2-24-1413/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 04.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-1413

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.01.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste

tee 19, Tallinn, 13419, e-post:XXX)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar (e-

post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 29.01.2024 määrus jätta muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

2-24-1413

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

26.01.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks nii esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks

kui selle pikendamist ning luba psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi

manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusest.

1.1. Avalduse kohaselt esineb Xl raske psüühikahäire, veel täpsustamata ägeda psühhootilise

episoodi (F23.9) näol. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja

ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Ta on tekitanud

endale majanduslikku kahju, ähvardanud lähedasi ja meditsiinipersonali, plaaninud soetada

relva, lõhkunud võõrast vara, tunginud sisse võõrastele territooriumitele ja käitunud

vägivaldselt; samuti ei tule ta enam toime igapäevaelu korraldamise ja töölkäimisega. Oma

psüühikahäirest tulenevalt ei ole patsient võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega

tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. X seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates pole

tõenäoline tema paranemine 4- päevase ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu

toimetulek haiglavälises keskkonnas.

2. Harju Maakohus määras 26.01.2024 määrusega Xle esindaja. Määratud esindaja avaldusele

vastuväiteid ei esitanud. Maakohus kuulas 26.01.2024 ära Dr CR ja puudutatud isiku.

3. Harju Maakohus rahuldas 26.01.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 25.01.2024 kuni 29.01.2024. Lisaks andis kohus

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

4. Avaldaja esitas Harju Maakohtule 28.01.2024 täiendava arsti arvamuse, mille kohaselt ei ole

puudutatud isiku seisund muutunud. Temal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus pikendas 29.01.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

25.01.2024 kell 12.35-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest ning andis

loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi

2-24-1413

manustamiseks, samuti vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui

isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras lugeda

esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks

04.03.2024 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi

lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis

menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

5.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13

lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaega tuleb pikendada kuni 40

päevani alates 25.01.2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

5.2. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5

alusel ning pikendada seda 40 päevani. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire veel täpsustamata ägeda psühhootilise

episoodi (F23.9) näol. Tema käitumine on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja

ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Ta on tekitanud

endale majanduslikku kahju, ähvardanud lähedasi ja meditsiinipersonali, plaaninud soetada

relva, lõhkunud võõrast vara, tunginud sisse võõrastele territooriumitele ja käitunud

vägivaldselt; samuti ei tule ta enam toime igapäevaelu korraldamise ja töölkäimisega. Temal

esinevast psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline täielikult mõistma ravivajadust ega

korrigeerima oma käitumist. Eeltoodut tõendab asjaolu, et varasemast on teada, et tal esinesid

depressiooni ja üldistunud ärevushäire sümptomid. Aastate jooksul on raviks määratud

erinevaid antidepressante, rahusteid ning lühiajaliselt väikeses doosis antipsühhootikume.

Patsiendi vaimne tervis on halvenenud eeskätt viimase aasta jooksul. Ta avaldas paranoilise

sisuga mõtteid jälgimisest ja jälitamisest (näiteks keeldus pealtkuulamise hirmus telefoni teel

lähedastega

suhtlemisest),

rääkis

erinevatest

vandenõuteooriatest,

ebaadekvaatsetest

äriplaanidest. Mõttekäik oli segane ja hüplev. Siiski allkirjastas patsient esialgu ravinõusoleku,

kuid nõusolek oli vaid formaalne (uuringuteks). Puudutatud isiku mõttekäiku on raske jälgida,

kohati esineb liigset detailsust, ühelt teemalt teisele hüppamist. Märgatavad on paraloogilised

seosed, paranoilise sisuga mõtted, suurusmõtted. Vestluse ajal on patsient kahtlustava olekuga,

kohati piidleb meeskonnaliikmeid altkulmu. Räägib monoloogina, vajab pidevat suunamist,

muidu valgub kergesti teemast kõrvale. Ta keeldub kõigist pakutavatest ravimitest peale

unerohu. 25.01.2024 esines episood, kus puudutatud isik tungis ootamatult osakonnajuhataja

kabinetti, oli verbaalselt agressiivne ning ähvardava kehahoiakuga, nõudis vastuseid

elekterimpulssravi tõenduspõhisuse kohta (sellest ei ole patsiendiga varem räägitud ega seda

ravimeetodit talle pakutud). Korrale kutsumisele ei allunud, ta vahetas järsult teemat ning

alustas uut verbaalset rünnakut. Vajalik oli personali sekkumine. Hilisemal vestlusel raviarstiga

keeldus samuti ravimitest, psühhoosidiagnoosiga ei nõustunud, hakkas arsti süüdistama

kokkumängus pere ja politseiga, oli ähvardava tooni ja kehahoiakuga, ründav. Käskis arstil

tõestada, et tema poolt räägitu pole reaalne, vaid tegemist on paranoiliste mõtetega. Lubas arsti

kohtusse kaevata, selgitusi ei kuulanud.

5.3. Kohus leidis, et puudutatud isiku seisundit arvestades pole tõenäoline tema seisundi

paranemine ega tema iseseisev, ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes 4-päevase ravi

järgselt. Tema käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest juhitud, mistõttu on ohtlik nii

endale (on tekitanud endale majanduslikku kahju, ei tule toime igapäevaelu korraldamise ja

töölkäimisega) kui ümbritsevatele (ähvardanud lähedasi ja meditsiinipersonali, plaaninud

soetada relva, lõhkunud võõrast vara, tunginud sisse võõrastele territooriumitele ja käitunud

2-24-1413

vägivaldselt). Oma haigusest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit,

tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul ei ole puuduliku haiguskriitika tõttu

võimalik puudutatud isiku ravi väljaspool haiglat. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik

ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

6. Puudutatud isik esitas isiklikult ja oma esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada.

6.1. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vaja puudutatud isik psühhoosi vastast ravi

kinnises asutuses. Määruskaebuse esitaja selgitab, et tal nagu igal inimesel oli viimasel ajal

probleeme tööga, rahaga, kriminaalmenetlustega, võlgadega, kuid seda ei saa hõlmata

diagnoosiga psühhoos ja seetõttu ei ole põhjendatud tema ravi. Puudutatud isik on tutvunud

vastava brošüüriga, ta peab tegelema töö otsimisega ja rahaliste probleemide lahendamisega.

Puudutatud isik alustas selleks rahvusvahelise margiäriga, mille arvas olevat lihtne ja tulus.

Puudutatud isik loodab saada oma erialal proviisorina tööd ning alustab erialase kirjanduse

tõlkimisega. Puudutatud isik arvab, et ega ta kaevata otseselt ei taha, kuid vajab vastuseid ja

kahjutasu. Puudutatud isik on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning

tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud. Puudutatud isik ei vaja ravi seisundi vastu,

mida tal ei ole. Ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud isiku puhul ei ole täidetud

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ning tema suhtes haiglasse paigutamise pikendamine tahtevastase

psühhiaatrilise ravi kohaldamisega ei ole põhjendatud. Kuna puudutatud isikut ei ole

psühhiaatria haiglasse paigutamise osas ära kuulatud, siis nõuab ta kahjutasu psühhiaatria

haiglas viibitud päevade eest mis on/oli võrdne tema igakuise palgaga arvutades tööpäevadesse

2400 eurot bruto/20 = 120 eurot x 0,8= 96 eurot päev alates 22.01.2024 kuni psühhiaatria

haiglast vabanemiseni.

Menetlusosaliste seisukohad

7. Avaldaja oli seisukohal, et määrus puudutatud isiku tahtest olenematul ravil viibimise kohta

on vajalik ja põhjendatud, kuna antud haigusjuhu puhul on Harju Maakohtule 26.01.2024

esitatud arstide arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi

rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse

tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6

käesolevas

lahendis

neid

ei

korda.

Määruskaebus

jääb

rahuldamata.

Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

2-24-1413

10. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu

määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud

isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises

lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär

kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.

11. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS

§ 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse

rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates.

12. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 26.01.2024 maakohtule psühhiaatrite

arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire veel täpsustamata ägeda

psühhootilise episoodi (F23.9) näol, millest tulenevalt ei ole ta võimeline enda tervislikku

seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama ning kuna tema käitumine

on psühhootilisest seisundist juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, ohustab ta nii enda kui

ka ümbritsevate turvalisust. Maakohus kuulas puudutatud isiku isiklikult ja vahetult ära

26.01.2024 ning rakendas samal päeval asjas esialgset õiguskaitset. 28.01.2024 esitas avaldaja

maakohtule psühhiaatri täiendava arvamuse, mille kohaselt esineb puudutatud isiku tahtest

olenematu haiglaravi jätkamise vajadus, kuna tema seisund ei ole muutunud, temal puudub

jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik

endale ja ümbritsevatele.

13. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaatrite eriteadmistest lähtuvate hinnangute järgi

puudutatud isiku seisundit hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4-päevase ravi vältel

sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas ning ta vajab jätkuvalt

ravi. Toodust johtuvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud

isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest

paranemine 4 ööpäeva vältel realistlik.

14. Ringkonnakohus osundab, et kohtul puudub alus asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes

kahelda. Seda seisukohta ei lükka ümber ka puudutatud isiku selgitused selle kohta, et tal nagu

igal inimesel on olnud viimasel ajal probleeme töö, raha, kriminaalmenetluste ja võlgadega ning

hinnang oma tervise kohta, mis on kujunenud psühhoosi kirjeldava brožüüriga tutvumise

järgselt. Kuigi puudutatud isik väidab, et temal psühhoosi ei esine ning ta selle vastast ravi

psühhiaatriakliinikus ei vaja, ei ole ta neid väiteid põhistanud. TsMS § 235 kohaselt on väite

põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus

lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega

lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole

tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada

uusi asjaolusid ja tõendeid. Määruskaebemenetluses ei ole puudutatud isik esitanud tõendeid,

et eelnimetatud psühhiaatrite arvamused oleksid väärad ja puudutatud isikul diagnoositud

seisundi osas ekslikud.

2-24-1413

15. Puudutatud isiku käitumine enne psühhiaatriosakonda paigutamist viitas selgelt tema

ebaadekvaatse psühhootilise käitumise süvenemisele. Psühhoosi tõttu oli tema käitumine

ebaadekvaatne ja ettearvamatu ning haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik

psüühikahäire tõttu nii enda kui ka ümbritsevate turvalisust. Psühhiaatrite hinnangul ei ole

puudutatud isik oma psüühikahäirest tulenevalt võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Psühhiaatri täiendava arvamuse

kohaselt esineb puudutatud isiku tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajadus, kuna tema

seisund ei ole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta

oma raske psüühikahäire tõttu (endiselt) ohtlik endale ja ümbritsevatele. Arvestades eeltoodut

ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik

ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1), tuvastas

maakohus õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

16. Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab jätkuvalt temal

diagnoositud rasket psüühikahäiret ega mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes

tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine ja tema seisukohad

ärakuulamisel annavad alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega on

maakohtu järeldus, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku ravi

väljaspool haiglat, põhjendatud.

17. Puudutatud isikule määratud esindaja on avaldaja taotlust puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase

õiguskaitse korras 4 päevaks kui selle pikendamist 40 päevaks toetanud. Arvestades eeltoodut

olid vaidlustatud määruse tegemise ajal puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse

pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud kõik eeldused täidetud, mistõttu tuleb jätta maakohtu

määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

18. Seoses määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise nõudega selgitab ringkonnakohus, et on

seadusest tulenevalt seotud vaidluse esemega. Käesoleval juhul on selleks puudutatud isiku

suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamine, mistõttu ei saa ringkonnakohus menetleda

puudutatud isiku kahju hüvitamise nõuet avaldaja vastu.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

19. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

20. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/