2-24-3131/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-3131

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

suhtes tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40

päevani

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.02.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.02.2024 määrus muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 26.02.2024 Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik, patsient)

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt võeti puudutatud isik haiglasse ravinõusolekuga, kuid valvearsti otsusega

rakendati tema suhtes alates 25.02.2024 kell 14.16 tahtest olenematut ravi vastavalt

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

3. Esitatud taotlusest ja psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik

psühhiaatriakliinikus ravil teist korda. Eelnevalt viibis ta haiglaravil 20.11.2023-27.11.2023,

mil pöördus valvearsti poole seoses obsessiiv-kompulsiivse häire ja suitsiidsete mõtetega. Tal

esines haiglasse vastuvõtmisel mitmeid somaatilisi kaebusi, isik kartis infarkti, kuid samas

teatas, et plaanib kõrgvererõhu ravimiga suitsiidi teha. Haiglas puudutatud isik rahunes, nädala

pärast soovis lahkuda ning eitas esinenud suitsiidmõtteid. Tal diagnoositi generaliseerunud

ärevushäire ja paanikahäire. Pärast haiglast vabanemist kutsus puudutatud isik endale neljal

korral kiirabi erinevate kehaliste kaebuste tõttu, millel puudusid objektiivsed alused.

06.02.2024 kutsus ta kiirabi kolm päeva esinenud suitsiidmõtete tõttu. Ta toimetati

psühhiaatriakliinikusse, kuid ei hospitaliseeritud.

22.02.2024 pöördus puudutatud isik Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini

osakonda kaebustega hingamisraskustele. Tal diagnoositi kopsupõletik, määrati vastav ravi ja

suunati kodusele ravile. Samast päevast oli tal ambulatoorse raviarsti saatekiri statsionaarsele

ravile psühhiaatriakliinikusse. Saatekirjas öeldi, et viimase kahe kuu jooksul on isiku seisund

olnud ebastabiilne ning ravimite võtmine ebaregulaarne.

Uuesti pöördus isik psühhiaatriakliinikusse 23.02.2024. Ta oli ülikiire kõnega, alanenud

meeleolus ning avaldas, et oli nädal tagasi elukaaslasest lahku läinud ja plaanib minna Nõmme

metsa, et seal oma vererõhuravimid sisse võtta. Puudutatud isik võeti haiglasse

ravinõusolekuga. Ta oli osakonnas väga ärev, nõudlik ega olnud rahul ravimitega, mis talle

määrati. 25.02.2024 teatas isik, et lahkub osakonnast ning mõtles suitsiidiplaanid välja, et

haiglasse saada. Kuna puudutatud isik oli väga ärev, muutlike avaldustega ja pöördus antud kuu

jooksul teistkordselt suitsiidmõtetega valvetuppa, siis tegi valvearst tema suhtes tahtest

olenematu ravi otsuse 25.02.2024 kell 14.16.

Taotluse esitamise seisuga isiku seisund ei paranenud. Ta oli väga ärev, haiglaravi suhtes

negatiivselt meelestatud ja kinnitas, et suitsiidmõtted olid väljamõeldis. Puudutatud isikul

esines raske psüühikahäire – generaliseerunud ärevushäire (F41.1), millega kaasnes

depressiivne kohanemishäire (F43.2). Kõrge ärevusefooni tõttu oli tema suitsiidirisk kõrge.

Väljaspool haiglat puudus võimalus isiku jälgimiseks ning tal puudus Tallinnas tugivõrgustik.

Varasemast kogemusest ja puudutatud isiku seisundist lähtuvalt ei olnud alust prognoosida

seisundi paranemist nelja ööpäeva jooksul, mistõttu taotles avaldaja kohtult luba puudutatud

isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ning talle antidepressiivse,

rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes.

4. Maakohus rakendas 26.02.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

neljaks päevaks alates 25.02.2024 kell 14.16 kuni 29.02.2024 kell 14.16. Samuti andis kohus

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

5. Ärakuulamisel jäi raviarst eelnevalt esitatu juurde ja märkis, et puudutatud isiku seisund oli

ebastabiilne, ta kutsus endale korduvalt kiirabi ja käis 22.02.2024 enda psühhiaatri visiidil, kes

saatis ta saatekirjaga haiglasse. Samal päeval pöördus puudutatud isik ise erakorralise

meditsiini osakonda hingamisraskustega, tal tuvastati kopsupõletik ja kirjutati välja rohud, mida

ta

välja

ei

ostnud.

Järgmisel

päeval

(23.02.2024)

pöördus

puudutatud

isik

psühhiaatriakliinikusse ja ütles, et kui teda vastu ei võeta, siis tapab end Nõmme metsas

tablettidega ära.

6. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel, et tuli psühhiaatriakliinikusse ise, kuivõrd ta läks

pruudist lahku ja tal oli paar päeva halb tuju. Ärakuulamise hetkel oli tuju normaalne ja

depressiivseid mõtteid polnud. Isik tunnistas, et tal olid suitsiidmõtted, aga see oli ammu.

Eelmisel korral viibis ta ravil 10 päeva ja oli koju minnes terve. Ta väitis, et tegi eelnevalt lolle

asju, kuid tundis end hetkel normaalselt, otsis tööd turvatöötajana ja ootas kolimist.

7. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldaja taotlust.

8. Raviarsti 28.02.2024 esitatud täiendava arvamuse kohaselt puudutatud isiku seisund ei

muutunud, kuivõrd tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel kujutaks ta

oma raske psüühikahäire tõttu ohtu endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus

9. Maakohus pikendas 28.02.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 05.04.2024 kell 14.16. Ühtlasi andis

kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

Kohus tutvus psühhiaatrite arvamusega, kuulas ära puudutatud isiku ja tema raviarsti ja

kinnitas, et täidetud olid eeldused esialgse õiguskaitse korras isiku paigutamiseks tema

nõusolekuta kinnisesse asutusse. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire –

generaliseerunud ärevushäire (F41.1), millega kaasnes depressiivne kohanemishäire (F43.2) ja

tema suitsiidirisk oli suurenenud ärevusefooni tõttu kõrge. Väljaspool haiglat puudus võimalus

isiku jälgimiseks ja tal ei olnud Tallinnas tugivõrgustikku. Kohus veendus ärakuulamisel, et

puudutatud isik ei ole psüühikahäirest tulenevalt suuteline juhtima oma käitumist ja on endale

ohtlik. Arstide hinnangust tulenevalt puudus isikul ravisoostumus ja haiguskriitika. Seega ei

olnud esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ära langenud. Kuivõrd

puudutatud isiku seisund ei muutunud, oli põhjendatud rakendada tahtest olenematut ravi

kauem kui neli päeva.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

10. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja tahtest

olenematu ravi lõpetada. Isik tuli haiglasse vabatahtlikult, sest tundis ennast halvasti. Kuna ta

oli pruudist lahku läinud, siis oli tal ka paha tuju. Kliinikus olles tuju ja enesetunne paranesid

ja isik soovis koju minna.

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

12. Avaldaja hinnangul oli maakohtu määrus põhjendatud ning antud juhtumi puhul olid

täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused

vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.

13. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu

määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

15. Maakohus kohaldas 26.02.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja

pikendas 28.02.2024 määrusega psühhiaatriahaiglasse paigutamist kuni 05.04.2024 kell 14.16.

Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks

järeldada, et maakohus eksis tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid

ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

16. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku väitega, et tema viibimine psühhiaatriakliinikus

ei olnud vajalik. Asja materjalidest nähtuvalt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire –

generaliseerunud ärevushäire (F41.1), millega kaasnes depressiivne kohanemishäire (F43.2).

Ta viibis haiglaravil teistkordselt ja tema suitsiidirisk oli psühhiaatrite hinnangul kõrge.

Psühhiaatriakliinikus oli puudutatud isik ärev, nõudlik ja haiglaravi suhtes negatiivselt

meelestatud. Kohtul puudub alus kahelda isikule pandud diagnoosis. Asjas esitatud

psühhiaatrite arvamused koosmõjus avalduse ja puudutatud isiku ja raviarsti poolt

ärakuulamisel avaldatud asjaoludega kinnitavad, et isikul esines raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

17. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda

või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm

07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1

p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida

kohus peab puudutatud isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Raviarsti hinnangul oli

puudutatud isik ohtlik nii ümbritsevatele kui ka iseendale ebaadekvaatse käitumise ja

toimetulematuse tõttu. Isiku käitumine enne psühhiaatriahaiglasse pöördumist viitas selgelt

psühhootilise käitumise süvenemisele. Asja materjalidest nähtuvalt plaanis puudutatud isik

sooritada Nõmme metsas vererõhuravimeid võttes enesetapu. Eeltoodust tulenevalt ohustaks

puudutatud isik haiglaravita jäämisel psüühikahäire tõttu eelkõige enda elu ja tervist. Tema

ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline,

kuivõrd suitsiidirisk oli suurenenud ärevusfooni tõttu kõrge. Samuti viitas puudutatud isiku

ohtlikkusele tema puudulik haiguskriitika ja puuduv arusaam ravi vajalikkusest (RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).

18. Riigikohus on leidnud, et PsAS § 11 lg 3 kohane muude abinõude kasutamise võimatus

eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu

(RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik ei mõista enda

ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada talle psühhiaatrilist abi muul

viisil kui tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine annab alust

kahelda selles, et ta on suuteline iseseisvalt ja korrektses koguses ravimeid manustama. Tema

ravisoostumus ei ole pidev, kuivõrd ta kutsus pärast 27.11.2023 haiglast vabanemist endale

korduvalt

kiirabi

suitsiidmõtete

tõttu,

pöördus

23.02.2024

psühhiaatriakliinikusse

vabatahtlikult ja võeti haiglasse ravinõusolekuga, kuid määruskaebuses eitas endal esinevat

psüühikahäiret ja esinenud suitsiidmõtteid. Väljaspool haiglat puudub võimalus puudutatud

isiku jälgimiseks ja vajaliku ravi tagamiseks, sest tal puudub selleks vastav tugivõrgustik.

Eelnevast tulenevalt on ebatõenäoline, et isik oleks suuteline end iseseisvalt väljaspool

psühhiaatriakliinikut ravima.

19. TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib pikendada kuni 40 päevani, kui see

on ilmselgelt vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatrite 26.02.2024

arvamuse kohaselt puudus alus prognoosida puudutatud isiku seisundi paranemist nelja

ööpäeva jooksul. 28.02.2024 raviarsti arvamuse kohaselt ei muutunud puudutatud isiku seisund

ka pärast esialgset haiglas viibimist, tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita

jäämisel kujutaks ta raske psüühikahäire tõttu ohtu endale ja ümbritsevatele. Kuivõrd raviarsti

hinnangul oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik, oli maakohtul õigus vastavalt isiku

tervislikule seisundile esialgset õiguskaitset pikendada. Asjaolu, et puudutatud isik

psühhiaatrite ja raviarsti hinnanguga ei nõustu, ei lükka ümber hinnangut tema tervislikule

seisundile ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste

hindamisel.

20. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused maakohtu määruse tühistamiseks ja määruskaebuse

rahuldamiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid

täidetud.

21. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

22. TsMS § 543 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)