2-22-7749/41 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Anu Uritam

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.04.2024 Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-7749

Tsiviilasi

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali hagi

Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS vastu võla ja viivise nõudes

Hagihind

hagi hind 667 199,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal

(registrikood 11223507, Lõõtsa tn 2b, Tallinn 11415);

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Jüri- Karl Leppik,

vandeadvokaat Raiko Lipstok (Advokaadibüroo Eversheds

Sutherland Ots & Co, e-post: juri-karl.leppik@eversheds-

sutherland.ee; raiko.lipstok@eversheds-sutherland.ee);

Kostja: AS INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395, Raua

tn 35, Tallinn 10124);

Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Andrus Kattel,

vandeadvokaat Marika Mugur (Advokaadibüroo NOVE, e-post:

marika.mugur@nove.ee; andrus.kattel@nove.ee).

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta hagi põhinõudes 599 999,99 eurot, hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud

viivise nõudes 19 200 eurot ning edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise nõudes

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud hageja kanda.

2. Mõista hagejalt AAS-lt BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kaudu (registrikood

11223507) kostja AS INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395) kasuks

menetluskuludena välja 20 978,76 (kakskümmend tuhat üheksasada seitsekümmend kaheksa

eurot ja 76 senti) eurot, millest 20 759,40 eurot on kulud õigusabile ja 219,36 eurot on

tõlkekulud.

3. Mõista hagejalt AAS-lt BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kaudu (registrikood

11223507) kostja AS INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395) kasuks välja viivis

menetluskuludelt 20 978,76 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võivad pooled esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna

ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE

1. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena 599 999,99 eurot ja hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivisena 19 200 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka edaspidi

sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras.

2. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kindlustanud veduki DAF (registreerimismärgiga xxxx), mis

põhjustas 05.12.2014 Saksamaal liiklusõnnetuse. Õnnetuse toimumise hetkel vedas veduk haagist

(registreerimismärgiga xxxx). Õnnetuse tagajärjel tekkis kahju ning hageja on hüvitanud 2021. aasta

lõpus kannatanutele varakahju 1 199 999,99 eurot.

3. Haagise oli õnnetuse hetkel kindlustanud kostja. Õnnetusjuhtumiga seonduv vastutus lahendatakse

Saksa õiguse järgi, mis näeb ette nii veduki kindlustusandja kui ka haagise kindlustusandja vastutuse

kannatanutele tekkinud kahju hüvitamise eest, kui õnnetuse hetkel vedas veduk haagist. Sellest

lähtuvalt vastutavad kindlustusandjad kannatanute nõuete eest võrdses ulatuses. Kindlustusandjate

omavaheliste nõuete esitamisele kohaldatakse Eesti õigust, mille järgi on hagejal, kes on hüvitanud

kannatanutele tekkinud kahju, tagasinõudeõigus kostja kui haagise kindlustusandja vastu. Tallinna

Ringkonnakohus on 17.10.2018 teinud tsiviilasjas nr 2-17-15908 otsuse, milles on poolte vastutusega

seonduv lahendatud. Seeläbi on kohus lahendanud hageja ja kostja vahelised peamised õiguslikud

küsimused, sealhulgas kohalduva õiguse ja haagise kindlustusandja vastutusega seonduvad küsimused.

4. Saksamaa Liitvabariigis Münsteris toimus 05.12.2014 liiklusõnnetus haagist vedanud veduki ja

rongi vahel. Kuna mööda tänavat, kus veduk asus, ei olnud võimalik koos haagisega edasi liikuda,

tagurdas juht haagisega veduki raudteeülesõidukohale. Raudteeülesõidule tagurdades sai haagisega

veduki juht teada peatselt lähenevast rongist, kuid ei jõudnud saabuva rongi eest ära sõita, mistõttu

toimus kokkupõrge. Liiklusõnnetuse tulemusena tekkis kahju rongis sõitnud rongi omanikule ja

kolmandatele isikutele.

5. Hageja oli liiklusõnnetuse põhjustanud veduki valdajale väljastanud kindlustuspoliisi.

Liiklusõnnetuse põhjustanud haagise oli liiklusõnnetuse toimumise kindlustanud kostja.

Liiklusõnnetuse tagajärjel kahju kandnud isikud pöördusid isikulise kui ka varalise kahju tekitamise

eest hüvitise saamiseks hageja Saksamaa agendi BALCIA INSURANCE SE poole.

6. Hageja hüvitas üheteistkümnele nõude esitanud isikule liiklusõnnetuses tekitatud isikukahju ning

esitas tagasinõude kostja vastu. Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo 21.03.2016 ringkirja kohaselt

jaotatakse Saksamaa õiguse järgi vastutus veduki kindlustusandja ning haagise kindlustusandja vahel

võrdselt ehk mõlemad vastutavad tekkinud kahju eest võrdses ulatuses ning peavad hüvitama 50%

tekkinud kahjust. Kuivõrd kostja vabatahtlikult regressinõuet ei täitnud, pöördus hageja kohtusse.

2019. aastal sõlmisid hageja ja kostja tsiviilasjas nr 2-17-15908 kompromissi, mille kohaselt kohustus

kostja tasuma hagejale 107 000 eurot ehk 50% kahju hüvitamise nõude esitanud kolmandatele isikutele

välja makstud isikukahjust. Kostja tasus hagejale selle summa.

7. Liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju ei piirdunud üksnes 2019. aastal sõlmitud kompromissiga

hõlmatud nõuetega. Kuna liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju ületas Saksamaa õiguses sätestatud

kindlustusandja vastutuse piirmäära 1 200 000 eurot, oli hageja kohustatud hüvitama üksnes osaliselt

tekitatud kahju. Kahju hüvitise osas pidas hageja agent kahju kandnud isikutega läbirääkimisi 2017.

aasta lõpust kuni 2021. aasta novembrini. Läbirääkimised kestsid 2021. aasta novembrini, sest

tekkinud varalise kahju suurust ei olnud hagejast sõltumatutel põhjustel võimalik enne 2021. aastat

kindlaks teha.

8. Saksamaa õiguse kohaselt vastutavad Deutsche Bahn AG, Saksamaa riik ja kohalik omavalitsus

ühiselt raudteeülesõitude hooldamise, parandamise ja ehitamise eest. Deutsche Bahn AG, Saksamaa

riik ja kohalik omavalitsus pidid seetõttu jõudma kokkuleppele, kuidas taastada kõnealuse

liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud raudteeülesõit. Kokkuleppele jõuti 2021. aastal. Alles

seejärel oli võimalik viia lõpuni läbirääkimised kõikide kahju kandnud isikutega, ning sõlmida

kokkulepped, mille alusel maksti neile välja hüvitis.

9. 2021. aasta novembris teavitas agent hagejat, et kõikide varalist kahju kandnud kolmandate

isikutega on sõlmitud kokkulepe väljamakstava kahju hüvitise osas. Hageja agent maksis 24.11.2021

varalise kahju hüvitisena välja kokku 1 199 308,48 eurot. 384 056,34 eurot maksti välja Deutsche

Bahn Regio AG-le liiklusõnnetuses osalenud rongi parandamise kulude hüvitamiseks. Väljamakse eest

esitati arve hagejale. 815 252,14 eurot maksti välja Deutsche Bahn Netz AG Regionalbereich Westile

raudteeülesõidu parandamise kulude hüvitamiseks. Väljamakse eest esitati arve hagejale. Hageja tasus

agendile eelmises punktis välja toodud väljamaksete eest 26.11.2021.

10. Hageja agent maksis 01.12.2021 varalise kahju hüvitisena kokku välja 691,51 eurot, millest 145,91

eurot maksti välja N. M. purunenud prillide eest. Väljamakse eest esitati arve hagejale, mille hageja

tasus 22.12.2021. 110,22 eurot maksti välja R. R. mobiiltelefoni parandamise kulude eest. Väljamakse

eest esitati arve hagejale, mille hageja tasus 22.12.2021. 41,33 eurot maksti välja S. V. purunenud

mobiiltelefoni ja pükste eest. Väljamakse eest esitati arve hagejale, mille hageja tasus 22.12.2021.

44,09 eurot maksti välja M. K. purunenud prillide ja pükste eest. Väljamakse eest esitati arve hagejale,

mille hageja tasus 22.12.2021. 349,96 eurot maksti välja M. A. purunenud kohvri, arvuti, käekella,

pükste ja jope eest. Väljamakse eest esitati arve hagejale, mille hageja tasus 22.12.2021.

11. Hageja teavitas kostjat 30.12.2021 eeltoodud maksete teostamisest. Kostja hageja nõudele ei

reageerinud ega ole nõutud summat 599 999,99 eurot hagejale tasunud.

12. Euroopa Kohtu selgituste kohaselt saab veduki kindlustusandja esitada solidaarvõlasuhtest

tuleneva regressinõude haagise kindlustusandja vastu, kui on täidetud järgmised tingimused: haagise

valdaja hüvitamiskohustus on lepinguväline võlasuhe Rooma II määruse 2 artikkel 1 tähenduses,

haagise valdaja hüvitamiskohustuse olemasolu tuleb tuvastada selle riigi õiguse järgi, kus leidis aset

liiklusõnnetus, kindlustusandja kohustus tasuda kindlustusvõtja eest kannatanutele hüvitist tuleneb

kindlustusvõtjaga sõlmitud lepingust ning sellele võlasuhtele ei kohaldu Rooma II määrus.

Kindlustusandja tagasinõudeõigus teise kindlustusandja vastu tuleb välja selgitada õiguse järgi, mis

kohaldub kindlustuslepingutele Rooma I3 määruse artikli 7 järgi.

13. Hageja leidis, et kannatanute ja kahju tekitaja vahelisele õigussuhtele kohaldub Saksa õigus.

Kannatanutele tekkis kahju liiklusõnnetuse toimumise kohas ehk Saksamaal Münsteris. Rooma II

määruse artikkel 4 lõike 1 järgi kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise

võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib. Sama põhimõte on sätestatud Eesti LKindlS § 8

lõikes 3. Järelikult kohaldub kannatanute ning kahju tekitaja ja tema eest vastutava kindlustusandja

vahelistele õigussuhetele Saksamaa Liitvabariigi õigus. Samale seisukohale jõudis Tallinna

Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-17-15908 otsuse punktis 10.1, kus lahendati samadel asjaoludel ja

samade poolte vahel varasemat isikukahju hüvitamise nõuet.

14. Saksa õiguse järgi vastutab haagisega kahju tekitamise eest veduki juht. Straßenverkehrsgesetz4

(StVG) § 7 lõige 1 näeb ette, et kui mootorsõiduki või selle juurde kuuluva ja sellega kaasa sõitva

haagise käitamisel saab inimene surma, tervisekahjustuse või kehavigastuse või saab asi kahjustada, on

valdaja kohustatud kannatanule sellest tekkiva kahju hüvitama. Ühtlasi tekkis kahju kolmandate isikute

varale. Seega vastutab haagisega veduki juht liiklusõnnetuse põhjustamisega kolmandatele isikutele

põhjustatud varalise kahju eest StVG § 7 lõike 1 alusel. Sama leidis Tallinna Ringkonnakohus otsuse

p-s 11.2.

15. Saksa õiguse järgi vastutavad kahju hüvitamise eest haagise ja veduki kindlustusandjad. StVG § 17

lõikes 1 on sätestatud, et kui kahju tekitavad mitu mootorsõidukit ja nende valdajad on seaduse järgi

kohustatud kahju hüvitama, sõltub sõidukite omavahelises suhtes nii kahju hüvitamise kohustus kui ka

hüvitise ulatus eelkõige sellest, kui palju on kahju ülekaalukalt ühe või teise valdaja poolt põhjustatud.

StVG § 17 lõike 4 järgi kohaldatakse eelnevalt välja toodud sätet ka juhul, kui kahju on põhjustanud

haagisega veduk. StVG § 18 lõike 3 järgi lähtutakse eelnevalt välja toodust sõiduki valdaja ja juhi

vahelises suhtes. Saksamaa Ülemkohus on 27.10.2010 otsuses kohtuasjas nr IV ZR 279/08 selgitanud,

et kuivõrd veduk ja haagis on ühtne käitamis- ja vastutusüksus, ei saa rääkida juhi kui veduki valdaja

ja juhi kui haagise valdaja erinevast vastutuse ulatusest. Seda on kinnitanud Saksamaa Rohelise Kaardi

büroo. Seega haagise valdaja ja veduki valdaja omavahelises õigussuhtes jaguneb vastutus

kolmandatele isikutele tekitatud varalise kahju eest võrdselt ehk mõlemad vastutavad 50% osas.

16. Seega vastutab Saksa õiguse järgi haagisega veduki liiklusõnnetuse korral kahju tekitamise eest

võrdsetes osades haagisega seotud isik ja vedukiga seotud isik ning see kohustus on Eesti õiguse VÕS

§ 65 lõike 1 mõttes solidaarkohustus. Poolte vahelisele õigussuhtele kohaldub Eesti õigus. Kostja

kohustus maksta kannatanutele hüvitist tuleneb tema ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud lepingust, mitte

kahju õigusvastasest tekitamisest. Rooma II määruse artikkel 19 näeb ette, et kui kindlustusandja on

maksnud hüvitist kannatanule, reguleerib kannatanu õiguste võimaliku ülemineku küsimust õigus,

mida kohaldatakse kindlustusandja kohustuse suhtes kannatanu vastu ehk kindlustuslepingule Rooma I

määruse artikkel 7 järgi kohaldatav õigus. Rooma I määrus artikkel 7 lg 4 punkti b ja REÕS § 46 lõike

1 kohaselt kohaldatakse kohustusliku kindlustuse lepingule Eesti õigust, sest Eesti õigus näeb ette selle

kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse. Sama leidis Tallinna Ringkonnakohus otsuse punktis 10.2.

17. Kostja oli õnnetuse hetkel haagise kohta sõlmitud liikluskindlustuslepingus kindlustusandja. Kostja

on kohustatud tasuma kannatanutele hüvitist haagise käitamisel tekitatud kahju eest LKindlS §-de 12

ja 24 järgi (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse punkti 11.3), kuivõrd Saksamaa õiguse kohaselt on

liikluskindlustusjuhtum toimunud. Seejuures on varalist kahju kandnud kolmandatel isikutel vastav

nõudeõigus kostja vastu tulenevalt LKindlS § 35 lg 1 punktist 1. Kahjunõude saaksid kannatanud

esitada kostja ja haagise omaniku vastu tulenevalt VÕS § 521 lõikest 1 ja LKindlS § 1 lõikest 2.

18. Kostja ja haagise omanik on omavahelises suhtes vastavalt VÕS § 521 lõikele 2 solidaarvõlgnikud,

kuid kostja ei või kohustuse täitmisest omavahelise suhtele tuginedes keelduda VÕS § 521 lg 5 alusel

(Tallinna Ringkonnakohtu otsuse punkti 11.3). Seega on kostja kohustatud täitma nõuded, mis

seonduvad liikluskindlustusjuhtumiga ning mille eest lasub vastutus haagise käitajal.

19. Veduki ja haagise olid kindlustanud erinevad isikud. Veduki oli kindlustanud hageja ja haagise

kostja. Saksamaa Ülemkohtu otsusest ja Saksamaa Rohelise Kaardi büroo seisukohast lähtuvalt ei saa

rääkida juhi kui veduki valdaja ja juhi kui haagise valdaja erinevast vastutuse ulatusest. Järelikult on

veduki kindlustusandja ja haagise kindlustusandja solidaarvõlgnikud sarnaselt VÕS § 65 lõikes 1

sätestatule. Järelikult said kannatanud nõuda emmalt-kummalt kindlustusandjalt kahju hüvitamist.

20. Hageja kui üks solidaarvõlgnik on kannatanutele kahju hüvitanud. Kannatanud on nõudnud kahju

hüvitamist hagejalt kui veduki kindlustusandjalt. Hageja on 24.11.2021 kandnud kannatanutele 1 199

308,48 eurot ja 01.12.2021 on hageja kandnud kannatanutele veel 691,51 eurot. Seeläbi on hageja

täitnud poolte solidaarkohustuse kannatanute ees. Kannatanute nõuded kostja vastu on hagejale

seaduse alusel üle läinud. Liikluskindlustuslepingu näol on tegemist kahjukindlustusega. Hageja viitas

VÕS §-le 492 ja §-le 69. Kuivõrd pooled vastutavad tekkinud kahju eest võrdses ulatuses ehk

mõlemad vastutavad 50% kahju eest, langeb hagejale õigus nõuda kostjalt tagasi poolt välja makstud

kahjuhüvitisest.

21. Hageja tagasinõue kostja vastu on tuletatav ka mitmekordse kindlustuse põhimõttest. Lisaks on

veduki ja haagise eraldi kindlustamise puhul tegemist mitmekordse kindlustusega VÕS § 486

tähenduses, kuivõrd veduki valdaja/omanik ja haagise valdaja/omanik on kohustusliku

liikluskindlustusega kindlustanud end sama riski vastu. Seega on hageja ja kostja VÕS § 486 lõike 1

järgi solidaarvõlgnikud ning vastutavad omavahelises suhtes vastavalt VÕS § 486 lõikes 3 sätestatule

ehk võrdeliselt sellega, mida kumbki pool peab kindlustuslepingu järgi maksma. Kuivõrd Saksamaa

õiguse kohaselt vastutavad veduki omanik ja haagise omanik võrdsetes osades, on hagejal ja kostjal

omavahelises suhtes kohustus hüvitada kahju võrdsetes osades (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse punkt

11.4).

22. Hagejal on kostja vastu tagasinõue ka Rohelise Kaardi regulatsiooni alusel. Eesti on liitunud

Rohelise Kaardi Büroo Nõukoguga. Nõukogu sisemääruse järgi kohustuvad kõik Eestis tegutsevad

kindlustusandjad artikli 1 järgi kinni pidama Nõukogu sisemääruses sätestatust. Vastavalt Nõukogu

sisemäärusele kohustuvad selle liikmed ehk kindlustusandjad ja fondid õigustatud kindlustusandja

nõudel hüvitama teise liikmesriigi territooriumil toimunud liiklusõnnetusega tekitatud kahju. Seejuures

kohaldatakse kindlustusjuhtumi korral makstavatele hüvitistele kahju tekkimise koha õigust (Nõukogu

sisemääruse § 3 lg-d 1 ja 4). Kuna veduki omanik ja haagise omanik vastutavad kolmandatele isikutele

tekitatud kahju eest solidaarselt, on Saksamaa Rohelise Kaardi Bürool õigus Nõukogu sisemääruse §-

de 5 ja 6 alusel esitada nõue kahju hüvitise tasumiseks hageja ja kostja vastu.

23. Hageja agent tegutses Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo loal ning seeläbi on hageja agendi nõue

kahju hüvitise tasumiseks võrdsustatud Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo nõudega. Seetõttu sai hageja

agent vastavalt Nõukogu sisemääruse §-dele 5 ja 6 esitada nõudeid nii kostja kui hageja vastu

kannatanutele välja makstud kahju hüvitise tasumiseks. Kuna hageja tasus hageja agendile

kannatanutele välja makstud kahju hüvitise, omandas hageja tema agendile kuuluva nõudeõiguse

kostja vastu Nõukogu sisemääruse järgi.

24. Hageja tagasinõuet ei välista Eesti õiguses sätestatud vastutuse jaotus. Antud juhul ei saa poolte

vastutuse kindlaksmääramisel lähtuda LKindlS § 47 lõikest 1. Veduki juhi ning veduki ja haagise

omanike vastutus on kindlaks määratud Saksa õigusega. Seda on rõhutanud Tallinna Ringkonnakohus

otsuse punktis 11.6. Kostja kui haagise kindlustusandja vastutab Saksa õiguse järgi tekkinud kahju eest

võrdses ulatuses hagejaga, mistõttu ei muuda seda vastutuse ulatust LKindlS § 47 lõikes 1 sätestatu.

25. Eeltoodu alusel palus hageja kostjalt välja mõista temale langeva osa kahjust ehk 599 999,99 eurot.

Hageja nõudis kostjalt ka viivise väljamõistmist seadusjärgses määras. Hageja teavitas kostjat nõudest

30.12.2021 kooskõlas VÕS § 113 lõikega 2. Perioodil 30.12.2021-24.05.2022 on sissenõutavaks

muutunud viivis 19 200 eurot.

26. Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Hageja ei nõustunud, et tema nõue on aegunud.

Kannatanute nõuetele kohaldatakse Saksa õigust, mille üle pooled ei vaidle. Hageja tagasinõude

aegumine sõltub kannatanute nõuete aegumisest VÕS § 70 lõike 2 järgi. Kostja on ebaõigesti ja

üritanud jätta muljet, et kannatanute nõuded olid täitmise hetkel aegunud. Eluliselt ebausutav on, et

BTA oleks vabatahtlikult, ilma kohtumenetluseta, nõustunud 2021. aastal täitma võlausaldajate

nõudeid, mille aegumistähtaja viimane päev oli 31.12.2017. Kõik kannatanud olid hiljemalt

31.12.2017 teatanud, et neil on kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud nõue. Kuni hageja kohustuste

täitmiseni või täitmisest keeldumiseni oli Saksa õiguse järgi aegumistähtaeg peatunud.

27. Kannatanute nõuete aegumistähtaeg oli kolm aastat. Iseenesest on õige kostja viide Saksa

tsiviilseadustiku (BGB2 ) §-le 195 ja § 199 lõikele 1, mille kohaselt aeguvad nõuded kolme aasta

jooksul ning aegumist arvestatakse nõude tekkimisele järgneva aasta esimesest päevast juhul, kui

võlausaldaja teab nõude aluseks olevaid asjaolusid. Samas on ebaõige kostja väide, et kannatanute

nõuded aegusid 31.12.2017.

28. Kannatanute nõuded ei saanud olla 31.12.2017 aegunud, sest aegumistähtaja kulgemine algas

31.12.2014 ja ilma peatumiseta oleksid nõuded aegunud 01.01.2018. Kuivõrd 31.12.2017 oli pühapäev

ning 01.01.2018 on Saksamaal riigipüha, oleks aegumistähtaja viimane päev olnud 02.01.2018. Kostja

ei ole arvestanud aegumise peatumist.

29. Kuigi liiklusõnnetus toimus 2014. aastal ning kahju tekkimise fakt ja kahju hüvitamise kohustus

olid selged, ei olnud selge hüvitiste osakaalu jagunemine kannatanute vahel, mistõttu ei teinud hageja

hüvitamise otsust enne 2021. aasta lõppu. Tekkinud kahju ületas hageja vastutuse piirmäära. Saksa

kohustusliku kindlustuse seadus näeb ette kindlustusandjate vastutuse minimaalse piirmäära. Saksa

seaduses sätestatud vastutuse piirmäära ületamine oli ilmne vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist,

kuivõrd nii DB Regio AG kui ka DB Netz AG nõuded ületasid seda piirmäära. Seetõttu pidi hageja

välja selgitama kogu õnnetusega tekitatud kahju suuruse, et oleks võimalik määrata igale kannatanule

makstava hüvitise suurus arvestades selle suhet kogukahjusse.

30. Hageja sai kogu tekitatud kahju suurusest teada alles 2021. aastal. Hageja ei saanud eelistada

ühtesid kannatanuid teistele. Õiglase kahjuhüvitise väljamaksmiseks pidi selguma kogu tekitatud kahju

suurus, et kannatanutele oleks võimalik hüvitada tekitatud kahju vastavalt selle suurusele kogukahjust.

Kuigi füüsilistele isikutele tekitatud varakahju ja rongi parandamise kulud olid kindlaks määratud juba

varem, kulus raudteeülesõidu parandamise kulude kindlaksmääramisele oluliselt pikem periood.

31. Raudteeülesõit viidi küll õnnetuse järgselt seisukorda, et seda oli võimalik ohutult ajutiselt

kasutada, kuid suuremaid parandusi raudteeülesõidu infrastruktuurile enne kokkulepete saavutamist ei

tehtud. Kohalik omavalitsus, riik ja raudtee omanik pidid Saksa õiguse kohaselt jõudma kokkuleppele

raudteeülesõidu taastamise osas. Kuna tegemist oli tehniliselt aegunud raudteeülesõiduga, tuli

otsustada, millises ulatuses raudteeülesõit parandatakse ning millises ulatuses rajatakse uus

infrastruktuur. See oli oluline, sest parandatava raudteeülesõidu osa eest kohustus hageja tasuma

parandamise kulud vastavalt BGB § 251 lõikele 2, lähtudes kahju hüvitamise eesmärgist (BGB § 249

lg 1). Seega selgus DB Netz AG-le tekitatud kahju ja ka kogu liiklusõnnetusega tekitatud kahju suurus

alles pärast raudteeülesõidu taastamise kohta sõlmitud kokkulepet.

32. Kannatanute nõuete aegumistähtaja kulgemine oli alates nõuetest teatamisest Saksa

kindlustusõiguse erisätete järgi peatunud. Saksa kindlustuslepingu seaduse (VVG5) § 15 näeb ette, et

kui kindlustuslepingust tulenevast nõudest on kindlustusandjale teatatud, on aegumine peatunud kuni

ajahetkeni, kui kindlustusandja kirjalik otsus selle nõude kohta on nõude esitajale kätte toimetatud.

Järelikult on kannatanute nõuete aegumine peatunud alates sellest, kui hageja agendile oli nõuetest

teada antud kuni nõuete kohta otsuste (väljamaksete) tegemiseni. Tegu on erinormiga võrreldes muude

aegumist puudutavate sätetega. Aegumine oli peatanunud kuni ajani, mil hageja tegi hüvitamisotsuse.

33. Lisaks oli aegumine peatanud ka läbirääkimiste tõttu kannatanutega BGB § 203 järgi, mis on

analoogiline TsÜS § 167 lõikega 1. Võlausaldajad olid 2017. aasta lõpuks nõuetest teavitanud. Hageja

agendi advokaadibüroo Riehn & Liermann advokaat Andreas Becker kirjutas 29.12.2017 DB Netz

AG-le kirja. Advokaat selgitas, et kuna raudteeülesõidu parandustööd ei ole veel lõppenud, ei ole

võimalik veel nõuete rahuldamise lõplikku määra paika panna. Samal ajal kinnitas advokaat, et nõuete

aegumistähtaeg lõppeb küll 02.01.2018, kuid hageja vastu esitatud nõuete aegumine on läbirääkimiste

tõttu peatunud ja hageja ei esita nende nõuete suhtes aegumise vastuväidet. Aegumise peatumise

mõttes ei ole määrav, et nõuete täpne suurus polnud osade kannatanute puhul selge, sest Saksa

õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt piisas aegumise peatumiseks juba sellest, kui kannatanu on

näiteks õnnetuse toimumisest teada andnud.

34. Advokaadi kirjale oli lisatud tabeli, millest nähtus, et 29.12.2017 seisuga ehk enne 02.01.2018 olid

kõik kannatanud, kellele hageja on väljamakse 2021. aasta lõpus teinud, selged ning DB Netz AG

vajas lisaaega enda nõude suuruse kindlaksmääramiseks. Kannatanud olid esitanud nõuded erinevatel

aegadel.

35. M. A. teavitas kahju tekkimisest 11.03.2016. M. A. saatis 11.03.2016 e-kirja, millele oli lisatud

ülevaade tekkinud kahjust. Seega teavitas kannatanu tekkinud kahjust 662 päeva enne aegumistähtaja

viimast päeva. M. K. esindaja teavitas kahjust 29.12.2014. Järelikult oli kannatanu teavitanud tekkinud

kahjust 1100 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva. S. V. hooldaja H. V. teavitas 25.09.2016 e-

kirjaga, milline kahju oli S. V. tekkinud. Seega teavitas kannatanu tekkinud kahjust 464 päeva enne

aegumistähtaja lõppu. R. R. esindaja teavitas 29.02.2016 saadetud kirjaga kahjust. Järelikult oli ta

nõuetest teada andnud 673 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva.

36. DB Regio AG teavitas kahju tekkimisest 25.02.2016. DB Regio AG töötaja H. L. teatas

25.02.2016, et DB Regio AG-le on kirja saatmise hetkega tekkinud kahju vähemalt 831 189,91 eurot,

millele võib hinnanguliselt lisanduda kahju summas 450 000 eurot. Seega teavitas DB Regio AG oma

nõuetest 677 päeva enne aegumistähtaja lõppu. DB Netz AG töötaja S. J. saatis 01.03.2016 e-kirja,

millega andis teada, et DB Netz AG-le on tekkinud kahju vähemalt summas 1 131 040,96 eurot ning

sellele lisandub veel vähemalt 700 000 eurot. Kuigi DB Netz AG oli osad arved esitanud enne

01.03.2016, on igal juhul ta nõudest teavitanud hiljemalt 01.03.2016. Seega teavitas DB Netz AG enda

nõuetest vähemalt 672 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva.

37. Bundeseisenbahnvermögen teavitas 09.02.2016, et M. N. on tekkinud varaline kahju summas

529,50 eurot. Järelikult oli M. N. tekkinud kahjust teavitanud 693 päeva enne aegumistähtaja lõppu.

Seega olid kõik kannatanud enda nõuetest teavitanud aegumistähtaja jooksul ning nende nõuete

aegumine oli peatunud kuni väljamaksete tegemiseni. Viimane kahjust teavitaja oli S. V., kuid ka tema

nõuetest oli teada antud 464 päeva ehk 1 aasta 3 kuud ja 8 päeva enne 02.01.2018 saabuvat

aegumistähtaja lõppu.

38. Hageja tagasinõue kostja vastu ei ole aegunud lähtudes ka solidaarvõlgnike aegumise

eriregulatsioonist. Hageja agent maksis 24.11.2021 varalise kahju hüvitisena välja 1 199 308,48 eurot

ning 01.12.2021 kokku välja 691,51 eurot. Hageja tasus nende väljamaksete eest agendile vastavalt

26.11.2021 ja 22.12.2021. VÕS § 70 lõike 2 kohaselt ei aegu solidaarvõlgniku tagasinõue enne kuue

kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse. Kui lähtuda konservatiivselt sellest, et

hageja agent tegi esimese väljamakse 24.11.2021, siis kuue kuu pikkune tähtaeg oleks lõppenud kuus

kuud hiljem samal kuupäeval (TsÜS § 136 lõige 3) ehk 24.05.2022. Hageja esitas 24.05.2022

käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse. Kuivõrd kannatanute nõue hageja vastu ei olnud täitmise hetkel

aegunud (VÕS § 70 lg 3) ja hageja esitas 24.05.2022 ehk kuue kuu jooksul kohustuse täitmisest kostja

vastu hagi (VÕS § 70 lg 2), ei ole hageja tagasinõue kostja vastu aegunud.

39. Kostja on esitanud vastuses ebaõigeid väiteid. Hageja ei nõua juba hüvitatud kahju teistkordselt.

Tsiviilasjas nr 2-17-15908 esitatud nõuded seoses M. K., M. N.e, R. R. ja Deutsche Bahn AG-le välja

makstud kahju hüvitistega erinevad käesolevas tsiviilasjas esitatud kahju hüvitamise nõuetest.

Tsiviilasjas nr 2-17-15908 esitas hageja tagasinõude M. N.e, M. K. ja R. R. välja makstud isikulise

kahju hüvitiste osas. Tõendites oli selgelt välja toodud, et kahjuhüvitis ei hõlmanud hüvitist M. N.

purunenud prillide eest, M. K. purunenud prillide ja pükste eest ega R. R. mobiiltelefoni parandamise

eest. D. B. välja makstud kahju hõlmas eksperdikulusid liiklusõnnetuse menetluses, mitte

raudteeülesõidu ega kahjustada saanud rongi parandamise kulusid, mida nõuab hageja käesolevas

tsiviilasjas. Seega on ebaõige kostja väide, et käesolevas hagis esitatud tagasinõuded on kostja

tsiviilasjas nr 2-17-15908 esitatud kompromissiga rahuldanud. Eelnevale ei viita tsiviilasjas nr 2-17-

15908 kompromissi sisu ega 27.03.2019 hageja e-kiri.

40. Hageja nõudis 30.12.2021 kirjaga kostjalt 599 999,99 euro tasumist. Kostja teadis tsiviilasjas nr 2-

17-15908 kompromissi sõlmides, et tal tuleb liiklusõnnetuses kannatada saanud isikutele kahju

hüvitada hagejaga võrdses osas. Kostja pidi hageja 30.12.2021 kirjast aru saama, et temalt nõutakse

kannatanutele välja makstud summast poole hüvitamist. Kostja ignoreeris nõuet. Hageja on õigesti

esitanud viivisenõude lähtudes sellest, et 30.12.2021 kirjaga on kostjale nõudest teatatud.

41. Kohus pidi tsiviilasjas nr 2-17-15908 vaheotsust tehes hindama, kuidas jaguneb hageja ja kostja

vaheline vastutus. Hageja ja kostja vastutust hindas Tallinna Ringkonnakohus analüüsides nii Saksa

kui ka Eesti õiguse asjakohaseid sätteid. Kohtuotsuse põhjendused toetavad hagiavalduses välja toodud

hageja õiguslikku käsitlust kostja vastu esitatavast tagasinõudest. Seejuures leidis Tallinna

Ringkonnakohus, et LKindlS § 47 lõige 1 pooltevahelisele võlasuhtele ei kohaldu.

42. Hageja tagasinõuet ei mõjuta, et 2020. aastal muudeti Saksa õiguses haagise ja veduki

kindlustusandjate vastutuse jaotuse regulatsiooni. Liiklusõnnetuse toimumise ajal nägi Saksa kehtiv

õigus kohtupraktika tõttu ette veduki ja haagise valdaja ühise vastutuse. Õiguskindluse põhimõttest

lähtuvalt ei saa seaduse muutmisega hageja ja kostja vahelise vastutuse jaotust tagantjärgi muuta.

Käesolevas vaidluses ei kuulu liikluskindlustuse seaduse § 47 lõige 1 kohaldamisele. Rooma II

määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt määratakse veduki ja haagise valdaja vastutus kindlaks kahju

tekkimise toimumise koha järgi. Kuna kahju tekkis Saksamaal, kohaldub vastutuse

kindlaksmääramisele Saksa õigus.

43. Kostja hüvitamiskohustuse kindlaksmääramisel tuleb küll lähtuda kindlustuslepingule kohalduvast

õigusest ehk Eesti õigusest, kuid hüvitamiskohustuse olemasolu ei määrata LKindlS § 47 lõike 1

alusel, vaid kindlustuslepingu ja LKindlS 4. peatüki 1. jao alusel. Vastupidine tõlgendus läheks

vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga. Seega tekiks olukord, kus veduki ja haagise valdaja vastutuse

jaotus määratakse faktiliselt kindlaks Eesti õiguse järgi, mitte kahju tekkimise koha õiguse järgi.

Selline tõlgendus läheb vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga.

44. Kostja viited Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo 21.03.2016 kirjale on eksitavad. Viidatud kirjas

selgitab Saksamaa Rohelise Kaardi büroo Euroopa Kohtu seisukohti liidetud kohtuasjades C-359/14 ja

C-475/14. Seega ei saa tõlgendada kirjas väljendatut nii, et haagise ja veduki kindlustusandjate

vastutuse jaotus määratakse kindlaks kindlustuslepingutele kohaldatava õiguse kohaselt.

Kindlustusandjate vastutuse jaotus sõltub esmajoones sellest, kuidas jaguneb haagise ja veduki valdaja

vastutus kannatanute ees. Kuivõrd Saksamaa õiguse järgi vastutasid õnnetuse hetkel kehtinud õiguse

järgi haagise ja veduki valdaja kannatanute ees võrdses ulatuses, on vastutuse jaotus kindlaks määratud

Saksa õiguse järgi. Seega ei lükka Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo kiri ümber hagis esitatud

õiguslikku käsitlust. Hageja on esitanud kõik tõendid, mis tema nõuet tõendavad.

45. 03.04.2023 seisukohtades kordas hageja, et nõuete aegumine peatus alates ajast, mil talle nõuetest

teatati. M. A. saatis 11.03.2016 vandeadvokaadile Andreas Becker e-kirja, millele oli lisatud ülevaade

tekkinud kahjust. Kannatanu teavitas VVG § 15 ja § 115 lõike 2 mõttes hageja esindajat tekkinud

kahjust 662 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva ning seega oli aegumine alates 11.03.2016 M.

A.i nõude osas peatunud. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega ta oleks

väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi uuesti.

46. M. K. teavitas kahju tekkimisest 29.12.2014. M. K. esindaja vandeadvokaat Bernd Winnefeld

saatis 29.12.2014 kirja Saksa BTA kindlustusele teatise M. K. tekkinud kahjust ja tema nõuetest.

Kannatanu oli VVG § 15 ja § 115 lõike 2 mõttes teavitanud tekkinud kahjust 1100 päeva enne

aegumistähtaja viimast päeva. M. K. nõuete aegumine oli alates 29.12.2014 peatunud. Kuivõrd hageja

ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei

alanudki aegumistähtaeg VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi uuesti.

47. S. V. hooldaja H. V. teavitas 25.09.2016 e-kirjaga vandeadvokaati Andreas Beckerit, milline kahju

on tekkinud S. V.. Seega teavitas kannatanu seaduslik esindaja hageja esindajat tekkinud kahjust 464

päeva enne aegumistähtaja lõppu ning aegumine peatus VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi alates

25.09.2016. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja

väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi uuesti.

48. R. R. esindaja vandeadvokaat Judith Telaar teatas 29.02.2016 kirjaga vandeadvokaat Andreas

Beckerit kahjust, mis oli õnnetuse tõttu tekkinud R. R.. Järelikult oli R. R. teatanud enda nõuetest 673

päeva enne aegumistähtaja viimast päeva, mistõttu peatus aegumine VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi

alates 29.02.2016. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja

väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi uuesti.

49. DB Regio AG töötaja H. L. teatas 25.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile e-kirjaga, et DB

Regio AG-le on kirja saatmise hetkega tekkinud kahju vähemalt 831 189,91 eurot, millele võib

hinnanguliselt lisanduda kahju summas 450 000 eurot. DB Regio AG nõuete aegumine oli alates

25.02.2016 peatunud. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks

hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi

uuesti.

50. DB Netz AG töötaja S. J. saatis 01.03.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile e-kirja, millega

andis teada, et DB Netz AG-le on tekkinud kahju vähemalt summas 1 131 040,96 eurot ning sellele

lisandub veel vähemalt 700 000 eurot. Kuigi DB Netz AG oli osad arved hagejale esitanud enne

01.03.2016, on ta igal juhul nõudest teavitanud hiljemalt 01.03.2016. Seega oli DB Netz AG

teavitanud enda nõuetest VVG § 15 ja § 115 lõike 2 mõttes vähemalt 672 päeva enne aegumistähtaja

viimast päeva ning aegumine oli hiljemalt alates 01.03.2016 peatunud. Kuivõrd hageja ei teinud enne

hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki

aegumistähtaeg VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi uuesti.

51. Bundeseisenbahnvermögeni töötaja E. H. saatis 09.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile

kirja, mille kohaselt M. N. oli tekkinud varaline kahju summas 529,50 eurot. Kuivõrd hageja ei teinud

enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki

aegumistähtaeg VVG § 15 ja § 115 lõike 2 järgi uuesti.

52. Hageja on tõendanud, et on kannatanute nõuded enne 31.12.2017 kätte saanud ja aegumine kõigi

seitsme kannatanu varakahjunõude osas on peatunud. Lisaks nähtub vandeadvokaat Andreas Beckeri

29.12.2017 kirjast, et selle saatmise seisuga olid kannatanud oma nõuded esitanud ning nende

kogusumma ületas hageja vastutuse maksimummäära, sest ainuüksi DB Regio AG nõuded olid 1 281

189,91 eurot. Viidatud kirjas on üles loetletud kõik kannatanud, sealhulgas on välja toodud M. N.

nõue, kelle asemel on tabelisse märgitud tema tööandja Bundeseisenbahnvermögen. Seega on

tõendatud, et hagejale olid 29.12.2017 seisuga ehk kaks päeva enne aegumistähtaja viimast päeva

esitanud oma varakahjunõuded seitse kannatanut, kelle nõuete aegumine oli VVG § 15 ja § 115 lõike 2

alusel peatunud. Vandeadvokaat Andreas Becker on seda sõnaselgelt DB Netz AG-le 29.12.2017

saadetud kirjas kinnitanud.

53. Alternatiivselt oli kannatanute nõuete aegumine peatunud üldnormi alusel, mis puudutab

läbirääkimisi. Vandeadvokaat Andreas Becker on hageja esindajana saatnud 04.02.2016 üleskutsed

teadaolevatele kannatanutele, et nad esitaksid oma nõuded. Sealjuures on kirjas välja toodud, et

jaotamise protseduur võib aega võtta. Seega, kui erinormid ei kohalduks, oleks see üleskutse käsitatav

nõude üle läbirääkimistele kutsumisena. Seejärel esitasid seitse kannatanut enda nõuded. Kuivõrd

ükski kannatanu ega hageja ei lõpetanud läbirääkimisi enne väljamaksete tegemist, siis oli kannatanute

nõuete aegumine peatunud alternatiivselt ka BGB § 203 alusel kuni väljamaksete tegemiseni.

Jaotamise protseduur venis lõpliku kahju suuruse väljaselgitamise tõttu, sest õnnetuskoha ehk

raudteeülesõidu taastamise kulude üle oli kolmandate isikute vahel läbirääkimised.

54. Üks raudteeülesõiduni viiv tee oli Münsteri linna omandis ja teine tee kuulus Nordrhein-Westfaleni

liidumaale. Kolmanda osapoolena oli seotud raudtee omanik DB Netz AG. Vana raudteeülesõidu

taastamine endisel kujul ei olnud võimalik, sest taastamine pidi vastama uutele regulatsioonidele ning

kõigil osapooltel oli eriarvamusi taastamise suhtes. Hageja küsis DB Netz AG-lt mitmel korral, miks

osapoolte vahel läbirääkimised venivad, kuid ei ole saanud ametlikku vastust, mis põhjustas nende

osapoolte vaheliste läbirääkimiste venimise. Hageja ei olnud nendes läbirääkimistes osaline ning tal

puudub konkreetne teave läbirääkimiste kulgemise ja sisu kohta. Samal ajal oli VVG § 15 ja § 115

lõike 2 ja BGB § 203 järgi kannatanute nõuete aegumine peatunud sõltumata sellest, mis oli nende

läbirääkimiste sisu.

55. Hageja hüvitas kannatanutele kahju vastavalt enda vastutuse piirmäärale. Õige on kostja osutus, et

hageja vastutuse piirmäär 1 200 000 eurot ei tulenenud õnnetuse hetkel kehtinud Saksa õigusest.

Hageja vastutuse piirmäärad tulenevad LKindlS § 25 lõikest 1. Hageja ja veduki omanik ei olnud

kokku leppinud kõrgemas vastutuse piirmääras, mistõttu vastutas hageja kannatanutele tekkinud

varakahju eest 1 200 000 euro ulatuses. Lisaks näeb LKindlS § 25 lõige 2 ette, et mitme kahjustatud

isiku puhul jaotatakse hüvitis kahju suuruse järgi proportsionaalselt. Nimelt selle kohustuse täitmine

Saksamaal põhjustaski nõuete rahuldamise venimise.

56. M. A. esitas kahjunõude summas 1240 eurot. Õnnetuse toimumise järel kukkus ta sülearvutiga

istmelt maha, tema sülearvuti kukkus maha ning tema püksid ja jope olid rebenenud. Kannatanu palus

hüvitada ratastega kohvri väärtuse 120 eurot, sülearvuti väärtuse summas 583 eurot, Fila jope väärtuse

summas 169 eurot, S. O. pükste väärtuse summas 69 eurot ja Ingersoli kella väärtuse summas 299

eurot.

57. M. K. esitas kahjunõude summas 287,35 eurot, millest hageja pidas põhjendatuks 160 eurot. M. K.

esindaja vandeadvokaat Bernd Winnefeld saatis 29.12.2014 kirja Saksa BTA kindlustusele teatise M.

K. tekkinud kahjust summas 287,35 eurot, millest prillid moodustasid 241,50 eurot. Hageja on hiljem

pidanud M. K. põhjendatud hüvitise suuruseks 160 eurot, mille järgi on määratud talle makstava

hüvitis proportsionaalselt kogukahju järgi.

58. S. V. hooldaja H. V. teavitas 25.09.2016 e-kirjaga vandeadvokaati Andreas Becker, et kannatanule

on tekkinud kahju summas 150 eurot. Kahjunõue koosnes katki läinud pükste väärtusest summas 50

eurot ning iPhone 4 telefonist, mille väärtus õnnetuse hetkel oli 100 eurot. R. R. esindaja

vandeadvokaat Judith Telaar teavitas 29.02.2016 saadetud kirjaga vandeadvokaat Andreas Beckerile,

et õnnetuse tagajärjel sai kahjustada kannatanule kuulunud iPhone 5, mille väärtus on 400 eurot.

59. DB Regio AG töötaja H. L. teatas 25.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile adresseeritud e-

kirjaga, et DB Regio AG-le on kirja saatmise hetkega tekkinud kahju vähemalt 831 189,91 eurot,

millele võib hinnanguliselt lisanduda kahju summas 450 000 eurot. DB Regio AG esitas 03.01.2017

arve, mille kohaselt oli rongi parandamise lõppsumma 1 421 139,20 eurot.

60. DB Netz AG töötaja S. J. saatis 01.03.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile e-kirja, millega

andis teada, et DB Netz AG-le on tekkinud 01.03.2016 seisuga kahju vähemalt summas 1 131 040,96

eurot, lähtudes arvetest, mis on juba esitatud, ning sellele lisandub vähemalt 700 000 eurot. DB Netz

AG esitas kokku 19 osaarvet summas 2 958 508,12 eurot.

61. Bundeseisenbahnvermögeni töötaja E. H. saatis 09.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile

kirja, mille kohaselt M. N. oli tekkinud varaline kahju summas 529,50 eurot. Nõude sisuks oli

purunenud prillide hüvitamine. Kannatanud on seega hagejale esitanud kokku nõudeid summas 4 382

126,82 eurot. Hageja on kannatanutele kokku välja maksnud 1 199 999,99 eurot, mis oli jaotatud kogu

kahju suuruse järgi kannatanute vahel proportsionaalselt.

62. Kostjal ei saa olla mõistlikku huvi vaidlustada iga kannatanu nõude suurust, sest see omab tähtsust

üksnes nendele isikutele tehtavate väljamaksete suuruse määramisel. Arvestades seda, et hageja vastu

esitati nõudeid ligi neli korda suuremas ulatuses kui vastutuse piirmäär, on kostja vastuväited

kannatanute nõuete suuruse osas põhjendatud üksnes juhul, kui nende tõttu väheneks hüvitamisele

kuuluv summa alla 1 200 000 euro. Seega oleks menetlusõigusi kuritarvitav ja menetlusökonoomiaga

vastuolus olukord, kus vaidlus keskenduks füüsilisest isikust kannatanutele.

63. Vandeadvokaat Andreas Becker saatis 09.10.2021 kirja M. A., M. K. esindajale, S. V., R. R.

esindajale, DB Regio AG töötajale H. L.le, DB Netz AG töötajale S. J.ile ja M. N. tööandja

Bundeseisenbahnvermögeni töötajale proua S. ettepaneku, et kannatanutele tekkinud kahjust hüvitab

hageja 27,55%. Kannatanud võtsid need ettepanekud vastu. Selline ettepanek on sisuliselt käsitatav

kindlustusandja otsusena väljamakse tegemise kohta.

64. Tsiviilasjas nr 2-17-15908 esitatud hagiavaldus ei hõlmanud isikukahju. Hageja esitas 09.11.2017

hagiavalduse parandatud ja täiendatud versiooni. Käesoleva hagi esemeks on kannatanutele tekkinud

asjade hävimise ja kahjustumisega seotud kahju, mis kuuluvad LKindlS § 25 lõike 1 kohaselt

hüvitamisele 1 200 000 euro ulatuses. Varasem hagiavaldus hõlmas isikukahjuga seotud kahjunõudeid,

mis on kindlustatud sama sätte kohaselt 5 600 000 euro ulatuses ning mille osas ei olnud

jaotusprotsessi läbiviimine vajalik. Sarnaselt on vandeadvokaat Andreas Becker sedastanud

09.10.2021 kirjades. Kostja ei ole välja toonud, et hageja oleks varasemas tsiviilasjas esitatud nõuded

uuesti esitanud. Nõuete kattuvust peab tõendama kostja.

65. Hageja nimel tegeles Saksamaal toimunud liiklusõnnetusega BTA Insurance Company SE. Hiljem

muutis see äriühing enda nime BALCIA INSURANCE SE-ks. Kuivõrd vaidlusalused nõuded olid

esitatud enne 27.02.2021, käsitles BALCIA INSURANCE SE Saksamaa filiaal 05.12.2014 toimunud

õnnetusega seotud nõudeid kuni nende lõpliku lahendamiseni. BALCIA INSURANCE SE oli hageja

agent Saksamaal ja vahendas suhtlust kannatanutega. Hageja nimel on tegutsenud ka vandeadvokaat

Andreas Becker advokaadibüroost Riehn & Liermann. Andreas Becker on oma 04.02.2016 kirjas

selgitanud, et talle on andnud ülesande BTA Insurance SE ehk hageja agent viia läbi 05.12.2014

õnnetusega seotud nõuete jagamise menetlus. Seega oli Andreas Becker õigustatud hagejat esindama

ja vahendama suhtlust kannatanutega. Kostja ei ole vastu vaielnud, et vandeadvokaat Andreas Beckeril

oleks puudunud volitused hageja esindamiseks.

