3-23-2220/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-2220

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 31.08.xxxx otsuse nr P7-xxxx-

665496 ja 01.09.xxxx otsuse P7-xxxx-676768 tühistamiseks ning

02.10.xxxx vaideotsuse nr 5.2-3/33979-6 tühistamiseks osas, milles

vaie rahuldamata jäeti

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, esindaja vandeadvokaat Olavi Järve;

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti

31.08.xxxx otsus nr P7-xxxx-665496 ning 01.09.xxxx otsus

P7-xxxx-676768, samuti 02.10.xxxx vaideotsus nr 5.2-

3/33979-6 selles osas, mis seostub kaebaja vastavasisulise

vaide rahuldamata jätmisega;

2. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt menetluskuluna kaebaja

kasuks välja 2296 eurot ja 35 senti

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

18.04.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas 06.10.xxxx Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 02.10.xxxx

vaideotsusele nr 5.2-3/33979-6 koos taotlusega riigi õigusabi saamiseks. Kaebusele lisatud

vaideotsusest nähtus, et Sotsiaalkindlustusamet maksis xx.xx.xxxx otsuse nr P7-xxxx-155364 alusel X.

Xle perehüvitist (vanemahüvitis) lapse Y. X (ik xxxxxxxxxxx) kasvatamiseks. Hüvitise ühe päeva

suuruseks oli märgitud 143,04 (bruto) eurot. Sotsiaalkindlustusameti 31.08.xxxx otsusega nr P7-xxxx-

665496 tunnistati alates 01.08.xxxx kehtetuks X. Xle xx.xx.xxxx väljastatud perehüvitise

(vanemahüvitis) määramise otsus nr P7-xxxx-155364. Otsuse kehtetuks tunnistamise põhjusena oli

märgitud, et otsus nr P7-xxxx-155364 ei ole kehtiva õigusega kooskõlas ja proportsionaalne ning on

õigusvastane. Sotsiaalkindlustusameti 01.09.xxxx otsusega nr P7-xxxx-676768 määrati alates

01.08.xxxx X. Xle perehüvitis (vanemahüvitis) lapse Y. X (ik xxxxxxxxxxx) kasvatamiseks ja hüvitise

ühe päeva suuruseks märgiti 25,25 (bruto) eurot.

2. Tallinna Halduskohus jättis 18.10.xxxx määrusega X. X riigi õigusabi taotluse halduskohtumenetluse

seadustiku § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.

3. Tallinna Halduskohus jättis 07.11.xxxx määrusega kaebuse nõuete täpsustamiseks käiguta.

4. Kaebaja teatas 22.11.xxxx vastuses, et palub tühistada Sotsiaalkindlustusameti otsused nr P7-xxxx-

665496, P7-xxxx-676768 ning vaideotsuse nr 5.2-3/33979-6 osas, milles kaebaja vaie rahuldamata

jäeti.

5. Tallinna Halduskohus võttis 24.11.xxxx määrusega kaebuse menetlusse.

6. Sotsiaalkindlustusamet vastas kaebusele 28.12.xxxx.

7. Tallinna Halduskohus määras 25.01.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

8. X. X esitas oma lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja 08.02.2024.

9. Sotsiaalkindlustusamet esitas oma lõplikud seisukohad 20.03.2024

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

10. Vastustaja väidab, et kui teenimisperiood on väiksem kui 1 kuu, siis tuleb arvesse võtta, et

teenimisperioodiks on 1 kuu. Seetõttu on vastustaja vanemahüvitise ümber arvestanud. Seejuures on

vastustaja viidanud perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lõikele 6, mille kohaselt käesoleva paragrahvi

lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe

alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12. PHS § 39

lg-s 6 on toodud, et kalendrikuude täpsust arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma. Seega vastab

0,13 kuud sättes toodud täpsusastmele. Muid täpsustusi kalendrikuude arvestamise kohta sättest ei

tulene. Küll on aga sätte viimasest lausest tulenev erand olukorraks, kui arvestuslik tulu teenimise

periood on võrdne nulliga ehk ühekordse tulu jaoks – siis jagatakse tulu 12-ga. Käesoleval juhul see

aga nii ei ole – tulu teenimise perioodiks on 0,13 kuud, mitte null.

11. Vastustaja seisukohast tulenevalt ei ole otsus nr P7-xxxx-155364 õigusvastane, vaid on lihtsalt

muutunud vastustaja PHS § 39 lg 6 kohaldamise praktika. Lisaks on 01.04.2022 jõustunud

perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjas

otseselt välja toodud, et vanemahüvitist arvutatakse kalendripäeva põhiselt. Seega saab hüvitise

arvutamise aluseks olev periood olla ka lühem kui üks kuu. Järelikult ei ole tegemist seaduse lüngaga,

vaid seadusandja tahtega kehtestada PHS § 39 lg 6 just sellises sõnastuses. Vastustaja on sisuliselt

leidnud, et kui tulu teenimise perioodiks saab olla ka väiksem periood kui üks kuu, siis võib see viia

olukorrani, kus vanemahüvitis ületab perioodil teenitud töötasu. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et

vanemahüvitis ei täida oma eesmärki – asendada sissetulekut. Vastustaja jätab aga tähelepanuta, et kui

vanemahüvitise saaja on sissetulekut teeninud lühemal perioodil kui üks kuu, siis ongi see sissetulek

tema selle perioodi sissetulek.

12. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-24-11 tehtud lahendi punktis 50

märkinud, et õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et

õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt

ebasoodsas suunas. Käesolevas asjas ei ole muutunud küll seadus, kuid on vastustaja muutnud seaduse

kohaldamise praktikat. Võttes arvesse, et tagajärjed on õigustatud isikule samad, puudub igasugune

põhjendus, miks ei peaks eelviidatud seisukohti kohaldama ka käesolevas asjas. Kaebaja on seisukohal,

et vastustaja ei tohtinud käituda sõnamurdlikult.

13. Täiendavas 08.02.2024 seisukohas jäi kaebaja varasemalt esitatud seisukohtade ja taotluste juurde.

13.1. Kaebaja tõi välja, et sai vastustajalt korduvalt kinnituse, et suurem hüvitis on korrektne ning

+seaduse mõte on selles, et järjestikuste laste puhul jääb varasem suurem hüvitis kehtima. Sellele

tuginedes kaebaja ja kaebaja abikaasa I. X ka enda ja laste elu korraldasid. Ka pärast vastustajalt

vanemahüvitise vähendamise menetluse alustamise kohta teavituse saamist andis kaebaja vastustajale

10.08.xxxx ülevaate, et pere on teinud oma elukorralduse ja varalised otsused lähtuvalt vastustaja

otsustest ja temalt saadud kinnitustest. Sellest hoolimata vähendas vastustaja vanemahüvitist.

13.2. Vastustaja tõlgendus PHS § 39 lg-st 1 ei ole korrektne. Sättes on räägitud ühe kalendripäeva

vanemahüvitise suurusest, mille arvutamise aluseks võetakse ühe kalendrikuu keskmine tulu. Kaebajale

jääb arusaamatuks, kuidas ja millisest sõnast tegi vastustaja järelduse, et aluseks võetakse vaid terve

kalendrikuu tulu. Vastustaja tundub olevat sellise järelduse teinud sellest, ühe kalendripäeva hüvitise

arvutamise aluseks on ühe kalendrikuu keskmine tulu. See ei ole aga korrektne. Oluline ongi siin just

see, et PHS § 39 lg-s 1 räägitakse keskmisest tulust. Vastustaja on sättes meelevaldselt asendanud

mõiste „keskmine“ mõistega „terve“ ning seeläbi teinud sättest järelduse, mida sealt teha ei saa. Nii

PHS § 39 lõigetes 1 kui 2 räägitakse läbivalt keskmisest tulust, mille vastustaja läbivalt tähelepanuta

jätab.

13.3. Käesolevas asjas on vaidluse all – kuidas arvutatakse ühe kalendrikuu keskmist tulu, millest

lähtuvad PHS § 39 lõiked 1 ja 2. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude

arvu arvutuskäigud on aga toodud PHS § 39 lõigetes 5 ja 6. PHS § 39 lõikest 5 tuleneb järgmine valem:

ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus = arvestusperioodi isikustatud

sotsiaalmaks / arvestusperioodi kalendrikuude arvuga. Kaebajale arusaadavalt ongi vaidluse all valemi

teine pool ehk kalendrikuude arvu arvutamine. Kalendrikuude arvu arvestamise alused on toodud PHS

§ 39 lõikes 6, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on

arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövoimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu

vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12. Kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta

pärast koma. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga 12. Võttes ka arvesse, et sättest ega ka kuskilt mujalt ei

tulene, et kalendrikuude arv ei saa olla väiksem kui 1, siis saab kalendrikuude arv olla ka 0,13.

Vastustaja on vaideotsuses ka ise möönnud, et seadusest ei tulene, et PHS § 39 lg-st 6 tulenev

arvestusperioodi kalendrikuude arv ei saa olla alla ühe ning on tegemist hoopis vastustaja enda praktika

muutumisega.

13.4. Vanemahüvitise arvestamise aluseks ei ole tegelik sissetulek, vaid keskmine sissetulek. Kui

vanemahüvitise saaja on sissetulekut teeninud lühemal perioodil kui üks kuu, siis ongi see sissetulek

tema selle perioodi sissetulek, mitte terve kuu sissetulek. Terve kuu keskmine sissetulek arvestatakse

selle perioodi ja teenitud sissetuleku alusel. Vastustaja ei ole välja toonud õiguslikku alust, mis annaks

talle võimaluse seadus kohaldamata jätta isegi siis, kui tegemist oleks ebavõrdse kohtlemisega (kaebaja

rõhutab veel kord, et tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega). PHS § 39 lg 6 sõnastus on selge – sellest

ei tulene piirangut, et kalendrikuude arv ei saa olla alla ühe. Kui aga vastustaja on seisukohal, et PHS §

39 lg 6 kohaldamine viib põhiseadusevastase olukorrani, siis tuleb normi muuta või algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Vastustaja ei saa normi lihtsalt oma suva järgi kohaldada.

13.5. Kaebaja leiab, et otsuse näol tegemist õiguspärase haldusaktiga ning kui ka oleks tegemist

õigusvastase aktiga, ei saanud kaebaja sellest kuidagi teadlik olla. Praegusel juhul ei ole täidetud mitte

ükski HMS § 66 lg-s 2 toodud eeldus, mistõttu ei saa vastustaja otsust kehtetuks tunnistada. Käesoleval

juhul puudub avalik huvi ning puudub ka haldusaktiga koormatud isik. Järelikult tuleb arvesse võtta

ainult kaebaja usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Kaebaja elukorralduse muutust ja vanemahüvitise

vähendamisega kaasnevat riivet suurendab asjaolu, et kaebaja saab mh suuremat vanemahüvitist

arvesse võttes neljanda lapse, kelle orienteeruv sünni aeg on xx.xx.xxxx. Seega mahub ka järgmine laps

PHS § 43 lg-s 1 toodud tähtaja sisse. Kui vastustaja perehüvituse määramise otsuse kehtetuks

tunnistamine jõusse jääb, saab kaebaja ka järgmise lapse eest väiksemat vanemahüvitist, millega

kaebaja mitte kuidagi arvestada ei osanud ega saanudki. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja ja tema pere

teinud tuginedes vastustaja otsustele ja kinnitustele elus ulatuslikke ümberkorraldusi. Kui käesolevas

asjas ka ilmneb, et otsus oli õigusvastane, oleks siiski saanud ümberkorraldusi ja vara käsutamist

vältida, kui vastustaja oleks koheselt korrektsed otsused teinud ja kaebajale korrektset infot andnud.

Sellisel juhul oleks I. X jätkanud Soomes töötamist ning saanud ka Soome vanemahüvitist ning oleks

Y. ja sündiv laps planeeritud vastavalt Soome õiguskorrale. Käesolevaks hetkeks on I. X minetanud

õiguse saada Soome toetusi. Järelikult ei saa otsust kehtetuks tunnistada ka tulenevalt HMS § 67 lg-test

1 ja 2.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja jääb vaidlustatud otsuses ja

vaideotsuses toodud selgituste ja põhjenduste juurde.

15. Vastustaja selgituste kohaselt sündis kaebajal xx.xx.xxxx laps Y.. Y. sünniga seoses on

vanemahüvitise suuruse arvutamise arvestusperioodiks vastavalt PHS § 39 lg 3 p-le 2 periood

01.06.2021 – 31.05.2022 (lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuust arvestatakse maha lapse

sünnikuule eelnenud 9 kalendrikuud). Arvestusperioodil kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ei

teeninud ning talle oleks määratud vanemahüvitis vanemahüvitise määras ehk eelmise kalendriaasta 1.

jaanuaril kehtinud töötasu alamääras (PHS § 41 lg 3). 01.01.2022 oli töötasu alammäär 654 eurot. Kui

vanemahüvitise taotlejal, kelle lapse sünni vahe eelmise lapse sünniga on lühem kui kolm aastat, on

PHS §-de 39–42 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui talle eelmisel korral

määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või sellega võrdne, arvutatakse vanemahüvitise

suurus varasemast tulust (PHS § 43 lg 1). Kaebaja eelmine laps sündis aastal 2021 ehk laste sünni vahe

oli lühem kui 3 aastat ning talle kohaldus PHS § 43. Eelmise lapse puhul oli vanemahüvitise suuruse

arvestusperioodiks 01.08.2019 – 31.07.2020. Augustis 2019 oli kaebaja eest tasutud sotsiaalmaksu

249,96 eurot, ta oli töövõimetuslehel kuni 14.08.2019 (st 14 päeva arvestusperioodist) ja töötuna arvel

alates 19.08.2019 (st 348 päeva 366-st, aasta 2020 oli liigaasta). Tema tulu võrreldes xxxx. aastal

sündinud lapsega seoses arvutatava vanemahüvitise suuruse arvestusperioodil (s.o 01.06.2021 –

31.05.2022) saaduga oli suurem ning vanemahüvitise suurus tuli arvutada lähtuvalt varasemast tulust.

xx.xx.xxxx otsuse aluseks olnud arvestuse järgi oleks tema igakuine tulu olnud summas 5826,57 eurot

(249,96 (tulult makstud sotsiaalmaks): 0,13 (nn kalendrikuude arv): 0,33 (sotsiaalmaks 33%)). Aastal

xxxx on vanemahüvitise ülempiir 4291,2 eurot (PHS § 40 lg 1) ning jagades selle 30-ga (PHS § 40 lg

3) on päevamääraks 143,04 eurot. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel (lisa 1) oli kaebaja tulu 2019.

aasta augustis 757,45 eurot, millelt maksti sotsiaalmaksu 249,96 eurot ning samalaadses suuruses oli

tema sissetulek ka enne 1. lapse sündi 20.05.2019. Märtsis 2019 maksti tema tulult sotsiaalmaksu

summas 486,1 eurot (tegemist oli viimase töötasu saamise kuuga enne lapse sündi ehk kõik tasumisele

kuuluvad summad tuli välja maksta), veebruaris oli sotsiaalmaksu summa 235,35 ja jaanuaris 242,04

eurot. Samalaadset sissetulekut sai kaebaja ka aastal 2018.

