1-11-3573/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (4)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-11-3573 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Irina Leetberg Kohtuistungi aeg ja koht 31.05.2011.a., Tallinn Kriminaalasi F.O süüdistuses KarS § 424 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26.04.2011.a. otsus Apellant kaitsja Prokurör Veera Kremez Süüdistatav F.O ik: xxx, kodakondsuseta, keskeriharidus, töökoht: xxxxxxx xxxxxx, elukoht: xxxxxxxxxxxx, postiaadress xxxxxxxxxxx, varem kriminaalkorras karistamata Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 03.03.2011 Kaitsja advokaat Talvi Vaske

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 26.04.2011. a otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (4)

1. Harju Maakohtu 26.04.2011. a otsusega mõisteti F.O süüdi KarS § 424 järgi ja teda

karistati 120 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Kohtuotsuse kohaselt oli päevamäära suuruseks 12 eurot ja 62 senti ja rahaline karistus seega 1514 eurot ja 40 senti. KrMS § 238 lg 2

alusel vähendas kohus karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks rahalise karistuse 80 päevamäära ulatuses, s.o 1009 eurot ja 60 senti. KarS § 66 lg 1 alusel määras kohus, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi igakuistes võrdsetes osades 10 kuu jooksul s.o 100 euro ja 96 sendi kaupa kuus alates kohtuotsuse jõustumisest. Ühtlasi mõistis kohus F.O-le KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristuse, võttes F.O-lt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 9 kuuks. F.O mõisteti süüdi selles, et ta juhtis 13.12.2010. a kella 00.25 ajal Tallinnas Paldiski

mnt 48A juures mootorsõidukit VW Passat (reg.nr 872 OAE) alkoholijoobes olles (tuvastatud alkoholisisaldus ühes grammis veres oli 2,06 mg). Mõistetud karistust põhjendas maakohus järgmiselt. KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise

eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni 3 aastat vangistust. Kriminaalasja

materjalidest nähtuvalt on süüdistataval alaline sissetulek. Seetõttu leidis kohus, et on võimalik

kohaldada süüdistatava suhtes sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilist, s.o rahalist karistust.

Arvestades süüdistatava süü ning alalise sissetuleku suurust, pidas kohus põhjendatuks karistust oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohus arvestas ka karistust raskendavate

asjaolude puudumist. Karistust kergendavaks asjaoluks oli toimepandud teo kahetsemine. Ka

märkis kohus, et karistusregistri andmetest nähtuvalt on süüdistatav varem kriminaalkorras karistamata ning teda on mõned korrad karistatud väärteokorras. Kuivõrd süüdistatava sõnade kohaselt on tal ülalpidamisel kaks alaealist last ning maksta laen, määras kohus rahalise karistuse tasumisele ositi pikema aja jooksul. Lisakaristuse kohta märkis kohus, et kuigi kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võib süüdistataval mootorsõiduki juhtimise õigust oma igapäeva toimetustes vaja minna, ei saa kehtivat kohtupraktikat

ja riigikohtu seisukohti arvestades kohus jätta lisakaristust kohaldamata, kuivõrd tegemist on

kavatsetusega toime pandud kuriteoga, mille tulemusena seatakse ohtu kõrvaliste isikute elu ja

tervis, samuti vara. Süüdistatava puhul ei ole ka tegemist liikumispuudega isikuga, kellelt juhtimisõiguse äravõtmine oleks välistatud. Süüdistatav peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist, ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks

ei tema enda ega tema lähedaste heaolu või senini väljakujunenud elulaad. Süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise juba selle üle, mis sellega kaasneb, kuivõrd juhtimisõiguse saanud isikuna on süüdistatav teadlik

liikluseeskirja nõuetest ja liisklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki

juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Lisakaristuse määra valikul lähtus kohus süüdistataval tuvastatud joobe suurusest, aga ka sellest, et süüdistatavat ei ole varem sarnase süüteo toimepanemise eest karistatud. Et samalaadse väärteo toimepanemise eest on võimalik lisakaristusena määrata juhtimisõiguse äravõtmist alates 3 kuust kuni 9 kuuni, siis

kuriteo toimepanemine on oluliselt ohtlikum käitumisviis ning kohtu arvates ei saa kuriteo

toimepanemise eest mõistetav lisakaristuse määr olla kergem väärteo toimepanemise eest määratavas lisakaristuse määrast.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb

Harju Maakohtu

26.04.2011. a kohtuotsuse tühistamist F.O-le mõistetud lisakaristuse osas ning kergema karistuse mõistmist. Kaitsja ei nõustu lisakaristuse raskusega, põhjendades oma seisukohta sellega, et lisakaristus peab

olema individualiseeritud ning ei tohiks lähtuda ainuüksi asjaolust, et samalaadse väärteo toimepanemise eest võib kohus mõista väärteokorras juhtimise õiguse äravõtmise 3-9 kuuni. Kaitsja

leiab, et karistuse eesmärke arvestades täidaks eripreventiivse ülesande ka lühema tähtajaga

3 (4)

lisakaristus. 9-kuulise lisakaristuse kohaldamine ei ole proportsionaalne kuriteo raskusega ja F.O isikuomadustega. F.O näol on tegemist varem kriminaalkorras karistamata ja ametlikku sissetulekut omava isikuga, kes on töötanud Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondises alates 01.07.2006. a. Lisakaristuse kohaldamine tooks kaasa raskeid tagajärgi nii süüdistatavale kui ka tema perekonnale. F.O sõnade järgi töötab ta peamiselt öösiti ning kuna elab töökohast

kaugel, siis ei ole tal võimalik muul moel tööle jõuda, kui isikliku transpordivahendiga ning 9 kuuks juhtimisõigusest ilmajäämine toob paratamatult kaasa töökoha kaotuse.

3. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas apellatsiooni ja kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane ja selle tühistamiseks alust ei ole.

4.1 Esiteks tuleb nõustuda maakohtuga selles, et Riigikohtu praktika kohaselt võib kohus liikluskuriteos süüdimõistetult jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt nt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-05 p 50).

4.2 KarS § 50 lg 1 p 1 järgi võib kohus kuriteo korral lisakaristusena võtta juhtimisõiguse ära kuni

kolmeks aastaks. Seega jäi käesoleval juhul mõistetud lisakaristus tunduvalt alla sanktsiooni

keskmise määra. Seejuures ei tuginenud maakohus mõistetud lisakaristust põhjendades vaid võrdlusele väärteo eest mõistetava lisakaristusega. Kohus märkis esmalt, et lähtub joobe suurusest,

kusjuures kohtu arvates oleks sellest tulenevalt olnud põhjendatud keskmist määra ületav või

ülemmäära lähedane lisakaristus. Lisakaristuse kohaldamist lühemaks ajaks pidas kohus

võimalikuks mõista põhjusel, et F.O taolise teo eest varem karistatud ei olnud. Seega lähtus kohus nii süü suurusest kui ka eripreventiivseist kaalutlusist ning apellatsiooni etteheide selle kohta, et maakohus on jätnud lisakaristuse individualiseerimata, ei ole põhjendatud.

4.3 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka sisuliselt ja leiab, et mõistetud lisakaristus vastab toime pandud teole. Kaitsja on oma apellatsioonis rõhutanud seda, et tegemist oli

kuriteo esmakordse toimepanemisega, samuti seda, et F.O on kindel töökoht. Seega on

kaitsja rõhutanud eelkõige eripreventsiooni aspektist olulisi asjaolusid. Samas on karistuse alus

KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, s.o just toimepandud tegu on see, mis määrab ära karistuse

põhijooned. Maakohus on viidanud sellele, et kohtu hinnangul tuleb F.O vere

alkoholisisaldust pidada suureks. Ringkonnakohus lisab omalt poolt, et süü suuruse hindamisel

tuleb arvestada ka seda, kas ja kuidas joove väljendus isiku tegevuses. Käesolevas asjas tuleb

tõdeda, et F.O ilmselgelt ei olnud võimeline autot ohutult juhtima, kuivõrd ta tagurdas joobes olles otsa teisele, seisvale autole. Seega tuleb F.O süüd pidada suhteliselt suureks ja

juhtimisõiguse äravõtmist suhteliselt pikaks ajaks põhjendatuks. Mis puutub väitesse, et F.O kaotab juhtimisõiguse äravõtmisel pikaks ajaks töö, siis arvestab kohtukolleegium sellega, et otseselt töö tegemiseks mootorsõiduki juhtimise õigus vajalik ei ole, vaid F.O

sõnul vajab ta juhtimisõigust tööl käimiseks. Ühtlasi jääb arusaamatuks, mille poolest erineks olukord juhul, kui juhtimisõigus võetaks ära mõnevõrra lühemaks ajaks. Ühtlasi tuleb märkida, et

maakohus on otsuse põhjendustest tulenevalt võimalikult suures ulatuses arvestanud isiku võimalustega – seda nii karistusliigi valikul, karistuse määra valikul kui ka rahalise karistuse ositi tasumiseks määramisel.

5. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse

4 (4) muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Sten Lind

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla