2-23-1318/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-1318

Kohtuasi

X, Y ja C hagi Q vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.05.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

C nõude osas 1383,32 eurot

Y nõude osas 1383,32 eurot

X nõude osas 1074,66 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad C (isikukood XXXXXXXXXXX), Y (isikukood

XXXXXXXXXXX) ja X (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik

esindaja

F

ja

lepinguline

esindaja

Angela Jürgenson

Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Rainer Kuulme ja advokaat Janar

Kuus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.05.2023 otsus muutmata.

2. Jätta Q apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-23-1318

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X, Y ja C (hagejad) esitasid 25.01.2023 Harju Maakohtule Q (kostja) vastu hagi, milles

palusid kostjalt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras alates 01.01.2023

kuni iga hageja täisealiseks saamiseni.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja alaealised lapsed ja saavad täisealiseks järgmiselt: C

01.10.2028, Y 13.03.2036 ja X 21.11.2037. Kostja ei ela hagejatega koos alates 2020. a juulist.

Hagejad elavad ema juures Sakus. Kostja elas kuni 2022. a maikuuni samuti Sakus, kuid alates

2022. a maikuust elab kostja Rakveres. Hagejad viibivad kostja juures ebaregulaarselt. Kostja

on alates 01.09.2022 hagejatele elatist maksnud, kuid maksed on olnud seaduses toodud

miinimummäärast väiksemad.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja hagejate suhtes ülalpidamiskohustust rikkunud.

Kostja on maksnud elatist seaduses ettenähtud määras. Elatise suuruse arvutamisel on kostja

lähtunud asjaolust, et hagejad viibivad aastas keskmiselt 10 ööpäeva kostja juures.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 10.05.2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate

kasuks välja ajavahemikus 01.01.2023–30.04.2023 vähemmakstud elatise ning elatise alates

01.05.2023 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi

kanda.

3.1. Maakohtu

otsuse

põhjenduste

kohaselt

kuulub

siinsel

juhul

kohaldamisele

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1, mille järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem

kui sama sätte alusel arvutatud summa. Arvestades, et kohus ei või kohustatud vanemalt elatist

välja mõista väiksemas summas, kui osundatud sätte alusel arvutatud elatis, ja hagejad

miinimumist suuremat elatist ei nõua, ei pea hagejad oma tegelikke kulusid tõendama.

3.2. Hagi on esitatud muu hulgas tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmiseks.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 järgi võib tulevase nõude täitmise hagi esitada

juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Eelduseks, et kostja võib

oma kohustust tulevikus rikkuda, annab alust asjaolu, et kostja ei ole enne hagi esitamist

hagejate ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023

oleks kostja pidanud maksma elatist hagejatele kokku 483,75 eurot kuus. Kostja on osundatud

summa tasunud vaid 2022. a septembris, novembris ja detsembris. Vähemmaksmist põhjendas

kostja sellega, et hagejad viibisid tema juures sellise arvu päevi, et igal kuul ei olnud kostjal

kohustust täissummat maksta. Kostja vastuväite õiguslikuks aluseks võiks olla PKS § 101 lg 6,

mis sätestab, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva

2-23-1318

kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava

ajaga. PKS § 101 lg 6 alusel saab elatist vähendada juhul, kui lahuselava vanema juures

viibimise aeg jääb nimetatud päevade arvu vahemikku ning see nähtub suhtluskorda

reguleerivast kohtulahendist või vanemad selle asjaolu üle ei vaidle (RKTKo 22.06.2022,

2-19-19160, p 14.7). Praegusel juhul puudub hagejate ja kostja suhtluskorda reguleeriv

kohtulahend ning vanemad ei ole ühel meelel selles, mitmel päeval hagejad tegelikult kostja

juures on olnud ja tulevikus olema hakkavad. Seega ei ole PKS § 101 lg 6 kohaldamise eeldused

täidetud ja kostja pidi ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023 hagejatele elatist maksma 483,75

eurot kuus. Kuna kostja maksis elatist vähem, rikkus ta ülalpidamiskohustust ning hagi

esitamine tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmiseks oli põhjendatud.