66. Ebaõige on kostja väide, et hageja tagasinõue oli talle ootamatu. Hageja esitas varasema tsiviilasja

esemeks olnud nõuded 2016. aastal. Hageja saatis 13.10.2016 kostjale kirja esimese tagasinõudega.

Hageja selgitas kirjas, et mõlemad kindlustusandjad on 05.12.2014 õnnetuse eest vastutavad, viidates

Saksa Ülemkohtu otsusele, mille kohaselt vastutavad nii veduki kui ka haagise kindlustusandjad

võrdses ulatuses. Hageja esitas varasema tsiviilasja esemeks olnud järgmised nõuded 2017. aastal.

Hageja teavitas kostjat täiendavast tagasinõudeõigusest 15.06.2017. Kompromissläbirääkimistel

rõhutas hageja, et kannatanutel on lisaks varakahju nõuded, mille eest kostja vastutab.

67. Hageja esindaja on 27.03.2019 e-kirjas kostja esindajatele teatanud, et kahju lõplik suurus pole

selgunud. Seega oli hageja sõnaselgelt andnud kostjale teada, et hagejal on kannatanute nõuete

rahuldamise järel õigus nõuda 50% ehk pool 1 200 000 eurost kostjalt tagasi. Järelikult ei saanud

kostja jaoks olla üllatav, et hageja esitas 2021. aasta lõpus talle tagasinõude summas 599 999,99 eurot.

68. 03.11.2023 seisukohtades kordas hageja, et kannatanute nõuetele kohaldub Saksa õigus, mis

kohaldub ka aegumisele. Pooled selle üle ei vaidle. Kannatanute nõuete aegumine peatus alates nende

nõuete esitamisest Saksa kindlustuslepingu seaduse (VVG) § 15 kohaselt. Lisaks sätestab VVG § 115

lõike 2 esimene lause, et kolmanda isiku otsenõue kindlustusandja vastu aegub samadel tingimustel

nagu kahjunõue. Nõuete rahuldamine viibis jaotusprotsessi tõttu. Nõuete olemasolust teavitasid

asjassepuutuvad kannatanud hiljemalt 2016. aastaks. DB Netz AG kahjunõuete suuruse ebaselguse

tõttu ei olnud aga väljamakseid võimalik varasemalt teha. Samas oli selge, et tekkinud kahju on

suurem kui LKindlS § 25 lõikes 1 sätestatud piirmäär ehk 1 200 000 eurot.

69. Hageja agendi kaasatud vandeadvokaat Andreas Becker on oma selgituses välja toonud, et

jaotamise läbiviimiseks ja väljamaksete tegemiseks tuleb kõigi kannatanute nõuded kindlaks määrata.

Kuni seda ei ole toimunud, ei saa jaotamismenetlust toimuda. Kuivõrd kogukahju sai selgeks alles

2021. aastal, tehti väljamaksed pärast kogukahju selgumist. Sarnaselt Saksamaale on ka Eesti õiguses

ette nähtud jaotusprotsess LKindlS § 25 lõikes 2.

70. Advokaat on selgitanud, et DB Netz AG kahjunõudeid ei olnud võimalik kindlaks määrata, sest

kahju aina kasvas, kuna raudteeülesõidukohta ei olnud võimalik kehtiva õiguse tõttu parandada.

Vastavalt kehtivale kohalikule õigusele pidid Deutsche Bahn AG, Nordrhein-Westfaleni liidumaa ja

Münsteri linn leppima kokku uues raudteeülesõidu lahenduses, mis tingis märkimisväärse ajalise

viivituse. Samatasandiline raudteeülesõit oli väga ebatavalise lahendusega, sest rongirööpad läksid läbi

sõiduteede ristumiskoha. Asjas oli keeruline ja vaidlusi tekitav, millise hetkeni oli tekkinud kulud

põhjuslikus seoses õnnetusega.

71. Vaidlused mõjutasid hüvitiste jaotust, mitte aga hageja väljamakstava hüvitise suurust, sest

piirmäär 1 200 000 eurot oli juba ammu ületatud. Jaotusprotsess tuli sellele vaatamata läbi viia isikute

huvidest lähtuvalt. Vandeadvokaat Andreas Beckeril on koostanud ülevaate sündmustest.

Rongiõnnetus toimus 05.12.2014. 2015. aastal lahendati isikukahjuga seonduvad nõuded ning 2015.

aasta lõpuks oli selge, et tekkinud kahjud ületavad kindlustussummat 1 200 000 eurot. 2016. aasta

jaanuaris palus hageja agent Balcia advokaadibürool Riehn & Liermann läbi viia jaotusprotsess. DB

Netz AG andis 01.03.2016 teada, et on kandnud kahju summas 1 131 040,96 eurot ning kahju tekib

veel vähemalt 700 000 euro ulatuses. 13.02.2017 DB Netz AG kirjutas, et loodab raudteeülesõidukoha

korda teha 2017. aastal ning teatab kogukulust summas 2,2 miljonit eurot.

72. 2017. aasta juunis edastas DB Regio AG rongi remondi eest arve summas 1 421 139,20 eurot.

2017. aasta lõpus palusid DB Netz AG ja DB Regio AG kinnitust, et hageja ei nõua aegumise

kohaldamist. Sealjuures andis DB Netz AG teada, et tööd võtavad planeeritust kauem ja lähiajal veel ei

lõppe. Telefonivestluses selgitati, et kulub veel vähemalt kuus kuud, sest väidetavalt puuduvad üksnes

kasutuselevõtu load. 2018. aastal esitas hageja agent mitmeid päringuid remondi lõpetamise kohta.

2018. aasta septembris küsis advokaat DB Netz AG-lt aruannet tekkinud olukorra kohta. 29.10.2018

esitas DB Netz AG vastuse, mille kohaselt on viivituse põhjustanud probleemid Münsteri linnaga.

73. 2018. aasta novembris väljendas Balcia rahulolematust, et nõuet ei ole veel kindlaks määratud.

07.12.2018 tutvus Andreas Becker isiklikult kahjustatud raudteeülesõidukohaga. Seal selgub, et töid ei

olnud teostatud. Raudteetöötajatega rääkimisel selgus, et uut raudteeülesõitu ei saadud seni ehitada,

sest Münsteri linn oli taotlenud Nordrhein-Westfaleni liidumaalt raha. 2020. aasta algsuses saadab

advokaadibüroo DB Netz AG-le kirja, milles anti teada, et mistahes tekkiv kahju ei saa enam olla

põhjuslikus seoses õnnetusega ja soovis jõuda kokkuleppele lõpukuupäeva osas. 08.04.2020 palus DB

Netz AG vastamiseks antud tähtaega pikendada.

74. 06.05.2020 nõustus DB Netz AG, et põhjuslik seos on alates 31.12.2018 lõppenud. Seega osaarve

19, mis esitati 28.12.2018, oli viimane arve, mida jaotusprotsessis arvestati. Seejärel vaatas

advokaadibüroo arved üle. Avastati, et DB Netz AG oli saatnud kaks korda arve nr 19, kuid arve nr 15

oli puudu. Selle osas saadeti teade DB Netz AG-le 20.07.2020. DB Netz AG vastas teatele, et nad

uurivad olukorda ja probleem lahendatakse. Advokaadibüroo saatis 28.11.2020 hageja agendile teate,

et DB Netz AG arvetes on endiselt vasturääkivusi. Advokaadibüroo viis 2021. aastal pärast kõigi

arvete laekumist läbi nende põhjaliku läbivaatuse ja arvutati välja lepitusettepanekud, mis arutati

peamiste osapooltega telefoni teel läbi. Läbirääkimistel õnnestus saavutada kokkulepe, et neid ei

tasuta. 09.10.2021 saadeti kõigile osapooltele ametlikud ettepanekud ja küsiti pangarekvisiite.

24.11.2021 saabusid viimaste osapoolte nõusolekud ja seejärel viidi jaotusprotsess lõpule.

75. Väljamaksmist takistas kolmandatest isikutest tulenev viivitus, kuivõrd VVG § 109 järgi oli vajalik

jaotusprotsessi jaoks kindlaks määrata kõigi kannatanute kahju suurus ja proportsionaalselt jaotada

kahju. Hageja ei pidanud kolmepoolseid läbirääkimisi seoses õnnetuskoha taastamisega. Läbirääkimisi

pidasid taristu omanik ning asjaomane liidumaa ja kohalik omavalitsus. Hageja ei olnud nendes

läbirääkimistes osaline ning tal puudub konkreetne teave läbirääkimiste kulgemise ja sisu kohta.

Hageja on läbirääkimiste pidamise all pidanud silmas läbirääkimisi kannatanutega. Hageja agent tegi

väljamaksed kannatanutele, mille kohta esitas hageja tõendid.

76. Lõplikes seisukohtades jäi hageja nõude juurde. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks esitanud

varasemas asjas lahendatud nõude uuesti. Kohus selgitas istungil, et kui kostja väidab, et hageja on

uuesti esitanud juba tsiviilasja nr 2-17-15908 esemeks olnud nõuded, peab ta seda väidet tõendama.

Poolte vaheline vaidlus on taandunud küsimusele, kas hageja nõue on aegunud.

77. Hageja nõustus, et aegumistähtaeg kulgeb solidaarvõlgnike suhtes individuaalselt, kuid ei nõustu,

et hageja nõue kostja vastu oleks olnud hagi esitamisel aegunud. Käesolevas asjas ei oma VÕS § 70

lõikest 2 tulenevalt kostja ja kannatanute vahelises õigussuhtes tekkinud nõuete aegumistähtaja

kulgemine tähtsust. Riigikohtu praktika järgi tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle

otsustades esmajoones tuvastada, millal oleks aegunud võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu,

kelle vastu nõue esitati. Kuna kannatanud esitasid nõude hageja vastu, tuleb tuvastada, kas kannatanute

nõuded olid täitmise hetkel hageja suhtes aegunud. Kannatanute nõuete aegumistähtaeg oli peatunud

alates nõuete esitamisest hagejale kuni nende kohta otsuse tegemiseni ehk käesoleval juhul nende

rahuldamiseni.

78. Hageja ei ole nõuete väljaselgitamist venitanud ning jaotusprotsessi üksikasjad ei muuda

aegumistähtaja peatumist. Kostja on Saksa õigusele tuginedes esitanud käsitluse, et hageja oleks

teoreetiliselt saanud kannatanute nõuded rahuldada tuginedes nende eeldatavale suurusele. See ei oma

käesolevas asjas tähtust, sest hageja tegi väljamaksed jaotusprotsessi läbiviimise järel. Aegumistähtaja

kulgemisel pole mingit mõju. VVG § 15 järgi oli aegumine peatunud. Aegumine oli peatunud alates

nõuete esitamisest kindlustusandjale ehk hagejale kuni nende kohta otsuse tegemiseni. Hageja ei

teinud enne 29.11.2021 otsust, millega oleks hakanud kannatanute nõuete aegumistähtaeg uuesti

kulgema.

79. Kostja on VVG §-le 109 ja selle kommentaaridele tuginedes ebaõigesti väitnud, et hagejal ei oleks

olnud keelatud teha varasemaid makseid lähtudes prognoosist. Kostja väide, et Saksa õiguskirjanduse

kohaselt peab kindlustusandja hüvitama kahju esimesel võimalusel lähtudes prognoosist, ei ole õige.

See väide ei põhine seadusel ega kostja viidatud kommentaaridel. Kostja on õiguskirjanduses

märkinud enda äranägemisel mõned laused ning andnud neile tegelikkusest teistsuguse tähenduse.

80. Kostja on kollasega ära märkinud lause: „Jaotusprotsess tuleb käivitada prognoosi alusel“. See ei

tähenda, et jaotusprotsessis tuleb teha väljamaksed prognoosi alusel, vaid seda, et jaotusprotsessi tuleb

rakendada, kui kindlustusandja jaoks on prognoositav, et kannatanute nõuded ületavad

kindlustussummat. Sellele on viidatud sama allika eelmises lauses: „Erinevalt seaduse sõnastusest

(„ületama“) piisab kindlustussumma ületamise ähvardusest“. Hageja prognoosis aegsasti, et

kannatanute nõuded ületavad kindlustussummat ja rakendas korrektselt jaotusprotsessi.

81. Hagejal oli keelatud DB Netz AG-d diskrimineerida. Hageja ei saanud kannatanutele varasemalt

väljamakseid teha, sest DB Netz AG nõue ei olnud selge. See oleks kaasa toonud ebamõistliku

halduskulu hagejale, kes oleks pidanud hakkama väiksema nõudega. Ükski kannatanu ei nõudnud

hagejalt kohustuse täitmist. Ükski kannatanu ei esitanud nõuet, et hageja oleks rikkunud oma

kohustusi. Kõik kannatanud aktsepteerisid jaotusprotsessi läbiviimist. Teoreetiline nõuete osaline

rahuldamine oleks muutnud hageja ja kostja vahelise õigussuhte veelgi keerulisemaks. Kostja huvides

oli see, et hageja ei rahuldaks nõudeid osaliselt.

82. Teoreetiliselt oleks hageja võinud eeldada nagu kostja välja pakub, et kannatanud saavad igal juhul

vähemalt 25% oma nõudest rahuldatud ja oleks võinud neile selle summa tasuda 2017. aasta lõpus. See

oleks tähendanud, et üksnes selle 25% osas oleks need nõuded seaduse alusel hagejale üle läinud ning

VÕS § 70 lõike 2 järgi oleks hageja pidanud selle nõude esitama kuue kuu jooksul kostja vastu. Kui

jaotusprotsessi lõpus oleks olnud selge, et tegelik proportsioon on 27,55%, oleks hageja pidanud

esitama uue nõude kostja vastu. Kõigi osapoolte jaoks oli selgem praegune olukord, kus hageja tegi

kannatanutele väljamaksed alles pärast jaotusprotsessi läbiviimist.

83. Kostja on Andreas Beckerit eksitavalt tsiteerinud. Tegelik Andreas Beckeri lause oli järgnev: „Kui

üksikute nõude esitajate või nõude punktidega seoses tekivad raskused, mis viivitavad oluliselt kogu

kokkuleppemenetlust, hakkab BTA tegema osamakseid tagasinõude õigusega, et õigustatud nõuded,

niivõrd kui need on kindlaks tehtud, saaksid suures osas rahuldatud niipea kui võimalik“. Tegemist oli

kirjaga ühele kannatanutest, kus on viidatud teoreetilisele võimalusele, et nõudeid võidakse rahuldada

osaliselt koos tagasinõude õigusega. Hagejal puudus vastav kohustus ja ükski kannatanu seda ei

nõudnud. Sealjuures on Andreas Becker viidanud sellele, et maksed tehakse niipea kui võimalik.

Hiljem selgus, et otstarbekas on DB Netz AG nõuded enne väljamaksete tegemist lõplikult kindlaks

määrata.

84. Kostja tõlgendab ebaõigesti Andreas Beckeri kirja. Puudub vaidlus, et Andreas Becker viitas

29.12.2017 kirjas võimalusele esitada ka kostja vastu nõuded. Kostja pole väitnud ega tõendanud, et

kannatanud seda tegid. Kui kannatanud oleksid seda teinud, oleks kostja pidanud samuti

proportsionaalselt 1 200 000 euro ulatuses neile kahju hüvitama. See tähendab, et kannatanud oleksid

saanud oma nõuded oluliselt suuremas ulatuses rahuldatud. Praegusel juhul esitati nõuded üksnes

hageja vastu.

85. Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista 33 067,34 eurot ja viivise seadusjärgses

määras. Hagiavalduse esitamisel tasus hageja riigilõivu 5000 eurot. Õigusabi osutati 131.50 tunni

ulatuses summas 22 692,50 eurot. Õigusabi osutati hinnaga 190 eurot tunnis ilma käibemaksuta.

Lisaks olid hagejal kulud tõlketeenustele ja välisriigi õiguse väljaselgitamisele kokku summas 5275,32

eurot.

86. Repliigi korras viitas hageja, et hilisem seaduse muudatus ei muutnud õnnetuse ajal kehtinud

seadust. Hilisem õigusnorm ja uue õiguse kohta avaldatud õiguskirjandus ei oma tähtust varasema

normi kohaldamise kohta. Hageja on õigesti viidanud õnnetuse hetkel kehtinud õigusele ja

kohtupraktikale. Saksa õiguse järgi vastutavad kannatanute ees mõlemad kindlustusandjad. Puudub

vaidlus, et kannatanute ja kindlustusandjate vahelisele õigussuhtele kohaldub Saksa õigus. Järelikult ei

oma LKindlS § 47 lõige 1 tähtsust.

87. Hüvitise piirmäär tuleneb Eesti õigusest. Eesti õiguse järgi pidid mõlemad kindlustusandjad

kindlustama kahju 1 200 000 euro ulatuses. Veduk ja haagis olid kindlustatud Eesti õiguse järgi ja

kindlussumma piirmäär tuleneb LKindlS § 25 lõikest 1. Kostja viited Saksa õigusele on selles osas

asjakohatud.

88. Õiguskirjanduses on selgelt välja toodud, et vastutuskindlustuse puhul ei ole kindlustusandjal

võimalik esitada nõudeid kindlustusvõtja vastu, aga tal on võimalik esitada nõudeid solidaarvõlgnike

vastu. Küll aga on vastutuskindlustuse puhul võimalik, et lisaks vastutuskindlustusvõtjale vastutab

kannatanule kahju tekitamise eest kolmas isik. Sellisel juhul saab kindlustusandja esitada kolmanda

isiku vastu tagasinõude § 69 lg 2 alusel.

89. Kostja menetluskuludele vaidles hageja vastu. Kostja kulud on üle paisutatud. Seoses repliigi

esitamisega kandis hageja ise täiendavalt kulusid õigusabile 5 tunni ja 30 min osas. Hagejale osutati

õigusabi hinnaga 175 eurot tunnis ilma käibemaksuta ja kulu on 962,50 eurot ilma käibemaksuta.

KOSTJA VASTUVÄITED

90. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõue on aegunud. Kui nõue ei oleks aegunud, on see

tõendamata. Kostja nõustus, et 05.12.2014 toimus Saksamaal Münsteris (Roxelis) liiklusõnnetus,

milles osales SEB Liising AS-le kuuluv ja Autolink Baltics AS valduses olev veduk DAF

registrimärgiga xxxx. Veduki liikluskindlustusleping oli sõlmitud hagejaga. Õnnetuse ajal vedukiga

jäigas ühenduses olnud haagis KÄSSBOHRER registrimärgiga xxxx kuulus samuti SEB Liising AS-le

ja oli Autolink Baltics AS valduses, kuid haagise liikluskindlustusleping oli sõlmitud kostjaga.

91. Veok tagurdas raudteele ning koheselt pärast tõkkepuu langemist sai löögi rongilt, mis on samuti

suurema ohu allikas. Aeg, mis jäi tõkkepuu langemise ja kokkupõrke vahele, oli väga lühike. Seega ei

olnud raudteeülesõidul selle valdaja Deutsche Bahn taganud ohutu liikluse. Nimetatut kinnitab hageja

väide, et Deutsche Bahn AG, Saksa riik ja kohalik omavalistus arutasid, kuidas raudteeülesõit ümber

ehitada.

92. 24.10.2017 esitas hageja kostja vastu hagi seoses sama 05.12.2014 toimunud liiklusõnnetusega

tsiviilasjas nr 2-17-15908. Hageja soovis kostjalt tagasi saada 50% väidetavalt tasutud summadest

põhjendusel, et Saksamaa õigus näeb ette veduki ja haagise kindlustusandja solidaarvastutuse

autorongiga põhjustatud kahju korral. Hagi asjas nr 2-17-15908 hõlmas vara- kui isikukahju, sh

Deutsche Bahni ja rongi varakahju, M. N., R. R. ning M. K. kahju, kellele prillide ja mobiiltelefonide

parandamise eest tasutud hüvitisi nõuab hageja ka käesolevas hagis. Ebaõige on hageja väide, et

varasem vaidlus hõlmas vaid isikukahju.

93. 06.09.2019 sõlmisid pooled tsiviilasjas nr 2-17-15908 kompromissi, mille alusel kostja tasus

õigusrahu saavutamise huvides hagejale kokkuleppelise kompromissisumma ning pooled lugesid

vaidluse lahendatuks. Tegu oli kompromissisummaga, mistõttu on väited 50% kahju hüvitamise kohta

eksitavad.

94. Hageja väited, justkui oleks ta kuni 2021. a novembrini pidanud läbirääkimisi, on üldsõnalised,

tõendamata ning eluliselt ebausutavad. Rongi, või prillide või mobiiltelefoni kahjustumine oli selge

juba 05.12.2014, mistõttu sellise kahju hüvitamisega ootamine oli hageja enda riisiko. Samuti ei ole

usutav, et raudteeülesõidukoht oli kõik need aastad suletud. Arvestada tuleb kindlustussummaga, mis

hageja väitel oli 2014. a Saksa õiguse kohaselt 1 200 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta.

Kindlustussumma oli kindlustusandja vastutuse ülempiir. Vastutuse piirmäär ja selle ületamine oli

hagejale teada juba liiklusõnnetuse toimumise ajal detsembris 2014. Olukorras, kus hagejale oli teada,

et kahju ületab kindlustusjuhtumi ajal kehtinud kindlustussummat, oli arusaamatu aastaid

läbirääkimiste pidamine kindlustushüvitise suuruse üle. Veelgi ebausutavam on, et ligi 8 aastat peeti

läbirääkimisi prillide või mobiiltelefoni parandamise üle.

95. Tõendamata ning ebausutav on hagejaväide, justkui oleks Deutsche Bahn AG, Saksa riik ja kohalik

omavalitsus alles 2021. a jõudnud kokkuleppele, kuidas taastada raudteeülesõidukoht. Saksamaa

kohalikus ajakirjanduses avaldatu kohaselt avati raudteeülesõit 2 päeva pärast avariid ning kahjustused

ja vajalikud taastamistööd olid teada 2014. a lõpus. 07.12.2014 ilmus ajalehes Dülmener Zeitung

artikkel „Bergungsarbeiten nach schwerem Zugunglück haben begonnen“ ehk „Pärast rasket

rongiõnnetust on alanud päästetööd.“ Artiklis kirjeldatakse kahjustusi ja nende likvideerimiseks

vajalikke töid ning selgitatakse, et Deutsche Bahn tahab teisipäeva hommikuks (s.o 9.12.2014)

raudteerööbastel kõik tööd lõpetada ja seejärel taasavada Münsteri ja Coesfeldi vahelise raudteeliini.

96. Asjaolu, et aastaid pärast 05.12.2014 liiklusõnnetust otsustati raudteeülesõit liiklusohutuse

tagamiseks täielikult ümber ehitada, ei suurenda 05.12.2014 liiklusõnnetusega tekitatud kahju ega

hageja võimalikku hüvitamiskohustust. Hageja väited raudteeülesõidu ümberehitustöid puudutavate

läbirääkimiste osas on asjakohatud.

97. Ebaõige on hageja väide, et Saksa õiguse järgi on kindlustusandja vastutuse ülempiir 1 200 000

eurot. 2014. a kehtinud Saksa seaduse kohaselt on varakahju kindlustussumma 1 120 000 eurot

liiklusõnnetuse kohta. Hageja väited kannatanutega kokkuleppe sõlmimise aja ja kokkulepete sisu osas

on tõendamata. Hageja väide, justkui ei oleks kostja hageja nõudele reageerinud, on eksitav. Hageja ei

ole kostjale nõuet esitanud.

98. Kostja leidis, et hageja nõuded aegusid 31.12.2017 ja kostja palus kohaldada aegumist. Poolte

vahel puudub vaidlus, et kannatanu nõudele tuleb kohaldada Saksa õigust. Rooma II määruse kohaselt

reguleeritakse võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega mh kohustuse aegumisest tulenevate õiguste

kaotamise tingimused, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja peatumise tingimused. Saksa

tsiviilseaduse (BGB) § 195 kohaselt on kahjunõude aegumistähtaeg 3 aastat. BGB § 199 lg 1 kohaselt

algab aegumistähtaeg järgmise aasta esimesel päeval alates hetkest, mil nõue on tekkinud ja

võlausaldaja teab nõude aluseks olevatest asjaoludest. Saksa õiguskirjanduses ja -praktikas on

kinnistunud põhimõte, et võlausaldaja on teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest hetkel, mil ta

saab teada kahju tekitanud isikust ja nõude aluseks olevatest asjaoludest, nt kohustuse rikkumisest, et

esitada piisava edulootusega hagi. Seejuures ei pea võlausaldaja teadma detaile, konkreetset

kahjusummat ega õiguslikku kvalifikatsiooni.

99. Hagejale oli koheselt 2014. a detsembris teada, et kahjustusid rong, raudteeülesõit ja isiklikud

asjad. Samuti oli teada, et 1 200 000 eurost suuremat varakahju hüvitamise kohustust ei saa tal olla ja

suuremat kui 600 000 eurost nõuet tal kostja vastu olla ei saa. Liiklusõnnetus toimus 05.12.2014 ning

seega aegusid kannatanute nõuded 31.12.2017. Hageja täidetud kannatanute nõuded olid nende

täitmise ajaks juba aegunud. Eeltoodust tulenevalt on hagis esitatud nõuded aegunud.

100. Hageja väited Saksa õiguse osas on eksitavad. Eksitav on väide, justkui tuleneks Saksamaa

Rohelise Kaardi büroo 21.03.2016 kirjast, et Saksamaa õiguse järgi jaguneb vastutus veduki ja haagise

kindlustusandja vahel võrdselt ja mõlemad peavad hüvitama 50% tekkinud kahjust. Esiteks sõltus

seisukoht konkreetse liiklusõnnetuse tehioludest. Teiseks on selgesõnaliselt kirjas, et

„vastutuskindlustusandjate regressi saab aktiveerida ainult siis, kui leitakse piisav lepinguline alus.“

Seejuures tuleb lepingulist alust hinnata kindlustuslepingule kohalduva õiguse ehk antud juhul Eesti

õiguse alusel.

101. Eesti õiguse järgi on haagise kindlustusandja hüvitamiskohustus limiteeritud teatud faktilistele

olukordadele. Seega Saksamaa veduki ja haagise valdaja vahelise vastutuse jagunemise lahendust ei

saa automaatselt kohaldada Eesti õiguse alusel sõlmitud kindlustuslepingutele ning vastutuse jaotuse

küsimus tuleb lahendada Eesti õiguse kohaselt.

102. Tsiviilasjas nr 2-17-15908 tegi kohus taotlusel vaheotsuse küsimuses, kas hagejal saab olla

nõudeõigus kostja vastu. Sisuliselt lahendas Tallinna Ringkonnakohus 17.10.2018 otsusega tsiviilasjas

nr 2-17-15908 küsimust, kas hageja tagasinõue kostja vastu on välistatud. Kohus ei lahendanud

küsimust, kuidas täpselt vastutus jaguneb. Seega on ekslik väide, justkui oleks poolte vastutusega

seonduv juba põhimõttelisel tasandil lahendatud.

103. Hageja väited vastutuse jagunemise osas on ebaõiged. Hagejal puudub nõue kostja vastu, sest

LKindlS § 47 lg 1 järgi langeb kindlustusandjate sisesuhtes vastutus hagis nõutava kahju eest üksnes

hagejale. 17.07.2020 sätestati ka Saksa õiguses selgesõnaliselt, et vastutab lõplikult vaid veduk ja

veduki liikluskindlustusandja. Seejuures tunnistas Saksa seadusandja, et varasem 50-50% vastutuse

jagamise kohtulahend oli ekslik ega vastanud haagistest tegelikult tulenevale riskile.

104. Seega Saksamaa seadus ei ole sätestanud ega sätesta hageja väidetud 50% reeglit. StVG 17 lg 1 ja

§ 18 lg-st 3 järgi sõltub vastutuse jaotus veduki ja haagise vahel sellest, kui palju on kahju ülekaalukalt

ühe või teise sõiduki valdaja põhjustatud. Samast põhimõttest lähtub LKindlS § 47, mis reguleerib

vastutuse jagunemist veduki ja haagise valdaja ja nende kindlustusandjate vahel konkreetsete

vastutuskriteeriumite asjaolude kirjelduste esitamisega. Eesti õiguse kohaselt ei ole hagejal nõuet

kostja vastu.

105. Kostja hüvitamiskohustus saaks tuleneda vaid kostja sõlmitud liikluskindlustuse lepingust ja

kostja hüvitamiskohustuse kindlaks määramisel tuleb Rooma I määruse art 7(4) b) alusel kohaldada

Eesti õigust. Liikluskindlustuse lepingu puhul on lepingu tingimused määratud kindlaks

liikluskindlustuse seadusega. Kostja viitas LKindlS § 47 lõikele 1. Käesoleval juhul olid veduk ja

haagis kahju tekitamise hetkel ühendatud jäiga ühenduslüliga. Seega LKindlS § 12 ja § 24, § 47 lg

1tulenevalt peab vedukiga tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama hageja, st kostja ei ole kohustatud

hagis nõutavat summat hagejale tasuma.

106. Kuivõrd kostjal hüvitamiskohustust ei ole, ei ole kostja solidaarvõlgnikuks ja hageja viide VÕS §

69 lõikele 2 on asjakohatu. Isegi, kui kostjat saaks käsitleda tinglikult solidaarvõlgnikuna, ei oleks

hagejal ikkagi kostja vastu nõudeõigust, kuna kogu hüvitamiskohustus langes LKindlS § 47 lg 1 ja §

12 koosmõjust tulenevalt hagejale. VÕS § 69 lg 2 järgi aga ei lähe võlausaldaja nõue teiste võlgnike

vastu solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle talle endale langevas osas.

107. Asjaolu, et LKindlS § 47 eesmärgiks on reguleerida veduki ja haagise kindlustusandjate

omavahelist vastutuse jaotust, tuleneb sätte sõnastusest. Nimelt kasutavad LKindlS § 47 lg 1 ja 2

mõistet „loetakse, et kahju põhjustati,“ samas kui sätte kolmas lõige kasutab õigusliku tagajärje

määratlemisel mõistet „hüvitatakse kahju haagise suhtes sõlmitud lepingu alusel“. Kostja leiab, et just

kolmandas lõikes väljendub sätte mõte ning seda lõigete 1 ja 2 jaoks. LKindlS § 47 eesmärgiks ongi

sätestada, kas kindlustusandjate omavahelises suhtes vastutab autorongi puhul veduki või haagise

suhtes kindlustuslepingu sõlminud kindlustusandja.

108. Hageja viide esitada nõue Rohelise Kaardi alusel on asjakohatu, sest hageja ei ole sellel alusel

kostja vastu nõuet esitanud ja seda ei ole teinud Rohelise Kaardi büroo. Kui väited oleksid õiged, oleks

tegemist Rohelise Kaardi Büroo Nõukogu sisemääruse alusel peetava vaidlusega, mis sisemääruse art

19 kohaselt tuleks lahendada lepituses või vahekohtumenetluses.

109. Hageja väited kahju koosseisu kohta on üldised ning kahju suurus tõendamata. Hageja ei ole

kahjunõuet nõuetekohaselt sisustanud ega tõendanud iga isiku ja kahju liigi puhul selle nõude

rahuldamise eelduste esinemist. Kostja ei nõustu hageja viivisenõude ja selle arvestuse alustega.

Kuivõrd põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Hageja ei ole kostjale kohtueelselt nõuet

hagis nõutava summa tasumiseks VÕS § 113 lg 2 tähenduses esitanud. Hageja viidatud tõend ei sisalda

nõuet ega teavitust.

110. 24.01.2023 seisukohas leidis kostja, et hageja tegevusetus ei pikendanud nõude aegumistähtaega.

Poolte vahel puudub vaidlus, et Saksa õiguse kohaselt on kannatanute otsenõude aegumistähtaeg 3

aastat. Aegumistähtaeg algas 01.01.2015 ja saabus 31.12.2017. Kostjaga ei ole hageja läbirääkimisi

pidanud. Mis tahes hageja viivitus enda võlasuhetes ei pikenda hageja nõuete aegumist kostja vastu.

Hetkeks, mil hageja kannatanute nõuded väidetavalt 2021. a täitis, olid nõuded kostja suhtes aegunud,

mistõttu VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt VÕS § 70 lg 2 hagis esitatud nõuetele ei kohaldu.

111. Aegumise peatumine hageja suhtes ei mõjuta aegumist kostja osas. Peatumise mõju on

individuaalne. See, kas või millal kannatanud esitasid nõude hageja vastu või kui kaua hageja nõuete

osas otsuse tegemisega viivitas, ei mõjuta nõude aegumist kostja suhtes. Mis tahes hageja tegevus või

tegevusetus talle esitatud nõuete menetlemisel ei mõjutanud aegumistähtaja kulgemist kostja suhtes.

Nii Eesti kui Saksa õiguses on aegumine ja selle võimalik peatumine individuaalse mõjuga ehk

mõjutab vaid seda konkreetset isikut, kellega vastav asjaolu on seotud. See põhimõte kehtib

solidaarvõlgnike vaheliste tagasinõuete puhul. Hageja ei ole kostja vastu enne hagi esitamist sama

nõuet esitanud ja kostjaga selle osas läbirääkimisi pidanud.

112. Kannatanute otsenõudele kohaldub Saksa õigus. BGB § 425 lg 1 kohaselt kehtivad muud kui

BGB paragrahvides 422-424 nimetatud asjaolud ainult selle solidaarvõlgniku suhtes, kelle isikul need

esinevad. BGB § 425 lg 2 toob välja, et lg 1 sätestatu kehtib mh aegumise ja aegumise peatumise

suhtes. Saksa õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et aegumist tuleb hinnata iga solidaarvõlgniku

suhtes eraldiseisvalt. Aegumine, selle peatumine ja uuesti algamine on iga solidaarvõlgniku suhtes

individuaalse mõjuga. Seetõttu võib võlausaldaja nõue olla aegunud ühe solidaarvõlgniku suhtes, kuid

teise suhtes mitte.

113. Seda, et aegumise peatumise mõju on individuaalne, kinnitab hageja agendi Balcia Insurance SE

Saksa advokaadi 29.12.2017 kiri. Sama kiri tõendab, et 29.12.2017 seisuga oli hagejale teada, et

kahjunõuded ületavad oluliselt maksimaalse kindlustushüvitise. Kostja kohustused tulenevad vaid

kostja sõlmitud liikluskindlustuse lepingust ja nende kindlaks määramisel tuleb Rooma I määruse art

7(4) b) alusel kohaldada Eesti õigust.

114. Hageja väidab, et kostja on tema solidaarvõlgnik. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes

selgitatakse, et pärast aegumistähtaja kulgema hakkamist mõjutavad võimalikud aegumise peatumise

alused üksnes seda solidaarvõlgnikku, kelle isikuga need seonduvad. Kostja ei ole läbirääkimisi

pidanud. Seega kostja suhtes on hageja nõue aegunud. Kuivõrd aegumise peatumise mõju on

individuaalne, on asjakohatu hageja viide normidele, mis hageja väidete kohaselt peatasid kannatanute

otsenõude aegumise hageja suhtes.

115. Nõude täitmise ajaks oli nõue kostja vastu juba aegunud ning VÕS § 70 lg 2 ei kohaldu. Hageja

on esitanud vaid enda ja esindaja vaheliste arvelduste info, mis on hagi lahendamise seisukohast

asjakohatu. Kostja viitas VÕS § 70 lõikele 3. Kõik nõuded kostja vastu aegusid 31.12.2017 või

02.01.2018 ja hageja teadis seda. Selleks ajaks, kui hageja enda väidete kohaselt nõuded rahuldas, olid

24.05.2022 hagis esitatud nõuded kostja vastu juba aegunud ja VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt ei saa

hageja käesolevas asjas VÕS § 70 lg-le 2 tugineda.

116. Tagasinõude suurus oli hagejale teada juba 2014. aastal. Tagasinõude seisukohast ei omanud

hüvitise täpne jagunemine tähtsust. Määrav on, et kindlustushüvitise ülempiiri ületamine oli hagejale

teada juba 2014. a. Hagejale oli liiklusõnnetuse järel koheselt selge, et hageja peab hüvitama varakahju

1 120 000 euro ulatuses. Kui hageja hinnangul on tal poole hüvitise ulatuses õigus esitada nõue kostja

vastu, oli hagejale ju koheselt õnnetuse järel selge, et nõue kostja vastu oli 560 000 eurot. Tsiviilasja nr

2-17-15908 aluseks olnud hagi, milles pooled tegid kompromissi, esitas hageja 24.10.2017. Selleks

ajaks olid kõik nõuded, mida hageja püüab kostjalt osaliselt tagasi nõuda, juba hagejale esitatud.

Takistused kostja vastu nõude esitamiseks puudusid.

117. Kahju ühtsuse põhimõtte kohaselt ei ole kahjunõuete ositi esitamine kohustatud isikule siduv.

Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab aeguma kogu tulevikus

tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas

hagis tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad

edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Hageja kinnitas, et füüsilistele isikutele tekitatud

kahju ja rongi parandamise kulud olid kindlaks määratud juba varem. Nende nõuete aegumine ei ole

hageja väidetud ajaks ja läbirääkimiste tõttu peatunud. Hageja väide, et välja selgitada tuli kogu kahju,

on vastuolus asjaoluga, et hageja maksis 2015-2016. a erinevatele isikutele kindlustushüvitisi.

118. Hageja on osa rongile tekkinud kahjust juba aastaid tagasi hüvitanud ning nõudnud selle tasumist

kostjalt 24.10.2017 hagis tsiviilasjas nr 2-17-15908. Hageja esitatud Deutsche Bahni 01.03.2016 e-

kirja ajaks oli Deutsche Bahn esitanud hagejale nõudeid summas üle 1 131 040,96 euro ning palus

hagejal viivitamatult teada anda, millal ja mis summas võib kokkulepet oodata.

119. Hageja kinnitab, et VVG § 115 lg 2 alusel saaks aegumine peatuda kuni kindlustusandja otsuse

tegemiseni. Aegumise peatumine lõppes järelikult VVG 115 lg 2 alusel hageja osas hetkel, mil hageja

tunnistas selgelt, ilma kahtlusteta ja tingimusteta kahju hüvitamise kohustuse olemasolu. Seda on

hageja teinud hiljemalt 29.12.2017 kirjaga, milles on toodud kahju suurus ja kindlustussumma ehk

maksimaalne hüvitis ning hageja lubadus kahju kindlustussumma ulatuses hüvitada. Järelikult lõppes

hageja suhtes väidetav aegumise peatumine hiljemalt 29.12.2017. 29.12.2017 kirjas on rõhutatud, et

kõik kahjunõuded aeguvad 02.01.2018.

120. 05.06.2023 seisukohtades rõhutas kostja, et tema suhtes aegumine peatunud ei olnud.

Aegumistähtaeg algas 01.01.2015 ja saabus 31.12.2017. Hageja tegevus või tegevusetus, valeotsus või

enda õigustest loobumine enda võlasuhetes ei mõjutanud hageja nõuete aegumist kostja vastu. Selleks

ajaks, mil hageja kannatanute nõuded väidetavalt 2021. a täitis, olid nõuded kostja suhtes aegunud,

mistõttu VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt VÕS § 70 lg 2 lisa-aeg hagis esitatud nõuetele ei kohaldu. VÕS §

70 lg 3 välistab hageja nõude maksmapaneku, kuna hetkeks, mil hageja nõuded täitis, olid väidetavad

nõuded kostja suhtes juba aegunud.

121. Kuigi kannatanute nõuete aegumise arvutamisel hageja suhtes tuleb lähtuda Saksa õigusest, siis

hageja nõude aegumist kostja vastu tuleb hinnata lähtuvalt Eesti õigusest. Aegumise peatumine hageja

suhtes ei mõjuta aegumist kostja suhtes. Nii Eesti kui ka Saksa õiguses on aegumine ja selle võimalik

peatumine individuaalse mõjuga ehk mõjutab vaid seda konkreetset isikut, kellega vastav asjaolu on

seotud.

122. Saksa BGB § 425 lg 1 kohaselt kehtivad muud kui BGB paragrahvides 422-424 nimetatud

asjaolud ainult selle solidaarvõlgniku suhtes, kelle isikus need esinevad. BGB § 425 lg 2 toob

sõnaselgelt välja, et lõikes 1 sätestatu kehtib mh aegumise ja aegumise peatumise suhtes. Aegumist

tuleb hinnata iga solidaarvõlgniku suhtes eraldiseisvalt. Aegumine, selle peatumine ja uuesti algamine

on iga solidaarvõlgniku suhtes individuaalse mõjuga. Seetõttu võib võlausaldaja nõue olla aegunud

ühe solidaarvõlgniku suhtes, kuid teise suhtes mitte. Aegumistähtaja saabumine ja selle peatumine (§-d

203 jj) iga solidaarvõlgniku suhtes on individuaalne ja sõltub üksikute solidaarvõlgnike isiklikest

asjaoludest (individuaalne mõju), neid tuleb iga solidaarvõlgniku suhtes eraldiseisvalt vaadelda.

123. Kuivõrd kostja vastu ei ole menetluse esemeks olevaid nõudeid hagis nõutud summas esitatud ega

nende osas läbi räägitud, ei ole aegumine kostja suhtes peatunud. Aegumise läbirääkimiste ajaks

peatumise regulatsiooni eesmärk on kaitsta läbirääkijaid omavahelises suhtes ja see ei anna õigusi

kolmanda (läbirääkimistesse kaasamata) isiku suhtes. Hageja ei saa ühepoolselt ega enda viivitustega

suhetes kannatanutega pikendada enda väidetava nõude aegumist kostja suhtes. Isegi, kui hageja pidas

läbirääkimisi, ei peatunud seetõttu aegumistähtaja kulgemine kostja suhtes.

124. Asjaolusid, mis oleksid võinud tuua kaasa nõude aegumise peatumise kostja suhtes, ei esine.

Üksnes üldsõnaline märkimine, et mingeid nõudeid on veel oodata, ei mõjuta aegumise kulgemist.

Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega (TsÜS § 147 lg 1) ning aegumine peatub

seaduses sätestatud alustel. Hageja väidab paljasõnaliselt, et täitis nõuded novembris ja detsembris

2021. Selleks ajaks olid nõuded kostja vastu aegunud.

125. Kõik nõuded kostja vastu aegusid 31.12.2017 ja hageja teadis seda. Hageja advokaadi kirjas on

märgitud, et 05.12.2014 õnnetusjuhtumist tulenevad kahjunõuded Inges Kindlustus AS vastu aeguvad

02.01.2018 ning selle vältimiseks soovitatakse DB Netz AG-l esitada nõue kostja kui teise

kindlustusandja vastu. Selleks ajaks, kui hageja enda väidete kohaselt nõuded rahuldas, olid

24.05.2022 hagis esitatud nõuded kostja vastu juba aegunud ja VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt ei saa

hageja käesolevas asjas VÕS § 70 lg-le 2 tugineda.

126. Hageja ise pikendas aegumistähtaega enda suhtes, see aga ei mõjutanud aegumist kostja suhtes.

Kuivõrd aegumise peatumise mõju on individuaalne, on asjakohatu hageja viide. Kuna aegumise

peatumise aluse mõju on individuaalne, ei mõjutanud nõuete esitamine hageja vastu või hageja poolt

nõuete menetlemisega viivitamine käesolevas asjas 24.05.2022 hagis esitatud nõuete aegumist kostja

suhtes. Seega hageja viited VVG § 15 ja § 115 lg-le 2 on käesolevas vaidluses asjakohatud.

127. Hageja väidab, et kannatanute nõuete aegumine peatus alates kindlustusandjale nõude

olemasolust teatamisest. Selline hageja väide on eksitav. Kannatanud esitasid nõuded hagejale. Hageja

viidatud normid (VVG § 15 ja 115 lg 2) ei sätesta, et nõude esitamine või sellest teatamine ühele

kindlustusandjale peataks nõude aegumise teise kindlustusandja vastu. Vastupidi, norm räägib

konkreetsest kindlustusandjast, tema vastu esitatud nõudest ning selle kindlustusandja otsusest. Ühe

kindlustusandja viivitus enda kohustuste täitmisel, sh otsuse vastuvõtmisel ei pikenda aegumistähtaega

teise kindlustusandja vastu.

128. Hageja kinnitas, et VVG § 115 lg 2 alusel saaks aegumine peatuda kuni kindlustusandja otsuse

tegemiseni. Aegumise peatumine lõppes järelikult VVG 115 lg 2 alusel hageja suhtes hetkel, mil

hageja tunnistas selgelt hüvitamise kohustuse olemasolu. Selleks ei ole nõutav, et kindlustusandja

kahjuhüvitise konkreetse summmana kindlaks määrab, vaid piisab sellest, kui kindlustusandja teatest

nähtub valmidus hüvitada lisaks juba numbriliselt määratletud kahjule ka täiendavaid kahju osasid.

Hageja esitatud BGB § 203 kommentaaris on märgitud, et aegumise peatumine lõppeb hüvitise

maksmise kohustuse ühemõttelise tingimusteta tunnustamisega.

129. Hageja advokaadi Andreas Beckeri 29.12.2017 kiri tõendab, et aegumine oli peatunud vaid

jaotusmenetlusega hõlmatud nõuete osas BTA Insurance Company SE vastu. Muud nõuded muude

isikute vastu aegusid kirja kohaselt 02.01.2018. Seega oli hageja teadlik, et mistahes nõuded kostja

suhtes aeguvad 02.01.2018, kui neid ei esitata kostja vastu 2017. aasta jooksul. Seda ei tehtud, kuigi

kogu vajalik teave nõude selleks oli hagejal olemas. 29.12.2017 kirja kohaselt olid peatunud vaid

jaotusmenetlusega hõlmatud nõuete aegumine, kuid M. N. nõuet viidatud kirjas nimetatud ei olnud –

seega see nõue oli igal juhul aegunud ka hageja suhtes.

130. Hageja advokaadi Andreas Beckeri 19.11.2018 kiri lükkab ümber hageja väite, justkui oleks

aegumine nõuete esitamisega (VVG § 15 ja § 115 alusel) automaatselt kuni maksete tegemiseni

peatunud. Kui aegumistähtaeg oleks nõude esitamisega automaatselt peatunud, ei oleks olnud vajadust

aegumistähtaega veel poolte kokkuleppel eraldi pikendada. A. Beckeri 19.11.2018 kirjas on märgitud,

et aegumistähtaega pikendati poolte kokkuleppel.

131. Kostja ei ole andnud nõusolekut aegumistähtaja pikendamiseks ega loobunud aegumise vastuväite

esitamisest. Vastupidi, kostja oli juba 2019. aastal hagejale teatanud, et võimalikud täiendavad nõuded

kostja vastu on aegunud ja kostja tugineb aegumisele. Kostja lükkas kõik hageja nõuded juba 2017. a

tagasi. 15.05.2019 e-kirjas keeldus kostja samuti selgesõnaliselt igasuguste järgnevate nõuete

täitmisest, põhjendades muuhulgas, et nõuded on 2019. a seisuga ehk enne kostjale esitamist aegunud.

132. Hageja väited läbirääkimiste kohta on eksitavad. Hageja 04.02.2016 kirjad kannatanutele ei

tähenda läbirääkimisi. Tegu oli hageja enda kirjadega, kes tunnistas oma hüvitamiskohustust. Teisalt

viitas hageja, et läbirääkimisi peeti raudteeülesõidu taastamise osas ning hageja kolmandate isikute

läbirääkimistes ei osalenud.

133. Hageja on 04.02.2016 lubanud kahju hüvitada ning Deutsche Bahn on juba 01.03.2016 palunud

hüvitise kindlaks määrata ja välja maksta. Vastavalt 03.01.2017 ja 28.12.2018 on DB Regio AG ja DB

Netz AG korranud enda nõuet hüvitised välja maksta. 01.03.2016 e-kirjas palus Deutsche Bahn hagejal

viivitamatult teada anda, millal ja mis summas võib kokkulepet oodata. DB Regio AG kahju osas on

hageja esitanud DB Regio AG 03.01.2017 arvelduse taotluse BTA Insurance Company SE-le, mille

alusel palutakse hagejal hüvitis tasuda. Maksetingimuseks on märgitud 02.02.2017.

134. DB Netz AG esitas 19 arvet, millest viimane on koostatud 28.12.2018. Läbirääkimisi ei

järgnenud. Hageja pidi kahju jaotuse kindlaks määrama ja välja maksma. Takistus selleks puudus juba

03.01.2017, kuid hiljemalt 28.12.2018. Ebaõige on väide, et hageja sai kogukahjust teada 2021.

135. Samuti on ebaõige hageja väide, et raudteeülesõidu taastamine võttis aega. DB Netz AG

27.12.2016 arve kinnitab, et raudteeülesõidu parandustööd olid juba 2016. a arveldatud. Samuti oli

hagejal 2016. a olemas rongi remondikulude summa. DB Netz AG osaarved tõendavad, et kahju

suurus oli lõplikult selge hiljemalt 28.12.2018. Hagejal puudus takistus hüvitamisotsuse tegemiseks

või hüvitise maksmiseks. Kui hüvitised maksti kokkuleppelises ulatuses, puudus hagejal takistus

vastava ettepaneku tegemiseks juba 2016. a või hiljemalt 2018. a, mil hagejal oli olemas kogu teave,

mille alusel ta 09.10.2021 ettepaneku tegi.

136. Kompromissi sõlmimisel ei tunnistanud kostja, et tal on kohustus kogu kahju 50% ulatuses

hüvitada. Kostja maksis hagejale vaidluste lahendamiseks kokkuleppelise kompromissisumma ning

lubadusi või kinnitusi võimalike täiendavate nõuete osas kostja ei andnud. Kostja väljendas 15.05.2019

selgesõnaliselt, et täiendavad nõuded kostja vastu on aegunud ning kostja neid ei tunnista.

Kompromissikokkulepe puudutas vaid selles nimetatud nõudeid. Mingeid muid kinnitusi kostja

kompromissiga ei andnud. Nõude saamine aastaid hiljem oli kostja jaoks üllatus.

137. Kahju ühtsuse põhimõtte kohaselt ei ole kahjunõuete ehk ositi esitamine kohustatud isikule siduv.

Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus

tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas

hagis tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad

edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse

nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue.

Alusetu on hageja väide, justkui oleks kostja aegumise vastuväide lubamatu ja hea usu põhimõttega

vastuolus. Kostja ei ole hagejale lubadusi andnud.

138. Hageja ei ole kahju nõuet põhistanud ega tõendanud. Eelkõige on tõendamata DB Regio AG ning

DB Netz AG kahjunõuded, mis moodustavad valdava osa hageja nõudest. Hageja 2017. a hagi

tsiviilasjas nr 2-17-15908 ei hõlmanud vaid isikukahju. Rongiga seotud varakahju nõude esitas hageja

juba 2017. a hagis ning see on sõlmitud kompromissiga lõplikult lahendatud. Hagis on esimese

osanõudena märgitud Deutsche Bahn/rongi varakahju ning Stadt Münster kahju. Seega on ebaõige

hageja väide, justkui oleks tsiviilasi nr 2-17-15908 hõlmanud vaid isikukahju. Kompromissi

sõlmimisega on rongikahju nõue juba lahendatud.

139. Hageja võttis omaks, et raudteeülesõidukohta ei taastatud endisel kujul, vaid rajati uus

infrastruktuur. BGB § 249 lg 1 kohaselt peab kahju tekitaja taastama olukorra, mis eksisteeriks siis, kui

kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui ehitati midagi uut

ja hüvitis maksti kokkuleppe alusel, ei saa eeldada, et hageja hüvitisena makstu vastab tegelikule

kahjule. Hagist ei selgu, mille eest hageja kostjalt raha nõuab. Hüvitis saaks piirduda vaid endise

olukorra taastamisega, kuid hageja on korduvalt kinnitanud, et raudteeülesõit ehitati pärast õnnetust

ümber.

140. Hageja advokaadi 29.12.2017 kirjas on DB Regio AG mootorvaguniga rongikoosseisu kahjuks

märgitud 831 189,91 eurot, samas 09.10.2021 kirjas on summaks 1 393 724 eurot. Vahe on

märkimisväärne. Samas väidab hageja 03.04.2023 seisukoha p-s 10.5, et rongi parandamise lõplik kulu

oli 1 421 139,20 eurot (ehk ligi 600 000 eurot enam 2017. a hinnapakkumisest). DB Regio AG

arvelduse taotluses toodud loetelu sisaldab hulgaliselt muid ridasid lisaks rongi remondile.

141. Hageja nõue ületab hüvitispiiri. 2014. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse

kohaselt oli varakahju kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Seda kinnitab hageja

advokaadi Beckeri 19.11.2018 kiri. Pool hüvitispiirist on 560 000 eurot. Seega kogu ulatuses ei saaks

hagi rahuldada, isegi, kui nõue oleks sisuliselt olemas ja tõendatud ega oleks aegunud.

142. 08.01.2024 seisukohtades leidis kostja, et hageja Saksamaa advokaadi A. Beckeri 29.09.2023 ja

01.11.2023 kirjad kinnitavad, et objektiivseid asjaolusid, mis oleksid takistanud esitamist kostja vastu

juba alates 2015. a, ei ole hageja kohtu ette toonud. Hageja kinnitas, et kõik kahjunõuded esitati talle

2015 kuni 2018. Hageja viidatud jaotusprotsess, samuti hageja tuginetud Saksa ja Eesti seadused ei

keelanud kahju hüvitamist kalkulatsioonide alusel, samuti kostja vastu hagi esitamist. 05.12.2014

rongiõnnetuse kahju väljaselgitamine ja hüvitamine oli hageja ülesanne, hageja lihtsalt ei tegelenud

sellega enne 2021.

143. Hageja väidete järgi oli tal raskusi ainult DB Netz AG nõudega. DB Regio AG rongi kahjustuste

summa 1 421 139,20 eurot selgus 03.01.2017, sest siis esitas DB Regio AG BTA-le viimase arve. DB

Netz AG raudteeülesõidu kahjusumma 2 958 508,12 eurot selgus 28.12.2018. Seega 28.12.2018 olid

kogu kahju andmed olemas. Advokaat A. Beckeri 19.11.2018 kirja seisukoha järgi aegusid 05.12.2014

liiklusõnnetusest tulenevad kahjunõuded 31.12.2017.

144. Eelmise hagi esitas hageja kostja vastu 24.10.2017 ehk enne aegumist. Hageja põhinõue

tsiviilasjas nr 2-17-15908 oli 63 362,85 eurot, kuigi Saksa advokaadi arvestustabeli järgi oli

05.12.2014 õnnetuse kahjunõuete kogusumma 2017. a lõpus vähemalt 2 883 329,75 eurot. 27.03.2019

kirjas teatas hageja advokaat kostjale, et rongi kahju on ca 4 000 000 eurot, aga hageja ei ole oma

toiminguid Saksamaal lõpuni viinud, mistõttu ta ei tea kahju lõppsuurust. Läbirääkimiste käigus teatas

kostja 15.05.2019 hagejale, et võimalikud täiendavad nõuded on aegunud.

145. Hagi aegus hiljemalt 02.01.2018. Nii Saksa kui Eesti õiguse kohaselt on liiklusõnnetusega

tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg 3 aastat ja see tähtaeg lõppes antud juhul hiljemalt

02.01.2018. Aegumine, aegumise peatumise ja aegumise vastuväite toime on nii Eesti kui Saksa

õiguse kohaselt individuaalne – see piirdub ainult konkreetse nõude õigustatud subjekti ja kohustatud

subjektiga seotud asjaoludega. Aegumise individuaalse toime tõttu ei mõjuta kahjustatud isikute

nõuete aegumise peatumine hageja suhtes nõude aegumist kostja vastu. Nõude või nõude osa, mida

hagis ei esitatud ja kompromissiga ei lahendatud, aegumist hagi ja kompromiss ei mõjutanud.

146. VÕS § 70 lg 3 välistab hageja nõude maksmapaneku, kuna hetkeks, mil hageja asus hüvitisi

tasuma, olid väidetavad nõuded kostja suhtes juba aegunud. Saksa õigus (VVG § 109) ja Eesti õigus

(LKindlS § 25 lg 2) ei keela jaotusprotsessi ajal avansilise hüvitise tasumist. Seda tõendavad Saksa

õiguse. Vastupidi, Saksa erialakirjanduses on selgitatud, et kindlustusselts peab kannatanule kahju

esimesel võimalusel hüvitama ja selle aluseks võib olla nõuete prognoositav suurus. Vaidlusalusel

juhtumil ei olnud hagejal takistatud prognoosi alusel hüvitise tasumine.

147. 2014. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse kohaselt varakahju

kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Seda kinnitab hageja advokaat Beckeri

19.11.2018 kiri. Pool nimetatud hüvitispiirist on 560 000 eurot. Seega kogu ulatuses ei saaks hagi

rahuldada, isegi, kui nõue oleks olemas ja tõendatud ning ei oleks aegunud. Kuna 06.09.2019

kompromissi alusel on kostja juba osa varakahjust hüvitanud, ei saaks käesolevas menetluses

rahuldada hageja nõuet suuremas summas kui 542 190 eurot (s.o 560 000 – 17 558,57 (rongikahju) –

251,43 (Stadt Münster kahju).

148. Eksitav on hageja väide, et 05.12.2014 kehtinud Saksa StVG järgi vastutavad veduki valdaja ja

haagise valdaja tekkinud kahju eest võrdselt. Tegelikult Saksa seaduses (StVG) sellist normi ei olnud

ega ole. Tegemist oli ajutise tõlgendusega, mis tunnistati vääraks ja mida Saksamaa kohtud juba alates

17.07.2020 enam ei järgi. Õiguspraktikas on üldtuntud reegel, et kuigi õigussuhtele kohaldatakse

üldjuhul selle tekkimise ajal kehtinud seadust, siis kohtupraktika ehk seaduste tõlgendused on

muutuvad ja õigusemõistmisel tuleb lähtuda lahendi tegemise aja kohtupraktikast.

149. Lisaks tekitas kahju üks ja sama isik. Hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, sest Eesti õigus,

paneb kindlustusandjate sisesuhtes vastutuse veoki kindlustusandjale. Sellisele seisukohal on asunud

ka Riigikohus. Hageja nõue on suurem kui pool 2014. a Saksamaal kehtinud liikluskindlustuse

hüvitispiirist. 2014. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse kohaselt varakahju

kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Seda tõendab hageja Saksa advokaadi A.

Beckeri 19.11.2018 kirja vastus. Pool Saksa hüvitispiirist on 560 000 eurot.

150. Hageja ja kostja vahel tsiviilasjas nr 2-17-15908 sama rongiõnnetuse vara- ja isikukahju

hüvitamise vaidluses 06.09.2019 sõlmitud kompromissilepingu alusel on kostja varakahju summas 17

810 eurot hüvitanud. Järelikult ei saaks käesolevas asjas rahuldada hageja nõuet suuremas summas kui

542 190 eurot.

151. Kostja nõustus, et 05.12.2014 rongiõnnetuses kahjustatud isikute nõuetele hageja vastu kohaldub

Saksa õigus ning hageja tagasinõudele kostja vastu kohaldub Eesti õigus. Kui hageja ja kostja olid

solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 tähenduses, siis kahjustatud isikute nõuded kostja vastu aegusid

Saksa õiguse kohaselt hiljemalt 02.01.2018. Vastavalt on VÕS § 70 lg 3 kohaselt 24.05.2022 esitatud

hagi aegunud. Aegumistähtaeg algas Saksa õiguse kohaselt hiljemalt 01.01.2015 ja lõppes hiljemalt

02.01.2018.

152. Kostja teavitamine tema suhtes juba aegunud „võimalikust“ nõudest ei mõjuta aegumist. Kostja

sai „võimalikest“ nõuetest teada alles 27.03.2019 ning see ei mõjutanud enam aegumist. Aegumine,

aegumise peatumise ja aegumise vastuväite õiguslik toime on nii Eesti kui Saksa õiguse kohaselt

individuaalne. Hageja tegi kõik väljamaksed pärast 02.01.2018 ehk siis kui nõuded olid kostja suhtes

juba aegunud.

153. VÕS § 492 lg 1 ei reguleeri kahjustatud isiku (kannatanu) nõude üleminekut, vaid see säte

käsitleb kindlustusvõtja nõude võimalikku üleminekut. VÕS § 492 lg 1 ei ole Riigikohtu praktika

kohaselt vastutuskindlustuses. VÕS § 69 lg 2 ei ole antud kostja suhtes kohaldatav põhjusel, et antud

juhul põhjustas liiklusõnnetuse veoki juht (hageja kindlustatu), st kahju tekitaja ja vastutaja langevad

samas isikus kokku. Veokiga haagist vedanud autojuhil ei ole kahju hüvitamise nõuet iseenda vastu

haagise valdaja rollis. VÕS § 206 lg 1 ja § 186 p 3 kohaselt lõppes võimalik kahju hüvitamise

võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Haagise ja veoki

liikluskindlustusandjate vahelises õigussuhtes on hüvitamiseks kohustatud isik veoki kindlustusandja.

Vaidluseta on, et veduk ja haagis olid 05.12.2014 kahju tekitamise hetkel ühendatud jäiga

ühenduslüliga. Seega LKindlS § 12, § 24 ja § 47 lg 1 tulenevalt peab Eesti kindlustusandjate sisesuhtes

vedukiga tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama hageja ja kostja ei ole kohustatud hagis nõutavat

summat hagejale tasuma.

154. Raudteeülesõit taastati 05.12.2014 õnnetuse eelsesse seisundisse ning rongiliiklus Münster-

Coesfeld vahel taastati detsembris 2014. Kahjunõuete käsitlemiseks, selgitamiseks ja hüvitiste

väljamaksete tegemiseks ei olnud vaja DB Netz AG (või kellegi teise) veelkordset selget nõuet või

kinnitust vms. Hageja väited, et kannatanud ei esitanud tema vastu nõudeid, on tõendamata.

155. Menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista 23 657,70 eurot ilma käibemaksuta, sh

õigusabikulud 23 438,34 eurot ning tõlkekulud 219,36 eurot. Kostjale on 08.03.2024 seisuga osutatud

õigusabi kokku 127 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kostjale osutati maakohtu menetluses õigusabi

tunnitasumääraga 170-195 eurot ilma käibemaksuta. Kostja palus välja mõista ka viivise

menetluskuludelt.

156. Hageja menetluskuludele vaidles kostja vastu. Saksamaa advokaadi kulud ei kuulu hüvitamisele.

Tegemist ei ole menetluskuluga TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 tähenduses. Hageja ei ole esitanud

kohtule Saksa advokaadi 11.04.2023 koostatud tõendit käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele kuuluva

vaidlusaluse välisriigi õiguse kohta. Hagejal oli menetluses kaks esindajat, kuid hageja nõuab nelja

isiku töö hüvitamist. Hagiavalduse puuduste kõrvaldamise kulu ei kuulu hüvitamisele ning nimekirjas

on palju menetlusega mitteseotud kulusid.

KOHTU PÕHJENDUSED

157. Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagi ei kuulu

rahuldamisele.

158. Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle:

1) hageja oli kindlustanud veduki DAF registrimärgiga xxxx;

2) kostja oli kindlustanud haagise registrimärgiga xxxx;

3) veduk, mille külge oli haagis jäigalt ühendatud, põhjustas Saksamaal Münsteris 05.12.2014

liiklusõnnetuse, mille käigus põrkas veduk koos haagisega raudteeülesõidul kokku rongiga;

4) haagise valdaja hüvitamiskohustusele kohaldub selle riigi õigus, kus õnnetus toimus ehk Saksamaa

õigus;

5) kannatanute ja kahju tekitaja vahelisele õigussuhtele kohaldub Saksamaa õigus;

6) kindlustusandjate omavahelisele õigussuhtele kohaldub Eesti õigus;

7) 24.10.2017 esitas hageja kostja vastu hagi nõudega hüvitada 05.12.2014 õnnetusest tulenev

liikluskahju, mida menetleti tsiviilasjas 2-17-15908;

8) Tallinna Ringkonnakohus tegi 17.10.2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-15908, milles saatis asja tagasi

maakohtusse uueks läbivaatamiseks ning tegi kindlaks kohaldatava õiguse;

9) hageja ja kostja sõlmisid tsiviilasjas nr 2-17-15908 06.09.2019 kompromissi, mille alusel tasus

kostja hagejale kompromissina 107 000 eurot;

10) Saksamaa õiguse järgi oli kannatanute nõuete aegumistähtaeg kolm aastat alates nõude tekkimisele

järgneva aasta esimesest päevast.

159. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal tuleb hagejale tasuda täiendavalt 05.12.2014 õnnetusest

tuleneva kahjuna 599 999,99 eurot, hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivisena 19 200

eurot ning edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras.

160. Hageja leidis, et Saksamaa õiguse järgi vastutavad veduki ja haagise kindlustusandjad

kannatanute ees võrdses ulatuses. Kuna tekkinud kahju ületas Saksamaa õiguses sätestatud

kindlustusandja vastutuse piirmäära, pidi hageja läbi viima jaotusmenetluse. Läbirääkimised

kannatanutega kestsid kuni 2021. a novembrini ja hageja agent maksis kahju välja 24.11.2021. Hageja

ja kostja olid kannatanute ees solidaarvõlgnikud. Kõik kannatanud teatasid hiljemalt 31.12.2017

nõuetest ning kuni hageja kohustuse täitmiseni või sellest keeldumiseni oli aegumistähtaeg Saksamaa

õiguse järgi peatunud. Lisaks oli aegumine peatunud läbirääkimiste tõttu. Kuna hageja tegi esimese

väljamakse 24.11.2021, oli tal TsÜS 70 lg 2 järgi kuus kuud aega hagi esitada ehk kuni 24.05.2022,

mil hagiavaldus ka esitati.

161. Kostja leidis, et hageja nõue tema vastu on aegunud ning taotles aegumise kohaldamist. Hageja ei

ole tõendanud läbirääkimiste pidamist kuni 2021. a novembrini. Hageja on ise väitnud, et

raudteeülesõidu ümberehitust puudutavatel läbirääkimistel ta ei osalenud. Tegelikult taastati

raudteeülesõit juba 2014. aasta lõpus. Kannatanute nõuded aegusid Saksamaa õiguse järgi 01.01.2018

ning ajal, mil hageja väljamaksed tegi, olid nõuded juba aegunud. Kostjaga ei ole läbirääkimisi peetud

ning kostja suhtes ei ole aegumine peatunud, mistõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 70 lg 3. Lisaks

leidis kostja, et tema ja hageja vahelises sisesuhtes kohaldub LKindlS § 47 lg 1, mis välistab

tagasinõude esitamise kostja vastu.

162. Kohus nõustub kostja väidetega. Kostja taotlusel tuleb kohaldada aegumist, mis välistab nõude

rahuldamise tema suhtes. Pooled ei vaidle sisuliselt selle üle, et nende omavahelises sisesuhtes

kohaldub Eesti õigus. Kui hageja ja kostja on solidaarvõlgnikud ning hagejal on õigus esitada kostja

vastu tagasinõue tulenevalt sellest, et ta on kohustuse täitnud, reguleerib tagasinõude aegumist VÕS §

70. 163. VÕS § 70 lg 1 näeb ette, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude

aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu

tagasinõue esitati. Seega aegub üldjuhul tagasinõue samal ajal, mil oleks aegunud kannatanute nõue

kostja suhtes. Erandina näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu

möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi

kohustuse täitmiseks. Samas sätestab VÕS § 70 lg 3, et lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui

solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud tema või solidaarvõlgniku suhtes,

kellele ta tagasinõude esitas.

164. Eeltoodud sätetest koostoimes tuleneb, et kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse enne seda, kui nõue

aegus tema või solidaarvõlgniku vastu, on tal võimalik tagasinõuet esitada veel vähemalt kuue kuu

jooksul alates täitmisest. Kui ta aga täitis kohustuse pärast seda, mil nõue oli tema enda või

solidaarvõlgniku suhtes juba aegunud, ei näe seadus ette täiendavat kuute kuud nõude esitamiseks.

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 70 kohaldamisel tuleb esmalt tuvastada, millal aegunuks

võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati (RK TKo 3-2-1-54-13, p

12).

165. Kohtu hinnangul on hageja tagasinõue kostja vastu aegunud, sest hageja täitis kohustuse ajal, mil

nõue kostja vastu oleks juba aegunud. Nõude aegumine välistab igal juhul nõude rahuldamise kostja

vastu, mistõttu ei ole kohtul vajalik täiendavalt sisuliselt hinnata, kas hageja nõue on põhjendatud ja

tõendatud. Kohus selgitas hagejale 06.02.2023 eelistungil (toimiku 2. kd, lk 41-42) vajadust põhistada,

miks ei ole nõue kostja vastu aegunud. Vaatamata kohtu selgitustele hageja seda ei põhistanud.

166. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 05.12.2014 toimus Saksamaal Münsteris liiklusõnnetus

(toimiku 1. kd, lk 7-15), kus haagis koos veokiga tagurdas raudteeülesõidukohale, mille tulemusena

toimus liiklusõnnetus kokkupõrkel reisirongiga. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli kindlustanud

veduki ja kostja haagise (toimiku 1. kd, lk 16-17).

167. Kannatanu M. K. saatis 29.12.2014 hageja esindajale kirja kahju kohta ning ülejäänud kannatanud

saatsid samalaadsed teated kahju kohta 2016. a veebruaris ja märtsis (toimiku 1. kd, lk 110-163, lk

166-195 koos osaliste tõlgetega). Hageja agendi advokaat Andreas Beckeri saatis omakorda

kannatanutele kirjad 04.02.2016 (toimiku 2. kd, lk 49-78, tõlge lk 79-80), milles ta selgitas

edaspidiseid toiminguid nõuete menetlemisel.

168. Hageja esitas kohtule DB Regio 03.01.2017 arve ja DB Netz AG osaarved (toimiku 2. kd, lk 81-

200, 3. kd, lk 1-173, tõlked toimiku 4. kd, lk 3-25). 29.12.2017 saatis advokaat Andreas Becker kirja

kannatanule DB Netz AG-le (toimiku 1. kd, lk 109, tõlge toimiku 2. kd, lk 14), milles teatas, et kuna

raudteeülesõidukoha remont on lõpetamata, ei saa jaotusmenetlust läbi viia. Samas ta osundas, et kahju

juhtumiga seoses on ka teine võlgnik ehk kostja, kes vastutab Saksa õiguse kohaselt hagejaga

solidaarselt. Advokaat soovitas veenduda, kas soovitakse esitada nõudeid ka teisele kindlustusandjale,

sest sellest õnnetusjuhtumist tulenev kahjunõude aegumistähtaeg oleks olnud 02.01.2018. Tema kirja

kohaselt ei mõjutanud aegumine hagejat, sest hageja suhtes oli aegumistähtaeg peatunus läbirääkimiste

tõttu ja hageja ei esita aegumise vastuväidet. Seega võib antud kirjast järeldada, et hageja oli teadlik

nõude võimalikust aegumisest kostja suhtes.

169. Hageja esitas kohtule advokaat Andreas Beckeri 2023. aasta kirjad (koos tõlgetega toimiku 4. kd,

lk 57-62) milles on selgitatud, et kuna DB Netz AG kahjunõudeid ei saanud kindlaks määrata, ei

saanud jaotusmenetlust läbi viia.

170. Andreas Becker koostas 19.11.2018 kirja (koos tõlkega toimiku 2. kd, lk 34-36), milles avaldas,

et hageja nõustus aegumistähtaja pikendamisega rahalistel kaalutlustel. Advokaat kinnitas, et

aegumistähtaeg nõuete esitamiseks kindlustusseltside vastu oli BGB § 195 järgi kolm aastat.

Aegumistähtaja arvestust alustati selle aasta lõpus, millal nõue tekkis.

171. 09.10.2021 saatis advokaat Andreas Becker kannatanutele kirjad (toimiku 3. kd, lk 174-180,

tõlked toimiku 3. kd, lk 26-32), milles teatas, et kahjude registreerimine on lõppenud. 01.12.2021

teavitas hageja agent kokkulepete sõlmimisest kannatanutega (toimiku 1. kd, lk 22-30, tõlge 1. kd, lk

61-65, toimiku 2. kd, lk 16-29). Hageja esitas kohtule 01.12.2021 arved kannatanutele Deutche Bahn

AG, M. N., R. R., S. V., M. K., M. A. ja maksekorraldused nende arvete tasumise kohta (toimiku 1.

kd, lk 31-47, tõlked 1. kd, lk 65-69, toimiku 2. kd, lk 2-12, toimiku 4. kd, lk 63-69).

172. 30.12.2021 teatas hageja kostjale, et on kokku teinud juhtumiga seoses väljamakseid summas 1

199 999,99 eurot (toimiku 1. kd, lk 48). Eeltoodud tõenditest kogumis nähtub, et kuigi õnnetus toimus

2014. aastal ning hagiavalduses nõutud kahjudest teavitasid kannatanud hageja agenti 2014. ja 2016.

aastal, tegi hageja lõplikud väljamakseid 2021. aastal, misjärel tekkis tal kohustuse täitnud

solidaarvõlgnikuna tagasinõudeõigus kostja vastu.

173. Hageja esitas väljavõtte Saksa seaduse kommentaarist (toimiku 1. kd, lk 108, tõlge toimiku 2. kd,

lk 13), milles on märgitud, et otsese kahju tekitaja vastu esitatud nõuete aegumistähtaeg peatub alates

nõude esitamisest kindlustusandjale kuni hetkeni, mil kolmas isik saab kindlustusandjalt otsuse

tekstivormis nii põhjuse kui summa kohta.

174. Teistest hageja esitatud Saksamaa õigusaktide väljavõtetest (koos tõlgetega toimiku 3. kd, lk 193-

212) nähtub samuti, et kui kindlustuslepingust tulenev nõue on kindlustusandjale esitatud, peatub

aegumistähtaeg kuni kindlustusandja kirjalikus vormis otsus on nõude esitajale kätte toimetatud.

Kolmas isik võib esitada kahjunõude kindlustusandja vastu ning sellisel juhul kohaldub sama

aegumistähtaeg kui kahju hüvitamise nõude suhtes. Nõudest teatamisel aegumine peatub. Tavaline

aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab selle aasta lõpust, mil nõue tekkis. Läbirääkimiste korral

aegumine peatus seni, kuni üks või teine pool keeldus läbirääkimiste jätkamisest.

175. Kostja esitas samuti kohtule Saksamaa õigusaktide tõlgendused koos tõlgetega (toimiku 4. kd, lk

43-48, 75-78), millest järeldub, et asjaolud, mis esinevad ühe solidaarvõlgniku suhtes, ei mõjuta teiste

solidaarvõlgnike suhteid võlausaldajatega. Aegumisel on individuaalne mõju ning aegumist tuleb iga

solidaarvõlgniku suhtes hinnata eraldiseisvalt. Aegumise peatumisel on individuaalne mõju.

Võlausaldaja nõue võib olla ühe solidaarvõlgniku suhtes aegunud ja teise suhtes mitte.

176. Eeltoodud väljavõtete alusel on võimalik järeldada, et alates ajast, mil kannatanud teatasid oma

nõuetest hagejale, nende nõuete aegumine peatus kuni selle ajani, mil hageja tegi kirjalikus vormis

otsuse nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei ole selgelt välja toonud ega

tõendanud, millal vastav kirjalik otsus kõigi kannatanute osas tehti. Küll aga on selge, et väljamaksed

nõuete rahuldamiseks tegi hageja 2021. aastal.

177. Kohus nõustub, et Saksamaa õiguse alusel kannatanute nõuete aegumine hageja osas peatus alates

ajast, mil kannatanud olid hagejale nõuetest teatanud. Asjas kogutud tõendite alusel ei saa järeldada, et

hageja oleks pidanud kannatanutega läbirääkimisi nõuete osas. Samuti ei saa hageja esitatud tõenditest

järeldada, millistel objektiivsetel põhjustel kahjuhüvitiste väljamaksmine viibis ning millised asjaolud

ei võimaldanud hagejal väljamakseid teha varem. Sisuliselt ei oma need asjaolud aga käesolevas

vaidluses tähtsust, sest selleks ajaks, mil hageja tegi väljamaksed kannatanutele, olid nende nõuded

kostja suhtes igal juhul aegunud.

178. Saksamaa õiguse järgi oleksid kannatanute nõuded kostja vastu aegunud alates 01.01.2018.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kannatanud oleksid oma nõuetest teatanud kostjale või

pidanud kostjaga läbirääkimisi. Hageja on ekslikult järeldanud, et nõuete aegumise peatumine tema

suhtes peatas nende aegumise ka kostja suhtes. Kohus nõustub kostja väidetega, et nii Saksamaa kui ka

Eesti õiguse kohaselt omab aegumise peatumine üksnes individuaalset toimet. Vastupidiseid järeldusi

ei ole võimalik teha poolte omavahelisele suhtele kohalduvast VÕS §-st 70.

179. Seejuures ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust see, kas hageja teavitas kostjat pärast eelmise

tsiviilvaidluse lõppemist sellest, et on esitatud täiendavaid nõudeid. Tagasinõudeõigus kostja vastu

tekkis hagejal alates ajast, mil ta ise oli oma kohustuse täitnud. Kuna hageja täitis enda kohustuse

2021. aastal ehk ajal, mil nõue kostja vastu oli juba aegunud, ei kuulu hageja põhinõue VÕS § 70 lg 1

alusel rahuldamisele. Kuna põhinõue ei kuulu rahuldamisele, ei ole võimalik rahuldada ka hageja

sissenõutavaks muutunud või edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise nõuet.

180. Kuna kohus jätab nõude selle aegumise tõttu rahuldamata, ei hinda kohus sisuliselt seda, kas

esitatud tõendite alusel on hageja nõude rahaline suurus põhjendatud ja tõendatud. Samal põhjusel ei

hinda kohus, milline on poolte omavahelises suhtes vastutuse jagunemise ulatus. TsMS § 457 lg 1 järgi

on jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või

vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Samade

poolte vahel osaliselt samadel asjaoludel on Tallinna Ringkonnakohus teinud tsiviilasjas 2-17-15908

jõustunud otsuse (toimiku 1. kd, lk 50-55), milles kohus muuhulgas leidis, e t LKindlS § 47 lg 1 ei

välista hageja tagasinõuet kostja vastu. Teisalt nõustub kohus käesolevas asjas kostja väitega, et kostja

kohustuse ulatust eelmises tsiviilasjas kohus ei tuvastanud.

181. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et

menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg

2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse tegemist.

182. Menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista 23 657,70 eurot ilma käibemaksuta, sh

õigusabikulud 23 438,34 eurot ning tõlkekulud 219,36 eurot. Kostjale on 08.03.2024 seisuga osutatud

õigusabi kokku 127 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kostjale osutati maakohtu menetluses õigusabi

tunnitasumääraga 170-195 eurot ilma käibemaksuta. Kostja palus välja mõista viivise

menetluskuludelt.

183. Kohus nõustub, et kostja esindajate tunnitasu suurus on mõistlik ja kooskõlas vaidluse

keerukusega. Samuti peab kohus vaidluse sisu ja keerukust arvestades põhjendatuks kahe esindaja

kasutamist menetluses. Kostja esindajate ajakulu peab kohus osaliselt põhjendamatuks. Põhjendamatu

on 03.11.2022 ajakulu 3 h 40 min Teams koosolekuks kliendi ja kliendi koostööpartneriga ning

09.11.2022 ajakulu 2 tundi kirja koostamiseks asjaolude kontrollimiseks Saksamaal. Menetluses

esitatud tõendite alusel ei saa kohus kontrollida, kas koosolek toimus, milline oli selle ajaline kestvus

ning kas see oli menetluses teostatavate toimingute jaoks vajalik. Samuti ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas või millise kirja kostjate esindajad asjaolude kontrollimiseks koostasid ning kas see oli

vajalik. Seetõttu ei ole põhjendatud ajakulu kokku 5 h 40 min.

184. 06.02.2023 istungiks valmistumise põhjendatud ajakuluks loeb kohus ühe esindaja ajakulu 1

tundi. Kuna istung kestis kokku 40 min, on sellega seotud põhjendatud ajakulu kokku 1 h 40 min ning

põhjendamatu on ajakulu 3 h 50 min. Samuti kestis 13.09.2023 istung vaid 1 tunni ning koos selleks

valmistumise mõistliku ajakuluga 1 h on põhjendatud kulu kokku 2 h. Ebavajalik ajakulu on 4 h 15

min.

185. Muus osas loeb kohus kostja esindajate ajakulu vajalikuks ja kohtule esitatud

menetlusdokumentide mahu ning sisuga kooskõlas olevaks. Kogumis on õigusabi osutamisel

põhjendatud ajakulu 127 h 30 min – 5 h 40 min – 3 h 50 min – 4 h 15 min = 113 h 45 min. Arvestades

kostja esindajate keskmist tunnitasu määra 182,50 eurot, on põhjendatud kulude summa 20 759,40

eurot. Koos kostja tõlkekuludega 219,36 eurot on põhjendatud menetluskulud kokku 20 978,76 eurot.

Hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 20 978,76 eurot. Kooskõlas kostja

taotlusega tuleb hagejalt välja mõista viivis menetluskuludelt 20 978,76 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Anu Uritam

kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2024 kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja

17.04.2024 kohtuotsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendati otsuse põhjendusi.