu otsuse p 9). Maakohtu järelduste õigsust ei mõjuta kostja ette

heidetud asjaolu, et maakohus ei viidanud otsuses konkreetsetele kirjadele. Maakohtu viidatud

kirjade sisu põhjal pidas kohus silmas hageja 24. augusti 2021. a seiskoha lisana 6 esitatud

kirjavahetust lonke teemal (dtl 173) ja lisana 5 esitatud kirjavahetust arsti juures käimise teemal

(dtl-d 175–181). Viiteid sellele, et koer lonkas juba üleandmise ajal (või enne üleandmist), on

ka 24. augusti 2021. a seisukoha lisana 11 esitatud kirjavahetuses, nt 12. mai 2020. a kl 21.01,

13. mai 2020. a kl 10.29, 16.47 ja 20.20, 17. mai 2020. a kl 19.44, 19. mai 2020. a kl 20.26, 20

mai 2020. a kl 16.29, 20. mai 2020. a kl 08.03 sõnumites (dtl-d 186–196). Apellatsioonkaebuses

märgib kostja ka ise, et vähemalt üleandmisele eelneval päeval oli koer esikäppa longanud (vt

kaebuse p 36). Seda, et lonkamine oli tõenäoliselt esimene ilming, mis viitas koera

küünarliigese mediaalse kaarnajätke fragmentatsioonile, ja seega saab pidada tõenäoliseks, et

koeral oli nimetatud haigus juba üleandmise ajal 13. aprillil 2020, järeldas maakohus

põhjendatult ka tunnistaja Q ütlustest (vt maakohtu otsuse p 11).

9.2. Maakohus leidis põhjendatult, et koeral tuvastatud terviseprobleemid on käsitatavad

lepingutingimustele mittevastavusena. Koer, kellel on küünarliigese düsplaasia ja selle

ilmingud juba mõne kuu vanuselt tema ostjale üleandmisel, ei vasta keskmisele kvaliteedile

VÕS § 77 lg 1 tähenduses. Poolte sõlmitud lepingust ei nähtu, et müüja oleks ostjale avaldanud,

et koeral on selline puudus (vt lepingu p 3). Arvestades, et koeral olid düsplaasia ilmingud juba

tema hagejale üleandmise hetkel, vastutab müüja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS

§ 218 lg 1 alusel sõltumata sellest, et düsplaasia diagnoos sai kinnitust alles hiljem. Seejuures

ei ole asjakohased kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et koeral esinev haigus ei

pruugi olla pärilik, kuna lisaks pärilikule eelsoodumusele mõjutavad düsplaasia kujunemist ka

muud tegurid, sh toitumine, liikumine, haigused ja traumad. Kuna puudus esines koeral juba

tema üleandmisel, vastutab müüja lepingutingimustele mittevastavuse eest sõltumata koera

liigesehaiguse täpsest tekkemehhanismist. Seoses kostja viidetega hageja enda hooletusele

kutsika eest hoolitsemisel ja ravirežiimi rikkumisele märgib ringkonnakohus, et maakohus

tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal, et düsplaasia ei saanud koeral tekkida hagejast tingitud

põhjustel, sh ei saanud see tekkida ajal, mis jäi koera üleandmise ja temaga arsti juurde

minemise vahele (16 päeva). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellekohaseid järeldusi

nõuetekohaselt põhjendanud (eelkõige maakohtu otsuse p-d 10–12) ning ei ole tõendeid selgelt

ebaõigesti hinnanud.

9.3. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis arvestamata VÕS

§ 218 lg-ga 4 ning kostja vabaneb vastutusest, kuna hageja oli koera vastuvõtmisel väidetavast

puudusest teadlik. Ehkki tuvastatud asjaoludel lonkas koer juba loovutuse ajal, ei olnud tal sel

ajal veel düsplaasiat ega sellega seonduvat haiguslikku seisundit (liigesepõletik) diagnoositud

ning düsplaasia diagnoosimine eeldanuks eriteadmisi ja uuringuid, mistõttu tegemist oli

varjatud puudusega. Hageja eriteadmisteta isikuna ei pidanud koera vastuvõtmisel aru saama,

et koera longe võib viidata tõsisele terviseprobleemile, sh düsplaasiale. Tuvastatud asjaoludest

ei nähtu, et kostja oleks hagejale selgitanud, et longe võib viidata düsplaasiale. Vastupidi,

maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal, et kostja poolt hagejale avaldatu kohaselt

lonkas kutsikas üleandmisel seetõttu, et ta oli nihestanud metsas jalutades jalga, millega kostja

jättis hagejale mulje, et koera vigastus oli mööduv (maakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus tõendeid selles osas ebaõigesti hinnanud.

2-20-141106

11 (13)

9.4. Maakohus leidis õigesti, et koeral varjatud puuduse esinemise tõttu on hagejal õigus nõuda

kostjalt kahju hüvitamist. See õigus tuleneb hagejale lepingu p-st 7 ning VÕS § 115 lg-st 1.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingu p-s 7 toodud tingimused hüvitise nõudmiseks

on täidetud: tuvastatud asjaoludel ilmnes koeral loovutamise järel haigus, mis oli tal varjatud

kujul juba loovutushetkel; koer ei vastanud lepingu p-s 3 märgitud andmetele, kuna tal oli

varjatud puudus, mida kostja polnud hagejale avaldanud; müüja oli jätnud rääkimata sellistest

temale teadaolevatest asjaoludest, millel oli tehingu otsustamise seisukohast oluline tähtsus,

kuna hageja polnud kostjale avaldanud, et koera longe viitab (või võib viidata) düsplaasiale.

Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja kui tõukoerte kasvatamisele ja

müügile spetsialiseerunud isik oleks pidanud enne koera ostjale üleandmist kontrollima koera

tervislikku seisundit, et teha kindlaks tema lonkamise tegelik põhjus. Seda eriti seetõttu, et

kostja pidi teadma, et labrador retriiverite puhul esineb düsplaasiat ja longe võis olla düsplaasia

või sellega seotud haiguse (sh liigesepõletik, küünarliigese mediaalse kaarnajätke

fragmentatsioon) üheks tunnuseks. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks lasknud koera tervist

kontrollida, et lonke põhjus välja selgitada. Kuna kostja jättis oma käibekohustuse täitmata,

tuleb lugeda, et ta teadis või vähemalt pidi teadma koera lepingutingimustele mittevastavusest,

mistõttu maakohus leidis õigesti, et kostja ei saa VÕS § 221 lg 2 järgi tugineda lepingu p-le 7

osas, milles see kostja vastutust piirab (vt maakohtu otsuse p-d 15 ja 17).

9.5. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult, et kui hageja tegi kostjale

mais 2020 ettepaneku osaleda koera raviarvete tasumises, keeldus kostja sellest (maakohtu

otsuse p 20). Poolte kirjavahetusest nähtuvalt pakkus kostja hagejale alguses ainsa variandina

seda, et ta maksab kutsika eest tasutud raha tagasi ja võtab kutsika tagasi (vt nt 13. mai 2020 kl

16.47 sõnum (dtl 187)). Hiljem pakkus kostja ka hinna alandamist 1/3 võrra (vt 3. juuni 2020

kl 19.30 ja 9. juuni 2020. a kl 11.45 sõnumid (dtl-d 190 ja 191)) ning alles veel hiljem hakkas

kostja pakkuma varianti, et kostja osaleb ravikulude tasumises, kuid tingimusel, et ravi

korraldab kostja ja koer taastub kostja juures (vt 12. juuni 2020. a kl 08.28 sõnum). Selles

olukorras nägi ka VÕS § 222 lg 5 hagejale ette õiguse lasta ise koera ravida ja nõuda kostjalt

selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et siinsel juhul

ei tulnud kõne alla koera tagastamine kostjale, kuna koerast oli saanud hageja pere liige ja neil

oli koeraga tugev emotsionaalne side (maakohtu otsuse p 19).

9.6. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hageja esitatud arvete ja tunnistajate ütluste

põhjal põhjendatult leidnud, et kulutused, mille hüvitamist hageja siinses asjas nõuab, on seotud

koera lonkamisega, s.o küünarliigese düsplaasiaga, ning need on olnud koera haiguse

diagnoosimiseks ja raviks põhjendatud (maakohtu otsuse p-d 20 ja 21). Maakohus ei ole ka

selles osas tõendeid selgelt ebaõigesti hinnanud ega materiaal- või menetlusõiguse normi

rikkunud. Muu hulgas ei välista hageja nõuet VÕS § 127 lg-d 2 ja 3, millele kostja on

apellatsioonkaebuses viidanud. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei ole alust VÕS § 139 ega § 140

alusel.

9.7. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud selgelt

menetlusõigust ka hageja viivisenõude lahendamisel ja menetluskulude jaotamisel.

10. Eelnevat arvestades ei esine praegusel juhul maakohtu otsuse tegemisel TsMS § 637 lg-s 21

nimetatud eksimusi, mis õigustaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist hagi lahendamist

ning menetluskulude jaotust puudutavas osas.

II

11. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses, järelikult ka osas,

millega kostja kanda jäeti menetluskulud ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

7936,20 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

2-20-141106

12 (13)

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu

otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS

§ 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle

sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude

jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude

väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa

280 eurot) (Riigikohtu 19. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547, p 13).

Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja

apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

12. Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel.

12.1. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

12.2. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet hageja maakohtus kantud

menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole kostja väitnud, et mõni hageja

menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või hageja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg

oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja

tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende

kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul,

kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu

hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks

ringkonnakohtul

võimalik

kostja

apellatsioonkaebuses

toodud

väidete

põhjal

apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid

olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse

põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Samuti ei ole

maakohus eksinud menetluskulude kindlaksmääramisel materiaalõiguse kohaldamisel. Seega

on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

III

13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

2-20-141106

13 (13)

14. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (kostja on tasunud riigilõivu 315 eurot).

15. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9

kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)