3-23-2630/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2630

Haldusasi

X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.11.2023

ettekirjutuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, esindaja Indrek Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2023 määrusega kohaldatud esialgne

õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 06.05.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-2630

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aserbaidžaani Vabariigi kodanik X. X saabus Eestisse 2022. a-l ning esitas 29.03.2022

taotluse ajutise kaitse saamiseks. Samal päeval rahuldas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)

taotluse ning kaebajale väljastati ajutise kaitse elamisluba kehtivusega kuni 29.03.2023.

2. Kaebaja esitas 30.12.2022 PPA-le taotluse elamisloa pikendamiseks, millest PPA

30.06.2023 otsusega keeldus. Otsuse kohaselt sai kaebaja ajutise kaitse alusetult, kuna ta ei

ole/ei olnud Ukraina kodaniku perekonnaliige ega vasta seega Vabariigi Valitsuse 08.03.2022

korralduses nr 66 toodud ajutise kaitse saamise tingimustele. Otsusest nähtub, et taotleja ei ela

oma Ukraina kodanikust abikaasaga koos alates 2015. a-st, lisaks lahkus abikaasa Ukrainast

enne sõja algust. Taotleja pole ka tõendanud, et ta oli teise Ukraina kodaniku (Y. Y)

perekonnaliige Ukrainas.

3. Kaebaja esitas 15.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.06.2023 otsuse

tühistamiseks. Halduskohus võttis kaebuse 21.08.2023 menetlusse (haldusasi nr 3-23-1814).

Kaebaja esitas 22.08.2023 kaebusest loobumise avalduse ja Tallinna Halduskohus lõpetas

22.08.2023 määrusega haldusasja menetluse.

4. Kaebaja esitas 24.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.06.2023 otsuse

tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1875). Kaebuse tekst kattus eelmise kaebuse tekstiga.

Tallinna Halduskohus lõpetas 13.09.2023 määrusega haldusasja menetluse, leides, et tegu on

korduva kaebusega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.11.2023 määrusega kaebaja

määruskaebuse rahuldamata. Määrused on jõustunud.

5. PPA tegi kaebajale 15.11.2023 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks vabatahtliku lahkumise

tähtajaga 7 päeva. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 23.11.2023, pärast selle tähtaja

saabumist saadetakse kaebaja Aserbaidžaani. Samuti kohaldati kaebaja suhtes

sissesõidukeeldu 3 aastaks. Kaebaja sai ettekirjutuse kätte 15.11.2023. Ettekirjutuse

põhjendused olid järgmised:

1)

Kaebaja pöördus 15.11.2023 PPA teenindusse. Temaga viidi läbi küsitlus. Ta selgitas, et

saabus Schengeni alale 04.03.2022 läbi Poola Ukrainas alanud sõja tõttu. Poolasse saabus ta

koos lapsega, kelle jättis lapse ema juurde Poolasse, tulles ise Eestisse, kuna Sillamäel elab

tema sõber. Ta ei ole pärast Eestisse jõudmist teistesse Schengeni riikidesse lahkunud. Eestis

olles töötas ta mitmetes ehitusettevõtetes, millest viimased kaks töötamist olid ebaseaduslikud

(Finest Capital OÜ ja OÜ Epercom Ehitus).

2)

Kaebaja ei soovi Eestist lahkuda. Ta saab aru, et talle väljastatud Eesti elamisluba nr

BE0206954 on kehtetu ja tal ei ole alust Eestis ja Schengenis viibimiseks. Ta elab koos

elukaaslasega alates 2022. a septembrist. Kaebajal on Schengeni alal laps ja seaduslik

abikaasa, aga ta ei ela nendega koos.