3.3. Hagejad palusid elatise välja mõista alates 01.01.2023. Ajavahemikus 01.01.2023–

30.04.2023 on kostja hagejatele elatist maksnud vähem kui PKS § 101 lg 1 alusel arvutatud

summa. Cle ja Yle on kostja jätnud maksmata 255,33 eurot ja Xle 139,84 eurot.

3.4. Alates 01.05.2023 on kostjal kohustus tasuda hagejatele elatist järgmiselt: C ja Yle

kummalegi 206,16 eurot kuus (baassumma 249,78 eurot ja 3% eelmise aasta keskmisest

brutokuupalgast 50,55 eurot, millest on maha arvatud 1/6 lasterikka pere toetusest 108,33 eurot

ja ½ lapsetoetusest 40 eurot); Xle 166,74 eurot kuus (baassumma 249,78 eurot ja 3% eelmise

aasta keskmisest brutokuupalgast 50,55 eurot, millest on maha arvatud 1/6 lasterikka pere

toetusest 108,33 eurot ja ½ lapsetoetusest 50 eurot, mida tuleb vähendada veel 15%, s.o 22,72

euro võrra).

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi

rahuldati ja kostja menetluskulud jäeti kostja kanda, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata ja jätta kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hagejate kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tulnuks hagi jätta täies ulatuses rahuldamata, kuna

kostja ei ole hagejate ülalpidamise kohustust rikkunud.

4.1.1. Ekslik on maakohtu otsuse p-s 5 esitatud seisukoht, et ajavahemikus 01.04.2022–

31.01.2023 oleks kostja pidanud hagejatele maksma elatist kokku 483,75 eurot kuus. Maakohus

ei arvestanud asjaolu, et 2022. a viibisid hagejad keskmiselt 10 päeva kuus kostja juures,

mistõttu tuli PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt vähendada. Samuti tuleb

PKS § 101 lg 5 järgi elatise summat vähendada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse võrra.

PKS § 101 lg 7 järgi tuleb elatise summat kahe lapse puhul vähendada 15% esimese lapse

elatise summaga võrreldes. Osundatud ajavahemiku elatise summa hagejatele kokku on

elatiskalkulaatorist nähtuvalt (https://www.just.ee/elatiskalkulaator) (elatiskalkulaator) 161,17

eurot kuus. Seega pidi kostja ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023 hagejatele kokku elatist

tasuma 1611,70 eurot (161,17 eurot × 10). Kostja maksis ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023

hagejatele kokku 2602,18 eurot.

4.1.2. Ebaõige on maakohtu otsuse p-s 6 esitatud seisukoht, et hagejate kostjaga veedetud

päevade arv ei ole asjaolu, millega saaks siinse vaidluse lahendamisel arvestada, kuna puudub

selgus, kui palju viibivad hagejad tulevikus kostja juures. Selleks, et tuvastada, kas kostja on

hagejate ülalpidamise kohustust rikkunud, tuleb arvestada enne hagi esitamist toimunut.

Hagejad on omaks võtnud, et 2022. a viibisid hagejad kostja juures keskmiselt 10 päeva kuus.

4.2. Kostjalt väljamõistetud elatist tuleb vähendada järgmistel alustel:

2-23-1318

-

PKS § 101 lg 6 alusel, kuna vaidlust ei ole selles, et 2022. a viibisid hagejad kostja

juures keskmiselt 10 päeva kuus, ning olukorras, kus tegemist on tulevikku suunatud

nõudega, tuleb arvestada ka minevikus toimunut;

-

PKS § 101 lg 5 alusel, kuna vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse

vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel (hagejate ema

saab perehüvitisi kokku 910 eurot kuus ja hagejad ei ole tõendanud, et nende kulutused

on suuremad kui 910 eurot kuus);

-

PKS § 101 lg 7 alusel, kuna kui isik on kohustatud maksma elatist sama pere mitmele

lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15% esimese lapse elatise

summaga võrreldes.

4.3. Kui arvestada elatise vähendamise aluseid, on elatise suurus ühes kuus nii ajavahemikul

01.01.2023–30.04.2023 kui ka alates 01.05.2023 maakohtu arvutatud suurusest väiksem.

Elatiskalkulaatorist nähtuvalt on alates 01.04.2023 elatise suurus hagejatele kokku 192,49 eurot

kuus.

