1-11-2881/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-2881 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Ivi Kesküla Kriminaalasi P.K (P.K) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5, 8 ja 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 05. aprilli 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav P.K Süüdistatav

P.K, ik: XXX, elukoht: XXXXXX XXXXXXX XX-XX, määratlemata kodakondsus, põhiharidus, emakeel vene keel, ei tööta, varasem karistatus: 1) 13.05.1998 Ida-Viru MK poolt KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 alusel mõisteti tingimisi v/k 3k katseaeg 1a; 2) 14.10.1998 Ida-Viru MK poolt KrK §139 lg 2 p 2, § 140 lg 2 p 1, 3-§ 15 lg 2 alusel mõisteti v/k 5k; 3) 07.09.2000 Tartu MK poolt Krk § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel mõisteti v/k 3a; 4) 31.05.2001 Ida-Viru MK poolt KrK § 139 lg 2 p.1, 2, 3, § 140 lg 2 p 1, 2, 3 alusel mõisteti v/k 4a; 5) 17.10.2001 Kohtla-Järve LK poolt KrK § 140 lg 2 p 2, 3, § 139 lg 2 p 2-§ 15 lg 2 alusel mõisteti v/k 4a; 6) 09.02.2004 Harju MK poolt KarS § 331 alusel mõisteti vangistus 1a 7k 21p; 7)

09.08.2006 Harju MK poolt KarS § 199 lg 2 p 4-§ 25 lg 2

alusel mõisteti tingimisi vangistus 4k katseaeg 3a; 8) 13.09.2007 Harju MK poolt KarS § 200 lg 1; § 215 lg 2 p 1- § 25 lg 2; § 199 lg 2 p 4; § 183 lg 2 p 2 alusel mõisteti vangistus 2a; 9) 28.10.2009 Harju MK poolt KarS § 199 lg 2 p 9; § 274 lg 1 alusel mõisteti vangistus 1a 3k, vahi all alates 11.01.2011.

RESOLUTSIOON

Jätta P.K apellatsioon Harju Maakohtu 05. aprilli 2011 otsusele kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ning tagastada.

2 Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel

määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.K tunnistati Harju Maakohtu 05. aprilli 2011 otsusega lühimenetluses süüdi

KarS § 199 lg 2 p 5, 8 ja 9 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS §

68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks 11. 01.2011. P.K-lt mõisteti tsiviilhagide katteks H. S kasuks välja 945.89 eurot ja T. S kasuks 287.60 eurot. Menetluskuludena mõisteti P.K-lt riigituludesse välja sundraha 417.03 eurot ja kaitsjatasu 134.24 eurot, millest KrMS § 180 lg 3 alusel kuulub tasumisele ½ väljamõistetud menetluskuludest, so sundrahast 208.52 eurot ja kaitsjatasust 67.12 eurot, kokku 275.64 eurot. Ülejäänud menetluskulud summas 275.63 eurot jäeti riigi kanda.

2. P.K tunnistati süüdi selles, et tema varem süstemaatilisi varguseid toimepannud

isikuna uuesti, 07.01.2011a. kella 15:15 paiku, viibides Tallinnas Paekaare tänava juures

asuva silla kõrval, võttis avalikult ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära kannatanu I. Z avatud käekotist rahakoti maksumusega 19,17 eurot, milles oli kannatanu nimele ID kaart, Swedbanki pangakaart kannatanu nimele, sularaha 400 krooni, s.t. 25,56 eurot ja 40 eurot, kogusummas 84,73 eurot, seejärel põgenes koos äravõetud esemetega;

samuti tema, varem süstemaatilisi varguseid toimepannud isikuna, 10.01.2011a. kella 23:42 paiku, viibides Tallinnas Laagna tee all asuvas tunnelis, mis paikneb Mustakivi tee 1 juures,

võttis ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil, olles kiviga eelnevalt ligipääsu saamiseks

purustanud kioski klaasi, 2 pudelit mineraalvett Vichy, maksumusega 0,65 eurot,

kogumaksumusega 1,3 eurot, 1 leiva Lavash, maksumusega 0,65 eurot, 3 saiakest Pidu,

maksumusega 0,65 eurot, kogumaksumusega 1,95 eurot, kreemiga kringli, maksumusega

1,30 eurot, kokku kogusummas 5,2 eurot, mis kuulusid FIE Ninel Maiorovale, seejärel põgenes koos äravõetud asjadega;

samuti tema, varem süstemaatilisi varguseid toimepannud isikuna, 11.01.2011a. kella 14:30

paiku, viibides Tallinnas aadressil Mahtra 36 asuva maja juures paikneva kioski kõrval,

avalikult ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis asfaldilt üles L. P kuuluva

mahakukkunud käekoti, maksumusega 75 krooni (4,79 eurot), milles olid kannatanule kuuluvad esemed: mobiiltelefon №kia, maksumusega 200 krooni (12,78 eurot), milles oli

kõnekaart Diil, maksumusega 50 krooni (3,20 eurot), kaks mobiiltelefoni vutlarit,

kunstnahast rahakoti, kaks kannatanu nimele ID kaarti, SEB-panga, Sampo panga ja

Swedbanki pangakaardid, roosat värvi rahakoti, kaks võtit kogumaksumusega 100 krooni (6,39 eurot), kolm sinist geelpliiatsit, kogumaksumusega 24 krooni (1,53 eurot), üks punane geelpliiats, maksumusega 10 krooni (0,64 eurot), puudritoos maksumusega 52 krooni (3,32

eurot), peegel maksumusega 25 krooni (1,60 eurot), naise foto, maksumuseta, mark, maksumuseta, kollast värvi metallist sõrmus, maksumuseta, sularaha summas 6 eurosenti, kokku kogusummas 536 krooni ja 6 eurosenti, s.t. 34,31 eurot, seejärel põgenes, joostes ära koos äravõetud asjadega;

samuti tema, varem süstemaatilisi varguseid toimepannud isikuna, 07.11.2010 ajavahemikul

kell 00.00 kuni 03.30 võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil garaažiukse

3 avamise teel tungis sisse eramusse aadressil Tallinn, Lehe 19 ja võttis ära H. S kuuluva vara:

digiboksi TV Star T900 ESB PVR väärtusega 800 kroon (51.13eurot), hõbedased

mansetinööbid väärtusega 1000 krooni (63,91eurot), ristiga hõbeketi-1000 krooni (63,91eurot), Tööstusõpilaskooli hõbedast rinnamärgi- 1000 krooni (63,91 eurot), Swedbank pangakaardi koos paroolidega ning äravõetud pangakaardiga nr 4797315012285590 ja teades

kaardi paroolid 07.11.2010 ajavahemikul kell 03.36 kuni kell 03.37 võttis sularahaautomaadist asukohaga Tallinn, Endla 45 H. Sammuli arvelt 1103427356 sularaha kokku summas 10000 krooni (639,12 eurot);

samuti tema, varem süstemaatilisi varguseid toimepannud isikuna, teades H. S Swedbank kaardi 4797315012285590 paroole 07.11.2010 ajavahemikul kell 04.36 kuni kell 04.37 üritas ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtta sularahaautomaadist asukohaga Tallinn, Narva mnt 1 H. S arvelt 1103427356 sularaha 6200 krooni (396,25eurot), 1000 krooni ( 63,91 eurot), ja 500 krooni (31,96 eurot), kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna oli ületatud limiit;

samuti tema, varem süstemaatilisi varguseid toimepannud isikuna, võõra vallasasja

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, olles eelnevalt teada saanud H. S Swedbank kaardi

4797315012285590 paroolid 08.11.2010 ajavahemikul kell 00.02 kuni kell 00.05 ja kell

00.26 üritas ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtta sularahaautomaadist asukohaga

Kohtla-Järve linn, Maleva 25 H. S arvelt 1103427356 sularaha, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna tehingut ei olnud võimalik teha ja pangakaart oli suletud.

Seega oma tahtliku tegevusega pani P.K toime võõra vallasasja äravõtmise selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem pannud

toime süstemaatilise varguse, avalikult, kuid vägivalda kasutamata, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, s.o. KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus arvestas P.K-le karistuse mõistmisel süü suurust, karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus süü tunnistamise ja puhtsüdamliku kahetsuse. Arvestades võimalusega

mõjutada P.K edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leidis kohus, et P.K ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna tal puudub sissetulek ning enda kinnitusel pani varguseid toime just raha saamise eesmärgil. Et uue kuriteo pani P.K

toime vähem kui 4 kuud peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist, on tunnistuseks sellest, et süüdistatav ei ole teinud endale mingeid järeldusi talle mõistetud karistustest ega

asunud elama seaduskuulekat elu, mistõttu tuleb talle karistuseks mõista vangistus. Arvestades süü tunnistamist ja kahetsust toimepandu üle, leidis kohus, et P.K-le on

võimalik vangistust mõista alla antud kuriteo eest ettenähtud vangistuse keskmist määra.

Samas aga kohus leidis, et P.K poolt avaldatud kahetsus ning asjaolu, et tema

ülalpidamisel on 4-aastane laps ja vanaema, ei ole piisavad argumendid et kohus võiks

mõistetud vangistuse jätta tingimisi täitmisele pööramata. P.K ei ole asunud oma eluviise parandama, ei ole asunud tööle, loodab lapse ülalpidamiseks raha saada varguste teel. Lapse olemasolu ei ole teda takistanud vargusi toime panemast, mistõttu seda ei ole võimalik arvestada talle karistuse mõistmisel.

APELLATSIOONI SISU

4. P.K vaidlustab ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ja taotleb mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist ning

karistuse täitmisele pööramisel selle asendamist üldkasuliku tööga. Rõhutab, et kuigi on mitmel korral kandnud vabadusekaotuslikku karistust, pole eelnevad karistused suutnud teda uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Palub anda talle veel kord võimalus, et ta saaks üldkasuliku töö tegemisega ennast parandada.

4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata.

6. Süüdistatavale mõistetud karistusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et

kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab

süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid

asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas

süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on karistuse mõistmise põhimõtteid järginud ja oma seisukohti ka äärmise põhjalikkusega motiveerinud.

Apellandi taotlusega tähtajalise vangistuse asendamiseks tingimisi karistusega ja selle

üldkasuliku tööga asendamiseks, kohtukolleegium ei nõustu. Ringkonnakohus möönab, et

karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra

valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist

lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute

muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr

3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohus on P.K puhul kaalunudki karistusliigi ja –määra

valikul, kas süüdistatava isikuomadused ja eelnev elukäik, sealhulgas seadusekuulekus, võimaldavad valida karistuse, mis ei ole seotud vabadusekaotusega.

7. Mis puutub P.K karistusest tingimisi vabastamisse, siis märgib kohtukolleegium esmalt, et KarS § 74 lg 1 sõnastusest (kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt

ei ole otstarbekas…) tuleneb otseselt kohtu kohustus arvestada karistusest tingimisi

vabastamise vaagimisel süüdlase isikut. Silmas tuleb pidada, et karistusest tingimisi

vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02; 3-1-1-40-04).

Kui karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest, siis süüdlase

karistusest tingimisi vabastamise korral peab kohus põhistama KarS § 74 lg-s 1 sätestatud aluste olemasolu.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas ei ole

selliseid teo toimepanemise erandlikke tehiolusid ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid

erisusi tuvastatud ning neile ei viidata ka apellatsioonis. Oluline on märkida, et karistusest

tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumust, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. P.K puhul on maakohus veenvalt põhjendanud, miks ta ei sobi kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium nõustub kohtu põhistustega ega pea nende kordamist vajalikuks.

8. Üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima

asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab aga kohtul olema esmalt kujunenud

sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab

5 elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga

tutvumist kuidagi väita, et P.K puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval

hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku

kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati

arvestada. P.K on varem 9-l korral kohtu poolt karistatud, valdavalt varavastaste

kuritegude toimepanemise eest. Tema suhtes on varem kohaldatud ka karistusest tingimisi vabastamist, kuid kriminaalhoolduse meetmed ei ole talle positiivset mõju avaldanud. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Kohtu veendumust iseloomustab asjaolu, et uue kuriteo pani ta toime 4 kuud peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Kohtukolleegium on seisukohal, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes.

9. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, P.K ja tema

kaitsja viibisid asja arutamise juures, süüdistatavale oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära

kuulatud. Apellatsioonis mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada.

Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses

tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56

sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata.

Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille

arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest

erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob

apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. 10. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada P.K apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata.

Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla