3-23-2726/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-2726

Otsuse kuupäev

28. märts 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. oktoobri 2023. a

otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16. novembri 2023. a vaideotsuse

nr 15.3-3.6/133 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. aprillil 2024

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 17. juulil 2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa

taotluse püsivalt Eesti Vabariiki elama asumiseks. PPA jättis 3. oktoobri 2023. a otsusega nr

3-23-2726

15.3-3.2/788-1 kaebaja taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 219 lg 1 p 6 alusel läbi

vaatamata.

2. PPA jättis 16. novembri 2023. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/133 eelnimetatud PPA otsuse

peale esitatud vaide rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 30. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 3. oktoobri 2023. a

otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16. novembri 2023. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/133 tühistamiseks

ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.

4. Tartu Halduskohus võttis 8. detsembri 2023. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.

5. Kaebaja esitas 18. detsembril 2023 kohtule kaebuse täienduse.

6. Vastustaja esitas 11. jaanuaril 2024 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja hinnangul on PPA tegevus õigusvastane ning tema tähtajalise elamisloa taotlus

oleks tulnud sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja on Eestis sündinud ja siin püsivalt elanud, samuti

on tema pereliikmed siin, mistõttu esineb alus tähtajalise elamisloa saamiseks. Sisuliselt on

kaebaja jätkuvalt pikaajalise elaniku staatuses. PPA otsus on vastuolus rahvusvahelise õiguse

üldpõhimõtete, Euroopa Liidu õiguse ja siseriikliku õigusega. PPA otsus on kaebajat

diskrimineeriv. Tähtajalise elamisloa taotluses märkis kaebaja, et ta vajab elamisluba

avavanglasse pääsemiseks. Kaebaja viitas vaides ka sellele, et VMS § 43 ei ühti

justiitsministri 25. mai 2008. a määrusega kehtestatud täitmisplaani § 17 lg 2 p-ga 5. Kaebaja

palub jätta isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 71 kohaldamata, kuna õigusnorm

on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse normidega.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

läbi vaatamata jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest. Elamisluba on

vajaduspõhine staatus ja vajadus elamisloa järele tekib isikul pärast vanglast vabanemist,

mitte kinnipidamise ajal. Kaebaja puhul ei ole tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav, kuna

tal on Eestis viibimisalus tulenevalt VMS § 43 lg-st 3 ning kinnipidamisasutuses viibimise

ajal ei pea olema Eestis viibimiseks muud VMS-s sätestatud alust. Tähtajalise elamisloa

puudumine ei saa olla takistuseks ka avavanglasse paigutamisel. Pealegi on kaebaja viidatud

justiitsministri 25. mai 2008. a määrusega kehtestatud täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 tunnistatud

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

otsus asjas nr 5-23-35). Kui isik on avavanglas, siis ta on endiselt kinnipeetav. Kaebaja ei ole

tähtajalist elamisluba taotledes toonud välja, et ta vajab mingil muul põhjusel tähtajalist

elamisluba. Olgugi et kaebaja on Eestis sündinud ning siin terve elu elanud, ei ole ta

pikaajalise elaniku staatuses Euroopa Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ

tähenduses. PPA otsusega ei piirata kaebaja võimalusi pere- ja eraelule Eestis.

Rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega ka põhiseadusest ei tulene

välismaalasele õigust tähtajalise elamisloa saamisele, kaebajat ei ole ka kuidagi

diskrimineeritud. Arvestades, et kaebaja kannab kuni 9. novembrini 2026 vanglakaristust, ei

ole kaebajale otseselt tähtajaline elamisluba vajalik. Kaebaja taotlus ITDS § 7¹ kohaldamata

jätmiseks on asjakohatu. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb selle sätte vastuolu

3-23-2726

põhiseaduse ja Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikliga 4. Samuti ei riku PPA

tegevus kuidagi kaebaja viidatud 22. septembri 2003. a direktiivi 2003/86/EÜ perekonna

taasühinemise kohta. Kaebajal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba uuesti, kui ta on

vanglast vabanemas.

KOHTU SEISUKOHT

9. Vaidluse all on PPA otsuse, millega jäeti kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus VMS § 219

lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, õiguspärasus. Pooled on erineval seisukohal küsimuses, kas

esineb alus tähtajalise elamisloa taotluse sisuliseks läbivaatamiseks olukorras, kus kaebaja

kannab karistust kinnipidamisasutuses.

10. VMS § 43 lõike 1 punkti 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks

aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis

viibida. VMS § 43 lõike 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu

ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik

alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud

välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. VMS § 219 lg 1 p 6

näeb ette, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse

läbi vaatamata kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.

11. Tartu Ringkonnakohus asus 31. augusti 2023. a otsuses haldusasjas nr 3-22-1330 (vt p-d

22 ja 30) seisukohale, et VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna PPA-le kaalutlusõigust kui tähtajalise

elamisloa taotluse esitanud isikul on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus

Eestis viibida. Sellisel juhul tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, sest normis nimetatud eelduse

esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärge kohaldamata või valida

selle asemel mõnda muud tagajärge. Ehk teisisõnu, seadus ei anna PPA-le õigust otsuse

tegemisel arvestada asjaoludega, mida ei ole nimetatud VMS § 219 lg 1 p-s 6 ega hinnata

seda, kas taotluse sisuline lahendamine oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Ringkonnakohus rõhutas, et kehtiv õigus on

ka selge küsimuses, kas kinnipidamisasutuses viibival välismaalasel on elamisluba nõutav.

VMS § 43 lg-st 3 tuleneb otsesõnu, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis

viibimise seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus (vahetult seadusest

ja kohtulahendist tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses

viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud

seaduslikku alust. Seadusandja ei ole seejuures eristanud avavanglas viibivaid kinnipeetavaid

ja kinnises vanglas viibivaid kinnipeetavaid. Kuna kinnipeetaval on seadusest ja kohtuotsusest

tulenev viibimisalus, siis ei ole PPA-l alust vaadata läbi kinnipidamisasutuses viibiva

kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlust. Eelviidatud seisukohad ühtivad ka Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. novembri 2023. a otsuses asjas nr 5-23-35 (vt p-

d 30-31) väljendatuga, et kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis viibida, puudub

üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi vaatamata.

12. Eeltoodud seisukohad VMS normide tõlgendamisel on asjakohased ka praeguses asjas.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses ning kuni

vabastamiseni ei ole tal tähtajalise elamisluba Eestis vaja. Kuna VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna

PPA-le sellises olukorras kaalumisruumi ning näeb ette vaid ühe valiku (taotlus jäetakse läbi

vaatamata), siis on vaidlustatud PPA otsus õiguspärane. PPA-l ei lasunud kohustust taotlust

sisuliselt lahendada ja kaebajat iseloomustavaid asjaolusid hinnata. Seetõttu ei oma selle asja

3-23-2726

lahendamisel tähtsust põhjused, mis kaebaja hinnangul kinnitavad tema tähtajalise elamisloa

vajadust.

13. Tähtajalist elamisluba ei vaja kaebaja ka avavanglasse paigutamiseks. Riigikohus tunnistas

kinnipeetava avavanglasse paigutamise eelduseks elamisloa tingimuse seadnud täitmisplaani

§ 17 lg 2 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (eelnimetatud otsus asjas nr 5-23-

35), mistõttu ei ole avavanglasse paigutamise eelduseks enam elamisloa omamine. Kaebaja

viide ITDS §-le 7¹ ja kahtlus selle sätte põhiseaduspärasuses on asjakohatu, sest sellel sättel

puudub igasugune seos vaidlustatud PPA otsusega. Nimetatud normi kohaselt ei pea vanglas

kinni peetaval isikul olema isikutunnistust, elamisloakaarti ega Eesti Vabariigi poolt

väljaantud reisidokumenti. Riigikohtu praktikast tulenevalt on asjassepuutuv säte, mis on

kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja

kehtetuse korral peaks kohus asja lahendades otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse

korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 15. märtsi 2022. a otsus asjas nr 5-19-29, p 49). ITDS § 7¹ ei

reguleeri tähtajalise elamisloa väljastamise tingimusi ja taotluse lahendamise korda, mistõttu

ei sõltu sellest sättes asja lahendus. Kaebaja viited vastuolu kohta Euroopa Liidu õigusega on

üldsõnalised ning asjakohatud. Tähtajalise elamisloa sisulise läbivaatamise korda kaebaja

viidatud Euroopa Liidu õiguse normid ei reguleeri. Samuti ei ole PPA tegevuse õiguspärasuse

hindamisel praegu oluline, kas kaebajat iseloomustavad asjaolud viitavad pikaajalise elaniku

staatusele või mitte. Lahendatava vaidluse esemeks on tähtajalise elamisloa taotluse läbi

vaatamata jätmise otsuse õiguspärasus, mitte pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise

võimalikkus ja direktiivis 2003/109/EÜ sätestatud tingimuste täitmine.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema

enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS §

109 lg 1 ls 4).

15. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider