2-21-4480/114 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

19.04.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-4480

Tsiviilasi

X hagi Y vastu asjade ja remondi väärtuse hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 08.03.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X 04.04.2024 apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

Hageja (apellant): X

Kostja (vastustaja): Y

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast hageja X (apellant) 04.02.2024 apellatsioonkaebust

Harju Maakohtu 08.03.2024 otsuse peale.

2. Tagastada kaebus apellandile käesoleva määruse jõustumisel.

3. Apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta apellandi kanda.

4. Jätta apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud rahaliselt kindlaks

määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja) esitas 22.03.2021 Harju Maakohtule hagi oma endise elukaaslase Y (kostja)

vastu. Pärast nõude täpsustamist soovis hageja kostjalt 41 915 € väljamõistmist. Hageja tõi

esile, et pooled tutvusid 2018. a, aga hakkasid koos elama 2019. a suvel Tallinnas aadressil

XXX asuvas korteris (edaspidi: korter). Märtsist kuni jaanipäevani tegi hageja korteris enda

2 (4)

ostetud materjalidega ja oma tööriistadega kapitaalremondi. Remondi maksumus (materjal +

töö) on 10 500 €. Seejärel kolisid pooled korterisse. Samas korteris hageja vahistati ja viibib

nüüd vanglas. Hageja asjad (vähemalt 58 eset, edaspidi: vaidlusalused asjad) väärtuses 31 415 €

jäid korterisse. Vanglas viibides sai hageja teada, et kostja müüb hageja asju. Hageja nõuab

remondi ja asjade väärtuse hüvitamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Remondi tegemist kostja täielikult küll ei eita, aga ta ei nõustu

seda hüvitama, sest pooled ei ole hüvitamises kokku leppinud. Remondiks vajalikud vahendid

soetas kostja. Hüvitamise kohustus ei teki pelgalt sellest, et kostja ei keelanud hagejal kui enda

töötul elukaaslasel korteris remondi tegemist. Samuti pole hageja tõendanud konkreetsete tööde

tegemist ega nende maksumust. Hageja väidetele korterisse jäänud asjade osas vaidles kostja

vastu – tema teada hagejal selliseid asju ei olnud ja need ei ole jäänud kostja valdusesse.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 08.03.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras kindlaks, et kostjale hüvitatavad

kulud puuduvad. Ühtlasi vabastas kohus hageja riigi õigusabi tasu ja kulude riigile hüvitamise

kohustusest.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

pooled elasid koos korteris;

-

hageja peeti 20.08.2019 samas korteris kinni, sest kostja süüdistas hagejat vägivallas;

-

hageja kannab kostjavastaste vägivallakuritegude eest vabaduskaotuslikku karistust

(9 aastat ja 4 kuud) arvestusega alates 20.08.2019.

3.2. Esmalt põhjendas kohus vaidlusaluste asjade eest 31 415 € nõude rahuldamata jätmist.

3.2.1. Asjade taassoetamise väärtuse (VÕS § 132 lg 1) või väärtuse (VÕS § 132 lg 2)

hüvitamist saab omanik nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt üldjuhul siis, kui asi on hävinenud

ja ebaseaduslik valdaja vastutab selle eest AÕS § 84 või VÕS § 1043 jj järgi. Kui vallasasja

omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade

väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS

§ 115 lg-te 2 ja 3 tingimustel, andes selleks eelnevalt tähtaja VÕS § 114 järgi.

3.2.2. Igal juhul tuli hagejal tõendada, et vaidlusalused asjad kuuluvad talle, on kostja valduses

ja nende tagasinõudmine pole võimalik. Need asjaolud on tõendamata.

3.2.3. Poolte vande alla antud seletused on vastuolulised: hageja väidab vaidlusaluste asjade

omamist ja nende jätmist korterisse, aga kostja eitab seda. AÕS § 82 lg-st 1 ja hagimenetluse

võistlevuse printsiibist tulenevalt on hageja esmalt kohustatud tõendama asjade omandamist ja

nende kostja valdusesse jätmist. Käesoleval juhul pole kohtul põhjust uskuda ühe poole vande

all antud ütlusi rohkem kui teise poole omi. Kuna poolte ütlused on omavahel täielikus

vastuolus, siis ei saa kohus nende alusel tuvastada, et kostja valduses oleksid praegu või oleks

hageja vahistamisel jäänud vaidlusalused asjad. Samuti ei olnud maakohtu jaoks veenvad

hageja vande all antud seletused saadud raha mitteametliku päritolu kohta.

3.2.4. Hageja soovis vaidlusaluste asjade soetamist tõendada oma pangakonto väljavõttega

01.01.2008 – 30.06.2019 kohta. Maakohus tuvastas väljavõtte põhjal, et sel ajavahemikul

(11,5 a jooksul) laekus hagejale 46 076,51 kr (2944,83 €) ja 17 284,08 € – kokku 20 228,91 €.

Keskmine aastane laekumine on umbes 1759 € ehk 147 € kuus. See on väga väike sissetulek,

millest napilt piisab isiku hädapäraste vajaduste, nagu toit, eluase, riided, katmiseks. Väljavõtte

põhjal ei ole usutav, et hageja oleks saanud lubada vaidlusaluste asjade ostmist hindadega, mis

vastaks hageja nimetatud väärtustele. Pangakontolt nähtuvad maksed erinevatele müüjatele ei

tõenda, mida on ostetud, st et osteti just need vaidlusalused asjad, mille väärtuse hüvitamist

hageja kostjalt nõuab.

3 (4)

3.2.5. Eelneva põhjal leidis maakohus, et hageja ei suutnud tõendada vaidlusaluste asjade

omandit ega nende jäämist kostja valdusesse. Ühtlasi on tõendamata asjade väärtus.

3.3. Järgmiseks põhjendas kohus remondi hüvitamise eest 10 500 € nõude rahuldamata

jätmist.

3.3.1. Kõnealune nõue on võimalik lepingulisena (töövõtuleping, mille kohta pole väiteid

esitatud) või lepinguvälisena (kulutuste hüvitamine VÕS § 1042 või käsundita asjaajamine

VÕS § 1018 jj, sh § 1023). Igal juhul pidi hageja tõendama tehtud kulutuste suuruse.

3.3.2. Pooled ei vaidle sisuliselt, et korteri remondi vahendid tulid kostjalt, aga töid tegi

hageja. Sellest tulenevalt leiab hageja, et on õigustatud saama tasu töö eest. Hageja ei toonud

esile nõudesumma 10 500 € kujunemist ega nimetanud tõendeid, millega oma vastavaid väiteid

tõendab. Pelgalt remondi tegemine korteris, milles hageja ka ise samal ajal elas, ei ole tasu

nõude kohane alus. Hageja poolt on hagiavalduses ja selle täpsustustes välja toomata vastava

nõude alus, arvestus ja tõendid.

HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS

4. Hageja esitas 04.04.2024 apellatsioonkaebuse, milles taotleb asja uut läbivaatamist ja uue

otsuse tegemist. Hageja heidab maakohtule ette, et ei loodud selgust küsimuses, kuhu said

vaidlusalused asjad. Lisaks märgib hageja, et ta oli kostjaga asjade hoidmises kokku leppinud.

Hageja leiab, et kostja on teda teadlikult petnud. Maakohus kohtles pooltelt vande all seletusi

võttes neid ebavõrdselt, sest hagejale esitati rohkem küsimusi. See on tingitud üldisemast

meeste ebavõrdsest kohtlemisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel.

Hageja kannab kaebusega seonduvad menetluskulud.

6. TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. See tingimus on

käesoleval juhul täidetud.

6.1. Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab, et see tuleks jätta rahuldamata, kui faktilised

asjaolud, millele apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Seega peab kohus

kaebuse menetlusse võtmisel selle aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades

analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse

kaebus rahuldada. Olukorras, kus apellatsioonkaebus ei sisalda faktilisi asjaolusid, sh ei

vaidlustata asjaolude tuvastamist maakohtus, tuleb ringkonnakohtul lähtuda kaebuse

perspektiivi hindamisel maakohtu tuvastatud asjaoludest (RKTKm 10.01.2024, 2-22-10693,

p 11 esimene lõik).

6.2. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus asja lahendamisel tähtsust omavate

asjaolude tuvastamist ei ole kaebusega vaidlustatud. Ainus sisuline etteheide maakohtule

seisneb selles, et maakohus ei selgitanud välja, mis sai väidetavalt hagejale kuulunud asjadest.

Sellist menetluslikku ülesannet maakohtul käesolevas asjas ei olnud. Põhjendatud ei ole hageja

arusaam, et maakohus kohtles pooli ebavõrdselt. Hagejalt vande all seletuse võtmisel hagejale

suurema arvu küsimuste esitamine oli seotud hageja suurema tõendamiskoormisega. Maakohus

käitus õigesti, kui võimaldas hagejal vastata pigem rohkematele kui vähematele küsimustele.

