2-24-1795/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 05.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-1795

Kohtuasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali avaldus X pärandvara

pankrotimenetluse algatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 13.03.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja HK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 13.03.2024 määrus ja saata asi samale maakohtule

pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali määruskaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (avaldaja) esitas 01.02.2024 Pärnu Maakohtule avalduse,

milles palus algatada X (surnud 10.08.2023, võlgnik) pärandvara pankrotimenetlus, nimetada

ajutine haldur kohtu äranägemisel ning teha ajutisele haldurile ülesandeks pankrotiseaduse

(PankrS) § 22 lg-s 2 sätestatud toimingute läbiviimine.

2. Avalduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja võlgnik tarbijakrediidilepingud 17.05.2023 summale

1000 eurot, 14.11.2022 väärtuses 236,43 eurot, 24.05.2022 väärtuses 675,65 eurot. Lepingute

järgi pidi võlgnik tasuma kasutusele võetud krediidi eest avaldajale osamakseid lepingu

2-24-1795

sõlmimisele järgnevast kalendrikuust. Võlgnik tasus osamakseid korrektselt kuni 2023. aasta

augustini ning alates 2023. aasta septembrist enam osamakseid ei tasunud. Avaldaja ütles

lepingud erakorraliselt üles 24.12.2023, kuid kuna võlgnik suri 10.08.2023, siis ei ole ta

tahteavaldusi kätte saanud ning ülesütlemine on tühine. Lepingud kehtivad ning lepingutest

tulenevad nõuded kuuluvad pärandvara koosseisu. Pärandi avanemise seisuga on avaldaja nõue

1731,60 eurot. Võlgnikul on lisaks avaldajale veel võlausaldajaid, mistõttu on ilmne, et

negatiivse vara maht pärandvaras on suurem kui avaldaja nõue. 01.02.2024 seisuga ei ole

väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadet võlgniku pärimismenetluse algatamise

kohta. Avaldaja leiab, et lähikondsetele on teada, et pärandvara koosseisus positiivset vara ei

ole. Kinnisasju pärandvarasse ei kuulu, lisaks peab avaldaja tõenäoliseks ka seda, et võlgniku

pangakontodel hoiustatu väärtus pärandi avanemise hetkel on samuti käibearusaamade mõttes

väheväärtuslik, sest võlgniku sissetulek oli tagasihoidlik. Avaldaja on tuvastanud, et võlgnik

võõrandas veebruaris 2023 talle kuulnud kinnisasja (XXX, katastri nr XXXXXXXXX) Yle ja

võlgniku kasuks seati kinnisasjale eluaegne isiklik kasutusõigus. Avaldaja leiab, et kinnisasja

võõrandamine ja isikliku kasutusõiguse seadmine viitab ühemõtteliselt sellele, et kinnisasi

võõrandati kinkelepinguga, mis omakorda muutis võlgniku varatuks. Kinkelepinguga on

kahjustatud avaldaja kui võlausaldaja huve, mistõttu ainuke võimalus avaldajal enda huvisid

kaitsta on esitada avaldus pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks. Ainult pärandvara

pankrotimenetluses on võimalik pankrotihalduril esitada hagi kinkelepingu kehtetuks

tunnistamiseks, mis omakorda võimaldab kinnisasja pärandvarasse tagasivõita ning luua

eelduse avaldaja nõuete rahuldamiseks.

3. Pärnu Maakohus jättis 20.02.2024 määrusega avalduse käiguta ja määras avaldajale tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks.

Määruse kohaselt ei ole avalduses piisavalt kirjeldatud faktilisi ja taotlust põhjendavaid

asjaolusid, ennekõike asjaolusid, mis põhistaksid pärandvara maksejõuetust. Nimelt ei ole

avalduses välja toodud, mida võlausaldaja on teinud pärijate ja pärandvara koosseisu välja

selgitamiseks. Näiteks, kas võlausaldaja on ühendust võtnud võimalike pärija(te)ga (alanejate

sugulastega) ja millele tuginedes leiab, et pärandvara on maksejõuetu. Maakohtu hinnangul ei

järeldu asjaolust, et võlgnik võõrandas talle kuulunud kinnisasja, et pärandvara oleks

maksejõuetu. Avaldusest nähtub, et võlgnik tasus osamakseid õigeaegselt ja õiges suuruses kuni

2023. aasta augustini, s.o enda surmani. Kuna kinkeleping sõlmiti pool aastat enne võlgniku

surma, ei saa ainuüksi seeläbi pidada kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks võlgniku

maksejõuetuks muutmist. Sellest tulenevalt peab avaldaja täiendavalt põhistama väidet, mille

järgi oli kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks muuta võlgnik varatuks ja seeläbi kahjustada

avaldaja kui võlausaldaja huve. Avaldajale kahju tekkimine ja põhjuslik seos kinnisvara

võõrandamisega ei ole praegusel juhul põhjendatud. Lisaks ei ole põhistatud tagasivõitmise

eeldused PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi.

PanrS § 10 lg 31 sätestab, et kui pankrotiavaldust soovitatakse esitada pärandvara suhtes,

esitatakse pankrotihoiatus pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale. Maakohus märkis,

et sellest tulenevalt on võlausaldaja jaoks igal juhul oluline kindlaks teha võimalik(ud)

pärija(d). Avaldusest ei nähtu, et võlausaldaja oleks pärijaid püüdnud välja selgitada või

esitanud pankrotihoiatuse. Selleks, et esitada pankrotihoiatus pärijale, on vajalik välja selgitada

võlgniku pärija(d).

Vajalik on pärimismenetluse läbiviimine. Rahvastikuregistrist nähtub, et võlgnikul on kaks

täisealist last, kes võivad olla seadusjärgse pärimise puhul esimese järjekorra pärijad. Teada ei

ole ka muud pärimise alused (pärimisseaduse (PärS) § 9). Samas nähtub pärimisregistri

andmetest, et võlgnik on notar E. Naudi vahendusel registreerinud testamendi, mis on koostatud

2-24-1795

10.11.2020. Testamendi sisu selguks pärimismenetluse raames. Avaldajal on vajalik esmalt

välja selgitada võlgniku pärija(d), edastada seaduses sätestatud pankrotihoiatus ja ning

täiendada avaldust eelkäsitletud andmetega (pankrotivara maksejõuetus, tagasivõitmise

eeldused), samuti lisada asjakohased tõendid. Puuduste tähtpäevaks kõrvaldamata jätmisel

keeldub kohus avaldust menetlusse võtmast.

4. Avaldaja esitas 28.02.2024 seisukoha, mille kohaselt on ta maksejõuetust ja tagasivõitmise

alust piisavalt põhistanud. Lisaks on ekslik maakohtu seisukoht, et avaldaja peaks välja

selgitama võlgniku pärijad. Avaldaja ei pidanud tegema pankrotihoiatust, sest ta tugineb

PankrS § 10 lg 2 p-le 3, mitte p-le 1.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus keeldus 13.03.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja avaldust

menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud avaldaja (vaidlustatud määruses ekslikult hageja)

kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei kõrvaldanud avaldaja puudusi, mida maakohus

käsitles 20.02.2024 määruses. Kõrvaldamata puudused takistavad avalduse menetlemist ja

maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 3401 lg 2 ja § 477 lg 1 alusel.

Määruskaebus

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse kohaselt ei esinenud avalduses puudusi, mida avaldaja peaks kõrvaldama ja mis

takistaks vähemalt ajutise halduri nimetamist. Riigikohus on ühemõtteliselt selgitanud, et

pärandvara pankrotimenetluse algatamine ei nõua täiendavate formaalsuste – pärimismenetluse

algatamise või pärijate väljaselgitamise – läbiviimist. Pärandvara pankrotimenetluse algatamise

õigus tuleneb seadusest ja ei sõltu pärimismenetluse läbiviimisest, pärijate väljaselgitamisest

jms. Pärandvara pankrotimenetluse algatamine eeldab seda, et pärandvara on maksejõuetu ning

et avalduse esitab õigustatud isik. Avaldaja on pärandvara maksejõuetust põhistanud ning

võlausaldajana on ta ka õigustatud isik avalduse esitamiseks. Maakohus ei ole põhjendanud

Riigikohtu praktikast irdumist. Maakohus on jätnud kohaldamata materiaalõiguse normid

(PankrS § 81 lg 1, lg 8, § 31 lg 13) ja rikkunud menetlusõigusnorme, kui ei vastanud avaldaja

korduvatele viidetele Riigikohtu praktikale asjas nr 2-17-13190.

Menetluse edasine käik

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi

tuleb saata maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse.

2-24-1795

9. Maakohus keeldus avaldaja esitatud pärandvara pankrotiavalduse menetlusse võtmisest

TsMS § 3401 lg 2 alusel (koosmõjus § 477 lg-ga 1), kuna maakohtu hinnangul oli avaldaja

jätnud

kõrvaldamata

maakohtu

osutatud

puudused.

Ringkonnakohus

märgib,

et

pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alused on sätestatud PankrS § 14 lg-s 1

p-des 1–4. PankrS § 14 lg 1 p 3 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse

võtmast mh juhul, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused.

Seega sai maakohus iseenesest keelduda avalduse menetlusse võtmisest ka mõnel

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alusel. Samas ei sätesta TsMS § 3401 lg 2

(koosmõjus § 477 lg-ga 1) iseseisvat õiguslikku alust avalduse menetlemisest keeldumiseks.

Kohus ei või jätta avaldust menetlusse võtmata üksnes seetõttu, et avalduses esinenud puudusi

määratud tähtpäevaks ei kõrvaldatud. Maakohus peab kontrollima ja põhjendama, et asjas

esineb mõni TsMS §-s 371 sätestatud alus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks ehk

maakohtu lahendist peab nähtuma, et kõrvaldamata jäänud puudus takistab asja menetlemist (vt

nt RKTKm 21.12.2016, 3-2-1-120-16, p 11). Maakohus ei ole tuginenud ühelegi TsMS §-s 371

või PankrS § 14 lg 1 p-des 1, 2 või 4 sätestatud alusele ega ole toonud esile muud põhjendust

avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks peale kõrvaldamata puuduste. Seetõttu on

maakohus rikkunud oluliselt kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 465 lg 2 p 8).

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lisaks põhjendamiskohustuse rikkumisele

keeldunud avalduse menetlusse võtmisest ka põhjendamatult. Maakohus leidis 20.02.2024

puuduste kõrvaldamise määruses, et avaldaja ei ole põhistanud pärandvara maksejõuetust, ja

määras tähtaja asjakohaste faktiliste asjaolude esiletoomiseks. Maakohus heitis avaldajale ette

eelkõige seda, et avalduses ei ole välja toodud, mida avaldaja on teinud pärijate ja pärandvara

koosseisu välja selgitamiseks, nt kas avaldaja on ühendust võtnud võimalike pärija(te)ga

(alanejate sugulastega) ja millele tuginedes leiab, et pärandvara on maksejõuetu.

PankrS § 14 lg 1 p 2 sätestab, et kohus keeldub määrusega pankrotiavaldust menetlusse

võtmast, kui võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust.

PankrS § 1 lg 4 kohaselt loetakse võlgniku surma korral pärandvara pankrotimenetluses

pärandvara maksejõuetuks, kui selle arvel ei ole võimalik rahuldada PärS § 142 lg 1 p-s 1

nimetatud kohustusi ja pärandaja võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole ajutine,

kusjuures pärandvara maksejõuetuse hindamisel ei arvestata PärS § 142 lg 1 p-s 3 nimetatud

nõudeid. PankrS § 10 lg 1 järgi peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku

maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Viidatud paragrahvi lg 2 loetleb asjaolud,

millest vähemalt ühele peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema.

Väite põhistamine on TsMS § 235 järgi kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse

õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks.

Avaldaja tugines avalduses PankrS § 10 lg 2 p-le 3, st et võlgnik on hävitanud, peitnud või

raisanud oma vara või teinud raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud

maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Avaldaja väitis

avalduses ja 28.02.2024 seisukohas, et võlgnikule ei kuulu registervara, tema sissetulek on

olnud väike ja seetõttu ei ole alust arvata, et tal oleks suuremas summas hoiuseid või muud

vara. Võlgnik võõrandas enne surma oma ainsa väärtusliku vara, milleks oli XXX vallas asuv

XXX kinnisasi, ning kinnistusraamatu kandeid arvestades oli tegemist ilmselt kinkelepinguga.

Avaldaja märkis, et kuna pärandvaras on rohkem kohustusi kui vara, siis on pärandvara

maksejõuetu ning maksejõuetus on tingitud sellest, et võlgnik raiskas oma vara, kui võõrandas

talle kuulunud kinnisasja kinkelepinguga. Seega on avaldaja avaldust põhistanud vastavalt

PankrS § 10 lg 2 p-le 3. Asjakohatud on maakohtu väited, et maksejõuetuse põhistamiseks pidi

avaldaja selgitama võlgniku võimalike pärijatega kontakteerumist. Selline eeldus ei tulene

seadusest. Kui maakohus peab vajalikuks, et avaldaja esitaks tõendid võlgniku maksejõuetuse

2-24-1795

või vara raiskamise kohta, saab seda teha pankrotiavalduse edasise menetlemise käigus.

Maksejõuetuse põhistamine, mida nõuab PankrS § 10 lg 1, ei tähenda väite tõendamist, vaid

selle usutavaks tegemist (TsMS § 235).

11. Maakohtu 20.02.2024 puuduste kõrvaldamise määruse järgi on vajalik pärimismenetluse

läbiviimine ja avaldaja peab välja selgitama võlgniku pärijad ning edastama neile seaduses

sätestatud pankrotihoiatuse. Sisuliselt on maakohus leidnud, et kui avaldaja nimetatud puudusi

ei kõrvalda, ei ole pankrotiavaldusel perspektiivi (TsMS § 371 lg 2 p 2 koosmõjus PankrS § 14

lg 1 p-ga 3). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga.

Maakohus viitas PankrS § 10 lg-le 31, millest järeldas, et avaldaja peab enne pankrotiavalduse

esitamist esmalt esitama pankrotihoiatuse võlgniku pärijatele. Avaldaja on määruskaebuses

leidnud põhjendatult, et kuivõrd ta ei ole maksejõuetuse põhistamisel tuginenud PankrS § 10

lg 2 p-le 1 – võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks

muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus

(pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul –, vaid

PankrS § 10 lg 2 p-le 3, siis ei pidanud ta pankrotihoiatust esitama. Kohtutäituri seaduse eelnõu

seletuskirjas 463 SE, millega PanrkS § 10 lg 31 seadusesse lisati, on selgitatud, et see lõige

reguleerib pankrotiavalduse esitamist pärandvara suhtes (lk 33). Seletuskirjas ei ole lähemalt

avatud küsimust sellest, millistel juhtudel nimetatud säte kohaldub. Ringkonnakohtu hinnangul

ei sätesta PankrS § 10 lg 31 pärandvara pankrotiavalduse eeldusena pankrotihoiatuse esitamist

võlgniku pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale, vaid sätet tuleb kohaldada koos

PankrS § 10 lg 2 p-ga 1, mis pankrotihoiatuse esitamise juhtumit käsitleb. Seletuskirjast ei

nähtu seadusandja tahet välistada võlausaldaja poolt pärandvara pankrotiavalduse esitamisel

muud maksejõuetuse põhistamise võimalused peale pankrotihoiatuse tegemise (st PankrS § 10

lg 2 p-d 2–5). Kuivõrd avaldaja PankrS § 10 lg 2 p-le 1 ei tugine, siis ei ole alust avalduse

menetlusse võtmisest keelduda seetõttu, et pankrotihoiatust ei ole tehtud.

Põhjendatud ei ole ka maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse läbiviimiseks peavad võlgniku

pärijad olema välja selgitatud. Avaldaja on oma menetlusdokumentides läbivalt viidanud

Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-17-13190, mille kohaselt ei ole pärimistunnistuse

väljastamine pärandavara pankrotiavalduse esitamise eeldus ja pankrotimenetlus on võimalik

algatada ka ilma pärandvara hoiumeetmeid taotlemata (RKTKo 13.05.2020, 2-17-13190,

p-d 13-14). Asjaolu, et pärandvara pankrotiavalduse saab esitada olukorras, kus surnud

võlgniku pärijad ei ole veel selgunud, kinnitab PankrS § 81 lg 8, mis sätestab, et kui pärandit ei

ole vastu võetud, pärija ei ole teada või ei ole teada, kas ta pärandi vastu võtab, võib kohus

määrata pärijale ajutise esindaja. Esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja või

testamenditäitja. Ka PankrS § 12 lg 11 sätestab, et kui pankrotiavaldus on esitatud pärandvara

suhtes, toimetatakse see kätte võlgniku pärijale, testamenditäitjale, pärandi hooldajale või

PankrS § 81 lg-s 8 nimetatud ajutisele esindajale. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskirja 195 SE järgi peaks pärandvara esindama eelkõige pärijad, kui nad

on teada, ning vaid juhul, kui pärijad ei ole selgunud, osaleks menetluses pärandi hooldaja,

testamenditäitja või ajutine esindaja, tagamaks pärija õiguste kaitse (lk 54). Arvestades

pankrotimenetluse kiireloomulisust, kehtivas õiguses sätestatud põhimõtet, et menetlust ei

peaks saama peatada, samuti asjaolu, et peatumise tagajärjed tooksid kaasa pankrotimenetluse

toimingute tegemise piiramise ja takistaksid halduril tegevust jätkata, ei peaks sarnaselt

täitemenetlusega ka pankrotimenetlus võlgniku surma korral peatuma (TMS § 16). Sarnaselt

täitemenetlusega saaks kohus olukorras, kus pärijad ei ole siiski selgunud, testamenditäitjat ega

pärandi hooldajat ei ole nimetatud, vajaduse korral määrata ajutise esindaja. Kohus saaks

toimida samadest põhimõtetest lähtudes, nagu tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule ajutist

esindajat määrates vastavalt TsMS § 219 lg-le 1 (viidatud seletuskirja lk 56–57). Seega järeldub

2-24-1795

nii pankrotiseaduse sõnastusest kui ka seletuskirjast, et välistatud ei ole pärandavara

pankrotimenetluse läbiviimine ja ka pärandvara pankrotiavalduse esitamine olukorras, kus

pärijad ei ole veel selgunud. Maakohtul on võimalik määrata pärijale ajutine esindaja.

12. Maakohtu määrus tuleb eeltoodust tulenevalt tühistada ja saata asi menetlusse võtmise

uueks otsustamiseks. Maakohtul on asja lahendamisel võimalik kohustada avaldajat tasuma

ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidi, kui selleks on PankrS § 11 lg 1 järgi alust.

13. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus.

14. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 5 ja lg-le 4 on avaldajal õigus

saada tagasi määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (70 eurot). Riigilõivu tagastab kohus,

kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu

tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

15. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada (PankrS § 14 lg 2 ja § 5 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)