2-20-10127/74 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Siiri Malmberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

12 . aprill 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10127

Kohtuasi

D.C hagi B.V ja Mittetulundusühingu Lagedi Mõis

vastu võla ja viiviste saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. mai 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

B.V ja Mittetulundusühingu Lagedi Mõis

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuste hinnad

B.V apellatsioonkaebuse hind 202 972 eurot

Mittetulundusühingu

Lagedi

Mõis

apellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja D.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Erki Vabamets

Kostja B.V (isikukood XXX)

Kostja Mittetulundusühing Lagedi Mõis (registrikood

80298367)

Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Liis

Könn ja vandeadvokaadi abi Kristi Traagel

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 8. märtsi 2024. a istungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. mai 2023. a otsus osaliselt, s.o menetluskulude

jaotuse osas.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Jätta hagi MTÜ Lagedi Mõis vastu rahuldamata.

2-20-10127

2.2. Rahuldada hagi B.V vastu.

2.3. Mõista B.V-lt välja D.C kasuks põhivõlgnevus 186 531 eurot.

2.4. Mõista B.V-lt D.C kasuks välja hagiavalduse esitamise kuupäevaks (so

13.07.2020) sissenõutavaks muutunud viivis 2045 eurot.

2.5. Mõista B.V-lt D.C kasuks viivis alates hagi esitamisest (s.o 13.07.2020) kuni

kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt

179 959 eurot ehk algses hagiavalduses esitatud põhinõudelt.

2.6. Mõista B.V-lt välja D.C kasuks viivis alates nõude suurendamisest (so

17.05.2021) kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras summalt 6575 ehk põhinõude suurendatud osalt.

3. Rahuldada B.V ja Mittetulundusühingu Lagedi Mõis apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta D.C ja B.V menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus B.V kanda. Jätta

Mittetulundusühingu Lagedi Mõis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus D.C

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. D.C (hageja) esitas 13.07.2020 Harju Maakohtule hagi B.V (kostja I) ja MTÜ Lagedi Mõis

(kostja II) vastu, milles palus kostjatelt välja mõista kahjuhüvitise 186 531 eurot ja

seadusjärgses määras edasiulatuva viivise kuni nõude rahuldamiseni.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulus hagejale hinnaline ja suure

eduväljavaatega võistlushobune Fürst Roman. Hageja sõlmis kostjatega hagejale kuuluva

võistlushobuse Fürst Roman täisülalpidamisteenuse lepingu ja andis hobuse ülalpidamiseks

Lagedi mõisa talli. Hobune toodi talli 2018. a. mais Hageja on tasunud kostjatele hobuse

ülalpidamise eest igakuiselt 450 eurot.

1.2. 12.02.2020 sai hobune Lagedi mõisa talli boksis vigastada. Vigastuse põhjustas katkine

boksiuks, mille lükandukse alumine vasak stopper oli puudu ja ei fikseerinud ukse alumist

osa. Hobune lükkas püsti tõustes tagajala ukse allääre vastu, mille tulemusena uks puuduva

stopperi tõttu alt eemale liikus ning hobuse jalg jäi ukse vahele kinni ja sai viga. Vigastuse

tõttu muutus hageja hobune lemmikloomaks ja seega väärtusetuks.

2-20-10127

1.3. Kostjate kohustus oli kontrollida boksi korrasolekut, seal hobuse hoiustamise turvalisust

ning katkine boksiuks parandada. Kostjad vastutavad hagejale tekkinud kahju eest

solidaarselt. Hagejale on tekkinud otsene varaline kahju: hobuse väärtuse vähenemine 180

000 euro võrra, hobuse ravikulud 4956 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1575 eurot.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Hageja ja kostja II leppisid 2018. aastal kokku, et hageja tasub kostjale II hobuse

ülalpidamise eest raha ja kostja II hakkab hobust ülal pidama. Hageja ei soovinud kirjalikku

lepingut allkirjastada. Tegemist ei olnud hoiulepinguga.

2.2. Hobune oli oma füüsilise vormi tõttu ja pidevalt erinevate uimastite mõju all viibimise

tõttu nii boksis kui ka areenil ebapiisava sooritusega. Samuti oli tal probleeme lamamise ja

püsti tõusmisega. 12.02.2020 vigastas hobune jalga keti tõttu, mille hageja boksi riputas. Selle

tegevusega rikkus hageja omal vastutusel ohutusreegleid.

2.3. Kostja II tegi hagejale korduvalt ettepaneku boks uue vastu asendada, kuid hageja

keeldus. Stopperi rikkus hageja hobune ja hageja oli sellest teadlik, kuid soovis boksi edasi

kasutada.

2.4. Pärast vigastust tegi veterinaararst C hobusele kliinilise uuringu. Luumurde ei tuvastatud.

Veterinaararst soovitas piirata hobuse liikumisvabadust. Hageja ei täitnud veterinaararsti

soovitusi. Hageja viis hobuse Soome kliinikusse uuringutele. Looma transport kliinikusse

süvendas võimalikku vigastust.

2.5. Hageja ei ole tõendanud hobuse väärtust enne ega pärast vigastust. Hobune ei olnud ka

enne vigastust terve, tal oli mitmeid haigusi, sealhulgas shivering sündroom tõsises vormis.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 19.05.2023. a otsusega hagi kostja I vastu täielikult ning jättis

hagi kostja II vastu rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 186 531

eurot, otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 2045 eurot ning edasiulatuva

viivise kuni nõude rahuldamiseni.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli leping

kostjaga I või kostjaga II. Maakohus tuvastas, et hageja pöördus teenuse saamiseks kostja I

kui eraisiku poole. Kostja I ei ole esile toonud, kuidas hageja pidi aru saama, et sõlmib

lepingu kostjaga II. Lepingu sõlmimisele kostjaga I viitab talli kasutamise eest valdavalt

sularahas tasumine kostjale I ilma arveid esitamata. Maakohus järeldas, et lepingu hobuse

hoidmiseks Lagedi tallis sõlmisid hageja ja kostja I.

3.2. Maakohus leidis, et vaidluse lahendamisel on kohaldatavad võlaõigusseaduse (VÕS)

käsunduslepingu sätted. Lisaks boksi kasutamise õigusele hõlmas hageja tellitud teenus boksi

korrashoidu (allapanu, puhastus), söötmine, jootmine, koplisse viimine. Tegu ei olnud pelgalt

üürilepinguga VÕS § 271 mõttes. Sarnast kokkulepet hobuse hooldamiseks on

käsunduslepinguna käsitletud ka varasemas kohtupraktikas.

3.3. Kostja I oli kohustatud lepingu olemusest tulenevalt tagama hobuse ohutuse boksis,

eeskätt boksi seisundist lähtuva ohutuse. Samuti oli tal käsundist tulenev kohustus võtta

tarvitusele abinõud, et hobune ei saaks vigastada. Hobuse boksi ukse alumises osas olid

stopperid. Stopperid ukse alumise ääre sees olid vajalikud selleks, et uks ei kõiguks boksist

sisse- ja väljapoole. Kuigi kostja I möönis, et oli ukse alumise stopperi purunemisest teadlik,

ei parandanud ega asendanud ta seda. Kostja I ei teinud tema valduses oleva hageja hobuse

hooldamisel ja valvamisel niisuguseid pingutusi, mida temaga samal tegevus- või kutsealal

2-20-10127

tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel oleks teinud (VÕS § 24 lg 2). Sellega rikkus kostja I

oma kohustust hoida boks tehniliselt korras ja tagada hobuse ohutus.

3.4. Maakohus leidis, et kostja I rikkumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga.

12.02.2020 öösel sai hobuse jalg raskelt vigastada. Hobuse vigastus tekkis jala ukse alla kinni

jäämise tagajärjel. Hobune lükkas püsti tõustes tagajala ukse alumise ääre vastu, mille

tulemusena liikus uks puuduva stopperi tõttu alt eemale ning hobuse jalg jäi ukse vahele

kinni. Boksi ukse all oli terav U-profiil, mis lõikas hobuse tagajala painutaja kõõlusesse.

Kostjate väited, et vigastused võisid tekkida või süveneda pärast õnnetust või et hobune

lonkas ka varem, on tõendamata. Samuti on tõendamata kostjate väited, mille kohaselt hageja

viis hobuse pärast õnnetust treeningutele ja eiras loomaarsti juhiseid. Vigastuse tekkimine

nähtub videosalvestuselt ning vigastuse on fikseerinud veterinaar C.

3.5. Puuduvad tõendid, et vigastus oleks olnud tingitud millestki muust kui katkisest

uksestopperist. Muuhulgas ei ole tõendatud, et selle oleks põhjustanud hageja poolt uksele

paigaldatud kett. Videolt on näha, et hobuse jalg jääb ukse alla, mitte ei takerdu üleval pool

olevasse ketti. Tõendamata on kostjate väited, mille kohaselt hagejale pakuti katkise ukse

tõttu teisi bokse.

3.6. Maakohus leidis, et võlgniku vastutus lepingu rikkumise eest, st rikkumine ei ole VÕS §

103 lg 1 järgi vabandatav. Tõendamist ei ole leidnud, et rikkumine oleks toimunud vääramatu

jõu tõttu. Vastutust ei välista üldteada asjaolu, et hobune on suur ja mõnevõrra ohtlik loom.

3.7. Hageja on asjatundja dr Q arvamusega tõendanud, et enne õnnetust oli hobuse väärtus

180 000 eurot. Samuti on hageja tõendanud, et pärast õnnetust ei kõlba hobune enam spordiks

ning on muutunud väärtusetuks, st maksab 0 eurot. Tõendamata on kostjate väited, et hobusel

olid psüühikaprobleemid ja shivering sündroom. Alusetud on kostjate väited hobuse

hindamise ekspertiisi puudulikkuse kohta. Asjatundja on tunnustatud ekspert ja kohtul puudub

alus tema hinnangus kahelda, hindamist ei muuda kaheldavaks see, et asjatundja ei vaadanud

hobust isiklikult üle, vaid andis hinnangu talle esitatud materjali alusel. Maakohus tegi

ettepaneku määrata hobuse väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiis, otsis ise Euroopast

sõltumatut eksperti ja isegi määras eksperdi, kuid kostjad ei tasunud eksperditasu ettemaksu,

mille tõttu ekspertiis jäi läbi viimata. Hobuse ravikulud 4956 eurot ja õigusabikulud 1575

eurot on tõendatud ja põhjendatud.

3.8. Maakohus leidis, et kostja pidi arvestama sellega, et lepingurikkumise korral võib

hagejale kuuluv hobune viga saada ning tema väärtus sporthobusena võib väheneda. Tekkinud

kahju oli seega ettenähtav VÕS § 127 lg 3 järgi.

3.9. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi

kostja I kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas,

millega hagi kostja I vastu rahuldati ning menetluskulud jäeti kostja I kanda. Kostjad paluvad

teha uue otsuse millega jätta hagi rahuldamata.

4.1. Maakohus tuvastas valesti, et suuline leping oli sõlmitud hageja ja kostja I vahel.

Maakohus on kostjatele põhjendamatult ette heitnud, et pole tõendatud, et kostja II oleks

Lagedi talli majandanud. Hagejal või temaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida

kahtlust, et talli majandab kostja II. Hageja pidi järeldama, et kostja I füüsilise isikuna ei

tegele bokside rentimisega ka sellest, et kostja I ei tegelenud hobusega enamasti isiklikult ja

selleks olid tallis töötajad. Kohe pärast hobusega õnnetuse juhtumist asus hageja nõudma

kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II. Kostja I ega kostja II ei ole kunagi olnud talli

2-20-10127

omanikud. Maakohtu järeldus, et leping sõlmiti hageja ja kostja I vahel ei ole seega kooskõlas

ka hageja ja kostjate arusaamaga lepingust.

4.2. Maakohus tuvastas lepingu liigi ja lepingust tulenevad kohustused valesti. Tegemist ei ole

hobuse ülalpidamise täisteenuslepinguga. Tegemist oli boksi üürilepinguga, mis hõlmas

lisateenustena limiteeritud tegevusi hobusega. Hageja kasutas boksi nagu üürnik seda teeks, nt

värvis boksi seinu, pani boksi põrandale karendavat teipi, paigaldas boksi uksele ukse

kinnitamiseks keti. Lepingu kvalifitseerimine täisteenuslepinguks ei ole vastavuses lepingu

alusel igakuiselt makstud tasu suurusega. Kui tegemist on segatüüpi osadeks jagatava

lepinguga, ei saa kogu lepingule kohaldada ühe lepinguliigi sätteid. Leping ei sisaldanud

boksi uksele stopperi paigaldamise kohustust ja paljudes tallides ei kasutata stoppereid üldse.

4.3. Maakohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuse põhjustas boksi uksel stopperi puudumine.

Hageja ei ole tõendanud ega viidanud ka ühelegi allikale, millest tulenevalt oleks stopperid

boksi uste kohustuslikud elemendid. Nii hageja kui ka kostja I olid teadlikud stopperi

puudumisest, kuid kumbki ei pidanud seda ohuks hobuse turvalisusele. Leping ei hõlmanud

kohustust hoida ära hobuse vigastamise oht.

4.4. Hobuse vigastused 12.02.2020 seisuga on tõendamata. Puudub põhjuslik seos

kõõlusevigastuse ja katkise ukse tõttu saadud vigastuse vahel. Ust kinnihoidev kett takistas

seda, et uks oleks saanud lahti minna ning hobuse jala vabastada. Hageja uste kinnitamiseks

lisatud kett võis põhjustada hobuse jala ukse vahele jäämise. Puudub põhjuslik seos stopperi

purunemise ja hobuse jala vigastamise vahel, sest hobune ise lõhkus ühe alumistest

stopperitest ära.

4.5. Kui kostja I rikkus oma kohustusi, siis oli see VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav. Hobune

on suur ja mõnevõrra ohtlik loom, kes suudab ka ideaaltingimustes ennast vigastada.

Tallipidajal ei ole võimalik mõjutada hobuse iga liigutust tallis ega sellest tulenevalt hobusele

tekkida võivaid vigastusi. Teistes tallides ei võta tallipidaja vastutust hobuse käitumisest

tulenevate riskide eest.

4.6. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid valesti, jättis põhjendamatult rahuldamata

kostjate täiendava ekspertiisitaotluse ja tuvastas valesti hobuse väärtuse. Q arvamus ei ole

asjakohane ega usaldusväärne tõend. Arvamuses pole hinnatud hobuse tegelikku väärtust enne

12.02.2020 õnnetust vaid hobuse hüpoteetilist väärtust, kui hobune oleks olnud enne õnnetust

täiesti terve. Ü arvamus ei tõenda hobuse väärtust ega väärtuse vähenemist. Maakohus ei

arvestanud, et hobune ei olnud enne vigastust terve ja jaotas valesti selle väitega seotud

tõendamiskoormise. Väga tugevate jalavigastuste korral, kus paranemislootust ei ole,

pannakse hobune magama, kuid hageja ei ole hobust magama pannud. Maakohus jättis

kostjate ekspertiisitaotluse põhjendamatult rahuldamata.

4.7. Maakohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuste vältimine oli lepingu eesmärgiks ning

kahju võimalik tekkimine oli kostja I jaoks ettenähtav. Maakohus ei hinnanud pooltevahelist

riskijaotust VÕS § 127 lg 2 järgi. Kahju hüvitamise nõude aluseks ega mõistlikuks

riskijaotuseks poolte vahel ei ole see, et tallipidaja peab tagama hobuse täieliku ohutuse ning

peab maksma kogu hobuse väärtuse hobuse omanikule, kui hobune end vigastab. Kostjad ei

teadnud ega pidanudki teadma, et hageja hobuse väidetav väärtus on ca 200 000 eurot.

Maakohus jättis arvestamata hageja osa kahju tekkimisel VÕS § 139 lg 1 järgi.

4.8. Maakohus jättis kahjunõude vähendamise aluseks olevad asjaolud arvestamata.

Kahjuhüvitis on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja I on füüsiline isik, tal ei ole

märkimisväärset vara ja tallipidamine ei ole tulus. Tall ei kuulu kostjale I. Hageja jättis

hobuse kindlustamata. Kostja I hinnangul oleks kostjalt ca 200 000 euro suuruse hüvitise

nõudmine heade kommetega vastuolus ja hageja üritab nõudega kostja arvel rikastuda.

2-20-10127

4.9. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kui maakohus leidis, et kostjate väited teatud

positsioonides on ebaselged või tõendamata, siis oleks maakohus pidanud kostjatele

selgitama, milliseid tõendeid kostjad peaksid esitama.

4.10. Maakohus on menetluskulud ebaõigesti jaotanud, jättes kõik kulud kostja I kanda.

Maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu

rahuldamata, tegi maakohus TsMS § 162 lg 1 tähenduses otsuse hageja kahjuks ja oleks

pidanud jätma kostja II menetluskulud hageja kanda.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis kostja II menetluskulud kostja I kanda. Ülejäänud osas tuleb

maakohtu otsus muutmata jätta. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

jätab kostja II menetluskulud hageja kanda. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste

asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbiviinud

nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui

õiguse kohaldamisega seonduvat. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja

järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lõike 6 järgi ei korrata. Vastuseks

kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti järeldanud, et lepingu hobuse ülalpidamisteenuse

osutamiseks sõlmisid kostja I ja hageja. Maakohus on loogiliselt ja üksikasjalikult

põhjendanud oma järeldust, et tahteavalduse hobuse ülalpidamislepingu sõlmimiseks tegi

kostja I füüsilise isikuna. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS

§ 654 lg 6). Maakohtu järeldus ei saanud tulla pooltele üllatusena, isegi, kui see erines hageja

enda seisukohast.

9. Asjassepuutuv ei ole kostjate väide, et maakohus on kostjatele põhjendamatult ette heitnud,

et pole tõendatud, et kostja II oleks Lagedi talli majandanud. Maakohus tuvastas lepingu

poole lähtudes lepingulistest läbirääkimistest ja lepingupooltele teadaolevatest asjaoludest.

Asjakohane ei ole väide, et kohe pärast hobusega õnnetuse juhtumist asus hageja nõudma

kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II.

10. Maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude kostja vastu VÕS § 619 ja § 115 lg 1 järgi

kahju hüvitamise nõudena. Põhjendamatud on kostjate etteheited, et maakohus kvalifitseeris

lepingu valesti käsunduslepinguks ning jättis eristamata segatüüpi lepingu tunnused. Oluline

on, et maakohus tuvastas üheselt, et lepingu järgi oli kostjal I kohustus tagada, et boks on

hobusele ohutud ja kostja I rikkus seda kohustust. Selleks ei pidanud maakohus tegema

lepingule ulatuslikku õiguslikku analüüsi ja eristama segatüüpi lepingu tunnuseid. Ka kostjad

ei ole esile toonud, et mõnest võlaõigusseaduse osast võiks tuleneda välistus sellisest

lepingurikkumisest tulenevast vastutusest.

2-20-10127

11. Kostjate vastuväite kohaselt olid nii hageja kui ka kostja I teadlikud stopperi puudumisest,

kuid nad kumbki ei pidanud seda ohuks hobuse turvalisusele. Kolleegium leiab, et kostjate

vastuväide ei ole asjakohane. Põhjusliku seose hindamisel ei olnud oluline, kas hageja

stopperi puudumisest teadis. See teadmine ei oleks ka põhjus vähendada kahjuhüvitist. Isegi,

kui hageja teadis stopperi puudumisest, ei pidanud ta kostjale I meelde tuletama, et viimane

peab tagama boksi ohutuse. Kostja I vastutus ei vähene seetõttu, et talle ei tuletatud meelde

tema lepinguliste kohustuste täitmist.

12. Maakohus leidis õigesti, et kostja I ei vabane vastutusest vääramatu jõu tõttu. Kostjad on

toonud esile, et hobune on suur ja tugev loom, kes suudab ka ideaaltingimustes endale viga

teha. Kolleegium nõustub maakohtuga, vastutust ei välista asjaolu, et üldteadaolevalt on

hobune suur ja mõnevõrra ohtlik loom. Täiendavalt tuleb märkida, et praegusel juhul ei

realiseerunud tavapärane hobusest tulenev risk, näiteks hobusega liiklemisest või treeningust

tulenev oht, vaid õnnetusjuhtum lähtus boksi halvast seisukorrast.

13. Põhjendamatud on kostjate etteheited F 10.03.2020 Soomes koostatud meditsiinilisele

aruandele. Tõend viitab piisavalt selgelt hageja hobusele ning vigastuste iseloomu osas riimub

see teiste tõenditega. Kostjad ei ole teinud usutavaks, et tõend oleks võidud koostada mõne

teise hobuse kohta. Maakohus on kõiki vigastuse kohta esitatud tõendeid loogiliselt ja

jälgitavalt analüüsinud.

14. Asjakohane ei ole kostjate väide, et ust kinni hoidev kett takistas seda, et uks oleks saanud

lahti minna ning hobuse jala vabastada. Kostjad ei ole suutnud usutavalt selgitada, kuidas keti

puudumine oleks saanud mõjutada hobuse jala vabastamist või muul moel vähendada kahju

tekkimist. Asjakohane ei ole väide, et hobune ise lõhkus ühe alumistest stopperitest ära, sest

praegusel juhul ei ole vaidlust, et hobune ei lõhkunud stopperit vigastuse tekkimise ööl, vaid

stopper oli puudu juba ligi aasta.

15. Maakohus on vastanud kostjate argumendile, et dr Q arvamus ei ole asjakohane ega

usaldusväärne tõend. Maakohus leidis, et kostjate vastuväide, et hobune ei olnud enne

õnnetust terve, on tõendamata. Kolleegiumi hinnangul jaotas maakohus tõendamiskoormise

õigesti ning tema järeldus tõendi hindamise kohta on loogiline ja jälgitav. Enne vigastust

osales hobune perioodiliselt võistlustel, mis kinnitab, et tema tervis vastas võistlushobuse

tavapärasele seisundile. Kostjad väitsid, et hobusel on spetsiifilised haigused – shivering

sündroom ja „närviprobleemid“. TsMS § 230 lg 1 järgi leidis maakohus õigesti, et kostjad

pidid oma väiteid tõendama. Maakohus leidis, et kostjate tõendid ei olnud piisavalt veenvad.

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus jälgitav ja põhjendatud.

16. Kostjate teised vastuväited dr Q arvamusele on üldist laadi, kuid kostjad ise hobuse

väärtuse kohta tõendeid ei esitanud. Sarnased vastuväited on kostjad esitanud Ü arvamusele,

kuid ka siin ei ole kostjad ise ühtegi tõendit esitanud. Ü arvamuse esitas hageja seoses väitega,

et hobune ei sobi pärast vigastust ratsutamiseks ja seetõttu on ta väärtus langenud 0-ni.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus jälgitavalt ja loogiliselt jõudnud järeldusele, et hobune ei

sobi enam ratsutamiseks. Kuna tegemist on võistlushobusega, siis on põhjendatud järeldada,

et kuna hobune enam ei sobi ratsutamiseks, ei ole tal enam positiivset varalist väärtust.

17. Maakohus järeldas õigesti, et kahju oli kostja I jaoks ettenähtav. Kolleegium märgib, et

maakohus on jälgitavalt ja loogiliselt selgitanud, miks sedasorti kahju pidi olema kostjale I

ettenähtav. Kahju ettenähtavuse nõue ei eelda, et kostja I oleks pidanud teadma hobuse täpset

väärtust. Hageja ei pidanud hobuse täpset väärtust kostjale I teada andma, eriti arvestades, et

kostja I oli kutseline tallipidaja ja pidi sarnaste hobuste väärtust üldjoontes ise teadma.

18. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas ei esine VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi

kahjuhüvitise vähendamise aluseid. Maakohus leidis põhjendatult, et tõendamata on kostjate

2-20-10127

väited, et hageja teadis stopperi katki minemisest ja talle pakuti teist sobilikku boksi, kuid

hageja keeldus. Asjakohane ei ole väide, et hageja vastutab kahju eest ka ise, sest hobune on

suurema ohu allikas. Praegusel juhul oli hobune kostja I vastutusel, mistõttu ei ole kohane

kostjate viidatud analoogia kahe sõiduki kokkupõrkel tekkiva kahjuga.

19. Kuigi kohus kohaldab VÕS § 140 lg-t 1 sõltumata kahjutekitaja taotlusest, tuleb

kahjutekitajal õigeaegselt esile tuua kahjuhüvitise vähendamise põhjused. Kostja I tõi alles

apellatsioonkaebuses välja, et tal ei ole märkimisväärset vara ja et tallipidamine ei ole tulus.

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi kohus neid asjaolusid kahjuhüvitise vähendamisel ei arvesta. Kuigi

hageja tõi need asjaolud maakohtumenetluses esile hagi tagamise põhistamiseks, ei ole neid

VÕS § 140 lg 1 küsimuses maakohtus menetlusse esitatud. Kohus ei saa hagi tagamise

avaldusest asjaolusid ise menetlusse kaasata ja nende alusel pooltevahelist vaidlust lahendama

asuda. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 järgi ei anna alust see, et hageja ei

kindlustanud hobust. Tõendamata on VÕS § 140 lg 1 küsimuses esitatud väited, et hobuse

tegelik väärtus oli oluliselt madalam kui 180 000 eurot. Kahju nõudmine ei ole hageja esile

toodud asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg 1 järgi.

20. Põhjendamatu on kostjate väide, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kostjad ei

ole seejuures esile toonud, mis asjaolud või tõendid jäid neil selgitamiskohustuse täitmata

jätmise tõttu esitamata.

Menetluskulude jaotus

21. Kolleegium nõustub kostjaga II, et maakohus on jaotanud ebaõigesti menetluskulud ja

jätnud kõik kulud kostja I kanda. Maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kuna

kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, tegi maakohus TsMS § 162 lg 1 tähenduses

otsuse hageja kahjuks ja oleks pidanud jätma kostja II menetluskulud hageja kanda.

Kolleegium tühistab selles osas maakohtu otsuse ning jätab kostja II menetluskulud hageja

kanda. Hageja ja kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja I kanda,

kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Siiri Malmberg

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 27.11.2024 otsusega

RESOLUTSIOON

1.Tühistada nii Harju Maakohtu 19. mai 2023. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.

aprilli 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-10127 osas, milles rahuldati D.C hagi B.V vastu

ja jäeti menetluskulud B.V kanda. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

Harju Maakohtule.

2.Rahuldada B.V kassatsioonkaebus.

3.Keelduda B.V kassatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest.

4.Jätta rahuldamata B.V taotlus tõendite kogumiseks.