1-11-2695/22 · 1-11-2695/22 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2011, Tallinn

Kriminaalasja number 1-11-2695 Kohtukoosseis Paavo Randma, Meelika Aava, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12. aprilli 2011 otsus Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav M.N ja tema kaitsja advokaat Leelo Viil

M.N, isikukood: XXX, kodakondsuseta,

emakeel vene keel, põhiharidusega, ei tööta, elukoht: XXXXX

XX-XX, XXXXXX, asukoht: Tallinna Vangla, Magasini 35, Tallinn, varem kriminaalkorras karistatud 10 korral Resolutsioon

1. Jätta M.N-i ja tema kaitsja advokaat Leelo

Viili apellatsioonid karistuse vaidlustamise osas kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

2. Kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus menetluskulude

riigi kanda jätmiseks jätta rahuldamata. Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7, 9 Harju Maakohtu 12. aprilli 2011 otsusega tunnistati M.N järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, samuti KarS § 257 järgi ja mõisteti talle

karistuseks 8 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 1 aasta vangistust, mida

vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 7 kuud 22 päeva vangistust.

2

KarS § 65 lg 2 alusel moodustati edasiselt liitkaristus ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 1 aasta 3 kuud ja 4 päeva vangistust. Menetluskuluna mõisteti süüdistatavalt välja sundraha 417.03 eurot ja kaitsjatasu 230.11 eurot.

M.N tunnistati süüdi 7 varguse episoodis, mis ta oli pannud toime ajavahemikul 9.03.2010 – 6.01.2011. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 257 järgi kvalifitseeritud kuriteos, mille M.N pani toime 1.06.2010.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni M.N ja tema kaitsja advokaat L. Viil. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 Advokaat L. Viil vaidlustab maakohtu otsust esmalt mõistetud karistuse osas. Kaitsja

hinnangul ei ole kohus piisavalt arvestanud asjaolu, et enamik varguse episoode jäid katse staadiumisse. Piisavalt ei ole karistuse mõistmisel arvestatud ka puhtsüdamlikku kahetsust, süü

tunnistamist ja menetlusele kaasaaitamist. Seetõttu palub kaitsja mõista süüdistatavale lühem karistus.

2.2 palub tühistada otsus talle mõistetud karistuse osas ning jätta see tingimuslikult Ka M.N

kohaldamata. Tema perre sündis laps, kes vajab tema toetust. Talle on eelnevalt kohaldatud kriminaalhooldust ning selle täitis ta probleemideta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud

ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed

ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste

muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise

lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades

kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole

õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti

põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad igasugused asjakohased argumendid maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme,

mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ja selle võimalik edasine individualiseerimine.

Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

3

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioonid on ilmselgelt perspektiivitud.

Esmalt leiab kriminaalkolleegium, et puuduvad igasugused alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et M.N pani toime kuriteod, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel

tähendust omavaid asjaolusid (sh puhtsüdamlikku kahetsust) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellandid ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente,

mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei

ole. Seejuures on seisukohal, et mõistetud karistus ei irdu väljakujunenud praktikast analoogiliste kuritegude eest.

7. Asjakohtuks peab ringkonnakohus ka viiteid sellele, et kohus ei ole piisavalt arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus on sellele teinud kohtuotsuses

selgesõnalise viite ning arusaamatuks jääb, kuidas pidanuks veel täiendavalt sellele asjaolule tuginema. Seejuures tuleb märkida, et maakohus on süüdistatavale mõistnud karistuse tuntavalt alla

sanktsiooni keskmist määra, mistõttu on täiesti ainetu väide, et kergendavate asjaoludega ei ole kohus tegelikkuses arvestanud ning on piirdunud kahetsuse kui karistust mõjutava teguri pelga mainimisega.

Samuti ei oma põhimõttelist tähendust see, kas süütegu jäi katse staadiumisse või mitte; karistusõiguslikult on tegemist samaväärsete situatsioonidega. M.N püüdis korduvalt kahjustada võõrast omandit ning tagajärg jäi valdavatel juhtudel saabumata üksnes seetõttu, et seda takistasid turvatöötajad. Kahju kui tagajärje saabumata jäämine omab sisulist tähendust õigusliku argumendina

vaid siis, kui on tegemist süüteokatsest vabatahtliku loobumisega; sellega aga käesoleval juhul ilmselgelt tegemist ei ole.

8. vaatluse all Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium M.N-ile olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – 1 aasta vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra -

täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonides puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Seejuures ei saa vaadata mööda ka faktist, et kuriteod pani M.N toime peale seda, kui ta oli enne tähtaega ning

tingimisi vabastatud eelmise karistuse kandmiselt. Selles osas on apellatsioonid ringkonnakohtu hinnangul seega ilmselt põhjendamatud ning perspektiivitud.

9. jätta mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele Enda apellatsioonis taotleb M.N pööramata. Ka see taotlus on ilmselgelt perspektiivitu.

4

Karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine eeldab esmaselt nn positiivse prognoosotsuse

tegemist. Teisisõnu peab kohus jõudma järeldusele, et vabaduses suudab M.N käituda õiguskuulekalt, mis teeb karistuse reaalse ärakandmisel ebaotstarbekaks ning tingib/võimaldab selle täiendava individualiseerimise. Midagi sellist aga teha ei saa. Kõnealuse küsimuse lahendamisel ei saa ega tohi jätta tähelepanuta, et süüdistatav on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Tal puudub ka kindel töökoht. Kõnekas on siinkohal ka juba mainitud fakt, et kuritegude sooritamisega jätkas M.N sisuliselt kohe peale seda, kui ta oli tingimuslikult enne tähtaega kinnipidamiskohast vabastatud. See lükkab aga koheselt

ümber M.N-i väite, et kriminaalhooldus on tal kulgenud probleemideta; olukorras, kus süüdistatav pani selle käigus toime uued kriminaalkuriteod, ei saa kindlasti pidada kriminaalhooldust õnnestunuks ning efektiivseks.

Need asjaolud kogumis näitavad üheselt, et M.N ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et KarS § 73-§ 74 või § 69 kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik.

Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt.

Pigem on M.N enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise

kujundamisel sisulist tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt nimetatud sätete rakendamise. Ka see taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata.

10. kaitsja jätta välja mõistetud menetluskulud osaliselt riigi kanda. Täiendavalt palub M.N-i Ka selle taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata.

KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Kui samal ajal sätestab seadus ka seda, et selle küsimuse osa lahendamisel tuleb silmas pidada süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaateid. Seetõttu on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et

vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada.

Nimelt on M.N varasemalt kriminaalkorras karistatud kümnel korral, mis näitab selgelt väljakujunenud kuritegelikku käitumismustrit. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil täiesti asjakohatu. Seega ei ole see immanentne eeldus täidetud ning M.N-i kaitsja taotluse menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata.

11. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on

asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et

apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätab kohtukolleegium apellatsioonid osas, millega taotletakse mõistetud karistuse vähendamist ja/või täiendavat individualiseerimist, kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium kaitsja taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata.

Paavo Randma

Meelika Aava

Ivi Kesküla