2-23-938/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2024. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-938

Kohtuasi

Pro Event Services OÜ hagi FIE Andres Hirvela vastu

rahalise kohustuse täitmiseks ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 04.01.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Pro Event Services OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Pro Event Services OÜ (registrikood

11891255), lepinguline esindaja vandeadvokaat Severinas

Jakubauskas

Kostja (vastustaja): FIE Andres Hirvela, (registrikood

11751198), seaduslik esindaja Andres Hirvela

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Pro Event Services OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja

tagastada kaebus selle esitajale käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisest

kõigile

menetlusosalistele määruse ärakirja edastamisega.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Pro Event Services

OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-938

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Pro Event Services OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule hagi FIE Andres Hirvela (kostja)

vastu põhinõude 1470 euro ja põhinõudelt seadusjärgses määras arvestatava edasiulatuva

viivise saamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja tsiviilasjas nr 2-20-5007 01.04.2020 hageja vastu hagi,

mille esemeks oli nõue mobiillava hageja valdusest kostja valdusesse väljamõistmiseks (I

tsiviilasi). Kostja esitas 30.12.2021 hageja vastu tsiviilasjas nr 2-21-20325 hagi, mille esemeks

oli rahaline nõue summas 3000 eurot (II tsiviilasi). 16.03.2022 kinnitas kohus II tsiviilasjas

pooltevahelise kompromissi ja lõpetas menetluse. Kompromissi kinnitavas kohtumääruses

sätestati, et kompromissi jõustumisel kohustub hageja tsiviilasjas 2-20-5007 esitatud hagi tagasi

võtma (p 1.6) ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda (p 1.7). Menetluskulud pidid I

tsiviilasjas sarnaselt II tsiviilasjaga poolte endi kanda jääma. 08.04.2022 tegi ringkonnakohus I

tsiviilasjas määruse, millega võttis kostja hagi tagasivõtmise vastu ja jättis selle läbi vaatamata,

kuid jättis menetluskulud kostja taotlusel hageja kanda. 22.04.2022 esitas hageja nimetatud

08.04.2022 määrusele Riigikohtule kaebuse, kuna ringkonnakohus rikkus menetlusõigust

menetluskulude jätmisega hageja kanda. Pooled olid II tsiviilasjas kokku leppinud, et

menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Riigikohus jättis kaebuse rahuldamata. Hageja suhtes

algatati menetluskulude osas kostja taotlusel täitemenetlus. Hageja on hagi esitamise hetke

seisuga kulud hüvitanud. Kostja on rikkunud II tsiviilasjas sõlmitud pooltevahelist

kompromissi. Sellest tulenevalt hageja esitas kostja vastu kahju 910 euro ja kohtueelsete

õigusabikulude 560 euro hüvitamiseks, mis tekkisid seoses hüvitisnõude 910 euro

kindlakstegemise ja kostjale täitmiseks esitamisega.

Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõuab kulutusi, mis I tsiviilasjas mõistis temalt välja

Tallinna Ringkonnakohus 08.04.2022 määrusega peale kompromissi sõlmimist II tsiviilasjas.

Hageja ei olnud otsusega nõus ja pöördus Riigikohtusse. Riigikohus jättis 18.11.2022

määrusega Tallinna Ringkonnakohtu määruse jõusse. II tsiviilasjas sõlmiti kompromiss ja

kohtukulud jäid selle tulemusena poolte endi kanda. Sõlmitud kompromissis oli ainult üks

punkt I tsiviilasja kohta, et kompromissi jõustumisel kohustub hageja I tsiviilasjas esitatud hagi

tagasi võtma. Menetluskulude jaotuse tegi kohus vastavalt seadusele.

Maakohtu otsus

Maakohus jättis 04.01.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning

määras, et välja mõistetavad menetluskulud puuduvad.

3.1. Kohus tuvastas järgmised tähtsust omavad faktilised asjaolud:

− 01.04.2020 esitas kostja I tsiviilasjas hageja vastu valduse kaitse hagi (tagastada

mobiillava hageja valdusest kostja valdusesse). Tallinna Ringkonnakohus tegi

08.04.2022 peale II tsiviilasja kompromissi jõustumist määruse, millega jättis hagi läbi

vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulude hüvitis 910 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates

määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

− 30.12.2021 esitas kostja hageja vastu II tsiviilasjas hagi, mille esemeks oli rahaline nõue

3000 eurot hageja vastu. Asja menetlus lõpetati poolte kompromissiga. Kohtumääruse

kohaselt: „1.6. Kompromissi jõustumisel kohustub hageja tsiviilasjas 2-20-5007

esitatud hagi tagasi võtma. 1.7. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.“.

2-23-938

− Hageja esitas 22.04.2022 Riigikohtule kaebuse, vaidlustades menetluskulude jaotuse

erinevalt II tsiviilasja kompromissis kokku lepitust. Riigikohus jättis kaebuse

rahuldamata, kuid leidis, et juhul kui kostja (praeguses menetluses hageja) leiab, et

hageja (praeguses menetluses kostja) on kompromissi tingimusi rikkunud, on tal õigus

kasutada hageja suhtes VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eelkõige on

kostjal (hagejal) võimalik nõuda hagejalt (kostjalt) kui kompromissilepingut väidetavalt

rikkunud isikult kahju hüvitamist VÕS § 115 jj alusel.

3.2. Kohus lahendas poolte vahelise peamise vaidlusküsimuse, kas poolte poolt II tsiviilasjas

kompromissi kinnitav määruse punktides 1.6 ja 1.7 sätestatud kokkulepe menetluskulud jäävad

poolte endi kanda, laieneb ka I tsiviilasja menetluskulude jaotusele. Kohus leidis, et poolte poolt

II tsiviilasja kompromissis kokku lepitu ei laiene I tsiviilasja menetluskulude lahendamisele.

3.3. Kohus tuvastas analüüsides II tsiviilasjas kompromissi teksti järgmist. Pooled ei ole

kompromissis selgesõnaliselt kokku leppinud, et punktis 1.7. kokku lepitud menetluskulude

jaotus laieneb ka I tsiviilasja menetluskulude jaotusele. Pooled on kokku leppinud, et II

tsiviilasjas

esitatud

kompromissi

jõustumisega

teeb

kostja

(menetluses

hageja)

menetlustoimingu I tsiviilasjas ning esitab hagist loobumise avalduse. Muudes toimingutes I

tsiviilasjas pooled kokku leppinud ei ole.

3.4. Kompromissis on välja toodud menetluskulude jaotus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 168 lg-st 3 tulenevalt üksnes II tsiviilasjas, kus kohus lõpetas asja menetluse

kompromissi kinnitamisega. Kompromissist tulenevalt pidi kostja tegema peale kompromissi

jõustumist konkreetse menetlustoimingu, milleks oli hagist loobumise. Pooled ei lõpetanud

kompromissiga I tsiviilasja, vaid selle asja menetlus jätkus hagist loobumise avalduse

menetlemisega. Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus I tsiviilasjas kohaldada TsMS § 168

lg-s 3 sätestatud menetluskulude jagamise viisi, vaid pidi menetluskulude jagamisel lähtuma

TsMS § 168 lg-dest 4 või 5. Riigikohus jättis I tsiviilasjas 18.11.2022 määrusega Tallinna

Ringkonnakohtu määruse jõusse. Mõlema kohtu otsustes oli piisava põhjalikkusega selgitatud,

miks jäeti kulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata see maakohtule

uueks arutamiseks tagasi. Hageja palub jätta ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ja

mõista need kostjalt hageja kasuks välja koos seadusjärgses määras edasiulatuva viivisega.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel oluliselt

menetlusõigust. Vaidlus seisneb selles, kuidas tõlgendada II tsiviilasjas sõlmitud kompromissi

menetluskulusid puudutavas osas. Kas pooled soovisid jätta mõlemas tsiviilasjas

menetluskulud poolte endi kanda või puudutas kokkulepe menetluskulude poolte endi kanda

jäämist ainult II tsiviilasja. Hageja arvates menetluskulud pidid jääma poolte endi kanda

mõlemas tsiviilasjas ja kostja on rikkunud II tsiviilasjas sõlmitud kompromissi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab üksmeelselt,

et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637

lg 2¹ alusel keelduda ning kaebus TsMS § 638 lg 10 järgi selle esitajale tagastada.

2-23-938

Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS

§ 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse

apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei

andnud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid kaebuse

menetlusse võtmiseks. Asjas tehtud hagi rahuldamata jättev otsus ei ole maakohtu poolt selgelt

ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant maakohtu

otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise järeldamiseks alust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsuse muutmiseks.

16.03.2022 kinnitas Pärnu Maakohus tsiviilasjas nr 2-21-20325 pooltevahelise kompromissi

ja lõpetas menetluse. Kompromissi kinnitavas kohtumääruses sätestati, et kompromissi

jõustumisel kohustub hageja tsiviilasjas nr 2-20-5007 esitatud hagi tagasi võtma (p 1.6) ja

menetluskulud jäävad poolte endi kanda (p 1.7). Kostja (tsiviilasjas nr 2-20-5007 hageja) esitas

ringkonnakohtule avalduse hagi tagasivõtmiseks. Tallinna Ringkonnakohus tegi tsiviilasjas nr

2-20-5007 määruse, millega jättis hagi läbivaatamata ja menetluskulud TsMS § 168 lg-te 4 ja

5 alusel kostja (käesolevas asjas hageja) kanda. Ringkonnakohus leidis samas määruses, et

Pärnu Maakohtu 16.03.2022 kompromissimäärusest tsiviilasjas nr 2-21-20325 ei nähtu, et

pooled oleks kokku leppinud menetluskulude jaotuses siinses asjas. Ringkonnakohus märkis,

et siinses asjas ei ole pooled esitanud kohtule kinnitamiseks kompromissi ning kohus ei lõpeta

asja menetlust mitte kompromissi kinnitamisega, vaid jätab hagi seoses selle tagasivõtmisega

läbi vaatamata. Seetõttu saavad menetluskulude jaotusele kohalduda TsMS § 168 lõiked 4 ja 5.

Ringkonnakohus ja Riigikohus selgitasid tsiviilasjas nr 2-20-5007, et TsMS § 168 lg 3 ei

kohaldu, mis sätestab menetluskulude jaotuse, kui asja menetlus lõpetatakse kompromissi

kinnitamisega (RKTKm 18.11.2022, 2-20-5007 p 15). Seega ei saanud ringkonnakohtu

hinnangul kostja tsiviilasjas nr 2-21-20325 sõlmitud kompromissi tingimusi rikkuda, kuna

tsiviilasjas nr 2-20-5007 ei lõpetatud menetlust kompromissi kinnitamisega ja selles asjas ei

saanud menetluskulusid teisiti jaotada. Seega on hageja nõue põhjendamatu ja maakohus ei ole

käesolevas asjas esitatud hagi rahuldamata jättes menetlusnorme rikkunud ega materiaalõigust

ebaõigesti kohaldanud.

Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist TsMS § 637 lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt

arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et

maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel

kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada

maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega

neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlus-

ökonoomiaga (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363 p 15).

Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks.

Kolleegium lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul

ja

võimalikult

väikeste

kuludega.

Sellest

tulenevalt

arvestab

ringkonnakohus

2-23-938

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid

menetluskulusid.

Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Maakohus on TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti jätnud menetluskulud hageja kanda, kuna hagi jäi

rahuldamata.

TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest enne selle kostjale vastamiseks edastamist, siis ei saanud kostjal

apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

12.1. Hagejal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150

lg 1 p 2 alusel pärast käesoleva määruse jõustumist. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele

arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe

aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud

lahendiga lõppemist.

Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS

§ 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg