3-22-1878/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.04.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1878

Haldusasi

X ja Y kaebus majandus- ja taristuministri 04.08.2022

käskkirja nr 187 tühistamiseks ning Poe kinnistu

sundvõõrandamise küsimuse uuesti otsustamiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja Y

Vastustaja – majandus- ja taristuminister, esindaja IS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.12.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16.12.2022

otsus haldusasjas nr 3-22-1878 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.05.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-22-1878

2(9)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja Y on Viljandi maakonnas Viljandi vallas Jõeküla külas asuva Poe kinnistu

(registriosa nr 2905339) kaasomanikud. Poe kinnistu koosneb kahest katastriüksusest

katastritunnustega 89202:001:1121 ja 89202:001:1122. Katastriüksusi lahutab eraldi

katastriüksusel (katastritunnus 89201:006:0188) paiknev riigitee nr 24216 (Tänassilma-

Rebasteoja tee).

2. Majandus- ja taristuminister otsustas 04.08.2022 käskkirjaga nr 187 kinnisasja

avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg 1 p 7 ja § 27 lg 5 alusel sundvõõrandada

Eesti Vabariigile riigitee 24216 Tänassilma-Rebasteoja km 2,738 asuva Rebaste silla ja km

2,794 asuva Rebaste II silla ehitamiseks ja teenindamiseks Poe kinnistu koosseisus olevast

katastriüksusest nr 89202:001:1121 ligikaudu 262 m2 suuruse ja katastriüksusest nr

89202:001:1122 ligikaudu 343 m2 suuruse tüki (p 2.1). Käskkirja järgi tuleb kinnisasja osade

sundvõõrandamisega tasuda Xle ja Yle kinnisasja osade eest kokku kiirmenetluse tasu 470 eurot

ning täiendav hüvitis asjaajamisega kaasnevate kulude eest 146 eurot kummalegi

kaasomanikule (p 2.2).

Käskkirja põhjenduste kohaselt on vaidlusalused äralõiked vajalikud riigimaanteel nr 24216

asuva Rebaste silla rekonstrueerimiseks Transpordiameti 07.05.2021 korraldusega nr 1.1-

3/21/183 antud projekteerimistingimuste alusel Selektor Projekt OÜ poolt koostatud projekti

realiseerimiseks. Rebaste sild on tugevalt amortiseerunud. Maantee ja Rebaste silla

rekonstrueerimine aitab oluliselt kaasa sillaületuse ohutumaks ja sujuvamaks muutmisel ja on

avalikes huvides. Liiklusohutuse seisukohast parandab tee ja silla rekonstrueerimine kaebajate

olukorda, kuna tee saab tolmuvaba mustkatte ja teele paigaldatakse kiiruse piiramiseks

kõrgendused. X ja Y olid kaasatud projekteerimistingimuste andmise menetlusse, ent ei

esitanud selle menetluse käigus vastuväiteid ega vaidlustanud ka projekteerimistingimusi.

Kaebajate pakutud alternatiivne lahendus, mis hõlmaks tee asukoha muutmist, tähendaks

ligikaudu 260-meetrise uue teetrassi ehitust väga rasketes geoloogilistes tingimustes ning tooks

kaasa kordades suuremad kulud kui koostatud projekti realiseerimine. Kuna Maa-ameti

hinnastatistika kohaselt on piirkonna keskmine maatulundusmaa harilik väärtus 0,55 eurot/m2,

on vaidlusalused äralõiked KAHOS § 23 lg 1 kohaselt võimalik omandada kiirmenetluses. X ja

Y ei nõustunud vaidlustatud äralõigete võõrandamisega kokkuleppel, mistõttu tuleb need

sundvõõrandada. Vaidlusalustel

äralõigetel, mis

asuvad jõe veekaitsevööndis, on

veekaitseseaduse §-st 119 tulenevad maakasutuse piirangud, mistõttu äralõiked ei vähenda

omanike võimalust oma kinnisasja senisel otstarbel kasutada.

3. X ja Y esitasid 05.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse majandus- ja taristuministri

04.08.2022 käskkirja nr 187 tühistamiseks ja Poe kinnistu sundvõõrandamise küsimuse uuesti

otsustamiseks kohustamiseks.

Vaidlustatud käskkiri on ebaproportsionaalne. Riigitee nr 24216 läbib kaebajate kinnistu õueala

nii, et elamu välisuksest tuleb astuda otse teele. Silla rekonstrueerimine ja vaidlustatud

äralõigete sundvõõrandamine ei taga liiklemise sujuvust ega ohutust, sest kaebajate kinnistul

olevate hoonete vahel jääb tee ikka kitsaks. Kaebajad tegid Transpordiametile ettepaneku viia

sild uude asukohta ja rajada uus tee, mis oleks senise S-kujulise tee asemel sirge, kusjuures

kaebajad olid nõus eraldama selleks vajaliku maa tasuta. Põhjendamatu on Transpordiameti

vastuväide, et tee asukoha muutumine oleks ebaotstarbekas ja keeruline. Uue kruusakattega tee

3-22-1878

3(9)

ehitamine ei saa olla keeruline ja kuna vana sild on lammutatud, on kulutused uue silla

ehitamiseks samad, mis vana silla rekonstrueerimiseks.

Kogu

protsess

on

toimunud

ebamõistlikus

järjekorras.

Mõistlikum

oleks

olnud

sundvõõrandamise küsimus lahendada enne silla ehitusloa andmist, mitte seada maaomanikke

fakti ette, kui silda juba ehitatakse.

Kaebajad ei nõustu neile makstava hüvitise suurusega. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on

eiratud KAHOS § 13 lg 2 p-i 3 ega ole arvestatud asjaoluga, et kinnistul asuvad suured puud,

mille rahaline väärtus küttepuuna müües oleks vähemalt 1000 eurot.

Vastustaja on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kaebajate vastuväite, et Poe kinnistu

kasutamine halveneb suuremate veokite ja põllutehnika liikumise tõttu. Tee laiuseks kaebajate

kinnistut läbivas osas on 5 m ning isegi silla laiendamisel ei ole tööseisundis kombainil võimalik

kaebajate kinnistu õuealal asuvat riigiteed läbida. Tegelikult ei nähtu ühtki adekvaatset

põhjendust, miks on uue silla ehitamine vajalik, samuti ei selgu, miks on selleks vajalik

vaidlusaluste äralõigete sundvõõrandamine. Arusaamatuks jääb, kuidas on vaidlustatud

käskkirjas nimetatud projektiga seotud seal viidatud liiklusohutuse tase ja sõidumugavused. Ei

ole võetud mis tahes meetmeid müra mõju vähendamiseks ega käsitletud küsimust, kuidas või

kelle maa kaudu toimub suurte põllutöömasinate üksteisest möödasõit ning kuidas on tagatud,

et kaebajad oma elamust turvaliselt väljuda saavad.

4. Majandus- ja taristuminister palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajate etteheited on sundvõõrandamise otsuse seisukohalt valdavalt asjassepuutumatud.

Riigitee oli, on ja ka jääb pärast ehitustöid kaebajate elumaja ja sauna vahele, kusjuures Maa-

ameti kodulehelt leitavate vanade jooniste kohaselt oli see tee selles asukohas juba 20. sajandi

alguses. Ehitusprojektist nähtuvalt ei ulatu sildade renoveerimisel tehtavad tööd kaebajate

elumajani. Kaebajate etteheited puudutavad pigem projekteerimistingimusi ja ehitusluba,

kusjuures

viidatud

menetlustesse

olid

kaebajad

kaasatud,

ent

ei

vaidlustanud

projekteerimistingimusi ega ehitusluba.

Asjassepuutuvad ei ole ka kaebajate etteheited liikluskorralduse võimalike puuduste kohta,

kuna neid küsimusi ei ole vaidlustatud haldusaktiga lahendatud. Silla teenindamiseks vajaliku

maa sundvõõrandamine on vajalik ehitusprojekti teostamiseks, mille kohaselt on ehitusprojekti

eesmärgiks olemasoleva maantee rekonstrueerimine, mis sisaldab tee katendi ning muldkeha

remonti, et tõsta liiklusohutuse taset, sõidumugavust ja parandada katendi kandevõimet.

Vastustaja ei nõustu kaebajate etteheitega, et sundvõõrandamise otsus tehti pärast silla

ehitamisega alustamist. Rebaste silla projekteerimistingimuste kehtestamisega oli juba

tuvastatud vajadus kinnisasja osade omandamiseks riigitee teemaaks, ent teada polnud, kas maa

on võimalik omandada kokkuleppel või vajab sundvõõrandamist. Seejuures tehakse ehitustöid

riigile kuuluval maal.

Kaebajad pole täpsustanud, milliseid kinnistul asuvaid puid nad silmas peavad, ent kaebusele

lisatud fotolt ja Google Maps Streetview andmetel võib oletada, et vaidlustatud äralõigetel võib

olla 3 kõrgemat puud, mis asuvad n-ö väliskurvis. Transpordiamet teavitas kaebajaid

04.01.2022 menetluse algatamisest maa omandamiseks avalikes huvides ning selles kirjas oli

esitatud ka info, et kaebajad oleksid pidanud teavitama oma soovist saada kaebuses viidatud

puud küttepuudeks. Juba projekteerimistingimuste andmisel oli ette nähtud metsa, võsa vms

takistuste eemaldamine. Kaebajad on oma passiivse käitumisega nõustunud puude

langetamisega ning on selle küsimuse esmakordselt tõstatanud kohtumenetluses.

