2-22-14776/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht 2. aprill 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-14776

Tsiviilasi

X kaebus Tallinna kohtutäitur Priit Petteri 18. septembri

2022. a otsusele täiteasjas nr 023/2016/1732

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 9. veebruari 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (sissenõudja) X (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Silver Tamm

Puudutatud isik kohtutäitur Priit Petter, lepinguline esindaja

advokaat Janar Kuus

Puudutatud

isik

II

(võlgnik)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. veebruari 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-14776

ning teha uus määrus, millega rahuldada X kaebus kohtutäitur Priit Petteri

18. septembri 2022. a otsuse resolutsiooni punkti 2 peale täiteasjas nr 023/2016/1732.

2. Tühistada kohtutäitur Priit Petteri 18. septembril 2022 täiteasjas nr 023/2016/1732

tehtud otsuse resolutsiooni punkt 2 ning kohustada kohtutäitur Priit Petterit X

29. augusti 2022. a kaebust uuesti läbi vaatama.

3. Rahuldada X määruskaebus.

4. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kohtutäitur Priit Petteri

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2 (7)

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, sissenõudja) esitas 3. oktoobril 2022 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur

Priit Petteri (kohtutäitur) 18. septembri 2022. a otsuse peale, paludes, et kohtutäitur peataks

täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel täielikult.

1.1. Avalduse kohaselt esitas avaldaja kui sissenõudja kohtutäiturile täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 46 lg 1 p 1 alusel avalduse täitemenetluse peatamiseks täiteasjas

nr 023/2016/1732. Kohtutäitur peatas 18. septembri 2022. a otsusega täitemenetluse vaid

osaliselt, jätkates täitemenetlust täitekulude sissenõudmise osas. Kui sissenõudja on esitanud

avalduse täitemenetluse peatamiseks, ei ole kohtutäituril diskretsiooniõigust, mis ulatuses

täitemenetlus peatada. Täitemenetluse peatamise ajaks peatub nõude täitmine täielikult,

sealhulgas ka kohtutäituri tasu nõude osas.

1.2. Avaldajale teadaolevalt on Y (võlgniku) arvelduskontod jätkuvalt arestitud kohtutäituri

nõude ulatuses. Seega, kui arvelduskontole laekuks raha, siis selle rahaga rahuldataks

kohtutäituri tasu nõue. Eeltoodu läheb vastuollu täitemenetluse täieliku peatamise põhimõttega.

Seejuures ei vaidle avaldaja vastu kohtutäituri õigusele nõuda tehtud toimingute eest tasu, vaid

vaidleb sellele vastu, et täitur ei tegeleks oma tasu sissenõudmisega ajal, mil täitemenetlus on

peatatud.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud

avaldaja kanda.

2.1. Vaidlust ei ole selles, et kohtutäitur rahuldas 18. septembri 2022. a otsusega avaldaja

kaebuse ja peatas täitemenetluse TMS § 46 lg 1 p 1 alusel, s.o sissenõudja avalduse alusel.

Vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 1 on selgesõnaliselt öeldud, et täitetoimingud on peatatud

ja vara vabastatud juba 10. juunil 2022.

2.2. Vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-ga 2 jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja nõuded

kohtutäiturile jõustunud otsuste alusel täitekulude sissenõudmisest loobumiseks ja võlgniku

vara aresti alt vabastamiseks kohtutäituri nõuete osas. Kohtutäitur lisas vaidlustatud otsuse

resolutsiooni sellise punkti seetõttu, et avaldaja nõudis varasemas e-kirjavahetuses, et

kohtutäitur loobuks oma täitemenetluse läbiviimisel lisandunud täitekulude nõudmisest ja

vabastaks võlgniku arvelduskonto ka nende nõuete osas. Avaldajal puudub selliste nõuete

esitamiseks õiguslik alus, sest avaldaja saab käsutada täitemenetluses vaid oma nõudeid.

Kohtutäitur on võlgnikule 26. septembril 2016 kätte toimetanud kohtutäituri tasu otsused, mis

on täitedokumendid. Seejuures kinnitas kohtutäitur, et täitemenetlus ja täitetoimingud on

peatatud ning kohtutäitur ei tegele oma tasu sissenõudmisega ajal, mil täitemenetlus on

peatatud. Seega ei ole kohtutäitur avaldaja õigusi rikkunud.

3. Võlgnik avaldas kohtule, et kuni kokkuleppe saavutamiseni oli sissenõudja nõus

täitemenetluse peatama. Võlgnikule teadaolevalt ei ole täitemenetlus peatatud ja võlgniku

arvelduskonto on kohtutäituri poolt endiselt arestitud.

Esimese astme kohtu määrus

4. Maakohus jättis 9. veebruari 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja kaebuse

kohtutäituri otsuse peale rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus mõistis

3 (7)

avaldajalt kohtutäituri kasuks välja menetluskulude hüvitise 200 eurot ning sellelt viivise

seadusjärgses määras.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohtutäitur 18. septembri 2022. a otsusega

täitemenetluse peatanud, mistõttu ei nähtu sellest avaldaja kui sissenõudja õiguste rikkumist.

Vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 1 on sõnaselgelt öeldud, et täitetoimingud on peatatud ja

avaldaja nõude osas on vara aresti alt vabastatud juba 10. juunil 2022. Kuigi kohtutäitur on

vaidlustatud otsuse p-s 2 eksitavalt märkinud, et jätab rahuldamata avaldaja nõuded jõustunud

kohtutäituri otsuste alusel täitekulude sissenõudmisest loobumiseks ja/või menetluse

peatamiseks ning võlgniku vara aresti alt vabastamiseks, nõustus maakohus kohtutäituri ja ka

avaldaja enda seisukohaga, et täitemenetluse osaline peatamine ei ole võimalik. Seejuures

maakohus möönis, et vaidlustatud otsuse p 2 on eksitavalt sõnastatud.

4.2. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et avaldaja ei saanud nõuda kohtutäiturilt täitekulude

sissenõudmisest loobumist ning võlgniku vara aresti alt vabastamist täituri tasu osas. Maakohus

märkis, et täitemenetluse peatamise korral jäävad varem tehtud täitetoimingud jõusse ning

kohtutäituril ei ole õigust uusi täitetoiminguid teha, s.h areste tühistada ega keelumärkeid

kustutada ega ka oma tasu sisse nõuda. Kohtutäituri tasu osas võlgniku arvelduskontode

vabastamist avaldaja nõuda ei saa, sest selle nõude käsutamisõigus kuulub kohtutäiturile.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Samuti palub

avaldaja

tühistada

kohtutäituri

18. septembri

2022. a

otsuse

ja

peatada

täiteasi

nr 023/2016/1732. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda.

5.1. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on avaldaja jätkuvalt seisukohal, et täitemenetlus ei

ole peatatud. Kohtutäituri otsus ja e-kirjavahetus ei vasta täitemenetluse seadustiku mõttele ja

seetõttu ei ole avaldajal kindlust, mis ajal ja mis ulatuses on täitemenetlus peatatud.

Vaidlustatud määrus muudab olukorra veelgi segasemaks, sest ühelt poolt maakohus möönab,

et menetluse peab peatama täielikult, kuid teisalt jättis maakohus jõusse kohtutäituri otsuse, mis

ei vasta maakohtu enda seisukohale. Seejuures on maakohus õigustanud kohtutäituri segaselt

sõnastatud otsust.

5.2. Avaldaja hinnangul ei ole ka kohtutäituri nõude ulatuses võlgniku arvelduskontole seatud

arest täitemenetluse seadustiku mõttega kooskõlas. Peatumise ajaks kehtima jääv arest

vähendab võlgniku võimalust arvelduskontosid kasutada, sealhulgas raha hoiustada ja teenida,

millega avaldaja ees oma kohustusi täita. Kohtutäituri ebaselge otsus annab täiturile formaalse

aluse oma tasu ulatuses täitmist jätkata, mis selgelt riivab avaldaja õiguseid. Avaldaja hinnangul

on mõistlik võlgniku arvelduskontod täielikult, sh täituri tasu ulatuses, aresti alt vabastada.

6. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et avaldaja kaebus tuleb jätta

rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Muuhulgas viitas kohtutäitur, et avaldaja

määruskaebus on esitatud hilinemisega.

7. Võlgnik avaldas, et nõustub avaldajaga, et määruskaebus tuleb rahuldada ja täitemenetlus

peatada.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

4 (7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus

TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega rahuldab

avaldaja kaebuse kohtutäituri 18. septembri 2022. a otsuse resolutsiooni p 2 peale, tühistades

selles osas otsuse, ning kohustab kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama.

10. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kohtutäituri väidet, mille kohaselt on avaldaja

määruskaebus esitatud hilinemisega. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on vaidlustatud

maakohtu määrus avaldaja lepingulisele esindajale e-toimiku kaudu kätte toimetatud 7. märtsil

2024. Kuna määruskaebus on esitatud 11. märtsil 2024, siis on see tähtaegne. Kohtutäitur viitab

TsMS § 3141 lg-le 2, kuid jätab tähelepanuta, et viidatud sätte alusel menetlusdokumentide

kättetoimetamise viis on erandlik ning dokumenti ei saa kättetoimetatuks lugeda, kui

menetlusosalisele saadetud kirjas puudub viide kõnealusele sättele ning sellele, et kohus loeb

menetlusdokumendi kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks (vt ka RKTKm 01.03.2017,

3‑2‑1‑171‑16, p 21). Seega ei ole sätte kohaldamiseks piisav, et kohtule on teada avaldaja e-

postiaadress ning on vaidlustatud määruse selle tegemise päeval, s.o 9. veebruaril 2024

menetlusosalistele teatavaks teinud.

11. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks peatuda küsimusel, mis ulatuses on avaldaja

kohtutäituri 18. septembri 2022. a otsuse vaidlustanud. Maakohtule esitatud kaebuses taotleb

avaldaja, et kohtutäitur peataks täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel täielikult (dtl 2).

Maakohtu menetluses esitatud seisukohtades on avaldaja selgitanud, et ta ei ole rahul

kohtutäituri otsusega osas, millega ta jätkab oma tasude sissenõudmist ajal, mil täitemenetlus

on peatatud. Avaldaja hinnangul ei ole kohtutäituril õigust otsustada, mis ulatuses ta

täitemenetluse peatab – kas sissenõudja nõude ulatuses või ka enda tasude osas (dtl-d 35 ja 98).

Ringkonnakohtu

hinnangul

nähtub

avaldaja

kaebusest

ja

tema

edasistest

menetlusdokumentidest, et avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri 18. septembri 2022. a otsuse

selle resolutsiooni p 2 osas. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 1 on kohtutäitur avaldaja

kaebuse rahuldanud ja peatanud täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel. Selles osas

avaldaja etteheiteid asja materjalidest ei nähtu.

12. Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas kohtutäitur on

18. septembri 2022. a otsusega peatanud täiteasjas nr 023/2016/1732 täitemenetluse ka

kohtutäituri tasu ja täitekulude sissenõudmise osas. Maakohus on vaidlustatud otsuses leidnud,

et täitemenetlust ei saa osaliselt peatada ning kohtutäitur on vaidlustatud otsuse resolutsiooni

p-s 1 sõnaselgelt öelnud, et täitetoimingud on peatatud. Avaldaja leiab, et kohtutäituri otsuse

resolutsiooni p-st 2 tulenevalt ei ole kohtutäitur täitemenetlust peatanud kohtutäituri nõude

osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täitemenetlust ei saa

TMS § 47 lg-st 12 tulenevalt osaliselt peatada. Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus aga

seisukohal, et kohtutäitur on vaidlustatud otsusega jätnud täitemenetluse peatamata kohtutäituri

enda nõude osas. See nähtub nii vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-st 2 kui ka otsuse

põhjendusest.

13. TMS § 46 lg 1 p 1 kohaselt peatab kohtutäitur täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel.

Vaidlust ei ole selles, et avaldaja on vastavasisulise avalduse 11. augustil 2022 kohtutäiturile

esitanud.

13.1. Asja materjalidest nähtuvalt on kohtutäitur 19. augustil 2022 avaldajale vastanud ning

muuhulgas avaldanud, et täitetoimingud täiteasjas nr 023/2016/1732 on peatatud sissenõudja

nõude menetlemisel ning kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamise tasu osas täitetoiminguid

peatatud ei ole (dtl 7). Seejärel on sissenõudja esitanud 29. augustil 2022 kohtutäiturile

kaebuse, milles palub kohtutäituril vastavalt varasemalt esitatud taotlusele peatada

5 (7)

täitemenetlus (dtl 27). Kohtutäitur on 18. septembril 2022 teinud otsuse, mille resolutsioon on

järgmine:

1. Rahuldada X (XXXXXXXXXXX) kaebus ja peatada täitemenetlus sissenõudja avalduse alusel

TMS § 46 lg 1 p 1 alusel (täitetoimingud peatatud ja sissenõudja nõude osas vara vabastatud

10.06.2022) ja edastada kohtutäituri otsus sissenõudjale;

2. Jätta rahuldamata X (XXXXXXXXXXX) nõuded kohtutäiturile, jõustunud kohtutäituri

otsuste alusel täitekulude sissenõudmisest loobumiseks ja/või menetluse peatamiseks ning

võlgniku vara aresti alt vabastamiseks.

Maakohus on vaidlustatud määruses möönnud, et kohtutäituri otsuse resolutsiooni p 2 on

eksitavalt sõnastatud (vaidlustatud määruse p-d 14 ja 15). Ka kohtutäitur on vastuses

määruskaebusele nentinud, et otsuse sõnastus ei olnud kõige parem, kuid lähtuda tuleb siiski

tegelikust olukorrast (dtl 182). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist vaid otsuse

resolutsiooni p 2 eksitava sõnastusega, sest otsuse põhjendustest nähtuvalt oli kohtutäituri tahe

jätta enda nõude suhtes täitemenetlus peatamata.

13.2. Vaidlustatud otsuse põhjendavas osas on kohtutäitur avaldanud muuhulgas järgmist:

„Sissenõudja on taotluses palunud peatada täiteasjas nr 023/2016/1732 täitemenetlus, sh ka

lisandunud ja sissenõutavaks muutunud, võlgniku suhtes menetletavate kohtutäituri nõuete

osas, selgitamata kohtutäiturile konkreetset õiguslikku alust, mille kohaselt oleks sissenõudjal

õigus nõuda ja kohtutäituril kohustus täitemenetlus võlgniku suhtes, täitekulude osas peatada.

Sissenõudja ei ole oma kohtutäiturile esitatud kaebuses ja kirjades toonud välja arusaadavaid

põhjendusi ega täitemenetluse peatamise aluseks olevaid õiguslikke asjaolusid, liiatigi veel

olukorras, kus nõude aegumise ajaks on 10 aastat sh ei ole võlgnikult õnnestunud 6 aasta jooksul

midagi sisse nõuda.“(dtl 11). Eelnevast nähtub selgelt, et kohtutäituri hinnangul ei ole

sissenõudjal õiguslikku alust nõuda kohtutäiturilt täitekulude osas täitemenetluse peatamist.

13.3. Ka vaidlustatud otsusele eelnenud sissenõudja ja kohtutäituri e-kirjavahetusest nähtub, et

kohtutäitur ei pidanud põhjendatuks täitemenetluse peatamist enda nõuete osas. Nii on

kohtutäitur 10. juunil 2022 vastuses võlgnikule avaldanud: „Kohtutäitur rahuldab võlgniku

taotluse ja peatab sissenõudja nõude osas täitetoimingud ning vabastab võlgniku vara aresti alt.“

Seejärel on sissenõudja samal kuupäeval saadetud e-kirjas kohtutäiturilt küsinud: „Kas saame

asjast ühte moodi aru ja peatate kogu täitemenetluse, sh täituri tasu nõude sissenõudmise ning

vabastate vara arest alt?“ 14. juulil 2022 saadetud e-kirjas küsib sissenõudja uuesti

kohtutäiturilt, kas viimane on täitemenetluse peatanud täielikult, sh kohtutäituri tasu nõuded

(dtl 8) 19. juuli 2022. a e-kirjas sissenõudjale on kohtutäitur selgitanud, et: „Täitetoimingud on

peatatud sissenõudja nõude menetlemisel. Kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamise tasu

osas täitetoiminguid peatatud ei ole.“ (dtl 7). Seejärel on sissenõudja 21. juuli 2022. a e-kirjas

avaldanud, et kohtutäituri viimasest e-kirjast ei ole võimalik välja lugeda, kas kohtutäitur

kavatseb täitemenetluse terves ulatuses peatada. Sellele e-kirjale on kohtutäitur 19. augustil

2022 vastanud, avaldades mh järgmist: „Täitetoimingud täiteasjas 023/2016/1732 on peatatud

sissenõudja nõude menetlemisel. Kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamise tasu osas

täitetoiminguid peatatud ei ole.“ (dtl 7).

13.4. Eelnevast tulenevalt on kohtutäitur alles kohtumenetluses asunud seisukohale, et

täitemenetlust ei saa osaliselt peatada ja täitemenetlus on peatatud ka täitekulude sissenõudmise

osas. Kuna kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel hindab kohus otsuse

seaduslikkust, ei saa kohtutäitur kohtumenetluses vaidlustatud otsuse põhjendusi hakata

muutma. Kohus saab kaebuse lahendamisel anda õigusliku hinnangu sellele, kas kohtutäitur

eksis või rikkus otsuse tegemisel seaduses sätestatud nõudeid.

6 (7)

13.5. Kolleegiumi hinnangul nähtub vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-st 2 ja selle

põhjendustest, et kohtutäitur ei peatanud täitemenetlust täitekulude sissenõudmise osas.

Kohtupraktikas on selgitatud, et täitemenetluse peatamist ja selle tagajärgi reguleerib

TMS § 47, mis ei võimalda kohtutäituril täitemenetluse osalist peatamist viisil, et kohtutäituri

tasu osas täitemenetlus ei peatu. Sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse peatumisel tuleb

menetlus lugeda peatunuks ka kohtutäituri tasu nõude osas (vt TlnRnKo 18.05.2018, 2-17-

13000, p-d 19 ja 20). Seega tuleb kohtutäituri 18. septembri 2022. a otsus selle resolutsiooni

p 2 osas tühistada.

14. TMS § 218 lg-st 1 tulenevalt saab kohus kaebuse rahuldamisel vaidlustatud kohtutäituri

otsuse tühistada, kuid kohus ei saa algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut

otsust teha (RKTKm 01.06.2016, 3-2-1-36-16, p 23). Seetõttu käsitab kolleegium sissenõudja

peatamise taotlust osana kohtutäituri otsuse tühistamise nõudest.

15. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlevad menetlusosalised ka selle üle, kas kohtutäituril oli

õigus keelduda võlgniku arvelduskonto aresti alt vabastamisest täitekulude osas. Selles osas

nõustub kolleegium kohtutäituri seisukohaga, kuid selguse huvides märgib järgmist.

15.1. Kohtutäitur on selgitanud, et võlgnikule on 26. septembril 2016 kätte toimetatud

täitedokument, täitmisteade ning kohtutäituri tasu otsused (dtl 94). Ringkonnakohus nõustub

kohtutäituriga selles, et kui võlgnik ei ole kohtutäituri otsust kohtutäituri tasu ja täitekulude

kohta vaidlustanud, on ka täituril TMS § 2 lg 1 p 16 järgi täitedokument võlgniku suhtes.

Seejuures täidetakse täituri tasunõue üldjuhul samas täitemenetluses (vt ka RKTKm

07.06.2017, 3‑2‑1‑51‑17, p 21). Riigikohus on varasemalt selgitanud, et kohtutäitur saab

keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamast, kuni tema tasunõue on

rahuldatud. Täitur saab oma tasunõude realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu

katteks müües. Kui kinnistu on aga juba aresti alt vabastatud ja täitemenetlus hüpoteegi

realiseerimiseks lõpetatud, uut täitemenetlust täituri tasuotsuse realiseerimiseks alustada ei saa

(RKTKm 16.09.2015, 3-2-1-77-15, p 29). Kolleegiumi hinnangul kohaldub eeltoodud

põhimõte ka siinses vaidluses võlgniku vara aresti alt vabastamise puhul. Kuna kohtutäituril on

tasunõue võlgniku vastu, on kohtutäituril õigus täitemenetluse peatamise korral keelduda

võlgniku arvelduskonto aresti alt vabastamisest kohtutäituri tasu ja täitekulude osas.

15.2. TMS § 47 lg 1 kohaselt jäävad täitemenetluse peatamise korral tehtud täitetoimingud

jõusse. TMS § 47 lg 12 teise lause kohaselt peatub täitemenetluse peatamise ajaks arestimisakti

alusel nõude täitmine. Seega peatub ka võlgniku kontol oleva raha kandmine kohtutäituri

ametialasele arvelduskontole (TrtRnKo 03.12.2015, 2-15-4438, p 19). Kuna menetluse

peatamise korral võlgniku arvelduskontolt kohtutäituri kontole enam väljamakseid ei tehta, ei

saa tekkida ka olukorda, kus kohtutäitur jätkaks kohtutäituri tasu ja täitekulude sissenõudmist

võlgnikult. Juhul, kui mingil põhjusel peaks ajal, mil täitemenetlus on peatatud, kohtutäituri

ametialasele arvelduskontole arestimisakti alusel võlgniku rahalisi vahendeid laekuma, ei tohi

kohtutäitur laekunud summasid arvestada kohtutäituri tasu ja täitekulude katteks.

16. Kolleegiumi hinnangul on tegemist määruskaebuse rahuldamisega, sest sissenõudja

saavutab oma kaebusega soovitud eesmärgi – täitemenetluse peatamist puudutavas osas

kohtutäituri otsuse p 2 tühistamine. Määruskaebuse rahuldamise tõttu ei pea kolleegium

menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt vajalikuks vastata määruskaebuse ülejäänud

väidetele.

17. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

7 (7)

18. Määruskaebuse rahuldamine tingib ka menetluskulude jaotuse muutmise TsMS § 173 lg 3

alusel. Maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise

lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda.

19. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus

muudab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas (vt RKTKm 12.05.2021, 2-19-

15916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes

määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast määruse jõustumist.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)