3-24-855/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-855

Haldusasi

X riigi õigusabi taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2024. a

määruse peale haldusasjas nr 3-24-855.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2024. a

määrus haldusasjas nr 3-24-855 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1; RÕS § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Halduskohtule 20.03.2024 riigi õigusabi taotluse, mille kohaselt vajab

taotleja advokaadi abi pöördumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) seoses haldusasjaga

nr 3-21-1997. Taotlejal ei ole raha ega ka juriidilist haridust. Taotlejal on diagnoositud

psüühikahäired (F60.1, F61.1, F43.2), mistõttu on tema puhul üksikvangistuses hoidmine

rangelt vastunäidustatud (EIK lahendid nr 31535/09; 4242/07; 20071/07; 13621/08; 1777/06;

27887/06; 5532/10; 13579/09; 7334/13).

2. Tallinna Halduskohus jättis 28.03.2024 määrusega X riigi õigusabi taotluse riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 3 alusel rahuldamata, sest esitatav kaebus oleks Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 35 lg 3 punkti a kohaselt ilmselt

vastuvõetamatu. Taotluse lahendamine on RÕS § 37 lg 2 ja § 10 lg 31 kohaselt halduskohtu

pädevuses (vt Riigikohtu 28.02.2022 määrus nr 3-21-3011, p-d 4–6). Taotleja soovib pöörduda

EIK-sse seoses haldusasjaga nr 3-21-1997, milles kohtud lahendasid tema kaebust Tartu Vangla

16.08.2021 käskkirja nr 2-21/1-2/159 ja 26.08.2021 vaideotsuse nr 1-11/240-2 tühistamiseks.

Tartu Halduskohtu 23.01.2023 otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsusega jäeti

kaebus rahuldamata ning Riigikohus jättis 19.03.2024 määrusega taotleja kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmata. Taotleja on seega haldusasjas nr 3-21-1997 ammendanud kõik riigisisesed

3-24-855

2(4)

õiguskaitsevahendid ja möödunud ei ole ka EIK-sse kaebuse esitamiseks ette nähtud 4-kuuline

tähtaeg. Taotlejale riigi õigusabi andmine ei ole eeltoodule vaatamata põhjendatud.

Taotleja hinnangul ei olnud tema kui psüühikahäirega kinnipeetava üksikvangistuses hoidmine

põhjendatud, kuid ei ole selgitanud, milles seisneb kohtute poolne EIÕK-i rikkumine. Asjaolu,

et taotleja ei ole asjas tehtud lahendiga rahul, ei anna eraldiseisvat alust EIK-sse pöördumiseks.

Haldusasja nr 3-21-1997 menetlus on toimunud nõuetekohaselt ning kohtule ei nähtu, et Eesti

riik oleks haldusasja menetlemisel pannud taotleja suhtes toime EIÕK või selle lisaprotokollide

võimaliku rikkumise. Kaebusega EIK-sse pöördumine ei eelda esindaja olemasolu ja kaebuse

esitamiseks ei piisa taotleja hinnangust, et riigisisene kohtumenetlus oli tema suhtes ebaõiglane.

EIK ei ole täiendav edasikaebevõimalus Eesti kohtute lahendite peale (vt ka Tartu Maakohtu

15.01.2021 määrus nr 2-20-18896, p-d 11–12). Kuivõrd EIK lähtub üldjuhul osalisriigi kohtu

tuvastatud faktilistest asjaoludest ning ei sekku kaaluka põhjuseta tõendite hindamisse, ei oleks

kaebusel ka selles osas eduväljavaateid.

3. X palub 28.03.2024 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja rahuldada tema

riigi õigusabi taotlus. Eesti kohtud on varasemalt määranud advokaadi asjades Dorozhko ja

Pozharskiy vs. Eesti ning Julin vs. Eesti, miks siis praeguses asjas riigi õigusabi ei anta.

Taotlejal ei ole juriidilist haridust ja ta viibib vanglas ning tal ei ole endal võimalik saata EIK-

le vajalikke kohtutoimiku materjale. Ilma selleta ei oleks kaebuse menetlemine võimalik. EIK

praktika kinnitab, et taotleja kaebus on väga perspektiivikas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1; RÕS § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse

§ 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

5. Kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel taotlus riigi õigusabi andmiseks EIK-le

kaebuse esitamiseks, peab kohus RÕS § 37 lg-st 3 tulenevalt tegema muu hulgas kindlaks, kas

esitatav kaebus oleks EIÕK art 35 kohaselt vastuvõetav. Olemuselt on tegemist kaebuse

perspektiivi hindamisega, mida kohus peab hindama ka riigi õigusabi andmisel riigisisesesse

kohtusse pöördumiseks. Tuvastamine, et kaebus ei ole selgelt põhjendamatu EIÕK art 35 lg 3

punkti a tähenduses, nõuab EIÕK kohaldamise praktika alusel hinnangu andmist sellele, kas

kaebuses toodud konkreetsetel asjaoludel võiks olla tegemist EIÕK mõne artikli rikkumisega.

Vastuvõetavuse hindamiseks peab kohtul olema selgus selles, mille üle inimene täpselt soovib

EIK-le kaevata (nt Riigikohtu 18.12.2017 määrus nr 5-17-31, p-d 13, 16 ja 19). Kohus ei saa

taotleja eest sisustada, milliste EIÕK-st tulenevate õiguste ja vabaduste rikkumisele ta tugineda

soovib (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2020 määrus nr 2-19-18696, p 15).

6. EIK-i pädevuses oleks kontrollida üksnes seda, kas Eesti kohtud on haldusasja nr 3-21-

1997 läbivaatamisel taganud kaebajale EIÕK-st ja selle protokollidest tulenevate inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse (vt EIÕK art 32 lg 1 ja art 34). Kuivõrd EIK-sse pöördumine ei ole

täiendavaks edasikaebevõimaluseks, siis ei ole taotleja viidatud väidetavalt rikutud põhiseaduse

sätted asjassepuutuvad. Riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt on X toonud rikutud sätetena esiteks

välja EIÕK art 6 lg 1 ja art 13 ning teiseks EIÕK art 3, art 5 lg 1 ja art 14. Samuti on taotleja

viidanud suurele hulgale EIK-i lahenditele.

3-24-855

3(4)

7. Ringkonnakohtule ei nähtu riigi õigusabi taotlusest asjaolusid, mille põhjal võiks tekkida

kahtlus, et haldusasjas nr 3-21-1997 on rikutud X õigust õiglasele kohtumenetlusele (EIÕK art

6) või tal oleks puudunud tõhus õiguskaitsevahend vangla vastu nõuete esitamiseks (EIÕK art

13). Taotlusest järeldub eelkõige, et taotleja hinnangul ei ole kohtud haldusasjas nr 3-21-1997

taganud temale kaitset ebainimliku kohtlemise (EIÕK art 3) ja diskrimineerimise (EIÕK art 14)

eest, aktsepteerides taotleja kui psüühikahäirega kinnipeetava üksikvangistuses kinnipidamist.

Taotleja viited EIÕK art 5 lg-le 1 ei ole asjassepuutuvad, sest vaidluse all ei ole, et X viibib

vangistuses jõustunud kohtuotsuse alusel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (s.o

lukustatud kambri režiimi kohaldamine) ei kujuta endast vabaduse võtmist, vaid seondub

üksnes kinnipidamistingimustega.

8. Haldusasja nr 3-21-1997 materjalidest nähtuvalt on X vaidlustanud esmajoones tema

üksikvangistuses hoidmist ja viidanud mh asjaolule, et tal on tuvastatud psüühikahäired, mis

üksikvangistuse tõttu süvenevad ja seega kujutab üksikvangistuses pidamine endast tema

piinamist (EIÕK art 3). Tartu Vangla 16.08.2021 käskkirjaga nr 2-21/1-2/159 kohaldati taotleja

suhtes kuni asjaolude äralangemiseni vangistusseaduse § 69 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud

täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga

tegelemise keelamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine). Tartu Vangla

26.08.2021 vaideotsusega nr 1-11/240-2 jäeti X vaie täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise peale rahuldamata. Haldusasjas nr 3-21-1997 menetlesid kohtud X 29.08.2021

kaebust eeltoodud haldusaktide tühistamiseks, kuid jätsid selle rahuldamata. Tartu Halduskohtu

23.01.2023 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus jõustusid Riigikohtu 19.03.2024

määrusega, millega jäeti X kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

9. Haldusasjas nr 3-21-1997 vaidluse all olnud 16.08.2021 käskkirja alusel X suhtes

kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude (sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine)

kohaldamine lõpetati Tartu Vangla 09.09.2021 käskkirjaga nr 2-21/1-2/182 alates 09.09.2021.

Seega peeti taotlejat lukustatud kambri režiimil kinni ajavahemikul 16.08.2021–09.09.2021.

Taotleja on viidanud, et temal on tuvastatud järgmised psüühilised häired: F60.1 (skisoidne

isiksus), F61.1 (mujal nimetamata muud isiksusemuutused), F43.2 (kohanemishäire). Kaebaja

viitas enda psüühikahäiretele juba haldusasjas nr 3-21-1997 (sh viitas haldusasjas nr 3-21-1899

esitatud 18.08.2021 tervisekaardi väljavõttele, millest nähtub psühhiaatri 08.02.2021 määratud

põhidiagnoos F61.0 – segatüüpi isiksushäired), kuid kohtuotsustest ei nähtu, et neis oleks eraldi

analüüsitud küsimust, kas kaebajal esinev psüühikahäire välistab tema eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamise. Eeltoodule vaatamata ei ole alust järeldada, et X eraldatud lukustatud

kambris hoidmine 25 päeva vältel rikkus EIÕK art-s 3 sätestatud piinamise keeldu.

10. Kuigi EIK praktikas on psüühikahäirega kinnipeetava üksikvangistuses hoidmist peetud

õiguspäraseks üksnes väga erandlikel juhtudel, ei ole EIK selliste isikute eraldamist täielikult

välistanud, vaid rõhutanud esmajoones kohustust hinnata tähtsust omavaid asjaolusid enne isiku

üksikvangistusse paigutamist ning vajadust võtta seejuures arvesse konkreetse isiku olukorda

ja rakendada asjakohasel juhul täiendavaid kaitsemeetmeid nt suitsiidi- või enesevigastamise

ohu tõrjumiseks (nt 28.11.2023 otsus nr 3501/20 jt, Schmidt ja Šmigol vs. Eesti, p-d 123–126;

27.02.2018 otsus nr 50236/06, Shatokhin vs. Venemaa, p-d 30–32). Haldusasjast nr 3-21-1997

ei nähtu, et X puhul esinenuks suitsiidi- või enesevigastamise oht või oleksid vangla

meditsiinitöötajad muul põhjusel välistanud tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise.

Puuduvad ka andmed, et taotleja vaimse tervise seisund oleks perioodil 16.08.2021–09.09.2021

kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude tõttu halvenenud. Taotleja eraldamise lukustatud

kambrisse ja tema vanglasisese suhtlemise piiramise tingis vajadus hoida ära 11.08.2021

intsidendiga samalaadsete füüsiliste konfliktide (s.o kinnipeetavate kakluste) kordumine ning

kaitsta seeläbi teiste kinnipeetavate elu ja tervist ning vangla julgeolekut. Taotlejaga seotud

3-24-855

4(4)

intsidendid (enam kui 20 kehtivat distsiplinaarkaristust seoses allumatuse, füüsilise vägivalla ja

suhtlemisreeglite rikkumisega) viitasid vangla hinnangul, et X kas ei oska või ei taha lahendada

probleeme ilma agressiooni kasutamata, mistõttu on vajalik tema suhtes rakendada nii

tõhusamat järelevalvet kui ka piirata tema vanglasiseseid kontakte. Seda, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks esinesid seaduses sätestatud alused, on kohtud haldusasjas

nr 3-21-1997 piisavalt põhjendanud. Samuti on kohtud hinnanud kaebaja väidet pikaajalisest

(8 kuu vältel) üksikvangistuses hoidmisest ja leidnud, et see ei vasta tõele (vt Tartu Halduskohtu

23.01.2023 otsuse p-d 29–31). Tartu Vangla 07.09.2021 seisukohast nähtuvalt viibis X varem

eraldatud lukustatud kambri režiimil 29.01.2021–10.03.2021 ja 30.05.2021–02.07.2021, mitte

8 kuud järjest.

11. EIK praktika kohaselt hõlmab EIÕK art 14 iseenesest mh keeldu diskrimineerida isikuid

puude või terviseprobleemide tõttu (EIK 30.04.2009 otsus nr 13444/04, Glor vs. Šveits, p 80;

10.03.2011 otsus nr 2700/10, Kiyutin vs. Venemaa, p 57). Haldusasja nr 3-21-1997 materjalide

pinnalt ei ole samas võimalik tuvastada ühtegi asjaolu, mis toetaks taotleja väidet, et vangla on

teda kui psüühikahäirega isikut diskrimineerinud. X on väitnud enda diskrimineerimist ainult

aspektist, et kuigi 11.08.2021 toimunud konfliktis osales kolm kinnipeetavat, kohaldati

täiendavaid julgeolekuabinõusid neist üksnes tema suhtes. Ühtlasi ei nõustunud kaebaja vangla

hinnanguga, et just tema kujutas endast ohtu teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule.

Nagu juba märgitud, on kohtud haldusasjas nr 3-21-1997 tehtud otsustes piisavalt põhjendanud,

et vangla hindas kaebajast lähtuvat ohtu ja seega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

vajalikkust õiguspäraselt.

12. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et X taotlus riigi

õigusabi saamiseks EIK-sse pöördumiseks tuleb jätta RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata, sest

esitatav kaebus oleks EIÕK art 35 lg 3 punkti a kohaselt ilmselt vastuvõetamatu.

13. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et riigi õigusabi andmist ei tingi iseseisvalt asjaolu,

et taotleja viibib vanglas ja haldusasja nr 3-21-1997 toimiku materjalide paberkandjal EIK-le

saatmine on tema jaoks raskendatud. Advokaadi määramine ei ole põhjendatud üksnes selleks,

et koostada kaebus ja printida see koos vajalike lisadega välja ning edastada need siis EIK-le.

Kohtutoimiku materjalidest on Xl võimalik taotleda asja menetlenud kohtult ärakirjade

väljastamist vastavalt HKMS § 88 lg-le 1. Menetlusdokumentide ärakirjade väljastamise eest

tuleb riigilõivuseaduse § 61 kohaselt tasuda iga väljastatud lehekülje eest alates 21. leheküljest

riigilõivu 0,30 eurot. Vajaduse korral saab HKMS § 102 p 4 ja § 110 lg 1 p 1 alusel taotleda

riigilõivu kandmiseks ka menetlusabi. Kui kaebaja soovib lisada kaebusele dokumente, mis ei

sisaldu kohtutoimikus ning vangla keeldub nende printimise võimaldamisest, siis on kaebajal

EIÕK art 32 kohta antud praktikajuhiste1 punkti 10 kohaselt võimalik esitada EIK-le selgitused,

miks tal ei olnud võimalik neid kaebusele lisada. Kaebuse vorm on EIK-i veebilehel kättesaadav

muu hulgas vene keeles.2

14. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2024

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

1 https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/Rules_Court_ENG (vt lk 68–70).

2 https://www.echr.coe.int/web/echr/apply-to-the-court-other-languages?filter_category_3290069=1675224