3-23-840/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-840

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2023 otsuse

nr 12210040033-1 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindajad UP ja KT

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RL

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.07.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.07.2023 otsuse resolutsiooni punkt 1 ja teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse

resolutsiooni punkt 2 jätta muutmata, kuid muuta selles osas halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

6. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi, sünniaeg ja Eestisse saabumise

kuupäev tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

29.04.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-840

2(10)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X (sündinud XX.XX.XXXX, kaebaja) saabus Eestisse

XX.XX.XXXX töötamise eesmärgil ja esitas 04.10.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 16.03.2023 otsusega nr 12210040033-1 kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi (välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20), tegi kaebajale ettekirjutuse lahkumiseks

Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva (väljasaatmiskohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 72 lg-d 1, 11 ja 4) ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu 3 aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest (VSS § 74 lg-d 1 ja 3).

1) Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1).

Kaebaja selgituse järgi on ta alates 2015. a-st elanud koos isaga Ukrainas. Ta tuli Eestisse tööle,

kuid siis algas Ukrainas sõda. Venemaale tagasi pöördumise korral võidakse ta mobiliseerida

ja saata Ukrainasse, kus ta peaks sõdima oma sugulaste vastu. Kui kaebaja keelduks sõdimast,

siis pannakse ta vangi. Kaebaja on sõjas Ukraina poolt ja Venemaa vastu.

PPA hinnangul ei ole kaebaja profiil selline, et ta võiks oma poliitilise meelsuse tõttu sattuda

Venemaa ametiasutuste erilise tähelepanu alla. Kaebaja ei kuulu ühessegi liikumisse või

ühingusse. Ta ei ole Venemaal tagaotsitav, teda pole seal kinni peetud või karistatud. Ta ei ole

olnud Venemaal poliitiliselt aktiivne. Tal ei ole olnud probleeme oma poliitilise meelsuse või

rahvuse tõttu. Rahvusvahelise kaitse saamiseks ei piisa sellest, et kaebajal on Venemaa

riigivõimust erinev poliitiline meelsus.

Kaebajaga seotud asjaolusid ja päritoluriigi teavet arvestades pole tõenäoline, et ta võidakse

Venemaal mobiliseerida. Kaebaja väitel ei ole ta läbinud kohustuslikku ajateenistust, kuid talle

saadeti üldise mobilisatsiooni raames kutse ilmuda 26.09.2022 sõjaväekomissariaati. Kaebaja

ütlused on selles osas vastuolulised ja ebausutavad. Kaebaja ei ole andnud vastuolude kohta

mõistlikku selgitust. PPA-l on kahtlus, et mobilisatsioonikutse on kunstlikult tekitatud tõend,

et suurendada rahvusvahelise kaitse saamise tõenäosust. Mobiliseerimine üksi poleks ka alus

anda kaebajale rahvusvaheline kaitse.

2) Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset, sest Venemaale tagasi pöördudes ei ähvardaks teda tõsine

ja vahetu oht (VRKS § 4 lg 3).

3) Lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleb arvestada järgmisi asjaolusid: kaebaja tegi PPA-ga

koostööd; kaebaja andis nõusoleku lahkuda Eestist, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus jääb

rahuldamata; puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed või tervislikud põhjused, mille tõttu tuleks

jätta lahkumisettekirjutus tegemata; kaebajal on Eestis poolvend, kellel puudub alus siin

viibida; kaebaja on Venemaa kodanik ja tal on kehtiv pass; väljasaatmine ei ole vastuolus VSS

§-s 171 sätestatud põhimõtetega. Sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada sarnaste

asjaoludega. Puuduvad põhjused jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

3-23-840

3(10)

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.03.2023 otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi või alternatiivselt kaaluda sissesõidukeelu

mittekohaldamist või lühendamist.

PPA oleks pidanud arvestama kogumis kõiki tagakiusamise aluseid ja kaebajaga seotud

asjaolusid, sh kaebaja Ukraina tausta. PPA on vääralt leidnud, et kaebaja ei ole usaldusväärne.

Ebakõlad vestluste protokollides on tekkinud tõlgi ja protokollija tõttu. Võimalik, et tõlk ei

saanud kaebajast piisavalt hästi aru, sest kaebaja räägib läbisegi vene ja ukraina keelt. PPA

otsuses on mitmeid faktivigu. Kaebaja läks koos isaga Ukrainasse elama 2013. a-l alaealisena

ning lahkus sealt 2021. a-l, kui tuli Eestisse tööle. PPA väited mobilisatsioonikutse võltsimisest

on alusetud. Kaebaja ema edastas kaebajale kutse koopia alles 03.02.2023 ja kaebaja esitas selle

kohe PPA-le. 2022. a novembris PPA-le seletusi andes ei teadnud kaebaja kutse olemasolust.

Kaebaja suhted emaga ei ole lähedased ja nad ei suhtle tihti. PPA ei soovinud küsitleda telefoni

teel kaebaja ema, et asjaolusid täpsemalt selgitada, kuigi kaebaja pakkus seda võimalust. PPA

on meelestatud kaebaja vastu, sest kaebaja ema töötab Venemaal politseis.

Kaebaja on 25-aastane Venemaa kodanik, kes ei ole läbinud ajateenistust. Tema sisepassis on

09.06.2017 seisuga märge, et ta on sõjaväekohustuslane. Sisepass on väljastatud Ukrainas.

Kaebaja räägib vene keelt tugeva ukraina aktsendiga. Kaebaja on saanud mobilisatsioonikutse.

Need asjaolud tekitavad Venemaa ametiasutustes huvi kaebaja vastu juba piiriületusel ja ta

võidakse viia piirilt otse sõjaväekomissariaati. Pole tähtsust, kas kaebaja saadetakse rindele

ajateenija või mobiliseerituna. PPA ei ole asja lahendamisel lähtunud aja- ja asjakohasest

päritoluriigi teabest. 2023. a aprillis tuli uudis, et Venemaal mobiliseeritakse veel 500 000

inimest. 2023. a-l jõustub seadus, mille kohaselt võidakse sõjaväelastele ja reservväelastele

väljastada elektroonilisi kutseid, mille puhul pole oluline, kas adressaat kutse ka tegelikult kätte

saab. Mobiliseeritakse ka neid, kes ei ole läbinud ajateenistust. Karistused sõjaväeteenistusest

hoidumise eest muutuvad järjest karmimaks. Kaebajat võib mobilisatsioonist kõrvale hoidmise

eest ähvardada ebaproportsionaalne karistus. Kui eeldada, et kaebaja pole saanud

mobilisatsioonikutset, peab ta tõenäoliselt minema ajateenistusse ja võib ikkagi sattuda

Ukrainasse sõdima.

PPA pole arvestanud kaebaja Ukraina taustaga ega hinnanud tagakiusamise alusena kaebaja

rahvust. Kaebaja läks Ukrainasse elama lapsena ja peab end ukrainlaseks Kaebaja teised

pereliikmed peale ema elavad Ukrainas ja toetavad Ukrainat.

Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ka juhul, kui kaebajale ei anta

rahvusvahelist kaitset, sest sissesõidukeelu kehtimise ajal ei ole tal võimalik turvaliselt

Ukrainasse tagasi pöörduda.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde.

Tõlkeprobleemide tõttu oli kaebaja ja vastustaja vahel möödarääkimisi, kuid see ei lükka ümber

PPA järeldust, et kaebaja väited ei ole usaldusväärsed. Päritoluriigi teabest ei tulene, et

Ukrainasse sõdima saadetakse sõjalise väljaõppeta inimesi vastu nende tahtmist. Kaebajal oleks

võimalik ajateenistuse asemel taotleda võimalust läbida alternatiivne tsiviilteenistus. Teave

Ukraina päritolu Venemaa kodanike piiriületuse kohta on piiratud, kuid PPA-le teadaolevalt on

nt Ukraina sõjapõgenikud Venemaad külastanud ja tulnud suuremate probleemideta Eestisse

tagasi. Piiril küsitlemine ei oleks käsitatav tagakiusamisena. Sõjaväekohustus on seotud

kodakondsuse, mitte rahvusega. Kaebaja ei väljendanud haldusmenetluses hirmu, et teda

hakatakse rahvuse tõttu taga kiusama. Päritoluriigi teabe järgi on see kartus alusetu.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.07.2023 otsusega kaebuse, tühistas PPA 16.03.2023

otsuse ja kohustas PPA-d kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama

(resolutsiooni p 1) ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 2).

3-23-840

4(10)

PPA rikkus uurimispõhimõtet, sest jättis kogumata ja hindamata asjakohased tõendid ning

päritoluriigi teabe. Pagulase staatuse saamiseks ei ole vaja, et kaebajat oleks juba taga kiusatud,

vaid piisab kahtlusest, et see võib juhtuda päritoluriiki tagasi pöördudes. PPA ei arvestanud

kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid (ta on mobilisatsioonikohustuslikus eas, tema passis on

sõjaväekohustuslase märge, ta on rahvuselt ukrainlane, tema isa elab Ukrainas,

sõjaväekomissariaat on kaebajat juba otsinud, kaebajale on edastatud mobilisatsioonikutse).

Jääb arusaamatuks, kuidas saab PPA välja toodud päritoluriigi info valguses pidada kaebaja

mobiliseerimist ebatõenäoliseks. Sõjalise väljaõppeta sõjategevuses osalemise kohustus on

käsitatav tagakiusamisena. Venemaal on vastu võetud seadused, mille järgi tuleb

mobilisatsioonile alluda ka elektroonilise teate saamisel (personaalset kutset väljastamata) ning

sellise teate saajatele rakendub automaatselt riigist lahkumise keeld. Neile, kes ei ilmu

sõjaväekomissariaati, kohaldatakse erinevaid piiranguid (nt keelatakse tehingud kinnisavaraga

või pangateenused). Venemaal on plaanis mobiliseerida veel 500 000 inimest. Seega ei ole

kaebaja sõjaväeteenistusse värbamine ja sõjategevusse kaasamine ebatõenäoline. Kaebaja on

tõendanud, et talle on saadetud mobilisatsioonikutse, ning põhjendanud, miks ta ei esitanud

kutset ega rääkinud sellest 04.11.2022 vestlusel. PPA kahtlus, et kutse ei ole ehtne, on alusetu.

Isegi kui kutse pole ehtne, võidakse kaebaja ikkagi mobiliseerida. Päritoluriigi teabe järgi on

saadetud rindele ka väljaõppeta isikuid ja ajateenistujaid ning sõjaväeteenistusest keeldujatele

kaasnevad tõsised tagajärjed, nt peetakse neid kinni inimväärikust alandavates tingimustes ja

neile määratakse ebaproportsionaalseid karistusi. Venemaa ametiasutused kasutavad vaimset ja

füüsilist vägivalda, et sundida kinni peetud isikuid Ukrainasse rindele. PPA pole kogunud ja

analüüsinud päritoluriigi teavet, millest saaks järeldada, et kaebajal on reaalne võimalus

keelduda sõjaväeteenistusest ja läbida alternatiivne tsiviilteenistus. Keeldumist saab käsitada

poliitilise meelsuse avaldamisena, mis saab Venemaa ametiasutustele teatavaks ja mis toob

kaasa tagakiusamise. Kui kaebaja saadetakse Ukrainasse sõdima, saab eeldada, et ta peab

otseselt või kaudselt osalema sõjakuritegude toimepanemises. Tagakiusamise ohtu suurendab

kaebaja Ukraina taust, mis tõenäoliselt saab Venemaa ametiasutustele teatavaks juba

piiriületusel.

PPA ei ole kogunud ja hinnanud teavet selle kohta, kuidas koheldakse Venemaale tagasi

pöördumisel Venemaa kodanikke, kes on rahvuselt ukrainlased ja elanud pikka aega Ukrainas.

Kaebaja on esitanud päritoluriigi teavet, mille kohaselt on ukrainlased Venemaa ametiasutuste

kõrgendatud tähelepanu all ning nende seast otsitakse Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud

inimesi, selliseid inimesi küsitletakse, nende sidevahendeid otsitakse läbi, mõnikord ka

ähvardatakse ja kasutatakse füüsilist vägivalda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. PPA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 ja teha uus

otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

Halduskohus hindas tõendeid ühekülgselt ja rajas otsuse peamiselt kaebaja seisukohtadele,

jättes vastustaja seisukohad ja tõendid tähelepanuta. Halduskohus kasutas päritoluriigi teavet

valikuliselt ja osaliselt tugines vananenud teabele.

Kaebaja saatmine n-ö eesliinile ei ole tõenäoline, arvestades aja- ja asjakohast päritoluriigi

teavet (vt ülevaade apellatsioonkaebuse lisas). Venemaal vastu võetud mobilisatsiooni

ettevalmistamise seadus ja osalise mobilisatsiooni määrus on tõepoolest väga laia sõnastusega

ning teoreetiliselt võimaldab mobiliseerida kõiki kodanikke, keda peetakse vajalikuks. Siiski

tuleb neid õigusakte ja selle rakendamist hinnata kriitiliselt, võttes arvesse konkreetse

varjupaigataotleja olukorda. Kõiki Venemaa kodanikke, keda teoreetiliselt võidakse

mobiliseerida, ei saa käsitada pagulastena. Päritoluriigi teabe järgi on Venemaa praegu

huvitatud eeskätt lepingulistest sõduritest, mitte väljaõppeta ajateenijatest. Venemaal ei toimu

3-23-840

5(10)

praegu ulatuslikku ja aktiivset mobilisatsiooni. Kaebaja hirm mobiliseerimise ees on seega

abstraktne. Venemaa allikate puhul tuleb arvestada nende kallutatust, kuid neid ei ole põhjust

jätta ka tähelepanuta. Mobilisatsiooni puudutav info on kooskõlas muu teabega, mille kohaselt

proovib Venemaa keskvalitsus kontrollida ja maandada pingeid ühiskonnas.

Päritoluriigi teabe järgi on Venemaal võimalik läbida alternatiivne tsiviilteenistus, kuigi selle

taotlemine on bürokraatlik ja keerukas. 2023. a-l on suurendatud asendusteenistuse

ametikohtade arvu ja tegutsevad organisatsioonid, kes abistavad alternatiivteenistuse

taotlemisel. Halduskohtu otsuses viidatud artikkel väärkohtlemise kohta puudutab

mobiliseeritud reserviste ja lepingulisi sõdureid, mitte ajateenijaid. On tõsi, et sõjaväeteenistus

on Venemaal üles ehitatud hirmutamisele ja ähvardamisele ning seda võib esineda ka

asendusteenistuses. Pagulase staatust ei saa aga anda põhjendusega, et alternatiivteenistuse

taotlemine või läbimine võib olla emotsionaalselt raske. Kokkuvõttes pole tõendatud, et kaebaja

suhtes kehtib sõjaväeteenistuse kohustus ilma võimaluseta läbida alternatiivne tsiviilteenistus.

Kohus ei pidanud veenvaks PPA põhjendusi, mis puudutavad kaebajale mobilisatsioonikutse

saatmise asjaolusid, kuid ei selgitanud, miks kaebaja üldsõnalised ütlused olid veenvamad.

Kaebaja selgitas kohtuistungil, et tema suhted emaga ei ole lähedased, kuid emaga peetud

kirjavahetus ei kinnita seda (nt on ema korduvalt uurinud, kas „poja“ käis politseis ära jms).

Kaebaja ema töötab Venemaal politseis ja pidi teadma, et kutse on oluline. Seega pole loogiline,

et kaebaja ema rääkis talle esialgu sõjaväekomissariaadi ametnike külaskäigust, kuid ei

maininud kutset ega edastanud seda kaebajale esimesel võimalusel. Pole ka tõenäoline, et

mobilisatsioonikutse saab inimene, kes ei ole läbinud ajateenistust või muud relvaõpet,

arvestades mh, et Venemaal on reservis ca 2 miljonit endist ajateenijat ja lepingulist sõjaväelast.

Halduskohus heitis ette, et PPA ei arvestanud kaebaja rahvust. Venemaal elab palju inimesi,

kellel on Ukrainas sugulasi. Puudub info, et pärast täiemahulise sõja algust oleks hakatud taga

kiusama inimesi, kellel on sugulasi või tihedaid sidemeid Ukrainaga ning kes keelduvad

sõjaväeteenistusest. Seega ei pidanud PPA vajalikuks seda teemat vaidlustatud haldusaktis

kajastada. Ka uuemas päritoluriigi teabes ei ole viiteid, et ukraina rahvusest Venemaa

kodanikud oleksid sõjaväeteenistusest keeldumisel halvemas olukorras kui vene rahvusest

kodanikud.

Kohus jättis tähelepanuta PPA väited, mis puudutasid Venemaa piiri ületamist. Ukraina

kodanikud ületavad regulaarselt Eesti ja Venemaa vahelist maismaapiiri. Päritoluriigi teabe

järgi ei too Venemaal tagakiusamist kaasa üksnes see, et inimene on varem elanud Ukrainas

või on ukraina rahvusest. Seda, et piiril võidakse uurida kaebaja ajateenistuse läbimise kohta,

ei saa pidada tagakiusamiseks. Kõrgendatud tähelepanu all on ukrainlased, kes liiguvad

Venemaale okupeeritud aladelt, kuid see päritoluriigi teave ei puuduta kaebajat. Puudub teave,

et Eestist saabunud isikuid suunatakse n-ö filtratsioonilaagrisse.

7. X palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata

Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

PPA jättis asjakohase päritoluriigi teabe kogumata ja hindamata. Halduskohus tegi õiged

järeldused sellest päritoluriigi teabest, millele oli viidatud PPA otsuses või täiendavalt kohtule

esitatud. Väär on PPA väide, et ajateenijaid ei saadeta Ukrainasse sõdima. PPA selgitab õigesti,

et Venemaa allikaid tuleb hinnata kriitiliselt ja arvestada tuleb kaebaja individuaalset olukorda,

kuid just sellega seotud puudusi halduskohus PPA-le ette heitiski. PPA pole arvestanud, et

kaebaja on Ukraina päritolu, elas aastaid Ukrainas ning seal elavad kaebaja isa ja laps. Kaebaja

lahkus Venemaalt lapsena ja tal puudub side selle riigiga. Kaebaja räägib vene keelt segamini

ukraina keelega. Arvestada tuleb Euroopa Kohtu seisukohti asjades C-238/19 (p 36) ja C-

472/13 (p 37) ning seda, et Venemaa sõjavägi paneb süstemaatiliselt toime sõjakuritegusid,

milles mobiliseerimise korral sunnitaks otseselt või kaudselt osalema ka kaebajat. Venemaa

3-23-840

6(10)

valmistub praegu uueks mobilisatsiooni laineks. Mobilisatsioonikutsete saatmist on 2023. a-l

lihtsustatud.

Kaebaja

profiili

arvestades

puudub

tal

reaalne

võimalus

keelduda

sõjaväeteenistusest ja läbida alternatiivne tsiviilteenistus ning ainuüksi alternatiivteenistuse

taotlemine tooks kaasa kaebaja tagakiusamise. Kaebaja on tõendanud, et temale saadetud

mobilisatsioonikutse on autentne. PPA möönis halduskohtu istungil, et on selles osas teinud

vigu. PPA menetles asja pealiskaudselt ega huvitunud kaebaja ütlustest. Päritoluriigi teabe järgi

tehakse Venemaale tagasi pöördujatele piiril üha sagedamini lisakontrolle ja kui

sidevahenditest leitakse midagi ebasobivat, võidakse alustada kriminaalmenetlust. Ukrainast

põgenenud inimesed on teravdatud tähelepanu all.

8. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja uue

otsusega mõista PPA-lt välja kaebaja menetluskulud. Halduskohus leidis, et kaebaja ei

taotlenud menetluskulude hüvitamist, kuid tegelikult palus kaebaja vastustajalt välja mõista

riigilõivu 20 eurot ja tõlkekulud 259,20 eurot, mille kohta oli esitatud arve ja maksekorraldus.

9. PPA märkis, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse. Siinses asjas

tuleks rahuldada PPA apellatsioonkaebus ning uue otsusega jätta kaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2,

millega halduskohus rahuldas kaebuse ja jaotas menetluskulud.

11. PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. PPA on kokkuvõttes õigesti

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükanud, teinud talle lahkumisettekirjutuse ja

kohaldanud sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1,

millega halduskohus rahuldas kaebuse, ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

12. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid PPA ei taotlenud halduskohtus kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist, on õige halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega

menetluskulud halduskohtus jäid poolt endi kanda, kuid selles osas tuleb muuta halduskohtu

otsuse põhjendusi. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Rahvusvaheline kaitse

13. HKMS § 158 lg 31 esimene lause näeb ette, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise

otsuse õiguspärasust hindab halduskohus kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab

kohustust võtta arvesse uusi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse

otsuse vastuvõtmist (Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 12). Seepärast tuleb võtta

asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3).

14. Riigikohtu 12.12.2023 otsuses nr 3-22-2509 (p-d 14–16) antud juhiste kohaselt peavad

kohtud PPA‑le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu

kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt PPA otsuse jõusse jätma

või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA‑d andma kaebajale rahvusvaheline

kaitse. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA 16.03.2023 otsuse lõppjäreldus õige ja selle

tühistamiseks ei ole alust.

15. Asja materjalide järgi on kaebaja 1997. a-l sündinud Venemaa kodanik, kes elas 2013. a-

st kuni 2021. a-l Eestisse saabumiseni Ukrainas, peab end rahvuselt ukrainlaseks ja räägib vene

keelt ukraina keele aktsendiga. Kaebaja välispass on väljastatud Ukrainas. Kaebaja isa ja laps

elavad Ukrainas (isa on Ukraina kodanik) ning ema Venemaal (ema on Venemaa kodanik).

Kaebaja toetab Venemaa algatatud agressioonisõjas Ukrainat ning kardab, et Venemaale tagasi

pöördumise korral võidakse ta saata Ukrainasse sõdima või sõjaväeteenistusest keeldumise

korral teda karistada.

3-23-840

7(10)

16. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk,

rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja

eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena

mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis

toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vt Riigikohtu

15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26 ning Euroopa Kohtu otsused C-280/21, p 35, C-238/19 ja

C-472/13).

17. Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise

poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum

meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil,

nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule,

piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt.

Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse

elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate

meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p

13). Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest

pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).

18. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebajat ei saa tunnustada pagulasena üksnes selle

tõttu, et ta on rahvuselt ukrainlane, elanud 2013. a-st alates Ukrainas ja tal on Ukrainas

sugulased, kes toetavad sõjas Ukrainat (vt vastustaja 22.05.2023 seisukoha p 3.6 ja

apellatsioonkaebuse p 2.28 jj). Ringkonnakohus on varem leidnud, et ukrainlasi või Ukraina

kodanikke koheldakse Venemaal halvemini kui venelasi, sh on eriti keeruline nende olukord,

kes on Venemaale saabunud pärast 24.02.2022. See ei ulatu aga tagakiusamiseni VRKS § 4 lg

1 tähenduses, mille tõttu kõik Venemaal elavad ukrainlased või Ukraina kodanikud

kvalifitseeruks pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse tõttu (nt 22.09.2023 otsus nr

3-23-56, p 18). Siinse asja materjalides ei ole uuemat päritoluriigi teavet, mis annaks aluse

asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja viidatud n-ö filtratsioonilaagrid puudutavad

päritoluriigi teabe kohaselt Ukrainast sunniviisiliselt Venemaale asustatud või Ukrainast sõja

eest Venemaale põgenenud ukrainlasi (vt vastustaja apellatsioonkaebuse p 2.30). Kaebaja ei

kuulu selliste isikute hulka ning temaga seotud isiklikud asjaolud ei anna alust arvata, et ta võiks

pelgalt oma Ukraina tausta tõttu pakkuda Venemaa ametivõimudele erilist huvi. Kaebaja

Ukraina tausta tuleb sellegipoolest arvestada kaebaja poliitiliste veendumuste hindamisel.

19. Kaebaja kardab, et Venemaale tagasi pöördudes saadetakse ta Ukrainasse sõdima. Pole

vaidlust, et kaebaja ei ole läbinud Venemaal ajateenistust, kuid tema sisepassis oli 09.06.2017

märge sõjaväekohustuse kohta. Kaebaja väitel on talle saadetud Venemaal elava ema kodusele

aadressile kutse ilmuda üldise mobilisatsiooni raames 26.09.2022 sõjaväekomissariaati (dtl

153, 157). PPA on seadnud kutse ehtsuse kahtluse alla, sest kaebaja ei rääkinud sellest esimesel

(04.11.2022) vestlusel, vaid alles pärast seda, kui PPA oli saatnud kaebajale kirja koos

seisukohtadega kavandatava haldusakti kohta.

20. Ringkonnakohus jagab PPA kahtlusi. Kaebaja väitel rääkis ema talle kutsest ja edastas

selle kaebajale alles 03.02.2023, kui kaebaja oli temalt küsinud, kas emal on veel mingeid

tõendeid. Kaebaja on ka selgitanud, et ta suhtleb emaga harva ja nende suhted ei ole väga head.

Need kaebaja väited võivad põhimõtteliselt olla õiged, kuid need ei lükka ümber kahtlust, et

kõnealune kutse ilmuda 26.09.2022 sõjaväekomissariaati on kunstlikult loodud selleks, et

suurendada kaebaja võimalust saada Eestis rahvusvaheline kaitse.

3-23-840

8(10)

21. Asja materjalide järgi suhtles kaebaja oma emaga viimase algatusel kaebaja

sõjaväekohustuse teemal. Nimelt selgitas kaebaja esialgu 04.11.2022 vestlusel, et ta pole seni

saanud kutset ajateenistusse, kuid ema helistas talle 05.09.2022 või 06.09.2022 ja soovitas mitte

tulla Venemaale, sest sõjaväekomissariaadist oli kaebaja kohta küsitud. Kaebaja 04.11.2022

ütlustest on aru saada, et sõjaväekomissariaadist tunti kaebaja vastu huvi põhjusel, et kaebaja

hakkas jõudma vanusesse, mille saabumisel ei ole enam ajateenistuse kohustust (2022. a-l oli

ajateenistusse kutsumise vanuse ülempiiriks 27 aastat). Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud tal

emaga 2022. a septembri alguses juttu kutsest ilmuda 26.09.2022 sõjaväekomissariaati.

Kaebaja ütluste põhjal ei ole aga selge, millal tema ema kõnealuse kutse väidetavalt kätte sai.

Kaebaja selgitas 08.03.2023 vestlusel (p 5), et ema sai kutse kätte siis, kui Venemaal algas

mobilisatsioon. Päritoluriigi teabe järgi kuulutati osaline mobilisatsioon Venemaal välja

21.09.2022 ning kutsel on märgitud, et kaebajat oodatakse sõjaväekomissariaati mobilisatsiooni

raames. Teisalt selgitas kaebaja 08.03.2023 vestlusel ka seda, et sõjaväekomissariaadi esindaja

soovis seda kutset kaebaja emale isiklikult üle anda juba siis, kui nad käisid kaebajat otsimas

(järelikult enne seda, kui kaebaja ema talle 05.09.2022 või 06.09.2022 helistas), kuid kaebaja

ema keeldus kutset allkirjastamast, mistõttu saadeti see kolm nädalat hiljem postiga ema

kodusele aadressile (p 4). Sellisel juhul ei ole loogiline, et emale püüti juba 2022. a septembri

alguses üle anda kutset, millega kaebajat kohustati ilmuma sõjaväekomissariaati seoses

