3-22-2312/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. aprill 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-22-2312

Haldusasi

X.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse nr 15.3-3.2/860-1

tühistamise ja 17.02.2022 elamisloa taotluse uuesti läbivaatamise

kohustamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X.X, esindaja Reimo Mets;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita

Alliksoo

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja 22.02.2024 menetlusdokumendis sisalduv

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotlus

rahuldamata;

2. Jätta kaebus rahuldamata;

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2023 määrusega

kohaldatud esialgne õiguskaitse

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

08.04.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud Venemaal ja omab elukohta

kodakondsusjärgses riigis. Eestis elavad tema isa, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja omas

Eestis tähtajalist elamisluba kehtivusega 02.09.2021 kuni 02.12.2023, ema, kes on Venemaa

Föderatsiooni kodanik ja omas Eestis tähtajalist elamisluba kehtivusega 13.04.2022 kuni 02.12.2023 ja

vend, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning omas Eestis tähtajalist elamisluba kehtivusega

13.04.2022 kuni 02.12.2023.

2. X.X-ile väljastati Eesti pikaajaline D-viisa kehtivusega 28.02.2022 kuni 17.02.2023 isa

külastamiseks.

3. X.X esitas 17.02.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi ka - PPA) tähtajalise elamisloa taotluse

välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 2 alusel, st elama asumiseks lähedase sugulase juurde. X.X

taotles täisealise lapsena elamisluba Eestisse elama asumiseks oma isa juurde. Taotlusele oli lisatud

kuupäevata ja allkirjastamata selgituskiri X.X tervisliku seisundi kohta, milles X.X ema kirjeldab oma

igapäevaseid tegevusi taotleja eest hoolitsemisel. X.X põeb epilepsiat ning haigushoo ajal kaotab

kontrolli enda keha ja käitumise üle ning võib haigushoo käigus ennast vigastada. Pärast haigushoogu

terviseseisund stabiliseerub ja taotleja saab jätkata igapäevaste toimetustega. Ema peab jälgima muutusi

taotleja tervisekäitumises ning seda, et taotleja võtaks igapäevaselt talle määratud ravimeid.

4. PPA keeldus 18.10.2022 otsusega (otsusel kuupäev 23.09.2022) nr 15.3-3.2/860-1 X.X-ile tähtajalise

elamisloa andmisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel.

5. X.X esitas 28.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 18.10.2022 otsuse

nr 15.3-3.2/860-1 tühistamise ja 17.02.2022 elamisloa taotluse uuesti läbi vaatamise kohustamise

nõudes.

6. Tallinna Halduskohtus võttis 17.11.2022 määrusega kaebuse menetlusse.

7. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 22.12.2022.

8. X.X esitas Tallinna Halduskohtule 10.02.2023 esialgse õiguskaitse taotluse palvega tagada X.X-ile

Eestis viibimise õigus kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni; alternatiivselt

kohustada esialgse õiguskaitse korras vastustajat väljastama kaebajale elamisluba Eesti Vabariigis, mis

kehtib kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni või alternatiivselt võimaldada

kohtu poolt kaebajale Eesti Vabariigis elamise õigus kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtuotsuse

jõustumiseni kohtu poolt õiglasel ja võimalikuks peetaval muul viisil.

9. Tallinna Halduskohus jättis 14.02.2023 määrusega X.X-ina 10.02.2023 esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

10. X.X esitas eelnimetatud määruse peale Tallinna Ringkonnakohtule vastava määruskaebuse, milles

palus tühistada Tallinna Halduskohtu 14.12.2022 määruse ja rahuldada õiguskaitse taotlus.

11. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17.02.2023 määrusega X.X määruskaebuse ja tühistas Tallinna

Halduskohtu 14.02.2023 määruse ning kohustas Politsei- ja Piirivalveametit andma X.X-ile tähtajaline

elamisluba kuni kohtumenetluse lõpuni haldusasjas nr 3-22-2312.

