2-23-13232/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-13232

Kohtuasi

X maksejõuetusavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.11.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 02.11.2023 määrus ja saata asi samale maakohtule X

maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (võlgnik) esitas 18.09.2023 Harju Maakohtule maksejõuetusavalduse (täiendatud

02.10.2023), milles palub enda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamise

menetluse algatamist.

Avalduse kohaselt viibib võlgnik Tallinna Vanglas, võlgnikul vara ei ole, igakuiseks

sissetulekuks on vanglas saadav töötasu ligikaudu 5 eurot (0,73 eurot tund), tasumisele

kuuluvate kohustuste jääk on kokku 10 155,93 eurot. Võlgnikul muud väljaminekud puuduvad.

Makseraskuste põhjuseks on võlgnik märkinud valed eluviisid, mis kuhjusid üksteise otsa, et

endaga hakkama saada.

2-23-13232

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus keeldus 02.11.2023 määrusega võlgniku maksejõuetusavaldust menetlusse

võtmast ja jättis menetluskulud võlgniku kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus viitas Tartu

Ringkonnakohtu 10.02.2023 määrusele tsiviilasjas nr 2-22-16950 mille kohaselt võib

erandlikus olukorras, kus kohus on veendunud, et need asjaolud, mida usaldusisik saaks välja

selgitada ja mille alusel kohus otsustaks seejärel, kas pankroti saab välja kuulutada ja kas saab

algatada

kohustustest

vabastamise

menetluse,

on

selged,

võib

füüsilise

isiku

maksejõuetusavalduse jätta õiguskaitse vajaduse puudumise korral menetlusse võtmata.

Seejuures peab kohus lähtudes füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 4 lg-st 2

selgitama välja võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud, mis on usaldusisiku nimetamise

korral usaldusisiku ülesanne (p 15).

Maakohus leidis, et antud juhul on võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud välja

selgitatud. Usaldusisiku ülesanded näeb ette FIMS § 17, mille kohaselt koostab usaldusisik

varanimekirja ning esitab selle kohtule. Varanimekirjas tuleb märkida ka võlgniku ja temaga

koos elavate perekonnaliikmete vara. Rahvastikuregistri andmetel ei ole võlgnikul abikaasat

ega ülalpeetavaid. Alates 07.02.2022 viibib võlgnik kinnipidamisasutuses (vahistamine

07.02.2022, vanglas alates 22.03.2023). E-kinnistusraamatu andmetel ei kuulu avaldajale

kinnisasju. E-äriregistri andmetel ühtegi osalust registrisse kantud äriühingutes avaldajal ei ole.

Liiklusregistri andmetel võlgnikule sõidukeid ei kuulu. Võlgniku vabakasutuskontol on

01.11.2023 seisuga 1,46 eurot, perioodil 01.08.2023–01.11.2023 on kontole toimunud

laekumisi kokku summas 4,44 eurot (kuigi võlgnik ise on märkinud enda igakuiseks

sissetulekuks ligikaudu 5 eurot). Usaldusisik peab kohtule esitama ka võlgniku rahaliste

kohustuste nimekirja (võlanimekirja). Selle kohta on kohtul samuti andmed olemas.

Maksejõuetusavalduses on võlgnik märkinud enda tasumisele kuuluvate kohustuste jäägiks

kokku 10 155,93 eurot, võlgniku täitemenetluse väljavõtte kohaselt on võlgniku vastu algatatud

(täitmisel) 46 täitemenetlust, täitmisel olevate nõuete jääk 27.10.2023. a seisuga 8434,28 eurot,

millele lisanduvad täitekulud. FIMS § 17 lg 1 p 3 kohaselt peab usaldusisik koguma ka võlgniku

viimase kolme aasta tuludeklaratsioonide ja maksekonto väljavõtete ning oluliste kohustuste

aluseks olevate dokumentide (näiteks laenulepingud) ärakirjad. Võlgnik ei ole ühtegi sellist

kohustust esile toonud. Võlgnik ei ole esile toonud, et ta oleks viie aasta jooksul enne avalduse

esitamist võõrandanud kinnisasja või registrisse kantud vallasasja või õiguse või kinkinud või

laenanud raha kolmandale isikule enam kui 3000 euro ulatuses (FIMS § 17 lg 3). Kokkuvõttes

nähtub maakohtu hinnangul võlgniku esitatud maksejõuetusavaldusest ja kohtu kogutud

andmetest, et võlgnikul on kohustusi kokku summas 10 155,93 eurot, millele lisanduvad

täitekulud, võlgnikul ei ole enda ülalpidamisega seotud kulusid, sest need kannab riik, võlgnik

töötab vanglas, tema viimase kolme kuu sissetulek on olnud kokku 4,44 eurot. Kuivõrd

avaldusest ja selle lisadest ning kohtu poolt täiendavalt kogutud tõenditest nähtuvalt puudub

võlgnikul igasugune vara, mille arvelt oleks võimalik võlausaldajate nõudeid kasvõi osaliselt

rahuldada ja ühtlasi ei saa pidada tõenäoliseks, et võlgnikul on võimalik lähitulevikus saada

töötasu või muud tulu ulatuses, mis võimaldaks asuda võlausaldajate nõudeid kasvõi osade

kaupa tasuma, siis puudub kohtu hinnangul käesolevalt võimalus pankrotiseaduse (PankrS)

§-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgi täitmiseks – võlausaldajate nõuete rahuldamiseks

võlgniku vara arvel.

Maakohtu arvates on tegemist pankrotimenetluse raugemise olukorraga PankrS § 29 lg 1

tähenduses, kui pankrotiavaldus menetlusse võtta, sest võlgnikul ei jätku vara

2-23-13232

pankrotimenetluse kulude katteks ning võimalik ei ole vara tagasi võita või tagasi nõuda.

Võlgnik on ise selgelt väljendanud, et tal vara, mille arvelt saaks katta mh pankrotimenetluse

kulusid, puudub. Maakohtu arvates ei ole alust kuulutada pankrotti välja ka FIMS § 45 lg 2

alusel, sest käesolevas asjas esinevad alused jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

algatamata. FIMS § 50 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku kohustustest vabastamisega õigusvastaselt

tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus ning lapsele või vanemale elatise maksmise

kohustus. Nähtuvalt võlgniku täitemenetluse registri väljavõttest moodustavad võlgnikul

täitmisel olevatest tasumata nõuetest peamise osa trahvinõuded ja kriminaalasjade menetlustega

seonduvad

nõuded

(ning

nende

sissenõudmisega

kaasnevad

täitekulud).

Pankrotimenetluse / kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole trahvidest ning

kriminaalasjade menetlustest tulenevatest nõuetest vabastamine, mistõttu ei ole kohustustest

vabastamise menetluse algatamisel perspektiivi, kuna kohtule on juba enne kohustustest

vabastamise menetluse algust ette teada, et kohus peab pärast kohustustest vabastamise

menetlust keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast. Lisaks tuleb võlgnikul kohustustest

vabastamise menetluses tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei

ole, siis seda otsima. Võlgnik viibib Tallinna Vanglas kuni 08.10.2029 ning võlgnikul ei oleks

vangistuses olles võimalik füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses sätestatud kohustusi

nõuetekohaselt täita ega võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldada, sest avalduse

kohaselt

on

võlgniku

igakuise

töötasu

suuruseks

ligikaudu

eurot,

võlgniku

vabakasutuskontole on perioodil 01.08.2023–01.11.2023 toimunud laekumisi kokku üksnes

summas 4,44 eurot. Seetõttu ei oleks kohtu hinnangul hetkel perspektiivi ka tsiviilasjades tehtud

kohtuotsustest/määrustest tulenevate nõuete osas kohustustest vabastamise menetluse

algatamisel. Olukorras, kus on juba ette teada, et kohustustest vabastamise menetlus ei saa

lõppeda kohustustest vabastamisega, ei ole õigustatud kohustustest vabastamise menetluse

algatamine.

Määruskaebus

3. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles vaidlustab pankroti väljakuulutamata jätmist.

Määruskaebuse kohaselt sai võlgnik avalduse esitamise ajal küll 5 eurot kuus töötasu, kuid nüüd

õpetatakse võlgnikule selgeks teine töö, mida võlgnik saab teha 100–140 tundi kuus ja teenida

igakuiselt 74–103,60 eurot (0,74 eurot tunnis). Sellest summast saaks tasuda ka usaldusisikule.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi

tuleb saata maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei saa algatada võlgniku maksejõuetusavalduse

alusel menetlust ega kuulutada välja võlgniku pankrotti. Maksejõuetusavalduse menetlusse

võtmise, võlgniku pankroti väljakuulutamise ja kohustustest vabastamise menetluse algatamise

otsustamine on maakohtu pädevuses.

6. Võlgnik esitas maakohtule maksejõuetusavalduse, paludes välja kuulutada tema pankrot ja

algatada kohustustest vabastamise menetlus. Maakohus keeldus avaldust menetlusse võtmast,

2-23-13232

kuna leidis, et see on perspektiivitu. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumise

alused on sätestatud FIMS §-s 14. Kuigi maakohus ei viidanud vaidlustatud määruses

FIMS § 14 lg 1 alustele, kohaldub FIMS § 14 lg 1 p 1 kaudu TsMS § 371 lg 2 p 2, mis

võimaldab kohtul jätta avalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega

kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui

hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Riigikohus on selgitanud, et jättes

hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis-

ja kaalumiskohustus (vt nt RKTKm 13.09.2017, 2-16-17452, p 11). Pankrotiseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse 575 SE eelnõu seletuskirja kohaselt on FIMS §-s 14 sätestatud

avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste eesmärk vältida selliste avalduste

menetlemist, mis on menetlust välistava puudusega (lk 28).

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul ennatlikult keeldunud avalduse

menetlusse võtmisest, kuna vaidlustatud määruses esitatud põhjendused ei võimalda järeldada,

et avaldaja maksejõuetusavaldus on TsMS § 371 lg 2 p 2 tähenduses õiguslikult perspektiivitu.

8. Võlgniku maksejõuetusavalduses avaldatud andmed annavad kohtule esialgse ülevaate

võlgniku majanduslikust olukorrast. Võlgniku täpset majanduslikku olukorda hakatakse

füüsilise

isiku

maksejõuetuse

seaduse

kohaselt

välja

selgitama

alles

pärast

maksejõuetusavalduse menetlusse võtmist. Kui kohus võtab maksejõuetusavalduse menetlusse,

otsustab ta määrusega usaldusisiku nimetamise (FIMS § 15). Usaldusisik muu hulgas koostab

ja esitab võlgniku nimel kohtule võlgniku vara- ja võlanimekirja, s.o võlgniku ja temaga koos

elavate perekonnaliikmete vara, nõuete ja kõigi sissetulekute nimekirja ning võlgniku rahaliste

kohustuste nimekirja avalduse esitamise seisuga (FIMS § 17 lg-d 1 ja 2). Seejärel arutab kohus

võlgniku ja usaldusisikuga võlgnevuste tasumise väljavaateid eesmärgiga valida võlgniku

makseraskuste ületamiseks sobivaim menetluse liik (FIMS § 18 lg 1). Kohus võib kuulutada

välja võlgniku pankroti vastavalt PankrS §-s 31 sätestatule, kuulutada välja võlgniku pankroti

ja algatada kohustustest vabastamise menetluse vastavalt PankrS §-s 31 ja FIMS §-s 45

sätestatule, algatada võlgade ümberkujundamise menetluse vastavalt FIMS §-s 19 sätestatule,

jätta avalduse rahuldamata või lõpetada menetluse raugemise tõttu vastavalt PankrS §-s 29

sätestatule (FIMS § 18 lg 2 p-d 1–5). Seega otsustatakse kõigepealt maksejõuetusavalduse

menetlusse võtmine ja usaldusisiku nimetamine ning alles pärast võlgniku ja usaldusisikuga

arutamist saab kohus otsustada sobiva menetluse algatamise, avalduse rahuldamata jätmise või

menetluse lõpetamise raugemise tõttu.

9. FIMS § 45 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamise pankroti väljakuulutamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel

juhul välistada, et avalduse läbivaatamise tulemusel võidaks välja kuulutada võlgniku pankrot.

FIMS § 45 lg 2 järgi ei välistaks pankroti väljakuulutamist ka see, kui esineks PankrS § 29

lg-s 1 või 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks.

10. Ringkonnakohtu arvates järeldub eeltoodust, et maakohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta

maksejõuetusavaldust selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata, kuna tavapäraselt

tehakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist kindlaks, millised on avaldaja võlad ja vara.

See võimaldab otsustada, millise maksejõuetusmenetlusega jätkata. Üksnes juhul, kui kohus on

veendunud, et need asjaolud, mida usaldusisikul on võimalik välja selgitada ja mille alusel

kohus saaks otsustada, kas pankroti saab välja kuulutada ja kas saab algatada kohustustest

vabastamise menetluse, on täiesti selged, võib füüsilise isiku maksejõuetusavalduse jätta

õiguskaitse vajaduse puudumise korral menetlusse võtmata. Seejuures tuleb kohtul lähtudes

FIMS § 4 lg-st 2 selgitada välja võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud, mis on

usaldusisiku nimetamise korral usaldusisiku ülesanne.

2-23-13232

Kuigi maakohus on märkinud, et on selgitanud välja võlgniku vara ja kohustustega seonduva,

ei ole maakohtu välja selgitatud andmed määrusest siiski tervikuna jälgitavad, mis

võimaldaksid veenduda võlgniku avalduse perspektiivituses. Ringkonnakohtu hinnangul vajab

praegusel juhul võlgniku kohustuste struktuur ja vara olemasolu täpsemat väljaselgitamist.

Maakohus tõi välja, et võlgnik on avalduses märkinud kohustusi 10 155,93 euro ulatuses,

võlgniku täitemenetluse väljavõtte kohaselt on võlgniku vastu algatatud (täitmisel) 46

täitemenetlust, täitmisel olevate nõuete jääk 27.10.2023 seisuga on 8434,28 eurot, millele

lisanduvad täitekulud. Maakohus märkis, et võlgnikul täitmisel olevatest tasumata nõuetest

moodustavad peamise osa trahvinõuded ja kriminaalasjade menetlustega seonduvad nõuded

(ning nende sissenõudmisega kaasnevad täitekulud), millistest kohustustest vabastamine ei ole

maakohtu hinnangul pankrotimenetluse / kohustustest vabastamise menetluse eesmärk.

Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtuga, et juhul, kui enamus võlgniku kohustusi on

õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused, võib olla kohustustest

vabastamine menetlus perspektiivitu. Samas ei nähtu maakohtu määrusest, kui suures ulatuses,

millises summas, on võlgnikul kohustusi, millest ta ei saaks FIMS § 45 lg 3 p-st 1 ja § 50 lg-st 2

tulenevalt kohustuste vabastamise menetluses vabaneda. Samuti ei selgu määrusest, kas ja

millised võlgniku kohustused seonduvad õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamisega

(FIMS § 50 lg 2).

Lisaks leidis maakohus, et kuna võlgnik viibib kinnipidamisasutuses ja tema sissetulek on olnud

väike, ei oleks võlgnikul võimalik füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses sätestatud kohustusi

nõuetekohaselt täita ega võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldada. Ainuüksi

maksejõuetusavalduses esitatud teabe põhjal ei ole võimalik järeldada, et võlgnik ei oleks

võimeline täitma oma kohustusi võimaliku kohustustest vabastamise menetluse kestel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnipeetavana vanglas viibides on võlgniku

võimalused võlausaldajate nõuete rahuldamiseks piiratud. Samas ei ole need siiski olematud.

Võlgnikul on ka vanglas viibides võimalik teha tööd ja saada selle eest tasu. Võlgnik on toonud

määruskaebuses esile, et teenib käesolevalt vanglas tööga rohkem kui avalduse esitamise

seisuga. Võlgniku vangistuses viibimine ei välista tema kohustustest vabastamist. Riigikohus

on varasemas kohtupraktikas selgitanud, et pankrotiseadus ei välista, et isik kes kannab

karistusena vangistust, võiks olla pankrotivõlgnik (RKTKm 27.02.2013, 3-2-1-1-13, p 8). Sama

põhimõte kohaldub ka praegu kehtiva seaduse järgi.

Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-92-15

selgitanud, et pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest

vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda

oma kohustustest enne nõuete aegumist karistuse kandmise ajal. Praegusel juhul ei ole aga

olemasoleva teabe põhjal võimalik väita, et kohustustest vabastamise menetluse algatamine

saaks toimuda vaid sel eesmärgil. Hindamaks, kas kohustustest vabastamise menetlus võiks

täita sellele menetlusele seatud eesmärke, tuleks esmalt välja selgitada võlgniku kohustuste

struktuur (vt RKTKm 23.09.2015, 3-2-1-92-15, p 9) ja võimalused neid kohustustest

vabastamise menetluse ajal täita, sh karistuse kandmise ajal.

11. Eelnevat arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul maksejõuetusavalduse pinnalt

piisavalt selge, milline on avaldaja täpne majanduslik seis (vara ja kohustused) ja millised on

tema võimalused teenida lähitulevikus tulu, mille arvelt ta saaks võlausaldajate nõudeid

rahuldada ja pankrotimenetluse kulusid katta. Avaldaja majanduslik seis ja tulu teenimise

võimalused tuleks välja selgitada avalduse menetlemise käigus, mh nimetades selleks

usaldusisiku. Seetõttu on maakohus ennatlikult keeldunud maksejõuetusavalduse menetlusse

võtmisest. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata asi maakohtule avalduse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2-23-13232

12. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus.

13. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 5 ja lg-le 4 on võlgnikul õigus

saada tagasi määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (10 eurot). Riigilõivu tagastab kohus,

kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu

tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

14. FIMS § 7 lg 2 sätestab, et FIMS-is nimetatud kohtumääruse peale võib esitada

määruskaebuse käesolevas seaduses ettenähtud juhul. Ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse kohta võib edasi kaevata üksnes siis, kui see on FIMS-is ette nähtud. FIMS § 14

lg-st 3 ei tulene edasikaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus määruskaebuse

rahuldab ja maakohtu määruse tühistab.

(allkirjastatud digitaalselt)