21.09.2022 välja kuulutatud osalise mobilisatsiooniga. Pole ka usutav, et kaebaja ema oleks

jätnud kaebajale nii olulisest asjast rääkimata, kui ta sai kaebajale mõeldud kutse kätte juba

2022. a septembris. Kaebaja 04.11.2022 ütluste kohaselt töötab tema ema Venemaa politseis ja

on sõjaväekomissariaati puudutavate teemadega kursis. Seega pole kahtlust, et ema sai

mobilisatsiooni raames sõjaväekomissariaati ilmumise kutse tähendusest aru. Asja materjalide

järgi oli kaebaja ema 2022. a septembris huvitatud sellest, et kaebaja ei satuks Venemaal

sõjaväeteenistusse, sest soovitas kaebajal Venemaale mitte tulla. Kaebaja 08.03.2023 selgituste

järgi suhtles ta emaga umbes kord kuus. Kaebaja ema tundis 2023. a veebruaris jätkuvalt huvi,

kuidas kaebajal PPA-s on läinud. Seega pole usutav, et kutse tuli juba 2022. a septembris, kuid

ema ei maininud seda kaebajale kordagi, enne kui kaebaja küsis emalt 03.02.2023 täiendavate

tõendite järele. Lisaks on kutsel nimetatud kaebajat reameheks, kuigi tal puudub Venemaal

igasugune sõjaväeline auaste ja väljaõpe. Samuti tekitab kahtlust asjaolu, et kaebajale saadeti

kohe mobilisatsioonikutse, mitte kutse ajateenistusse, kuigi kaebajal puudub sõjaline väljaõpe

ja ta pole läbinud ajateenistust. Kuigi PPA ei võtnud haldusmenetluses vastu kaebaja pakkumist

küsitleda kaebaja ema kutse saamise asjaolude kohta, ei ole ka kaebaja ise (sh kohtumenetluses)

palunud oma emal täpsustada kutse saamise asjaolusid, et kõrvaldada eespool toodud vastuolud.

22. Eeltoodut arvestades on põhjendatud PPA kahtlus, et kõnealune kutse on vormistatud

tagantjärgi, kui kaebajale sai 01.02.2023 selgeks, et PPA-l on kavas tema rahvusvahelise kaitse

taotlus tagasi lükata. Ka sellisel juhul on võimalik, et kaebaja ja tema ema suhtlesid sel teemal

mh 03.02.2023, ema saatis kaebajale samal päeval foto nimetatud kutsest ja kaebaja edastas

selle PPA-le. Seega kokkuvõttes pole praegu veenvaid tõendeid selle kohta, et kaebajale oleks

juba saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse.

23. Kaebaja vanust arvestades võidakse ta Venemaale tagasi pöördumisel edaspidi siiski

kutsuda ajateenistusse. Kaebaja seisukohtadest ei saa järeldada, et ta oleks patsifist ja mistahes

viisil ajateenistuse läbimine oleks talle sellisest fundamentaalsest veendumusest tulenevalt

vastuvõetamatu. Pelgalt võimalus, et kaebaja kutsutakse Venemaal ajateenistusse või sellest

kõrvale hoidmise tõttu võidakse piirata tema õigusi või määrata rahatrahv, ei ole seetõttu piisav,

et anda talle rahvusvahelist kaitset. Venemaal on ajateenistusele põhimõtteliselt olemas ka

alternatiiv tsiviilteenistuse näol, kuigi asendusteenistuse taotlemine on bürokraatlik ja võib olla

keerukas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2023 otsus nr 3-22-2275, p 14 ja 15.09.2023 otsus

nr 3-22-2605, p 12; vt ka vastustaja apellatsioonkaebuse p 2.14 jj).

3-23-840

9(10)

24. Kaebaja on väljendanud vastuseisu sellele, et ta peaks sõdima Ukraina vastu.

Ringkonnakohus ei kahtle, et selles osas on kaebaja veendumused siirad, arvestades mh tema

Ukraina tausta ja seal elavaid lähedasi. Praegu puudub siiski piisavalt suur tõenäosus, et

Venemaale tagasi pöördumisel peab kaebaja osalema sõjategevuses Ukraina vastu.

Ringkonnakohus selgitas 30.10.2023 otsuses nr 3-22-2275, et uus mobilisatsioon ei ole

tõenäoline ning ka kohustusliku sõjaväeteenistuse ajateenijaid ei saadeta enam teenima Ukraina

territooriumile ega sõjategevusest osa võtma (vt p-d 14 ja 18 ning seal viidatud allikad1). Siinse

otsuse tegemise aja seisuga ei ole Venemaal uut osalist või täielikku mobilisatsiooni välja

kuulutatud ning puudub uuem päritoluriigi teave, mille järgi oleks olukord ajateenijate

Ukrainasse sõdima saatmise osas muutunud (vt ka PPA 08.03.2024 seisukoht ja seal viidatud

allikad). Praegu pole ka alust arvata, et pelgalt kaebaja Ukraina taust ja sõjas Ukraina toetamine

suurendaks oluliselt tõenäosust, et kaebaja saadetakse Ukrainasse sõdima ning sellest

keeldumise korral järgneb karistus, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1

tähenduses.

25. Pole välistatud, et kaebajat võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, sh uurida

tema Venemaalt eemal viibimise põhjuseid, sõjaväeteenistuse kohustuse täitmist ja vaateid

sõjategevusele Ukrainas (vt kaebaja 04.10.2023 seisukoha p 2.16). Pelgalt küsitlemist,

kinnipidamist ja asjade läbivaatamist ei saa aga käsitada tagakiusamisena (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 26). Kaebaja väide, et küsitlemise tulemusel

võidakse ta otse piirilt saata sõjaväekomissariaati ja sealt edasi Ukrainasse sõdima, on aga

eespool toodud põhjendusi ja kaebaja profiili arvestades selgelt liialdatud (vt ka vastustaja

22.05.2023 seisukoha p 3.3).

26. Kokkuvõttes ei ole tõenäosus, et kaebajat võidakse hakata tema sõjavastaste vaadete ja

Ukraina tausta tõttu Venemaal taga kiusama, piisavalt suur, et anda talle rahvusvaheline kaitse

(vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13 ja 30.10.2023 otsus nr 3-

22-2275, p 16).

27. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

28. Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse

puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks

Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega järeldas PPA

õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajaks.

Lahkumisettekirjutus

29. Kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, on õiguspärane ka

lahkumisettekirjutus, milles kaebajale määrati vabatahtliku täitmise tähtajaks 7 päeva (VSS §

1 Vt eeskätt

https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_10_EUAA_COI_Query_Response_Q47_Russian_Fed

eration_Military_service.pdf (25.03.2024).

3-23-840

10(10)

72 lg-d 1, 11 ja 4). Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses lahkumisettekirjutusele eraldi

vastuväiteid, mistõttu ringkonnakohus nõustub selles osas PPA 16.03.2023 otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2).

30. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada ka pärast selle

tegemist tekkinud või muutunud asjaoludega, mis võivad mõjutada tagasisaatmise lubatavust

(Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32). Ringkonnakohtule ei ole teada uusi

asjaolusid lisaks neile, mida on eespool rahvusvahelise kaitse kontekstis juba hinnatud.

Sissesõidukeeld

31. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3

sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu

lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel

kohaldamata. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones

olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje

(vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus

nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Sissesõidukeelu

kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2,

vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18).

32. Kaebaja peab sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaalseks, sest tema isa elab

Ukrainas ja kaebajal võib tulevikus tekkida võimalus taastada oma Ukraina elamisluba.

Kaebaja selgitab, et kui ta soovib minna tagasi Ukrainasse, saab ta seda turvaliselt teha üksnes

mõne Euroopa Liidu riigi kaudu, sest Venemaa kaudu ei ole tal võimalik turvaliselt Ukrainasse

tagasi pöörduda (vt kaebuse p 2.48). Need asjaolud ei anna alust sissesõidukeelu tühistamiseks.

Kaebaja selgitas 04.11.2022 PPA-le, et tema Ukraina elamisluba on kehtetu ja tal pole muud

õiguslikku alust Ukrainas viibimiseks. Kaebaja on teadlik, et alates täiemahulise sõja algusest

on tal kui Venemaa kodanikul vaja Ukrainasse sissesõitmiseks viisat. Ringkonnakohus nõustub

PPA-ga, et kaebaja võimalus saada Ukraina viisa või elamisluba on praegusel hetkel liialt

hüpoteetiline.2 Kaebajal on võimalik siirduda Eestist väljapoole Schengeni ala jäävatesse

riikidesse ning taotleda seal soovi korral Ukraina viisat, sest kaebajale on tehtud ettekirjutus

lahkumiseks

vabatahtliku

täitmistähtajaga.

Asjaolude

olulisel

muutumisel

pärast

sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu

kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32).

Menetluskulud ja avaldamispiirangud

33. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1).

34. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi, sünniaasta ning Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

2 Vt https://mfa.gov.ua/en/consular-affairs/entry-and-stay-foreigners-ukraine/entry-regime-ukraine-foreign-

citizens; https://visitukraine.today/blog/577/visa-regime-how-can-citizens-of-the-russian-federation-get-a-visa-

to-ukraine#google_vignette (25.03.2024).