Ainetu ja toimiku materjalidega sidumata on hageja kriitika soopõhise ebavõrdse kohtlemise

teemal. Kaebus ei sisalda menetluslikke etteheiteid maakohtule, et mõni vaidluse lahendamisel

tähtsust omav asjaolu oleks tuvastatud valesti. Järelikult tuleb ringkonnakohtul kaebuse

menetlusse võtmise otsustamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest.

6.3. TsMS § 637 lg 1 p-st 6 ei saa järeldada, et kui apellant ei tugine maakohtu rikkumistele

õigusnormi kohaldamisel, saab lugeda kaebuse ainuüksi sellel alusel perspektiivituks. Kui

4 (4)

apellant väidab kaebuses, et maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel, peab ringkonna-

kohus mh ka sellele väitele vastama ja avaldama oma põhjendatud seisukoha (TsMS § 654

lg 5). Käesoleval juhul ei sisalda kaebus väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.

6.4. Siiski tuleb ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel kaebuse menetlusse võtmisest

keeldumiseks veenduda, et maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti (RKTKm 10.01.2024,

2-22-10693, p 11 teine lõik). Käesoleval juhul ei eksinud maakohus oluliselt materiaalõiguse

kohaldamisel.

6.5. Asjade väärtuse hüvitamise nõude peamise eeldusena märkis maakohus õigesti, et

tuvastada tuleb vaidlusaluste asjade kuulumine hagejale ja nende jäämine kostja valdusesse.

Mõlema asjaolu osas jaotas maakohus õigesti tõendamiskoormise ja tuvastas need asjaolud

menetlusnorme rikkumata. Eespool märgitu põhjal tuleb ringkonnakohtul neist asjaoludest

lähtuda, st tõendamata on vaidlusaluste asjade kuulumine hagejale ja nende kostja valdusesse

jäämine. Kui ka tõlgendada hageja apellatsiooniväidet nii, et ta leiab jätkuvalt end olevat asjade

omanik, siis pole vaidlustatud hüvitisnõude teist keskset eeldust, et kostja asjade säilimise ja

väärtuse hüvitamise eest vastutab. Lubamatu on hageja uus väide poolte vahel hoiulepingu

sõlmimise kohta, sest seda väidet maakohtus ei esitatud (TsMS § 652 lg-d 1–4). Järelikult ei

saa asjade väärtuse hüvitamise nõuet rahuldada ühelgi õiguslikul alusel.

6.6. Remondi hüvitamise nõude eeldus on nõudesumma avamine konkreetsete toimingute ja

väärtuste kaudu. Seda hageja ei teinud, kuigi maakohus andis selleks korduvalt võimalused.

Kaebus ei sisalda etteheiteid maakohtu tegevusele ega asjaolude tuvastamisele seoses

kõnealuse nõudega. Seega jättis maakohus nõude vaidlustatud otsuses märgitud õiguslikel

alustel põhjendatult rahuldamata. Põhimõtteliselt oleks hageja esile toodud elulistel asjaoludel

võimalik ka alusetu rikastumise nõue (VÕS § 1027 jj). Selleks pidanuks hageja lisaks tooma

esile kostja korteri väärtuse suurenemise hageja väidetava remonditöö tulemusel. Seda hageja

maakohtus ega kaebuses ei teinud, st kaebuse väidete õigsust eeldades, ei saa hagi rahuldada ka

viimati viidatud alusel.

7. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus

jättis õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel kulud hageja kanda. Hageja kaebus ei sisalda väiteid

kulude jaotamise kohta.

8. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta hageja kanda. Ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ega edasta seda

kostjale vastamiseks. Nii ei teki kostjal apellatsioonimenetluses kulusid, mida tuleks hüvitada.

Neil kaalutlustel jäävad apellatsioonimenetluse kulud rahaliselt kindlaks määramata. Kohtule

ei nähtu andmed kaebuselt riigilõivu tasumise kohta, mistõttu ei teki selle tagastamise küsimust.

9. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas 08.04.2024 riigi õigusabi

osutamisest keeldumise avalduse ja tasutaotluse. Need mõlemad lahendab eeldatavasti

maakohus.

10. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse TsMS § 638 lg 9 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)