Vastustajate seisukoht

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

5.1. Hagejate hinnangul on maakohus elatise summa, mida kostja oleks pidanud ajavahemikus

01.04.2022–31.01.2023 maksma, õigesti arvutanud. Arvutus võtab arvesse hagejate eest

makstavaid toetuseid ning arvestab laste vanusevahega.

5.2. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et vanemad ei vaidle asjaolu üle, et hagejad on

kostja juures viibinud keskmiselt 10 päeva kuus. Alates 2022. a maist muutus kostja elukoht ja

pärast seda on hagejad kostja juures viibinud harva. Aasta jooksul keskmiselt ei viibi hagejad

kostja juures vähemalt seitse ööpäeva kuus. Hagejate ja kostja elukohtade vahemaa on pikk,

hagejate haridusasutused asuvad Sakus ning kostja käib kahe nädala kaupa merel tööl. Kostja

suhtleb hagejatega aegadel, mis talle sobivad, ning hagejatega suhtlemise korra kokkulepe

puudub.

5.3. Hagejad nõuavad kostjalt elatist seadusjärgses miinimummääras, mistõttu ei tulnud

hagejatel tegelikke kulusid tõendada. Kostja ei vaidlustanud maakohtu menetluses hagejate

kulusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus PKS §-i 101 õigesti kohaldanud, sealhulgas õigesti

arvutanud elatise suuruse asjassepuutuvatel ajavahemikel.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Igakuise elatise suurus ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023

9. Maakohus määras kindlaks elatise suuruse ühes kuus ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023,

et tuvastada, kas kostja täitis enne hagi esitamist ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt.

2-23-1318

Maakohus leidis, et ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023 oleks kostja pidanud maksma

hagejatele elatist kokku 483,75 eurot kuus. Kuna kostja elatist nõutavas summas ei maksnud,

oli hagi esitamine tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmiseks maakohtu

hinnangul põhjendatud.

10. Apellatsioonkaebuse väitel arvutas maakohus ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023

sissenõutavaks muutunud elatise suuruse ebaõigesti, kuna hagejad viibisid 2022. a keskmiselt

10 päeva kuus kostja juures. Seega tuli elatist PKS § 101 lg 6 alusel vähendada. Kostja arvates

pidi kostja hagejatele ajavahemikus 01.04.2022–31.01.2023 elatist maksma kokku

1611,70 eurot, kusjuures kostja tasus hagejatele tegelikult isegi rohkem – 2602,18 eurot.

Asjaolus, et hagejad veetsid 2022. a keskmiselt 10 päeva kuus kostja juures, ei ole

apellatsioonkaebuse väitel vanemate vahel vaidlust. Vastav asjaolu on hageja arvates hagis

omaks võetud.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejad hagis omaks võtnud, et hagejad viibisid 2022. a

kostja juures keskmiselt 10 päeva kuus. Hagis on tsiteeritud hagejate ema 27.01.2022 kirjas

märgitut: „Lapsed on viibinud viimastel kuudel sinu juures keskmiselt ühes kuus 10 päeva,

varasemalt veelgi vähem”. Eeltoodust ei tulene omaksvõttu, et hagejad oleksid aasta lõikes

keskmiselt 10 päeva kuus kostja juures viibinud. Maakohtu menetluses ei olnud vanemad ühel

meelel, mitu päeva kuus hagejad keskmiselt kostja juures on olnud (vt maakohtu otsuse p 7).

Seega ei ole tuvastatud, et hagejad oleksid aastas keskmiselt vähemalt seitse päeva kostja juures

viibinud. PKS § 101 lg 6 alusel saaks elatist vähendada juhul, kui hagejate kostja juures

viibimise aeg oleks tuvastatav – eelkõige saaks see olla tuvastatav juhul, kui lahuselava vanema

juures viibimine nähtuks suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või vanemad selle asjaolu

üle ei vaidleks (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 14.7). Kuna siinsel juhul PKS § 101 lg 6

kohaldamise eelduseks olevad asjaolud tuvastamist ei leidnud, ei olnud elatise vähendamine

PKS § 101 lg 6 alusel põhjendatud.

12. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus lähtus kostja ülalpidamiskohustuse rikkumise

tuvastamisel kaalutlusest, et ei ole teada, kui palju hagejad hakkavad kostja juures tulevikus

viibima, ei ole täpne. Maakohus leidis, et kostja on hagejate ülalpidamise kohustust rikkunud,

kuna ei ole tuvastatud, et hagejad oleksid enne hagi esitamist vähemalt PKS § 101 lg-s 6 toodud

ulatuses kostja juures viibinud (maakohtu otsuse p-d 5, 7, 8 ja 9). Lisaks eeltoodule märkis

maakohus otsuse p-s 6, et selgust ei ole muu hulgas selles, kui palju hakkavad hagejad tulevikus

kostja juures olema, mistõttu ei olnud PKS § 101 lg 6 kohaldamine põhjendatud ka tulevikus

sissenõutavaks muutuva elatise suuruse kindlaksmääramisel.

Ajavahemiku 01.01.2023–30.04.2023 eest välja mõistetud vähemmakstud elatis ja alates

01.05.2023 tasumisele kuuluv elatis

13. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ajavahemiku 01.01.2023–30.04.2023 eest

võlgnetava elatise ja alates 01.05.2023 tasumisele kuuluva elatise suuruse ebaõigesti arvutanud,

kuna ei vähendanud elatise suurust PKS § 101 lg-te 5, 6 ja 7 alusel.

14. Ringkonnakohtu hinnangul arvutas maakohus elatise suuruse õigesti. Maakohus vähendas

elatist PKS § 101 lg-s 5 nimetatud toetuste võrra; samuti on elatise suurust vähendatud

PKS § 101 lg 7 kohaselt seoses mitmele lapsele elatise maksmisega, kellest kahe vanusevahe

ei ole suurem kui kolm aastat. Maakohus ei ole elatise suuruse arvutamisel kohaldanud

PKS § 101 lg-t 6, kuna kostja ei ole tõendanud ja kohus ei tuvastanud PKS § 101 lg 6

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid.

15. Ringkonnakohus

kontrollis

maakohtu

arvutuse

tulemust,

võrreldes

seda

apellatsioonkaebuses õigeks peetud tulemusega. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt

2-23-1318

kujuneb elatise vähendamise aluseid arvestades elatiskalkulaatorist nähtuvalt alates 01.04.2023

tasumisele kuuluva elatise summaks hagejatele kokku 192,99 eurot kuus (apellatsioonkaebuses

on summaks märgitud „192,49 eurot kuus”, kuna komakoha märkimisel on ilmselt tehtud

trükiviga – ringkonnakohtu märkus). Osundatud summa nähtub elatiskalkulaatorist juhul, kui

märkida hagejate kostja juures viibitavaks ajaks 10 ööpäeva kuus; elatise vähendamine

lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse võrra ning elatise vähendamine seoses laste väikse

vanusevahega sisaldub arvutuses. Kui eemaldada arvutusest hagejate viibimine kostja juures,

näitab elatiskalkulaator elatise suuruseks 579,06 eurot kuus, nagu ka maakohus leidis.

Hagejate igakuiste kulude suurus

16. Apellatsioonkaebuse väitel ei ole hagejad tõendanud, et nende kulud ühes kuus on suuremad

kui hagejate ema saadavate perehüvitiste summa. Maakohtu menetluses kostja hagejate tegelike

kulude suuruse tuvastamise vajadusele ei tuginenud. Ringkonnakohus märgib, et lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1

järgi eelduslikult sama sätte alusel arvutatud summa ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste

rahuldamise kulusid tõendada (vt RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13 teine lõik ja seal

viidatud kohtupraktika). Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise

välja mõista üksnes PKS §-s 102 sätestatud alustel, millele kostja ei tugine. Seega lähtus

maakohus asja lahendamisel õigesti eeldusest, et hagejate tegelike kulude kindlaksmääramiseks

puudus vajadus. TsMS § 652 järgi on uute tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus

piiratud ning üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Kuna kostja ei

tuginenud hagejate tegelike kulude tõendamise vajadusele maakohtu menetluses, jätab

ringkonnakohus kostja vastava väite apellatsioonimenetluses TsMS § 652 lg 4 alusel

tähelepanuta.

17. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Menetluskulud maakohtus jäid õigesti TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Ka apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda (vt ka

RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21). Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole

vaja neid kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)