12. Tallinna Halduskohtus määras 22.01.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

13. Kaebaja esitas 22.02.2024 menetluskulude nimekirja ja täiendava seisukoha ning taotluse algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle

pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse

sissetuleku määrad“ § 10 lg 3 suhtes kontrollimaks selle vastavust põhiseadusega, et tuvastada vastuolu

Põhiseaduse (PS) § 14 (seadusandja kohustuseks on luua seadused) kooskõlas PS § 9 (välisriigi

kodanikul samad õigused EV kodanikuga), § 10 (puudub õigustus kohelda teisiti või seadusega

vastuolus ja PS mõte on kaitsta ka perekonda) ja § 27 (Perekond on kohustatud hoolitsema oma

abivajavate liikmete eest) normidega.

14. Kaebaja esitas 13.03.2024 täiendava tõendina ka Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsuse.

15. Politsei- ja Piirivalveamet esitas oma täiendava seisukoha 22.03.2024.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

16. Kaebaja leiab, et PPA 18.10.2022.a otsus ei ole põhjendatud, on motiveerimata ning sellega

rikutakse kaebaja põhi- ja inimõiguseid.

17. Politsei- ja Piirivalveameti väidetest jääb mulje justkui abivajadus saab seisneda üksnes ja ainult

siis, kui isik on kas voodihaige või muul moel liikumisvõimetu ja kodust lahkuda ei saa, või et

puuetega inimesed ei või sotsiaalset elu üleüldse elada. Selline suhtumine haigetesse ja puuetega

inimestesse on diskrimineeriv ning äärmiselt ebaeetiline ning riigi sotsiaalpoliitiliste suunistega

vastuolus. Kaebaja selgituste kohaselt saab ta kõrvalise abiga võtta osa kultuuriüritustest, käia reisil

vms, kuid oluline on see, et tema kõrval oleks inimene, kes on teadlik tema haigusest ja oskab

vajadusel talle kohest abi anda. Teadmatud haigushood ei muuda haigust olematuks, kuid samas ei saa

olla õigustus, et kuna kaebaja on reisil käinud ja postituse teinud siis tal abivajadus puudub – selline

õigustus on silmakirjalik, pahatahtlik ja eetiliselt lubamatu, mis muuhulgas ei ole ka kooskõlas

ühiskonna moraalitundega. Asjaolu, et kaebaja ei ole viisat taotledes 11.02.2022 ravi ega kõrvalabi või

hooldusvajaduse kohta midagi kirjutanud, ei ole piisavaks põhjenduseks (ega osaks sellest), miks

keelduda kaebajale elamisloa andmisest.

18. Kaebaja suhtes on meditsiinilise diagnoosi järgi tuvastatud osaline töövõime ja soovitus mitte

üksinda elada, kuid PPA 18.10.2022 otsusest nähtub, et Politsei- ja Piirivalveamet paneb rõhku üksnes

sellele, et Venemaa arstide poolt sellist soovitust ei ole kaebajale antud. Sellega hindab PPA tõendeid

valikuliselt ning vähendab Eestis töötava vastava ala spetsialisti ehk neuroloogi antud hinnangut

kaebaja tervise seisundile.

19. Politsei- ja Piirivalveamet on jõudnud vastuolulisele järeldusele märkides 18.10.2022 otsuses, et

13.05.2022 OÜ Algoritm poolt väljastatud tõendis on toodud küll, et X.X-il ei ole soovitav üksinda

elada, kuid hooldusvajadust või kõrvalabivajadust seal dokumendis kirjas ei ole. Kaebaja hinnangul on

kõrvalabivajadus ja hooldusvajadus otseselt ja vahetult seotud sellega, et isikul ei ole soovitatud

üskinda elada.

20. Kaebaja hinnangul puudub PPA-l pädevus hinnata meditsiinilisi haigusi ning teha diagnooside

suhtes järeldusi vastavalt enda subjektiivsele siseveendumusele. Kaebaja selgitab, et on järginud

raviskeemi ning teda on ümbritsenud inimesed, kes on kaebajat abistanud igapäevasel toimetulekul.

Nimetatud asjaolu ei välista aga seda, et kaebaja on täisealine abivajav laps välismaalaste seaduse §

150 lg 1 p 2 tähenduses.

21. Põhjendamatu on PPA väide, et kuivõrd kaebaja isa viibib elamisloa alusel Eestis alates 2021.

aastast ning ema alates 2022. aastast, siis on selge, et kaebaja tuleb iseseisvalt toime ja seega ei ole ka

kaebaja elamisloa taotlus põhjendatud. Kaebaja on esitanud hulganisti tõendeid, mida kogumis

hinnates on selge, et kaebaja vajab igapäevaseks toimetulekuks kõrvalist abi, st teda peavad

ümbritsema isikud, kes saavad talle pakkuda kohest ja õiget abi. Kaebajal on olemas ülenejad

sugulased, kes perekonnaseaduse sätete järgi on kohustatud tema eest hoolitsema ja talle ülalpidamist

andma. Asjaolu, et kaebajal on ülenejad sugulased perekonnaseaduse tähenduses, puudub kaebajal

vajadus riigipoolse abi saamiseks ning kaebaja ei kujuta endas ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ega

avalikule korrale. PPA 18.10.2022 tehtud otsus kaebaja elamisloa taotlusest keeldumise kohta riivab

intensiivselt kaebaja õigust saada enda vanematelt ülalpidamist ja hoolitsust, kui ka sellega sekkutakse

oluliselt kaebaja pereautonoomiasse. PPA 18.10.2022 otsusega nr 15.3-3.2/860-1 tekitatud

perekonnaelu raske riive ei ole põhjendatud ega kooskõlas põhiseadusega ega taga välismaalaste

seadusega sätestatud eesmärgi täitmist.

22. Täiendavas 22.02.2024 seisukohas toob kaebaja välja, et tema tervislik seisund ei ole paranenud.

Kaebaja on käinud 20.11.2023 erialaarsti vastuvõtul. Anamneesi väljavõttest nähtub, et kaebajal on

diagnoositud epilepsia alates 2017. aastast. Viimased registreeritud hood olid märtsis 2023 ja

06.10.2023, millega kaasnesid krambid ja teadvuse kaotus. Kaebaja on järjepidevalt olnud arstliku

järelevalve all. Kohus on enda 17.02.2023 määruse punktis 15 juhtinud tähelepanu siseministri

12.01.2017 määruse nr 7 § 10 lg-le 3, mille kohaselt lisatakse taotlusdokumentidele pädeva asutuse

välja antud dokument, mis tõendab, et taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline

iseseisvalt toime tulema. Kaebaja on arvamusel, et elamisloa andmisest ei ole põhjendatud keelduda

viidatud määruse § 10 lg-le 3 tuginedes olukorras, kus vastavat dokumenti taotlejal ei pruugi üldse olla

võimalik esitada. Viidatud määrusega ei ole täpsustatud sättes nimetatud dokumendi saamise,

väljaandmise ega ka pädeva asutuse kohta ega muid suunavaid viiteid. Ilma selgete juhisteta on

määruse rakendamine subjektiivne, tuues kaasa elamisloa taotleja õiguste näiliku tagamise. Kaebaja

leiab, et siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning

pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 10

lg 3 võib olla vastuolus kaebaja põhiõigustega. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et käesoleval juhul

võib olla põhjust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus siseministri 12.01.2017 määruse nr 7

§ 10 lg 3 suhtes.

22.1. Kaebajal on kindel elukoht Eestis, mida tõendavad nii rahvastikuregistri väljavõte kui üürileping.

Stabiilne ja kindel elukoht võimaldavad planeerida tulevikku ning tunda stabiilsust ja kindlust

igapäevaelus. Kaebaja saabus Eestisse esmakordselt koos perekonnaliikmetega 04.03.2022. See näitab

selgelt, et nad peavad pere oluliseks ning sidemed on tihedad. Kaebajal on ka kindel töökoht. Ta töötab

alates 26.09.2022 ettevõttes MTÜ YYY. Kaebajale omistatakse kõrgetasemelisi teoreetilisi ja praktilisi

teadmisi, mis on olulised hea õpetaja ja pedagoogi jaoks. Tema pädevus ja professionaalsus aitavad

kaasa laste hariduse kvaliteedi tõstmisele ning annavad kindlustunde õppimisprotsessis. Tööandja on

kinnitanud, et enne tööle asumist teavitas kaebaja YYY juhtkonda oma tervislikust seisundist.

Tööplaani planeerimisel on võetud arvesse X.X tervislikke vajadusi. Vaatamata oma haigusele on X.X

hinnatud töötaja ja organisatsioonile kasulik.

22.2. Kaebaja perekonnaliikmetel on Eesti Vabariigis tähtajaline elamisluba kuni märtsini 2028.

Kaebaja vajab meditsiinilise abi tagamiseks vanemate toetust ja abi. See asjaolu on leidnud kinnitust

viimati veel 12.02.2024 haigushoo esinemise ajal. Haigushoogude ajal võib kaebaja tervis ja turvalisus

olla ohus. Ta võib kukkudes end ohtlikult vigastada ning vajab seetõttu kõrvalist abi ja tuge, et vältida

võimalikke õnnetusi ja tagada tema ohutus ja heaolu. Seetõttu on tema puhul väga oluline, et tema

vanemad oleksid läheduses ja saaksid talle vajadusel kiiresti abi osutada. Kaebajal ei ole Venemaal

ühtegi sellist lähedast isikut, kes saaks talle igapäevaseks toimetulekuks abi anda, kuna tema kõige

lähedasemad isikud – ema, isa ja vend elavad Eestis. Kaebaja arvates tegeletakse kaebaja

tagakiusamisega tema vene rahvuse tõttu. Kaebaja arvates võiks PPA kaaluda vaidluse lõpetamiseks

talle elamisloa andmist välismaalaste seaduse § 150 lg 1 p 2 alusel. Kaebaja arvates on võimalik

käesoleva vaidlus selliselt lõpetada ning kaebaja ei nõua sellisel juhul ka menetluskulude hüvitamist,

kuna tema eesmärk ei ole mitte vaielda, vaid elada koos oma perega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

23. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et vaidlustatud tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumise otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

24. Vastustaja on seisukohal, et pelgalt diagnoosi olemasolu ei tähenda automaatselt, et kaebaja ei tule

iseseisvalt toime ja vajaks oma ema hooldust.

25. PPA otsuses on selgelt arvesse võetud kaebajaga seotud olukorda kogumis ning põhjendatult

järeldatud, et kaebaja olukord ei ole selline, mis vastaks VMS § 150 lõike 1 punktis 2 kirjeldatule. PPA

ei ole oma seisukoha kujundamisel tuginenud ainuüksi arstitõenditele, vaid arvestanud ka kaebaja

senist iseseisvat toimetulekut ja elukorraldust. Kaebaja on töötanud Venemaal elades ning on asunud

tööle ka Eestis. Eelnev näitab selgelt kaebaja iseseisvat toimetulekut ning hakkama saamist. Kusjuures

oluline on siinkohal ka eriala, millel kaebaja on töötanud (õpetajana) ning kellega ta on töötanud (nt

autismispektrihäirega lastega). See, et kõrvalolevad isikud peaksid teadma kaebaja haigusest, et

vajadusel abi anda, ei tähenda, et kaebaja ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja on seni

iseseisvalt toimetanud ning tulenevalt asjaolust, et kaebaja lühiajaline töötamine Eestis on

registreeritud, siis järelikult toimetab kaebaja ka käesoleval ajal iseseisvalt. Sellest saab üheselt

järeldada, et kaebaja on suuteline iseseisvalt toime tulema olenemata oma terviseseisundist.

Haldusmenetluses esitatud selgitustest lähtuvalt on selge, et kaebaja ema ei viibi igal sammul kaebaja

kõrval. Vastustaja hinnangul näitab ainuüksi juba see, kellena ja kus kaebaja on töötanud siis, kui tal oli

juba diagnoositud epilepsia, et ta on võimeline iseseisvalt toime tulema ning ei vasta VMS-s sätestatud

tingimusele. PPA on selgelt ja põhjendatult oma otsuse punktis 17 (otsuse lk 10) asunud seisukohale, et

kaebaja poolt esitatavad väited kõrvalise abi või hoolduse kohta ei ole tõsiseltvõetavad.

26. PPA ei ole pannud rõhku ainult ühele või paarile konkreetsele tõendile või kaebajaga seotud

asjaolule, vaid on kaebajaga seonduvaid erinevaid asjaolusid arvestanud kogumis kujundamaks oma

järeldust kaebaja abivajaduse kohta seoses oma terviseseisundiga. Nõustuda ei saa kaebaja hinnanguga,

et kõrvalabi- ja hooldusvajadus on otseselt ja vahetult seotud sellega, et isikul ei ole soovitatud üksinda

elada. Soovitus üksinda mitte elada on sisutühi, kui puudub selgitus, et millist kõrvalabi või hooldust

arsti hinnangul isikule tagada on vaja või miks arst leiab, et patsiendil ei ole soovitatav üksinda elada.

27. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole teinud diagnooside suhtes järeldusi vastavalt enda subjektiivsele

siseveendumusele ning sellele on PPA viidanud ka oma otsuses (punktis 17, lk 10). Nagu PPA on oma

otsuses ka esile toonud, siis Politsei- ja Piirivalveamet on tuginenud meditsiinilisele haigusele hinnangu

andmisel arstide väljaõppes kasutatavale kirjandusele (Üldarsti käsiraamat 2; Epilepsia. Eesti

ravijuhend.; ajakirja Eesti Arst 200, 82(2); Neuroloogia taskuraamat jne). Lisaks on PPA analüüsides

kaebaja tööd eelkooliealiste- ja autismispektihäirega lastega, tuginenud oma seisukohtades Eesti

Haridusministeeriumi, Eesti Lastekaitseliidu ning Eesti Autismiliidu seisukohtadele. PPA-l puudub

pädevus hinnata meditsiinilisi haigusi, kuid samas tuleb otsustada taotletud tähtajalise elamisloa

andmise üle, mistõttu on eelnimetatud organisatsioonide seisukohtade kasutamine asjakohane ning

põhjendatud. On ilmne, et seadusandja eesmärk VMS § 118 punkti 2 ja VMS § 150 lõike 1 punkti 2

alusel tähtajalise elamisloa taotlemise aluse loomisel ei olnud see, et kõik välismaalased, kellel on

tõendatud haigus, olgu selleks epilepsia või mõni muu terviseseisund, kvalifitseeruvad automaatselt

täisealiseks abivajavaks lapseks. Asjaolu, et kaebaja ei tule iseseisvalt toime oma terviseseisundi tõttu,

ei ole haldusmenetluses ka tõendamist leidnud.

28. Vastustaja leiab, et praegusel juhul ei ole PPA kaebaja osas PS § 27 lg-st 5 tulenevat põhiõigust

riivanud. VMS-s on sätestatud tähtajalise elamisloa taotlemise alused ning taotleja õigus ja vabadus on

valida sealt tähtajalise elamisloa taotlemise alus. Kaebaja valis selleks aluse, mille puhul täisealine laps

ei ole terviseseisundi või puude tõttu iseseisvalt toime tulema. PPA on oma otsuses leidnud, et kaebaja

ei vasta sellele määratlusele. Eelneva tõttu ei nõustu vastustaja, et PPA otsusega sekkutakse oluliselt

kaebaja pereautonoomiasse.

29. Täiendavas 22.03.2024 seisukohas jääb vastustaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning

palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA oli teadlik kaebaja diagnoosist ehk epilepsiast, kuid see haigus

iseenesest ei tõenda veel seda, et kaebaja vastaks VMS § 150 lõige 1 punkt 2 andmise tingimustele.

Asjaolu, et kaebaja on käinud eelmise aasta jooksul aktiivselt arstide vahet ning et ta ka käesoleva aasta

veebruaris kukkus tänaval kokku ning vajas kiirabi, ei tõenda, et PPA 18.10.2022 otsus ei ole

õiguspärane.

29.1. Vastustaja ei nõustu sellega, et tähtajalise elamisloa andmisest ei ole põhjendatud keelduda

olukorras, kus vastavat dokumenti ei pruugi üldse olla võimalik esitada. Antud juhul ei ole põhjendatud

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 § 10 lõige 3

osas. Seadusandja on taotluslikult määratlenud, et tegemist peab olema pädeva asutuse välja antud

dokumendiga, mitte ei ole piiranud, et see peab olema nt arstliku komisjoni või mingi spetsiifilise

asutuse oma. Täisealise lapse puhul, et ta oleks õigustatud saama luba vanema juurde elama asumiseks,

on ette nähtud VMS § 150 lg 1 p-s 2 toodud tingimused. Emotsionaalset ja psühholoogilist tuge, lisaks

majanduslikule, on täisealine laps õigustatud saama üksnes siis, kui on täidetud vastavad tingimused.

29.2. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et erinevalt kaebaja emast ja isast, käib kaebaja viimasel ajal

küllaltki tihedalt ka Venemaa Föderatsioonis ning seda ilma vanemateta. Vastustajale jääb

arusaamatuks, et kui kaebaja elab oma ema ja isaga koos, sest ta oma terviseseisundi ei ole võimeline

ise hakkama saama, siis käib kaebaja üksi Venemaal ning viibib seal ka pikemat aega.

29.3. Seoses menetluskulude nimekirjaga peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et kaebaja on esitanud

kohtule ka arve nr 2022/0071, mis pärineb ajast, mil PPA ei olnud kaebaja suhtes teinud vaidlustatud

otsust (PPA koostas otsuse 18.10.2022) ning kohtumenetlust ei toimunud (kaebus võeti menetlusse

17.11.2022). Arve nr 2024/0010 osas on vastustaja seisukohal, et nimetatud arvel on ajaline maht üle

paisutatud.

29.4. Kaebaja on esitanud 13.03.2024 (pärast määratud tähtaega) Eesti Töötukassa 11.03.2024

töövõime hindamise tõendi nr TVH/24/009637. Vastustaja ei nõustu, et kaebajal ei olnud võimalik

nimetatud tõendit varem taotleda ning PPA-le esitada. See, et kaebaja sai selle alles nüüd, s.o

11.03.2024 ei tähenda, et ta ei oleks seda saanud varem, kui ta oleks pöördunud oma sooviga Eesti

Töötukassa poole. PPA ei pea põhjendatuks antud tõendit käesoleval hetkel võtta asja juurde. PPA

otsuse õiguspärasust hinnatakse selle tegemise aja seisuga ning PPA-l ei ole võimalik kohtumenetluse

käigus anda sisulist hinnangut tõendile, mida varasemalt ei olnud esitatud. Vastustaja leiab, et kaebaja

terviseseisund ei ole halvenenud ja sümptomite esinemine intensiivistunud.

KOHTU PÕHJENDUSED

30. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 18.10.2022 otsust nr 15.3-

3.2/860-1, millega keelduti X.X-ile tähtajalise elamisloa andmisest ja taotletud selle tühistamist, samuti

17.02.2022 elamisloa taotluse uuesti läbi vaatamise kohustamist. Taoliselt on kaebus Tallinna

Halduskohtu 17.11.2022 määrusega menetlusse võetud. Seonduvalt nõude fikseerimisega ei ole

vastuväiteid esitatud.

31. Vaidlustatud otsusega nr 15.3-3.2/860-1 keelduti tähtajalise elamisloa andmisest elama asumiseks

lähedase sugulase juurde, kui täisealine laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt

toime tulema. Elamisloa andmisest keeldumisel osundati välismaalaste seaduse (edaspidi ka – VMS)

paragrahvi 123 punktidele 2 ja 3, samuti paragrahvile 16 ning paragrahvi 211 lõikele 1. Välismaalaste

seaduse §-s 123 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üldised alused ning lähtuvalt

eelnimetatud paragrahvi punktidest 2 ja 3 keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalane

ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole

põhjendatud. Välismaalaste seaduse § 16 ja § 211 lg 1 seostuvad Politsei- ja Piirivalveameti kui

haldusorgani ametnike pädevusega tähtajalise elamisloa andmisel, andmisest keeldumisel,

pikendamisel või pikendamisest keeldumisel, kuid selles osas vaidlust ei ole.

32. Vaidlustatud haldusakti õiguslikke põhjendusi puudutavas alajaotuses on viidatud veel

välismaalaste seaduse erinevatele sätetele, kuid esmajärjekorras peaks tähtajalise elamisloa taotluse

aktsepteerimise korral olema vastavalt VMS § 117 lg 2 täidetud tähtajalise elamisloa andmise

üldtingimused ja kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele, siis võib sellest

ka keelduda viitega VMS § 123 punktile 2.

33. Nähtuvalt vaidlustatud haldusakti punktist 2 oli kaebaja esitanud tähtajalise elamisloa taotluse

välismaalaste seaduse § 118 punkti 2 alusel elama asumiseks lähedase sugulase juurde. Vastavalt

välismaalaste seaduse § 150 lg 1 p 2 võib anda välismaalasele tähtajalise elamisloa elama asumiseks

Eesti kodanikust või Eestis elava ja elamisluba omava välismaalasest lähedase sugulase juurde kui

täisealine laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Vastustaja asus

seonduvalt eelnimetuga seisukohale, et VMS § 150 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus ei olnud täidetud, sest

kaebaja hooldus- ja kõrvalise abi vajadus ei ole dokumentaalselt tõendatud, vaid tugineb

subjektiivsetele seisukohtadele ehk et X.X on suuteline iseseisvalt toime tulema. Vastavad põhjendused

sisalduvad eelkõige vaidlustatud haldusakti punktis 17. Kaebaja vaidleb sellele küll vastu, pidades

põhjendusi pealiskaudseteks, osaliselt vastuolulisteks ning pereautonoomiasse sekkuvateks, kuid samas

ei nähtu haldusasja materjalist, et vaidlustatud haldusakti punktis 17 kajastatud faktiliste asjaolude osas

võiks olla sisulist vaidlust. Samas ilmneb eelnimetatud punktist 17, et Politsei- ja Piirivalveamet on

läbiviidud haldusmenetluse raames küsimust põhjalikult kaalunud ning kohtul ei ole alust nende

kaalutlustega mitte nõustuda. Siinkohal tugineb kohus ka halduskohtumenetluse seadustiku § 165

lõikele 2 ja ei pea vajalikuks selles osas midagi pikemalt üle korrata. Sisuliselt ja ka kokkuvõtlikult

baseerub vastustaja põhiseisukoht sellel, et kaebaja hooldus- ja kõrvalise abi vajadus ei ole tõendatud.

Siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 kümnenda paragrahvi kolmanda lõike kohaselt esitatakse

elamisloa taotlemisel täisealisele lapsele ka pädeva asutuse välja antud dokument, mis tõendab, et

taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Sellist tõendit

vastustaja hinnangul asja materjalide juures aga ei ole. Kaebaja on märkinud, et vastavat dokumenti ei

pruugigi olla võimalik esitada, kuid see väide kuigi veenev ei ole. Haldusasja materjalist ei nähtu, et

kaebaja oleks küsinud vastustajalt seda, milline tõend võiks olla eeldatavalt aktsepteeritav või mida ta

on ise teinud või kuhu pöördunud, et vastavat tõendit saada.

34. Vastustaja on keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest veel ka viitega välismaalaste seaduse § 123

punktile 3, mis võimaldab sellest keelduda kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud.

Seonduvalt eelnimetatuga on vaidlustatud haldusakti punktis 18 märgitud muu hulgas, et kaebaja

toimetab iseseisvalt ehk töötab, reisib ja tegeleb matkamisega, mis annab alust arvata, et ta saab

iseseisvalt hakkama. Mõningate sarnaste vaidluste puhul on VMS § 123 punktides 2 ja 3 nimetatud

alused sisuliselt kokkulangevad, sest kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise

tingimustele, siis ei saa taotlust ka põhjendatuks lugeda. Samas ei ole see haldusorganile etteheidetav

kui viidatakse mitmele võimalikule keeldumise alusele.

35. Tähtajalise elamisloa andmine ja ka tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on vastustaja

kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Kohtu roll taoliste spetsiifilist hinnangut vajavate vaidluste

lahendamisel on üldse mingil määral piiratud. Vastavalt välismaalaste seaduse § 12 lg 1 kohaldatakse

eelnimetatud seaduses sätestatud haldusmenetlusele ka haldusmenetluse seaduse nõudeid. Haldusakti

õiguspärasuse põhilised eeldused on välja toodud haldusmenetluse seaduse §-s 54, mille kohaselt on

haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel

ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Elamisloa

andmise või selle andmisest või pikendamisest keeldumisega seonduvate vaidluste puhul on põhirõhk

üldjuhul kaalutlemise küsimusel. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja kaalutlused küllalt põhjalikult

välja toodud ja isegi sel juhul kui asuda seisukohale, et detailsel tasandil võiks mõnda seisukohta või

järeldust vaieldavaks pidada, siis kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ning motiive ka ilmselgelt

põhjendamatuks lugeda. Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse haldusakti andmise ajahetke

seisuga ning haldusaktis ei või olla ilmselgeid või olulisi kaalutlusvigu ning antud juhul neid täheldada

ei saa. Kaebaja on esitanud 13.03.2024 haldusasdja materjalide juurde veel ka Eesti Töötukassa

11.03.2024 otsuse, millega on tal tuvastatud osaline töövõime. Vastsutaja leiab, et see esitati hilinenult

ja et seda ei peaks haldusasja materjali juurde võtma. Olenemata eelnimitatud protsessuaalsest

küsimusest, on antud juhul võimalik asuda seisukohale, et osalise töövõime tuvastamine ei lükka ümber

vastustaja põhipositsiooni, mille kohaselt ei ole kaebaja hooldus- ja kõrvalise abi vajadus tõendatud.

