2-24-4574/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 19.04.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-4574

Tsiviilasi

X hagi Y vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.03.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosaline

ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.03.2024 määruse resolutsioon muutmata, arvestades

käesoleva määruse põhjendustega.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda, v.a

kaebuselt tasuda tulnud riigilõivu kulu jätta riigi kanda.

4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 20.03.2024 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) ja Pharmainvest OÜ vastu.

25.03.2024 määrusega eraldas maakohus hagi Pharmainvest OÜ vastu iseseisvasse menetlusse

ja jätkas käesoleva asja menetlemise ettevalmistamist kostja suhtes.

Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja kostjale kuuluvat eluruumi. 07.09.2016 sõlmis hageja

Poola tuttav C hagejale eluruumi üürilepingu aadressil QQQ koos parkimiskohaga. 20.09.2016

vahistati hageja Poola Vabariigis, kus ta viibis vahi all kuni 17.04.2023. Kostja üürilepingut ei

lõpetanud. Üüritud eluruumi jäid hagejale kuuluvad asjad, mida kostja hagejale ei tagastanud.

Seega palus hageja kostjalt välja mõista asjade maksumuse 316 760 eurot ja viivise. Hageja

märkis kostja aadressiks XXX.

Maakohtu määrus

2. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371

lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele

kohtule.

Hageja ei esitanud põhjendusi, millisel alusel ta esitas Eesti kohtule hagi kostja vastu, kelle

elukoht on Poola Vabariigis. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12.12.2012 määruse (EL)

nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades (uuesti sõnastatud, Brüsseli I bis määrus) art 24 p 1 kohaselt allub poolte

alalisest elukohast olenemata asi erandlikult menetluste puhul, mille ese on kinnisasjaõigus või

kinnisasja üür või rent, selle liikmesriigi kohtutele, kus asjaomane asi asub. Eeltoodud erandliku

kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda.

Brüsseli I bis määruse art 7 p-s 2 sätestatud valikulise kohtualluvuse järgi võib hagi isiku vastu,

kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse,

kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Hagiavalduse kohaselt oli hageja

nõude aluseks 07.09.2016 sõlmitud eluruumi üürileping aadressil QQQ. Hagile lisatud lepingu

teksti järgi asus korter Varssavis, st Poolas. Samuti asusid hageja väidetud asjad Poolas. Seega

allus hageja nõue kostja vastu Poola Vabariigi kohtule.

Määruskaebus

3. Hageja palus maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse.

Brüssel I bis määruse art 24 p 1 ei kohaldu, vaid kohaldada tuli tarbijakaitse reegleid. Brüssel

I bis määruse põhjenduse 18 kohaselt tuleb nõrgemat poolt kaitsta kindlustus-, tarbija- ja

töölepingute puhul soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad. Sama

määruse art 18 lg 1 kohaselt võib tarbija algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle

liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole

alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht. Hageja elas Eestis,

viibis Eestis ja oli üürilepingu suhtes tarbija. Seega oli tal õigus pöörduda oma alalise elukoha

kohtusse ka üürilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663

lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

5. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 2¹ ja § 659 alusel maakohtu määruse resolutsiooni

muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määruse järeldus on õige ja

määruskaebuse väited ei anna alust seda muuta. Vastuseks määruskaebuse väidetele ja

täienduseks maakohtu põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

6. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib

asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 näeb ette, et asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus

võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest

tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Seejuures kohaldatakse TsMS-s

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut TsMS § 70 lg 4 järgi üksnes ulatuses, milles ei

ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Välislepingud ja Euroopa Liidu

määrused on TsMS 2. osa ees prioriteetsed (RKTKm 29.03.2017, 3-2-1-4-17, p 13). Hagi

menetlusse võtmise otsustamisel peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi omaalgatuslikult kontrollima,

kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule ning kas asi

allub kohtule, kuhu avaldus esitati.

7. Maakohus kohaldas asjakohaselt Brüssel I bis määrust. Viidatud määruse art 24 p-s 1 ete

nähtud erandliku kohtualluvuse järgi alluvad menetlused, mille ese on mh kinnisasja üür, selle

liikmesriigi kohtutele, kus kinnisasi asub. Eriregulatsioon kehtib olenemata poolte alalisest

elukohast. Selleks et teha kindlaks, kas asjas tuleb kohaldada sellist erandlikku kohtualluvust,

tuleb tuvastada, kas vaidlus puudutab kinnisasja üürilepingut ja kas vaidluse ese on otseselt

seotud sellest üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustustega (EKo 16.11.2016, C-417/15,

Schmidt, p 34; EKo 10.02.2022, C‑595/20, ShareWood Switzerland, p 31). Asukohajärgsel

kohtul on oma läheduse tõttu parimad eeldused teada faktilisi asjaolusid ning kohaldada

õigusnorme ja tavasid, mis on üldjuhul kinnisasja asukohariigi normid ja tavad (EKo

25.03.2021, C‑307/19, Obala i lučice, p 77 ja seal viidatud kohtupraktika). Brüssel I bis määruse

art 24 p 1 esimese lõigu tähenduses „kinnisasja üüri“ erandlik kohtualluvus hõlmab seega

vaidlusi, mis puudutavad kinnisasja kasutamise tingimusi, st eelkõige üürileandjate ja üürnike

vaidlusi üürilepingu olemasolu ja tõlgendamise üle, üürniku tekitatud kahju hüvitamise üle või

üüritud kinnisasja vabastamise üle (EKo 16.11.2023, C-497/22, Roompot Service BV, p 29).

Kui osutub õigeks hageja arusaam, et üürileping on ka tema kui kolmanda isiku suhtes siduv,

siis saab ta sellel lepingul rajanevad nõuded panna maksma Poola kohtus.

8. Hagiavalduse väidete kohaselt on võimalik õiguslik käsitlus, et hageja ja üürileandja vahel

sõlmiti konkludentselt asjade hoiuleping. Sel juhul tuleb kohtualluvus määrata Brüssel I bis

määruse teiste sätete järgi. Sama määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle

alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.

Kostja elukoht on Poolas, st eelviidatud üldise kohtualluvuse reegli järgi allub tema vastu

esitatud hagi Poola kohtule. Brüssel I bis määruse art 7 p 1 alapunkt a võimaldab lepinguid

puudutavates asjades valikuliselt esitada hagi ka selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane

kohustus. Sama sätte alapunkti b teine taane näeb ette, et kui ei ole kokku lepitud teisiti,

käsitatakse asjaomase kohustuse täitmise kohana teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis,

kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada. Hageja väitel tuli asju

hoida Poolas, üüritud korteri aadressil. Seega allub ka kirjeldatud juhul vaidlus Poola kohtule.

9. Maakohus käsitles õigesti alternatiivset võimalust, et poolte vahel võib olla lepinguväline

suhe. Sel juhul kohaldub Brüssel I bis määruse art 7 p 2 ja hagi võib valikuliselt esitada selle

paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Õige on ka

maakohtu põhjendus, et kirjeldatud koht asub käesoleval juhul Poolas.

10. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks määruskaebuse esitaja väiteid seoses tarbijakaitse

reeglite kohaldamisega. Brüssel I bis määruse art 17 piiritleb olukorrad, milles füüsiline isik

saab tugineda tarbijakaitse eesmärgil kehtestatud sama määruse normidele. Viidatud art 17 lg 1

alapunktide a ja b olukorda käesoleval juhul ei esine, sest hageja ei väida järelmaksuga kauba

müügilepingu ega krediidilepingu sõlmimist. Alapunkti c järgi saab tarbijasätteid kohaldada,

kui tarbija sõlmis lepingu isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või

kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud

liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub

sellise tegevuse raamesse. Hageja tugineb tema kui tarbija alalisele elukohale Eestis, aga pole

toonud esile, et kostja tegevus oleks mingilgi määral suunatud Eestisse. Samuti ei ole kostjal

esindust ega filiaali Eestis Brüssel I bis määruse art 17 lg 2 tähenduses. Seega Brüssel I bis

määruse II ptk 4. jao sätted ei kohaldu.

11. Eeltoodust tulenevalt puuduvad ringkonnakohtu hinnangul alused maakohtu määruse

resolutsiooni tühistamiseks. Vaidlustatud määruse lõppjäreldus hagi menetlusse võtmisest

keeldumise kohta jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud kohaldada TsMS § 190 lg 7 ja vabastada hageja

menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei ole

tema majanduslik olukord muutunud. Riigilõivu kulu jääb seega riigi kanda, aga

määruskaebuse esitamisest tingitud muud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja

enda kanda. Kostjal ei saanud veel kulusid tekkida, mistõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks

määrata.

13. Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 372 lg 5 esimese lause ja § 696 lg 1 teise

aluse alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)