4-11-1266/12 · 4-11-1266/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juunil 2011. a Tartu kohtumajas

Väärteoasja number 4-11-1266

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Sekretär Heli Nurmoja Väärteoasi R.K kaebus Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. otsuse peale väärteoasjas nr 2602,11,008272 Menetlusalune isik R.K elukoht: x; isikukood: xxx Kohtuväline menetleja Esindaja Lõuna Prefektuur asukoht: Tartu, Riia 132 Hillar Leet Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 132 p-st 2, kohus

otsustas:

Rahuldada R.K kaebus osaliselt.

Tühistada Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. a otsus väärteoasjas nr 2602,11,008272 menetluskulude hüvitamise otsustuse osas.

V™S § 38 lg 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 180 lg-te 1 ja 3

alusel välja mõista R.K-lt riigituludesse menetluskuludena ekspertiisi

tegemisega seotud kulud 150 (ükssada viiskümmend) eurot. Ülejäänud ulatuses jätta ekspertiisi tegemisega seotud kulud riigi kanda.

Muus osas jätta Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. a otsus väärteoasjas nr 2602,11,008272 muutmata.

2 Edasikaebamise kord

Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, s.o. 3 juunist 2011. Kohtuotsus jõustub, kui kassatsiooni esitamise tähtaeg on möödunud.

PÕHIOSA Menetluse käik

17.02.2011. a koostas Lõuna Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse

avariiteenistuse avariipolitseinik S.L väärteoprotokolli selle kohta, et 22.12.2010. a kella 12.19 ajal toimus liiklusõnnetus Tartu linnas Narva mnt Võidu sillal, kus mootorsõidukit x,

reg. Märgiga x, juhtinud M. Roostmann ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis

arvestaks teeolusid, liikluse tihedust ja muid liiklusolusid ega hoidnud vastavalt kiirusele sellist pikivahet, et ta suudaks peatada sõiduki teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Nende nõuete rikkumise tõttu sõitis R.K tagant otsa ees liikuvale ja manöövri sooritamist (ümberreastumist) alustavale sõidukile x, reg. märgiga x. Enne liiklusõnnetuse asjaolude välja selgitamist olid sõidukid liiklusõnnetuse sündmuskohalt ära liigutatud. Liikluseeskirja nõude

rikkumisega põhjustas R.K liiklusõnnetuse ja varalise kahju sõiduauto x, reg. märgiga x, omanikule S.E sõiduki tagumise stange juhipoolse nurga deformatsiooni näol ja sõiduki x, reg. märgiga x omanikule Swedbank L. AS-le sõiduki esiosa deformatsiooni näol. Oma sellise tegevusega rikkus R.K liikluseeskirja (edaspidi LE) § 123, § 129 ja §

227 ning pani toime liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7417

lg 1 ja § 7435

lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. a otsusega väärteoasjas nr 2602,10,008272 karistati R.K LS § 74 17

lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 8200 krooni ehk 115.04

eurot. Kuivõrd sündmuskohalt olid autod ära liigutanud ka teised sõidukijuhid ning asjas puudus avalik menetlushuvi, siis lõpetati R.K suhtes LS § 74 35 lg 1 rikkumise järgi

alustatud väärteomenetlus V™S § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel. Otsusega mõisteti R.K-lt sisse ekspertiisi tegemisega seotud kulud 457 eurot.

30.03.2011. a esitas menetlusalune isik R.K kohtuvälise menetleja otsuse peale

kaebuse Tartu Maakohtule. Oma kaebuses palub R.K kohtul tühistada Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. a otsuse väärteoasjas nr 2602,10,008272 osas, kus teda karistati LS § 7417 lg 1 järgi ning mõisteti temalt välja ekspertiisi tegemisega seotud kulud 457 eurot. R.K sõnul ei ole ta temale omistatud väärtegu toime pannud. Ta ei eita, et 22.12.2010. a kella 12.19 ajal toimus liiklusõnnetus Tartu linnas Narva mnt-l Võidu sillal, milles osalesid

tema poolt juhitud mootorsõiduk x, reg. Märgiga x, ning S.E juhitud mootorsõiduk x, reg. märgiga x. Samas on menetlusalune isik seisukohal, et tema jõudis oma sõiduki enne S. E juhitavale sõidukile otsasõitmist peatada. Ajal, mil R.K pidurdas, sõitis tema autole otsa liiklusõnnetuses osalenud kolmas, s.o V.M poolt juhitud sõiduk. See otsasõit tingis aga omakorda selle, et R.K juhitud sõiduk põrkas kokku ees olnud autoga, mida juhtis

S.E. Järelikult tekkis varaline kahju V.M teo tagajärjel. Menetlusalune isik leiab, et

kohtuväline menetleja ei ole kogunud kõiki asjakohaseid tõendeid ning on olemasolevaid tõendeid hinnanud vääralt. Otsus on rajatud vaid S.E ja V.M ütlustele ning arvestamata on

jäetud menetlusaluse isiku asjakohased ütlused. Seetõttu asetati vastutus liiklusõnnetuse

tekitamise eest vääralt R.K. Samuti on kohtuväline menetleja rikkunud

3

menetlusnorme, kuna ajal, mil menetlusalune isik andis Lõuna Prefektuuris tunnistusi, viibisid samas ruumis ka S.E ja V.M.

Tartu Maakohtus 27.05.2011. a toimunud istungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde.

Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri ametnik leidis kohtus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ametnik oli seisukohal, et kohtuväline menetleja on oma otsuse rajanud kogutud

tõenditele, sh eksperdiarvamusele, mis kinnitavad, et liiklusõnnetuse ning tekkinud kahju

põhjustas R.K tegevus. Seega on Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. a otsus väärteoasjas nr 2602,10,008272 õiguspärane ja tuleb jätta muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, ära kuulanud tunnistajad, menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et R.K kaebus otsuse tühistamiseks on põhjendatud osaliselt.

1. LS § 7417

lg 1 sätestab väärteona mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete

rikkumise, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus.

Käesolevas asja puudub vaidlus selle üle, et 22.12.2010. a kella 12.19 ajal toimus

liiklusõnnetus Tartu linnas Narva mnt-l Võidu sillal, milles põrkasid omavahel kokku R.K poolt juhitud x, reg. märgiga x, S.E juhitud sõiduauto KIA RIO, reg. märgiga x,

ning V.M poolt juhitud x, reg. märgiga x. Nimetatud asjaolu on usaldusväärselt tõendatud

menetlusaluse isiku ütlustega, mille kohaselt toimus Võidu sillal kella kaheteistkümnese tipptunni ajal kokkupõrge tema juhitud sõiduki, tema ees liikunud mootorsõiduki KIA RIO

ning tema taga liikunud sõiduki vahel; tunnistaja S.E ütlustega millest selgub, et 22. detsembril 2010. a Tartus Võidu sillal enne kella 12 sõitis tema juhitud autole sisse tagant liikunud auto, millele omakorda sõitis otsa selle auto taga liikunud auto, ning tunnistaja V. M ütlustega, millest ilmneb, et 22.12.2010. a Tartu Võidu sillal toimus avarii x ja x vahel ning siis sõitis tema x tagant sisse. Kõnealust fakti kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll (tl

18) ning liiklusõnnetuse akt lisalehega nr 1 (tl 19), samuti sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluv fototabel (tl-d 26-32), millest nähtub, et 22.12.2010. a kella 12.19 ajal toimus

liiklusõnnetus Tartu linnas Narva mnt Võidu sillal, kus osalesid mootorsõidukid x, reg. märgiga x, mida juhtis R.K, x, reg. märgiga x, mida juhtis S.E ning x, reg. märgiga x, mida juhtis V. M.