16. Kaebajale määrati xx.xx.xxxx vanemahüvitis suuruses 143,04 eurot päevas, mis ilmselgelt ei ole

kooskõlas PHS § 32 lg-ga 1 (tagada asendussissetulek) ning selle põhjuseks sai seaduse vale

kohaldamine. Tulenevalt PHS § 39 lg-test 1 ja 2 tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks

võtta ühe kalendrikuu tulu ning ühe kalendrikuu tulu ei saa olla päeva või päevade arvestuses. Seetõttu

ei ole ka õige jagada ühe kalendrikuu sissetulekut üksikute päevade vahel, mida näitab ka tulemus,

milleni sel viisil arvutades jõutakse (otsus xx.xx.xxxx). Juhul kui selgub, et seadust on valesti

kohaldatud, tuleb astuda vastavaid samme ja asuda seadust õiguspäraselt kohaldama.

17. Kaebaja leiab, et kuna vanemahüvitist arvutakse kalendripäeva põhiselt, siis saab hüvitise

arvutamise aluseks olev periood olla lühem kui üks kuu. Vastustaja selle tõlgendusega ei nõustu.

Vanemahüvitise suuruse leidmiseks tuleb esmalt leida vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu

keskmine tulu, millelt on tasutud sotsiaalmaks (PHS § 39 lg 1). Ühe kalendrikuu keskmine tulu on

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu

keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS § 39 lg 2). Ühe kalendripäeva vanemahüvitise

suurus on 100 protsenti käesoleva paragrahvi lõigete 1–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest

tulust jagatuna 30-ga (PHS § 37 lg 7). Tulenevalt võimalusest saada vanemahüvitist ühes kuus soovitud

päevade eest (PHS § 46 lg 6), mitte tingimata ühe kuu eest tervikuna, toimub vanemahüvitise suuruse

arvestus ühe kalendripäeva eest. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus leitaks siiski läbi ühe

kalendrikuu tulusumma jagamisel 30ga.

18. Täiendavas 20.03.2024 seisukohas jäi vastustaja varasemalt esitatu juurde tuues välja alljärgneva.

18.1. Vanemahüvitise suuruse arvutamine toimub ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu

alusel. Üks kalendrikuu on kas 28, 29, 30 või 31 päeva. Üks kalendrikuu ei koosne 20-st, 17-st, 4-st või

muust päevade arvust. Seega ei saa mõista 0,13 kalendrikuud ühe kalendrikuuna ega võtta tulu

arvutamise aluseks poolikus kalendrikuus saadud tulu laiendades seda tervele kalendrikuule. Kui isik

töötas arvestusperioodil vähem päevi kui on ühes kalendrikuus ja tema eest maksti sotsiaalmaksu

249,96 eurot (sellele vastav tulu on 757,45 eurot), siis samas suuruses tuleb mõista tema ühe kuu

kalendrikuu isikustatud sotsiaalmaksu suurust, mis tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel tulenevalt

PHS § 39 lg-st 2 ja 5 võtta aluseks. Kaebaja leiab, et tulu, mida ta teenis nelja päeva eest tuleb

laiendada tervele kalendrikuule, aga sellist regulatsiooni seadus ette ei näe. PHS lähtub ühe kuu

reaalsest mitte oletuslikust sissetulekust.

18.2. xx.xx.xxxx otsus, millega kaebajale määrati algselt vanemahüvitis, ei olnud kooskõlas PHSi

kehtiva regulatsiooniga, seadust kohaldati ebaõigesti, mis viis ebaõige ja ebaõiglase tulemini. Seetõttu

leiame ka, et tegemist oli õigusvastase haldusaktiga ning seaduse ebaõige tõlgendamise või

kohaldamise selgudes, peab haldusorgan oma käitumist parandama ja korrigeerima. 08.02.2024

seisukohast jääb kõlama, et kaebaja on korduvalt küsinud, kas kõik on korrektne. Samal põhjusel on ka

31.08.xxxx kehtetuks tunnistamise otsuses jõutud järeldusele, et kaebaja ei saa tugineda usaldusele

HMS § 67 lg 4 p 5 alusel, kuna ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik.

18.3. Vastustaja on selgitanud 31.08.xxxx otsuses, millega tunnistati kehtetuks xx.xx.xxxx otsus, et

vanemahüvitist on õigustatud saama ühtsetel alustel ja põhimõtetest lähtuvalt kõik Eesti Vabariigis last

kasvatavad vanemad ning hüvitisi tuleb määrata kõikidele õigustatud saajatele õiglaselt ja ühtsetel

alustel.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 31.08.xxxx otsust nr P7-xxxx-

665496 ja 01.09.xxxx otsust P7-xxxx-676768 ning taotletud nende tühistamist, samuti vastavasisulise

02.10.xxxx vaideotsuse nr 5.2-3/33979-6 tühistamist osas, milles vaie rahuldamata jäeti. Taoliselt on

kaebus Tallinna Halduskohtu 24.11.xxxx määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski

vastustaja 31.08.xxxx otsuse õiguspärasuse küsimuses, sest sellega tunnistati kehtetuks varasemalt

väljastatud perehüvitise määramise otsus. Uue perehüvitise määramise otsustuse seisuga 01.09.xxxx

saab tühistada üksnes siis kui varasema hüvitise kehtetuks tunnistamise kohta tehtud otsustus osutub

õigusvastaseks, vastupidisel juhul on aga 01.09.xxxx otsustuse puhul tegemist kaebaja jaoks soodsa

haldusaktiga. Sama printsiip kehtib ka vaideotsuse suhtes, selle võib osaliselt tühistada pigem

õigusselguse huvides ning eeldusel, et nõndanimetatud põhivaidlus laheneb kaebaja kasuks.

20. Sotsiaalkindlustusameti 31.08.xxxx otsusega nr P7-xxxx-665496 tunnistati alates 01.08.xxxx

kehtetuks xx.xx.xxxx otsusega nr P7-xxxx-155364 väljastatud perehüvitise määramise otsus.

02.10.xxxx vaideotsusega muudeti hüvitise kehtetuks tunnistamise kuupäeva ning loeti hüvitise

määramise kehtetuks tunnistamise õigeks kuupäevaks 31.08.xxxx. Sotsiaalkindlustusamet asus

seisukohale, et varasema ehk xx.xx.xxxx haldusakti puhul oli tegemist õigusvastase haldusaktiga, mida

ei saa avaliku huvi liigse riive tõttu kehtima jätta. Seejuures on tuginetud haldusmenetluse seaduse § 66

lõikele 1, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades sama seaduse paragrahvis 67

sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt ning

haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 punktile 5. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 67 on vaja

haldusakti kehtetuks tunnistamise korral isiku kahjuks arvestada ka isiku usaldust haldusakti kehtima

jäämiseks. Seonduvalt eelnimetatuga on aga vastustaja osundanud haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4

punktile 5, mille kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele kui ta oli

haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Samas mingisuguseid

sisulisi põhjendusi 31.08.xxxx haldusakti kolmanda lehekülje suhteliselt lakoonilises teises lõigus selle

kohta ei sisaldu peale viite sellele, et nagu oleks kaebaja olnud otsuse õigusvastasusest teadlik ja et

sellele olevat teatavas pöördumises ka viidatud. Midagi konkreetsemat nimetatud haldusakti

sellekohastes põhjendustes ei sisaldu.

21. Käesoleva vaidluse võib olemuslikult jagada kaheks osaks, millest esimene taandub küsimusele

sellest kas varasema ehk xx.xx.xxxx otsuse puhul oli üldse tegemist õigusvastase haldusaktiga ning kas

vastustaja seisukoha tõlgenduspraktika muutumisest võib lugeda põhjendatuks. Olenemata aga sellest

kas praktika muutmine oli sisuliselt põhjendatud või mitte, seostub teine osa negatiivsete tagajärgede

tekkimise lubatavusega konkreetse kaebaja jaoks ehk isiku usalduse arvestamisega haldusorgani

selgituste ja tegevuse suhtes.

22. Menetlusosalised tõlgendavad erinevalt või siis on nüüd hakanud erinevalt tõlgendama

perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 39 sätestatud vanemahüvitise arvutamise aluseid. Lähtuvalt

eelnimetatud paragrahvi esimesest lõikest saab fikseerida vanemahüvitise suuruse ühe kalendripäeva

täpsusega. Selles ilmselt menetlusosaliste vahel vaidlust ka ei ole. Edasine taandub aga eelkõige PHS §

39 lõike 6 teise lause tõlgendustele, mille kohaselt arvutatakse kogu arvestusega seonduvate

kalendrikuude arv täpsusega kaks kohta peale koma. See tegelikult haakub sama paragrahvi esimese

lõike sõnastusega, mis eeldab hüvitise suuruse fikseerimist ühe kalendripäeva täpsusega. Nüüd on

edasine küsimus selles, et miks seda võib arvestada täpsusega kaks kohta peale koma ainult sel juhul

kui esimese kuu nivoo on ületatud, aga mitte siis kui esimese täiskuu tasemest jäävad mõned päevad

puudu. 31.08.xxxx haldusakti kolmandal leheküljel on vastustaja resümeerinud, et vanemahüvitist

ollakse õigustatud saama ühtsetel alustel ja õiglaselt ja et olukord, kus samadel alustel ja tingimustes

lapsevanemad saavad oluliselt väiksemas määras vanemahüvitist ei ole õiglane ning seda saab käsitleda

avaliku huvi liigse riivena. Seoses eelnimetatuga jääb aga selgusetuks, et mis juhtumid need siiski on

kus samadel alustel ja tingimustes saab keegi väiksemas määras vanemahüvitist, mis ei olevat õiglane.

Olukorrad ongi erinevad ja see mis on ühe jaoks õiglane ei pruugi seda olla teise jaoks ning vastupidi.

Pigem võib seoses eeltooduga tekkida küsimus, et miks mõnepäevase suhteliselt suure sissetuleku

alusel (reeglite kohaselt) arvutatud suhteliselt suur hüvitisesumma on ebaõiglane, aga situatsioonis, kus

samalaadne töötamise periood koos suhteliselt suure sissetulekuga jääb näiteks napilt alla 30-päevast

piirjoont või siis on ületanud napilt 30-päevase piirjoone, vastava hüvitise suurust ebaõiglaseks enam ei

peeta ehk et kas väidetava ebaõigluse kriteeriumi vältimine peaks siis seostuma näiteks mingisuguse

töötatud päevade arvu miinimumnõudega. Taolisi, võrreldavaid või suhteliselt sarnaseid küsimusi on

võimalik tekitada veelgi, kuid haldusorgan saab lähtuda siiski õigusaktides sätestatust ja

väljakujunenud tõlgenduspraktikat võiks muuta pigem siis kui on ilmnenud sisulised probleemid ja säte

on tõesti mitmeti tõlgendatav, aga mitte seetõttu, et väljamakstav summa tundub mõne teise võrreldava

juhtumi taustal kellegi jaoks liiga suur. Sotsiaalkindlustusametil on võimalik ministeeriumi kaudu

taotleda seaduse täpsemat sõnastamist, kuid haldusasja materjali põhjal ei saa praegu järeldada, et seda

oleks peetud vajalikuks teha. Vanemahüvitiste maksmist ja maksmise aluseid on seadusandjal võimalik

muuta. Haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel võimaldati vastustajal (ei olnud

kohustuslik) täiendavalt selgitada, millest kehtiva ja eeldatavalt õiguspärase haldusakti andmise aluste

ümbertõlgendamine ajendatud oli, milline on selle otsustuse mõju ehk kui palju sarnaseid või

võrreldavaid juhtumeid vaidlusega seonduval perioodil üldse on ilmnenud ja kas amet on teinud

ministeeriumile ettepanekuid seadust teatavas osas muuta, kuid selle kohta vastustaja 20.03.2024

menetlusdokumendis midagi konkreetset ei sisaldu. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud kohtu hinnangul

varasema praktika muutmine põhjendatud, kuigi mingil määral võib see vaieldav olla. Vaatamata

sellele ja võimalikule vaieldavusele ei oleks aga vastustaja pidanud saama antud juhul soodsat

haldusakti kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistada lähtuvalt haldusmenetluse seaduse §-st 67.

23. Haldusmenetluse seaduse § 67 kohaselt on vaja haldusakti kehtetuks tunnistamise korral isiku

kahjuks arvestada isiku usaldust haldusakti kehtima jäämiseks. Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja

oli varasema haldusakti õigusvastasusest teadlik, sest ta oli perehüvitise määramisel küsinud ametnikelt

midagi seonduvalt sellega, et kas kõik on korrektne. Taolisi küsimusi arvete esitamise põhjendatuse või

mingisuguste muude aspektide korrektsuse kohta, olenevalt muidugi kogu taustsituatsioonist, võib

pidada ka viisaka suhtluse väljendusvormiks. Samas, miks peaks kaebaja, kelle jaoks oli perehüvitise

määramise metoodika eeldatavalt suhtelist võõras teema, olema teadlik haldusakti väidetavast

õigusvastasusest, kui vastavate küsimustega igapäevaselt tegelevad ametnikud selgitasid, et kõik on

reeglitega kooskõlas. Mis puutub reeglite järgimisse, siis varasema perehüvitise määramise xx.xx.xxxx

otsuse õiguslik alus, mis haldusaktis välja on toodud, langeb kokku 01.09.xxxx haldusakti õiguslikke

aluseid kirjeldava alajaotusega. Eelnimetatu tõstatab taas küsimuse sellest, et mis oli siiski eelneva

praktika muutmise õiguslik põhjus kui hüvitise määramise õiguslikud alused xx.xx.xxxx ja 01.09.xxxx

haldusaktides jäid täpselt samaks. Vastustaja on viidanud HMS § 67 lg 4 punktile 5, sest kaebaja olevat

pidanud otsustuse õigusvastasusest teadlik olema. Antud juhul ei pruukinud see otsustus tegelikult

üldse õigusvastane olla. Vähemalt on see vägagi vaieldav. Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, et

kohaldada võiks mõnda teist punkti haldusmenetluse seaduse kuuekümne seitsmenda paragrahvi

neljandast lõikest. Pigem kohalduvad eelnimetatud seaduse ja paragrahvi lõiked 2 ja 3, mis ei võimalda

üldse haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, sest kaebaja on teinud oma elukorralduses

ümberkorraldusi ja muudatusi, kusjuures mingisuguse ülekaaluka avaliku huviga ei saa üksikjuhtumi

pinnalt määratud ajutise perehüvitise puhul kuidagi tegemist olla.

24. Lähtuvalt eeltoodust peab kaebuse rahuldama ja vaidlustatud haldusaktid tühistama, millest

järeldub, et varasema haldusakti ehk xx.xx.xxxx otsuse nr P7-xxxx-155364 kehtetuks tunnistamiseks ei

olnud piisavat põhjust. Tühistada saab ka vaidlustatud vaideotsuse osas, milles vaie jäeti rahuldamata,

kuid seda pigem õigusselguse huvides.

25. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja põhjendatud menetluskulu

vastustajalt välja mõista. Kaebaja on menetluskulude nimekirja koos vastavate arvete ning teenuse

lühikirjeldusega haldusasja materjali juurde tähtaegselt esitanud. Kaebaja taotleb 2296 euro ja 35 sendi

suuruste õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Lähtuvalt HKMS § 109 lg 6 mõistab

kohus välja üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Antud juhul võib pidada kulu põhjendatuks.

Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et vaidlus oli kaebaja jaoks olulise tähendusega. Vastustaja ei ole

haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja raames ega hilisemalt

kulude suurusele kui sellisele tegelikult ka vastu vaielnud. Lähtuvalt eeltoodust on vastustajalt kaebaja

kasuks väljamõistetavaks menetluskuluks 2296 eurot ja 35 senti.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik