3-23-168/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-168

Haldusasi

H.S-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.01.2023 otsuse nr 4.2-

1/11008-6 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – H.S , esindaja v.adv Vladimir Sadekov;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

28.03.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.S esitas 24.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka –

PPA) 18.01.2023 otsuse nr 4.2-1/11008-6 "Relvaloa kehtetuks tunnistamine" tühistamise nõudes.

1.1. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt väljastas PPA Põhja prefektuur 21.10.2020 H.S-i nimele relvaloa

nr DL50010616 kehtivusajaga kuni 09.06.2025. Relvaloa alusel oli isikul õigus enese ja vara kaitse

otstarbel omada ning kanda püstoleid CZ-75-B, kaliiber 9x19, nr C482122 ning Sig-Sauer-P-938,

kaliiber 9x19, nr 52B009073. PPA Põhja prefektuuri 01.11.2022 otsusega nr 4.2-1/11008-2 peatati

H.S-i relvaloa kehtivus relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 2 alusel, kuna ta oli kahtlustatav

tervisevastases kuriteos. 17.11.2022 lõpetati kriminaalmenetlus nr 22231703326 kriminaalmenetluse

seadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel. Vaidlustatud otsuses leiti, et H.S-i nimele väljastatud relvaluba nr

DL50010616 tuleb kehtetuks tunnistada, kuna see on kohane meede teiste isikute turvalisuse ja avaliku

korra kaitse tagamiseks. Sama otsusega nr 4.2-1/11008-6 kohustati H.S-i relvi ja laskemoona kolme

kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist.

2. Tallinna Halduskohtus võttis 06.02.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

3. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 03.03.2023.

4. Tallinna Halduskohtus määras 16.01.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

5. Kaebaja esitas 29.01.2024 menetluskulude nimekirja.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

6. Kaebaja leiab, et relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses välja toodud põhjendused ei anna alust

relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja vastu esitatud süüteoteade leidis aset seetõttu, et kaebaja

abikaasa (hetkel on käimas lahutusprotsess) ründas emotsionaalselt H.S-i . Abikaasa oli see, kes tekitas

tüli ja hiljem pahauskselt kaebas oma abikaasa peale. Kui käimas on lahutus, siis teadupärast on

suuremal protsendil paaridest väga emotsionaalne õhkkond, ehk erinevad väljaütlemised, teod, mida

tegelikult ei mõelda päriselt. 08.10.2022 väljakutsest, mille kohaselt oli mees peksnud naist ja tülitanud

16-aastast tütart, algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuu hiljem KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, ehk

aluse puudumise tõttu. Kaebaja kordab, et kõik perekonnaga seonduvad asjad on üldiselt keerulised ja

tulvil emotsioone ning eelmainitud kriminaalmenetluses oli tegemist kaebaja laimamisega. Kaebaja

leiab, et teise inimese emotsionaalne reaktiivsus ei saa olla aluseks relvaloa kehtetuks tunnistamisele.

Kaebaja ei ole kahtlustatav ega süüdistatav kuritegudes. Kaebaja leiab, et PPA Põhja prefektuuri otsus

H.S-i relvaloa kehtetuks tunnistamiseks on põhjendamatu ning kuulub tühistamisele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et vaidlustatav haldusakt on ammendavalt põhjendatud

ning otsuse tegemisel on arvesse võetud kõiki haldusmenetluse ajal teada olnud asjaolusid, s.h kaebaja

vastuväiteid, aga ka tema abikaasa ja tütre antud selgitusi.

8. Vastustaja on seisukohal, et järelduse, et isik on sobimatu relva omama, tema osas esinevad

relvaseaduse (RelvS) § 43 lõikes 3¹ nimetatud asjaolud, võib teha ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei

ole otsest seost relva käitlemisega. Haldusorgan peab lähtuma kaalutlusotsustuse tegemisel oma

sotsiaalsest kogemusest. Nõustuda saab küll seisukohaga, et relvaloa kehtetuks tunnistamine mõjutab

kaebaja vaba eneseteostuse õigust, kuid antud põhiõiguse riive ei anna alust kahelda haldusorgani

otsuse õiguspärasuses ja vastavuses relvaseaduses sätestatud nõuetele. Haldusakti andmise ajal tugines

PPA teadmisele, et isiku käitumine ja tegutsemine on tekitanud tema lähedastes hirmu, ohtu ja

ebaturvalisust. Asjaolu, et kaebajal võis puududa kavatsus lähedasi ähvardada või neile tulirelva

kasutades kahju tekitada, ei lükka ümber sotsiaalse kogemuse pinnalt omandatud kartust, et olemas oli

reaalne oht ennast või teisi ohustava tagajärje saabumisele. Kaebaja ei eita ning on ise pidanud

oluliseks välja tuua, et abikaasade vahelise konflikti käigus on esitatud ähvardusi. Samuti ei eita

kaebaja, et suhted abikaasaga on emotsionaalselt keerulised ning lahutusprotsess tekitab õhkkonda veel

enam pinget. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel piisab põhjendatud kahtlusest, et isik võib käituda viisil,

mille tulemusel võivad realiseeruda relvast kui kõrgemast ohuallikast tulenevad ohud. Asjaolu, et ka

konflikti teine pool võis käituda ebaviisakalt või provokatiivselt, ei õigusta kaebaja käitumist.

2

Tuvastatud asjaoludest ilmneb selgelt, et kaebaja võib stressiolukorras käituda ettearvamatult ja

ohtlikult.

9. PPA kaalutlusruum ei ole väga ulatuslik. Nimelt nähakse normis (RelvS § 43 lg 31) kaalumise

õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, s.t asjaolude

pinnalt on tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva omama, siis on raske näha asjaolusid, mis

saaksid õigustada relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist. Haldusorganil on uurimiskohustus ning

vaidluse korral tuleb tal tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel

tugines. Samas ei tule haldusorganil tõlgendada asjaolude pinnalt tekkinud kahtlusi isiku kasuks.

Otsuse tegemisel on oluline arvestada avalikku huvi ohutuse tagamiseks. Relvaloa tühistamise otsus on

haldusorgani prognoosotsus. See tähendab, et haldusorgan peab hindama võimalikke tagajärgi (mis

võib juhtuda), mitte ootama tagajärje saabumiseni. PPA on vaidlustatud otsuses põhjendatult pidanud

kaebaja käitumist alarmeerivaks ja tuletanud selle prognoosi kaebajast lähtuva ohu kohta tulevikus.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 18.01.2023 otsust nr 4.2-

1/11008-6 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega tunnistati kaebajale väljastatud relvaluba

nr DL50010616 kehtetuks ning kohustati relvi ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või

alustama võõrandamist.

11. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise õigusliku alusena relvaseaduse § 43 lõikele 31 ja

§ 44 lõikele 6.

12. Relvaseaduse § 43 lg 31 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada soetamisloa või

relvaloa kehtetuks kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu

sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Relvaseaduse § 44 lõge 6 reguleeris relvaloa kehtivuse

lõppemise või kehtetuks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede-, iseäranis relvade üleandmise ja

võõrandamisega seonduvaid aspekte. See ei ole käesoleva vaidluse puhul olemuslik. Kaebaja ei pea

relvaloa kehtetuks tunnistamist põhjendatuks kuna relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses välja toodud

põhjendused ei peaks andma alust relvaloa kehtetuks tunnistamisele, sest kaebaja vastu esitatud

süüteoteade leidis aset lahutusprotsessi tõttu tekkinud emotsionaalse õhkkonna taustal. Politsei- ja

Piirivalveamet omakorda on seisukohal, et kaebaja osas esinesid antud juhul relvaseaduse § 43 lõikes

3¹ nimetatud asjaolud ja et relvaloa võib kehtetuks tunnistada ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole

otsest seost relva käitlemisega, kusjuures haldusorgan lähtub vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ka

oma sotsiaalsest kogemusest.

13. Lähtuvalt eeltoodust on vaja menetlusosaliste vastandlikke positsioone hinnata, kuid kaebuse

rahuldamiseks ei ole antud juhul siiski alust. Kohus lähtub seonduvalt eelnimetatuga ühtlasi ka sellest,

et Politsei- ja Piirivalveametil on relvalubade väljastamise ja kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel

ulatuslik kaalutlusruum. Vastustaja pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on

tegelikult ka mõningal määral üldse piiratud ning kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel

kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas

vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral

kooskõlas. Kaebaja on märkinud, et ei ole kahtlustatav ega süüdistatav kuritegudes, mis on

relvaseaduse § 36 lg 1 p-s 8 nimetatud ehk siis kuritegudes, mis oleks relvaloa puhul välistavateks

asjaoludeks. Samas ei ole see ainutähenduslik. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohtu vastavasisulise

28.04.2021 lahendi punktis 9 haldusasjas nr 3-20-1675 selgitatud, et enda või teise isiku turvalisust

ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse ja et seonduvalt

3

eelnimetatuga peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis

annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva jätkuvalt

omada ja kasutada.

14. Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 loetakse haldusaktid õiguspärasteks kui nad on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Haldusakti õiguspärasuse

eelduslikud tingimused võib lugeda käesoleva vaidluse puhul täidetuks. Vaidlustatud haldusakti

lehekülgedel 2-3 on vastustaja kaalutlused piisavas ulatuses välja toodud ja isegi sel juhul kui asuda

seisukohale, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne olla või et midagi võis ka mõnevõrra teistsugusel

viisil toimuda, siis kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ning motiive ka ilmselgelt põhjendamatuks

pidada. Teatavate aspektide või nende tähenduse osas võib alati vaielda, kuid sellega, et kaebaja

turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud põhjust etteheiteid

teha, ei saa sisulist vaidlust olla. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt on haldusmenetluse

seaduse §-s 54 sätestatuga kooskõlas ja ilmselgeid kaalutlusvigu selles täheldada ei saanud, ei ole ka

kaebuse rahuldamiseks alust.

15. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustajal menetluskulusid ei

ole või siis ei ole nende väljamõistmist taotletud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning

protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik

4