3)

Kaebaja käitumisest järeldades ei esine kaasaaitamiskohustuse eiramist ning ei ole alust

arvata, et temast lähtub põgenemisoht ja ta ei kavatse ettekirjutust täita. Kaebaja nõustus talle

antud 7-päevase lahkumisajaga. PPA võtab arvesse, et kaebaja on täitnud

kaasaaitamiskohustust ning aidanud PPA-l juhtunu asjaolusid välja selgitada. Enda sõnul

kaebaja ei teadnud enne 15.11.2023 toimunud küsitlust, et ta viibib Eestis ja Schengenis

seadusliku aluseta. Lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks,

kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

PPA kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel

sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Kaebajal puuduvad igasugused majandusulikud sidemed

Eesti Vabariigis ja Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil. Esineb küll

2(8)

3-23-2630

pereriive, aga see ei ole märkimisväärne. Tema Eestis elav elukaaslane on Ukraina kodanik,

kuid kaebaja ei ole tõendanud, et nad olid Ukrainas perekonnaliikmed. Oma abikaasaga, kes

on samuti Ukraina kodanik, ei ela kaebaja koos alates 2015. a-st. Lisaks lahkus abikaasa

Ukrainast enne sõja algust. Poolas elava abikaasa ja lapsega ei ole kaebaja kohtunud pärast

09.03.2022 Poolast lahkumist. Kaebajal ei ole Eestis lähedasi või abivajavaid pereliikmeid.

Tema Eestis viibimine ei ole hädavajalik. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 74 lg 1 kohaselt juhindudes kaalutlusõiguse põhimõttest kohaldab PPA

sissesõidukeeldu 3 aastaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X. X esitas 20.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 15.11.2023

ettekirjutuse tühistamiseks (täiendavad seisukohad 18.03.2024). Kaebuse põhjendused

on järgmised.

1)

Kaebaja on esitanud erinevaid dokumente, mis kinnitavad tema ajutise kaitse vajadust ja

põhjendavad taotluse rahuldamist.

2)

Kaebaja eksis 22.08.2023 kaebust tagasi võttes, mida kinnitab asjaolu, et juba kahe päeva

pärast esitas ta korduvkaebuse. VSS § 4 lg 1 kohaselt võib isikut ettekirjutusega kohustada ka

Eestis viibimist seadustama. Kaebaja sunniviisiline väljasaatmine Eestist ja ühtlasi Schengeni

alalt ei ole põhjendatud. Kaebaja elab koos elukaaslase Y. Y (kes on alates 01.02.2024

Ukrainas abiellumisest tema abikaasa F. F) Tallinnas, kooselu sai alguse Ukrainas 2021. a

keskel ja 13.12.2023 oli broneeritud Narva Perekonnaseisuametis abielu sõlmimine. Pärast

abielu sõlmimist on kaebajal võimalik taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.

Kaebaja elukaaslane (alates 01.02.2024 abikaasa) on ajutise kaitse all olev isik. Seega piisaks

ettekirjutuse tegemisest kaebaja Eesti Vabariigis viibimise seadustamiseks. Kaebaja selgitas

neid asjaolusid PPA-le, kuid ettekirjutuse koostamisel ei võetud seda arvesse.

3)

Mõõdukas ja proportsionaalne ei ole sissesõidukeeld Schengeni alale 3 aastaks, kuna

Poolas elab kaebaja alaealine laps. Sissesõidukeeld välistab kaebajal vahetu suhtluse (eelmise)

abikaasa ja alaealise lapsega. PPA ei kasutanud otsuse tegemisel kaalumisõigust, jättes

arvesse võtmata, kas meede on proportsionaalne ja vajalik. Isegi pärast esialgse õiguskaitse

taotluse osalist rahuldamist on kaebaja suhtes jätkuvalt kohaldatud sissesõidukeeldu, mille

tõttu ta ei saanud 05.02.2024 siseneda Ukrainast Poolasse. Sissesõidukeelu oleks saanud jätta

kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Schengeni alal elab lisaks kaebaja lapsele ka tema

nüüdne abikaasa. Last ega abikaasat ei ole menetlusse kaasatud ega nende arvamust küsitud.

Alaealisel lapsel ei ole võimalik minna sõjaseisukorras Ukrainasse ja isaga suhtlemiseks

panna ohtu enda elu. Tegemist on olulise perekonnapõhiõiguse riivega. Kaebaja ei kujuta

endast ohtu avalikule korrale.

4)

Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine ei ole mõõdukas meede.

2. PPA jääb 26.01.2024 vastuses vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste juurde

ning palub jätta kaebus rahuldamata (täiendavad seisukohad 25.03.2024), leides

järgmist:

1)

Asjakohatud on argumendid sunniviisilise Eestist lahkumise osas. Kaebajale tehti

vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutus. Asjaolu, et lahkumisettekirjutus muutus

sundtäidetavaks põhjusel, et kaebaja ei lahkunud riigist vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul,

ei ole etteheidetav PPA-le.

3(8)

3-23-2630

2)

Paljasõnalised ja tõendamata on väited, et Poola piirivalve selgitas kaebajale, et tal ei

võimaldata siseneda sissesõidukeelu tõttu. On võimalik, et kaebajat ei lubatud siseneda viisa

puudumise tõttu. Eesti Vabariik ei ole kaebajale viisat väljastanud ja kaebaja pole väitnud ega

tõendanud, et tal oleks mõne muu Schengeni riigi viisa.

3)

Väited Eestis abiellumise kavatsuse osas ei ole usutavad, sest kaebaja selgitas vestlusel, et

tal on Poolas ametlik abikaasa. 26.01.2024 seisuga ei nähtu rahvastikuregistrist, et kaebaja

oleks 13.12.2023 või mõnel muul kuupäeval Y. Y abielu sõlminud. Kaebaja ei saa Eestis

abielluda, kuna tal on kehtiv abielu Poolas elava isikuga. Lisaks nähtub Narva linna

kodulehelt, et perekonnaseisu toiminguid tehakse esmaspäeviti kell 10.00–14.00 ning

neljapäeviti kell 12.00–16.00. Kaebaja väitel oli tal abielu sõlmimiseks aeg broneeritud

13.12.2023, mis oli kolmapäev ning Narva Linnavalitsuses perekonnaseisu toiminguid ei

tehtud. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja abiellumise osas esitanud valeandmeid ning kohut

eksitanud. Usutav ei ole väide, et Narva Perekonnaseisuamet keeldus abielu registreerimisest

käesoleva kohtuasja tõttu. Eestis abielu sõlmimiseks peab mõlemal abielu sõlmida soovival

isikul olema riigis seaduslik viibimisalus. Pigem keelduti, kuna kaebaja viibis Eestis

ebaseaduslikult.

4)

Kaebaja ei saa elada koos abikaasaga Eestis, kuna tal puudub Eestis viibimisalus. Lisaks

tuleb sissesõidukeelu õiguspärasust hinnata 15.11.2023 seisuga. Kaebaja selgitas 23.11.2023

küsitlusel, et tal on Eestis elukaaslane, kellega ta alustas kooselu juba enne Ukrainast

lahkumist, kuid selline asjaolu on tõendamata. Samas väitis ta 15.11.2023 küsitlusel, et tema

ametlik abikaasa viibib Poolas. Kuna kaebajal ei olnud ettekirjutuse tegemise hetkel Eestis

abikaasat ega muid perekondlikke suhteid, ei saanud PPA neist ettekirjutuse tegemisel

lähtuda.

5)

Kaebaja väited abielu kohta on vastuolulised, kohtule ei ole esitatud Poolas viibiva

abikaasaga lahutamise tunnistust. Vastustaja ei ole veendunud, et kaebaja abielu Y. Y on

kehtiv. Kui kaebaja on abiellunud, on tal võimalik taotleda sissesõidukeelu lühendamist.

Samas tuleb arvestada, et abielu on sõlmitud ajal, mil kaebajale oli juba tehtud

lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu. Kaebuse esitamine kohtusse ei anna

kaebajale viibimisalust ning kaebaja ja tema abikaasa pidid möönma, et neil ei pruugi olla

võimalik Eestis pereelu elada. Sissesõidukeelu kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse

korras ei tähenda, et sissesõidukeeld oleks tunnistatud kehtetuks. Ka sissesõidukeelu

tühistamine ei tähenda, et kaebaja saaks kohe Eestisse naasta, sest selleks on tal vaja

viibimisalust, nt viisat või elamisluba.

6)

Kaebaja ei vasta VSS § 9 lg 1 p-de 2 ja 3 tingimustele seadustamisettekirjutuse

tegemiseks.

7)

Kaebaja selgitustest nähtuvalt oli ta juba peaaegu kaks aastat elanud Eestis ega ole oma

poega külastanud, seega ei ole kaebaja ja poja vahelised suhted sellised, mis kaaluksid üles

kaebaja seaduskuulmatu käitumise. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks

pärast Eestist lahkumist 27.12.2023 oma pojaga suhelnud.

8)

Kaebaja viibis Eestis alusetult antud ajutise kaitse ning selle alusel väljastatud

elamisloaga. Kaebaja saabus Eestisse ning talle anti tähtajaline elamisluba ajutise kaitse

saajana. Ajutise kaitse pikendamise taotluse menetluses selgus, et kaebaja sai ajutise kaitse

alusetult, kuna ta ei ole/ei olnud Ukraina kodaniku perekonnaliige ja ei vasta seega Vabariigi

Valitsuse 08.03.2022 korralduses nr 66 toodud ajutise kaitse saamise tingimustele. Seega

kuritarvitas kaebaja ajutise kaitse süsteemi ning kasutas ära maailmas valitsevat olukorda,

paanikat ja ajutise kaitse taotluste menetlemise kiireloomulisust. Riigil on kohustus kaitsta

riigis kehtivat avalikku korda, et tagada õigusnormide järgimine ja seeläbi vajalikud

4(8)

3-23-2630

õigushüved ka teiste riigis viibivate isikute õiguste kaitseks. Seadusi rikkunud isiku vastu

puudub riigil usaldus. Ebaseaduslik riigis viibimine ja ebaseaduslik töötamine ei ole riigi

jaoks vähetähtsad probleemid ning riigil on kohustus riigi julgeoleku ja avaliku korra

tagamiseks sellisele olukorrale reageerida. Kaebaja peab kandma vastutust enda tegude eest ja

taluma tagajärgi ehk sissesõidukeeldu Schengeni alale. Vastustaja möönab, et

sissesõidukeelust tulenevalt esineb mõningane pereriive, kuna kaebaja suhtlemine oma

lapsega on piiratud, kuid arvestades kaebaja senist suhtlustihedust lapsega (kaks aastat ei ole

külastanud), ei ole tegemist intensiivse riivega.

9)

Ettekirjutusest nähtuvalt on PPA arvesse võtnud asjaolusid, mida kaebaja küsitluse käigus

avaldas ning nendest lähtuvalt otsustanud sissesõidukeelu pikkuse. VSS § 74 lg 1 kohaselt

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

PPA on ettekirjutuses selgitanud, miks otsustati kaebaja suhtes kohaldada kolmeaastast

sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 4 kohaselt võib vaid humaansetel kaalutlustel jätta

sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebaja ei ole ei illegaali menetluses ega kaebuses esile toonud

asjaolusid, mida saaks käsitleda humaansete kaalutlustena, millest johtuvalt oleks PPA-l olnud

võimalik jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Praeguses kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas kaebajale Eestist lahkumiseks

ettekirjutuse tegemine ja 3 aastaks sissesõidukeelu kohaldamine oli õiguspärane.

4. Vaidlustatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehti kaebajale seetõttu, et tal

puudus seaduslik alus Eestis viibida. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab Eestis viibimiseks

välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma

seadusliku aluseta. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale

välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

5. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus,

mistõttu tal oli seadusest (VSS § 3 lg 2) tulenev kohustus Eestist lahkuda. VSS § 7 lg 1

sõnastust arvestades tuleb viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele teha

lahkumisettekirjutus. Seega oli vastustajal ettekirjutuse tegemiseks õiguslik alus ja

ühtlasi ka vastav kohustus. VSS § 7 lg 1 ei anna vastustajale kaalutlusõigust

otsustamaks, kas isiku suhtes on vajalik lahkumisettekirjutuse tegemine või mitte, olles

tuvastanud, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult. Kaalutlusõigus on PPA-l üksnes

lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel.

6. Õige ei ole kaebaja käsitus sellest, et Eestist lahkumise asemel oleks saanud

teha talle ettekirjutuse Eestis viibimise seadustamiseks. On õige, et olukorras, kus

välismaalasel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta on seadusest tulenevalt

kohustatud Eestist lahkuma (VSS § 3 lg 2), kuid ei ole seda kohustust täitnud, tuleb

talle teha VSS § 4 lg-s 1 sätestatud ettekirjutus, millega kohustatakse teda kas Eestist

lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. Samas ei esinenud praeguses asjas

ettekirjutuse tegemise ajal ilmselgelt seadustamisettekirjutuse tegemise aluseid (vt

VSS § 9 lg 1), seega tuli koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

7. Y. Y abielu registreerimise soov Narvas 13.12.2023 ei kinnita

lahkumisettekirjutusega perekonnaelu kaitse põhiõiguse piiramist. PPA on selgitanud,

5(8)

3-23-2630

et 13.12.2023 ei olnud võimalik abielu Narvas registreeridagi, mistõttu ei ole kaebaja

väited abielu registreerimise soovi osas usutavad, ning kaebaja ei ole ka praeguseks

Eestis abielu registreerinud. Kaebaja on küll viidanud, et sõlmis abielu Y. Y

01.02.2024 Ukrainas, ent õige on PPA märkus, et kaebaja ei ole esitanud põhistatud

väiteid ega mingeid tõendeid selle kohta, et tema eelmine abielu oleks lõppenud.

Lisaks on PPA asjakohaselt selgitanud, et pärast abielu sõlmimist on kaebajal võimalik

taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Vaidlustatud haldusakti andmise

ajal ei olnud abielu sõlmitud ja ka selle hilisem sõlmimine ei mõjuta vaidlustatud

lahkumisettekirjutuse õiguspärasust. Niisamuti ei sõltu PPA 15.11.2023 ettekirjutuse

õiguspärasus kaebajal sel ajal esinenud võimalikust soovist Y. Y abielluda.

Lahkumisettekirjutuse tegemise ajal oli kaebaja elamisloa taotlus jäetud rahuldamata

ning ta ei olnud Y. Y abielus.

8. Ettekirjutuses määrati kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks

7-päevane tähtaeg, seega ei ole asjakohased kaebaja etteheited tema sunniviisilisele

Eestist väljasaatmisele. Ehkki PPA edastatud 15.11.2023 vestluse protokollist

nähtuvalt palus kaebaja lahkumiseks 10 päeva, ei ole ta väitnud, et 7 päeva ei oleks tal

võimaldanud mõistlikult korraldada Eestist lahkumist. Lisaks on PPA selgitanud, et

VSS § 72 lg 5 alusel võib vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise tähtaega korraga

kuni 30 päeva võrra pikendada. Kaebaja ei ole tähtaja pikendamist taotlenud.

9. Kaebaja sisulised etteheited lahkumisettekirjutusele seonduvad sooviga leida

endale viibimisalus. Väited kaalutlusõiguse rikkumisest saavad ülal toodud põhjendusi

arvestades olla asjakohased sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel,

mitte lahkumisettekirjutuse kontekstis.

10. Eelnevast tulenevalt oli vaidlustatud ettekirjutus lahkumisettekirjutuse osas

õiguspärane.

11. Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes ühtlasi sissesõidukeeldu

Schengeni alale 3 aastaks ettekirjutuse täitmise päevast arvates.

12. VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused

ning et vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74

lg-te 1 ja 3 järgi kohaldatakse vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutuses

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks ettekirjutuse täitmise päevast arvates,

mida võidakse kohaldada ka lühemaks ajaks, kui kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades oleks kolmeaastase tähtajaga sissesõidukeeld ebaproportsionaalne. VSS §

74 lg 4 võimaldab jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel üldse kohaldamata.

Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel lahkumisettekirjutuse tegemisega

kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil kaalutlusõigus. Sisenemiskeelu pikkuse

määramisel tuleb haldusorganil kaaluda konkreetse üksikjuhu olulisi asjaolusid. Keelu

kehtestamine ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt

ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). Samas on sissesõidukeelu

kehtestamise kui vastustaja kaalutlusotsuse kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 järgi

piiratud.

13. Praeguses asjas on kaebaja enne sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulatud.

Tema suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks, st ei otsustatud

lühendada VSS § 74 lg-s 1 ettenähtud tähtaega. PPA on 15.11.2023 ettekirjutuse

kohaselt võtnud arvesse seda, et kaebaja jättis peale Schengeni alale saabumist oma

lapse Poolasse enda abikaasa juurde ja tuli 04.03.2022 Eestisse, pärast mida ta ei ole

enam teistesse Schengeni riikidesse lahkunud. PPA on leidnud, et kuivõrd kaebaja

6(8)

3-23-2630

sõnul ei ole ta peale Poolast lahkumist oma lapsega Poolas kohtumas käinud, ei saa

kaebaja perekonnapõhiõiguse riivet lugeda märkimisväärseks, ehkki riive esineb.

Vaidlustatud ettekirjutuses on välja toodud ka see, et kaebaja pöördus ise PPA-sse,

ning märgitud, et isik on täitnud kaasaaitamiskohustust.

14. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis põhjendanud sissesõidukeelu

kohaldamist, sh kaalunud, kas esineks alus jätta sissesõidukeeld humaansetel põhjustel

kohaldamata. PPA on kaebaja poolt esile toodud asjaolude alusel leidnud, et selleks

puuduvad mõjuvad põhjused. Ka kohtule ei nähtu selliste mõjuvate põhjuste

olemasolu. Huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta avalikku huvi, et Eestis ja laiemalt

Euroopa Liidus viibivad kolmandate riikide kodanikud järgiksid Schengeni alale

sisenemise ja seal viibimise reegleid ning Schengeni alalt lahkumise ja sinna

sisenemise keeldude süsteem toimiks tõhusalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu

29.03.2021 määrus nr 3-21-462, p 10). Tegu on kaaluka avaliku huviga.

Sissesõidukeelu kestuse määramisel tuleb arvesse võtta ka muud kui üksnes riigis

ebaseadusliku viibimise asjaolu ning praegusel juhul ongi PPA kaebajaga seotud

asjaolusid arvestanud ning neid kaalunud. PPA on asjakohaselt välja toonud, et

kaebaja selgitused, mille kohaselt ta oli juba peaaegu kaks aastat Eestis elanud,

külastamata selle aja jooksul oma poega, andsid alust järelduseks, et nendevahelised

perekondlikud suhted ei olnud sellised, mis oleksid üles kaalunud kaebaja

seadusvastase käitumise või toonud sisenemiskeelu kehtestamise tagajärjel kaasa

intensiivse perekonnapõhiõiguse riive. Samuti on PPA välja toonud, et kaebaja

kuritarvitas ajutise kaitse süsteemi, kasutades ära maailmas valitsevat olukorda ja

ajutise kaitse taotluste menetlemise kiireloomulisust. Vigu huvide väärtustamisel ei

nähtu. Sissesõidukeeld ei takista kaebajal ega tema pereliikmetel reisida kaebaja

kodakondsusjärgsesse riiki ja seal kohtuda. Kohus selgitab täiendavalt, et kui asjaolud

on oluliselt muutunud, on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja

muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32).

15. Kohus selgitab ka seda, et praeguses asjas ei ole vaidluse all PPA 30.06.2023

otsusega seonduv, sest kaebaja on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse ja

sissesõidukeelu. Seega ei ole ka kaebuse väited, mis puudutavad ajutise kaitse andmata

jätmist, praeguses vaidluses asjakohased ning kohus neid ei käsitle.

16. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel

eksinud. Kuna humaanseid asjaolusid ei esinenud, tuli lahkumisettekirjutuses

sissesõidukeeldu kohaldada. Kaebajale sissesõidukeelu tähtaja määramisel on

vastustaja kaebajaga seotud asjaolusid arvesse võtnud. Kaalumise tulemus ei ole

ebaproportsionaalne. Seega ei ole vastustaja kaalutlusvigu teinud ning PPA 15.11.2023

ettekirjutus on ka sissesõidukeelu kohaldamise osas õiguspärane.

17. Neil põhjustel puudub PPA 15.11.2023 ettekirjutuse tühistamiseks alus. Kohus

jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Sellest tulenevalt tühistab kohus ka

23.11.2023 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse

tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1).

7(8)

3-23-2630

(allkirjastatud digitaalselt)

Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2025 kohtuotsusega.

8(8)