3-23-3020/6 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-3020

Haldusasi

X.X. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses 20.

oktoobril 2023 ära jäänud perearsti vastuvõtuga

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. määruskaebus Tartu Halduskohtu 30. jaanuari

2024. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2024. a

määrus muutmata.

2. Jätta X.X. taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks

läbi vaatamata.

3. Jätta X.X. taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kinni peetav isik X.X. Tartu Halduskohtule kaebuse

Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebajale tekitati

kahju 2000 eurot seetõttu, et teda ei viidud talle teadmata põhjusel 20. oktoobril 2023 varem

kokku lepitud perearsti vastuvõtule. Tartu Vangla tekitas kaebajale tervisekahjustuse, alandas

tema inimväärikust ja tekitas alusetuid kannatusi. Kaebaja pidi järgmise planeeritud arsti

vastuvõtuni manustama valuvaigisteid, mis põhjustasid talle maovalusid.

2. Tartu Halduskohus tagastas 30. jaanuari 2024. a määrusega X.X. kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel.

Halduskohtu selgitusel kinnitas vangla 28. detsembri 2023. a otsuses nr 1-13/228-3, millega

jättis kaebaja kahju hüvitamise taotlused rahuldamata, et kaebajal jäi 20. oktoobril 2023 arsti

vastuvõtt ära saatemeeskonna puudumise tõttu. Vangla tunnistas, et kaebaja arsti vastuvõtule

viimata jätmine oli õigusvastane ning vabandas kaebaja ees. Vangla tõi samas otsuses välja, et

neurokirurg oli määranud kaebajale juba varem konservatiivse ravi ning selle järgi ongi

kaebajale ette nähtud valuvaigistid. Kaebajal on diagnoositud krooniline gastriit (pindmine

mao limaskesta põletik), mille leevenduseks on ordineeritud ravim Omeprasool, mis takistab

valuvaigistite kahjulikku mõju maole. Kuna kaebajal oli ja on jätkuvalt valuvaigistav ravi ning

probleemid maoga esinesid juba varem, ei saa lugeda tõendatuks, et kaebaja pidi arsti

vastuvõtu ärajäämise tõttu tarbima ravimeid, mis kahjustasid tema tervist (magu). Samuti

leidis vangla otsuses, et kaebajal ei tekkinud arsti vastuvõtu ärajäämise tõttu kannatusi, millel

oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil mitmel korral

meditsiiniosakonnaga kontaktis. Lisaks viibis ta 19. oktoobrist kuni 1. novembrini 2023 Tartu

Vangla meditsiiniosakonna psühhiaatriaosakonnas ravil ning oli ööpäevaringselt õdede

järelevalve all. Kaebajat ei jäetud meditsiinilise abita ja ta sai talle ette nähtud ravi.

Kohtu hinnangul oli arsti vastuvõtu ärajäämine õigusvastane. Siiski ei põhjustanud see asjaolu

kaebajale tervisekahjustust ning vangla tegevusetusega ei alandatud kaebaja väärikust. Arsti

vastuvõtu ärajätmisega ei riivanud Tartu Vangla kaebaja õigusi intensiivselt, asjaolud ei osuta

sellele, et tema tervis oleks olnud ohus. Pelgalt tervishoiuteenuse osutamise ootamist ei saa

pidada tervise põhiõiguse intensiivseks riiveks.

Kaebajale osutati tervishoiuteenuseid 26. oktoobril, 3. novembril ja 5. novembril 2023 ning 7.

novembril 2023 toimus perearsti vastuvõtt, mil ordineeriti kaebajale valuvaigisti. Kaebaja ei

ole esile toonud ühtegi asjaolu, mille põhjal oleks usutav, et 20. oktoobril 2023 oleks perearst

talle teistsuguse ravimi määranud. Kaebaja maohaiguse tõttu oli talle vajalik ravim määratud

juba varem. Kuna kaebajale oli tagatud võimalus saada meditsiiniosakonnalt talle määratud

ravimeid, ei tekitanud 20. oktoobril 2023 arsti vastuvõtu ärajäämine kaebajale tervisekahju.

Kaebajale oli kogu vaidlusalusel perioodil tagatud juurdepääs meditsiinilisele abile ning osa

sellest ajast viibis ta ööpäevaringselt meditiiniosakonna järelevalve all. Puudub teave, et

vanglateenistujad oleksid kaebaja meditsiinilisi kaebuseid ignoreerinud või teda muul moel

hooletult kohelnud. Juhtumi asjaolud ei viita sellele, et arsti vastuvõtu ärajäämine tekitas

kaebajale kahju. Vangla on kaebaja ees arsti vastuvõtu ärajäämise pärast vabandanud ning

seda saab pidada kaebajale vangla õigusvastase tegevusetuse tõttu tekkinud üleelamiste

heastamiseks piisavaks.

3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 30. jaanuari 2024. a määrus ja teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse

ja rahuldada.

Tegemist on avaliku võimu kandja süülise tegevusega. Halduskohtu määrus ei vasta

Riigikohtu praktikale, kuna Riigikohus mõistis 27. juuni 2017. a määrusega asjas 3-3-1-9-17

kaebaja kasuks vanglalt välja 200 eurot, sest kaebaja jäeti kahel korral arsti planeeritud

vastuvõtule viimata. See, et vangla tõstis 14. novembri 2023. a vastuvõtu varasemaks, ei ole

vangla õigusvastast tegevust õigustav ja vabandav. Kaebus on perspektiivikas ja kuulub

rahuldamisele. Vangla jättis kaebaja vastuvõtule viimata kahel planeeritud kuupäeval ja käitus

õigusvastaselt. Kaebaja palub mõista vanglalt talle tekitatud kannatuste hüvitamiseks välja

2000 eurot. Kui kohus peab antud summat ebamõistlikult suureks, siis palub kaebaja kohtul

vanglalt välja mõista summa, mis kohtu hinnangul on proportsionaalne ja õiglane. Kaebaja

palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ja määrata endale riigi

õigusabi korras esindaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu määruskaebus rahuldamisele.

5. Kaebaja esitas halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu.

Tartu Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, leides, et kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

6. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2024. a määruse põhjendustega

kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Halduskohus

selgitas ja põhjendas kaebuse tagastamise asjaolusid täpselt ja põhjalikult.

7. Kaebaja esitatud määruskaebuses pole välja toodud selliseid sisulisi põhjendusi, mis annaks

aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale. Kaebaja ei ole

selgitanud, miks ta ei nõustu halduskohtu määruses toodud seisukohtade ja järeldustega.

Ainuüksi väide, et kaebus on perspektiivikas ja kuulub rahuldamisele, ei ole piisavad

argumendid määruskaebuse rahuldamiseks.

8. Halduskohus jõudis Tartu Vanglaga samale seisukohale, et 20. oktoobril 2023 kaebaja arsti

vastuvõtule viimata jätmine oli õigusvastane. Tartu Vangla on seda tunnistanud ja kaebaja ees

vabandanud. Halduskohus pidas vabandamist piisavaks vangla õigusvastase tegevusetuse tõttu

tekkinud üleelamiste heastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.

9. Kaebaja õiguse, saada 20. oktoobril 2023 arsti vastuvõtule, riive ei olnud intensiivne, kuna

kaebajale olid tagatud tema raviks määratud ravimid ja sisuliselt oli ta sel perioodil pideva

meditsiinilise jälgimise all. Asjas on tuvastamist leidnud, et kaebajale osutati ajavahemikus 20.

oktoobrist kuni 7. novembrini 2023 tervishoiuteenuseid 26. oktoobril, 3. novembril, 5.

novembril 2023. Lisaks viibis ta 19. oktoobrist kuni 1. novembrini 2023 Tartu Vangla

meditsiiniosakonna psühhiaatriaosakonnas, kus oli ööpäevaringse järelevalve all. Usutav ei

ole, et kaebaja oleks jäänud talle ette nähtud ravita psühhiaatriaosakonnas viibimise perioodil.

Perearsti vastuvõtt toimus 7. novembril 2023 ning kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei tulene,

et 20. oktoobri 2023. a perearsti vastuvõtt pidi olema kaebajal diagnoositud terviseprobleeme

täpsustav ning seni määratud ravi muutev.

10. Eeltoodu alusel ei ole ka tõenäoline, et kohus rahuldaks kaebuse ja mõistaks vanglalt

kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise. Kaebaja ei ole samuti väitnud, et tal jäi 20. oktoobril

2023 arsti vastuvõtu toimumata jäämise tõttu ravi saamata või ta kannatas ülemääraselt.

Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-9-17 leidis Riigikohus, et kaebaja ei

pääsenud vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu arsti vastuvõtule enam kui kahe kuu vältel,

teda ei toimetatud kahele järjestikusele vastuvõtule ja tuvastamist leidis, et arsti juurde viimata

jätmise tõttu jäi kaebajal saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes

kannatama. Riigikohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 200 eurot.

Käesoleva haldusasja asjaolud ei kattu üheselt väljatoodud Riigikohtu lahendis väljatoodud

asjaoludega ja on ringkonnakohtu hinnangul leebemad. Esmalt jäi kaebaja arsti juurde viimata

ühel korral; järgmine perearsti vastuvõtt toimus ärajäänud vastuvõtu järgselt 18 päeva pärast;

kaebajal ei jäänud määratud ravi vahepeal saamata ja järgmisel arsti vastuvõtul ei määratud

talle uut ravi. Isegi kui kaebaja pidi kannatama teatud valude käes, olid need tingitud varem

diagnoositud terviseprobleemidest ning talle olid samal ajal kättesaadavad ravimid

(valuvaigistid) valu vaigistamiseks ja olukorra leevendamiseks. Seega ei pea ringkonnakohus

jätkuvalt põhjendatuks kaebaja kaebuse rahuldamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist.

11. Kaebaja taotleb määruskaebuses vabastada enda riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse

esitamisel. Ringkonnakohus mõistab kaebaja menetlusabi taotlust selliselt, et ta soovib enda

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist seoses halduskohtule esitatud hüvitamiskaebusega.

HKMS § 114 lg 1 järgi esitatakse menetlusabi taotlus sellele kohtule, kus toimub või peaks

toimuma menetlus, mille kulude kandmiseks menetlusabi taotletakse. Kuna ringkonnakohtu

pädevuses ei ole lahendada sellist menetlusabi taotlust määruskaebemenetluses, siis jätab

ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata.

12. Kaebaja palub määruskaebuses määrata talle riigi õigusabi korras esindaja. Kuna kaebaja

ei ole 30. jaanuaril 2024. a esitatud määruskaebuses ega selle kahes täienduses riigi õigusabi

taotlust põhjendanud, siis tuginedes HKMS § 2 lg-le 4 ning vaidluse menetlusetappi

arvestades, leiab ringkonnakohus, et kaebaja soovib riigi õigusabi Tartu Halduskohtu 30.

jaanuari 2024. a määruse vaidlustamiseks ja enda esindamiseks määruskaebemenetluses Tartu

Ringkonnakohtus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5 alusel.

13. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks

halduskohtus või halduskohtule kaebuse esitamiseks, siis tuleb vastav riigi õigusabi saamise

taotlus esitada Tartu Halduskohtule. Praeguses menetlusetapis ei saa ringkonnakohus

lahendada kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks enda esindamiseks esimese astme kohtus.

14. Ringkonnakohus leiab, et X.X. taotlus riigi õigusabi saamiseks ei kuulu rahuldamisele.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise

võimeline kaitsma oma õigusi.

Kaebaja esitas vaidlustatava halduskohtu 30. jaanuari 2024. a määruse peale põhjaliku ja

täiendatud määruskaebuse, milles toob välja oma seisukohad. Kaebaja ei ole kohtumenetlustes

osalejana kogenematu ning on varasemalt erinevatele kohtuastmetele kaebusi ja taotlusi

esitanud ning suutnud end arusaadavalt väljendada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja

on võimeline iseseisvalt kohtule selgitama vaidlusega seotud asjaolusid. Kaebaja suutis esitada

halduskohtule arusaadava kaebuse. Samuti ei ole X.X. riigi õigusabi taotluses

ringkonnakohtule esitanud asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule alust arvata, et ta ei ole

edaspidi enam kohtumenetluses võimeline oma õigusi kaitsma. Eelnevat arvestades leiab

ringkonnakohus, et praeguses menetlusetapis ei ole vajalik kaebajale riigi õigusabi määrata,

kuna ta suudab iseseisvalt end kohtus esindada ja oma õigusi kaitsta.

15. Seega ei ole X.X.le riigi kulul õigusteenuse osutamine käesolevas asjas põhjendatud ning

kaebaja määruskaebuses sisalduv riigi õigusabi taotlus tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p-i 1 alusel

rahuldamata. Ringkonnakohus lisab, et haldusasja toimikus olevate tõendite alusel on vaidluse

asjaolud ning kaebaja seisukohad kohtule arusaadavad ning kohus lahendab kaebaja

määruskaebuse kirjalikus menetluses. Kuna ringkonnakohus ei korralda kohtuistungit, puudub

samuti vajadus määrata kaebajale esindaja, kes teda kohtuistungil esindaks.

16. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus X.X. määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)