3-22-1878

4(9)

Vastustaja ei nõustu etteheitega, et vaidlustatud haldusaktis on puudulikult käsitletud kaebajate

vastuväiteid, kuna 14.07.2022 võimaldas vastustaja kaebajatele vaidlustatud haldusakti osas

avaldada arvamust, ent ühtki ettepanekut ega vastuväidet kaebajad ei esitanud.

Kaebajate väited liiklusmahu suurenemise kohta on oletuslikud. Lisaks oleks kaebajad pidanud

liikluskorraldust jms küsimusi puudutavad vastuväited esitama projekteerimistingimuste

menetluse käigus.

5. Tallinna Halduskohus jättis 16.12.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

KAHOS § 4 lg 1 kohaselt on kinnisasja omandamine lubatud mh riigitee ehitamiseks. Tee

ehitamine selle sätte tähenduses hõlmab ka olemasoleva tee ümberehitamist ning üksikute tee

koosseisu kuuluvate elementide (nt sildade) asendamist uutega. Kaebajate kinnisasja koosseisu

kuuluvat kahte katastriüksust eraldav Tänassilma-Rebasteoja tee on riigitee (kõrvalmaantee).

Selle tee rekonstrueerimiseks on maa avalikes huvides omandamine seega lubatav.

Kaebajate seisukoht, et uue ja laiema silla ehitamise järele puudub tegelik vajadus, ei ole

vaidlustatud käskkirja (ehk vaidlustatud äralõigete sundvõõrandamise) õiguspärasuse

seisukohast asjassepuutuv. Otsust selle kohta, et uus ja laiem sild tuleb ehitada, ei ole tehtud

vaidlustatud käskkirjaga, vaid see tehti juba Transpordiameti 07.05.2021 korraldusega nr 1.1.-

3/21/183, millega anti projekteerimistingimused. Projekteerimistingimustest nähtub üheselt, et

senise 4,25 m laiuse sõidutee-alaga Rebaste silla asemele projekteeritakse uus sild, mille

sõidutee gabariit on minimaalselt 7 m. Samuti sisaldavad projekteerimistingimused märkust, et

„projektlahenduse koostamisel võib osutuda vajalikuks täiendava teemaa omandamine teega

piirnevatest kinnisasjadest“. Kaebajad olid projekteerimistingimuste andmise menetlusse

kaasatud, ent ei esitanud selle menetluse käigus vastuväiteid ega ettepanekuid. Samuti ei

vaidlustanud nad projekteerimistingimusi pärast nende andmist. Kaebajad ei ole kaebuses

väitnud, et Selektor Projekt OÜ koostatud põhiprojekt, millest lähtudes vaidlustatud äralõigete

suurus ja piirid kindlaks määrati, oleks projekteerimistingimustega vastuolus. Vajadus

mingisuguste teatud parameetritega avalikku huvi teeniva ehitise järgi määratakse kindlaks

vastava planeerimisotsusega, mitte sundvõõrandamise otsusega. Kuna antud juhul ei olnud vana

silla asemele uue silla ehitamiseks ja tee rekonstrueerimiseks vajalik detailplaneeringu

koostamine, oli selliseks planeerimisotsuseks projekteerimistingimuste andmine. KAHOS § 5

lg 1 p 2 kohaselt on projekteerimistingimused sellisel juhul sundvõõrandamise aluseks. Jättes

oma seisukohad esitamata ja projekteerimistingimused vaidlustamata, pidid kaebajad leppima

sellega, et projekteeritakse projekteerimistingimustele vastav sild, mis võib kaasa tuua ka riigi

poolt kaebajate kinnisasjade osalise omandamise. Sellises olukorras ei saa kaebajad

sundvõõrandamise

otsuse

vaidlustamise

raames

asuda

sisuliselt

vaidlustama

projekteerimistingimusi.

Põhjendamatu on kaebajate seisukoht, nagu oleks otsused tehtud ebaloogilises järjekorras.

Otsuste järjekord on igati mõistlik – esmalt võeti vastu planeerimisdokument ehk

projekteerimistingimused, kus määratleti tunnused, millele renoveeritav tee ja sild peavad

vastama; seejärel koostati nende projekteerimistingimuste alusel projekt, millest lähtudes oli

võimalik täpselt kindlaks määrata, kui suur osa kaebajate kinnistust on vaja avalikes huvides

omandada. Mõeldamatu oleks vastupidine lahendus. Samuti ei saa nõustuda kaebajate

käsitlusega, et kinnisasja avalikes huvides omandamine või sundvõõrandamine oleks tulnud

otsustada enne ehitusloa andmist. Ühelt poolt ei ole ehitusluba sundvõõrandamise aluseks ning

teisalt ei anna ehitusluba õigust ehitada võõrale maale. Kui sundvõõrandamise otsus oleks

tehtud enne ehitusloa andmist, ei oleks see mitte kuidagi olnud soodsam kaebajate huvide ja

õiguste kaitse seisukohast.

3-22-1878

5(9)

Kaebajad kaasati ka ehitusloa menetlusse ning nad esitasid seal oma seisukoha, mis sisuliselt

seisnes ettepanekus viia tee teise kohta. Iseenesest oleks kõnealuse ettepaneku võinud nii

ehitusloa andmise otsustamisel kui ka vaidlustatud käskkirja andmisel tagasi lükata pelgalt

argumendiga, et ettepanek puudutas valikuid, mis olid tehtud juba projekteerimistingimuste

andmisel, mistõttu oleks see tulnud esitada projekteerimistingimuste andmisele eelnenud

menetluses. Sellegipoolest on nii ehitusloa andmisel (mida kaebajad vaidlustanud ei ole) kui ka

vaidlustatud käskkirjas seda ettepanekut sisuliselt käsitletud ja leitud, et selle realiseerimine ei

oleks otstarbekas. Sellekohased põhjendused on vaidlustatud käskkirjas piisavad ja kaebajad ei

ole esitanud ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, mis seaks need kahtluse alla. Otsuses on märgitud,

et „uue teetrassi ehitus ja silla viimine uude asukohta tooks kaasa kordades suuremad kulud kui

praeguse põhiprojekti realiseerimine“. Tee teise asukohta viimise kulukuse argument on piisav

põhjendamaks seda, miks alternatiivne lahendus ei ole mõeldav. Seejuures moodustavad

sundvõõrandatavad äralõiked kaebajate kinnistu kogupindalast väga väikese osa ning maa

avalikes huvides omandamine piirab nende omandiõigust seega vähesel määral. Avalikult

kasutatav riigitee oli oma senises asukohas olemas ka enne vaidlustatud käskkirja andmist. On

ilmne, et uue tee ehitamine kaebajate näidatud kohas eeldaks vaidlusaluse korraldusega

omandatud maatükkidega võrreldes palju suurema maa omandamist, seejuures mitte üksnes

kaebajatelt, vaid ka teiste isikute omandis olevatest kinnistutest.

Nõustuda ei saa kaebajate märkusega, et arusaamatuks jääb äralõigete tegemise vajadus, kui tee

laius jääb samaks. Vaidlustatud käskkirjale lisatud krundijaotusplaanidelt nähtub üheselt, et tee

laius ei jää samaks. Kaebajate elamu poolt vaadates vahetult enne Rebaste silda olevas n-ö

sisekurvis jääb isegi rekonstrueeritud tee katend osaliselt äralõike alale. Lisaks ei koosne tee

üksnes katendist, vaid hõlmab ka tee muldkeha. Krundijaotusplaanidelt nähtub, et kaebajate

hoonete poolt vaadates enne Rebaste silda on teele nii sise- kui väliskurvis projekteeritud

nõlvad,

mille

alune

maa

on

samuti

vaidlustatud

äralõigete

esemeks.

Juba

projekteerimistingimuste p-s 5.2.4 on märgitud, et: „katte laius peab olema ühtlane vähemalt 25

m silla konstruktsioonidest kaugemale. Edasi tuleb viia kate sujuvalt kokku olemasoleva tee

konstruktsiooniga“. Asjaolu, et selles kohas, kus riigitee külgneb kaebajate elamuga, jääb tee

sama laiaks, nagu ta seni on, ei tähenda, et äralõigete riigile omandamine ei ole vajalik.

Vaidlustatud äralõiked ei asu kohtades, kus tee laius samaks jääb, vaid vahetult enne silda, kus

tee muutub laiemaks seoses sellega, et varasema kitsama silla asemele ehitatakse laiem sild.

Äralõigete näol on tegemist äärmiselt väikese osaga kaebajate kinnistu kogusuurusest.

Kaebajate hooned, sh elamu, on kogu aeg paiknenud kõnealuse avalikult kasutatava riigitee

ääres. Tegemist ei ole uue tee rajamisega kohta, kus teed varem ei olnud. Vaidlustatud

äralõikeid ei tehta elamu vahetus läheduses. Seega ei liigu tee äralõigete tulemusena kaebajate

elamule lähemale, kui see seni on olnud. Tõsi, äralõigete tegemise tulemusena liigub teemaa

lähemale elamust jõe poole jäävatele abihoonetele, ent puudub mõistlik põhjus arvata, et neid

abihooneid ei saaks nende senisel otstarbel ja senises ulatuses enam kasutada. Eeltoodust

tulenevalt ei saa nõustuda kaebajate järeldusega, nagu muudaks vaidlusaluste äralõigete

tegemine nende elukeskkonna ebaturvalisemaks. See, et kaebajad astuvad elamust väljudes

sisuliselt otse riigiteele, oli ka varem nii. Samuti ei muutu varasemaga võrreldes olukord, et sild

asub keset S-kujulist teelõiku. Ka see oli varem samamoodi.

Kaebajate väited liikluskoormuse ja müra suurenemise kohta on spekulatiivsed. Liikluskoormus

konkreetsel teel sõltub eelkõige sellest, kust ja kuhu saab seda teed mööda liikuda. Kui linnas

on usutav, et kahe punkti vahel liikumiseks on palju alternatiivseid võimalusi ja sõidukijuhid

võivad eelistada parema kvaliteediga tänavaid, siis maal ei saa sellisest eeldusest lähtuda.

Vaadates kaardilt Tänassilma-Rebasteoja tee asukohta, ei ole usutav – ja kaebajad pole ka ühtki

sellekohast argumenti esitanud – et selle tee kasutatavus kaebajate kinnistuga piirnevas lõigus

võiks suureneda märkimisväärselt pärast uue silla ehitamist ja tee rekonstrueerimist.

3-22-1878

6(9)

Kaebusele lisatud fotode pinnalt on usutav, et Tänassilma-Rebasteoja sellel osal, mis läbib

kaebajate kinnistut Rebaste sillast Tänassilma pool, ei mahu kaks sõidukit kõrvuti teele ning

olemasolevate hoonete asukoha tõttu ei saa seal ilmselt kõne alla tulla ka tee laiendamine. Ei

saa välistada, et uue Rebaste silla kavandatava 50-aastase kasutusea jooksul tekib tee

laiendamise vajadus. Juba sel põhjusel ei saa põhjendamatuks pidada uue silla ehitamist

sellisena, et sinna mahub kaks sõidurada ehk hetkel minimaalselt vajalikust suuremana igaks

juhuks tulevikuperspektiive silmas pidades. Vaidlustatud käskkirjas on sundvõõrandamise

vajadust piisavalt põhjendatud.

Õige ei ole kaebajate seisukoht, et vastustaja oleks hüvitise suuruse määramisel pidanud

arvestama vaidlusalustel äralõigetel olevate puude väärtust küttematerjalina. KAHOS § 23 lg 1

kohaselt võib kinnisasja omandada kiirmenetluse korras, kui selle väärtus on alla 0,3-kordse

tehingule eelneva aasta keskmise brutokuupalga. See säte kehtib ka kinnisasja osade

omandamise korral. Vastustaja on vaidlusaluste äralõigete eeldatava väärtuse määramisel

viidanud Maa-ameti hinnastatistikale. Kaebajad ei ole vaidlustanud seda, et maatulundusmaa

keskmine väärtus selles piirkonnas oli 0,55 eurot/m2, mistõttu oli kiirmenetlus lubatav.

Kiirmenetluses ei asuta omandatava maatüki väärtust hindama, vaid kinnisasja omandamise

tasu makstakse KAHOS § 23 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Kinnisasja eeldatava väärtuse leidmine

eeltoodud statistika alusel on mõistlik. Kõnealust meetodit on selgitatud kaebajatele maa

avalikes huvides omandamise menetluse algatamise teates. Kaebajad ei ole kogu menetluse

vältel esitanud ühtki vastuväidet sellele metoodikale. Kiirmenetluses ei pea vastustaja omal

algatusel hakkama hindama sel maal kasvavate puude või taimede väärtust, kui isik, kelle

kinnisasjast tehtav äralõige omandatakse, ei ole sellele ise tähelepanu juhtinud. Vastustaja võis

eeldada, et selle piirkonna keskmine maatulundusmaa väärtus hõlmab ka selliseid

maatulundusmaa sihtotstarbega maatükke, kus kasvavad üksikud puud. Asjaolusid, millele

menetlusse kaasatud isik ise osutanud ei ole, peab haldusorgan välja selgitama ja kaalumisel

arvesse võtma siis, kui sellise asjaolu asjassepuutuvus pidi olema ilmselge, ilma et huvitatud

isik oleks sellele viidanud. Praegusel juhul puude maksumuse osas see nii ei olnud.

Kokkuvõttes piirab vaidlusaluste äralõigete sundvõõrandamine kaebajate omandiõigust vähesel

määral ning on usutav, et sundvõõrandamise vajaduse tinginud projekti realiseerimine tervikuna

pigem parandab elukvaliteeti Poe kinnistul, kuna projektis on ette nähtud ka tee katmine

tolmuvaba kattega ja kaebajate hoonete lähedusse paigaldatakse kõrgendus kiiruse piiramiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X ja Y paluvad 16.01.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

16.12.2022 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus.

Sundvõõrandamise otsus süvendab probleeme kaebajate kinnisasja kasutamisel ega ole

proportsionaalne. Protsess ei ole toimunud õiges järjekorras. Kõigepealt on vana sild

lammutatud, hõivatud kaebajate maa, alustatud uue silla ehitust ja siis maa sundvõõrandamist.

Selliselt on kaebajate omandit juba rikutud ja sundvõõrandamisega rikkumine lihtsalt

seadustatakse. Kaebajad ei saanud vaidlustada ehitusluba, sest polnud teada, kas see reaalselt

käivitub või mitte. Ehitusloa järgi ei ole lubatud alustada ehitustöödega enne sundvõõrandamist

või maaomanikuga kokkuleppe saavutamist. Kuna sundvõõrandamine ei ole jõustunud, ei

tohiks silda olemas olla, kuid sild on juba valmis. Vastustaja on ehitusloa tingimusi selgelt

rikkunud.

Kaebajad ei olnud teadlikud silla projekteerimis- ega ehitusloa menetlusest, vaid said kõikidest

asjaoludest teada alles pärast silla lammutustöödega alustamist. Kaebajad elavad eraldi

leibkondadena ja asjaolud, mis on teada Xle, ei ole omistatavad Yle. 19.07.2022, mil Xle esitati

3-22-1878

7(9)

sundvõõrandamise eelnõu, olid ehitustööd juba alanud – vana sild lammutatud ja alustatud uue

ehitamisega. Kuna sild lammutati täielikult, ei saa olla tegemist ehitusloa andmisega

ümberehituseks. Y ei olnud projekteerimistingimuste andmise menetlusse kaasatud, selle kohta

puuduvad igasugused tõendid. Ta ei olnud projektist ja ehitusloast teadlik. X on teinud

Transpordiametile ettepaneku viia sild uude asukohta ja on olnud nõus eraldama selleks vajaliku

maa tasuta. Transpordiamet pidas seda majanduslikult ebaotstarbekaks ja ehitustehniliselt

keeruliseks, sisulisi argumente esitamata.

Sundvõõrandamine ei vasta vastustaja ehitusprojekti eesmärkidele. Eriti probleemne on väide

liiklusohutuse taseme ja sõidumugavuste väidetavast parandamisest. Vaidlustatud käskkiri ei

taga liiklemise sujuvust ega ohutust. Kaebajad on juba praegu sunnitud elumajast väljumiseks

astuma otse riigiteele. Kaebajate õueala läbival riigiteel ei ole möödasõit võimalik. Kuigi

riigitee oli ka varem olemas ja läbis kaebajate kinnistut, ei saa see olla argument igavese

ebaõigluse põhistamiseks. Sundvõõrandamine ei taga silla läbilaskevõime suurendamist, sest

enne ja pärast kaebajate kinnistule jõudmist tekib „pudelisuu“, mis ei võimalda tee laiuse ja

hoonestuse tõttu sujuvat liiklemist. Suurem põllumajandustehnika ei mahu riigiteele liiklema.

Kaebajad ei nõustu kohtu tõlgendusega KAHOS § 5 lg 2 osas, mille kohaselt olevat

sundvõõrandamise aluseks projekteerimistingimused. Nimetatud säte räägib sellest, et

projekteerimistingimused ei ole vajalikud kinnisasja kokkuleppel omandamisel või kokkuleppel

sundvalduse seadmisel.

Haldusaktis on küll osutatud kaebajate vastuväidetele, kuid need on jäetud tähelepanuta.

Käskkiri ei ole eesmärgipärane. Vaikses maakohas pompöösse silla ehitamine eurorahade

kulutamise ettekäändel ei ole proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Suurema gabariidiga

tehnika suunamine madala läbilaskevõimega teele ei ole mõistlik lahendus. Suureneb müra

kaebajate kinnistule ja elamust väljumine muutub veel ohtlikumaks. Meetmeid müra mõju

vähendamiseks käskkirjast ei nähtu. Samuti ei nähtu otsusest seda, kuidas kaebajad ohutult

majast väljuda saavad.

Kaebajad ei nõustu kinnisasja eest pakutava hüvitise suurusega. Kaebajatele pakutakse 235

eurot selle eest, et edaspidi toimuks veel tihedam liiklus nende kinnistut läbival riigiteel. Puude

hävitamisega tekitatavat kahju ei ole üldse arvestatud.

7. Majandus- ja taristuminister palub 03.03.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata, jäädes halduskohtus esitatud seisukoha juurde.

Sundvõõrandamise otsuse vaidlustamise aluseks ei saa olla projekteerimis- ega ehitusloa

menetluses aset leidnud võimalikud eksimused, sh ei oma praeguses asjas tähtsust, millal

alustati ehitustöödega.

Väide, et Y ei teadnud midagi enne ehituse algust, on esitatud esmakordselt

apellatsioonkaebuses. Tegemist on otsitud seisukohaga, mis ei vasta tõele. Telefonivestluses

vastustaja ametnikuga ütles X, et tema üksi ei vasta, sest nad arutavad seda teemat alati koos

vennaga ja ta vastas kahe eest. Lisaks kirjutas kaebaja ka 21.01.2022 kirjas Transpordiametile

meie-vormis. Projekteerimistingimuste edastamise teatistest nähtub, et mõlemad kaebajad on

saanud projekteerimistingimuste eelnõu ja esmase projektlahenduse, millega kaasati kaebajad

projekteerimistingimuste menetlusse ja tagati ärakuulamisõigus, veebilehe eesti.ee kaudu kätte

19.04.2021.

Kaebajad ei mõista või ei soovi mõista, et riigitee omanik on riik ja riik kõrvaldas silla

rekonstrueerimisega ohu liikluses, mitte ei asunud kõrvaldama kaebajate jaoks ebanormaalset

olukorda möödasõidu võimalustest õuealal.

3-22-1878

8(9)

Kaebajatega on otsitud võimalust leida kompromissi vabatahtlikuks võõrandamiseks, millega

kaasneb kinnistuomanikule motivatsioonitasu, mis tõstab märkimisväärselt hüvitise suurust,

kuid kaebajad on sellest korduvalt keeldunud või hoidunud läbirääkimistest.

Arusaamatu on kaebajate etteheide puude osas. Puud kasvasid enne sildade rekonstrueerimist

ja ka pärast. Puude väärtus 1000 eurot küttepuudena on ilmselge liialdus. Kaebajad ei ole

tõendanud oma kavatsust või tahet teha need puud küttepuudeks ega ole puude küsimust enne

kohtumenetlust tõstatanud. Vastav ettepanek oleks tulnud esitada projekteerimis- või ehitusloa

menetluses.

Sundvõõrandamise otsuse vaidlustamisel ei ole olulised kaebajate seisukohad liiklusohutusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS

§ 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Poe kinnistu osalise sundvõõrandamise otsuse õiguspärasus ei sõltu sellest, kas Rebaste ja

Rebaste II sildade ehitusel peeti kinni ehitusloa tingimusest, et Poe kinnistul ei ole lubatud

alustada ehitustöödega enne sundvõõrandamise seadmist või maaomanikuga kokkuleppe

saavutamist. Oluline on tähele panna, et ehitusluba ei keelanud enne sundvõõrandamise

seadmist või maaomanikuga kokkuleppe saavutamist vana silla lammutamist ega ka uue silla

ehitustöödega alustamist mujal kui Poe kinnistul. Üksnes Poe kinnistul oli enne ehitustegevuse

alustamist vajalik lahendada maa riigile omandamise küsimus. Ehitusluba kirjutati alla

08.04.2022 (dtl 96 jj) ja sundvõõrandamise käskkiri anti 04.08.2022 (dtl 36 jj). Asjas pole

esitatud tõendeid sellest, millal Poe kinnistul silla ehitustöödega alustati. Asjaolu, et kaebajad

vaidlustasid 04.08.2022 käskkirja kohtus, ei muutnud haldusakti kehtivust. Asjas ei ole

kohaldatud ka esialgset õiguskaitset. Seega oli pärast 04.08.2022 käskkirja andmist võimalik

alustada ehitustegevusega ka Poe kinnistul, sest Poe kinnistu osaline sundvõõrandamine oli

kehtiva haldusaktiga otsustatud. Asja materjalidest nähtuvalt toimusid ehitusloa menetlus ja

maa riigile omandamise menetlus paralleelselt – 22.11.2021 kaasati kaebajad ehitusloa

menetlusse ja neile edastati ehitusloa eelnõu (dtl 69 jj) ning 04.01.2022 kirjaga algas Poe

katastriüksuste osalise riigile omandamise menetlus (dtl 80 jj). Seega ei vasta tõele kaebajate

väited, nagu oleks maa riigile võõrandamise vajadus selgunud alles pärast ehitusloa andmist,

maa võõrandamise vajadus nähtub selgelt ka ehitusloa kõrvaltingimustest. Kui ehitustegevust

alustati Poe kinnistul enne 04.08.2022 ja sellega tekitati kaebajatele kahju, on võimalik esitada

kohtule kaebus kahju hüvitamiseks.

10. Apellatsioonkaebuse väide, et Y ei olnud projekteerimistingimuste ja ehitusloa menetlusse

kaasatud ega nendest teadlik, ei vasta asjas kogutud tõenditele. 19.04.2021 kirjaga kaasas

Transpordiamet kaebajad projekteerimistingimuste menetlusse ja saatis teadmiseks ka

projekteerimistingimuste eelnõu (dtl 52 jj). Et Y on selle kirja portaali eesti.ee kaudu samal

kuupäeval vastu võtnud, nähtub vastustaja poolt esitatud tõendist (dtl 175). Ehitusloa

menetlusse kaasati kaebajad 22.11.2021 kirjaga ja edastati ehitusloa eelnõu (dtl 69 jj). X vastas

21.01.2022 kirjaga (dtl 88) „meie“ vormis, millest võis järeldada ka oma venna eest vastamist

ja seda, et ka Y oli kirja kätte saanud. 04.01.2022 kiri Poe katastriüksuste osalise omandamise

kohta edastati ka Y e-posti aadressile. Lisaks toimus X ja ametnike vahel mitmeid

telefonikõnesid, mille kohta on vastustaja teada andnud, et nendes rääkis X muu hulgas ka seda,

et peab küsimusi enne vennaga arutama. Arvestades, et väide Y menetlusse kaasamata jätmise

kohta esitati esmakordselt alles apellatsioonkaebuses, ei ole see väide veenev ja puudub põhjus

kahelda vastustaja vastupidises seisukohas.

3-22-1878

9(9)

11. Vastuväited projekteerimistingimustele ja ehitusloale (sh küsimused sellest, kuidas

kaebajate kinnistut läbiv riigimaantee takistab kinnistu kasutamist; kas projektiga on tagatud

liiklusohutuse ja sõidumugavuse parandamine; kas tee kandevõime parandamine ja silla

läbilaskevõime suurendamine on vajalik; kas põllumajandustehnika mahub teele sõitma jne) ei

ole praeguse vaidluse eset arvestades asjakohased. Pärast ehitusloa andmist oli tegemist kehtiva

haldusaktiga, mis nägi ette konkreetse ehituslahenduse uutele sildadele. Sealjuures oli ehitusloa

lisaks 2 olevast arvamuste tabelist selgelt näha, et kaebajate ettepanek muuta tee asukohta ja

rajada uus sild hoopis mujale, oli jäetud arvestamata kui ebaotstarbekas, majanduslikult kallis

ja ehitustehniliselt keeruline alternatiiv. Kui kaebajad ehitusloaga kehtestatud silla ehituse

versiooniga ei nõustunud, tuli neil ehitusluba vaidlustada kohtus. Praeguse vaidluse

lahendamisel need küsimused tähendust ei oma.

12. Halduskohtu otsuse p-s 6 tehtud viide KAHOS § 5 lg 1 p-le 2 on põhjendatud. Kuna

kinnisasja ei omandatud kokkuleppel ega seatud sellele sundvaldust omaniku nõusolekul (sama

paragrahvi

lõige

kaks),

olid

sundvõõrandamise

aluseks

projekteerimistingimused.

Sundvõõrandamise eesmärk oli projekteerimistingimuste alusel koostatud ehitusprojekti

elluviimine, milleks oli vaja riigile omandada Poe kinnistu (registriosa nr 2905339) koosseisu

kuuluvast

Poe

katastriüksusest

tunnusega

89202:001:1121

(pindalaga

5,29

ha,

maatulundusmaa) äralõige ligikaudse pindalaga 262 m2 ja katastriüksusest tunnusega

89202:001:1122 (pindalaga 3544 m2, maatulundusmaa) äralõige ligikaudse pindalaga 343

m2 vastavalt krundijaotuskava joonistele. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et vastustaja oleks

sundvõõrandamise hüvitise määramisel eksinud. 04.01.2022 kirjas, millega alustati maa riigi

omandisse võõrandamise menetlust, oli selgitatud nii motivatsioonitasu maksmist kui ka seda,

et kui hüvitise suurusega ei olda nõus, on võimalik esitada sellele vastuväiteid. Seda korrati

23.03.2022 kirjas (dtl 89). Kaebajad hüvitise suuruse kohta vastuväiteid ei esitanud. Kuna

tegemist on maatulundusmaaga, siis eelduslikult sisaldab selle hind ka paari puud, mis sellisel

maal võivad asuda. Küttepuude hind ei ole võrreldav maatulundusmaa hinnaga.

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS

§ 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)