Nähtuvalt nimetatud otsusest on taotlejal lähtuvalt epilepsia diagnoosist mõõdukad

tegutsemispiirangud, kusjuures piirangud väljaskäimisel ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel

kinnitust ning samuti ei leidnud kinnitust kirjeldatud piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise ning

suhtlemise valdkondades ega ka ravimite kõrvaltoimete osas. Lisalehel, mis töövõime hindamise otsuse

juurde on esitatud, märgitaksegi, et osaline töövõime, mille puhul makstakse töövõimetoetust, eeldabki

aktiivsust. Peale osalise töövõime tuvastamise otsuse esitamist on vastustaja omakorda esitanud

väljavõtte kaebaja piiriületustest, mis on võrreldes vanemate piiriületustega tunduvalt aktiivsem olnud

ja mis peaks viitama samuti sellele, et kaebaja saab ise hakkama.

36. Antud juhul põhimõttelisi kaalutlusvigu vaidlustatud haldusaktist ei nähtu ning ka muus osas

mingisugust vastuolu haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatuga täheldada ei saa. Seega ei ole kaebuse

rahuldamiseks alust. Olukorras, kus vaidlustatud haldusakt osutub õiguspäraseks, ei ole alust ka sellega

seonduvat, kuid vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada.

37. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja

tõstatas 22.02.2024 menetlusdokumendis küsimuse siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 kümnenda

paragrahvi kolmanda lõike põhiseaduspärasusest ja taotles selle kohaldamata jätmist vastuolu tõttu

põhiseaduse erinevate sätetega. Siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 kümnenda paragrahvi kolmanda

lõike kohaselt esitatakse elamisloa taotlemisel täisealisele lapsele ka pädeva asutuse välja antud

dokument, mis tõendab, et taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime

tulema. Kaebaja sellekohane taotlus jääb rahuldamata, sest siseministri 12.01.2017 määrus on antud

välismaalaste seaduse § 224 lõikes 1 sisalduva selge volitusnormi alusel ning tähtajalise elamisloa

taotlusele lisatavate tõendite loetelu kehtestamise on seadusandja jätnud ministri pädevusse, kusjuures

VMS § 150 lg 1 p 2 alusel antav elamisluba lähedase sugulase juurde põhjusel, et ta ei ole

terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema, eeldabki nimetatud asjaolu

tõendamist.

38. Arvestades asjaolu, et kaebus jääb rahuldamata, on vaja lahendada ka varasemalt kohaldatud

esialgse õiguskaitsega seonduv küsimus.

38.1. Tallinna Ringkonnakohus on 17.02.2023 määrusega rahuldanud kaebaja vastavasisulise

määruskaebuse, tühistades Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 määruse ja tehes uue määruse, millega

ringkonnakohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas Politsei- ja

Piirivalveametit andma X.X-ile tähtajaline elamisluba kuni kohtumenetluse lõpuni käesolevas

haldusasjas. Halduskohtumenetluse seadustiku § 253 kolmanda lõike kohaselt tühistatakse esialgne

õiguskaitse kohtuotsusega kui kaebus jääb rahuldamata, kusjuures kohus tühistab esialgse õiguskaitse

ka siis kui esialgse õiguskaitse kohaldamise on otsustanud teine kohus ja kui seadusega ei ole sätestatud

teisiti. Seega peab antud juhul Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2023 määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse tühistama, sest kaebuse rahuldamiseks ei olnud alust. Vastavalt halduskohtumenetluse

seadustiku § 253 kolmanda lõike kolmandale lausele jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega.

39. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on see kaebuse esitaja kahjuks, kuid Politsei- ja Piirivalveamet

vastustajana ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kohtupraktika käigus on asutud tegelikult

seisukohale, et haldusorganite menetluskulud üldjuhul väljamõistmisele ei kuulu. Seega jäävad ka

antud juhul protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik