3-23-267/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-267

Haldusasi

X. Xu kaebus Eesti Haigekassa 01.12.2022 korralduse nr 1.1-

4/3916976 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, esindaja Annika Kiisk;

Vastustaja – Tervisekassa (varasemalt - Eesti Haigekassa), esindaja

Ergo Pallo

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

11.04.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa andis 01.12.2022 välja korralduse nr 1.1-4/3916976, millega keeldus maksmast

ajutise töövõimetuse hüvitist X. Xule perioodi 11.07.2022-18.07.2022 eest.

2. X. X esitas 28.12.2022 vastava vaide, mille Eesti Haigekassa 09.01.2023 vaideotsusega nr 1.5-

1/32183-1 rahuldamata jättis ja seda põhjusel, et tööandja ei teinud omapoolseid kandeid X. Xu

töövõimetuslehele seaduses sätestatud 90 kalendripäevase tähtaja jooksul.

3. X. X esitas 07.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada Eesti Haigekassa otsus,

millega keelduti hüvitise maksmisest.

4. Tallinna Halduskohtus jättis 09.02.2023 määrusega kaebuse käiguta. Kaebaja kõrvaldas puuduse

12.02.2023.

5. Tallinna Halduskohus võttis 23.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

6. Eesti Haigekassa vastas kaebusele 24.03.2023.

7. Tallinna Halduskohus määras 26.01.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

8. X. X esitas oma lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja 27.02.2024.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

9. Kaebaja selgituste kohaselt oli tal 06.07.2022 operatsioon ning ta sai kirurgi poolt töövõimetuslehe

perioodiga 06.07.2022-10.07.2022, mida perearst pikendas 11.07.2022-29.07.2022. Kaebaja kontrollis

töövõimetuslehe olekut riik.ee lehe kaudu korduvalt. Haigekassa poolne märge oli pidevalt

täiendamisel. Kaebaja katkestas töökohustuste tõttu töövõimetuslehel olemise ja asus tööle 19.07.2022.

Oktoobris vajas kaebaja uut töövõimetuslehte. Perearsti poole pöördumisel selgus, et vana

töövõimetusleht, mis oli antud ajale 11.07.2022-29.07.2022, oli sulgemata. Kaebaja palus viia sisse

korrektuuri, et haigusleht lõpeks juba 18.07.2022. Varasema töövõimetusperioodi osas tehti muudatus

24.10.2022 paiku, mis siis kinnitati oktoobri lõpus. Üks tööandjatest kinnitas töövõimetuslehe

novembri algul ning see esitati Eesti Haigekassale 03.11.2022. Kaebaja selgitab, et tööandjal ei olnud

võimalust varasemalt töövõimetuslehte Eesti Haigekassale esitada, kuna selle lõpetamise kuupäev oli

alles 24.10.2022.

10. Täiendavas 27.02.2024 seisukohas toob kaebaja välja, et poolte vahel ei ole vaidlust sellest, et

töövõimetuslehe on perearst lõpetanud 24.10.2022. Kaebaja tööandja on töövõimetuslehe täiendanud ja

kinnitanud 03.11.2022. Seega enne, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole vastavat kannet teinud, ei saa

tööandja kinnitada töövõimetuslehte ning on alusetu väita, et tööandja on teinud kanded hilinemisega.

Käesoleva vaidluse keskne probleem seisnebki selles, et üks riikliku teenuse osutaja jättis oma

kohustused tähtaegselt täitmata ning teine riigiasutus, kes osutab esimese osas järelevalvet, leiab, et on

õigustatud jätta antud tegevusest tuleneva kahju kannatajaks lihtsa kodaniku, kellel puudub võimalus

mõjutada tervishoiuteenuse osutaja tööd. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ei tohiks kohaldada

ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 53 lg-s 5 nimetatud tähtaega. Kaebajal puudub võimalus sundida

perearsti täitma oma kohustusi, küll aga on vastav funktsioon vastustajal. Ka www.eesti.ee portaalis

kuvas infosüsteem kaebajale töövõimetuselehe osas teate „täpsustamisel“. Kaebaja arvas, et ehk on

tema teenitav päevaraha tavapärasest suurem ning seetõttu kontrollib riik määratavat summat

täiendavalt. Ainuõige oleks määrata kaebajale töövõimetushüvitis, see välja maksta ning seejärel

alustada menetlust perearsti tegevuse osas ja esitada regressnõue väljamakstava summa osas. Lisaks

esitas kaebaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 280 eurot (kulu õigusabile 260 eurot

ja riigilõiv 20 eurot).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja tööandja on teinud kanded hilinemisega ning

vastustajal puudub kaalutlusõigus kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmiseks.

12. RaKS § 53 lg 4 kohaselt on tööandjal kohustus teha omapoolsed kanded töövõimetuslehele seitsme

kalendripäeva jooksul alates töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Seejuures RaKS § 53 lg 5

kohaselt makstakse ajutise töövõimetuse hüvitis juhul, kui isiku tööandja teeb töövõimetuslehele

omapoolsed kanded hiljemalt 90. kalendripäeval alates töökohustuste täitma hakkamisest ehk töövõime

taastumisest. Seega on tööandjal kohustus teha kanded 7 kalendripäeva jooksul alates töövõimetuslehe

lõpetamisest teadasaamisest. Kui tööandja ei reageeri õigeaegselt, ei ole sellel tingimata õiguslikku

tagajärge. Samas on ette nähtud ka õigust lõpetav tähtaeg, millest hiljem tehtud kannete puhul enam

hüvitist ei maksta – see on 90 kalendripäeva alates töövõimetuslehe lõpetamisest. RaKS § 53 lg 5

viimasest lausest tuleneb selge tagajärg – hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole

tehtud kandeid käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul. Tegemist on kaalutlusõiguseta normiga

ning vastustajal ei ole õigust sellisel juhul isikule ajutist töövõimetuse hüvitist maksta. Kaebaja viitab

sellele, et viivitus kannete tegemisel tulenes perearstist ning tööandjal polnud võimalust tähtaegselt

reageerida. See väide ei ole iseenesest vale, kuid ei too kaasa korralduse tühistamist. Töövõimetuslehe

lõpetamisel on eksinud kaebaja perearst. Vastustaja hinnangul on kaebajal saamata jäänud ajutise

töövõimetuse hüvitise osas võimalik esitada kahjunõue perearsti vastu. Vastustajal puudub õiguslik

alus, et perearsti kohustuse täitmata jätmise tõttu kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitis siiski välja

maksta.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Eesti Haigekassa 01.12.2022 korraldust nr 1.1-4/3916976 ja

taotletud selle tühistamist. Nimetatud korraldusega keelduti ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest

X. Xule perioodi 11.07.2022-18.07.2022 puudutavas osas.

14. vaidlustatud haldusakti andmisel on vastustaja tuginenud ravikindlustuse seaduse (edaspidi ka -

RaKS) § 53 lõikele 5. Vastavalt ravikindlustuse seaduse § 53 lõike 5 esimesele lausele määratakse ja

makstakse hüvitist siis kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud

kindlustatud isiku elektroonilisele töövõimetuslehele X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded hiljemalt

90. kalendripäeval alates töövõimetuslehel märgitud päevast, kui kindlustatud isik asus töö- või

teenistuskohustusi täitma või taasalustas majandus- või kutsetegevust või füüsilisest isikust ettevõtja

ettevõtte tegevuses osalemist. Sama paragrahvi ja lõike teise lausega aga sätestatakse, et hüvitist ei

määrata ega maksta kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid selles lõikes sätestatud tähtaja jooksul

ehk siis 90 kalendripäeva jooksul.

15. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust tööle asumise ja

töövõimetuslehe lõpetamise kuupäevas ega ka muudes faktilistes asjaoludes, sealhulgas selles, et

kaebaja tööandja tegi vastava kande seaduses nimetatud 90-päevast piirtähtaega ületades. Samas leiab

kaebaja, et tööandja ei saanudki varasemalt vajalikke kandeid teha, sest tervishoiuteenuse osutaja

sellekohane kanne oli eelnevalt tegemata. Vastustaja on aga seisukohal, et olenemata erinevatest

eksimustest või õigeaegselt reageerimata jätmistest, ei saa hüvitist enam määrata kui seaduses

nimetatud 90-päevane maksimumtähtaeg on ületatud ja et taolises situatsioonis ei olnudki võimalik

enam midagi hinnata või kaaluda. Siinkohal peab vastustajaga nõustuma, sest haldusorgan saab

tegutseda nendes piirides, mis on vastavate õigusaktidega konkreetselt ette nähtud. Seadusandja on

eeldanud, et teatava ajaperioodi jooksul suudetakse töövõimetuslehe vormistamise ja edastamise käigus

ilmnenud puudused kõrvaldada, kuid pidanud samas vajalikuks tõmmata siiski ka selge piirjoone, mille

ületamisel asja enam rohkem ei arutata. Mõnes mõttes on see võrreldav aegumise instituudiga. Võib-

olla oleks põhjust vastavat regulatsiooni üldse muuta või kehtestada pikem piirtähtaeg, kuid praegu pidi

vastustaja lähtuma olemasolevast reeglistikust. See, kuidas taolisi olukordi edaspidi vältida või mida

asja heastamiseks tagantjärele teha võiks, on eraldi temaatika ja ei seostu enam vaidlusega käesolevas

haldusasjas ehk ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest keeldumise kohta vastu võetud otsustuse nr

1.1-4/3916976 õiguspärasuse küsimusega.

16. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.

17. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud. Kohtupraktika käigus on asutud tegelikult seisukohale, et haldusorganite

menetluskulud (nende olemasolu korral) taolistes situatsioonides üldjuhul väljamõistmisele ka ei

kuuluks. Mis puutub kaebaja menetluskulusse, siis see jääb kaebaja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik