4-11-1225/9 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-11-1225

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2011 Tartu, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-11-1225 Kohtukoosseis Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 2. mai 2011 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.D (R.D) määruskaebus

RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 196 lg 2 ja § 198, ringkonnakohtunik määras:

jätta Viru Maakohtu 2. mai 2011 kohtumäärus muutmata ja R.D määruskaebus rahuldamata.

Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud

Ida Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna 08.03.2011 otsusega väärteoasjas 2330,11,000936 karistati R.D liiklusseaduse (edaspidi LS) § 74 19 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

R.D esitas eelnimetatud otsusele kaebuse Viru Maakohtule.

Viru Maakohtu 04.04.2011 määrusega jäeti R.D kaebus käiguta ning anti 15-päevane tähtaeg alates määruse ärakirja kättesaamisest puuduste kõrvaldamiseks. Ühtlasi selgitati V™S § 118 lg 2 p-s 3 sätestatut.

Viru Maakohtu 04.04.2011 määruse ärakirja sai 05.04.2011 kätte R.D abikaasa I.I.

Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus jättis R.D kaebuse läbi vaatamata.

Maakohus viitas V™S § 118 lg 2 p-s 3 ja § 41 lg-s 2 sätestatule ning märkis, et maakohtu

käiguta jätmise määrus oli toimiku materjalidest nähtuvalt kätte antud R.D poolt kohtule teatatud aadressil temaga koos elavale abikaasale. Seega leidis maakohus, et kohtu

04.04.2011 kaebuse käiguta jätmise määrus loetakse R.D-le kätte antuks. Kuna J.

R.D ei täitnud ega kõrvaldanud kaebuses olevaid puuduseid, jättis maakohus R.D kaebuse läbi vaatamata ning tagastas esitajale.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

2

R.D esitas maakohtu määrusele kaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja väärteoasja arutamise jätkamist. Määruskaebuses selgitab R.D, et I.I. ei ole tema abikaasa. Nende abielu on lahutatud XX.XX.XXXX ning neil on vaenulikud suhted, kuid nad on sunnitud siiani elama ühes korteris, kuna ühisvara küsimus ei ole veel lahendatud. R.D märgib, et I.I. ei ole andnud talle

ühtegi kohtudokumenti. Isegi pärast Viru Maakohtu 02.05.2011 määruse kättesaamist on I.I. jätkuvalt eitanud muude kohtudokumentide olemasolu. Samas on tal suure vaevaga õnnestunud nimetatud dokument leida, kuid alles pärast 02.05.2011 määruse kättesaamist.

R.D on seisukohal, et arvestades kõiki asjaolusid, ei saa I.I. käsitleda tema

perekonnaliikmena V™S § 41 lg 2 mõttes. Vastupidi, I.I. 12.02.2011 helistamise järgselt

politseisse, kontrollis R.D politseipatrull alkoholisisalduse tuvastamiseks ja alustas

menetluse. R.D märgib, et tema ja I.I. on menetlusosalised kriminaalasjas (tema kannatanu, R.D süüdistatav). R.D leiab, et eeltoodud asjaoludel on selge, et I.I. võttis tema kohtudokumendid, nimetades end R.D abikaasaks ja varjates neid R.D

eest, rikkus viimase õigust kaitse saamiseks kohtus. Ühtlasi peab R.D vajalikuks märkida, et I.I. otsib igat võimalust talle kätte maksta.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtunik, läbi vaadanud määruskaebuse ja väärteotoimiku materjalid, leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata.

V™S § 118 lg 2 p 3 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata ja tagastab kaebuse selle esitanud isikule, kui kaebuse esitanud isik ei ole V™S § 118 lg-s 1 ettenähtud korras määratud tähtaja jooksul kõrvaldanud kaebuses esinenud puudusi.

Viru Maakohtu 04.04.2011 määrusega jäeti R.D kaebus Ida Prefektuuri

korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna üldmenetluse otsusele käiguta ning anti 15-päevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks alates määruse ärakirja kättesaamisest (tl 7). Käesoleval juhul

ei ole vaidlust asjaolus, et nimetatud määruse võttis vastu I.I. 05.04.2011 (tl 9). Ringkonnakohtunik märgib, et määruskaebuse lisana esitatud lahutustunnistusest nähtub, et I.I. on R.D lahutatud abikaasa (tl 33), mistõttu on õige määruskaebuses esitatud väide, et

maakohus on ekslikult pidanud I.I. R.D abikaasaks. Samas tulenes maakohtu eelnimetatud arvamus teatisest (tl 9). Määruskaebuse kohaselt ei edastanud I.I. R.D-le

eelnimetatud määrust ja varjas seda R.D eest, mistõttu ei saanud R.D kõrvaldada kaebuses esinenud puudusi.

Ringkonnakohtunik leiab, et käesoleval juhul on vaidlus selles, kas I.I. oli õigustatud isikuks,

kellele võis üle anda R.D kohtudokument viimatinimetatule edasiandmiseks. Ringkonnakohtunik möönab, et iseenesest ei reguleeri V™S kohtumääruste kättetoimetamist. Samas saab ringkonnakohtuniku hinnangul analoogia korras kohaldada V™S §-s 41 sätestatut kutse kättetoimetamise kohta. Nimetatud arvamuseks annab alust ka V™S § 113 lg-s 5 ja § 135 lg-s 5 sätestatu. Seega on maakohus õigesti lähtunud V™S § 41 lg-st 2, mille kohaselt antakse

kutse täisealisele isikule ning vähemalt 14-aastasele või vanemale alaealisele allkirja vastu

teatisel, millele märgitakse kutse kätteandmise aeg. Sama sätte teine lause sätestab, et kui kutsutavale ei olnud võimalik kutset kätte anda, antakse see temaga koos elavale vähemalt 14-

aastasele perekonnaliikmele allkirja vastu teatisel ja märgitakse kätteandmise aeg. Sellest

tulenevalt ei ole alati vajalik kohtudokument edastada allkirja vastu isiklikult adressaadile endale, vaid selle võib vastu võtta ka saajaga kooselav vähemalt 14-aastane perekonnaliige.

R.D on arvamusel, et tema lahutatud abikaasat ei ole võimalik käsitleda

perekonnaliikmena VTMS § 41 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtunik R.D nimetatud arvamusega ei nõustu ning märgib, et V™S § 41 lg-s 2 sätestatud perekonnaliikme mõistet ei

3

saa tõlgendada kitsendavalt ja formaalselt. Perekonnaliikme nõude eesmärgiks on tagada, et

allkirja vastu üleantud määrus ka adressaadini jõuaks, mistõttu tuleb välistada igasuguste

dokumentide üleandmine isikutele, kes adressaadiga koos ei ela või ei oma mingit seotust adressaadiga. Nimetatud isikuks ei saa pidada lahutatud abikaasat ja kindlasti mitte ainuüksi fakti pinnalt, et ta ei ole enam adressaadi abikaasa, vaid temaga kooselav lahutatud abikaasa. Sellest tulenevalt saab asuda seisukohale, et ka lahutatud abikaasa, kellega R.D koos elab, on käsitletav perekonnaliikmena, kellele oli võimalik kohtumäärus allkirja vastu kätte anda.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohtunik, et R.D ei ole kõrvaldanud kaebuses

esinevaid puudusi kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, mistõttu tuli maakohtul jätta R.D kaebus läbi vaatamata ja tagastada esitanud isikule. Seega tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning R.D määruskaebus rahuldamata.

Samuti peab ringkonnakohtunik vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu järgmisele asjaolule.

Viru Maakohtu 23.05.2011 määrusega on tunnistatud R.D määruskaebus põhjendamatuks ning on määratud see edastada Tartu Ringkonnakohtule (tl 34). V™S § 195 lg

2 sätestab, et kui vaidlustatud kohtu määruse teinud kohtukoosseis peab määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtu määruse oma määrusega ja vajaduse korral teeb uue

määruse. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kui vaidlustatud kohtu määruse teinud

kohtukoosseis peab määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtu määruse ja määruskaebuse viivitamata vastavalt kohtualluvusele.

Seega tulnuks maakohtul lähtuvalt V™S § 195 lg-st 2 koostada määrus üksnes juhul, kui ta

oleks pidanud määruskaebust põhjendatuks ja leidnud, et vaidlustatav määrus tuleb tühistada.

Samas nähtub Viru Maakohtu 23.05.2011 määrusest, et maakohus ei pidanud R.D

määruskaebust põhjendatuks, mistõttu pidanuks maakohus edastama selle viivitamata ringkonnakohtule ja mitte koostama määrust, millega tunnistab määruskaebuse põhjendamatuks.

Maarika Kuusk Kohtunik