Vaidlus puudub ka selles osas, missugused vigastused kokkupõrke tagajärjel sõidukitele

tekkisid. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ning liiklusõnnetuse akt lisalehega nr 1, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluv fototabel tõendavad, et R.K juhitud sõiduautol x, reg. märgiga x, sai muljuda esimene numbrimärk, purunesid numbrimärgi alus

ning iluvõre, samuti sai kriimustada tagumine stange ning tagaluuk; sõiduautol x, reg. märgiga x, mida juhtis S.E, sai kahjustada tagastange juhipoolne nurk, ning sõidukil x, reg.

4

märgiga x, mida juhtis V. M, sai muljuda esimene numbrimärk ning purunes numbrimärgi alus. Eelnevaga riimuvad ka menetlusaluse isiku R.K ütlused, mille kohaselt oli tema juhitud sõidukil iluvõre katki ning numbrimärk oli kõver; tunnistaja S.E ütlused selle kohta, et tema sõidukil sai vigastada tagumise stange parempoolne osa, ning tunnistaja V. M ütlused, millest selgub, et tema autol sai kannatada ainult numbrimärgi alus ja numbrimärk, x

oli aga ühe plassmassliistu peal sügav kriim. R.K juhitud sõiduautol x, reg. Märgiga x tekkinud vigastusi tõendavad ka A.A OÜ poolt tehtud kalkulatsioonid (tl-d 7-9), mille kohaselt oli sõiduauto x remondimaksumus kokku 863.94 eurot, varuosad kokku 377.02 eurot, värvimine kokku 316.77 eurot.

Sündmuskoha vaatlusprotokoll ning liiklusõnnetuse akti lisaleht nr 1 tõendavad, et sõiduauto x, reg. märgiga x, omanikuks oli Swedbank Liising AS, sõiduauto x, reg. märgiga x, omanikuks

S.E ning sõiduauto x, reg. märgiga x, omanikuks V.M. Järelikult tekkis liiklusõnnetuse

tagajärjel varaline kahju Swedbank Liising AS-le, S.E ning V.M sõidukitele tekitatud vigastuste näol.

Liiklusõnnetuses osales kolm sõidukit ning vaidlus käesolevas asjas käib selle üle, kes juhtidest

rikkus liiklusnõudeid ning põhjustas kõnealuse liiklusõnnetuse ja seega ka varalise kahju väärteoprotokollis näidatud sõidukitele tekkinud vigastuste näol.

Kohus on seisukohal, et liiklusõnnetuse korral, kus on mitu osalejat, tuleb hinnata kõigi

käitumist eraldi. See on vajalik, kuna LS § 7417

kui tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab üksnes isik, kelle tegu oli tagajärje suhtes põhjuslik (KarS § 12 lg 2). Välistatud ei ole, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuses osalenud liiklejad ning sellisel juhul tuleb

välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas koosseisus ettenähtud tagajärje (varalise

kahju). Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes on kausaalne mitte ühe, vaid mitme isiku käitumine.

Tunnistaja S.E andis kohtus ütlusi, mille kohaselt sõitis tema suunaga Turu ristmikult Võidu silla parempooles reas. Silla teises otsas oli üks auto, mis pärast treileriga ära veeti. See tekitas

liiklustakistuse. Tunnistaja ees andsid kaks autot suunda ja keerasid vasakpoolsesse ritta, et mööda saada. S.E pidurdas natuke, et eessõitvatele autodele mitte sisse sõita, pani ka suuna sisse ja hakkas keerama. Kohe käis pauk. Tunnistaja vaatas, et üks auto oli tal väga sabas. Kui S.E peale kokkupõrget autost välja tuli, sai ta aru, et üks auto oli veel taga. Tunnistaja V.M kohtus antud ütluste kohaselt tuli tema Riia mäest alla ning hakkas reastuma paremale ritta, et Annelinna suunas sõita. Reastumisel jälgis ta eessõitvat autot. Nägi, et sel hakkasid stopp-tuled põlema. Siis nägi ta, et ees liikunud x ja x vahel toimus kokkupõrge. V.M üritas kokkupõrget vältida. Ta sai aru, et olemasoleva vahemaaga ei saa ta nii kiiresti pidurdada. Ta sõitis x tagant sisse ning x omakorda sõitis jälle x vastu. Menetlusalune isik R.K andis kohtus ütlusi selle kohta, et tema liikus Riia mnt-lt Võidu sillale parempoolses reas. Võidu sillal nägi, et tema ees sõitev x lülitas sisse suunatule – ta soovis reastuda vasakpoolsesse ritta, kuna kedagi pukseeriti sillalt minema ja tal oli takistus ees. Menetlusalune isik pidurdas ja sai oma auto pidama. Samas tundis ta tagant tõuget – tema

sõidukile oli tagant otsa sõidetud. Sellest tõukest põrkus menetlusaluse isiku auto vastu ees sõitnud sõiduautot x.

Eelnevast on näha, et kokkupõrke kohta on kaks erinevat seisukohta – üks menetlusaluse isiku

ning teine tunnistaja V.M oma. Erinevused on selles osas, kas enne toimus kokkupõrge M.

5 R.K juhitud sõiduki ning V.M sõiduki vahel, misjärel põrkus R.K juhitud sõiduk vastu S.E autole või sõitis kõigepealt R.K tagant sisse S.E autole ning seejärel V.M R.K autole.

Sõidukitele tekkinud vigastusi analüüsides on liiklusekspert asunud seisukohale

(ekspertiisiakt nr 11E-LL0004 (tl 33-34)), et uuritav liiklusõnnetus toimus olukorras, kus esmalt põrkasid kokku sõiduautod x, reg. märgiga x, ja x, reg. märgiga x, pärast mida sõitis sõiduautole x tagant otsa x, reg. märgiga x. Samuti leidis ekspert, et sõiduauto x peatumine

toimus eesliikunud sõidukile tagant otsasõidu tagajärjel, mille tõttu sõiduauto x juhi poolt

valitud pikivahe vähenes ja võis tekkida olukord, kus sõiduauto x juhil ei olnud enam

võimalik vältida otsasõitu ees järsult peatunud sõiduautole x. Sõiduauto x tagaosa ja sõiduauto x esiosa nõrgajõulisele kontaktile viitavad vigastused näitavad pigem seda, et juhul kui sõiduauto x poleks sõitnud tagant otsa sõiduautole x, olnuks sõiduauto x juhil võimalik enne sõiduautot x peatuda ja teist kokkupõrget ei oleks toimunudki.

Järelikult kinnitab ekspertarvamus V.M versiooni ning välistab V.M vastutuse tekkinud tagajärje suhtes.

Järgnevalt tuleb analüüsida, kas R.K rikkus mõnda liiklusnõuet ning kui rikkus siis,

missugust ning kas selline rikkumine oli põhjuslikus seoses sõiduautodele x ja x tekkinud vigastustega.

LE § 123 kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires

ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

LE §-le 129 vastavalt peab juht vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile.

Seega tuleb selgitada välja, missugused olid kõnealuse liiklusõnnetuse ajal valitsenud ilmastikutingimused, aga ka teised tingimused, millega LE § 123 kohaselt tuleb sõidukiiruse valikul arvestada, ja teiseks - kas R.K juhitud auto sõidukiirus vastas eelnimetatud

tingimustele. Samuti tuleb LE § 129 valguses analüüsida, missugune oli R.K sõiduki pikivahe ees liikunud sõidukiga x.

Menetlusaluse isiku R.K kohtus antud ütluste kohaselt kiirus oli tema autol kuskil 40-50 km/h. Pikivahe tema ees sõitva sõiduautoga x oli R.K arvates 15 m. Tee oli R.K sõnul väga libe. Tunnistaja S.E andis kohtus ütlusi, mille kohaselt oli väga libe ja lund oli palju. Üle 20 km/h ei olnud küll mitte kellelgi kiirust. Tunnistaja pani tähele, et olid nii halvad tingimused, kuid kõik sõidavad nii sabas. Vahemaa tagant sõitva autoga oli väga väike, võib-olla meeter. See auto sõitis täitsa taga. Ka tunnistaja V.M andis kohtus ütlusi selle kohta, et tee oli libe.

Järelikult tõendavad eeltoodud ütlused üheselt seda, et liiklusõnnetuse toimumise ajal olid teeolud halvad - tee oli väga libe ning lumine. Üldteadaolevalt on Võidu sild Tartu üks peamisi liiklussõlmi. Ülal leidis tõendamist, et liiklusõnnetus toimus kella 12 ajal päeval, tipptunni ajal.

Seega oli liiklus tihe. Liikumiskiiruse osas lähevad tunnistaja S.E ning menetlusaluse isiku

6 ütlused lahku. Kumbki ei oska täpset kiirust öelda, andes vaid hinnangulise suuruse, mistõttu

kohus ei saa kummagi ütlustega arvestada. Järelikult jääb sõidukiiruse täpne suurus usaldusväärselt tõendamata. Ka pikivahe osas lähevad tunnistaja S.E ning menetlusaluse isiku ütlused lahku. Arvestades aga seda, et R.K hindas pikivaheks 15 meetrit, mis on aga taas hinnanguline ning võib olla ebatäpne, kuid tunnistaja S.E kirjeldas seda, mida ta nägi ning tajus vahetult, siis peab kohus usaldusväärsemaks S.E ütlusi ning loeb nendega tõendatuks, et

vahemaa R.K ning S.E juhitavate sõidukite vahel oli väga väike, R.K sõitis S.E otse taga.

Need asjaolud koostoimes eksperdiarvamusega viitavad sellele, et R.K rikkus LE § 123 ja § 129 nõudeid, st ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis oleks arvestanud

väga libedate teeolude ning liikluse suure tihedusega Võidu sillal, samuti aga tema poolt hoitava väga väikese pikivahega. Seetõttu ei suutnud ta peatada sõidukit ega vältida otsasõitu

tema ees ootamatult pidurdanud ja peatunud sõidukile x. Kuna tema otsasõit sõiduautole x tingis omakorda selle, et sõiduauto x juhil ei olnud võimalk enda autot peatada, mistõttu toimus kokkupõrge ka sõiduautode x ning x vahel, oli R.K käitumine põhjuslikus seoses sõiduautodele x ning x tekkinud vigastustega.

Kohus on seisukohal, et R.K rikkus objektiivset hoolsuskohustust. Ta pidi tee- ja

liiklusolusid jälgides aru saama, et ta ei tohi valitud kiirusel sõita ega nii väikest pikivahet

hoida, kuna selliselt ei suuda ta peatada sõidukit eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Kuna ta siiski valis vale sõidukiiruse ning väga lühikese pikivahe, siis ei käitunud ta vastavalt hoolsuse nõuetele. Oma hoolsusvastase teoga põhjustas ta

tekkinud tagajärje, st tema teo ning tagajärje vahel oli õigusvastasuse seos. R.K ületas lubatud riski, kuna tegu oli kõrgendatud ohuga, mis oli ka objektiivselt olemas ja tajutav.

Samuti tegutses ta normi kaitsealas, sest eelosundatud LE § 123 ja § 129 eesmärk ongi ära hoida võimalike liiklusõnnetuste teke.

Järelikult pani R.K oma teo toime ettevaatamatusest. Karistusseadustiku (edaspidi

KarS) § 18 lg 1 kohaselt jaguneb ettevaatamatus kergemeelsuseks ja hooletuseks, kusjuures

sama paragrahvi lg-le 2 vastavalt paneb isik oma teo toime kergemeelsusest, kui ta peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või

kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kohus on seisukohal, et R.K pidi eelkirjeldatud asjaolude kohaselt võimalikuks pidama, et ta ei suuda peatada sõidukit eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees ega vältida otsasõitu ees

ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. Samas ilmselgelt lootis ta seda vältida. Järelikult pani toime kergemeelsusest.

Järelikult pani R.K toime LS § 74 17 lg-s 1 ettenähtud väärteo, mis on leidnud õigesti tõendamist ja kvalifitseerimist ka kohtuvälise menetleja poolt.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut R.K tuleb toimepandu eest karistada.

2. LS § 7435

lg 1 sätestab väärteona mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui puudub LS §-des 741–7427, 7430–7432 või 7464 sätestatud väärteokoosseis. LE §-st 227 tuleneb, et kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on

7

oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada.

Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt.

Sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid

siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.

Menetlusaluse isiku R.K kohtus antud ütluste kohaselt väljusid kõik

liiklusõnnetuses osalenud autode juhid sõidukitest. Temale sõiduautoga x otsa sõitnud V.M

leidis, et tema ei ole liiklusõnnetuse tekitamise eest vastutav ning ütles, et võiks ära minna, kuna nad tekitavad sillal liiklusummiku. Kuigi menetlusalune isik arvas, et sündmuskohalt ei tohi enne politsei tulekut ära minna, liikusid nad V.M ettepanekul lähedalasuvasse parklasse, kuhu tuli ka politsei.

Tunnistaja S.E andis kohtus ütlusi, mille kohaselt tuli ta pärast kokkupõrget autost välja.

Taksojuht ja tütarlaps olid juba väljas. Tütarlaps ütles, et tema on süüdi ja kutsus mingi

meesterahva, kes hakkas kamandama, et mis tegema peab. Ta helistas ilmselt kuhugi, kas politseisse ja ütles, et peab teelt ära minema.

Tunnistaja V.M ütlustele vastavalt astus ta autost välja. Proua tahtis, et ta abikaasa kohale tuleks. Nad ootasid teda seal ca 20-25 min. Liiklus seisis. V.M arvates oli tegu kindlustuste juhtumiga ning ta rääkis mõlemale, et võiks lahkuda sealt. Kuigipalju ootasid nad veel silla peal ja sõitsid siis sealt alla. Tuli abikaasa, otsustas teistmoodi ning kutsus politsei.

Seega nähtub eelkirjeldatud ütlustest see, et LE § 227 lg-st 1 tulenevad nõuded polnud

täidetud. Järelikult tuli sündmuskohale kutsuda politsei ning sõidukeid oleks enne politsei kohalejõudmist tohtinud liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus oli võimatu ja eelnevalt oli tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõidukite asend ning jäljed. Ometi lahkuti enne

politsei tulekut sündmuskohalt, ilma eelnevalt sõidukite asendit ja jälgi tunnistajate juuresolekul fikseerimata. Kõnealust fakti kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et politsei tulekuks olid sõidukid sündmuskohalt ära liigutatud.

Järelikult rikkus R.K ka LE § 227 lg 3 nõuet, mille kohaselt sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite

liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.

KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või

ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese

tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. R.K kohtus antud ütlused tõendavad, et ta teadis, et sõidukit ei tohi enne politsei tulekut sündmuskohalt ära liigutada. Seega oli sõiduki liigutamine tema teadlik otsus ning R.K pani rikkumise toime otsese tahtlusega.

Järelikult pani R.K toime LS § 74 35 lg-s 1 ettenähtud väärteo, mis on leidnud õigesti tõendamist ja kvalifitseerimist ka kohtuvälise menetleja poolt.

Kohus ei tuvastanud R.K käitumises õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid

8 asjaolusid.

Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. a otsusega väärteoasjas nr 2602,10,008272 lõpetati R.K suhtes LS § 74 35 lg 1 rikkumise järgi alustatud väärteomenetlus V™S § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel, kuivõrd sündmuskohalt olid autod ära liigutanud ka teised sõidukijuhid ning asjas puudus avalik menetlushuvi,

Kohus nõustub Lõuna Prefektuuri seisukohaga ja leiab, et Lõuna Prefektuur kohaldas õigesti

V™S § 30 lg 1 p 1 antud pädevust lõpetada LS § 74 35

lg 1 rikkumises väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel.

Menetlusalune isik leiab, et kohtuväline menetleja rikkus menetlusnorme, kuna ajal, mil tema

andis Lõuna Prefektuuris tunnistusi, viibisid samas ruumis ka S.E ja V.M. Kuigi R.K andis ütlusi omakäeliselt kirja pannes, küsis ta menetlejalt vahepeal nõu, kuidas

üht või teist kirjutada nii, et see oleks õige. Seda kuulsid R.K arvates tahes- tahtmata peal ka S.E ja V.M.

Kohus nõustub menetlusaluse isikuga selles, et printsiibis tuleb tagada tunnistuste andmise salajasus, et välistada nende mõjutamine teiste isikute ütluste poolt. Samas tuleneb V™S § 65 lg-st 1, et menetlusalune isik võib oma ütlused kirjutada omakäeliselt. V™S § 31 lg 1 ja

KrMS § 68 lg 1 koostoimest tulenevalt on ka tunnistajatel õigus kirjutada oma ütlused omakäeliselt. Toimikust nähtuvalt andisid käesoleva väärteoasja kohtuvälises menetluses kõik

isikud oma ütlused omakäeliselt kirja pannes. Järelikult oli ütluste salajasus tagatud, vaatamata sellele, et ütlusi andnud isikud viibisid kõik ühes ruumis. See, et menetlusalune isik küsis vahepeal, kuidas üht või teist asja kirja panna, ei saanud kohtu hinnangul teiste isikute

ütluste kvaliteeti oluliselt mõjutada, kuivõrd sellised küsimused olid fragmentaarsed ega andnud tema ütlustest tervikpilti. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kohtuväline menetleja ei rikkunud menetlusnorme.

Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 7417 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest,

kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus,

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

KarS § 47 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut.

Lõuna Prefektuuri 07.03.2011. a otsusega väärteoasjas nr 2602,10,008272 karistati R.K

LS § 74 17

lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 1800 krooni ehk 115.04 eurot.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku R.K tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Karistusregistri teatise (tl 40) kohaselt ei ole R.K varem ei kriminaal- ega väärteokorras karistatud.

9

Võttes arvesse eeltoodut ning lähtudes R.K tahtluse astmest, sellest, et liiklusnõuete rikkumisega ei saanud viga teised inimesed, vaid sõidukid ja sedagi mitte väga

suures ulatuses, samuti aga negatiivsest eripreventiivsest prognoosist, st sellest, et suure

tõenäosusega ei pane R.K tulevikus toime uusi õigusrikkumisi, asub kohus

seisukohale, et R.K-le LS § 74 17

lg 1 järgi karistust määrates on kohtuväline menetleja järginud karistuse mõistmise aluseid ja on määranud isikule kohase karistuse.

Menetluskulud

V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses

menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Seega on käesolevas asjas menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p-le 3 vastavalt ekspertiisi tegemisega seotud kulud 457

eurot (tl 35). KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral

süüdimõistetu. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus leiab, et ekspertiisikulude ning menetlusaluse isiku igakuise sissetuleku suurust (ca 575 eurot) kõrvutades ei ole põhjendatud menetlusaluselt isikult välja mõista kogu ekspertiisi tegemise kulu. Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku

varalist olukorda silmas pidades on õiglane temalt välja nõuda 150 eurot ning ülejäänud ulatuses tuleb ekspertiisi tegemisega seotud kulud jätta riigi kanda.

Kohtunik: