1-10-15455/17 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (4)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2011 Kriminaalasja number 1-10-15455 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 07.03.2011. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja tema kaitsja Süüdistatav F.H

Elukoht: XXXXXX, XXXXXX XXX XX-XX

(hetkel viibib

Tartu Vanglas); ik XXX; kodakondsuseta ; põhiharidusega; emakeel: vene keel; väärtegude eest karistatud 3 korral, kriminaalkorras karistatud 10 korral, sh Harju Maakohtu 28.08.2009.

a otsusega KarS § 274 lg 1 alusel vangistusega 9 kuud;

Viru Maakohtu 04.11.2009.

a otsusega KarS § 275 järgi vangistusega 3 kuud;

Viru Maakohtu 04.12.2009. a otsusega KarS §

275 alusel vangistusega 1 aasta. Tõkend: vahistamine alates 18.10.2010.a. Kaitsja Advokaat Aivar Kello

Resolutsioon

Jätta F.H ja tema kaitsja Aivar Kello apellatsioonid kui ilmselt

põhjendamatud läbi vaatamata. F.H taotlus talt välja mõistetavate menetluskulude vähendamiseks jätta rahuldamata.

2 (4)

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib apellatsioonide läbi vaatamata jätmise osas süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada Tallinna Ringkonnakohtu kaudu määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Pärnu Maakohtu 07.03.2011. a otsusega mõisteti F.H süüdi ja karistati teda järgnevalt: KarS § 123 järgi kaks aastat vangistust; KarS § 274 lg 1 järgi kuus kuud vangistust; KarS § 275 järgi kuus kuud vangistust; KarS § 303 järgi kaks aastat ja kuus vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõistis liitkaristuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust.

KarS § 123 järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta, olles teadlik, et ta on HIV- positiivne, sülitas 21.05.2010 umbes kella 14.00 paiku Tartu Vanglas ametikohustust täitva valvuri A Je suunas, nii et verine sülg tabas A Je mõlemat silma ning riideid. Samal päeval umbes kella 15.00 paiku sülitas F.H Tartu Vanglas ametikohustust täitva inspektor-korrapidaja abi A Ki suunas, nii et veresegune sülg tabas A Ki vasaku silma pihta. Sellise tegevusega tekitas F.H A. Jle ja A. Kle ohu nakatuda raskesse kehalisse haigusesse.

KarS § 275 järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta, olles kinnipeetav Tartu Vanglas, sülitas 12.05.2010 kella 09:15 paiku ametikohustust täitva valvur S Su suunas, mille tulemusel tabas sülg S Su näo piirkonda, mille tulemusel tundis S S end solvatuna. Samuti solvas F.H S. Su ebatsensuursete sõnadega.

Samal päeval umbes kella 18.30 paiku Tartus sülitas F.H ametikohustust täitva vanemvalvuri J Ra suunas, mille tulemusel tabas sülg J Ra vasaku silma ja põse piirkonda ning ta tundis end solvatuna. 24.05.2010 kella 08.05 ajal sülitas F.H ametikohustust täitva valvur V Gi suunas, mille tulemusel tabas sülg V Gi näo piirkonda.

Nende tegudega solvas F.H vanglaametnikke ning alavääristas vanglaametniku elukutset.

KarS § 274 järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta 12.05.2010 kella 18.30 paiku ähvardas Tartu Vangla kambris nr 1003 oma ametikohustust täitvat spetsialist-õde L Jt ’’maha löömise’’ ja tema naise „läbi tõmbamise ja siis maha löömisega’’, mille tulemusel L Jl tekkis hirm pere pärast. 21.05.2010 kella 10.00 paiku lõi F.H Tartu Vanglas ametikohustust täitvat valvurit H Sa peaga parema silma alla, mille tulemusel tekkis H Sl silmaalune punetus. 24.05.2010 kella 08.05 ajal ähvardas ta Tartus, Tartu Vangla kambris nr 1004 oma ametikohustust täitvat vanemvalvurit V Gi tapmisega, mille tulemusel V G tundis end ohustatuna.

3 (4) KarS § 303 järgi mõisteti F.H süüdi selles, et peale seda, kui Tartu Maakohtu kohtunik

I T jättis 2010.a juunis F.H ennetähtaegse vabastamise taotluse rahuldamata, saatis F.H 07.07.2010.a kohtunik I Te venekeelse kirja, milles ähvardab kohtunikku ja tema lähedasi isikuid nii tapmise kui raske tervisekahjustuse tekitamisega, st. kasutas vägivalda ning muud mõjutamist kohtuniku suhtes kättemaksuks tema poolt oma kohustuste täitmise eest.

Kohtuniku või tema lähedase suhtes vägivalla toimepanemise eest kättemaksuks tema poolt oma kohustuste täitmise eest, pani F.H toime KarS § 303 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

2.1 Süüdistatav leiab esitatud apellatsioonis, et mõistetud karistus on liiga karm ja viitab kohtu erapoolikusele. Oma seisukohta põhjendab ta sellega, et varem on teda analoogse teo eest karistatud vaid 10-kuuse vangistusega. Ühtlasi peab süüdistatav kohatuks välja mõistetud menetluskulusid.

2.2 Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega F.H-le kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni kohaselt on F.H seisukohal, et temale mõistetud karistus kaks aastat

ja kuus kuud on liiga pikk ning ta soovib karistuse kergendamist. Kohtuistungil tunnistas F.H

ennast süüdi ja kahetses tehtut. Mis puutub sülitamise episoode, siis F.H

ei soovinud tabada kannatanu silma. Tabamus oli juhuslik. Ka ei mõelnud F.H tõsiselt kohtunikule saadetud ähvardust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja

perspektiivitudTõrge! Ei leia viiteallikat. ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike

järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kaebuste esemeks on üksnes mõistetud

karistuse raskus. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja nende kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

4. ei soovinud kannatanutele näkku sülitades

Kaitsja väidab apellatsioonis, et F.H tabada neis silma ja tabamus oli juhuslik. Samas ei olegi maakohus tuvastanud, et F.H oleks KarS § 123 järgi kvalifitseeritud teo pannud toime kavatsetult, vaid maakohtu otsuse kohaselt

on tegu toime pandud kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt kaudne tahtlus ei eeldagi süüteokoosseisule vastava asjaolu soovimist, vaid seda, et isik peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda, s.o suhtub sellesse ükskõikselt. Maakohtu põhjendusi, miks on maakohtu hinnangul tegemist kaudse tahtlusega, apellatsioonis ümber lükatud ei ole. Samuti on maakohus leidnud, et KarS §-s 303 sätestatud tegu on pandud toime kaudse tahtlusega, millega

tuleb arvestades kirja tooni ja sõnastust nõustuda. Mis puutub süü tunnistamist ja toimepandu

kahetsemist, siis kohtuistungi protokollist nähtub küll, et F.H korduvalt kinnitas, et tunnistab end süüdi, kuid protokolli kohaselt ei ole ta tehtu pärast kahetsust avaldanud. Protokolli parandamist süüdistatav ega kaitsja taotlenud ei ole.

5. Märkida tuleb, et mõistetud üksikkaristustest kolm ei ületa konkreetse teo eest ette nähtud

sanktsiooni keskmist määra. KarS § 123 järgi mõisteti F.H süüdi selles, et ta lõi

mitmel inimesel ohu nakatuda raskesse kehalisse haigusesse, mistõttu on ka sanktsiooni keskmist

4 (4) määra ületav karistus põhjendatud. KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmisel on maakohus valinud süüdistatava jaoks leebeima variandi, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga. Ei saa jätta

märkimata, et arvestades mõistetud üksikkaristusi, on isegi küsitav, kas kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemine oli käesoleval juhul kooskõlas KarS § 56 lg 1 ja § 64 lg 1 mõttega. Nimelt ületavad raskeima karistusega kaetuks loetud kergemad karistused kokku raskeimat karistust. KarS § 64 lg 3 järgi oli maksimaalne võimalik liitkaristus 5 aastat vangistust, mõistetud liitkaristus oli sellest seega poole kergem.

Mis puutub F.H väitesse, et varem on teda samalaadse kuriteo eest karistatud kergemalt, siis see väide on ekslik. Esiteks tuleb märkida, et F.H mõisteti käesolevas

kriminaalasjas süüdi kokku neljas erinevas kuriteos, millest osa oli toime pandud korduvalt. KarS § 123 ja § 303 järgi teda varem karistatud ei ole. Küll on teda karistatud KarS § 274 ja § 275 järgi. Viimati nimetatud sätete järgi Pärnu Maakohtu poolt mõistetud karistused (6 kuud vangistust) jäävad samasse suurusjärku varasemate karistustega.

6. Süüdistatav ei ole täpsustanud, miks ta peab ebaõigeks talt välja mõistetud menetluskulusid.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud süüdimõistetu kanda; sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kui on ilmne, et süüdimõistetu ei suuda neid täies ulatuses tasuda. Maakohus ongi jätnud osa menetluskulusid – seda küll põhjendamata – riigi kanda. Kuivõrd kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis tingiks menetluskulude suuremas osas riigi kanda jätmise, tuleb jätta maakohtu otsus ka ses osas muutmata.

7. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kohtukolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätab

kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ning maakohtu otsuse

F.H-lt välja mõistetud menetluskulude osas muutmata.

Sten Lind

Meelika Aava

Malle Preimer