3-21-1836/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1836

Haldusasi

Hotel Lembitu OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuse 2. juuni 2021. a otsuse nr 1.1.-5.1/21/975 ja

15. juuli 2021. a vaideotsuse nr 1.1.-5.1/21/1561 ning

10. septembri 2021. a otsuse nr 1.1-5.1/21/1561 ja

6. detsembri 2021. a vaideotsuse nr 1.1.-5.1./21/2055

tühistamiseks ning tema taotluste uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Hotel Lembitu OÜ, esindaja TL

Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus,

esindaja AR

Menetluse alus ringkonnakohtus

Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

29. juuni 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-1836 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. mail 2024 (HKMS

§ 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-21-1836

2(8)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hotel Lembitu OÜ esitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) 18.05.2021

taotluse toetuse saamiseks ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021 määruse nr 16

„Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate

piirangutega“ (määrus nr 16) alusel.

2. EAS jättis 02.06.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/975 taotluse rahuldamata, sest Hotel

Lembitu OÜ ei vasta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 sätestatud nõudele. Määruse nr 16 § 7 lg 1 p 1

järgi võib toetust taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja, kelle

2021. a märtsi käibe langus oli võrreldes 01.01.2019–31.12.2019 aritmeetilise keskmise ühe

kuu käibega vähemalt 30%. Taotleja käive oli Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel 2021. a

märtsis 65 107,85 eurot ja 2019. a aritmeetiline keskmine ühe kuu käive 8496,62 eurot. Seega

ei ole taotleja käive 2021. a märtsis langenud, vaid hoopis tõusnud. Otsus põhineb taotleja enda

poolt EAS-le ja MTA esitatud andmetel, mistõttu ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40

lg 3 p 2 kohaselt ärakuulamine nõutav.

3. EAS jättis 15.07.2021 vaideotsusega nr 1.1-5.1/21/1561 rahuldamata Hotel Lembitu OÜ

14.06.2021 vaide EAS-i 02.06.2021 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Määruse nr 16 § 7 lg-te 1

ja 2 puhul on määruse nr 16 § 4 p-st 11 tulenevalt olulised ettevõtja esmaregistreeringu aeg

(29.03.2016) ning kogu deklareeritud käive, mitte ettevõtja valdkondlik (majutuse tegevusalast

tulenev) käive ega ka majutusasutusena tegutsemise algusest (01.10.2020) arvestatud käive.

Ebavõrdset kohtlemist ei kujuta see, et teistsuguste ärijuhtimise alaste otsuste korral võinuks

taotleja toetust saada (nt kui hotelli opereerimiseks oleks asutatud uus äriühing). Ettevõtja

majanduslikku olukorda ja jätkusuutlikkust pole võimalik üheselt ja objektiivselt tuvastada

muul viisil kui ettevõtja kui terviku majandusnäitajate alusel.

4. Hotel Lembitu OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 10.08.2021 kaebuse tühistada EAS-i

02.06.2021 otsus ja 15.07.2021 vaideotsus ning kohustada EAS-i vaatama kaebaja 18.05.2021

taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-21-1836).

5. Hotel Lembitu OÜ esitas EAS-ile 24.08.2021 taotluse toetuse saamiseks 26.07.2021

jõustunud määruse nr 16 § 131 alusel.

6. EAS jättis 10.09.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/1768 taotluse rahuldamata, sest Hotel

Lembitu OÜ ei vasta määruse nr 16 § 131 lg-s 1 sätestatud nõudele. Määruse nr 16 § 131 lg 1

kohaselt võib toetust taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja,

kes on esmakordselt MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet kuu eest, mis

jääb ajavahemikku 2020. a jaanuar – 2021. a veebruar, kui ta on nende kuude eest, mil ta on

MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel käivet deklareerinud, teinud tööjõumaksude

väljamakse nimetatud kuude aritmeetilise keskmisena vähemalt 800 eurot kuus. Taotleja on

MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel esmakordselt käivet deklareerinud 2016. a aprillis ehk

3-21-1836

3(8)

enne 2020. a jaanuari. Seega ei vasta taotleja määruse nõudele ja toetust ei maksta. HMS § 40

lg 3 p 2 kohaselt ei ole taotleja ärakuulamine nõutav, sest otsus põhineb tema esitatud andmetel.

7. EAS jättis 06.12.2021 vaideotsusega nr 1.1-5.1/21/2055 rahuldamata Hotel Lembitu OÜ

07.10.2021 vaide EAS-i 10.09.2021 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Määrust nr 16 muudeti

26.07.2021 n-ö uute ettevõtjate toetamiseks, kelle käive tekkis esmakordselt alates 01.01.2020.

Hotel Lembitu OÜ (kuni 14.07.2020 ärinimega Lembitu 12 OÜ) käive oli äriregistri kohaselt:

2016. a-l 184 849 eurot; 2017. a-l 348 110 eurot; 2018. a-l 212 687 eurot; 2019. a-l 102 777

eurot; 2020. a majandusaasta aruannet pole seni esitatud. Kuna taotleja on käivet deklareerinud

juba 2016. a aprillis, siis ei vasta ta määruse nr 16 § 131 lg 1 nõudele. Määruse nr 16 § 4 p 11

ja § 131 lg 1 ei välista sellise ettevõtja toetamist, kes on pärast COVID-19 kriisi puhkemist või

selle ajal vahetanud oma tegevusvaldkonda, kui see ettevõtja deklareerib esmakordselt käivet

kuu eest, mis jääb vahemikku 2020. jaanuar kuni 2021. a veebruar. Ettevõtjaid ei ole koheldud

ebavõrdselt (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 10.09.2021 otsus nr 3-20-1315, p-d 12–13).

8. Hotel Lembitu OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 06.01.2022 kaebuse tühistada EAS-i

10.09.2021 otsus ja 06.12.2021 vaideotsus ning kohustada EAS-i vaatama kaebaja 24.08.2021

taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-22-46).

9. Tallinna Halduskohus liitis 17.01.2022 määrusega haldusasjad nr 3-21-1836 ja nr 3-22-

46 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-21-1836).

10. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse

üldõigusjärglane alates 04.01.2022) palus vastustes jätta kaebused rahuldamata.

11. Tallinna Halduskohus jättis 29.06.2022 otsusega kaebused rahuldamata ning poolte

menetluskulud nende endi kanda, nõustudes EAS-i vaideotsuste põhjendustega neid kordamata

(HKMS § 165 lg 2).

EAS-i 02.06.2021 otsuse ja 15.07.2021 vaideotsuse osas leiab kaebaja, et vastustaja on ekslikult

kohaldanud määruse nr 16 § 7 lg-t 1 ning jätnud ebaõigesti kohaldamata määruse nr 16 § 7 lg

2 ja § 4 p 11. Vaidlust ei ole, et kaebaja on majutusettevõtja määruse nr 16 § 4 p 1 tähenduses.

Vaidluse keskne küsimus on, millist kuupäeva lugeda majutusettevõtja tegutsemise alguseks.

Määruse nr 16 § 4 p 11 kohaselt on tegutsemise alguse aeg ettevõtja esmakande aeg äriregistris.

Kaebaja on äriregistris registreeritud 29.03.2016 ega vasta seega määruse nr 16 § 7 lg 2 nõudele.

Kaebaja hinnangul tuleb tegutsemise alguse ajaks lugeda hotelli majutusteenuse osutamiseks

avamise aega (01.10.2020). Sellega ei saa nõustuda. Määruse nr 16 § 4 p 11 ja § 7 lg 2 on selge

sõnastusega. Kui määrusandja oleks soovinud piiritleda kitsalt ettevõtja erinevaid tegevusi ja

toetada kindlaid tegevusalasid, oleks see määruses nii ka sätestatud (nt Riigikohtu 23.02.2009

otsus nr 3-4-1-18-08, p 14). Määruse nr 16 eesmärgist lähtudes mõõdetakse kahju ettevõtja kui

terviku majandusnäitajate kaudu. Määruse aluseks oleva Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise

„Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“

(COVID-19 raamistik) p-dest 9 ja 10 nähtub samuti, et kriisitoetuste eelduseks on ettevõtja kui

terviku raskused ning põhjendatud ei ole kitsalt piiritleda ettevõtja tegevusvaldkondi.

Majutusteenust osutava ettevõtjana kandis kaebaja COVID-19 piirangute kehtestamise tõttu

kahtlemata olulist kahju sarnaselt teistele sama sektori ettevõtjatele. Ainuüksi see ei anna siiski

alust maksta toetust ettevõtjale, kelle puhul ei ole täidetud toetusele kvalifitseerumiseks seatud

tingimused. Piiratud ressursside tingimustes ei ole vaidlusalusest meetmest peetud võimalikuks

toetada kõiki abivajajaid, vaid üksnes neid, kes vastavad kindlatele nõuetele. See, et tingimused

osutusid kaebajale ebasoodsateks, ei tähenda veel, et need on õigusvastased. Kriisimeetmete

loomisel on riigil avar otsustusruum (vt ka Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Ühelgi

3-21-1836

4(8)

ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale riigiabi andmist ja erandeid tuleb tõlgendada

kitsalt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2022 otsus nr 3-20-1701, p 20). Määruse nr 16 § 4

p 11 ei piira ettevõtja vabadust valida oma tegevusala ega tegutseda enda valitud tegevusalal.

Asjaolu, et kaebaja otsustas enne majutusteenuse pakkuma asumist tegeleda sama ettevõtte alt

muu tegevusega ja sellega ka käivet tekitada, ei tähenda, et teda koheldakse ebavõrdselt nende

majutusettevõtjatega, kes on algusest peale tegelenud üksnes majutusteenuse osutamisega. Ei

saa välistada, et ettevõtja muu tegevus võis olla kasumlikum kui majutusteenuse pakkumine.

Vastustaja lähtus õiguspäraselt määruse nr 16 § 7 lg-st 1 ning jättis kohaldamata määruse nr 16

§ 7 lg 2, kuna on ilmne, et kaebaja ei vasta selles sätestatud tingimustele. Kaebaja taotlus jäeti

rahuldamata, sest ei ilmnenud tema käibe langust võrreldes 2019. a-ga. Käibe väljaselgitamisel

lähtus vastustaja õigesti määruse nr 16 § 4 p-st 9 ehk MTA andmetest kaebaja kogu käibe kohta,

mitte kitsalt majutusteenuse osutamisel tekkinud käibest. Ettevõtja kogukäibe arvesse võtmist

toetab ka määruse seletuskiri, mille kohaselt ei olnud eesmärk toetada lihtsalt kahju kannatanud

ettevõtjaid, vaid ainult neid ettevõtjaid, kelle jätkusuutlikkus oli sattunud ohtu. Riigiabi taotluse

läbivaatamisel ei olnud vastustajal kaalutlusruumi otsustada, milliseid tingimusi kohaldada ja

milliseid mitte. Kuna kaebaja ei vastanud määruses nr 16 sätestatud tingimustele, siis ei saanud

temale toetust määrata, sõltumata võimalikest vastuväidetest. HMS § 40 lg 3 p-st 2 tulenevalt

ei saa vastustajale heita ette ärakuulamisõiguse rikkumist.

EAS-i 10.09.2021 otsuse ja 06.12.2021 vaideotsuse osas möönab kaebaja, et ta on esmakordselt

deklareerinud MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel käivet 2016. a-l, kuid leiab, et määruse

nr 16 § 131 lg 1 kohaldamisel tuleks lähtuda üksnes käibest, mille kaebaja on deklareerinud

majutusteenuse pakkumise eest ja alates majutusteenuse osutamisega alustamisest. Samas oli

meetme eesmärgiks toetada raskustesse sattunud ettevõtjaid, mitte kindlaid tegevusvaldkondi.

Vastustaja on õigesti leidnud, et määrust ei saa tõlgendada viisil, et ettevõtja käibega seotud

kriteeriumid on kehtestatud tegevusvaldkonna põhiselt, vaid lähtuda tuleb siiski kogukäibest.

Seda järeldust kinnitab ka määruse muutmist kajastav seletuskiri. Määruse nr 16 § 131 lg 1 nii

grammatilisest kui ka teleoloogilisest tõlgendamisest järeldub, et see võimaldab toetada neid

ettevõtjaid, kes deklareerisid esmakordselt käivet alates 01.01.2020 ning tähtsust ei oma, millise

konkreetse tegevusvaldkonna raames see käive tekkis. Seletuskirjas on antud juhis, et arvesse

saab võtta mh sellise käibe, mis majutusettevõtjal tekkis enne hotelli reaalse käitamise algust.

Määruse nr 16 § 131 lg 1 ei too kaasa ka ebavõrdset kohtlemist, sest enne 2020. a-t tegutsenud

ettevõtjatele oli toetuse saamise tingimused nähtud ette juba määruse varasemas redaktsioonis.

Määruse eesmärgiga ei ole kooskõlas hinnata ettevõtja majanduslikku olukorda ühe tegevusala

raames, vaid seda tuleb hinnata tervikuna.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. Hotel Lembitu OÜ palub 19.07.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

ja uue otsusega rahuldada tema kaebused. Vastustaja ja halduskohus hindasid kaebaja taotlust

ja kaebaja kui äriühingu olemust üksnes formaalselt, kuid mitte sisuliselt. Vaidluse all ei ole, et

kaebaja alustas majutusteenuse pakkujana tegevust 01.10.2020 ning tal ei olnud võimalik seda

alustada varem, sest hotelli hoonele väljastati kasutusluba 30.09.2020. Äriregistri esmakandest

(29.03.2016) ja esmakordsest käibe deklareerimisest (2016. a aprill) lähtumine on vastuolus

määruse eesmärgiga, milleks on aidata majutusettevõtjatel ületada kriisi ja suurendada nende

võimekust jätkata tegevust ka COVID-19 kriisi ajal ning pärast seda. Vastustaja oleks pidanud

arvestama kaebaja tegevuse algust majutusettevõtjana (01.10.2020). Kui määruse eesmärk on

toetada majutusteenuse pakkujaid, tuleks ettevõtjate käibe võrdlemisel omavahel võrrelda ikka

võrreldavaid asjaolusid. Vastustaja ja halduskohtu tõlgendus annab põhjendamatu eelise neile

ettevõtjatele, kes alustasid majutusteenuse pakkujana tegevust uue äriühingu kaudu, võrreldes

3-21-1836

5(8)

ettevõtjatega, kes ilma uut äriühingut asutamata muutsid üksnes oma senist tegevusvaldkonda.

Majutusteenuse osutamine on alates 01.10.2020 olnud kaebaja ainus tegevusvaldkond, mitte ei

ole tegemist ühega paljudest tegevusaladest. Seega kuulub kaebaja määruse nr 16 sihtgruppi ja

sama kinnitab määruse seletuskiri. Olukord, kus ettevõtja teeb ettevalmistusi, et alustada

tegevust majutusettevõtjana ja hoone valmimise järgselt alustabki tegevust hotellina, ei erine

sisuliselt olukorrast, kus valminud hoones majutusteenuse osutamiseks asutatakse uus äriühing.

Vaidlust ei ole, et kui kaebaja asutanuks uue äriühingu, siis oleks ta õigustatud toetust saama.

Selline erinev kohtlemine ei saanud olla määrusandja eesmärgiks ja halduskohus on ekslikult

leidnud, et ettevõtjaid ei ole koheldud ebavõrdselt. Määruse nr 16 § 4 p 1 seob majutusettevõtja

mõiste otseselt tema põhitegevusalaga ning tegutsemise alguse aega määruse nr 16 § 4 p 11

tähenduses tuleb tõlgendada sellega koosmõjus (arvestades ka määruse eesmärki). Seega tuleks

ettevõtja tegutsemise alguseks lugeda hetke, kui ettevõtja muudab äriregistris põhitegevusala ja

uus põhitegevusala vastab määruse nr 16 § 4 p-s 1 toodud loetelule.

Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebaja korraldas sama äriühingu kaudu Tallinnas

Lembitu tn 10 // 12 kinnistul hotelli ehitustöid ning on selge, et sellise tegevuse käigus tekibki

käivet. Uue hotelli puhul kulub enne põhitegevuse alustamist täiendav aeg hotelli ehitamiseks

ja majutusteenuse osutamise ettevalmistamisega seotud tegevusteks. Ettevõtja käive ajal, kui

toimuvad hotelli ehitustööd, ei saa sisuliselt olla aluseks ettevõtja seisundi hindamisel alates

hotelli tegutsemise ajahetkest. Kuna määruse eesmärk on toetada turismisektoris tegutsevaid

ettevõtjaid (sh majutusteenuse pakkujaid), siis tulebki hinnata ja võrrelda majutusettevõtjana

tegutsemise aega ja sellel ajal tekkinud käivet, mitte äriühingu varasemat võimalikku tegevust.

Määruse nr 16 § 131 lg 1 tõlgendus, et varem muus tegevusvaldkonnas tegutsenud ettevõtja

võib toetust saada vaid tingimusel, et ta ei ole enne 01.01.2020 tekkinud maksustatavat käivet

ka ühelgi muul alusel, on vastuolus määruse eesmärgiga ja kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt.

13. EIS palub 29.08.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Kuna kaebaja on esmakordselt

deklareerinud käivet 2016. a aprillis ehk tunduvalt enne 01.01.2020, siis ei ole määruse nr 16

§ 131 lg 1 asjassepuutuv, sest varem tegutsemist alustanud ettevõtjate toetamise tingimused olid

sätestatud määruse nr 16 §-s 7. Kaebaja ei vastanud ka nendele tingimustele. Riigil ei olnud

võimalik toetada kõiki kriisi tõttu kannatanud ettevõtjaid, kuid oli võimalik toetada kõige enam

kannatanuid. Määruse järgi oli võimalus toetust saada nii ammu tegutsemist alustanud kui ka

uutel ettevõtjatel. Määrus nr 16 ei näe ette, et ettevõtja tegevust tuleks eristada tema erinevate

tegevusalade kaupa, vaid selles on selgelt soovitud seada kõigile ettevõtjatele ühtne kriteerium

ehk ettevõtja terviklik majanduslik olukord. Sõltumata asjaolust, et toetusmeetme sihtgrupid ja

toetuste suurused on määratud sektoripõhiselt, on võrdselt kõigile kehtestatud ühtne tingimus,

et käibe langust ehk kriisi mõju tuvastatakse ettevõtja kui terviku käibedeklaratsioonide põhjal,

mitte tegevusvaldkondade või nende perioodide lõikes, nagu seda on soovinud kaebaja (vrd

Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2021 otsus nr 3-20-1643, p-d 12–15, 21).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja

tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja ei pea

vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

15. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle. Hotel Lembitu OÜ (kuni

14.07.2020 ärinimega Lembitu 12 OÜ) on kantud äriregistrisse 29.03.2016 ja oli registreeritud

käibemaksukohustuslasena 29.03.2016–12.12.2023 ning deklareeris esmakordselt käivet juba

2016. a aprilli kohta esitatud käibedeklaratsioonil. Kaebaja 2021. a märtsi käive ei olnud tema

3-21-1836

6(8)

01.01.2019–31.12.2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega võrreldes mitte langenud, vaid

hoopis tõusnud. Äriregistri teabesüsteemist avalikult kättesaadavad majandusaasta aruanded

kinnitavad väidet, et äriühingu tegevus on alates 2016. a-st olnud suunatud sellele, et ehitada

Tallinnas Lembitu tn 10 // 12 paiknevad hooned ümber hotelliks ning asuda seejärel pakkuma

majutusteenust. Kuni projekteerimistööde lõpuni otsustati anda hooned rendile, millest tekkiski

äriühingul aastatel 2016–2018 müügitulu (põhirentnik Eesti Kunstiakadeemia vabastas ruumid

2018. a augusti lõpus). Kaebaja 2019. a majandusaasta aruande tegevusaruandest nähtuvalt

koosnes 2019. a müügitulu (kokku 102 777 eurot) peamiselt hotelli ehitava Tallinna Ehitustrust

OÜ poolt kasutatud kommunaalteenuste eest tasutust. Hotelli hoonele väljastati 29.09.2020

kasutusluba ja hotell alustas majutusteenuse osutamist 01.10.2020.

16. EAS-i 02.06.2021 otsuses ja 15.07.2021 vaideotsuses leiti, et kaebajal ei ole õigust toetust

saada, sest ta ei vasta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Sellega seonduvalt vajab

analüüsimist, kas kaebajat tuleks käsitada määruse nr 16 § 4 p 1 tähenduses majutusettevõtjana

juba alates 29.03.2016 või alles alates 01.10.2020. Määruse nr 16 § 4 p 1 kohaselt mõistetakse

määruses majutusettevõtjana mh äriregistris registreeritud juriidilist isikut, kelle põhitegevusala

on EMTAK koodiga jagu I 55 („Majutus“). Hotel Lembitu OÜ põhitegevusalaks on äriregistris

alates 12.02.2021 märgitud „Hotellid“ (EMTAK kood 55101) ning 04.07.2017–12.02.2021 oli

põhitegevusalana märgitud „Enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus“ (EMTAK

kood 68201) ja enne seda 29.03.2016–04.07.2017 samuti „Hotellid“ (EMTAK kood 55101).

Tegutsemise alguse aeg on määruse nr 16 § 4 p 11 kohaselt ettevõtja esmakande aeg äriregistris.

Ringkonnakohus jääb haldusasjas nr 3-21-2022 väljendatud seisukoha juurde, et määruse nr 16

§ 4 p-st 11 tulenevalt ei saa § 7 lg-d 1 ja 2 tõlgendada viisil, et tegutsemise alguse ajaks tuleks

lugeda kitsalt majutusteenuse osutamise alustamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2022

otsuse p-d 14.3–15). Praegusel juhul on kaebaja kogu tegevus alates 2016. a-st seejuures olnud

suunatud sellele, et ehitada hotell valmis ja asuda selles pakkuma majutusteenust.

17. Määruse nr 16 § 4 p 9 järgi on käive taotleja poolt MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel

deklareeritud käibe suurus. Sättest ei saa järeldada, et arvesse tuleks võtta ainuüksi seda käivet,

mis seondub määruse nr 16 § 4 p-s 1 nimetatud põhitegevusalaga (vrd Tallinna Ringkonnakohtu

16.12.2022 otsus nr 3-21-1402, p-d 9–11). Kuivõrd majutusettevõtja toetust saab taotleda vaid

ettevõtja, kelle jaoks majutusteenuse osutamine on põhitegevusala, siis võib eeldada, et taotleja

deklareeritud käive seondubki põhiosas nimelt majutusteenuse osutamisega. Erinevalt kaebaja

hinnangust ei toeta määruse nr 16 seletuskiri1 (sh meetme eesmärk) ringkonnakohtu arvates

teistsugust tõlgendust. Toetusmeetmete eesmärk oli aidata elujõulistel ettevõtjatel tervisekriis

üle elada (st tagada turismisektori taastumine pärast COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks

seatud piirangute lõppemist), mitte ühetaoliselt hüvitada kõigile majutusteenust pakkuvatele

ettevõtjatele Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangute tagajärjel tekkinud kahju. Seejuures

nähtub Hotel Lembitu OÜ 2019. a majandusaasta aruandest (esitatud 12.02.2021), et kaebaja

on kogu 2019. a müügitulu 102 777 eurot seostanud just tegevusalaga „Hotellid“ (EMTAK

kood 55101). Lisaks puuduvad andmed, et kaebajal ei oleks 2019. a mõnel kuul käivet üldse

tekkinud. Kuivõrd kaebaja oli 01.01.2019–31.01.2019 käibemaksukohustuslane ning tema

2021. a märtsikuu käive (65 107,85 eurot) ei olnud langenud, võrreldes 2019. a aritmeetilise

keskmise ühe kuu käibega (8496,62 eurot), siis ei vastanud ta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 sätestatud

nn käibe languse toetuse saamise tingimustele. Seetõttu eeldaks kaebuse rahuldamine nimetatud

sätte põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Ringkonnakohus võtab siiski

esmalt seisukoha, kas kaebaja suhtes võiksid olla kohaldatavad määruse nr 16 § 7 lg 2 või § 131

lg 1.

1 https://adr.rik.ee/mkm/dokument/12515848

3-21-1836

7(8)

18. Määruse nr 16 § 7 lg 2 sätestab, et kui käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust

majutusettevõtja tegutsemise alguse aeg on 01.01.2020 või hiljem või kui isik ei olnud kogu

2019. a käibemaksukohustuslane, võib ta toetust taotleda, kui ta on tegutsemise alguse ajast

kuni 28.02.2021 eest tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus keskmiselt vähemalt 800 eurot.

Täiendavalt tuleb silmas pidada seda, et Riigikohus tunnistas 09.06.2023 otsusega nr 5-22-13

määruse nr 16 § 7 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistas

määruse nr 16 § 7 lg-s 2 nimetatud toetuse taotlemise võimaluse sellise juriidilisest isikust

majutusettevõtja puhul, kes oli küll olnud terve 2019. a vältel käibemaksukohustuslane, kuid

kellel vähemalt ühel 2019. a kuul tegelikkuses käive siiski puudus. Kuivõrd Hotel Lembitu OÜ

tegutsemise alguse ajaks tuleb määruse nr 16 § 4 p 11 järgi lugeda 29.03.2016 ehk kaebaja

alustas tegutsemist enne 01.01.2020 ning samuti oli kaebaja kogu ajavahemiku 01.01.2019–

31.12.2019 vältel käibemaksukohustuslane ja puuduvad andmed, et tal ei oleks 2019. a mõnel

kuul käivet tekkinud, siis ei ole määruse nr 16 § 7 lg 2 kaebaja suhtes kohaldatav.

19. EAS-i 10.09.2021 otsuses ja 06.12.2021 vaideotsuses on leitud, et kaebaja ei ole määruse

nr 16 § 131 lg 1 tähenduses uus majutusettevõtja, sest ta on deklareerinud esmakordselt käivet

enne 01.01.2020. Määruse nr 16 § 131 lg 1 näeb ette, et käibemaksukohustuslasest juriidilisest

isikust majutusettevõtja, kes on MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel esmakordselt käivet

deklareerinud mõne kuu eest, mis jääb ajavahemikku 01.01.2020–28.02.2021, võib toetust

taotleda, kui ta on nende kuude eest, mil ta on MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel käivet

deklareerinud, teinud tööjõumaksude väljamakse nimetatud kuude aritmeetilise keskmisena

vähemalt 800 eurot kuus. Kuna vaidlust ei ole selles, et kaebaja deklareeris esmakordselt käivet

juba 2016. a aprilli kohta MTA-le esitatud käibedeklaratsioonil, siis ei ole määruse nr 16 § 131

lg 1 kaebaja suhtes samuti kohaldatav. Määruse nr 16 muutmist kajastavas seletuskirjas2 on

selgelt välja toodud, et uue § 131 lisamise eesmärgiks oli toetada uusi ettevõtjaid, kellel tekkis

esmakordselt käive pärast 01.01.2020. Seejuures on näitena (lk 3) viidatud n-ö käivitusfaasis

olevatele hotellidele ja restoranidele, millest nähtub üheselt, et hotelli puhul ei saa arvestada

ainult majutusteenuse osutamisega seotud käivet, vaid lähtuda tuleb ettevõtja kogu käibest.

20. Kaudselt kinnitavad ka varasemad samalaadseid toetusmeetmeid puudutavad määrused

järeldust, et kui määruse nr 16 andmisel oleks soovitud lähtuda ainult majutusteenuse osutamise

alustamise ajast või majutusteenuse osutamisega seotud käibest (s.o käibemaksumääraga 9%

maksustatavast käibest – vt käibemaksuseaduse § 15 lg 2 p 4), siis oleks see määruses nr 16 sel

viisil ka sätestatud (vrd väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 12

„Turismisektori ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud

kahjude osalise hüvitamise toetus“ § 7 lg 1; 05.11.2020 määruse nr 68 „Turismiga otseselt

seotud majandusharude ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust

tulenenud kahjude osalise hüvitamise täiendav toetus“ § 4 p 10 ja § 7 lg 1; 20.01.2021 määruse

nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse levikuga“ § 4 p-d 7 ja 11 ning § 7). Erinevalt varasemaid meetmeid

reguleerivatest määrustest on määruses nr 16 seatud toetust taotlevatele majutusettevõtjatele

üksnes nõue, et majutus peab olema nende põhitegevusalaks.

21. Iseenesest võib möönda, et kui kaebaja oleks korraldanud oma majandustegevuse viisil,

et pärast hotelli valmimist asub selles majutusteenust osutama uus äriühing, siis oleks see uus

äriühing ilmselt kvalifitseerunud toetusele määruse nr 16 § 7 lg 2 või § 131 lg 1 alusel. Samas

puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et abimeetmete normistik peaks tagama, et ka tema

kvalifitseeruks riigiabile (nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2022 otsus nr 3-21-1022, p 16).

Võrdsuspõhiõiguse riive on põhiseadusega vastuolus, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub

2 https://adr.rik.ee/mkm/dokument/12395968

3-21-1836

8(8)

mõistlik ja asjakohane põhjus. Riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse

kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust. Ebavõrdse kohtlemise põhjused

peavad olema kaalukamad siis, kui ebavõrdne kohtlemine on seotud asjaoludega, mis ei sõltu

isiku tahtest (nt Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 5-22-13, p-d 54 ja 59). Ettenägematutel

sotsiaalmajanduslikel põhjustel ulatuslikku käibelangust kannatanud majandusharu ettevõtjate

toetamise meetmete valikul ja piiritlemisel on seadusandjal avar otsustusruum (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 16.12.2022 otsus nr 3-21-1402, p-d 13–18; 06.10.2022 otsus nr 3-21-1022, p-

d 15–16).

22. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu järeldust, et kaebajat ei ole koheldud

meelevaldselt erinevalt nendest majutusettevõtjatest, kes olid kantud äriregistrisse või kellel

tekkis käive alles pärast 01.01.2020. Pikemat aega tegutsenud ja jätkusuutlike ettevõtjate puhul

võis eeldada, et nende kriisieelne majandustegevus on olnud kasumlik (st müügitulu ületas

tegevuskulusid) ning neil on kogunenud teatud reserve, mis võimaldab paremini kriisile vastu

panna ja sellest taastuda. Kui tuvastada ei saa, et ettevõtja käive oleks kriisieelse ajaga võrreldes

oluliselt langenud, siis ei ole alust eeldada, et ettevõtja säilimine oleks kriisi tõttu samaväärselt

ohustatud nagu selliste ettevõtjate puhul, kelle käive on varasemast oluliselt väiksem. Toetuse

saamise tingimuste sätestamisel võis arvestada mh taotluste administreerimise lihtsusega (vt ka

Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 5-22-13, p 55). Kui toetustaotluste menetlemise käigus tulnuks

vastustajal hakata koguma ja põhjalikumalt analüüsima andmeid ettevõtjate majandustegevuse

olemuse kohta, siis võinuks toetuse eesmärgid jääda üldse saavutamata. Meetme eesmärgiks oli

pakkuda ettevõtjatele kohest leevendust (st algselt oli eesmärk toetada osaliselt 2021. a märtsi

ja aprilli tegevuskulusid, mida laiendati hiljem ka 2021. a maile), kuid n-ö sisulisema hindamise

korral oleks kõigi taotluste menetlemiseks kulunud oluliselt kauem aega ja ilmselt kaasnenuks

ka märkimisväärselt rohkem vaidlusi, mis võinuks takistada toetuseks eraldatud raha õigeaegset

kasutamist.

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus muutmata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Hotel Lembitu OÜ on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 60 eurot ja kandnud

ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 476,30 eurot (ilma käibemaksuta). Esindajakulu

kandmise kohustus seoses praeguse asja menetlemisega ringkonnakohtus on õigusbüroo arvega

HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

EIS ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja

võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)