1-10-16815/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1.juuni 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 24.mai 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-16815

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Sten Lind ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi

D.T süüdistuses KarS prg. 120 ja 122 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 16.märtsist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja tema kaitsja adv. Raivo Bergson

Prokurör Diana Helila Süüdistatav

D.T (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses,) Kaitsja Adv. Raivo Bergson RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 16.märtsist 2011.a. D.T suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 16.märtsi 2011.a. otsusega süüdi tunnistada D.T KarS § 120 järgi ning karistuseks mõista 6 kuud vangistust, KarS § 122

järgi ning karistuseks mõista 1 aasta ja 10 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel,

mõistetud karistustest raskeima suurendamise teel, mõista liitkaristuseks 2 (kaks)

aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe

kolmandiku (8 kuu) võrra ning kandmisele kuulub 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2

päeva (4.-5.11.2010.a.), tõkend vahi all pidamine jätta muutmata ning karistuse (1 aasta 3 kuud ja 28 päeva vangistust) kandmise alguseks lugeda 18.11.2010.a.

KarS prg. 120 järgi mõisteti D.T süüdi selles, et tema ajavahemikus

06.04.2010 kuni 10.10.2010 aadressil Mahtra 36 – 14 Tallinnas ähvardas korduvalt oma ema Niina D.T tapmisega, öeldes, et üks kord ma sind ikka tapan ära. Samuti 04.11.2010 kella 18.00 ajal nimetatud aadressil ähvardas ta Niina D.T

tervisekahjustuse tekitamisega ja nimelt, öeldes kannatanule, et juhul, kui viimane

kutsub politsei välja, siis murrab ta tema käeluud. Kuivõrd D.T oli

ähvarduste ajal meelestatud agressiivselt ja on varem Niina D.T suhtes vägivalda kasutanud, võttis kannatanu ähvardusi tõsiselt.

KarS prg. 122 järgi mõisteti D.T süüdi selles, et tema ajavahemikus

06.04.2010 kuni 18.11.2010 Tallinnas Mahtra 36 – 14 asuvas korteris kasutas

järjepidevalt ja põhjendamatult vägivalda oma ema Niina D.T (ik

42712080295) suhtes ja nimelt: 06.04.2010 kella 18.30 ajal haaras D.T

sõrmedega N. D.T paremast põsest ning pigistas põske, tekitades kannatanule tervisekahjustuse – paremal põsel marrastuse; 07.10.2010 kella 19.30 ajal

lõi D.T kannatanut rusikaga näo piirkonda, tekitades kannatanule

tervisekahjustuse – pea ja nina piirkonna põrutuse ja marrastuse; 10.10.2010 kella

22.00 ajal lõi D.T kannatanut kahel korral rusikaga rindkere piirkonda,

põhjustades N. D.T-le tugevat füüsilist valu ja tekitades tervisekahjustuse –

rindkere vasaku poole põrutuse; 04.11.2010 kella 18.00 ajal lõi D.T oma

ema rusikaga parema kõrva piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tekitades tervisekahjustuse - pealaenaha pindmise vigastuse; 18.11.2010 kella 12.00 ajal esialgu ähvardas D.T N. D.T tervisekahjustuse tekitamisega ning seejärel, haarates kannatanut tugevasti paremast käest, surus teda vastu diivanit,

põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tekitades tervisekahjustuse – verevalumi paremal käel.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis teatab süüdistatav, et ta ei nõustu maakohtu otsusega. Taotleb

õigluse jaluleseadmist. Kaitsja soovitas temale süü omaks võtta. Siin püstitab

süüdistatav retoorilise küsimuse – Milles ta siis ikkagi süüdi on? Selles, et elas koos oma emaga ja täitis kõik tema soovid. Ema aga ei arvesta sellega, et tema, s.o.

süüdistatav on haige inimene, ta on tunnistatud töövõimetuks. Ta on üle elanud oma

poja surma, kes 1977.a. uppus. Peale seda ta abiellus, eesmärgiga lapsi saada aga ebaõnnestunult, naine jõi ega tahtnud töötada. Praeguse elukaaslasega on ta koos juba 9 aastat ja on olnud väga õnnelik. Ta elas koos emaga tema 1-toalises korteris, aitas

ema kõiges - koristas, käis poes, turul, kirikus koos temaga, tõi talle lilli aga ikka ei olnud ema rahul. Ei eita, et vahel käis ka baaris, kus jõi 200 gr veini ja mängis malet. Käis seal pigem meestega suhtlemas, millest puudus tundis. Selgitab, et tema ema on

arvel psühhiaatri juures. See aga tähendab, et tal ei ole psüühikaga kõik korras. Ta

räägib päevad läbi telefoniga aga maksma telefoniarveid peab tema. Väga raske on emaga 1-toalises korteris elada. Konflikti kohta märgib, et ärkas hommikul üles ja tahtis rahus süüa ning minna baari malet mängima. Ema aga algatas skandaali ning sülitas

talle näkku. Ta hoidis ennast tagasi ning tahtis lahkuda. Siis aga ema solvas teda,

nimetades teda „lillaks“ ja lõi jalaga kubemesse ning käega kõhtu. Tal „lendas katus ära“, kuid näkku pole ta ema löönud. Taotleb õiglase otsuse tegemist.

Süüdistatava kaitsja adv. Raivo Bergson taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Apellant põhjendab oma taotlust järgmiselt.

D.T on kõik talle inkrimineeritavad teod pannud toime oma ema Niina D.T suhtes, kellega ta elab ühes korteris. D.T ütluste kohaselt on

ema ka ise provotseerinud tülisid. Õigustamata mingilgi määral ema löömist, tuleks arvesse võtta asjaolu, et ükski vägivallategu ei ole toonud kaasa tõsisemaid vigastusi, vaid üksnes valu ja fikseeritud on verevalumeid ja nahamarrastusi.D.T on

ise haige inimene (orgaaniline isiksusehäire), ta on 19 korral viibinud ravil psühhoneuroloogia haiglas, korra on ta tunnistatud süüdimatuks. Selline isiksuse taust selgitab mõnevõrra tema impulsiivset ründavat käitumist.

Maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse kannatanu seisukohta pojale

karistuse mõistmisel. Nimelt oli kannatanu sooviks poega mitte karistada

vabadusekaotusliku karistusega. Kannatanu sõnade kohaselt on tal ees operatsioon

onkoloogiahaiglas ning tal pole kedagi, kes tema eest operatsioonijärgselt hoolitseks. Samuti on ta ilma jäänud süüdistatava materiaalsest toetusest, kuna poja pension (üle

400 euro kuus) laekub poja arvele ja ema ei saa seda kasutada. Poja olukorra

kergendamiseks sõlmis ta advokaadibürooga lepingu süüdistatava kaitsmiseks nii maakohus kui ka ringkonnakohtus.

Kaitsjana on seisukohal, et D.T reaalne vabadusekaotuslik karistus võiks piirduda juba kantud karistusega ning ülejäänud osas jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioone. Prokurör vaidles neile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

Põhjendatult on maakohus tuvastanud süüteokoosseisu D.T-le inkrimineeritud tegevustes. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud nii süüdistatava süü kui ka tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtuga selles, et õigusvastasust välistavad asjaolud D.T käitumises puuduvad. Süüdistatava poolt apellatsioonis esitatud väited tema eluraskuste ja sellega

seoses tekkinud tervislike probleemide osas, ei õigusta kohtukolleegiumi seisukohast kuidagi tema tegusid oma ema suhtes. Sisuliselt on esitatud apellatsioonide eesmärgiks

kergendada süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistust selliselt, et mõistetud vangistust ei peaks süüdistatav reaalselt ära kandma.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud süüdistatavale nii mõistetud

üksikkaristusi kui ka kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristust. Samuti on

põhjendatud, miks süüdistatav peab mõistetud karistuse reaalselt ära kandma. Kohtukolleegium nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.

Omalt poolt märgib kohtukolleegium järgmist.

Käesoleval juhul on tegemist perevägivallaga, mis on ühiskonnas leidnud laia

käsitlemist ja ühiskond on üheselt väljendanud suhtumist perevägivalla juhtudesse, tunnistades selle tõsidust. Perevägivalla puhul on tegemist olukorraga, kus süüdlane ja vägivalla ohver on lähedased ja kooselavad inimesed. Tavaliselt ei jõua perevägivalla juhud kohtusse mitte esmakordsel vägivalla kasutamisel, vaid tegemist on kestvate või

korduvate vägivallategudega ja ohvripoolsed eelnevad andestamised ei ole kuidagi

mõjutanud vägivallatsejat lõpetama vägivallategusid. On selge, et ohvripoolset

andestust jätkub vaid kuni järgmise füüsilise konfliktini. Andestus ei mõjuta süüdlast hoiduma tulevikus vägivallategudest, vaid, nagu elu on näidanud, innustab pigem uutele ja jõhkramatele tegudele. Ohvrite andestus juba algatatud kriminaalmenetluse ajal ei ole samuti harukordne, kuid kohtukolleegiumi arvates ei saa see olla tõsiseltvõetavaks

argumendiks, et kergendada süüdlase karistusõiguslikku kohtlemist. Perevägivalla

ohvrite reaalseks päästeteeks on perevägivalla nulltolerants kogu ühiskonnas.

Kohtukolleegium leiab, et käesolev kaasus, kus poeg ähvardab ja kasutab vägivalda oma kõige lähedasema inimese e. ema suhtes, on perevägivalla julmemaid ja alatumaid

ilminguid ning ilmselgelt mõjutab see ka konkreetsete süüdistuste eest mõistetud

karistuse raskust. Seega toetab kohtukolleegium maakohtu seisukohta selles, et D.T-le mõistetud karistus peab olema reaalne vangistus.

Maakohtu poolt mõistetu vangistusmäära pikkuse osas märgib kohtukolleegium järgmist.

Käesolevas asjas taotleb süüdistatava kaitsja apellatsioonis süüdistatavale mõistetud

karistuse kergendamist. Apellatsiooni motiividest nähtuvalt põhjendab kaitsja sellist

taotlust D.T psüühilise tervisega, mida süüdistatavale karistust kohaldades

tuleb apellandi arvates kindlasti arvestada. Kuigi kaitsja ei viita otseselt KarS §-s 35

sätestatud piiratud süüdivuse alustele, on apellatsioonist üheselt väljaloetav apellandi

taotlus kergendada süüdistatavale mõistetud karistust tema psüühilise seisundi tõttu.

Ringkonnakohus, võttes aluseks kohtumenetluses määratud ekspertiisi tulemused, nõustub maakohtu seisukohaga selles, et D.T on süüdiv. Samas kohustab Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-22-09 lahendama küsimuse, kas süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis temal esinevate psüühikahäirete tõttu olla oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes. Riigikohus märgib, et tehes viite KarS §-le 60 võimaldab KarS § 35 eriosa sanktsioonist madalamate karistusraamide kohaldamist.

Olgugi et KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohtule kohustuslik, leiab kolleegium, et selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada.

Eeltoodut arvestades märgib kohtukolleegium, et maakohus on konkreetse

vangistusmäära valikul arvestanud süüdistatava tervislikku seisundit ning see on

maakohtu otsusest üheselt väljaloetav. Süüdistatava käitumine ja tema suhtumine

toimepandusse, s.h. õigustavate tegurite otsimine ja ema süüdistamine

konfliktsituatsioonide esilekutumises, annab kohtukolleegiumi arvates piisavalt põhjust

väita, et süüdistatava käitumine oli eesmärgipärane ja suunatud sellele, et mõjutada vägivalla ja ähvarduste abil ema käitumist süüdistatavale sobilikus suunas ning panna ema ennast kartma. Ka sai D.T väga hästi aru toimepandava teo keelatusest ning juhtis ka oma käitumist vastavalt sellele. D.T näol on tegemist isikuga,

kes saab hakkama ise oma igapäevaelu korraldamisega ning nagu ta ise väidab,

abistab veel ka oma ema igapäevastes tegevustes. Seega on kohtukolleegium

seisukohal, et D.T suhtes ei kuulu kohaldamisele KarS prg. 35 ja sellest tulenevalt KarS prg. 60 sätted.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 16.märtsist 2011.a. D.T suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind